Kiki, 2012 - 2026

Kassi saime 2014. aasta kevadel, pärast pikemat mõtlemis ja reisi kassilinna Istanbuli. Meid moosis ära Iida. Tema lapsepõlve fantaasia-tegelane oli "kiirkass" ja võimalik, et tal on kusagil netis sama nimi siiani.

Jutud meie laste blogis.

Pikem lugu kassi saamisest ja noorepõlve-ajast:

http://kurinurm.blogspot.com/2015/09/kass.html

Kuidas kass sai nimeks "Öine raev": http://iiida.blogspot.com/2014/09/oine-raev.html

Kuidas kass ära kadus: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kass-kais-kondimas.html

Kass 3 kuud: http://iiida.blogspot.com/2014/05/kiskja.html

Kass 1: http://iiida.blogspot.com/2015/03/kass-1.html

Kass 2: http://iiida.blogspot.com/2016/01/kass.html

Kassi maja: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kassi-maja.html

Kass hääbus 2016. aasta augusti alguses. Meie suvise reisi ajaks tuli talle hoidja võtta - selleks oli abivalmis J. Küll meil on hea meel, et kass ei läinud ilma meieta. Kuulsin tema hinge lahkumist ja hoidsin kaisus last, kes samuti kuulis.

https://kurinurm.blogspot.com/2026/08/nukrad-ajad.html

Viimased ajad olid keerulised. Kassi tabasid mingid hädad (diagnoosi me arstidelt ei saanudki). Tema söömine oli suurema osa elust väga lihtne: hommikul krõbinad, õhtul pakitoit, vahepeal kõik mis hambusse sattus. Poolteist aastat tagasi see muutus - ma ei hakka kirjeldama, aga läks keeruliseks. Ligi aasta tegi Kati talle ise süüa - kanasülti ja sarnast. Kass ei jälginud enam reegleid ("laua peal ei tohi käia") ja me siis lasime tal olla. "Küttis" nii, et passis nina vastu külmkapi ust, küll keegi ikka selle lahti teeb ja siis midagi käppa juhtub :) Vahepeal oli pool meie kodust kassi liivakastide ja pissimise ala all. See oli magus-valus aeg. Aga mitte seda ei taha ma mäletada ega sellest kirjutada. 

Aastatega kassi mestsik iseloom leebus. Magas meie voodites - lemmik vaheldus, alguses oli selleks Iida, siis meie, siis Ove. Ma ei pidanud enam jalgu teki alla peitma, et äkki lööb küüned naljapärast sisse. 

Kass käis mul süles, eriti õhtuti. Istun tugitoolis ja loen lehte, kass tuleb sülle ja paneb pea minu ja ajalehe vahele. Tahan pai!!! Eks siis sai ka. Samamoodi tuli ta mõnikord arvuti taha - istub klaviatuurile ja teeb selgeks: nüüd on vaja kassi sügada, mitte internetis passida.

Ka lapsed said oma osa kassi lähedusest. Eriti Ove. "Jäin kooli hiljaks, sest kass tahtis pai" oli täiesti legit põhjus. 

Kassile meeldisid peod. Külaliste ajal tuli ta kõige keskele ja oli kusagil tooli peal. Me ise ei jätnud iial ühtegi lihapala laokile, kuid külalised seda reeglit ju ei teadnud! Nii sai ikka midagi laualt varastada. Aga ka täis kõhuga oli ta pidudel keset inimesi, tähelepanust veidi kõrval, kuid ikkagi keskekl.

Mul käib ka nüüd kihvatus läbi, kui näen laual vorstivõileiba või üldse sööki. Alles hetkega tuleb meelde: jah nüüd ju võib. 

Süüa tehes oli kass alati jaol - oleks meie lastel sama sügavad kulinaarsed huvid!!! Ta võis tunde köögis istuda ja söögi tegemist jälgida. Kui oli vähegi lihatoit, siis sai ta ikka oma jao. Täiesti hull oli ta hakkliha ja maksapasteedi järele. Mõnikord ostis Kati talle räime ja muidugi sõi ta iga muud kala ka. Pannkooke sõi ta ka :)

Kadriorus kass väljas ei käinud peale selle ühe korra. Aga ta istus palju akna peal ja jälgis aknast linde või oravaid. "Kassi TV" ütlesime me selle kohta. Naabrid teadsid teda ja märkisid, et nii armas on. Kuid endal tal saba vonkles: ikkagi kütt ja jahi-instinkt. 

Kassi sai varemalt väga vabalt hoida anda. Minu ema või Kati vanemad või mõni sõbranna. Kass võttis uued kohad kohe omaks, uuris läbi, leidis kõige kõrgema koha ja seadis selle endale pesaks. 

Kassil oli veider lembus ujumisriiete vastu, ju oli kloori hais midagi huvitavat. Mu ujukad või ujula käteräti tõmbas kuivamast alla ja püherdas nende peal.

Kass armastas kõrgeid kohti. Ta sai kuidagi uste peale (need on meil üle kahe meetri) ja hüppas kõrgete kappide peale. Magas seal ja jälgis meid nagu lõvi kalju otsast.

Üldse meeldisid talle kohad, kust nägi kogu kodu korraga. 

Kass kuulis kaugelt ära, kui keegi koju tuli (palju varem kui meie enda kõrv) ja läks igale tulijale välisukse peale vastu. Kui kass magas või ei viitsinud tulla, siis otsis kojutulnu ise kassi esimese asjana üles. 

Meie aknal

Kassi pidu

2015. detsembris, kass on aasta-ja-kolmveerand

Milleks meil lemmikloomad? Eks on eri põhjused. Meile õpetas kass armastust, hoolitsuse vajadust, kohustusi. Oli palju aastaid igapäevase rõõmu allikas. Kui muud jutud otsa said, läksid tegid kassile pai. Ja lõpus õpetas ka kurbust ja lahkumist. Küllap on ka seda meile vaja.