Elva Xdream

Väga äge oli!!!

Stardiülesanne on jalgsi hajutus ümber Arbi järve. Sörgin oma asja rahulikult ära. L aga ei saabu ega saabu. Ootame, loeme legendi ette, lõpuks helistan. L ähib ja jookseb alles kusagil kaugel, olla suure grupiga koos ära eksinud.

Rattaetapid on rohke valik-O abil huvitavaks tehtud. Ratas läheb üldiselt hästi. Ühes KP-s läheme teiste sabas vale teed pidi. Teises jälle võidame sabas sõitmisest, sest sillakest KP 8 ja 9 vahel me kaardil ise ei märka. Igatahes olen rõõmus, et mul on korralik karvane rehv all, rajal on nii juurikaid kui muda.

Jalgsi-rogain 1974 a kaardil. Brr!!! Mina lihtsalt istuks maha ja nutaks, aga L orienteerub. Rügame üle pea nõgestes, sumame vööni kraavides ja kõnnime kõige suuremal õõtsikul, kuhu ma elus sees sattunud olen (Verevi järvest läänes). Punkte võetakse paljude tiimide ühistööna. Viimane KP on üle Verevi järve ujudes. Üsna hirmus etapp igatahes. Jalad ja käed sügelevad veel järgmisel õhtul.

Kanuuetapp on mingi trikiga, kuid meie seda läbi ei hammusta. Lisaks sõidame ühest KP-st mööda ja võtame seetõttu ühe teise KP rohkem kui vaja, + 8 minutit. Ja mina tüürin kehvasti, käime kaldast kaldasse. Kanuu ongi meil kõige nõrgem etapp, oleme selle ajaga üsna lõpus.

Lisaülesandeid:
- Meelis määrab täpselt poi asukoha järvel - aplaus!!!
- Lauri laskub teraviljahoidla tornist.
- Meelis läbib elektrifitseeritud raja - uhh. Xdreamide vist kõige vastikum lisaülesanne üle aegade.
- Finiši-eelne ujumine Arbi järve silla all loputab meid puhtaks ja on super tore.

Tulemustes oleme kahjuks teises pooles, sest saame 3 x 15 minutit SI-pulkade trahvi. Kasutusel on "kaugloetavad" SIAC pulgad. Trahvid on igaüks eri KP-st. Kõik on ratta-punktid, kõigis käisime kolmekesi ära, aga ju jäi siis mõni SI fikseerimata. Kurb.

Ilm oli enne võistlust super nõme. Ma tulin Purtsest (Ida-Viru), seal puhus ja sadas ja oli külm ja üldse ei olnud tahtmist terveks päevaks orienteeruma minna. Aga stardis oli kuiv. Ja võistluse ajal ei olnud kellelegi mahti märgata, kas jahutus tuleb ülevalt või alt. Ei ole halba ilma, on ainult liiga aeglane tempo :)

Pärast võistlust tekkis tungiv soov minna dieedile ja jooksutrenni. L lippas ees kadedaksvõtva gasellliku kiirusega. Aga tegelikult käisin hoopis Tarbja paisjärves ujumas. See oli ka tore. :)

Üldiselt aga - väga tore etapp!!!
Sai nõgest, sai muda, sai joosta (... okei sörkida), sai rattaga sõita ja kanuusõidu meelde tuletada.
Aitäh korraldajale ja rajameistrile, ja aitäh Laurile-Meelisele kutsumast!

Ratas: Paldiski - Vääna-Jõesuu, Klooga ja Soodajärv

Laupäeval matkasime piki rannikut Paldiskist Vääna-Jõesuhu.
9 täiskasvanut, 4 teismelist, terve päev.
Hea marsruut on.
Kaks randa (Kersalu ja Vääna-Jõesuu), mitu poodi, Oti & Matilda kohvik, Muula mäed, Pakri majakas, Paldiski illegaalne kirik, Keila juga, sada panka.
Rannikurada käib piki maastikku - seal on liiva, kruusa ja isegi kesksuvel mudaseid lõike. Maastikuratas on abiks. Pakri poolsaare läänekalda lõik on päriselt ohtlik ja seal tasub rattalt maha tulla.

Pakri panga läänekalda rada

Järgmisel päeval tahtsin Vääna-Jõesuu randa ujuma minna, aga tuuli oli pööranud ja vee külmaks ajanud. Sõitsin siis Klooga järve juurde. Tee peale jäi aga Soodajärv. Soodajärve ääres oli Klooga koonduslaager. Septembris 1944 tapeti ja põletati siin ära ligi 2000 inimest. Väga julma ajalooga paik. Praegu on seal holokausti mälestusmärk - soovitan käia, lugeda ja mõtiskleda.

Tee Vääna-Jõesuu rannalt Tabasalu pangale

Privaatseks ujumiskohaks on Soodajärv aga täitsa tore. Siin on täitsa ametlik Päästeameti stend ja päästerõngas. (Hmm, peaks uurima, ehk saaks Päästeametilt nende asukohad kätte. (Edit: kirjutasin neile ja küsisin.)) Ümberringi mets, järves on palju vesikuppe, järv ise on ligi 400 x 150 meetrit. Vesi oli tohutult soe. Ujusin ringi peale - umbes 800 meetrit - just paras.

Pärast sõitsin Klooga järvelt ka läbi. Ujuma ei hakanud, aga vesi oli ka siin väga soe. Nägin ära Klooga sõjaväelinnaku - tore stalinistlik asula kauni männimetsa alt. Ja siis 40 km vastutuult Tallinna.

Klooga sõjaväelinnaku ohvitseride maja

Esimene päev sõitsime rattaga 60 km, enamasti maastikul.
Teine päev sõitsin 75 km, enamasti asfaldil.
Soodajärve ujumiskoht Maa-ameti kaardil: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/S0ZO7Efg
Ranniku matkaraja lõigud Paldiski - Kersalu , Kersalu - Laulasmaa , Laulasmaa - Vääna-Jõesuu

Paraad

"Paraad". Hea väljend. Olen teema üle ise mõtisklenud, aga see sõna võtab kõik mõtted laksti kokku.

Lastest hakkasin blogima aastal 2005. Selgus, et blogi pidamine on hea mälutehnika. Sa mõtled oma elu läbi, halva viskad ära ja hea valad sõnadesse. Aastal 2006 seda blogi luues oligi mu soov jätta alles need kogemused, mida ma _ise_ tahan pärast mäletada. Raamat, film, komandeering või võistlus. Aeg-ajalt vingusin mingil tehnilisel teemal. Välismälu noh.

Ma EI tahtnud kirjutada ühestki üldhuvitavast teemast. Uudised, päevapoliitika, teised inimesed, mõtisklused, hingepiinad - ei ole vaja. See on tõesti vaid päevik. Populaarsust ma ei taha, klikkide arvu ei jälgi ega kasvata.

Mõne asja mitte-blogimisest on natuke kahju ka. Ma oleks pidanud oma töö-asju kuhugi talletama, kasvõi privaatselt. Nii Gtechi, pankade kui Skype ajal... juhtus paljutki. Ja kõik välisreisid oleks pidanud süstemaatiliselt kirja panema. Aga noh. Ei kirjutanud. Olgu siis nii.

Millalgi hakkas tehtud tegevusi liiga palju saama. Koondasin nad siis üheks sissekandeks, näiteks 2019 rattasõidud on kõik siin koos.

Kuid ikkagi ei suutnud ma und ka näha sellest, KUI palju ma matkama hakkan.
Varem käisime me aastas ühel-kahel matkal ja nende päevikud on kõik hoopis mujal.

Aga nüüd!!!
Viimase seitsme päeva jooksul olen käinud:
- Noarootsis, eriti Tahu matkarajal ja Österbys. Käimata jäi Ramsis, sest värdjad.
- Haapsalus
- Väinjärve ida- ja läänetipus ja Purgatsi järves, sisuliselt ujudes matkamas
- Keava rabas ja ümber selle
- Männikjärve rabas / matkarajal / vaatetornis, öösel
- Võlingi / Vilbaste allikate matkarajal
- Merja linnamäel
- Rakke linnamäel ja üldse Rakkes - viisin Kati rongile ja tegin endale asula-tuuri
- Muugal Tahkumäe pangal - otsisin Matsu kivi, aga see on sadama kinnisel alal

See kõik vajaks jäädvustamist, sest ma tahan aastal 2030 lugeda, kuidas oli jaaniöösel rabas olla ja et ma nägin Vilbastes esimest korda elus looduslikku orhideed. Ja suurepärane Suurupi matk vajab üleskirjutust... Ja laste tegemised nende enda blogis...

Samal ajal tahaks kirjutada mingitest... pikematest teemadest. Vajadus kirjutada Tallinna ratta-liiklusest on mul kuklas tiksunud viis aastat. Siis ma tahaks karjuda, kisendada ja ulguda teemal "haridussüsteem".

Aga, õnneks.. ma lihtsalt ei jaksa kirjutada nii palju. :)
Nii et jäävad siis juhuslikud looduspildid.
Ja mõni 10 km aeg või rogaini kajastus.
Hingepiinad ja poliitika ja teised inimesed - jäägu siit jätkuvalt välja.

Loeb siis, kes loeb.

Mett mokale

Ma seda blogijate omavahelise mesikeelitsemise harjutust täies mahus teha ei viitsi.
Aga lühidalt:

Üksikule saarele - uidumõtleja TT. Ta ilmselt ehitaks paadi või silla ja me saaks sealt minema.
Lugemiseks kaasa - Ilmar Raag.
Kohavahetus - mõni päris õpetaja, näiteks Eliisabet või Murca. Mis tunne ikkagi on, kui sind tahvlilapiga visatakse? Alandav? Valgustav? Äkki ei visatagi?

Blogi kui sõnaseadmise kunsti on minu arust täiuslikkuseni viinud Tavainimene.
Ka vvn virutab mõnikord otsaette nii et kulmukarvad lendavad.

Ja mind ärritavad peaaegu kõik blogid. :)

Rabarberimoos

Mu lemmikmoos on rabarberi oma.
Värske, mõnus, seda on väga kerge teha ja keegi teine ei söö.

Retsept:
- 2 või 3 osa rabarbereid
- 1 osa suhkrut

Rabarberid tuleb üle loputada ja seibideks saagida (noa või köögikombainiga).
Poti põhja natuke vett. Rabarberid ja suhkur peale. Kuumutada kergelt segades keemiseni. Keeta pole vaja.

Purki ei ole rabarberimoosi mõtet panna panna - maitse kaob ja värv läheb koledalt halliks.
Aga värskelt on väga hea!

Ratas: Keava raba

On olemas "Keava mäed" ja Keava raba. Raplast kagus, Tallinnast tunnike sõita. Lähme vaatame! Mismõttes on üldse Läänemaal mäed? Ja raba olla väga laukarohke.

Tegime siis ringi ümber Keava raba.
Nägime ära sellised kohad:

• Valtu mõis - roosa kivist maja
• Ööbiku järv
• Hertu mõis Vigala jõe ääres
• Keava mõis - huvitava kujuga ja kunagi päris suur, nüüd peahoonest alles vaid vare
• Keava raba, matkarada, laukad
• Keava linnamägi
• Keava mäed - oos koos rattasingliga, üsna viledaks sõidetud, järsk ja äge
• Pikk metsatee (15 km) Lau - Paluküla - Ohekatku vahel. Esimene lõik Kaeva ja Loosalu rabade vahel, teine Keava ja Palasi rabade vahel.
• Paluküla mäed, Lääne-Eesti kõrgeim punkt - metsane Hiiemägi, lage Reeva mägi
• Ohekatku hiietamm vana mõisa juures
• tagasitee Keava - Hertu - Valtu

Maastik on seal lahe. On sile-sile-sile põld. Ja siis järsk mäestik! Jälle sile-sile-sile, ja jälle mäestik.
Vesi laugastes oli supp-soe.

Rada koos kõikide põigetega tuli umbes 50 km.

Kõnnumaa kaitseala, Timmi Uudo kirjutab: http://www.eestiloodus.ee/artikkel232_220.html

TT kirjutab: http://ttlogi2.blogspot.com/2019/06/paikesetous-keava-rabas.html

Ujumisest

Käisin sügisel virgalt basseinis ja talvel kursustel.
Kas sellest on abi olnud?
Vastuseid.

1) Ei. Ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi.

2) Jaa. Minu vanuses on normaalne, et kehalised võimed langevad. Kui ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi, siis on super hästi ja järelikult on tehnika parem.

3) Jaa. Ma suudan ülekandega krooli (catch-up crawl) ujuda väga pikalt. Ja eesmärk oligi "suuta järjest krooli ujuda".

4) Ei. Ma ei suuda ujuda päris krooli ega selili. Selili ujumise võimetus on vist mingisugune puue. Võimalik, et tegelen sellega sügisel edasi. Või ei? Selili ujuda on niikuinii vastik, pole mingit mõtet seda kuidagi paremini selgeks saada.

5) Jaa! Ma naudin ujumist nii nagu ei iial varem. See on samasugune kaif nagu jooks või uisutamine või rattasõit. Mina. Liigun. Iseenda. Jõul. Edasi. !!!!


Nädal alguses oli sant ilm. Mul on kevadest alles Mustamäe ujula 10 x kaart. Käisin ujusin siis kilomeetri toda pool-krooli. 26 minutit. Loodan, et ma ringe õigesti lugesin.

Vahepeal olen käinud paaris järves (Pahkla, Viitna Kõverjärv, Viitna Pikkjärv) ja meres.

Täna - Väinjärves. Ujusin 2 km. Risti üle järve, siis idatippu, tagasi. Rohkem konna, aga lõpus päris palju krooli. Aega ei võtnud, kuid liikusin üsna virgalt. Ära ei väsinud. Isegi sellist tunnet ei tekkinud, et võiks. Kogu aeg oli hea.

Ja see viimane on tegelikult ainus, mis loeb!

Muuga sadam. Tundmatu autori töö

Aga kas teie julgete?

Nägin Russalka juures jalutamas Pärt Uusbergi. Tahtsin minna ja öelda, et ma jumaldan ta muusikat ja kuulan iga päev. Aga ei söandanud. Äkki pahandab? Äkki hakkab häbenema? Et mingi keskealine koll tuleb ja kõnetab? Tal oli tüdruk ka ühes. Parem inimest mitte häirida eks? Uusbergil on (noori) fänne piisavalt, pole vaja, et tänaval segama tuldaks. Äkki ta nii järgmine kord ei julgegi Russalka juurde jalutama tulla ja on mul siis vaja inimese elu sassi ajada?

Pärt tuli koos meiega valgusfoorist üle ja parki, kuid meie jalutasime kiiremini ja saime eest ära ja ma pääsin kimbatusest. Aga mõte jäi kripeldama.

Naabrinaine jagas hiljuti imearmast lugu, kuidas tema samas olukorras, otse kodu-ukse ees, ühte teist kuulsat muusikut kimbutas. Muusik oligi tema naabermajas elanud! Aga selle kokkupuute peale kolis muusik metsa ära ja elab nüüd vagunelamus.

Aga mida teeks selles olukorras teie?
Imetleks vaikselt-eemalt, või läheks ja annaks julgelt teada, et olete fänn?
Ja kas see käitumine on vanusega muutunud?

Loll vana valge mees

Läksin Viitna Pikkjärve ujuma. Vesi tundus soe. Aga sisse minna oli halb. Ikka kohe nii halb, et ajas oksele. Oleks üksi olnud, olekski välja tulnud. Kuid mul oli kolm last kaasas, üks neist "küla pealt". Ei tohi näida nõrk!!! Läksin vastikustundest võbisedes vette ja sumasin natuke. Seejärel hakkas hea. Ujusin pool tundi järjest, põhjapoolsest rannast kahe saareni ja tagasi.

Kodus autost välja tulles hakkas külm. Mida????!?!?!

Kodus selgus diagnoos. Ma olin lastele kenasti päikesekreemi kätte andnud. Aga endale ei pannud. Misasja, ma ju õues olnud ja päikest saanud küllalt... Kuid päev otsa ilma särgita muruniitmist maksis kätte. Keha on sisuliselt põletikus. Sellest siis külmatunne ja paha olemine.

Loll jääb ikka lolliks. Ma olen tõesti sel aastal õues olnud - väga väga palju. Kuid keha on valge. Ja vana pea on vana pea.

Ratas: Viitna - Ohepalu - Tapa

Narva maantee ja Tapa vahel on kaks pikka oosistikku: Pikassaare - Tapa ja Viitna - Ohepalju. Viis aastat tagasi matkasime neid pidi Viitnalt läbi Ohepalu Tapale. Jube raske oli, sest kuusevõsa ja tormimurd. Sisuliselt oli see mu elu esimene Eesti jalgsimatk. Imelik mõeldagi...

Nüüd on head inimesed teinud valmis Viitna - Tapa matkatee. Sisuliselt on nad Viitna - Ohepalju oosi harjal puud ja võsa maha võtnud, märgid ja teeviidad üles pannud. Mine ja matka! Ohepalust edasi saab vana Tapa - Udriku tankiteed pidi, see on lai trass, sõida või murutraktoriga.

Jalgsi on see oosi hari üks pikk ja üksluine matkamine. Aga prooviks rattaga? Raja kirjeldus lubab, et pole võimatu. Mõeldud - tehtud!

Rada:
- Viitnalt piki metsateed Nabudi järveni ja sealt Loobu jõeni
- Rippsild üle Loobu, kellegi isiklik kätetöö, aitäh!
- Rajamäe oosi hari, raiesmik, head vaated oosilt alla
- risti üle Tapa - Loobu maantee
- Kõverjärv. Mõnus lauge liivase kaldaga umbjärv. Teen pika ujumispausi.
- 7 km oosi kuni Udriku tankitee ristini
- 7 km oosi kuni Rutka mägedeni
- jalgsild üle Valgejõe
- 1.5 km soist teed pidi Tapa servani

Tapal tiirutan veidi linna peal, joon kohvi. Siis sõidan tagasi Viitnale - 21 km maanteed Arbavereni, 5 km kruusa Viitnani. Teen veel põike kenasse Kolu mõisa. Jõuan autoni 23.20, üsna hämaras.

Loobu jõe rippsild

Enamik rajast on sõidetav. Rasked on alguse raiesmikud, sest kõrge rohi varjab kännud ja oksarisu ära. Lodune mets Loobu jõe ääres ja mõni järsem oosilõik on minu jaoks samuti liiast. Kuid enamik rada on ettevaatlikult sõidetav. Ohepalu - Tapa tankitee tundub pärast eelnevat nagu velodroom, vajuta ainult!
Hea rattur sõidaks ära kogu raja peale paari väga järsu tõusu.
Kaarti tuleb Viitna-poolses osas hoolikalt jälgida. Ärapöörded metsateelt matkarajale on tähistamata. Ma sõitsin kahes kohas valesti ja pidin tagasi tulema. Pärast maanteed ja Kõverjärve on aga kõik lihtne.

Kokkuvõttes mulle väga meeldis. Jalgsi oleks see natuke üksluine tampimine, üles-alla piki oosi harja. Raja keskel ratas pigem segas, aga ilma rattata ühe päevaga kogu Viitna - Tapa - Viitna ringi hästi ära ei tee, üle 50 km.

Kogu see võlu on Tallinnale väga lähedal. Ma sõitsin Võidujooksu Statoilist välja kell 16:45, 45 minuti pärast olin Viitna parklas. Kogu ring koos ujumise ja pildistamise ja Tapal söömisega tuli alla 6 tunni.

Ja veel... Sõitsin peaga piki puud. Sedasama, mis on kõige esimesel pildi risti üle raja. Piisavalt hoogsalt, nii et lendasin rattalt võssa. Aitäh mu armsale kiivrile! Ilma temata... ei taha teada.

Tore õhtupoolik.
Ja suur-suur aitäh matkaraja tegijatele!!!

Matkaraja teema Matkafoorumis: https://www.matkafoorum.net/viewtopic.php?t=3334
Raja infoleht: https://goo.gl/dYxp4D
Kaart (4 lk .pdf): https://goo.gl/qbSfGV

Facebooki leht: https://www.facebook.com/TapaViitna/

Raiesmikud annavad vaate ja arusaama maastikust

Kõverjärv

Kullerkupud Valgejõe ääres

Tagasiteel, umbes Uku mägede kandis

Letipea matk pildis

Kivine Ulluneem

Leidsid vist midagi?

Roniks üles? Aga kas pärast alla ka saab?

Pilvenumpsikud

Letipea tuletorn

Mahu piirivalve vaatluspost

Tammed Taara hiietammikus

Anemooni-väli

See golfiväljak on hetkel suletud.

Malla krüpto-mõis

Võõravihasel Lääne-Virumaal

Kui pakkusin rattasõiduks välja ala Kunda ja Aseri vahel, siis võtsid kõik kohe tuld. Keegi pole seal käinud, kohad ja nimed on puha võõrad. Samas on see nii lähedal - Tallinnast tund aega sõita.
Rada: Malla mõis - Letipea neem - rannikurada Mahu külani - Mahu sadam - Malla, 35 km.

Alustasime sellega, et EI parkinud autosid Malla mõisa juures, sest igal pool olid "eramaa" ja "ära tule" sildid.

Siis käisime järjest vaatamas:

• Letipea Suurkivi. Roostikus, märjal pinnal, seega päris ligi ei läinud.
• Ulluneem / Uluneem ehk Letipea lääneots, kena kivine poolsaar. Sääre ots on linnukaitseala ja sinna me muidugi ei läinud.
  Neemel käisime jala ja suure ringiga, ehkki kaardil viivad kaks teed ka neeme peale. Esimese -raja peal oli maja ja peremees, kes viisakalt palus teist teed pidi ringi minna. Kuid ka teise tee peal oli maja ja "eratee" silt ja tõkkepuu. 
• Ehalkivi, Eesti suurim nähtav rändrahn, sealsamas Letipea rannas.
• Letipea tuletorn ja Vene piirivalve kordon. Ronisime "eratee & ära tule" sildist ümber.
• Mereäärne tee Letipea ja Mahu vahel. Rohkete "eratee" jne siltidega otse tee peal. Sõitsime neist lihtsalt läbi, sest.. noh... mujale nagu polnud minna kuhugi?
• Mahu sadam Kaupsaare neemel. "Ära siia tule!" sildiga risti üle tee.
• Piirivalve vaateplatvorm Mahu kirdepoolsel neemel. Küla bussipeatuse kaardil oli see ära märgitud ja sinna viis tee. Kuid tee peale saamiseks tuli "eratee" sildist mööda minna ja siis üle rohumaa minna.
• Taara Tammik Pada jõe läänekaldal Iila küla juures.
• Malla pank, järsak / paljand, osa Balti klindist.
• Malla mõis. Imeilusa koha peal, kuid maha jäetud. Peamaja on põlenud ning segase ajalooga.
• Paar väiksemat rändrahnu tee ääres või lähedal.
• Vene piirivalve väiksemad rajatised mitmes kohas. 

Kokku jäi üsna hapu mulje. Piirkond on looduslikult väga kena. Rand on üksainus pikk kivikülv, metsad ja neemed on ilusad, linde on palju. Kuid kogu oli aeg kutsumata külalise tunne. See siin on MINU maa! Võõras, hoia eemale, ole kusagil mujal!

Kus siis peaks külaline olema?
Kuidas mere äärde saama?
Ja kuidas üldse on kõik vanad piirivalveobjektid eraomandisse saanud?
Ei tea. 

Ratas: Pahkla rändrahnud ja raketibaas ning Angerja linnus

Tallinnale kõige lähem "suur mets" on Nabala-Tuhala looduskaitsela. See paikeb nagu eikusagil: Viljandi ja Tartu maanteede vahel, Kiilist lõunas, Kiisast idas, Tuhalast läänes, Pahklast põhjas. Üsna arusaamatu eks? Aga kesklinnast on sinna vaid 20 km! Maa-ameti kaardil on ta siin.

Turisti jaoks on siin kaks maasikat: hulk suuri rändrahne ja Pahkla raketibaasi varemed. Käisin ja vaatasin mõlemad üle.

Rändrahne on kuus. Nad asuvad üsna lähestikku. Leidsin kõik kergesti üles.
- Pahkla Suurkivi ehk Eestimaa Kivide Kuningas (4.3 m),
- Mägrakivi ehk Määrakivi (3.7 m),
- Lasketiiru kivi (3.4 m)m
- Vaeslapse leinakivi ehk nutukivi (3 m),
- Salu põllukivi ehk Linnukivi,
- Ussipõllu Suurkivi (ohvrikivi) (2 m).

Raketibaas on... harilik. Tehismäed ja -künkad, angaarid, maa-alused varjendid ja muud ehitised, betoonist platsid keset metsa ja värk. Kõige huvitavamad on kaks suurt kaarjat angaari.

Pahkla raketibaas + rändrahnud kombinatsiooni kohta on häid artikleid palju.
Eesti Loodus - "Pahkla raketibaasi kivihiiglased"
Postimees - "Tere tulemast meie toredasse raketibaasi!"
Tehnikamaailm - "Raketibaasid meie seenemetsades"
Delfi Forte - "Nõukogude sõjaväe Pahkla raketibaas peidab Eesti suurimaid kivihiiglaseid"
Wikipedia artikkel raketibaasist - https://et.wikipedia.org/wiki/Pahkla_raketibaas
Hästi põhjalik raketibaasi kirjeldus - http://www.mil.hiiumaa.ee/...
Tuhala looduskeskus: https://www.tuhalalooduskeskus.ee/
Looduskaitseregister rahnudest - https://infoleht.keskkonnainfo.ee/...

Mets ise on aus (kuigi jagub ka raiesmikke). Siin saavad kokku Vääna ja Pirita jõgi (Angerja oja nimeline lisaharu); siin on neil vahet 300 meetrit, aga merre suubuvad 30 km üksteisest eemal!

Sõitsin rattaga otse sookurgede perekonna keskele. Keset avatud põlluteed. Vanad kured panid lendu, tibu sibas piki orastepõldu eemale. Roostepruun või roosakas sulepall! Sõitsin edasi ja nägin, et vanad kured tulid põllule tagasi. Sookurgede hääl on nii lähedalt tõeliselt võimas!
Nägin veel kitse, jänest, mitutsugu sulelisi ja ühte... endist kitse.

Enne Pahklat vaatasin ära Tammiku mõisa. Seal paikneb TAKKK kunstikeskus. Roostekarva konteineritest hoone on tehtud mõisa müüride vahele. Väga sürr. Ühtlasi - hm. On see päris asi - või osav eurorahade nillimise projekt?

Päeva üllatus tuli aga Angerja külast. Läksin Pahkla / Alesti järve ujuma. Ametlik rand on karjääri läänekaldal, aga ma läksin läbi metsa idakaldale, et mitte ringi teha. Tee peale jäi "Angerja vasall-linnuse vare". Mõtlesin, et mingi mätas on... Aga ei! Kindlus! Kivist! 15. sajandist! Täiesti hooletuses ja võsas, lisaks eramaa sildi taga, aga muidu väga võimas asi!

Wikipedia - https://et.wikipedia.org/wiki/Angerja_vasallilinnus
Artikkel -  https://raplamaa.ee/turismi-objektid/angerja-vasallilinnus/
Kultuurimälestiste register - https://register.muinas.ee/...

Nägi veel Pahkla karjamõisa hooneid ja parki, Tuhala kirikut, Tuhala kooli tamme ja paari Tuhala karstinähtust - Äiaauk, Ämmaauk, Kirikuauk, jõe kuiv paljandiga org. Siin on ka Eesti pikim koobas, kuid seda ei leidnud ma üles. Tuhala loodusrada tuleb millalgi eraldi ette võtta. :)

Lasketiiru kivi on Regio / Delfi kaardil täiesti vales kohas. Kohalik kaart on õige. 

Kanuu ja süstaga Eesti jõgedel

Oleme nüüd käinud kaks korda kanuu ja kaks korda süstaga sõitmas.
Süst - Keila jõel, kanuu - Valgejõel.
Kõik lapsed on saanud ära proovida nii ühe kui teise.
Vaade "veepinnalt" on teistsugune kui ülalt. Vahetum. Sa oled tõesti looduse "sees". Ja see on nii mõnus!
Lindudest oleme silmanud nii kotkast kui jäälindu. Tõsi, mõlemat nägi ainult esimene paat, aga ikkagi!

Õues ujutud - Alesti järv

Käisin Alesti järves / Pahkla karjääris, https://et.wikipedia.org/wiki/Alesti_j%C3%A4rv.
Sisse minna oli imelik. Mitte külm, vaid harjumatu.
Ujuda oli aga täiesti mõnus.

Angerja kindluse varemed Pahkla küla servas

Eelmisel suvel pidasin oma ujumiskohtade üle arvet.
Nimekiri on siin.
25 eri järve, paar jõge ja muidugi meri.
Lisaks Sloveenia reisi ajal ujutud Vahemeri ja mägijärved.

See nimekiri ütleb ka kenasti ära, kus me perega EI käi: Lõuna-Eestis. Sisuliselt kogu meie elu ja matkamine käib Põhja-Eestis. Mõnikord jõuame ka saartele või idapiirile või Lõuna-Kõrvemaale. Aga Paidest või Pärnust lõunasse on meie jaoks täiesti avastamata maa, Terra Australis.

Ujumine ja matemaatika

Käes on juuni ja kõik hõiskavad, mis järves või lombis nad juba ujunud on. (Lisaks on pooled mu sõbrad hakand taliujujateks, neil on hooaeg läbi ja nad ootavad nukralt novembrit.) Aga mina läksin basseini. Kas sügisel tehtud trennist ja kevadisest ujumiskursusest on midagi järel?

Ei.
Lihtne eks :)

Viimati käisin ujumas 2. märtsil.
Kolme kuuga on tulnud muutused:
- käsi / õlg paranes ära ja ei valuta,
- juuksed ega nahk ei ole karedad,
- ülakeha jõud on täiesti kadunud,
- kaal on koroona ajal veidi langenud.

Mul on meeles talvine tunne, kus võtad veest käega kinni ja tõmbad ja reaalselt liigud edasi. Seda enam ei ole :) Käsi libiseb raugelt läbi vee, mingit jõudu ei ole, normaalselt krooli ujuda ei saa. Ja ujun ma ainult seda "ülekandega krooli". Mis on kooliharjutus, mitte päris tehnika. Harjutasin - ja sain harjutajaks :)

Kiirused ka.
Kui ma ujun 25 m otsa ära:
30 sekundiga - olen surnud
35 sekundiga - hingeldan, ujun teise samasuguse veel, siis on kõik
40 sekundiga - pingutus, aga suudan sama tempot hoida veel mõnda aega
45 sekundiga - täielik lõdvestus, suudaks ujuda päris pikalt, kilomeetri näiteks

25 m @ 45 sekundit == 100 meetrit @ 3 minutit == 1 km @ 30 minutit. Ehk siis mu täiesti rahuliku ujumise kiirus on 30 minutit kilomeetrile.
Rabeledes tõuseb kiirus minimaalselt, 100 meetrit @ 2:50 peale. 1 km peale ole(ksi)n 100 sekundit kiirem, ehk siis uju(ksi)n 1 km @ 28 minutit.
Kummaline, kuidas kiiruse väga väike kasv (30 vs 28 min/km) annab pingutuses niiiii suure vahe.

Aga muidu on ujuda tore. Juba võimlemine enne basseini minekut on mõnus. Arvuti taga küüru vajunud turi venib sirgemaks. Ujudes teen igal tõmbel sirutuse ja heidan käe endast kaugele ette. Rohkem ujumist!
Nüüd tuleb ainult endale sobiv metsajärv või soe lomp leida!

Ring ümber Endla raba

Endla rabal on veidi salapärane kuulsus. Seal käimist peavad matkajad kuidagi eriliseks. Keegi ei uhkusta, et olen käinud Mukris või Meenikunnos; aga Endlat peetakse saavutuseks. Eks ta on suur ja keeruline piirkond ka. Mitmel rabal ja järvel on täielikud liikumiskeelud, mõnda kohta saab ainult vett pidi. Ma ise olen ühe korra Endla piirkonnast süstaga risti läbi sõitnud, aga rohkem ma tast ei tea.

Otsustasin siis kogu "Endlale" rattaga ringi peale sõita. "Ring ümber" piiritleb ja määrab koha täpselt ära. Kus ta on? Kui pirakas ta on? Mis ta ümber on? Väikseid teid pidi tuli ring 60 km, just paras. Kaks sõpra tulid ka kaasa. Ja oli väga tore!

Võlingi oja

Mida nägime:
Allikad!!! Norra - Oostriku - Jõeküla lõik on Eesti kõige allikarohkem koht, sest sealtkaudu voolab välja Pandivere kõrgustiku põhjavesi. Allikaid on seal kümneid. Me vaatasime üle Oostriku, Sopa, Võlingi ja Vilbaste allikad, Norra allikajärve ja veel mõne allika-oja. Sopa on Eesti sügavaim allikas - sügav hele auk otse ürgse metsa sees. Aga kõige lahedamad olid Vilbaste allikad, jõgi oli põhjast helesinine ja vesi "kees" nagu katlas.
Männikjärve rabajärv ja matkarada. Panime varbad vette, vesi oli imesoe. Aga ujumiseks on Männikjärv liiga madal ja mudane.
Mõisad. Preedi, Vaimastvere, Piibe, Kärde mõisa kõrvalhooned ja varemed. Norra mõisa "avatud" hiigelmaja. Tapiku mõisa peahoone oli ainus, mis enam-vähem korras ja kasutuses.
Kärde mäe käisime ära.
Mälestustahvliga väike rändrahn Liusvere juures Norra / Koeru teede ristis.

Vilbaste allikad

Kõige ägedam oli aga Võlingi - Vilbaste matkarada piki Võlingi allikast algavat Võlingi oja. See on ametlik RMK rada, laudteega ja puha. Kohe päris alguses juures on jõgi madal ja lai, puid täis ja hirmus metsiku moega. Jõe peal nägime pardimammat pesakonnaga; emme oli hirmus ähmi täis, laperdas piki vett ja kutsus poegi meie juurest eemale. Pojad olid nagu hallid sulepallid mitmekesi koos :) Rada oli väga lahe ja kel vähegi sinnakanti asja, siis tehke ära!

Võililled ja meelespead Tapiku mõisa juures

Kogu tee koos matkaradadega tuli veidi alla 70 km.

Rattasõidu teine pool piki Piibe maanteed "üles tagasi" oli veidi nõme, sest hirmus palju liiklust.

Taas sai kinnitust, et ainus planeerimiseks sobiv kaart on maa-ameti oma. Tapiku ja Endla vahel on rada, rattaga väga sõidetav - ja seda näitab ainult maa-ameti kaart.

Selli mõisast sõitsime saja meetri kauguselt mööda, sest Regio mobla-äpp näitab selle asukohta valesti. Veebikaardil on õiges kohas. Ma imestasin mööda sõites, et mõis peaks olema seal üle põllu, aga näha küll ei ole. Veel kord: planeeri rada ja vali huvitavad kohad välja kodus arvutis, mitte kohapeal jooksvalt!

Igatahes oli jälle üks super tore päev. :)

4 km rada ja spikker

Meie Kadrioru lühike jooksuring.
4.0 km nii kaardilt kui GPS-iga mõõdetuna.
Iidaga 26 .. 28 minutit.
Üksi tahaks 20 minutiga hakkama saada.

Jalgrattaga asfaldil

Lühidalt: laenasin maanteeratta ja sõitsin 100 km. Oli tore, aga mitte piisavalt, et korrata.

Pikem ja numbripedem mõtisklus:

Loen Facebookist, et maanteerattaga sõidetakse "40-50 kmh". Linnaliikluses, mitte sprindi MM-il. Sõbrad teevad rattasõite "200 km keskmise kiirusega 30 kmh". Clubbersis loetakse 30 kmh kiirust algajate alampiiriks. Ainus "nõrk" on isand Pullerits, kes sõidab lühikesi otsi kiirusega 30 kmh ja peab seda heaks tulemuseks.

Mina nii kiire ei ole. Kõige kiirem selle kevade sõit on 80 km keskmisena 24 kmh. Kui kruusalõigud, linnas pusimine ja telefonist kaardi vahtimine välja jätta, siis maantee keskmine tuli 25-26 kmh. Ja lõpus olin üsna kustund.

Aga kuidas oleks maanteerattaga?
Võtan Citybike-st edeva Bianchi ja proovin ära!

Esimene mulje on -- hirm. Ma ei näe! Ma ei leia pidureid üles! Ma kukun ümber! (Vene tänaval on munakivisillutis.) Kuid lasen sadula alla, asendan poe "klipid" lapiku pedaaliga ja sõitma.

0 - 5 km - uskumatult halb. Ma ei julgeeeee!!!! Tiksun tasakesi tühjal teel. Istuda on super vastik, sest sadul on noore sportlase pepu jaoks tehtud kitsas liistakas. Reie sisekülg läheb krampi. Valus ja vastik.

5 - 15 km - parem! Sadula tõstmine teeb istumise heaks. Kramp kaob ära. Tasapisi hakkab julgem ka.

15 - 100 km - mõnu! Veeremine on... kerge. Pingutuseta. Madal asend (käed all drop'idel) on mugav.  Isegi kitsas sadul on ok. (Mul on tavalised matkapüksid, mitte vateeritud ratta-retuusid.) Kilomeetrid lähevad vuhisedes.

Teen ringi Tallinn - Kiili - Tuhala - Pahkla - Seli ja Viljandi maanteed pidi tagasi. Prillimäe CircleK-s teen võiku-ja-vee pausi.

Kodus loen tibud kokku.

Sõita oli kahtlemata mõnus, nauditav. Kogu jõud läks edasi liikumisse. Tahan - kiirendan, tahan - tiksun null-koormusel. Ja kiiruse tunne on.. mõõõõnuuuus! Isegi vastutuul ei seganud eriti, "lõikasin" sellest läbi.
MTB-ga vastu tuult tempo hoidmine on räme rabelemine. Ja kiirendades hakkab MTB kõigepealt õõtsuma, siis kogub end veidi ja siis alles kiirendab. :)

Samas - sõitsin nagu pime. Ma ei näinud mitte midagi. Tee kõrval võis olla elevantide spaleer - ma ei oleks märganud. Vaatamisväärsustest jäid muidu tee peale Seli mõis (selle ees tegin tiiru), mingid rahnud (ei leidnud üles) ja Merkuur (planeet, tegin ta leidmiseks mitu pausi, ei kuid ei leidnud). Ehk siis puhas sport ja nauding iseendast ja kiirusest.
Kuid keskkonda ma ju ikka tajusin? Loojanguvalgust ja kevadist rohelust ja toomingate lõhna...? Ei? Kas tõesti ei? Hmm...

Ja lõpuks - numbrid.
Keskmine kiirus tuli ringi peale 24 kmh. Sama kui maastikurattaga sõites! Pääähhhh....
Ja tuuleta sirgetel oli kiirus 27-28-29 km. Mitte 35 ega 40 ega 50...

....

Kas mulle siis meeldib MNT või ei? Sest ega numbrid ei loe, emotsioon loeb. Ja sõita oli ju tore! Kuid ütlen endale ausalt - ei tea. Proovin millalgi veel... Ja panen klipid alla... (Mul on tutikad rattakingad, mida ma seekord lihtsalt ei julgenud kasutada...) Ja olen ise tugevam... ja... ja :))))

(Pärast järgmise kahe päeva MTB sõite. MNT tugev eelis on fotode puudumine. Lühike rattamatk mere äärde andis mingi 100 pilti ja tungiva vajaduse kõigile karjuda "teate kui ägedas kohas ma täna käisin! minge kaaaa!!!". Ma juba plaanin samasse kohta minna lastega, tuttavatega, ... Kuid elu näitab, et aktiivsus ei tasu ära. Kedagi ei huvita ja keegi ei lähe. Ja päris huvilised on igal pool nkn käinud. Tänase FB foto peale pani tuttav sama foto - samast kohast, parema rakursiga. Ehk siis maastiku-sõidu eel ja järel läheb tükk aega maastiku uurimisele, objektide ajaloo lugemisele, iseenda fotode vahtimisele. Aga ma ei lähe kellelegi ütlema "kuule laena Citybikest ratas ja sõida sellega Selile"...)

Ja nüüd on mul sel aastal rattaga sõidetud umbes 2000 km :)

Ratas: Ihasalu poolsaar ja Uitru säär

Kuu aja eest Jägala jõe ääres käies jäi meil nägemata Kuke-miku rändrahn. Otsisin ta täna siis võsa seest üles. Aga kuhu edasi? Kaberlas ja Kaberneemes olen sel aastal juba sõitnud, seega läksin Ihasalu / Neeme poolsaarele. Mulle täiesti võõras kant.

Kõigepealt otsisin tükk aega Tavaru kive / rändrahne. Ei leidnudki. Küsisin ühelt kohalikult ka - kivid pidanuks kaardi järgi tema maja taga olema - ei teadnud. Võimalik, et Regio kartograafid on need lihtsalt välja mõelnud. Kuue meetri kõrgune mürakas peaks ometi teada olema! Mingid väiksemad nässid seal küll olid, aga no selliseid on Põhja-Eesti neemedel igal pool.

Siis veeresin neeme tippu. Ees oli keelumärk. Hm? Miks eravaldus? Selgub, et Morrison Invest on poolsaare kaitseväelt üle ostnud. Seal on riigikaitsemaa ja ehituskeeluvöönd. Kuid Vene armee varemed lähevad "ehituse" alla kirja ning detailplaneeringuga osavalt skeemitades saab iga vene punkri koha peale uue häärberi ehitada. Kinnisvaraäri vajab nupukust, jultumust ja häid sõpru õigel kohal...

Neem ise on ülihuvitav. Seal oli NSVL piirivalve tehniline vaatluspost. Alles on vaatlustorn, varemed ja kaevikute süsteem. Kaevikud on kividega vooderdatud. Iga haru lõpus on väike betoonist maa-alune laskepesa. Nagu tillukesed punkrid... Täiesti sürr. Ja arusaamatu.

Läksin vaatama mingid rauast "toru". Selgus, et see on sisse / väljapääs. Maa all on mingid ruumid, võib-olla ka tunnelite süsteem... Imeasju on ikka ehitatud!

Kaldal on suur rändrahn, 4 meetrit kõrge. Sinna on praod sisse lõhatud. Jälle see armee. Tõsi, rändrahne lõhkusid usinalt ka "vanad eestlased". Selle rahnu küljel oli 2007. aasta TAOK rogaini üks kontrollpunkt.

Samal alal on 1938. ehitatud väike majakas - Ihasalu päevamärk.

Neeme tipust läände, Muuga suunas, ulatub pikk kivine riba - Uitru säär.

Tagasin sõitsin väikeseid sihte pidi läbi öise metsa. Maastikuratta rõõmud -  ei pea teed jälgima, ratas "sööb" konarused ja kivid ise ära. Nii saab ka üsna pimedas metsas ilma lambita sõita ja samal ajal ümbrust vahtida. Ühtegi metslooma täna kahjuks siiski ei näinud.

Kuke-Miku kivi ise ka:

Matkasin 35 km, sellest kolmandiku sõitsin asfaldil, ülejäänud kruusal / võsas / liivas.

Põder

Nägin põtra.
Otse linna servas.

Sõitsin Reinu teed pidi Kelvingist Leppneeme poole. Põder oli metsasihil, tänavast umbes 50 meetrit eemal. Jäin seisma, panin jalgratta posti najale. Põder vaatas mind, mina põtra. Tükk aega vaatasime. Lõpuks astus põder graatsilise sammuga üle kraavi ja läks metsa ära.

Kaks nädalat tagasi sõitsin jalgrattaga ise sama sihti pidi. Viimsi metsad on huvitavad - seal on tihedat võsa, kivikülve ja rändrahne, ootamatult palju "mägesid" või pinnavorme, Rohuneeme raketibaas, Mäealuse soo ja Soosepa raba. Kuid need metsad kaovad hoogsalt, sest elamuehitus ja lageraied. Aerofotolt vaadates on pilt päris kurb.

Olen sel kevadel päris palju loomi näinud:
- kotkast - Keila süstamatkal
- kitsi
- jäneseid
- rebast
- nugist
- palju kullilisi, mõni oli päris pirakas
- sookurgi
- nastikuid!!! (tnx Kaamos)
ja nüüd siis ka põtra.

Kõige rohkem kitsi nägime 1. jaanuaril Vilniusest tagasi sõites :) Aga ka Eesti metsades olen kohanud üsna mitut.

Valgejõe kanuumatk, rahe ja lörts

Mina: "Tule laupäeval kanuumatkale!"
I. (mitte Iida, vaid üks teine samatäheline):
"See on see päev, kus lubati lörtsi? Ei aitäh, teen diivani kaunistamise päeva endale."

Laupäeva hommikul paistab päike ja on mõnus soe ilm.
"No küll see I. nüüd kahetseb oma diivanil!", mõtlen.

Jõuame kohale (Suru sillale), korraldame logistika ära, saame päästevestid.
Veidi enne starti tabab meid - rahehoog! Täitsa korralik, mitte et paar terakest.
Vahetan kampsuni paksema vastu ja mõtlen "hmm, et diivan."

Sõidame, tuleb öelda, mitte eriti edukalt.
Kolmeses kanuus on kolm kohta ja kolm rolli.
Esimene ütleb, kuhupoole hoida ja pöörata.
Keskmine imetleb loodust.
Tagumine juhib.
(Kõik kolm võivad ka aerutada, aga ei pea. Tehnilistes kohtades on vaja kanuu voolu suhtes liikuma panna ja selleks on kiireid tõmbeid vaja. A muul ajal on aerutamine üsna fakultatiivne.)
Alo soovis taga olla ja juhtida. Ma lasin sel sündida ja läksin ise keskele "imetlema". Sellest sai paras draama. Loodan, et oli kõigile õpetlik, mulle igatahes oli. Kuid ümber me ei läinud ja enamikust kohtadest saime esimesel katsel üle / läbi ja päris otse ühegi kivi pihta ka ei põrutanud.

Siis hakkas sadama.
Vihma.
Rahet.
Lörtsi.
Tihedamat rahet.
Rahet ja lörtsi korraga.
Vesi kanuu ümber "kees" raheteradest. See ei olnud üks lühike hoog, vaid sadas ja sadas. Maismaa kahel pool jõge muutus aina valgemaks. Rahe lõi nii, et isegi läbi matkapükste oli valus. Lörts leotas kõik läbi ja olemine oli erakordselt märg.
Pilti teha ei saanud - selles sajus telefoni / fotoka välja võtmine polnud mõeldav.
Sadu kestis sõidu lõpuni. Narva mnt silla alla jõudes olime märjad nagu kassid.

Jõge me täna ei näinudki. Alguses läks aur diskussioonile, teises pooles lörtsile-rahele.

Aga duh, tark naine see I.!!!
Ja aitäh Nelsoni klubile korralduse eest!

Karu, savi ja kivi

Käisime vaatamas Purtse Hiiekallast nii alt- kui ülaltpoolt. Ülevalt Ukuallikas, vaade merele ja saartele. (Viktoriiniküsimus - mis on kõige kõrgem looduslik mägi või koht, mis Eesti rannikult paistab?) Aga ka all on palju huvitavat.

Kõrge kalda all paljandub pikalt ja paksu kihina sinisavi. See ulatub kohati merre, nii et mere põhi koosnebki savist. Niiskudes ja kuivades moodustab savi kummalisi viietahulisi tükke. Nagu vulkaanilised sambad (näiteks Must Rand Islandil ja Giants' Causeway Iirimaal), aga väiksem ja kuue tahu asemel viis. Kohati ulatuvad liivast välja sinised savist klombid. Savipaljandite juures voolavad merre "savist jõed". Ilus värvide mäng: sinine savi, kollakas-punakas liiv.

Ühes savises kohas olid karu jäljed. Ilmselt mitte värsked: liival neid näha ei olnud. (2017 nägime nii värskeid jälgi, et olid ka liival mitmesaja meetri ulatuses.) Kuid savis olid jäljed selged ja tugevad. Selles kohas ulatusid murdunud puud mereni, ju oli karu tulnud neist ümber ronima.

Hiiekallas on pank. Vertikaalne, kohati negatiivis. Ligi 50 meetrit kõrge. Panka ennast rannalt hästi ei näe - puud on ees. Kui ronida üks "tase" üles, siis saab aru, kui kõrge ta on. Panga alla on varisenud kividest pind: kivi kivi peal, sammal peal, sügavad augud vahel. Meenutab väga Islandi vulkaanilist, sammal-pehmet, taevast kukkunud kividest tehtud maastikku.

Kivid on aga põnevad. Need on ennemuistsete elukate kivistisi täis. Korallilised mustrid, merekarbid, labürindid. Kõige ägedamad on aga suured ja tervena tunduvad "kivistised". Neid ei pea ekstra otsima, pea igal suuremal kivil on midagi, mõni kivi ainult "sabadest ja sarvedest" koosnebki.

Kõige lõpuks siis Purtse / Jabara rändrahn.

Mustriliste või muidu ilusate kivide fotosid on mul sellelt ühelt käigult veel miljon tükki.

Seda kõike nägime umbes kilomeetrisel lõigul. Sealt vaid veidi edasi on majakas (Moldova tulepaak), mitu järsku sälkorgu, Ahermu juga. Mere peal on linnuparved - kohati oli meri ulpivatest hanedest täiesti halli värvi. Teisele poole minnes ootavad vana ja uus sadam, varemeis kalatsehh, rippsilla ase, Liimala liivarand...

See on uskumatu, kui palju on igal pool huvitavat, kui vaid vaadata!