Muuksi ja Tsitre pank

Oktoober 2014:
Sumame soises metsas Kahala järve ja mere vahel, kui meie ette kerkib.. sein. Müür. Mägi. Hiigla kõrge. Ulatub mõlemas suunas nii kaugele kui silm näeb. Ja no tõesti kõrge - mitukümmend meetrit. Oleme küll kaardis ja "loeme" maastikku, aga see tabab meid täiega ootamatult!!! Võistlusel looduse jaoks aega ei ole, seega ronime seinast üles (järsk ja raske rsk) ja lidume edasi, aga lubame igal juhul tagasi tulla, sest no nii sürr.

Juuni 2019:
Mõeldud-tehtud! Veiko asemel on küll J & M & jalgratas.

No tõesti on sürr!!! Me nähtud sein oli Muuksi pank. Kõrval on teine samasugune - Tsitre pank. Nood on kõrged (25-35 meetrit), pikad (4 ja 5 km), ühtlased ja täiesti metsa sees. Pangast paar meetrit eemal ei adu üldse, et miskit võiks olla. Aga astud sammu... ja maa "avaneb" jalge ees.

Sisustasime kolm tundi ja 30 km sellise ringiga:
- start Kuusalust
- ring Andineeme randa
- rippsilla kaudu üle Loo jõe
- üle heinamaa Tsitre pangani
- Turje kelder - juga ja koobas paksus, eriti sääserikkas metsas
- Muuksi linnamägi - terav neemik pangal
- 4 km Muuksi panga pealset rada pidi. Täiesti maagiline! Vanad suured puud, nende all tee, aga 30 meetrit kukkumist vaid sammu kaugusel...
- läbi Uuri ja ümber Kahala järve tagasi Kuusallu.


- Turje keldri juures on hulk infosilte, aga need on hästi peidus - metsa ja heinamaa vahel. Kui lähed, roni pangast üles ja vaata metsa ääres ringi!
- Tsitre panga all on tee, aga tundub, et keegi on sinna maja ja värava ette ehitanud ning tee on sisuliselt kinni.
- Muuksi panga idapoolses otsas (üleval) on külaplats, saab istuda ja merd vaadata.

Maa-ameti reljeefkaart


Turje kelder. Eesmine onu mitte ei näita näppu, vaid vehib sääski ära.


https://et.wikipedia.org/wiki/Muuksi_pank
https://et.wikipedia.org/wiki/Tsitre_pank

Nüüd tahan ma veel talvel ka tulla - kui puud on raagus ja sääsed talveunes.

Kuidas jääda viimaseks

Raudalu - Kangru päevak.

Valin rattaradadest kõige pikema, 17.5 km ja 11 KP. Maastik tundub jube lihtne, aina uha. Aga - päevak on ikkagi võistlus, ja mis on lihtne mulle, on lihtne kõigile. Kuid sõita ma omast arust jaksan. Tehnilistel radadel pole mul üldse mingit võimalust.

Ja siis algab.

• KP-1. Imelihtne. Aga ma ei leia metsa keeravat rada üles. Sõidan edasi-tagasi. Lõpuks näen - rada on täiesti olemas ja seal kus peab, lihtsalt mina olen pime. 2 minutit.
• KP-2. OK.
• KP-3. Imelihtne. Kordan KP-1 harjutust: ma ei leia metsa keeravat rada üles, sõidan edasi-tagasi. 2 minutit.
• KP-st väljun teed pidi, mida ma kaardil ei näe. Segadus, õnneks üsna lühike. Aga tegelt oleks pidanud seda teed pidi punkti TULEMA ja oleks kogu otsimine ära jäänud. 
• KP-4. Imelihtne. Aga punkti pole. Otsime koos konkurendiga, ta leiab esimesena. (Kodus GPS rada kaardiga kõrvutades arvan, et KP on vales kohas ja mina otsisin õigest.) 2 minutit.
• KP-5. Imelihtne pikk etapp (4.5 km). OK. Konkurent sõidab mul eest ära. Lasen minna - ta on parem kui mina ja sabas rippumine oleks ebaviisakas.
• KP-6. Imelihtne. PUNKTI POLE. Wtf. KP objekt on kaardil väga selgelt olemas - põõsas tee käänakul. Leian KP kaugemalt üles. (Kodus GPS-i uurides arvan, et KP oli vales kohas.) 2 minutit.
• KP-7. Imelihtne pikk etapp (4.5 km). Sõidan õigest teeotsast mööda, jään mõtlema ja kaotan 2 min.
• KP-8. Pikk etapp (4.5 km). Lõpus teen keerulisema rajavaliku, jään mõtlema, võtan isegi kompassi välja. 2 min.
• KP-9. Kiman KP-st suvalises suunas metsa. Satun turbasele teele, sõita ei saa, sörgin. Siis avastan, et olen... eh.. kusagil?? Saan õigele teele. 3-4 min.
• KP-10. OK.
• KP-11. OK. Teevalik polnud võib-olla parim.
• Finiš. Ei märka otseteed KP-st finišisse, sõidan ringi. 1 min.

Loeme tibud kokku.
12 punkti, millest enam-vähem puhtalt võtan 4 (nr 2, 5, 10, 11).
Vigu 16 min.

Aeg 1:33 on selle raja kõige kõige aeglasem.
-16 min oleks andnud umbes eel-eel-viimase koha.

Et "keskmike" hulka pääseda, peab:
- sõitma täiesti puhtalt, vigadeta
- sõitma kiiremini
- tegema ainult õiged teevalikud
- märkama kaardil kõiki teid, ka väikseid ja lühikesi
- hoidma silmad rohkem lahti
Lootusetu.

Ja see oli super kerge rada - sile asfalt või kruusatee. Mu vastupidavus võiks siin ju tööle hakata. Päris maastikul olen ma veel (suhteliselt) palju aeglasem.

GPS: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1331456213

Tulemused: https://www.oknomme.ee/tulemused/2018/2019-06-04Kangruresults.htm

- Päevakul oli klassitäis teismelisi, kes saadeti lühikeste pükstega nõgestes sumama. Oli ilus vaadata küll, aga... ee... miks??? 
- Kokku tuli sel päeval 60 km ratast. 
- Tegelikult on mul ikka hea meel, muidu ma siin ei kirjutaks.

Jägala jõel / Saunjas

Mulle MEELDIB maastikurattaga sõita. Täiesti hullupööra meeldib. Mitte seepärast, et ma tahaks teistega võistelda või jube tehnilisi maastikke võtta. Seda ma ei suuda, korduvalt testitud. Aga maastikuratas ajab mu uutele radadele. Maanteelt ja kõvakattelt ära, metsa, tsivilisatsioonist minema. Kuhugi, kus ma pole veel käinud ja kus ma isegi ei tea, mis mind ootab.

Eile. Kati - Riias, lapsed { külas kinos kontserdil }. Laadisin ratta autole ja sõitsin linnast välja. Narva maantee (umnbes) 30. kilomeetril enne Kaberla oja on mugav parkla. Tahtsin sõita Narva mnt ja Jägala jõe vahel metsateedel.

Parklast tõmbasin sihti pidi sirgelt metsa. Metsast läbi, kruusa pidi jõe äärde, veidi künkaid pidi üles-alla...

Ja siis leidsin sellise silla.

Silla juures oli Saunja veski / hüdroelektrjaam ja kohalik onu, kes julgustas, et saan üle küll.

Teiselt poolt sain vanale Piibe maanteele. Siis Soodla silla kaudu tagasi. Jõe põhjakaldal olematut metsarada pidi veskini - EOMapi vana kaart on super abiks!!! Lõpuks läksin ülbeks, tahtsin läbi metsa otse tulla, aga rada sai otsa. Tagasi pööramise asemel sumasin pool tundi nõgestes & oksarisus, ratas näpus. Ei saanud ojast üle... ja no üldse oli loll teevalik. Nõgesed on praegu noored ja hakkamist täis, jalad sügelevad täna ka veel.

Soodlas istus grupp välismaa inimesi süstas KESET KUIVA KARJAMAAD ja nägi veidi eksinud välja.

Tallinna ümber on maastikku sõitmiseks ja avastamiseks veel palju!

Track:
https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1330194491

O-päevakud 2019

Rattaga:
Astangu - http://kurinurm.blogspot.com/2019/04/astangu-ratta-orienteerumine.html
Muraste

Jalgsi:
Alustasin ettevaatlikult - tegin pool rada, paar km, või käisin lastega.
28. mai - Jõelähtme
30. mai - Keila-Joa
xx. juuni - Kaberla
3. juuli - Järve / Männiku
5. juuli - Pikknõmm (Kõrvemaal), koos M-ga
Mõlemal läbisin ligi 11 km.

Hinne - kolm.
Raja saan läbitud, väga ära ei eksi.
Vastupidavust on palju.
Kuid orienteerun jube ebakindlalt Vahin väga palju kaarti (mitte maastikku), ei näe õigeid rajavalikuid, sagin. Jõelähtmel kaotan kahe järjestikuse KP-ga 15 min puhtalt rajavaliku vea tõttu. (Moraal - raja lõpus eelista ümberjookse, sest pea ei tööta enam nii hästi.) Keerukal maastikul teen vea umbes igal teisel etapil. Kurb!!!

Suve tulles on rajad aina raskemad.
Alustaimestik varjab objektid ja KP tähised ära.

Aidu karjääri süstamatk

1. mail oli hulk rahvast süstaga Aidu karjääril, mina ka. Algus RMK Aidu-Liiva lõkkekohal. Sealt tegime 23 km ringi piki sinise kammi "piisid". Plaan Ojamaa ja Purtse jõed üle vaadata jäi järgmiseks korraks. Kolmel korral pidime süstad ühest kanalist teise ümber tassima. Hea trenn!

Aidu maastik on omapärane. Tööstuspärand, ümbertöötatud "maapõu". Ühelt poolt... õõvastav. Inimene on looduse pahurpidi keeranud ja osa ahjus ära põletanud. Järel jääb retsitud, ebaloomulik maastik. Ning seda jäätmaad on Ida-Virus väga palju, vaadake mõne sati-kaardi pealt.

Teiselt poolt võtab loodus oma tagasi. Puu kasvab, lind lendab. Inimene aitab kaasa ka, haljastusprojektid toimivad seal hästi. Aidus elavad või liiguvad kõik meie loomad, ka hunt ja karu. Kas tuhande aasta pärast on tranšeed kinni vajunud ja küngastik sile? Näis... kui on kedagi, kes vaataks.

Kõige veidram koht oli Sipelgamägi:

Sipelgamägi kuhjati kokku 1979.aastal tolle aja Euroopa suurima mammutekskavaatori ESKU 1 noole remondiks. Kuna noolt ei olnud võimalik maapinnale lasta, siis ekskavaator ise kuhjas kokku mäe, sõitis noolega selle vastu ja alles siis ulatuti kraanade ning muu tehnika abil mäele sõites noolt remontima.
Sipelgamäeks hakati Aidu vaateplatvormi kutsuma seetõttu, et kaevandajad päästsid raielangilt sipelgpesa, mille toimetasid kartulikotiga vaatemäe jalamile. Nüüd, aastakümneid hiljem on sipelgad endiselt mäe kindlad asukad.

Nägime ka kurikuulsaid "sõnajala tuulikuid", karjääri lõunakülje paeseina, vees kasvavat metsa.

Hea seltskond ja imetore päev!

2014 käisin samas Xdreamil. Oli väga meeleolukas:
https://kurinurm.blogspot.com/2014/06/aidu-xdream.html

Piltide autorid: P. ja R.

Mulgi rattamaraton

Sõber kirjutab reedel, et läheb Mulgi maratonile. Mul kihvatab - tahan ka! Pole küll ammu võistlenud, aga no... prooviks? Otsin sahvrist klipid ja olen pühapäeva hommikul stardis. Kõige tagaotsas, muidugi. Eesmärk - ilma "ära kustumata" lõpuni sõita.

Ratas: hardtail, kruusa-rehviga - madal muster, 2 at rõhku.

Rada on tore. 50 km. Kruus, mets, metsatee, kruus, mets, metsatee. Tõusu on 600 meetrit (rajameister arvab 900+, aga see on liialdus). On muda, liiva, juurikaid, rööpas põldu... aga kõik on mõnusalt tasakaalus.

Veeren enda ümber olevate sõitjatega üsna samas rütmis:
- Tehnilistel lõikudel olen suhteliselt aeglane.
- Kruusal olen pigem kiirem ja võtan järgi / mööda.
- Tõuse võtan ootamatult hästi (s.t. jõudu on).
- Kõik järsud laskumised ja mitu järsku tõusu kõnnin.
- Ühe juurikase ja ühe mudase lõigu kõnnin. Hea valik - olen jalgsi kiirem kui rahvas minu ümber ja jõudu läheb palju vähem.
- TP-des pean kinni, söön ja joon korralikult. Mul enda pole rajal isegi pudelit kaasas.
- Kõige vastikum lõik: Pombre karjääri kitsas serv. Ma ei JULGE siin sõita!!!

Laskumistel pidurdan. Esiteks ei usalda amorti. FS oli laskudes ikka täiesti teisest klassist, lihtsalt lasid rattal minna ja amort "sõi" kõik kivid-kännud-konarused ära. Teiseks ei usalda ma rehvi - laskumiste põhjad on mudas ja no ei pea see siledapoolne rehvike.

Kõige nõrgem tehniline element on mul jalastumiste järel uuesti ratta peale minek. Pusin klippidega alati pikalt, kaotan kokku päris palju aega.

Sõidan ettevaatlikult ja kardan väsimusest tulevat haamrit või krampe, aga nood ei saabugi. Püsin lõpuni päris värske. Raja viimasel kolmandikul olen isegi juurikatel kiirem kui teised (kuid laskumistel ikka aeglasem). On näha, et teised kangutavad, minul oli lõpuni mõnus. Kuid Pika tänava tõusu ikkagi kõnnin.

Aeg: 3:13 (lootsin alla 3 tunni)
Koht: 498 / 550

Lõim clubbersis:
http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=215&t=76761
Kaart:
http://tiny.cc/a0a84y
Etapi kirjeldus:
https://www.rattamaratonid.ee/et/etapid?competition_id=37

Üldine tunne - super hea.
Lähen järgmisel aastal jälle.
Tule ka!

Juminda poolsaar

Matkasin seal kahel nädalavahel järjest:
ühel jalgsi ja sõpradega ja lastega,
teisel ratta ja täiskasvanud sõpradega.

Juminda on ilus ja huvitav. Poolsaar on väga kivine - nii rand kui metsaalune on lõputu kivikülv. Sünge trolli-kuusik ja heledalt säravate kividega männik on mõlemad kui muinasjutust. Idakaldas on ootamatu järsk liiva-savi pank. Siin on ka lõputult sõja- ja muud ajalugu. Juminda oli Peeter Suure (nimelise) merekindluse kõige idapoolsem väljaehitatud ala, seega on siin objekte tsaariajast kuni käesoleva vabariigine. Külad on hirmus vanad - Juminda olla aastast 1290.

Jalgsi tulime poolsaare tipust piki idapoolset rannaäärt alla ja läksime lääne poolt teid kaudu tagasi. Idakallas on järsk, sisuliselt pank, all on kivid ja veeris. Rannas on palju ümberkukkunud puid.

Rattaga tegin raja mööda metsateid nii palju kui sain. Virve külast tagasi poolsaare keskele tulime piki RMK rada ja laudteed. Vist sai paras segu asfaldist, metsateest, liivast ja  juurikatest.

Juminda kahel põhjatipul ("Säär" ja "Koljuots") on:
- Juminda merelahingu mälestusmärk. Juminda lahingus sai surma 13000 meest (või ka 25000), see on õõvastav ja huvitav lugu. Loe siit ja siit ja Wikipediast.
- RMK Juminda plats
- Kivikalme RMK platsil + nastikud
- Juminda tuletorn
- Saksa (ja küllap ka mitte-saksa) suurtükipesad
- Vene "libaraketid"
- Piirivalve radar, töötav
- Vene sõjaväe hooneid, nt helgiheitja angaar Säärel

Poolsaare keskel käisime / nägime ära:
- Tapurla küla vaatetorn - vana piirivalve oma (vist)
- Tapurla küla sadam
- Tammistu küla kiigeplats
- Juminda küla rand + kiigeplats
- Kivitee Tammistu ja Juminda külade vahel
- RMK rada läbi Aabla raba
- Majakivi sellel rajal - 7 meetrit kõrge, trepp viib otsa
- Mega vaatetorn RMK rajal, täielik monstrum keset metsa
- Leesi rahvamaja
Minu jaoks kõige üllatavam oli Tapurla torn.

Juminda kõige täpsem kaart on vist Juminda enda küla keskel. Seal on palju toponüüme, mida ükski online kaart ega allikas ei leia. Google kaart on Eesti looduses täiesti kasutu. Maa-amet aitab natuke. Aga kõige parem on orienteerumiskaardi moodi https://okaart.osport.ee/.

Veel lugemist:
https://pillevaljataga.com/blogi/lapsed/mida-teha-lastega-juminda-poolsaarel/
Rattaraja skeem:
https://drive.google.com/open?id=1FenP_1h3AvP0_qCK8h3cz4yenh82FIkS&usp=sharing

Astangu ratta-orienteerumine

Astangu maastik on mulle hästi tuttav. Olen seal käinud ronimas, matkamas, rattaga sõitmas. Kuid aasta esimene ratta-O läheb alati aia taha. Nii ka seekord.

Esimene etapp, 200 m stardist KP-ni, üle lageda. EKSIN ÄRA. Tehke järgi rsk!! Küsin konkurendi käest teed, aga tema on ka eksinud :)))) Jalutan starti, nullin ära (Kaido üllatunud pilgu all), alustan uuesti.

Teine etapp. Kaardhoidja hakkab logisema. (Tutikas, sain paar tundi enne starti.) Keeran mingit mutrit, aga see ei aita. Hetk hiljem lahkub alusplaat hoidjalt ja jupid lendavad põllule. Õnneks on kuuskant rajal kaasas, otsin poldi üles, krutin hoidja kinni ja see püsib võistluse lõpuni.

Kolmas etapp. Sõidan KP-st pikalt mööda. Mitte mingit kauguse / kaardi taju ei ole.

Neljas etapp. Eksin kuhugi sohu ära. Ma ei saa aru, kus on tee, kus põld.

Viies etapp - sama nagu neljas etapp.

Siis KUKUN. Püüan kraavist läbi sõita, aga ei oska, ja käin üle nipli. Kukerpall! Pealtvaatajad vist oigavad, aga mul on kõik okei, klopin käed puhtaks ja sõidan edasi.

Ja samamoodi edasi kuni lõpuni.

Diagnoos pärast võistlust:
Ma võtaks lühikesed, "segased" etapid jalgsi kindlasti kiiremini kui rattaga. Jalgsi püsin ma kaardil kogu aeg ja mul on pidevalt suund selge. Rattaga ei oska ma vaheldumisi sõita ja kaarti lugeda. Sõidan - ja pean kaardi lugemiseks seisma jääma, siis ei saa ma enam aga aru, mispidi olen või kus. Jamps.

Tegelikult tuleb sõites kaarti lugeda. Võib-olla oleks ka lenksukompassist abi. Teepikkuste taju tuleb ajaga... või siis spidokaga.

Õppimist ja arenguruumi igatahes on.

Ühtlasi vihastan end Veloplusi peale siniseks. Ostan sealt päeval uue sadula. Ma olen Eesti teenindusega üldiselt super rahul, kõik on viks ja viisakas. Veloplus on kummaline erand, tõrvatilk. Ülbe, ennast täis. See on viimaste aastate muutus. Kunagi olid nad väga toredad. Nüüd on klient nende jaoks õhk, tüütus, keda parema meelega poes ei nähta. Lahkun sülitades ja luban, et oma jalga sinna enam ei tõsta.

Out of sync

Veetsin 20 minutit, püüdes kopeerida ühte pilti telefonist arvutisse.
Harjutuse tingimused on lihtsad. On olemas:
- telefon (Android)
- arvuti (Windows 7)
- USB kaabel
- telefoni kaameraga tehtud pilt
Ja no ei oska / suuda pilti arvutisse saada.

Lõpuks saatsin e-mailiga iseendale.

Õige vastus on panna nii telefonile kui arvutile mingi pilvepõhine failiteenus külge (google, dropbox, whatever) ja faile üle selle "liigutada".
Aga see on ju jabur. Kui mul on kaks seadet ja nende vahel kaabel, siis ma PEAN saama info ühest teise. Mu armas fail peab liikuma 15 cm. Aga nüüd liigub kaks korda 1000 km.

Kuid moodsas maailmas ei pea.
Siin ma siis olen - out of sync. Nii oma failide kui uue maailmaga üldiselt.

Rattahooaeg 2019

Kogun siia järjest killukesi 2019 ratta-hooaja kohta.

Pikemad sõidud ja võistlused
2x. märts - Jõelähtmel, pooleldi alles lumes, viimane sõit FS rattaga
17. aprill - tipikad ümber Ülemiste, 40 km, huvitav "ratas sülle" rada
23. aprill - Astangu päevak, täiesti jama
24. aprill - tipikad Tammneeme, 40+ km
27. aprilli - Juminda rattamatk
29. aprill - üksi Pirita jõe ääres Iru kandis. Hiljem ka teisel pool - Iru Linnamäel
30. aprill - Muraste päevak, läks okeilt
5. mai - Mulgi maraton, 50 km
6. mai - tipikad Suurupi, 50+ km
8. mai - üksi Lasnamäel, Turba tn kant ja Lauluväljaku tagune jäätmaastik
11. mai - C & abikaasaga Tabasalu ja Sõrve metsad, alla 40 km
12. mai - Kati ja Iidaga Viimsis, J-ga Kakumäel, kokku 70 km
17. - 19. mai Roheliste rattaretk, kogu perega, Muhumaa ja Saaremaa
31. mai - Tipp d'Und - tegin neli ringi ümber vanalinna.
31. mai - Männiku liivakarjäärid E-ga. Pikk ja huvitav sõit.
2. juuni - poistega Astangul matkamas
2. juuni - Jägala jõe ümber, üle lagunenud Saunja silla
4. juuni - Raudalu päevak, ja sinna ja tagasi, 60 km
5. juuni - tipikad Vaskjala kanalil, 50 km
9. juuni - Muuksi ja Tsitre pankade matk
16. juuni - Jägala - Kaberla oos - Kaberneeme - Linnamäe, J-ga. 25 km liivast metsateed.
18. juuni - Õismäe, Harku, Laagri, Pääsküla
24 & 25 juuni - rattaga jaanitulele ja tagasi, 2 x 100 km
30. juuni - Kotka mäed ja muu Jõelähtme
15. juuli - Roobuka Maidla Pahkla rattaring, 80 km
20. juuli - Soodla / Koitjärve raba
23. juuli - Tugamanni MTBO päevak
14. august - Soodla / Mähuste öine J-ga
16. august - Soodla / Paukjärve J & L -ga
20. august - Sõrve ja Vääna-Jõesuu
27. august - Kadrioru ratta-teisipäevak, veeresin naabrinaiste tiimi sabas
28. august - Kurtna - Lohu - Kõnnu - Kohila - Kurtna, ja Kõnnu järves ujumas
31. august - Tallinna Xdream ja kukkumine
16. september - Paljassaare ja Kopli ring J-ga, imeline tuuline ilm
17. september - Vandjala / Kostivere karjäär. Uus ja huvitav maastik, palju savis ronimist.
21. september - Kohtla-Nõmme XT rogain
25. september - Harku ratta-päevak, tehniline rada juurikatel
28. september - Kaberla - Salmistu matk, Juhani & Kristinaga
29. september - Kaberla - Kaberneeme sõit, sport, üksi
12. oktoober - Pakri Libahundi jälg
20. oktoober - Kõrvemaa 19 km suusarada rattaga, Avega, ootamatult pehme ja mudane ja raske
21 & 22 oktoober - Kahe päevaga ümber Ülemiste
23. oktoober - ringi ümber Ülemiste, 55 min neto (Tartu mnt ristist samasse kohta tagasi)
26. oktoober - Soodla-Mustjõe, vihmas, 3 tundi / 36 km maastikul
29. oktoober - Ülemiste ring A-ga
31. oktoober - tipikate rattamatk, Saha kabel, 50 km
16. november - Viimsi / Miiduranna
24. november - Kohtla-Nõmme - Viru-Kabala, Lauriga, matkajate kokkutulekult
30. november - Kodasoo - Kaberla
9. detsember - Muuga, Hansumäe rahnud ja kivikülv
15. detsember - Kõrvemaa keskus - Valgehobusemäe ja Rehessaare raba
23. detsember - Kõrvemaa ja Rabasaare tondi-küla

Muu ja tehniline
29. märts - üllatus :( Scott on öösel uue omaniku leidnud.
9. aprill - Merida hooldus, Käigud, pidurid, pöiad. Tagumine velg vajab varsti vahetust.
16. aprill - Canyon Sauelt ära. Gripshift, näis kas harjub. Ratas nagu sulg. (Harjub küll.)
29. & 31. mai - Canyoni hooldus. Uus tagarehv + pedaalid + gripid. Tagapidur lekib :(
31. august - kukkumine, täiskiirusel tõkkepuusse. Ratas jääb ootamatult terveks.
15. september - Canyoni hooldus, uus tagapidur, jama käikude ja rehvidega
21. oktoober - rehv katki, uus

Loivamine

tldr: oskan nüüd aeglaselt krooli ujuda. sügisel seatud eesmärk on käes.

Sõber saatis oma ujumistrenni harjutused. Loen neid ja tunnen end rumalalt. Ma ei oska enamikku neist.

Mu ujumise skillset on väga piiratud:
Ma ujun konna. Rapsides on tempo 2 km/h. Just testisin, 500 m tuli veerand tunniga. Rahulikult ujudes olen veidi aeglasem, aga see-eest on super mõnus. Nagu puhkaks vees, enamiku aega libisen vaikselt vee all edasi, aeg-ajalt haaran veest käte või jalgadega ja annan hoogu juurde. Ei mingit pingutust ega väsimust. (Muidugi pole mul aimugi, kas mu tehnika on korrektne.)
Ma ujun krooli. Päriselt ehk tehniliselt ei oska, aga ma jõuan üsna kiiresti (21-22 sekundit) basseini ühest otsast teise. Ühe korra. Siis on hing väljas. Okei, tagasi solberdan ka. Aga juba aeglasemalt - tagasiteel on hingamine paigast, keha vingerdab vihmaussina, mõte läheb uimaseks, silmad ei näe, mingist rütmist pole jälgegi. Sama tunne mis kõrgmägedes hapnikupuuduses.
Muud stiilid - ei valda üldse. Selili ujuda ei õnnestu (täna proovisin). Liblikas - pole iial proovinudki.

Samas kopsumahuga otseselt ja objektiivselt probleeme pole. 25 m ujun "pimedalt" ehk kordagi hingamata ära küll.

Sügisel oli seis selline, et ka _väga aeglaselt_ krooli ujudes läks hingamine segi, tekkis lämbumise tunne. Pikalt seda teha ei suutnud.

Selgub, et nüüd suudan.
Päris ujumine see muidugi pole. Viibin vees, liigutan väga aeglaselt käsi, natuke ka jalgu. Loivamine. Laisk. Aga hapnikupuudust ei teki. Ja liigun tasapisi edasi. Ma ei tea, kui kiiresti.
Aga midagi on sügisega võrreldes muutunud. Varem ei osanud ma kroolis ilma "kihutamat" üldse olla ega liikuda, nüüd suudan.
Tore!

Nüüd saab mõelda, kuidas / mida edasi.

Edit: 
300m loivasin 8 minutiga. Hmm. 

Filmisoovitus: "Tõde ja õigus. Filmi lugu"

Vaatasin kinos ära "Tõe ja õiguse". Eriti ei meeldinud, pikk ja sünge ja paatoslik. Lõpp venis sajaga. Tahaks..... kiiremat tempot, rohkemat dialoogi, natuke ka lusti ja rõõmu. Kuid häid kohti oli ka, mõned meeldisid isegi väga, no ja ilus oli, ja kohati võttis Tammsaare tekst filmi üle - ja see oli väga hea.

Igatahes on hea meel, et ära nägin.
Ja ka minul tekkis tahtmine raamat kätte võtta.

Aga täna vaatasin ERR järelvaatamisest filmi T&Õ tegemisest.
Ja no see oli juba väga väga hea!!!
Vaadake teie ka:
https://etv.err.ee/908285/tode-ja-oigus-filmi-lugu

Aitäh tegelinskile, kes Manjana blogisabas soovitas!!!

Suusahooaeg 2019

Oli päris kenake!

Kaks suusamatka: Seli raba minu sünnipäeval ja Koitjärve raba märtsi alguses. Üks külma, kirka, vaikse talveilmaga. Teine kevadine kooriku-sõit, uisustiilis üle maastiku. Talvematkalt saadud emotsioon on minu jaoks suusatamise tipp.

Murdmaasuusatamine, üle 500 km, põhiliselt Harku-Nõmme ja Kõrvemaa rajad. Murdmaas tekib mingist kilometraažist alates mõnu ja siis - nauding. Tunned, kuidas kogu keha töötab edasi liikumise nimel, tõusud tulevad kergelt, kõik lihased teevad tööd, tasakaal ja tõuge ja rütm on kenasti olemas. Sel aastal sain selle tunde kätte... umbes kolmandat korda elus.

Käisime mitu korda vara hommikul Kõrvemaal. Oled üksi metsas, libised edasi ja imetled valget maailma enda ümber. Kaif.

Käisin kahel mulle uuel murdmaarajal - Keilas ja Valgehobusemäel.

Käisime laste ja sõpradega Kuutsemäel ja Väiksel Munamäel.

Kõik lapsed said suuskadele.

Tegemata asju jäi ka. Tahtsin minna Ida-Virumaale Kurtna / Pannjärve kanti sõitma - ei jõudnud. Lõuna-Eestis ka ei käinud. Tartu maratoni avatud rada ei sõitnud (sest sel nädalavahetusel oli jube sula ja vesi). Päris võistlema mind enam ei kisu. Kiviõlli see aasta ei jõudnud.

Järgmiseks lumega aastaks, mil see ka ei tule, on siis selline plaan:
- TM avatud rada
- Alutaguse rajad
- matk mõnda uude rappa või või piirkonda

Nüüd on meil lumi vist lõplikult läinud, panin suusad ära ja võtsin ratta välja.
Aga suusahooaja päris maasikas on ikkagi alles ees!

Lapsepõlv Skypes

Skype (web) uuendas ennast.
Ja arvab nüüd, et ma vajan meenutusi minevikust.
Kogu aeg on selline pilt silme ees:

Tereškova, Päts ja teised

Oh aegu...

Iga paberitüki taga on riik, sündmus, mingi teadmine või saavutus, 

midagi.. olulist.

Margid kaugelt - Austraalia. Burundi. Kuuba. Kanada.

Võõrad keeled, võõrad rahaühikud...

Arengumaade jaoks olid margid välivaluuta allikas, nii et kõige ilusamad margid olid Mongoolial ja Vietnamil ja Nikaraagual.

Margid koostööst. Mul on hea hulk Apollo-Sojuz ühisprojekti marke mitmest eri riigist.

Margid ajaloost. Eesti Vabariik!

Alguses markades, siis sentides, "sepp" oma ületrükiga...

Hunt alustas. Aitäh!

Pildistasin otse albumist.

http://hundiulg.blogspot.com/2019/03/kirjad-leerivennale-13.html

Tereškova +20, CCCP

Tereškova +20, Bulgaaria

Tereškova +10, CCCP

Tähtede poole!!!

Vähem suureline Tšehhi ja Slovaki liitvaraiik

USA

Riigivanem ise

Õpetatud Eesti Selts

Sookollil külas - Koitjärve raba suusamatk

Lumel on koorik peal!!!

See tähendab, et saab sõita - kõikjal!

Lihtsalt lased sirgelt üle maastiku, ja mitte ei tatsa tasapisi nagu pehme kesktalvise lumega, vaid tõesti sõidad. 

Ü. korraldas oma väljamaa sõbrale suusamatka, ma sattusin kaasa. 

Käisime Koitjärve rabas Piibe maantee ja Soodla veehoidla vahel. 

Sai hirmus hea!

Ilm - ideaalne. Paar kraadi külma, puhas sinine taevas, päike, tuuletu, soe.

Lumi - mõnus. Raba keskel küll napivõitu, mättad olid lahti sulanud, aga sõita sai ikkagi igal pool. 

Laukad ja järved - külmunud. Mõni koht pealt niiske, aga üldiselt kõva jää. 

Loomajälgi - palju. Oli tulnud õhuke kiht värsket lund. Sellel olid käinud kõik, hiirtest ja pisilindudest mingite elevantideni. Käpalisi oli igat suurust ja sorti. 

Kõige põnevam kogemus oli külmunud rabajärvede hääl. Nagu Sookolli hingamine. Jää alt kostis nagu... vuhisemist. Või paukumist. Nagu oleks mingi hirmus suur ürgne loom seal vaikselt puhkamas või ärkamas. Kuulasime seda kõigil kolmel suurel laukal. 

Koitjärve raba on väga suur ja meie käisime vaid selle ühes nurgas. Tegime ringi peale Vahelaukale, Mustlaukale, Pikklaukale ja Kajakalaukale. Raba on kenasti lage, pilk näeb kaugele. 

Suusatamist 10 km, lisaks 2 km suusad-käes kõndimist auto juurest raba äärde ja tagasi. 

Mustlaugas

Pikklaugas

Uisusamm Kajakalauka äärel

Ainus päris lahtine koht

Rabaelevandi jäljed

Rada

Head veebidisaini Swedbank'ilt

Swed ütles, et pean neil oma andmeid uuendama.
Saame aru, rahapesu ja muud seadused.

Ma ei ole vist nii mugavat ja ilusat kliendiandmete ankeeti varem näinudki.
Selge, loogiline, maksimaalselt eeltäidetud, suures kirjas, ilus.

Kiitus tiimile, kes selle ehitas!

Edit:
Tegin ära tuludeklaratsiooni.
Ka Maksuameti veeb on väga hea. 

Youtube ei väsi üllatamast

Ta hakkab vaikselt aru saama, et Netflix pole vist minu teema, ja promob vahele homoerootilisi India tantsufilme.
See oli suisa nunnu - šlaagerjas meloodia ja sõjakas meeste tants:

Aga no ausalt.
Kui loll saab üks reklaamist elav platvorm olla?!?

Käisin SPAAAAS!!!!

Tahtsin minna ujuma, aga sattusin spaha. (Soo - sohu, spaa - spaha eks?). Lahke piletimüügi-preili vaatas mulle peale, nägi mu vanaldlast ja räsit olemist ja lasi mu soodushinnaga sooja vette loksuma.

Oli täpselt nii igav nagu ma arvasin. Soe basseinike, jahe basseinike, kusagil muliseb, kusagil pladiseb. Kaua sa seal oled? Oli mitu sauna, aga kaua sealgi. "Saunavana pühakojas" tehti "saunarituaali" - üks noorhärra viskas leili ja korraldas, millal vihelda ja kuidas olla. Noh... tore on, aga miks peaks ma teise inimese käsu järgi saunas olema?

Olin tunnikese ja tulin tulema. Kuna spa pilet on kolmeks tunniks, sain veel uhkelt ujuda ka. Suusa-kuu on head teinud, käetõmme on tugevam kui varem.

Lähen kindlasti jälle, näiteks kümne aasta pärast. Seni piisab ujulast.

Lohakus ja lodevus maksavat kätte

Olen laisk ja käin saabastega nagu sussidega - lahtiselt, paelu kinni sidumata.
Paelad on kuidagi saapa põhjas krussis või nii.

Täna saabus karistus.
Üks pael tuli välja ja jäi teise saapa taha kinni.
Käisin keset teed käpuli.
Käed verised, põlved katki.

Paras!!!

Enne seda:
Käisime Kuutsemäel ja mini-Munamäel suusatamas. Ainus kukkumine - Otepää Coopi ees. Porilompi. Jää oli all ja nii ma sinna sisse lendasin. Täesti pikali. Sain läbimärjaks - trussikuteni. Saabas voolas vett täis. Ja üks külg oli mitu päeva valus.

Veebruarikuumus Kõrvemaal

Add caption

Ilmajaam lubas täna 5 kraadi sooja.
Aga tuli üle 8!
Päikese käes ja tuuleta kohas oli nagu suvi.

Kutsusin sõpru Kõrvemaale suusatama. Targemad tulid, aremad passisid. Et mis sa selles vees ikka plätserdad...

Kõrvemaa aga üllatas. Lund on endiselt palju. Maapinnal temperatuur miinuses. Rada seetõttu jääs. Uisurada värskest freesist hoolimata nii kõva, et minu uisu-tõuge ei leidnud sellelt tuge. (Uisus peaks suusa maha panema välisele kandile, aga ma ei suuda, seega tõukan sisemise kandi pealt ja see libiseb jää peal ära.)

Klassikarada oli aga nagu raudtee! Natuke okkane ja mõni käbi ka sees, aga muidu - lükka ja kihuta!
Esimese 12 km keskmine tempo tuli 3:50 min / km. Pingutama ei pidanud - lihtsalt libises nii hästi.

Aga jääs olid ka laskumised. Pidurdasin nagu oskasin, kuid see ei aidanud. 12 km peal sõitsin rajalt välja. Pehmelt hange, aga ikkagi. 14 km peal kukkusin uuesti. Mispeale otsustasin, et ei riski ja viimase 5 km mägedele ei lähe. Rekka oja laskumine - millega muidu pole vähimatki häda - ei aitäh. Keerasin suusrajalt ära ja tulin metsavahelisi autoteid pidi keskusse. (Teed muidugi lumised, sai kenasti sõita.)

Pärast tegin 5 km veel. Rada oli seks ajaks pehmem. Ei libisenud nii, see-eest sai uisus jalaga tõugata.

19 km (tänu lõikele 18 km) raja peal ei näinud ma mitte üht inimest. Enne mind rajale läind Jane oli ära eksind ja kedagi teist polnud. Mitte kedagi!!! Totakad linlased arvavad, et kui on plusskraad, siis ei saa suusatada. 

32 minuti piir

tldr: suusatasin 8 km 31 minutiga, alla 4 min/km.

Ma olen monotoonsuse kummardaja ja harjumuste ori. Suustan kõige üksluisemal võimalikul viisil. Harku tagumist 8 km ringi. See on lauge, pea reljeefita, alati sama. Mingi õhtu nühkisin seda 33 km, ühtlases tempos, sama sammuga (Mogren), halva libisemisega rajal. Pmst kordasin ligi kolm tundi täpselt sama liigutust nii käe kui jalaga.

See-eest on kerge eri päevi ja aastaid võrrelda.

Ja kuna rada on täpselt 8 km, saab kiirust ja aega kergelt siduda.
Kiiruse muutus 15 sekundit minutile muudab ringi aega 15 x 8 = 120 sekundi ehk 2 minuti võrra:

5 min / km == 40 minuti

4:45 min / km = 38 minutit

4:30 min / km == 36 minutit
...
4 min / km = 32 minutit.

Kas ma olen iial sõitnud Harku ringi 32 minutiga?
Blogi ajalugu ütleb, et ei ole.
Veebruaris 2011 sõitsin ringi 32:30, ja seda veel klassikat.

Üleeile tuli jube libedal rajal uisku sõites täpselt 32 minutit. Tegelikult sõitsin käte jõul, jalatõuget ma nii jäisel rajal teha peaaegu et ei suutnud. Ja see oli kolmas ring. Esimesed kaks olin proovinud klassikat ja samuti käte abil edasi liikunud.

Täna aga sõitsin värskel lumel, täiesti määrimata suusaga 31 minutit.
Uisku.
Pärast väikest pausi tegin teise ringi järgi, alguses hästi-hästi rahulikult, ja see tuli 33 minutit.

Teisel ringil mõõtsin oma sammu sagedust.
See on normaalselt sõites täpselt 1 jalatõuge sekundis ja paaris-kepitõuge 2-sekundise tsükliga.

Konrad Mägi ja Eero Epner

Käisime Iidaga Kati mahitusel KUMUs.
Konrad Mägi näitus ja Eero Epneri kuraatori-ekskursioon.

Oli erakordselt hea.
Esimest korda elus sain ma mingi - aimduse, nuusutuse - maalikunstist.

Pikk intervjuu:
https://kultuur.postimees.ee/4258907/moistatuslik-konrad-magi-eero-epneri-luubi-all

"Professor, siin te juba olite." ehk Keilas suusatamas

Käisin Keilas suusatamas.
Arusaamatu sasipusa.
Rada läheb mäe otsa... ja siis vist jälle sellesama mäe otsa... ja siis juba päris kindlasti sellesama mäe otsa!!!
12 km, rohkem ei viitsinud.

Sõnad siit: http://web.zone.ee/stemugram/failid/mehedeinuta.htm

Suusatalv

On inimesi, kes julgevad avalikult öelda, et neile ei meeldi lumi. Või talv. Või suusatamine. Ma ei saa neist aru. Ma näen suvi läbi unes, et mu jalge all on valge sillerdav pind ja ma liigun siuh! säuh! selle peal edasi. Kergelt, kiirelt, mõnuga.

Päris elu nii ilus ei ole.
Suusk ei libise. Või libiseb ainult tagasi.
"Kergelt" asemel lendab higi kahte lehte.
Iga tõus võtab hinge kinni.
Ja lund... ei ole. Või on vaid korraks. Ja suusapeded peavad kiimlema Trummi või Kuuse ringil.

Kuid sel nädalavahetusel oli lund, oli paar kraadi külma ja oli vaba aega.
(Sest üks laps Soomes võistlemas ja teine Laulasmaal laagris.)
Käisime kaks päeva Kõrvemaal ja nautisime.

Suusarajad - super head!
Mets - lumine ja imeline!
Saun - korralik!
Kohalik söök pärast sõitu - imemaitsev!

Laupäev: kell 9 kodust minema.
Tegin kaks 19 km ringi, mõlemad uisku, ajad 1:29 ja 1:42, kiirused 4:40 ja 5:20 min/km.
Teisel ringil olin juba üsna kustunud, tõuse kõndisin.

Pühapäev: kell 7:40 kodust minema, et saaks päikesetõusu ajaks metsas olla.
Täiesti lollid eksju?
Tegin 20 km klassikat ja 5 km uisku.
Klassika-ring tuli tempoga 5:20 min/km, uisk 4:20 min/km.

Tuli meelde, miks on klassikastiil nii mõnus. Kui suusk libiseb ja peab, ja kui rada on "õige", siis on see tõesti... pingutusevaba. Lükkad jalakesega, libised. Lükkad keppidega, libised-libised-libised. Väga kiiresti edasi ei liigu, aga pingutus pea puudub, sest enamuse aega sa ju puhkad :)

Kati aga taas-kohtus meie tuttava metsisega!
https://kurinurm.blogspot.com/2018/01/korvemaal-puusaare-rabas-kuri-kana.html

Kolm raamatut

"Eleanor Oliphant is Completely Fine" - 2/5
"Päeva riismed" - 2/5
"Teenijanna lugu" - 5/5

"Teenijanna lugu" on täiesti vapustav. Super. Soovitan... kõigile. Lastele võib-olla mitte.

Aga...

Kaks esimest raamatut saaks sisu eest null punkti. NULL. Kuna kirjutatud ja keskkonda kirjeldatud on hästi, siis okei, 0+1+1=2.
Aga:

Mõlemal raaamatul on peategelane, keda ei saa olemas olla.
Eleanor on isehakanud autist; päriselt ei ole, aga tema iseloom ja käitumine on täiesti selgusetud ja ei, tema ajalugu ei selgita neid mitte kuidagi.
Stevens on... suhtlemis- ja mõtlemis- ja empaatiapuudega. Mis pmst oleks võimalik. Aga tema ametikoht ei võimalda. Team lead ei peab lugema oma alluvate ja ülemate tundeid. Ta ei saa joosta igalt, IGALT kohtumiselt minema end ametikohustega vabandades. Ta ei saa käituda nagu... üliviisakas mats. Aga Stevens käitub. Raamatu algusest lõpuni. Tema kinnisideede küüsis mõistust ma usun; aga tema psühhopaatset käitumist ma ei saa.

Mõlemal raamatul sisu, mida ei saa olla.
Eleanor kasvab täiesti arusaamatul viisil ühiskonda tagasi.
Päeva riismetes tõusetub poliitika. Tõusetub täiesti... küündimatult. Mul jääb mulje, et jaapani kirjanik lihtsalt ei mõista lääne ühiskonda, lääne ajalugu, lääne inimesi ega iseloome. Muidu ei saaks ta niisugust naiivset jampsi kirja panna. Kui mina läheks kirjutaks midagi Jaapani ajaloost, oleks see ka ju täiesti mööda? Aga inimene on nobelist, ta ei saa olla loll, nii et ma ei saa aru.

Lugesin arvustusi, nii rahva kui kriitikute omi. Ei saanud targemaks.

Nii et jätke need esimesed kaks ja lugege Atwoodi.
Mina sain sealt elamuse, ehk saate teiegi.

Kadrioru lahtised 2019

Üritus: https://zazibea.blogspot.com/2019/01/kadrioru-lahtised-2019.html

Valmistusin selleks võistluseks ligi viiskümmend aastat. Kolisin kaks korda - 1972 ja 2000. Käisin Narva kohviku kõrval lastesõimes. Harisin end Raua koolis ja pesin end Raua saunas. Panin kolm last siia lasteaeda ja kooli. Olen rüganud Hundikuristiku nõgestikus, teinud Kadrioru pargis Pokemon God mängides miljon tiiru Adamsoni ja Koorti ausammaste vahel, kuulanud käsitiivalisi, istunud Kadrioru lossis presidendi laua taga presidendi toolis.. Olen lugenud vanu kaarte, mäletan Kiievi poe ehitamist (vaiade vesiliiva tampimise hääl kõlab siiani kõrvus), olen vaadanud Youtubest Vesivärava tänava raudtee videot (see on nüüdseks maha võetud ja mul pole isegi viidet filmile, kust see pärit), mäletan Tšehhi lõbuparki ja Liivaoja laevavrakki ja Tombi tänavat ja üldse.

Ettevalmistus, seega, põhjalik.

Startisime ühel aasta alguse õhtul kell üheksa.
Teatud paanika tõttu sain mina liituda siis, kui paar KP-d oli juba võetud.

Liikumise aeg üle 3 tunni, distants üle 10 km.
Leidsime lumepuruses linnas kõik KPd kenasti üles.
Ühe koha / küsimusega jäime päris jänni ja mõnes jäime kahtlema.
Muudega saime omast arust hakkama.
Sõbralikud olendid, vana sild, valemid ja näitlejad - kõike teadsime või leidsime!

Hea ja hariv harjutus, aitäh korraldajatele!!!

Ja - nii ütlemata hea meel on inimeste üle. Nii nende üle, kes asju välja mõtlevad; kui nende, kes neid ette ja korraldada võtavad; kui nende, kes kaasa kutsuvad ja olemas on!

Robotexil

Käisin Robotexil.
Oli huvitav ja raske.
Rahvast - murdu.
Laupäeva hommikupoolik, vist kõige rahvarohkem aeg.
Mingid asjad ei tööta, miski teine on muul viisil sandisti...
Kogemusena - äge.

Meie putka väljast...

... ja seestpoolt vaadates