Laskusin esimest korda "kõrgelt" alla. Jalad veidi värisesid, aga alla sain :) Ja siis tulin kaks korda veel.
Kuu aja eest oli mõte miskist nöörist kinni hoies 6-korruselise maja katuselt selg ees üle äära alla kõndida... ilmvõimatu. Aga näed, inimene areneb.
Ronimine ei edene, endiselt.
... enam nii lilleline ei olnud. Proovisime seinal ise ronida. Madalal, julgestuseta, aga ise. Mõni tormas edasi-tagasi nagu kitsekene, aga mul ei tulnud suurt miskit välja. No ei leia jalale neid tugesid, näpud väsivad ära (ehkki ei tohiks!), libe ja külm ja pori. Andetus, mis muud. Aga ega ma arvanudki, et.
Muidu - saime paar uut sõlme, ostsin koduseks harjutamiseks paar meetrit köit, ja jope määrisin seekord korralikult ära.
Juhanil on kindlasti õigus: sisesein tasuks ära proovida.
Anneli Mere seletas pikalt riietusest. AM on ilmselt eesti kõige spetsialistim inimene selle koha pealt; mitte kõige parem mägironija ega kangaspets, aga ta on korraga nii varustuse sissetooja kui kasutaja - ning tema tali-matkamine on ka meile kontimööda - seega kuulasime, suud ammuli, ja küsisime palju juurde.
Ühesõnaga, koolitus meeldib meile, ja kuna vanaemmed on luband lapsehoiul aidata, siis saame mõlemad seal käia. Kati juba mõtleb Elbruse peale. Veel kahe päeva eest oli ta arvamus "mis selle koleda koonilise künka otsa ikka ronida"...
Ja ajame hoolega talvematka asju.
http://del.icio.us/kaur/suusk2008
Õppisime "ära" paar esimest sõlme, saime traksid peale, lasime kaheksaga paarimeetrisest seinast alla. Oli väga edev tunne. Ikkagi esimest korda köie otsas!
Künnap ütleb, et trenni tuleb teha väljas, "päris" tingimustes. Et oleks külm, märg, libe ja pime. Soojas saalis seina ronides oled pärast mägedes hädas. Vbl... Minul igatahes oli nii huvitav, et külm ega märg hakata ei jõudnudki.
Image related: Alumise trepikujulise seina peal me trenni tegimegi.