Thursday, September 24, 2020

Orienteerumas

Sügis on käes ja päevakud taas linna serva kolinud. Suvel ma neil käia ei viitsinud: tund aega autoga sõita, tund aega mudas sibada ja tund aega tagasi sõita tundub... ebaproportsionaalne. Mul on mingi põhimõte, et looduses liikumine on okei, kui korraldusele kuluv aeg (sõit jne) on lühem kui liikumine ise. 

Aga nüüd on kolm päevakut kenasti töö lähedal olnud ja neljas tuleb Pae pargis. Nii et.


Harku neljapäevak, jalgsi. Mu elu esimene kord M50 klassis orienteeruda. Keerutan stardis kaarti nii- ja naapidi - paber ei taha maastikuga kuidagi kokku minna.
Esimene KP on stardist ~120 meetrit võsas. Püüan minna otse, kõndides. Aga EKSIN ÄRA. Nii põhjalikult, et ei saa ÜLDSE aru, kus või mis. Igal pool on ühtlane võserik. Toon end telefoni ja RMK rakenduse abil starti tagasi. Sealt orienteerun (ilma telefonita) teed mööda punkti. Esimese KP kiirus on 99 min/km. Minusugustel amatööridel on üldiselt nii, et 10 min/km on aeglane ja alla selle okei. Aga nüüd olen ma liikunud sellest veel KÜMME KORDA aeglasemalt. Eeh õõh!!!
Kuid nüüd on mul kaardi mõõt ja suund olemas. Ülejäänud päevak möödub normaalselt. Teen väikseid vigu, kuid mitte midagi hullu. Tulemustes olen M50 klassi viimane, kuid üks M45 tuttav on minust samal rajal veel aeglasem. Käis lapsega ehk? 

Harku päevaku maastik, rattaga. Sõidan järgmisel päeval neljapäevaku raja rattaga läbi. See ei ole nõrkadele, sest juurikatel on ratas aeglasem vahend kui jalad. Esimest võsa-KP-d ei oska ma endiselt leida. No ma nüüd muidugi tean, kus ta on, aga kuidas peaks temani orienteeruma? Pole aimugi.

Raudalu teisipäevak, rattaga. Tuttav maastik. Alustan hästi. Näen rajal konkurente, kes on kõik minust kiiremad. Aga nad ei ole 2x kiiremad, vaid ütleme 10%. Kuid enne lõppu saab hapnik otsa. Raku järve äärses metsas lööb kaart vastu vahtimist. Ma ei saa aru, kus ma olen, kuhu lähen, mispidi asun, kontrollpunktide punased rõngad virvendavad silme ees. Kaotan ligi kümme minutit otse finiši lähedal. Ratta-orienteerumises on selline "haamer" kergem tulema kui jalgsi-orienteerumises. Jalgsi on kaart sul kogu aeg käes ja ees; rattas käib tähelepanu sõitmise ja kaardi lugemise vahelt - ja siis juhtub.
Profid muidugi loevad ka rattal kaarti lakkamatult, ka mistahes võsas sõites. Mina ei oska ja nägemine ka ei luba. 
Tulemustes olen tagaotsas, aga mitte päris lõpus, okei.

Kolmapäeval jooksen Kadrioru 4 km ringi täiel tempol ehk 20 minutiga. See on hea efektiivne trenn, jalad teeb hellaks. 

Männiku neljapäevak, jalgsi. Lihtne maastik, hea nähtavusega männimets, punktid on ka hästi kõrgele riputatud ja kaugele näha.
Männiku eripära, kõigile tuntud pinnavorm on kõrge kandiline vall, Nõukogude sõjaväe pärand. Need olid vist hoonete ümber, et võimalik plahvatus maastikku puhtaks ei pühiks. Maastikul on need vallid suurelt ja kaugele näha. Esimene KP oli stardist 200 m eemal sellise valli peal - lidu kohale ja võta ära! Mina aga ei osanud kaardilt tingmärke lugeda ja ei saanud aru, mida ma otsima pean. Läksin kuhugi, imestasin, vaatasin ringi... ja tulin tagasi starti. Hakkasin uuesti ja _hästi aeglaselt_ kõndima ja siis sain aru, mida otsin. Oli loll tunne küll! Õnneks tuli viga vaid 3 minutit.
Ülejäänud päevak läks enam-vähem, jooksin end oimetuks, ühtegi KP-d otsima ei pidanud, mõne rajavaliku vea ikka tegin. M50 tulemustes koht 15. / 22. 

Järgmine nädal siis Pae park - lastega - ja Mustamäe. 

Mu kompass on kutu - suur mull sees. Kevadel tuleb uus osta, praegu ei müüda.

Ostsin uued orienteerumis-jalatsid. Kõik mu jooksutossud on täiesti laibad, kumm alt ära jne. Need on siis esimesed spets o-jalatsid mu elus. Näis. Tald tundub õhuke, aga pidamine on muidugi super hea. 

Järgmine pikem võistlus on Bike Xdream.
Ja võib-olla Firni rogain, kui ma sinna kohale saan.
TAOK rogaini sel sügisel ei tule, ja Libahunt ajab mingit Gruusia asja, aga muid võistlusi on lademes, ole vaid mees ja mine metsa.
Tulge teie ka!

Monday, September 7, 2020

Ratas: Vainupea ja Rutja

Põikasin maale minnes läbi Bike Xdreami maastikult. Või noh, oodatavalt maastikult - tegelikult üllatab rajameister ikka ja alati. Meenutuseks 2011. aasta TAOK Karepa rogaini rajameistri mõtteid. 

Tegin sellise ringi:

  • Vainupea nina ja tulepaak. Tulepaagi torni ronida ei tohi - kahju, imeilus vaade oleks. Aga no ilus oli kaldal ka, luiged ja miljon kivi ja värk. 
  • Vainupea kabel / kirik
  • Vainupea Kaarnakivi ehk Pruudikivi, huvitava kujuga 4m kõrgune rändrahn ranna lähedal
  • Pajuveski paisjärv Vainupea jõel
  • Andi küla
  • Rutja lennuväli. Endine Tapa varulennuväli, 2.5 km pikk betoonist lahmakas keset metsa. Nüüd Kaitseliidu käes.
  • Selja jõe sügav org ja kõrged kaldad
  • Rutja küla 
  • Karepa rahvamaja ja Karepa rand
  • Härgli kivid - asuvad meres Rutja neeme lähedal. Kivikülve ja väiksemaid rahne on kogu rannaäär täis.
  • Rutja piirivalve vaatluspost ja punkrid
  • Eisma küla ja sadam
Pärast käisin veel autoga Toolse linnuse juures.


Maastik on seal vahelduv, raja planeerimine ja orienteerumine üleliia kerged ei ole. Selja orus on tõeline padrik. 

Pilte kah.

Vaade Vainupealt

Kaitseliitlaste kummist mänguasjad

Sellised värvid ongi meie metsas

Militaar-graffitit

Härgli kivid

Kaarnakivi


Sunday, September 6, 2020

UFO?

 Ei ole UFO, sest ei lenda ju, vist...?


Sunday, August 30, 2020

Tallinna Xdream - Lasnamäe raudteed ja Pirita ürgorg

Lubati lühikest etappi algusega pärastlõunal. Noh et jääb kergelt hämara peale või nii? Tegelikult tuli puhas öine võistlus, kus määravaks sai viletsas valguses kaardilt kribu väljanägemise võime. 

Start Ülemiste Tehnopoli parkla katuselt oli väga lahe :) Virgad sõitsid, mina tulin trepist. Oli kindlasti kiirem :), kuigi need sekundid ei lugenud lõpuks midagi. 

Läbi Dvigateli ala, üle Vesse silla, Smuuli silla alt läbi, Väo karjäärist läbi, piki Pirita jõge Iru sillani, selle alt Pirita-Kosele. Seal oli jalgsi minirogain Pirita ürgorus. Lahendasime selle üsna kenasti - mina sattusin segadusse, aga Anti tundis maastikku ja leidis punkte. Käisime sügavas ürgoru nõlva rajatud punkris - äge! Kahlasime kaks korda läbi Pirita jõe, see oli madal ja soe. 

Aga nüüd oli juba pime. Ja taas leidsin, et minu orienteerumist segab kõige rohkem vilets nägemine. Kogu edasine ratta-kaart oli mu jaoks roheline udu rohelisel taustal. Ma tegelikult tahtsin katkestada, sest mida sa pimesi orienteerud? Kuid kaaslased tahtsid edasi teha ja A laenas mulle oma pealambi. Mis siis ikka... veereme. 

Pirita KP-d võtsime kenasti ära, sai uuesti läbi jõe käia ja rattad mudast puhtaks pesta. :) Velotreki loogikaülesande tegime õigesti, kuid Suhkrumäe silla KP oli räme ikaldus. Mulle tundus, et punkt on nõlva all, ja seal oli mitu tiimi ootamas-minemas. Libedast nõlvast üles-alla ronimine oli ohtlik ja võttis jaburalt palju aega. Ülevalt lähenemine olnuks palju ohutum ja ligi pool tundi kiirem... 

Ma ju tunnen seda kuramuse kohta hästi! Oleks ma vaid taibanud vaadata, KUS on punkt!!! Kui mul poleks olnud minnalaskmise meeleolu; kui me oleks võtnud minut aega tiimiga koos kaardi lugemise peale; kui nõlva all poleks olnud konkurente - kas me siis oleks teinud õige rajavaliku? Ei tea. Õppimise koht igatahes... 

Mina tahtsin käega lüüa ja koju sõita, aga kaaslased õnneks ei mõelnud nii. Väike rattarogain Kadriorus, paadisõit Pae järvel ja ekslemine Lasnamäel. Keeruline oli aru saada, kus tohib sõita - kõik suured teed olid keelatud ja ülemineku kohti oli kaardilt väga raske välja lugeda. Lasin Antil orienteeruda, häbilugu, oma kodus oleks võinud ikka ise teed valida... 

Pugesime kitsast pilust vanale raudteele. Ja siis tuli rong!!! Olime mitme tiimiga ja kõik jäid hämmeldunult seisma. Olukord: ligi kesköö, kottpime, sajab. Pehkinud, rööbasteta raudteel seisab hulk helkurvestides ja lampidega ratturit. Ja siis sõidab udust sinu poole vedur... aeglaselt nagu kummitus. Lummav! 

Vedur sõitis meile kõrvale ja tagurdas teist rööpapaari pidi minema. Meie läksime raudteesilla alt läbi (ma olin seal käinud - lapsena, umbes aastal 1980, kui siin mahajäetud vagunites elasid mustlased), üle Vesse silla tagasi Dvigateli. Sise-O ülesannete jaoks polnud enam aega, sest kesköö ja kontrollaeg. 

Finiš parkla katusel, supp, sõbrad ja kojuminek.

Kodus kaarti vaadates tuleb öelda, et rajameistri töö on olnud raske ja lahendused geniaalsed. Kuidas viia inimesed Ülemistelt mere äärde ja tagasi ilma suurte teedeta? Ma vaid kujutan ette, milliste ametkondlike lohedega tuli selle võistluse jaoks rinda pista... Aitäh ja aplaus!

Monday, August 24, 2020

Läti rattamatk - Kura poolsaar

Käisime sõpradega Kura poolsaarel rattamatkal. 

Üldist:
- 18. - 23. august 2020
- neli päeva matka, enne matka pool päeva Kuldigas
- sõitsime ligi 300 km, 85 + 80 + 50 + 75 km
- üheksakesi, üks meist (super tubli) teismeline
- ööd kämpingutes / võõrastemajades
- kõige ägedam elamus: Irbene raadioteleskoopide keskus
- neljast päevast kaks olid väga suvised, üks vihmane ja üks vahelduv

Kura poolsaar on Läti kõige hõredamalt asustatud piirkond. Siin on palju metsa ja liivaranda, vahel mõni raba ja jõgi. Kultuuri ja inimesi aga napib. Ka meie matk tuli selline - palju maanteel uhamist, vähe väärsusi. Õlut ja jäätist ja suitsukala oli õnneks siiski küllalt :)

Rada: Usma järv - Ventspils - poolsaare läänerannik - Mazirbe liivi küla - Kolka poolsaar - idarannik - Roja - Talsi - Usma. 

Päev enne matka:
Käime Kuldiga linnas. Asub poolsaare keskel Venta jõe kõrgel kaldal. Tuntud kui "Kuramaa pärl". Turistilinnana väga lahe, nagu muuseum. Siin on Euroopa kõige laiem kosk ja ilus sild. Saime väga hästi süüa-juua, nägime igasugu vanu rajatisi ja kõndisime otse kose kohalt läbi jõe. (See oli populaarne lõbustus ja väga tore.)
Lõuna sõime Kuldigas jõeäärses kohvikus, imehea ja kena koht ka.
Ööbime Mežmalas kämpingus Usma järve ääres.
Ujumas käisime sessamas Usma järves.

Esimene päev, 85 km:
- Usma küla naljakas uus puust kirik 
- Dzirnava vana veski (või tulevane kõrts?)
- Ugale küla luteri kirik. Igas külas on siin mitu eri sorti kirikut.
- Ventspilsi sadamalinn - kõrts, jõeäär, kontserdimaja, vanalinn ja kindluse-ekskursioon
- Raske liivane teelõik mereäärses männimetsas

Ventspils tähendab "kindlust võndlaste jõel". (Pils = kindlus, venta = Venta jõgi võndi rahva järgi.) Siin oli Liivi ordu ja Kuramaa hertsogi pesa. Ventspilsi ordulinnus on Kuressaarega sarnane kastell. Mäletan oma Hansapanga aegadest (199x), et Ventspilsi peeti riigiks riigis, kus võim oli vene-juudi transpordikunnide käes. Praegu tundub igati tore ja mõnus sadamalinn.

Lõuna / õlle saime Ventspilsis "Mazais Džordzijs" kebabi-restoranis. 
Ööbisime kämpingus Liepenes, 15 km Ventspilsist põhja pool.
Ujumas käisime hilisõhtul Liepene rannas. Väga meeleolukas, sest üle mere ja läbi pilvede välkus tugev äike.

Teine päev, 80 km:
- Oviši tuletorn ja liivarand
- Irbene raadioteleskoobid, praegune raadioastronoomia ja endine luure keskus
- Mikelbaka majakas ("baka" ongi majakas)
- Mazirbe liivi kultuuri keskus / liivi kõrts
- Liivi külad Mazirbe ja Kolka vahel mere ääres
- Kolka asula
Lõuna / õlle sõime Mazirbe liivi keskus kõrtsis ja oli jälle väga hea. 
Õhtuks sõime Mazirbest pärit suitsukala õllega.
Ujumas käisime Ovišis. 
Ööbisime võõrastemajas Kolkas.

Kolmas päev, 50 km:
- Kolka poolsaare tipp ja vaatetorn
- Evažu liivapank / kõrge rand
- Melnspilsi kämping ja liivipärane õllekas
- Valge rada, "Balta kapa", liivadüünide jalutusrada Gipka lähedal
- Roja linnake ja rand
Pool lõunat saime Melnspilsis (oli tore), pool tegime ise kämpingus.
Õhtu sõime Roja kalarestoranis "Otra puse" ja oli väga hea. 
Ööbisime võõrastemajas Rojas.
Ujumas ei käinud, sest vihma sadas ja meres oli vesi külm.

Neljas päev, 35 / 70 km:
- Valdemarpilsi asula, hiiepärn, mõis ja pood
- Talsi linn - vanalinn ja järveäärne jazz-kõrts
(ja siis pikk sõit tagasi Eestisse)
Lõunat sõime Talsis, oli väga hea. 
Ujumas käisime tuttavas Usma järves. 

Liivi kultuur ja keel:
Kuramaa on Liivi kultuuri... haud? Süda? Endine ala? Liivi asjast saime aimu Mazirbe ja Roja liivi keskustes. Liivi keel on hirmus eesti keele moodi, sõnad puha tuttavad. Kõnest kindlasti aru ei saa, aga lugedes on kõik nii tuttav ja loogiline - vaata siia ja loe. Leidsime liivi hümni sõnad (Eesti ja Soome omaga samal viisil) ja "Puhu tuul & tõuka paati" liivi versiooni - kõik üsna selged.
"Liivi maju" ja liivi lippu nägime Mazirbe ja Kolka vahel.
Aga üldiselt on see üks nukker värk.

Loodus:
Liivarand ja mets ja liivadüünid.
Eestlase silma jaoks midagi väga imelist ei ole - või ei leidnud me seda üles. 
Kuldigas oli lai, madal kosk.
Läti männimetsad on altpoolt lillad - kanarbik! Marju on aga vähe, hõredad mustikad ja pohlad. 
Ainus loom: rebane Roja linna-rannal, noor ja lollilt julge.
Positiivne: sääski ega muid putukaid ei olnud üldse. 

Olme ja värk:
Läti öömajad on odavad ja head. Ma ei tahtnud uskuda, et alla 100 euro saab 9 inimese jaoks viisaka öömaja - aga sai.
Teenindus oli kohati tuttavalt euroopalik, kohati nõmedalt nõukalik.
Vaja oli sularaha ja vene keelt.
Süüa saime aga iga kord väga väga hästi.
Ja läti õlu on maailma parim! Ja odav!

Tagasivaates:
Meie eesmärk oli kolme-ja-poole päevaga ära näha Ventspils, Kolka neem, ida- ja läänerannik. Seda sai. Nägemata jäid aga Slitere kõrge majakas (ja sealt paistev Saaremaa), Slitere matkarajad, Dundaga linn. Ehk oleks võinud Roja + Talsi asemel käia rohkem "sisemaal"? Nüüd uhasime piki mereäärset asfalt-teed, kust merd tegelikult ei näinud. Teiselt poolt - kruusateed olid uskumatult treppis ja vastikud sõita. 

Kõige:
- ägedam koht - Irbene teleskoopide / luure keskuse ekskursioon
- mõnusam linn - Kuldiga
- raskem hetk - liivane rada enne Liepene kämpingut
- parem söök - heeringas Roja restoranis

Matka raja skeem, ring käib päripäeva:


Väärsused:


Friday, August 14, 2020

Järlepa järv ja ümbrus

Olen suvel rattaga sõitnud väga vähe. Nii palju muud on teha! Täna paigutasin lapsed külla ära ja hiilisin ise sõitma. Ja miskipärast oli kinnisidee käia Järlepa järves ujumas.

Halb mõte!!! Järves on vett pool meetrit või vähem. Otse veepinna all on mitmemeetrine kiht hõredat järvemuda (sapropeeli). Ujudes käivad käed sellest läbi ja ajavad muda üles, kõik on sogane ja tunne on imelik. Lisaks kasvavad selles mingid võrsed. Ujusin kaldast eemale - sama jama, kogu järv on selline. Supelda saab, sest paadisilla ümbrus on sügav ja kõva põhjaga, aga ujuda ei kannata. Kahju, sest muidu on väga ilus järv, sopilised kaldad ja palju linde.

Järve äärde saamine oli keeruline. Tee peal on mõis. Sellest läheb mööda avalik tee (kontrollisin Maanteeametist), mis tegelikult on kõrge raudaiaga kinni. Pähh. 

Muud nähtud asjad kohad lisaks järvele:

  • Järlepa mõis, tuulik ja küla
  • Härgla mõis - ilus valge sammastega hoone
  • Pirgu mõis
  • Männiku Suurkivi (rändrahn). Kõrgust 3.4 meetrit, hästi sammaldunud. Metsas. Miskpärast on rahnu kõrval piknikulaud. 

Otsisin ka Salutaguse mõisa, aga ei leidnud. Põhjus lihtne - peahoone varemed lammutati 2012. Regio kaart aga ütleb, et "peahoone varemeis..."

Rattaga sõitsin üle 40 km, ujusin paarsada meetrit. 


Härgla mõisa peahoone

Männiku suurkivi



Tuesday, August 11, 2020

Kõik kaob ehk sauruste raskest elust

Mul on oma "koduleht" olnud aastast 1995 või 1996. Alates aastast 2001 olen sinna pannud ka kõik matkapäevikud. Tekstid olid alguses Tartu Tähetorni obs.ee/~kaur all, siis Tradeneti no.spam.ee/~kaur serveris (aitäh!) ja viimased sada aastat Google sites lehel. Fotod on olnud isehallatud Gallery (php soft) sees, Renee album.rumba.ee serveris, nagi.ee serveris ja SmugMug-is.

Kõik, kõik need lahendused on netist kadunud.
Nüüd ja viimasena läks manalasse Google Sites. 

Sites oli hästi lihtne asi. Selle eellane oli veel lihtsam Google Pages. Mulle sobis hästi, sest mul ongi vaja väga vähe - et oleks matkade tabel, iga matka kohta lehekülg juttu ja mõned fotod. Oluline oli just ajaline järjepidevus, et 2010 matka kirjeldus oleks loetav ka aastal 2020. 

Nüüd lasi Google oma Sites lahenduse õhku.

Päris kinni teda ei pandud: Googlel on "new Sites". Selles on tehtud mu ajutiste asjade leht (kurinurm2). Aga uus rakendus on nagu... lapse lelu. Ümar ja armas, aga tegelikult ei tööta.

Migrasin oma vana lehe uue lahenduse alla ja oh imet - ei töötagi. Mul on matkade _tabel_, eks? Uues sites'is aga pole tabeleid. Ja ei tule ka. Tabelid on eelmine sajand, mobiilid ei näita neid hästi ja kes üldse tahab sellist raamatupidajate jama näha??? Kasutajad halavad, aga keda kotib eks. Lisaks on fotodega mingi jama (mõned on ok, enamik mitte). Lisaks on kogu navigatsioon on p-s. Mul oli klikitav matkade nimekiri, sellist asja pole enam olemas, on "menüü", mis on ilmselt moblasõbralikum, aga arvutis nähtamatu.

Saan aru, et olen saurus. Moodne veeb on KOHE tarbimiseks. Insta, tiktok, twitter - me tahame teada, mida me sõbrad teevad nüüd ja praegu. Keda huvitavad eilsed fotod või mullune lumi... Ja siis mina soovin, et keegi näeks või loeks aasta 2000 päevikut! 

Ma ei tea, mida teha. Äkki polegi vaja neid vanu päevikuid? Kes neid loeb? Ma ise - mõnikord. Fotod on niikuinii mujal - ehk teeks hoopis need korda?

Matkapäevikutega on üldse raske, sest saab kirjutada KAS endale VÕI teistele. Lugesin just ühe Läti matka blogi, mis on kirjutatud iseendale. Kes mis nalja tegi, mille otsa komistas või kellele külge lõi. Osalejatele huvitav, mulle mitte, sest mina otsisin infot Läti, mitte matkajate kohta. Kellele mina kirjutan? Kas üldse kellelegi? Ei tea... 

Monday, August 10, 2020

Põhja-Jäämere lähedal ja Lapimaal

1) Karhunkierrose matkarada, telkimine + väike matk Kiutaköngäse kandis

2) Neljapäevane matk Urho Kekkoneni rahvuspargis, "Tuiskukurun kierros" + Kiilopää tipp
3) Põhja-Jäämere äär, varbad vette!
4) Kirkenesi linnake. Olime Venemaa piirist vähem kui 5 km kaugusel. 
5) Bugøynesi küla küla ja imeline laagripaik - kaljud, meri, murakad, kotkas ja päikeseloojang
6) Tee Tanast Altasse piki fjorde, reisi põhjapunkt - 70° 29' põhjalaiust
7) Alta kaljujooniste muuseum / väljanäitus
8) Lampivaara ametüstikaevandus
Lisaks saime suure annuse saami kultuuri - Inari Saami keskuses, Altas ja mujal. 

Oli keskmiselt meeleolukas. Üheksa päeva on sellise reisi jaoks muidugi liiga lühike aeg ja autosõitu sai suhteliselt liiga palju, aga rohkem meil laste eri laagrite vahele aega ei jäänud. Lapsed olid väga tublid. 

Kes soovitusi tahab, siis:
Lampivaara kaevandus on väga lahe koht, kõigile meeldis. Rovaniemist 100 km põhjas. Kes sealtkandist läbi sõidab - minge külastage!

Alta kaljujoonised on huvitavad, minge külastage.

Bugøynes oli reisi kõige ägedam kuu-maastik. Murakad kasvavad suvaliselt otse Jäämere ääres, isegi mingit sood ega raba pole neil vaja. Olemine meenutas väga Islandit. 
Lisaks on Bugøynes kultuuriliselt huvitav. Sakslased põletasid 1944 kogu Põhja-Norra maani maha, saksa põhjalikkusega, nii et iga paadikuur ja -sild läks tuleroaks. (See laks sisuliselt hävitas rannasaami kultuuri.) Bugøynesi küla jäi imekombel alles. 

Me ööbime Soomest läbi sõites alati Merihelmi kämpingus Oulu ja Kemi vahel. Suurepärane koht, mere ääres, rannaga, soovitan. 

Soome on suvel matkamiseks liiga sääserohke. Karhunkierros on suvel sama igav kui talvel. 

Kui aega oleks rohkem olnud, siis oleks käinud Varangerhalvøya poolsaarel / rahvuspargis.

Friday, July 31, 2020

Mäluauk

Unustasin ära oma pangakaardi PIN koodi.

Käisin järjest mitmes poes, maksin kaardiga (ja PIN-iga), ja siis ühes järjekordses poes... ei tööta. Sõrmed ja mälu nagu teaks koodi küll, aga terminal ei usu mind. Ja nii jäigi. Kaart läks proovimise peale lõpuks lukku ja ATM sõi ta ära. 

Jama lahendus oli väga lihtne, aga võttis ikkagi kaks tundi minu niigi kiirest päevast. Põhiline aeg läks mõtlemisele, et kas ma tõesti olen NII loll. 

Edaspidi ei riski. 
PIN = sünniaasta ja nii jääb!

Saturday, July 25, 2020

Uljus, jalgratas ja murakad

Jäsemetel on kergeid kahjustusi, paranevad paari päevaga. Pea on aga täitsa terve. Aitäh, mu vahtplastist sõber, meil oli koos palju toredaid hetki ja retki.


Kasvav põlvkond. 


Tänane korje. Karbid on 1.5 liitrised.


Vaated ja niisama silmailu.


Lisaks muule ujusin Järvi pikkjärve pikuti läbi, edasi-tagasi. 
Oli mitmes mõttes hea päev. 
Kandke siis teie samuti kiivrit või mistahes turvavarustust teie hobid eeldavad, eks. 

Thursday, July 23, 2020

Ratas: Järvi järved ja murakad

Tegime ratastega sellise ringi:
- Keava (Narva maantee ääres)
- Pühamäe järved 
- Järvi järved
- Suru sild

Pühamäe järvi nägime metsa vahelt, lähedale ei pääsenud - liiga märg. Kummik oleks abiks. Aga ega meid väga sinna lodusse ei tõmmanud ka.
Ujumis-ringi tegime Järvi Pärnjärves, 500 m ümber järve äärt. Vesi oli - paras. Pärast panin käe Järvi Pikkjärve: seal oli vesi kuum. Päriselt, kuum! Ma ei ole sellist efekti iial tundnud, et paned käe vette ja see tundub kehatemperatuurist soojem! 

25 km läbimiseks kulus 4 tundi.
Sest murakad, maasikad, mustikad ja vaarikad.

Monday, July 20, 2020

Rattamatk eikusagil

Võtsin ja otsisin Tallinna ümbrusest koha, kus ma üldse, mitte kordagi, käinud ei ole. Ei jalgsi, autoga, rattaga, ei meelega ega läbi sõites. Seal ei toimu orienteerumispäevakuid, seal ei ela ühtegi tuttavat, seal ei ole huviväärsusi ega muud põnevat. Tõmbasin kaardile 50 km ringi, kutsusin naabri kaasa ja läksime sõitma. Sai väga huvitav! Ja nägi ka tuttavaid :)

Tiir algusega Ojasoolt sai selline:
- Ojasoo / Vana-Harmi mõis, kena roheline puust maja
- Harmi mõis, kivist koolihoone
- Kõue / Kõue-Triigi mõis
- Virla Siidrifarm
- Aela raba ja järv, kuhu ei jõudnudki, sest parmud ja vastik
- Vahastu Suurkivi
- Kuimetsa küla - pood, sild-heinamaa ja tööstushooned
- vaarikaparadiis
- Habaja viinaköök
- Habaja mõis, võssakasvand ja puine
- Äksi rändrahn


Arvasin, et kesse siin karupepus ikka käib ja et oleme üksi oma ratastega. Aga autod vurasid aina mööda. Selgus saabus Siidrifarmis, kuhu juhuslikult sisse põikasime. Oli Avatud talude päev!!! Kõik Tallinna vurled olid end linnast siia ajanud. Sada külalist, televisioon ja mürts. Seda need autod siin sagivad!

Teine Avatud talu oli Habaja viinavabrik. Letis vaatas sõber vastu - ja ka vabrikandid ise on ääripidi tuttavad - säh sulle "keegi ei ela siin" :) Kohv ja kiluvõileivad olid väga head, lillevein aga otsas. Väga sümpaatne koht igatahes!


Enne Habajat leidsime veel maailma parima vaarikakoha. Profikorilasest naaber kinnitas, et isegi tema pole sellist veel elus näinud. Metsvaarikas on mu lemmimari; üksi olles oleks ma sinna jäänudki.

Aela järves ujumise plaan läks aga lörri, sest parmud. Kuulu järgi võib seal ka murakaid olla, kuid kes jaksab neid otsida, kui on niiiii palav ja kõik ümberringi sumiseb ja hammustab ja nõelab?


Saturday, July 18, 2020

Läti kanuumatk ja lustireis


Neli imetoredat päeva.
- Kahepäevane kanuumatk Koiva / Gauja jõel
- Valmieramuiža õlle-mõis, meie vana lemmik
Sietiņiezise valged kaljud Cesise lähedal Koiva kaldal
- Cesise linn - kindlus, kena kesklinn ja mustade luikedega tiik
- Ligatne linn ja kaljud
- Sigulda linn-lossid-kindlused
- Sigulda bobirada
- Gaiziņkalns, Läti kõrgeim mägi, 312 meetrit
- Tõelise Lätlase kodu Madona lähedal omatehtud rullbiskviidi ja nõges-vaarikatega
Alūksne linn, ülinunnu
- Suur Munamägi. Jäi otse koduteele. Nii käisime ühe päevaga ära Läti ja Eesti tippudes :)

Kanuumatk oli väga leebe. Kaks päeva, 2 x 5 tundi sõitu, allavoolu, 20 ja 25 km. Jõgi on lai, tugeva vooluga, lihtne sõita, ilus ja minu arust igav. Mu kanuu-kaaslased rohkem silitasid vett kui aerutasid, nii et sain korraliku trenni. Kanuud ja logistika korraldas meile makars.lv - kiidan. Matka-öö telkisime Ligatne jõe-kämpingus - kiidan! Matka võtsime hästi kergelt, tegime pause ja käisime ujumas. Ilm oli hea - esimene päev pilvealune, teine päev lauspäike; sain säärtele karmi päikesepõletuse. Koiva on rahvuspark, mootoriga paate jõel ei ole, kanuu ja süstaga sõitjaid see-eest väga palju. Nädalavahetusel ei mahu ilmselt jõele ära :)

Sietiņiezise valged kaljud Gauja ääres on Baltimaade suurim liivakivi-paljand. "Sietins" - sõel. Kaljude sees on läti mägimesilase pesa-augud, nii et kivi on sõelana auklik. Kahjuks ei domineeri mitte mesilased, vaid inimesed - kogu kalju pind on sissekraabitud nimesid ja muud graffitit täis.

Mesilased vs graffiti

Ligatne asula üllatas meeldivalt. Piirkond Siguldast Cesiseni on "Läti Otepää" ja siseturismi põhiline siht. Ligatnes on laste ronimispark, armsad kohvikud ("Zeit Kafe" ja "Vilhelmīnes dzirnavas"), Läti kõige esimese ja tähtsama paberivabriku tehas ning töölis-asula. Muidugi Koiva rahvuspargi kuulsad liivakivi-kaljud ja matkarajad. Kaljudele saab minna nii otsa kui sisse - sinna on uuristatud keldrid. Nagu Piusa noh. Kõik on sildistatud ja muru niidetud ja väga ilus. Ainult töölisasula elu on sajand tagasi, puukuurid ja värk.
Meil jäi käimata Ligatne kuulus tuuma-punker.

Sigulda bobirada on Baltimaade kõige totram tsiviilrajatis ja lisaks on sealt hurmav vaade Koiva ürgorule. Kel sinna asja - käige kindlasti!

Sigulda bobiraja tipus

Gaizini mägi ehk Gaiziņkalns on Läti kõrgeim tipp. Läksime sinna Google targal juhatusel ja jäime metsateele kinni. Meid tuli päästma traktoriga külamees, kes ohkas, et Gaizini juurde viib kolm korralikku teed, aga inimesed ikka ronivad sellele lehmarajale, kustkaudu ei saa ka džiibiga mitte. Kõik "siitkaudu ei saa" sildid võetakse maha ja minnakse ikka. Lehvivate hallide juustega päästeingel vaatas muheda muigega, kuidas me autot ümber pöörates teist korda kinni jäime.
Mägi ise oli okei. Siin on suusanõlv, vaade ja Struve geodeetilise kaare üks punkt.

Alūksne linn ehk Läti Haanja, järve ääres mäe otsas, Läti murdmaa-suusa keskus ja super mõnus koht. Kogu linn on ilus, siin on mõisast tehtud muuseum ja kaunis kirik, kuid kõige toredam oli olla järve-saarel. Avalik ruum parimal võimalikul moel!

Käisime veel Ērgļi küla armsas Kore kohvikus.
Ujusime Sigulda rannas ja lustisime tugevas jõevoolus.
Ujusime Rāceņu järves Madona lähedal. Suur ja mõnus liivarannaga ujumiskoht.
Ööbimised Cesises ja Siguldas saime läbi AirBnB.
Olime kuuekesi - Kati-Kaur-Iida, Kai, Ingrid, Inger.
Õppisime ära läti keele sõnad: pils - kindlus, sala - saar, kalns - mägi.
Kogu reisi hind oli umbes 100 eurot inimese kohta. Selle sees ööbimised, bensiin, kanuurent, ühised poe- ja restoraniarved. Lisaks kohvikud, jäätised ja õlu igaühe oma himude ja kauka järgi.

Komeet NEOWISE

Käisin, nägin.
Naabri-Ingridiga.
Näha on teda muidu väga lihtne, ainult helkivad ööpilved segavad :)
Ei pildistanud, ehkki panin statiivi üles - binokli jaoks.

https://en.wikipedia.org/wiki/C/2020_F3_(NEOWISE)

Kes näha tahavad - komeet on põhjataevas, võrdlemisi kõrgel. Ilma binoklita meie seda ei leidnud, aga pimedamas kohas (ja ilma helkijateta) näeks ilmselt küll.

Saturday, July 11, 2020

Koroonarogainid - Võsu, Kaberneeme ja kokkuvõte

Sõnaseletusi:
Rogain - pikk orienteerumisvõistlus. Oluline osa on strateegial ja raja planeerimisel. Wikipedia.
Koroonarogain - Saku Maratoni klubi korraldet rogainide sari. Reeglid on pandeemia-pärased. Rada on maastikul paar nädalat ja iga võistkond orienteerub enda valitud ajal. Ja kaarti võib lugeda ka nutiseadmest - ehk siis, tohib "telefoniga orienteeruda".

Kaardi kokkukleepimine
Korooonarogaine võis teha ka jalgrattaga. Kontrollaeg on jalgsi 6, rattaga 4 tundi. Rattaga orienteerudes tuleb ka jalgsi liikuda, sest punktidele üldiselt jalgrattaga ligi ei pääse. "Liikumine" tähendab võsa murdmist, soos sumamist või nõgestes hüplemist, lihtsalt joosta üldiselt ei saa.

Rogain kui ala meeldib mulle just raja planeerimise tõttu. Sa pead teadma oma maastiku-läbimise võimet. Planeerid üle - oled kontrollaja lõpus kusagilt karupepus, kust enam finišisse ei jõua. Planeerid alla - oled lõpuks finišis, aga kõik võtmata kontrollpunktid on kusagil mujal. Tuleb planeerida varuvariandid nii selleks, et oled kiirem kui arvad, kui selleks, et oled aeglasem (või on maastik raskem või teed mingi väga ajakuluka vea) ja siis pead otse, aga ikkagi punkte noppides finiši poole suunduma. Aju töö!

Valgehobusemäe ja Pahkla rogainidel käisime Lauriga, Võsu ja Kaberneeme omad tegin üksi.

Ojakivi ehk Võsu rändrahn

Võsu rogain algas Oandus. Sai väga mudaseks. Arvate, et Lahemaal on kena männimets? Ha-ha-haa! Klindi all on selline lehtmetsa võpsik ja kollisoo et kole kohe! Ja minu rada läks otse läbi selle soo... Ühest noorendikust sain läbi ainult tänud metssigade radadele; jalgratast vedasin toore jõuga läbi võsa. Pidas hästi vastu ja hilisem analüüs ütles, et see oli õige (kõige kiirem) rajavalik. Maasikaks oli Ojakivi ehk Võsu rändrahn, Eesti suuruselt 14. rändrahn. Kogemata ei satuks selle juurde iialgi, aga rogaini rada viis mu selle juurest mööda.

Linnamäe HEJ tamm, ees jalgratta kaardihoidja
Kaberneeme maastik on mulle üsna tuttav, olen seal üksjagu sõitnud ja matkanud. Rada oli võrdlemisi lihtne - sain märjaks, aga mitte eriti mudaseks. Märjaks saamine on orienteerumises normaalne, sest Eesti maastik on täis ojasid ja sookesi, ja võisteldes lähed sa igalt poolt sirgelt läbi, mitte ei otsi purret ega hoia end.
Kaberneemes olin kiirem kui arvasin, nii et jõudsin käia ära ka Linnamäe HEJ taguses kontrollpunktis. Muidugi sai sõita ka mereäärsetel liivastel teedel; välja olid jäänud aga Kaberneeme ranna luitestik ja Tallukmäe auk.
Kaberneeme võistluse võitsin ära ka, üsna suurelt. Kaheksa tiimi oli kokku.

Kokkuvõte sarjast:

Mulle väga meeldis.
Rogaini püsidarada on hea mõte ja kui keegi seda edaspidi pakub, olen kindel käpp.

Kodus arvuti taga rada planeerida on huvitav. Sisuliselt on see arvutiteadusest tuntud rändkaupmehe (travelling salesman) probleem. Päris rogainide radu planeeritakse niidiga: tiim hindab oma läbitava raja pikkust; mõõdab valmis sellele vastava jupi niiti või lõnga; paneb kaardile kontrollpunktidesse nõelad; ja veab siis niiti ümber nende, kuni leiab hea lahenduse. (Igal rogainijal on selleks olemas korgist märkealus ja tahvlinõelte komplekt.)

Orienteerusin korraga telefoniga ja paber-kaardiga. Sellel viisil on palju puudusi. Head orienteerujad ei usu gps-seadme sisse üldse. Aga kokkuvõttes on kiirem kui paberkaardiga, vähemalt minusugusel kobakäpa. Kasutasin Maa-ameti kaarte läbi RMK rakenduse. See äpp on jube bugine. Aga näiteks Kaberneemes töötas see mul veatult.

Telefoniga orienteerumine võimaldab liikuda kindlamalt ja kiiremini. Mis tähendab, et täna oli mul pulss punases KOGU AEG. Paberiga orienteerudes pead sa mingeid kraave lugema ja üldse on ajul rajal palju rohkem tööd. (Orienteerumise raskus ongi pidev tasakaal mõtlemise ja füüsilise vahel; niikui aju hapnikuvõlga satub, hakkad tegema nii ränki vigu, et kiirustamisest saadud võit hävib kümnekordselt.) Telefoniga sõites on aga osa mõtlemisest välisel protsessoril ja võid liikuda palju julgemalt. Kaberneemes sõitsin 4 tundi sisuliselt täistempos; füüsilise pingutuse mõttes väga palju raskem kui sama aeg "normaalselt" orienteeruda.

Järgmine samm oleks endale nutiseadmes rada ette joonistada, aga seda ma veel ei plaani.

Mingis mõttes olid koroonarogainide rajad igavalt klassikalised. KP-d olid stiilis "kraavi käänak" või "suur puu lagendiku põhjaserval". Maastikud oleks pakkunud palju rohkemat - Pahkla oma raketibaasi ja hämmastava rändrahnude-külviga, Kaberneemes on militaarmaastikku (esimese vabariigi aegsed ehitised) ja muud põnevat. Rajameistrid, olge leidlikud, siduge orienteerumine koduloo ja loodusturismiga, saab huvitavam!


Koroonarogainga käis kaasas luulevõistlus.
Kontrollpunktidest leitud sõnade abil tuli poeem koostada.
Mina ei osalenud, sest parim, millega ma hakkama oleks saanud, oleks olnud tasemel:
higi, kusi, veri
muda, pask ja pori
ohtralt neid ma valan
kui metsa mööda siban
jne. ("muda", "veri", "mets" ja "higi" olid kõik kood-sõnad)
Kuid idee - lisada spordivõistlusele veidi humanitaarsemat hõngu - on ikkagi kuldaväärt.

Üldiselt - super üritus, aitäh korraldajatele ja kõikidele kaas-võistlejatele!

Tuesday, July 7, 2020

Elva Xdream

Väga äge oli!!!

Stardiülesanne on jalgsi hajutus ümber Arbi järve. Sörgin oma asja rahulikult ära. L aga ei saabu ega saabu. Ootame, loeme legendi ette, lõpuks helistan. L ähib ja jookseb alles kusagil kaugel, olla suure grupiga koos ära eksinud.

Rattaetapid on rohke valik-O abil huvitavaks tehtud. Ratas läheb üldiselt hästi. Ühes KP-s läheme teiste sabas vale teed pidi. Teises jälle võidame sabas sõitmisest, sest sillakest KP 8 ja 9 vahel me kaardil ise ei märka. Igatahes olen rõõmus, et mul on korralik karvane rehv all, rajal on nii juurikaid kui muda.

Jalgsi-rogain 1974 a kaardil. Brr!!! Mina lihtsalt istuks maha ja nutaks, aga L orienteerub. Rügame üle pea nõgestes, sumame vööni kraavides ja kõnnime kõige suuremal õõtsikul, kuhu ma elus sees sattunud olen (Verevi järvest läänes). Punkte võetakse paljude tiimide ühistööna. Viimane KP on üle Verevi järve ujudes. Üsna hirmus etapp igatahes. Jalad ja käed sügelevad veel järgmisel õhtul.

Kanuuetapp on mingi trikiga, kuid meie seda läbi ei hammusta. Lisaks sõidame ühest KP-st mööda ja võtame seetõttu ühe teise KP rohkem kui vaja, + 8 minutit. Ja mina tüürin kehvasti, käime kaldast kaldasse. Kanuu ongi meil kõige nõrgem etapp, oleme selle ajaga üsna lõpus.

Lisaülesandeid:
- Meelis määrab täpselt poi asukoha järvel - aplaus!!!
- Lauri laskub teraviljahoidla tornist.
- Meelis läbib elektrifitseeritud raja - uhh. Xdreamide vist kõige vastikum lisaülesanne üle aegade.
- Finiši-eelne ujumine Arbi järve silla all loputab meid puhtaks ja on super tore.

Tulemustes oleme kahjuks teises pooles, sest saame 3 x 15 minutit SI-pulkade trahvi. Kasutusel on "kaugloetavad" SIAC pulgad. Trahvid on igaüks eri KP-st. Kõik on ratta-punktid, kõigis käisime kolmekesi ära, aga ju jäi siis mõni SI fikseerimata. Kurb.

Ilm oli enne võistlust super nõme. Ma tulin Purtsest (Ida-Viru), seal puhus ja sadas ja oli külm ja üldse ei olnud tahtmist terveks päevaks orienteeruma minna. Aga stardis oli kuiv. Ja võistluse ajal ei olnud kellelegi mahti märgata, kas jahutus tuleb ülevalt või alt. Ei ole halba ilma, on ainult liiga aeglane tempo :)

Pärast võistlust tekkis tungiv soov minna dieedile ja jooksutrenni. L lippas ees kadedaksvõtva gasellliku kiirusega. Aga tegelikult käisin hoopis Tarbja paisjärves ujumas. See oli ka tore. :)

Üldiselt aga - väga tore etapp!!!
Sai nõgest, sai muda, sai joosta (... okei sörkida), sai rattaga sõita ja kanuusõidu meelde tuletada.
Aitäh korraldajale ja rajameistrile, ja aitäh Laurile-Meelisele kutsumast!

Monday, June 29, 2020

Ratas: Paldiski - Vääna-Jõesuu, Klooga ja Soodajärv

Laupäeval matkasime piki rannikut Paldiskist Vääna-Jõesuhu.
9 täiskasvanut, 4 teismelist, terve päev.
Hea marsruut on.
Kaks randa (Kersalu ja Vääna-Jõesuu), mitu poodi, Oti & Matilda kohvik, Muula mäed, Pakri majakas, Paldiski illegaalne kirik, Keila juga, sada panka.
Rannikurada käib piki maastikku - seal on liiva, kruusa ja isegi kesksuvel mudaseid lõike. Maastikuratas on abiks. Pakri poolsaare läänekalda lõik on päriselt ohtlik ja seal tasub rattalt maha tulla.
Pakri panga läänekalda rada
Järgmisel päeval tahtsin Vääna-Jõesuu randa ujuma minna, aga tuuli oli pööranud ja vee külmaks ajanud. Sõitsin siis Klooga järve juurde. Tee peale jäi aga Soodajärv. Soodajärve ääres oli Klooga koonduslaager. Septembris 1944 tapeti ja põletati siin ära ligi 2000 inimest. Väga julma ajalooga paik. Praegu on seal holokausti mälestusmärk - soovitan käia, lugeda ja mõtiskleda.

Tee Vääna-Jõesuu rannalt Tabasalu pangale
Privaatseks ujumiskohaks on Soodajärv aga täitsa tore. Siin on täitsa ametlik Päästeameti stend ja päästerõngas. (Hmm, peaks uurima, ehk saaks Päästeametilt nende asukohad kätte. (Edit: kirjutasin neile ja küsisin.)) Ümberringi mets, järves on palju vesikuppe, järv ise on ligi 400 x 150 meetrit. Vesi oli tohutult soe. Ujusin ringi peale - umbes 800 meetrit - just paras.

Pärast sõitsin Klooga järvelt ka läbi. Ujuma ei hakanud, aga vesi oli ka siin väga soe. Nägin ära Klooga sõjaväelinnaku - tore stalinistlik asula kauni männimetsa alt. Ja siis 40 km vastutuult Tallinna.
Klooga sõjaväelinnaku ohvitseride maja
Esimene päev sõitsime rattaga 60 km, enamasti maastikul.
Teine päev sõitsin 75 km, enamasti asfaldil.
Soodajärve ujumiskoht Maa-ameti kaardil: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/S0ZO7Efg
Ranniku matkaraja lõigud Paldiski - Kersalu , Kersalu - Laulasmaa , Laulasmaa - Vääna-Jõesuu

Saturday, June 27, 2020

Paraad

"Paraad". Hea väljend. Olen teema üle ise mõtisklenud, aga see sõna võtab kõik mõtted laksti kokku.

Lastest hakkasin blogima aastal 2005. Selgus, et blogi pidamine on hea mälutehnika. Sa mõtled oma elu läbi, halva viskad ära ja hea valad sõnadesse. Aastal 2006 seda blogi luues oligi mu soov jätta alles need kogemused, mida ma _ise_ tahan pärast mäletada. Raamat, film, komandeering või võistlus. Aeg-ajalt vingusin mingil tehnilisel teemal. Välismälu noh.

Ma EI tahtnud kirjutada ühestki üldhuvitavast teemast. Uudised, päevapoliitika, teised inimesed, mõtisklused, hingepiinad - ei ole vaja. See on tõesti vaid päevik. Populaarsust ma ei taha, klikkide arvu ei jälgi ega kasvata.

Mõne asja mitte-blogimisest on natuke kahju ka. Ma oleks pidanud oma töö-asju kuhugi talletama, kasvõi privaatselt. Nii Gtechi, pankade kui Skype ajal... juhtus paljutki. Ja kõik välisreisid oleks pidanud süstemaatiliselt kirja panema. Aga noh. Ei kirjutanud. Olgu siis nii.

Millalgi hakkas tehtud tegevusi liiga palju saama. Koondasin nad siis üheks sissekandeks, näiteks 2019 rattasõidud on kõik siin koos.

Kuid ikkagi ei suutnud ma und ka näha sellest, KUI palju ma matkama hakkan.
Varem käisime me aastas ühel-kahel matkal ja nende päevikud on kõik hoopis mujal.

Aga nüüd!!!
Viimase seitsme päeva jooksul olen käinud:
- Noarootsis, eriti Tahu matkarajal ja Österbys. Käimata jäi Ramsis, sest värdjad.
- Haapsalus
- Väinjärve ida- ja läänetipus ja Purgatsi järves, sisuliselt ujudes matkamas
- Keava rabas ja ümber selle
- Männikjärve rabas / matkarajal / vaatetornis, öösel
- Võlingi / Vilbaste allikate matkarajal
- Merja linnamäel
- Rakke linnamäel ja üldse Rakkes - viisin Kati rongile ja tegin endale asula-tuuri
- Muugal Tahkumäe pangal - otsisin Matsu kivi, aga see on sadama kinnisel alal

See kõik vajaks jäädvustamist, sest ma tahan aastal 2030 lugeda, kuidas oli jaaniöösel rabas olla ja et ma nägin Vilbastes esimest korda elus looduslikku orhideed. Ja suurepärane Suurupi matk vajab üleskirjutust... Ja laste tegemised nende enda blogis...

Samal ajal tahaks kirjutada mingitest... pikematest teemadest. Vajadus kirjutada Tallinna ratta-liiklusest on mul kuklas tiksunud viis aastat. Siis ma tahaks karjuda, kisendada ja ulguda teemal "haridussüsteem".

Aga, õnneks.. ma lihtsalt ei jaksa kirjutada nii palju. :)
Nii et jäävad siis juhuslikud looduspildid.
Ja mõni 10 km aeg või rogaini kajastus.
Hingepiinad ja poliitika ja teised inimesed - jäägu siit jätkuvalt välja.

Loeb siis, kes loeb.

Mett mokale

Ma seda blogijate omavahelise mesikeelitsemise harjutust täies mahus teha ei viitsi.
Aga lühidalt:

Üksikule saarele - uidumõtleja TT. Ta ilmselt ehitaks paadi või silla ja me saaks sealt minema.
Lugemiseks kaasa - Ilmar Raag.
Kohavahetus - mõni päris õpetaja, näiteks Eliisabet või Murca. Mis tunne ikkagi on, kui sind tahvlilapiga visatakse? Alandav? Valgustav? Äkki ei visatagi?

Blogi kui sõnaseadmise kunsti on minu arust täiuslikkuseni viinud Tavainimene.
Ka vvn virutab mõnikord otsaette nii et kulmukarvad lendavad.

Ja mind ärritavad peaaegu kõik blogid. :)

Thursday, June 25, 2020

Rabarberimoos

Mu lemmikmoos on rabarberi oma.
Värske, mõnus, seda on väga kerge teha ja keegi teine ei söö.

Retsept:
- 2 või 3 osa rabarbereid
- 1 osa suhkrut

Rabarberid tuleb üle loputada ja seibideks saagida (noa või köögikombainiga).
Poti põhja natuke vett. Rabarberid ja suhkur peale. Kuumutada kergelt segades keemiseni. Keeta pole vaja.

Purki ei ole rabarberimoosi mõtet panna panna - maitse kaob ja värv läheb koledalt halliks.
Aga värskelt on väga hea!

Tuesday, June 23, 2020

Ratas: Keava raba

On olemas "Keava mäed" ja Keava raba. Raplast kagus, Tallinnast tunnike sõita. Lähme vaatame! Mismõttes on üldse Läänemaal mäed? Ja raba olla väga laukarohke.

Tegime siis ringi ümber Keava raba.
Nägime ära sellised kohad:
  • Valtu mõis - roosa kivist maja
  • Ööbiku järv
  • Hertu mõis Vigala jõe ääres
  • Keava mõis - huvitava kujuga ja kunagi päris suur, nüüd peahoonest alles vaid vare
  • Keava raba, matkarada, laukad
  • Keava linnamägi
  • Keava mäed - oos koos rattasingliga, üsna viledaks sõidetud, järsk ja äge
  • Pikk metsatee (15 km) Lau - Paluküla - Ohekatku vahel. Esimene lõik Kaeva ja Loosalu rabade vahel, teine Keava ja Palasi rabade vahel.
  • Paluküla mäed, Lääne-Eesti kõrgeim punkt - metsane Hiiemägi, lage Reeva mägi
  • Ohekatku hiietamm vana mõisa juures
  • tagasitee Keava - Hertu - Valtu
Maastik on seal lahe. On sile-sile-sile põld. Ja siis järsk mäestik! Jälle sile-sile-sile, ja jälle mäestik.
Vesi laugastes oli supp-soe.
Rada koos kõikide põigetega tuli umbes 50 km.


Kõnnumaa kaitseala, Timmi Uudo kirjutab: http://www.eestiloodus.ee/artikkel232_220.html

Monday, June 22, 2020

Ujumisest

Käisin sügisel virgalt basseinis ja talvel kursustel.
Kas sellest on abi olnud?
Vastuseid.

1) Ei. Ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi.

2) Jaa. Minu vanuses on normaalne, et kehalised võimed langevad. Kui ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi, siis on super hästi ja järelikult on tehnika parem.

3) Jaa. Ma suudan ülekandega krooli (catch-up crawl) ujuda väga pikalt. Ja eesmärk oligi "suuta järjest krooli ujuda".

4) Ei. Ma ei suuda ujuda päris krooli ega selili. Selili ujumise võimetus on vist mingisugune puue. Võimalik, et tegelen sellega sügisel edasi. Või ei? Selili ujuda on niikuinii vastik, pole mingit mõtet seda kuidagi paremini selgeks saada.

5) Jaa! Ma naudin ujumist nii nagu ei iial varem. See on samasugune kaif nagu jooks või uisutamine või rattasõit. Mina. Liigun. Iseenda. Jõul. Edasi. !!!!


Nädal alguses oli sant ilm. Mul on kevadest alles Mustamäe ujula 10 x kaart. Käisin ujusin siis kilomeetri toda pool-krooli. 26 minutit. Loodan, et ma ringe õigesti lugesin.

Vahepeal olen käinud paaris järves (Pahkla, Viitna Kõverjärv, Viitna Pikkjärv) ja meres.

Täna - Väinjärves. Ujusin 2 km. Risti üle järve, siis idatippu, tagasi. Rohkem konna, aga lõpus päris palju krooli. Aega ei võtnud, kuid liikusin üsna virgalt. Ära ei väsinud. Isegi sellist tunnet ei tekkinud, et võiks. Kogu aeg oli hea.

Ja see viimane on tegelikult ainus, mis loeb!

Muuga sadam. Tundmatu autori töö

Wednesday, June 17, 2020

Aga kas teie julgete?

Nägin Russalka juures jalutamas Pärt Uusbergi. Tahtsin minna ja öelda, et ma jumaldan ta muusikat ja kuulan iga päev. Aga ei söandanud. Äkki pahandab? Äkki hakkab häbenema? Et mingi keskealine koll tuleb ja kõnetab? Tal oli tüdruk ka ühes. Parem inimest mitte häirida eks? Uusbergil on (noori) fänne piisavalt, pole vaja, et tänaval segama tuldaks. Äkki ta nii järgmine kord ei julgegi Russalka juurde jalutama tulla ja on mul siis vaja inimese elu sassi ajada?

Pärt tuli koos meiega valgusfoorist üle ja parki, kuid meie jalutasime kiiremini ja saime eest ära ja ma pääsin kimbatusest. Aga mõte jäi kripeldama.

Naabrinaine jagas hiljuti imearmast lugu, kuidas tema samas olukorras, otse kodu-ukse ees, ühte teist kuulsat muusikut kimbutas. Muusik oligi tema naabermajas elanud! Aga selle kokkupuute peale kolis muusik metsa ära ja elab nüüd vagunelamus.

Aga mida teeks selles olukorras teie?
Imetleks vaikselt-eemalt, või läheks ja annaks julgelt teada, et olete fänn?
Ja kas see käitumine on vanusega muutunud?


Monday, June 15, 2020

Loll vana valge mees

Läksin Viitna Pikkjärve ujuma. Vesi tundus soe. Aga sisse minna oli halb. Ikka kohe nii halb, et ajas oksele. Oleks üksi olnud, olekski välja tulnud. Kuid mul oli kolm last kaasas, üks neist "küla pealt". Ei tohi näida nõrk!!! Läksin vastikustundest võbisedes vette ja sumasin natuke. Seejärel hakkas hea. Ujusin pool tundi järjest, põhjapoolsest rannast kahe saareni ja tagasi.

Kodus autost välja tulles hakkas külm. Mida????!?!?!

Kodus selgus diagnoos. Ma olin lastele kenasti päikesekreemi kätte andnud. Aga endale ei pannud. Misasja, ma ju õues olnud ja päikest saanud küllalt... Kuid päev otsa ilma särgita muruniitmist maksis kätte. Keha on sisuliselt põletikus. Sellest siis külmatunne ja paha olemine.

Loll jääb ikka lolliks. Ma olen tõesti sel aastal õues olnud - väga väga palju. Kuid keha on valge. Ja vana pea on vana pea.

Saturday, June 13, 2020

Ratas: Viitna - Ohepalu - Tapa

Narva maantee ja Tapa vahel on kaks pikka oosistikku: Pikassaare - Tapa ja Viitna - Ohepalju. Viis aastat tagasi matkasime neid pidi Viitnalt läbi Ohepalu Tapale. Jube raske oli, sest kuusevõsa ja tormimurd. Sisuliselt oli see mu elu esimene Eesti jalgsimatk. Imelik mõeldagi...


Nüüd on head inimesed teinud valmis Viitna - Tapa matkatee. Sisuliselt on nad Viitna - Ohepalju oosi harjal puud ja võsa maha võtnud, märgid ja teeviidad üles pannud. Mine ja matka! Ohepalust edasi saab vana Tapa - Udriku tankiteed pidi, see on lai trass, sõida või murutraktoriga.


Jalgsi on see oosi hari üks pikk ja üksluine matkamine. Aga prooviks rattaga? Raja kirjeldus lubab, et pole võimatu. Mõeldud - tehtud!

Rada:
- Viitnalt piki metsateed Nabudi järveni ja sealt Loobu jõeni
- Rippsild üle Loobu, kellegi isiklik kätetöö, aitäh!
- Rajamäe oosi hari, raiesmik, head vaated oosilt alla
- risti üle Tapa - Loobu maantee
- Kõverjärv. Mõnus lauge liivase kaldaga umbjärv. Teen pika ujumispausi.
- 7 km oosi kuni Udriku tankitee ristini
- 7 km oosi kuni Rutka mägedeni
- jalgsild üle Valgejõe
- 1.5 km soist teed pidi Tapa servani

Tapal tiirutan veidi linna peal, joon kohvi. Siis sõidan tagasi Viitnale - 21 km maanteed Arbavereni, 5 km kruusa Viitnani. Teen veel põike kenasse Kolu mõisa. Jõuan autoni 23.20, üsna hämaras.

Loobu jõe rippsild
Enamik rajast on sõidetav. Rasked on alguse raiesmikud, sest kõrge rohi varjab kännud ja oksarisu ära. Lodune mets Loobu jõe ääres ja mõni järsem oosilõik on minu jaoks samuti liiast. Kuid enamik rada on ettevaatlikult sõidetav. Ohepalu - Tapa tankitee tundub pärast eelnevat nagu velodroom, vajuta ainult!
Hea rattur sõidaks ära kogu raja peale paari väga järsu tõusu.
Kaarti tuleb Viitna-poolses osas hoolikalt jälgida. Ärapöörded metsateelt matkarajale on tähistamata. Ma sõitsin kahes kohas valesti ja pidin tagasi tulema. Pärast maanteed ja Kõverjärve on aga kõik lihtne.

Kokkuvõttes mulle väga meeldis. Jalgsi oleks see natuke üksluine tampimine, üles-alla piki oosi harja. Raja keskel ratas pigem segas, aga ilma rattata ühe päevaga kogu Viitna - Tapa - Viitna ringi hästi ära ei tee, üle 50 km.

Kogu see võlu on Tallinnale väga lähedal. Ma sõitsin Võidujooksu Statoilist välja kell 16:45, 45 minuti pärast olin Viitna parklas. Kogu ring koos ujumise ja pildistamise ja Tapal söömisega tuli alla 6 tunni.

Ja veel... Sõitsin peaga piki puud. Sedasama, mis on kõige esimesel pildi risti üle raja. Piisavalt hoogsalt, nii et lendasin rattalt võssa. Aitäh mu armsale kiivrile! Ilma temata... ei taha teada.

Tore õhtupoolik.
Ja suur-suur aitäh matkaraja tegijatele!!!

Matkaraja teema Matkafoorumis: https://www.matkafoorum.net/viewtopic.php?t=3334
Raja infoleht: https://goo.gl/dYxp4D
Kaart (4 lk .pdf): https://goo.gl/qbSfGV
Facebooki leht: https://www.facebook.com/TapaViitna/

Raiesmikud annavad vaate ja arusaama maastikust

Kõverjärv


Kullerkupud Valgejõe ääres

Tagasiteel, umbes Uku mägede kandis

Wednesday, June 10, 2020

Letipea matk pildis

Kivine Ulluneem

Leidsid vist midagi?

Roniks üles? Aga kas pärast alla ka saab?

Pilvenumpsikud

Letipea tuletorn

Mahu piirivalve vaatluspost

Tammed Taara hiietammikus

Anemooni-väli

See golfiväljak on hetkel suletud.

Malla krüpto-mõis

Monday, June 8, 2020

Võõravihasel Lääne-Virumaal

Kui pakkusin rattasõiduks välja ala Kunda ja Aseri vahel, siis võtsid kõik kohe tuld. Keegi pole seal käinud, kohad ja nimed on puha võõrad. Samas on see nii lähedal - Tallinnast tund aega sõita.
Rada: Malla mõis - Letipea neem - rannikurada Mahu külani - Mahu sadam - Malla, 35 km.

Alustasime sellega, et EI parkinud autosid Malla mõisa juures, sest igal pool olid "eramaa" ja "ära tule" sildid.

Siis käisime järjest vaatamas:
  • Letipea Suurkivi. Roostikus, märjal pinnal, seega päris ligi ei läinud.
  • Ulluneem / Uluneem ehk Letipea lääneots, kena kivine poolsaar. Sääre ots on linnukaitseala ja sinna me muidugi ei läinud.
    Neemel käisime jala ja suure ringiga, ehkki kaardil viivad kaks teed ka neeme peale. Esimese -raja peal oli maja ja peremees, kes viisakalt palus teist teed pidi ringi minna. Kuid ka teise tee peal oli maja ja "eratee" silt ja tõkkepuu. 
  • Ehalkivi, Eesti suurim nähtav rändrahn, sealsamas Letipea rannas.
  • Letipea tuletorn ja Vene piirivalve kordon. Ronisime "eratee & ära tule" sildist ümber.
  • Mereäärne tee Letipea ja Mahu vahel. Rohkete "eratee" jne siltidega otse tee peal. Sõitsime neist lihtsalt läbi, sest.. noh... mujale nagu polnud minna kuhugi?
  • Mahu sadam Kaupsaare neemel. "Ära siia tule!" sildiga risti üle tee.
  • Piirivalve vaateplatvorm Mahu kirdepoolsel neemel. Küla bussipeatuse kaardil oli see ära märgitud ja sinna viis tee. Kuid tee peale saamiseks tuli "eratee" sildist mööda minna ja siis üle rohumaa minna.
  • Taara Tammik Pada jõe läänekaldal Iila küla juures.
  • Malla pank, järsak / paljand, osa Balti klindist.
  • Malla mõis. Imeilusa koha peal, kuid maha jäetud. Peamaja on põlenud ning segase ajalooga.
  • Paar väiksemat rändrahnu tee ääres või lähedal.
  • Vene piirivalve väiksemad rajatised mitmes kohas. 
Kokku jäi üsna hapu mulje. Piirkond on looduslikult väga kena. Rand on üksainus pikk kivikülv, metsad ja neemed on ilusad, linde on palju. Kuid kogu oli aeg kutsumata külalise tunne. See siin on MINU maa! Võõras, hoia eemale, ole kusagil mujal!

Kus siis peaks külaline olema?
Kuidas mere äärde saama?
Ja kuidas üldse on kõik vanad piirivalveobjektid eraomandisse saanud?
Ei tea. 

Saturday, June 6, 2020

Ratas: Pahkla rändrahnud ja raketibaas ning Angerja linnus

Tallinnale kõige lähem "suur mets" on Nabala-Tuhala looduskaitsela. See paikeb nagu eikusagil: Viljandi ja Tartu maanteede vahel, Kiilist lõunas, Kiisast idas, Tuhalast läänes, Pahklast põhjas. Üsna arusaamatu eks? Aga kesklinnast on sinna vaid 20 km! Maa-ameti kaardil on ta siin.

Turisti jaoks on siin kaks maasikat: hulk suuri rändrahne ja Pahkla raketibaasi varemed. Käisin ja vaatasin mõlemad üle.

Rändrahne on kuus. Nad asuvad üsna lähestikku. Leidsin kõik kergesti üles.
- Pahkla Suurkivi ehk Eestimaa Kivide Kuningas (4.3 m),
- Mägrakivi ehk Määrakivi (3.7 m),
- Lasketiiru kivi (3.4 m)m
- Vaeslapse leinakivi ehk nutukivi (3 m),
- Salu põllukivi ehk Linnukivi,
- Ussipõllu Suurkivi (ohvrikivi) (2 m).

Raketibaas on... harilik. Tehismäed ja -künkad, angaarid, maa-alused varjendid ja muud ehitised, betoonist platsid keset metsa ja värk. Kõige huvitavamad on kaks suurt kaarjat angaari.


Pahkla raketibaas + rändrahnud kombinatsiooni kohta on häid artikleid palju.
Eesti Loodus - "Pahkla raketibaasi kivihiiglased"
Postimees - "Tere tulemast meie toredasse raketibaasi!"
Tehnikamaailm - "Raketibaasid meie seenemetsades"
Delfi Forte - "Nõukogude sõjaväe Pahkla raketibaas peidab Eesti suurimaid kivihiiglaseid"
Wikipedia artikkel raketibaasist - https://et.wikipedia.org/wiki/Pahkla_raketibaas
Hästi põhjalik raketibaasi kirjeldus - http://www.mil.hiiumaa.ee/...
Tuhala looduskeskus: https://www.tuhalalooduskeskus.ee/
Looduskaitseregister rahnudest - https://infoleht.keskkonnainfo.ee/...

Mets ise on aus (kuigi jagub ka raiesmikke). Siin saavad kokku Vääna ja Pirita jõgi (Angerja oja nimeline lisaharu); siin on neil vahet 300 meetrit, aga merre suubuvad 30 km üksteisest eemal!

Sõitsin rattaga otse sookurgede perekonna keskele. Keset avatud põlluteed. Vanad kured panid lendu, tibu sibas piki orastepõldu eemale. Roostepruun või roosakas sulepall! Sõitsin edasi ja nägin, et vanad kured tulid põllule tagasi. Sookurgede hääl on nii lähedalt tõeliselt võimas!
Nägin veel kitse, jänest, mitutsugu sulelisi ja ühte... endist kitse.


Enne Pahklat vaatasin ära Tammiku mõisa. Seal paikneb TAKKK kunstikeskus. Roostekarva konteineritest hoone on tehtud mõisa müüride vahele. Väga sürr. Ühtlasi - hm. On see päris asi - või osav eurorahade nillimise projekt?

Päeva üllatus tuli aga Angerja külast. Läksin Pahkla / Alesti järve ujuma. Ametlik rand on karjääri läänekaldal, aga ma läksin läbi metsa idakaldale, et mitte ringi teha. Tee peale jäi "Angerja vasall-linnuse vare". Mõtlesin, et mingi mätas on... Aga ei! Kindlus! Kivist! 15. sajandist! Täiesti hooletuses ja võsas, lisaks eramaa sildi taga, aga muidu väga võimas asi!



Wikipedia - https://et.wikipedia.org/wiki/Angerja_vasallilinnus
Artikkel -  https://raplamaa.ee/turismi-objektid/angerja-vasallilinnus/
Kultuurimälestiste register - https://register.muinas.ee/...

Nägi veel Pahkla karjamõisa hooneid ja parki, Tuhala kirikut, Tuhala kooli tamme ja paari Tuhala karstinähtust - Äiaauk, Ämmaauk, Kirikuauk, jõe kuiv paljandiga org. Siin on ka Eesti pikim koobas, kuid seda ei leidnud ma üles. Tuhala loodusrada tuleb millalgi eraldi ette võtta. :)



Lasketiiru kivi on Regio / Delfi kaardil täiesti vales kohas. Kohalik kaart on õige.