Vajadus tavalise jalgratta järele

Tahaks uut jalgratast.
Matkamiseks ja tööl käimiseks.

Soovid on üsna lihtsad:

• Keskmine sõiduasend - mitte maanteeratta "pikali" ega daamiratta "püsti", vaid umbes nagu maastikurattal.
• Keskmiselt jäik - ilma kahvli-amordita. 
• Keskmiselt kerge. Ratas ilma lisadeta võiks olla 10-11 kg. Maastikurattad kaaluvad paarteist kg, maanteerattad ~8 kg, matkakas võiks nende vahele jääda.
• 29" jooksud.
• 2" laiuse rehvi võimalu.
• Tagumise pakiraami kinnitamise võimalus.
• Minu suurus, ehk siis ligi 180 cm pikkusele mehele.  
• Hind - kasutatuna tuhande euro ümber, uue ratta korral kuni kaks tuhat.
  

Täiesti normaalse, tavalise inimese jalgratta omadused.
Inglise keeles on selle asja nimi "commuter bike". Sellisega sõidavad kõik.

Eesti poodidest sellist ei saa.
Mitte ühestki. Olen nüüd omast arust KÕIK rattamüüjad läbi käinud.

Kõige lähemal soovitule on Specialized Sirrus X4. Poes seda muidugi pole ja ei tule. Saan aru, rasked ajad. 

Müüakse igasugu imeasju. Kõige rohkem on terve tonn kaaluvaid naiste linnarattaid. Ma ei tea, kes neid ostab või miks peaks sellisega sõitma. MIKS kaalub normaalne meeste sportratas 7-8 kg, aga naiste linnaratas on POOLE raskem? Ka odavad, alu raamiga maanteerattad on kerged. 

Osad poed vähemalt teavad, mida müüvad. "Meil on mudelid A ja B, praegu pole, aga ehk tulevad, need võiks teile sobida. Hoidke silma peal." Mõni pood on rumal, aga püüdlik. Mõni on aga täiesti küündimatu. Nad ei tunne iseenda mudelivalikut. Nad ei saa mitte millestki aru. Kõige keerulisem on soov pakiraami järele. Sisuliselt tähendab see alu raami, sest süsinikraamidel a) pole kinnituskohti b) pole arvestatud tagaratta kohale tekkiva paarikümnekilose lisakoormusega. 

Lootusetu.

Praegune ratas (mituteist aastat vana ilma amordita Merida MTB) on suremas. Veetsin palju tunde, et seda enne viimast matka sõidukorda saada. Ei saanudki. Mehhaanik võttis ülesannet isikliku väljakutsena, lammutas ratta juppideks, määris ja timmis ja pusis ja vahetas pooled jupid välja. Korda ei saanud ikkagi. Kusagil on kotermannid sees ja neid üles leida, välja saada - raske.

Kui sul on viiteid, kust osta tavalise inimese tavalist jalgratast, siis palun anna teada!

Üks sõber soovitas siiralt Saksamaale ratast ostma minna.

Paar päeva hiljem:
Ostsime Iidale jalgratta. 

Hoopis teistsuguse kui plaanis.
Läksime samasuguse linnaratta järele nagu ülal kirjas. Aga - neid ei ole. Eriti kui lisada nõuetesse "naiste suurus" ja "naiste raam".

Lõpuks ostsime odava (alla 500 euro) Merida hübriid-maastiku-ratta. Ma olin valmis kaks-kolm rohkem raha maksma, aga kui midagi osta ei ole, siis ei saa ka maksta. 
Valisime sisuliselt värvi järgi. Mina oleks võtnud poole kallima ja sellevõrra kergema / paremate juppidega. Aga - ükski värv ei sobinud. Mis siis ikka. 

Eri rattapoodide müügitöö või selle puudumine on hämmastav.
Esiteks ei müü ükski pood linnarattaid, või kui, siis on neil üks ratas laos ja teine saalis ja need on XXL suuruses ja mürkrohelist värvi. Praktiliselt KÕIK müüdavad rattad on amordiga ja sisuliselt maastikuratta omadustega. (MNT / gravel on muidugi ka olemas.) Tavalist "igapäevase sõitmist ratast" Eesti poed ei müü, ainult sport.
Teiseks - müüjate teadlikkus sellest, mis neil poes olemas on. Mõnes poes on letti pandud miinimumpalgaga tütarlaps, kelle ainus oskus on viibata jalgrataste poole ja kinnitada, et ta midagi rohkem ei tea. MIKS SA OLED SEAL, ARMAS INIMENE? 
Kolmandaks - poe reaktsioon, kui ta saab aru, et täpselt kliendile soovitud kaupa ei ole. Kes ütleb "nojah siis" ja läheb leti taha ära. Hea pood mõtleb välja, mida asemele pakkuda. 

Selgelt kõige parem müügitöö oli AT Spordil, sealt siis ka ratas. 

Gruusia: Tbilisi

Tbilisi on äge!!!

Vaade hotellist

Ma olen lõunamaa linnades ju käinud küll, kuid sellist segadust ei mäleta. Mujal on linn enam-vähem ära jagatud: siin on vaesed, siin on rikkad, siin on templid ja siin on elumajad. Tbilisis on kõik segamini. Puitpitsmaja, kindlus, ulmemoodne plastikust ehitis, tellistest koolimaja, kirik, jälle puitpits.  Vaheliti ja üksteise kõrval / peal / sees. Enamik asju laguneb. Kõikjal on elu - inimesed, tänavaturud, kassid-koerad (mõlemad väga laisa olemisega). Hirmus palju on rõdusid. Selline hästi toimiv kaos.

Linn on suur, üle miljoni elaniku.

Autoliiklust on väga palju. Sõidetakse ja pargitakse kus juhtub. Idee osa linna ainult jalakäijatele jätta pole sinna veel jõudnud. Samas on liiklus enamasti aeglane ja jalakäija suhtes leebe. Takso asemel on aga Bolt - odav ja kiire ja usaldusväärne. 

Elasime kolmes kohas:

• Hotell Nata jõe ja kuninganna Darejani palee lähedal
• Hotell Qeroli samas lähedal, veidi ülesmäge
• Kaks ööd Saburtalo linnaosas 

Käisin / käisime:

• Saunas nr 5. Väävliveega basseinid, külm ja kuum vesi, pesija-mudija. Päris massaaži kahjuks ei saanud. 
• Kümnes kõrtsis ja kohvikus. Kõik olid toredad, aga mulje jättis Abhaasia köögiga Amra Saburtalos. 
• Narikala kindluse juures ja botaanikaaia servas. (MM käisid pärast veel bot aias ronimas.)
• Niisama kesklinnas ja selle lähedal jalutamas, mitu-setu ringi.
• Lisi järve ääres. Võtsime Saburtalo matkapoest (Mplus) maastikurattad, sõitsime mäest üles järve äärde ja siis natuke mägedes ka. Kuid oli hirmus palav ja kaua ei jaksanud. 
• "Tbilisi mere" ääres. Imelik madalavõitu lomp, mille äärde ei pääse, sest eramaa ja raudaiad. Käisime "väikese" järve ääres. Ujuma sinna ei kutsunud, savine madal vesi. 
• Kirikutes.
• "Kuiva silla" lähedal kirbuturul.
• Kohalikega (mu töökaaslase vanemad) kõrtsis

Linn on sümpaatne. Seda pildistada ma eriti ei üritanud, sest kes neid pärast vaataks. Aga seal on tore olla ja käia. Eriti kui oled Lääne turist ja ei pea mõtlema, kas kaks eurot kohvi eest (tundus olema vanalinnast keskmine hind) on 1% su kuusissetulekust või ei. 

Tahaks veel. Seal oli tore. 

Sildid on nii gruusia kui saksa tähedega

Printsess Dariana kindlus, meie hotell on vasakul üle tee

Rõdud

Armeenia kirik meie teise hotelli juures, kesklinnas

Saun nr viis ülaltpoolt

Kass sauna katusel. Kassid on julged, koerad neid ei puutu ja inimesed armastavad.

Marko viis meid vist linna kõige kitšimasse kohta.

Kesklinna renoveeritakse kvartalite kaupa ja põhjalikult - uued tänavad jne. 

Ilupilt jõe, kiriku ja kaljuga

Linnataeva kõige domineerivam vorm on öösel õhus tolknev suur pall

Gruusia: Sveri kanjonis ronimas

Maastik üldiselt. Ronitakse nendel vertikaalsetel seintel.

V kutsus M + M Sveri kanjonisse seina ronima. Läksin julgestajaks kaasa, et saaks kahe köiega ronida. Kuid siis läksin ikka ise ka seinale.

Sveri on kanjon Imereetias Chiatura lähedal, Tbilisist 130 km läänes / loodes. Tee sinna viib mööda Lõuna-Osseetia piirist - olime sellest alla kilomeetri kaugusel. Kanjon ise on vertikaalsete seintega, hästi kareda ja ronitava kivimiga. Radu on seal palju, netist leiab mõned skeemid.

Ronisime. Ma tegin ühte kerget rada, mis oli märgitud kui 5c, aga päriselt kindlasti mitte - pigem selline päris algajate oma. Tüdrukud ronisid raskemaid, ja altjulgestuses (moodne termin "liidisid"). Oli väga äge. Ma ei ole ühegi päris kalju peal roninud peale Astangu. Mõnel matkal on ka olnud mõnikord vaja ronida, aga seal on köis olnud rohkem julgestuseks ja tehnilist ronimist pole olnud. Igatahes kõigile väga meeldis.

Pärast jalutasime. Leidsime vana veski. Ja karniisi, mida pidi sai koobaste juurde, kus olla olnud klooster või eremiidid. Mul võttis jala värisema, kui üks M seal kõõlus :) 

Hiljem käisime üsna jahedas jõekäärus ujumas. Ja koduteel sõime "päris" gruusia restoranis, väikeses teeäärses kohas. Imehea šašlõkk ja üldse kõik. 

Suurepärane päev!

Kolm graatsiat

Mina :)

V. seinal poosetamas

M. teel kitsale karniisile. Ülejärgmisel pildil on näha, KUS see on

Veski

Rada, kus käisime, on kõrgel üleval, osaliselt varisenud koobaste kohal

Karastav jõesopike

Gruusia: Birtvisi kanjonis ronimas

Tuleme, tähendab, Kazbegi otsast alla ja Tbilisisse tagasi. Isand Lokk võtab meid hellalt oma hoolde. Kõigepealt saadab meid sauna number viis. Saunad üks kuni neli pühkis 19xx aasta tulvavesi (seli) koos klientidega minema. Mis teha, ikkagi mäed, saunad on sälkoru allotsas. Järgmisel päeval käime Sveri kanjoni seintel ronimas ja matkamas. Ja ülejärgmisel läheme Birtvisi kanjonisse. 

Birtvisi kanjon on vertikaalne pilu maapinnas. Seinad on umbes 50 meetrit kõrged ja enam-vähem vertikaalsed. Kui kusagilt sisse lähed, siis välja enne ei saa kui tükk maad allpool. Põhjas voolab ojake, selline väike. Kivim on konglomeraatne lubjakivi, kare. Ojake on selle sisse uuristanud kitsa, käänulise ja sopilise tee. Aeg-ajalt tõkestavad tee majasuurused kivid, kanjoni põhjas on mitme meetri sügavused "vannid" ja lihtsalt sügavamad kohad. 

Edasi liikumine on vaheldusrikas. Tuleb kivilt alla "vannidesse" hüpata. Tuleb ujuda. Vahepeal lihtsalt vees kõndida. Kui on kitsas vett täis pilu, siis võib jalgadega kahele seinale toetudes ukerdad. Osad laskumised saab võtta end kivi pidi alla libistades. Osades saab lõhesid pidi alla nihkuda, jalad ühel seinal ja pepu/keha teisel. Kuid mitmes-mitmes kohas tuleb köie abil laskuda. Kas klassikaliselt, laskumisvahendiga, või köiest lihtsalt kinni hoides. Laskumised ei ole pikad, ütleme 5-7 meetrit, umbes nagu maja katuselt. 

Kõigepealt otsib Vahur üles väljatuleku koha - juba see võtab pool tundi aega. Siis matkame ülesvoolu kohani, kust saab sisse. Ja siis läheme. Oleme neljakesi. Meil on kaasas üks köis (vist 30 meetrit), ronimisvööd, kiivrid, karabiinid ja laskumisvahendid, söök-jook. Ainus fotokas on minu telefon, kolme veekindla koti sees.

Kohe alguses on hüpe kaljult alla vette. Selge - tagasi me enam ei saa. Tuleb lõpuni välja minna.

Kogu harjutust juhub-juhendabki Vahur. Tema paneb üles laskumisköied - see on kriitiline tegevus, sest köis tuleb pärast laskumist järele tõmmata ja kui see ei õnnestu, on suht halb. Ta juhendab meid laskumisel. Vajadusel läheb ise ilma köieta ees ja on tugisammas, millele astuda. Ühesõnaga - juhib gruppi.

Kogu harjutus võtab viis tundi. Tunnet, et nüüd enam edasi ei saa, ei teki kordagi. Jalg päris võdisema ka ei võta. Kuid adrekas on sees kogu aeg. Laskuda kaljult alla nii, et jääd õhku rippuma - ja siis maandud sügavasse vette - no on äge?

Kohati on külm, sest on juba sügis, vesi on külm ja kanjoni põhjas pole päikest. Aga saame hakkama.

Lõpuks jõuame väikese tammini, mis tähistab järsu kanjoni lõppu ja auto kohta. Siin on kohalikud ja väike mootorpump. 

Näeme kilpkonna, krabi (???), miljonit sisalikku. Õnneks ei ole madusid. Või no küllap on, aga meie ei näe neid. 

Lõpuks on super tunne. Tegime ära, jäime ellu ja kogu aeg oli üliäge! (Välja arvatud paar korda, kus tekkis mingi paus, sest köis jäi kinni või nii.)

Fotosid tegin ülivähe ja ei filminud üldse, sest need kolm veekindlat kotti. Tagantjärele - loll. Seal oli muuseas imeilus. Kui me just parasjagu teo kombel kivipraost alla ei nühkinud. Või kivist tunnelis ei ujunud või nööri otsas ei rippunud. Esimest korda elus tunnen puudust kiivrikaamerast. 

Maastik ja mina.

Laskumine. All on vesi, umbes rinnuni.

Vahur

Puhkehetk. Siin paistab kanjoni põhja päike.

Video - ei ole minu tehtud, kuid on samast kanjoni lõigust, kus meiegi käisime. 

Super äge päev!!!

Kui Gruusiasse asja on, siis minge ka! Asukoha saab minu käest, usutavasti on ka Vahur nõus aitama. Midagi üli-inimlikku pole vaja. Tavaline ronimisvarustus, oskus laskuda, oskus ankrule või kivi ümber julgestuspunkt teha. Võimekus köit pidi tagasi üles tõusta (haaravad või haarats abiks), et kinni jäänud köis lahti saada. Vett ei tohi karta. Üksi minna ei tasu. Varustuse saab Mplusist laenata. Sõit võtab Tbilisist umbes tunni. Ongi kõik.

Birtvisis on veel kindlus ja super-äge maastik - lubjakivist sambad ja sakid. Vesi ja hästi lahustuv kivim noh. Kes ei taha ronida, saab ka niisama matkata ja olla äge. Aga kanjon on ikka kindlasti lahedam :)))