Süstahooaeg - avatud

Pirita jõgi, tavalisel lõigul, Nehatu - Lükati.
Kõrge vesi, kiire vool, kärestikel kõrged seisulained.
Kivid enamasti veel all.
Kallastel alles lumi ja jää.
Iial pole nii kiire ega kerge sõita olnud.

Fotod: Kati.
Fotodel kärestikke muidugi pole, sest neis pole mahti pildistada. 

Sareki suusamatk - päevik

Päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/suusamatkad/2026-rootsi-sarek

Mõned Reinu tehtud fotod.

Paisjärve sinine, mägine jää

Õhtune laager

Vist kõige ilusam mägi kogu matkal :)

Mõnikord võid maastikku vaid aimata

Kivirünk Akka paisjärvel

Põgus kohtumine

Kübermassaaž

Eilne õhtu oli nii naljakas, et tuleb kirja panna.

Starshipi vana robot

Tulen töölt, üsna loppis olekuga. Lähen RIA korraldatud CYBERMEETUP üritusele. See on iga kuu ühel neljapäeval Telliskivis, Palo Alto klubis, igavad loengud ja vanad tuttavad. PA klubi uksel on aga silt "Tai massaaž". Mul kihvatab. Pole ammu käinud, saadaks selle nohkarite peo pikalt ja laseks tädidel end mudida?

Käin kõigepealt ikka loengutel ära. Elliku oma oli väga hea, härra on aastatega saanud esinemisjulguse ja no tubli tööd teevad nad niikuinii. 

Ja siis lähengi massaaži. See on mu elu esimene üle keha massaaž vist - ma olen seni alati suutunud öelda, et ülaltpool vööd või umbes nii. Seekord aga ei ole varianti ka. Mulle antakse stringid ja palutakse jalga panna. Pööran neid nii ja naa ja ei suuda otsustada, kas katta ära munad või see tagumine pool, mõlemat ei saa. Kuid massaaž on suurepärane. Tund aega, 45 eurot. 

Tulen massaažist, pea udune, keha haiseb õlist. Loengud on läbi, aga cyber-läbu alles käib. Minu ja ühe noore müügimehe vahel edeneb vestlus, mis viib selleni, et ta küsib mu LinkedIn-i profiili.

"Oh! Sa oled Kaur Virunurm! Mulle tunduski nägu tuttav!"
"Jah noh mis siis?"
"Ma töötasin Starshipis klienditoes! Ja sa pidasid meile all korrusel andmeturbe loengu!"
"Ee jaa....?"

"Seal kus need vanad robotid olid. Ma nii mäletan seda!" 

(ja järgnesid näited, mis tõesti on minult.)

"No ja siis hakkas mind andmeturve huvitama ja ma hakkasin seda õppima ja näed nüüd on see mu elukutse!"

"Oo."

Ehk siis olen suutnud ühe suvaka loenguga kellegi elu muuta. Või vähemalt nii ta rääkis. 

Pärast ürri käisin vana kolleegiga kõrtsis - tal läheb hästi. Ja siis teise vana tuttavaga teises kõrtsis. Kes tegi minuga vesteldes märkmeid, omaenda koolituste jaoks. 

Seda "meetup + massaaž" skeemi kasutan kindlasti veel ja soovitan teile ka :)

Matkavarustus - telgi sisemuse läbu

Koos illustratsiooniga.
Leia fotolt:
a) nahkkinnas
b) laagrisokk
c) nõudepesuhari
d) lõikelaud
e) kuumakindlad pudelid
Need kõik olid olulised asjad. Eriti nahkkinnas. Just nahk-!

Foto on tehtud kell 7:20. Selleks ajaks on olemas nii kohv kui puder. Eeskätt tänu virgale ja varase ärkamisega naabrile. Õues on juba valge. 

Matkavarustus ja söögid - Sarek

Suht random sissekanne selleks, et endale meelde jääks.

Meie telgike.
Kus asub fotol kirka?

Köök ja söök

Lõunasöögid - pakitoidud ja toidutermos. Imeline! Lõuna imesin paari sekundiga sisse, sain sooja toidu ja kõhu täis. Võib-olla just selle tõttu ei tekkinud ühelgi päeval väsimust. Järgmine kord - kindlasti sama skeem. Pakitoidud kallan enne minigruppidesse ümber. Need on umbes 100 grammi pakk, kaalu/toitvuse suhe on super hea, toidutermose 400g kaalu teeb juba sellega tasa.

Ilma toidutermoseta on see samuti võimalik, aga siis kulub rohkem aega. Lisaks tuleb siis kogu pakk ära süüa. Termosega sain soovi korral süüa nii palju või vähe kui parajasti vaja.

Kõik pakitoidud ostsin Matkamaailmast, "Meki" omad, ja kõik olid maitsvad.

Võikudeks tegin tortillad + mingi määre. Töötas kah, aga neid sõin pigem telgis koos rohke teega. 

"Merevaik" on peale määrimiseks hea. Ei külmu ära (saime vist -15C), ei aja vett välja (toorjuustud ajavad ja see on suht tüütu), on piisavalt tahke ja tummine, pooliku paki menetlemine on kerge. 

Lõikelaud oli hea. Järgmine kord võiks olla lõikelaud + eraldi kerge kuuma-alus.

Opineli laste nuga "my first Opinel" oli väga hea. Just laste - sel on ümar ots, millega on parem määrida. Kaalub 38 grammi, ilus värviline (kerge märgata telgis), 10/10 matka sööginuga, käib kokku, maksab kümneka. Ostke ja kinkige sõbrale ka. 

Puudu olid:

- Spordijoogi tabletid. Ma oleks tee asemel tahtnud juua pigem spordikat. Eriti õhtul. Ja ka termossese tee asemel soe spordijook. Järgmine kord tops tablette kaasa. 
- Köögivilju. Järgmine kord kaasa pakk röstitud sibularõngaid ja ehk mingeid külmkuivatatud asju (paprika) ja kuivatatud puuvilju. Esimese õhtu värske brokkoli ka. 

- Päris kohv. 3-in-1 ajab asja ära, aga oleks kasvõi korra taht päris purust kohvi. Mõelge palun välja matka-espresso :)

Kasutamata jäi suhkur (8x2 inimpäeva jooksul tarbisime paar teelusikat tee sisse), pipar, suurem osa soola (mehed noh). 

Kasutamata jäi fairy ja švamm. Kõik nõud said lume ja nõudeharjaga puhtaks. 

Priimused

Priimus oli põleb / ei põle režiimis, leegi suurust reguleerida me ei suutnud. Järgmine kord võtan ikka enda oma (Primus Omnifuel), sel on ka põleti küljes kraan, peaks olema palju täpsem timmida. 

Tahmas, aga mitte hullusti.

Pikk gaasipliidi süütaja tegi elu lihtsaks. Tikud jäid topsi kogu matkaks. 

Riietus

- Laagrisussid on imeline leiutis, töötasid, ka külmaga oli nendega ok õues asju teha

- Läkiläki oli mu lemmik ese matkal. Nii kui jah hakkas, läks pähe ja soojendas hetkega.

- Ma ei oska midagi teha sulejopega. Kasutasin seda padja lisa-soojenduseks (sisetelgi ja minu magamispesa vahel), seljas oli vist paar korda. 

- Järgmine kord kaasa kahed pikad aluspesud: soe ja mittesoe / õhuke.
- Ma ei kasutanud sooje kindaid ega suusamaski, aga kaasas peavad nad ikka olema. 

Telgindus jne

Olime tohutus kolmeses telgis kahekesi.
Hillebergi tunnel. 
See tegi elu telgis uskumatult mugavaks. 
Õppisime seda enam-vähem üles ka panema. (Ongi nii, et kui jätad suusa vale nurga alla, siis tuleb telk tuulega üles, ja palju muud.)

Minge seda telgi- ja laagriasjandust Reno käest õppima! On väärt!

Suusandus

Mu Fischer "TRANSNORDIC 66 Easy Skin" töötasid väga hästi. Panin alla poolpikad nahad (50x650). Matka lõpu laskumisteks kasutasin vanu, pea siledaid kitsaid nahku. Täispikad oli varuks, vaja polnud neid kordagi.

Viimased päevad oli sula ja siis pakkis. Mul oli kaasas vedel kiirparafiin, mida olin kasutanud talve alguses üle vesise mere Tauksil käies. See toimis hästi, kuid kulus kärmelt alt ära. Vist on ikka mingit klotsi ka vaja ja vbl ka tahket parafiini.

Eelviimasel päeval tahtis suusk pidevalt kooriku alla kinni jääda, kuid see oli vist teiste häda ka. 

Laskumised olid nii leebed ja ilma jääta, et sai igal pool hakkama, paar põksu tuli jala käia. 

Kelgundus

Kelk + jäigad rakmed. Imeline!!! Nagu ei olekski midagi kaasas. Miski ei rõhu õlgadele ega püüa sind seisma jäädes kummuli lükata. Kaasa võis võtta piiramatu koguse kola... Mul oli küll eba-ausalt vähe kraami telginaabriga võrreldes (kel oli söök, telk ja alul ka kütus). Kuid ilmselt ei oleks ka 10 kg raskem kelk mingi mure olnud.

Nüüd tuleb mõelda, kust järgmise matka jaoks kelk hankida. Reno laenutab, aga kuidas see lennates mägedesse saada? 

Meditsiin

Jareki targal nõul teipisin kannad enne matka laia Omniplastiga üle. Töötas. 

Saapad vajutavad mul väikeste varvaste peale ja selle vastu ei ole mul kahjuks rohtu. Laagrisussid olid siin vahetusjalatsina abiks.

Muid medikamente mul vaja ei läinud - ei olnud ühtegi valu ega villi ega muud häda.
Läätsed ega nende vedelik ka ei külmunud ära. 

Telefon ja elekter

Mul oli telefonis võrguühenduseta kaart. Kasutasin seda tihti ja püsisin "kaardil".
Lisaks tegin pilti.
Telefon oli 6 matkapäeva järel ~50% peal, nii et ta oleks ilma laadimiseta kogu matka vastu pidanud!

Telgi laes oli pirnikujuline lamp, Matkaspordist, väga väga hea. Pealampi läks seetõttu väga vähe vaja.

10 Ah akupakk oli kaasas, tundub mulle paras, suuremat pole vaja. 

Uhkuse ja toreduse pärast

Oli kaasas Eesti lipp. Kuid eelviimasel päeval käis mu kelk mitu korda ümber (oli kehvasti pakitud) ja lipp kadus.

Oli kaasa lumesaag. Sellega tegime tuuletõkkeseina - väga kärmelt sai korralikud plokid saetud. R+R tegid veel uhke kirja ka peale. 

Renol oli pann ja friikartulid :)

Mul oli coca-cola pudeli täis calvados'i. See jook on mulle Maigre' raamatutest sümpaatne. Oli hea valik - kange, aga pehme maitsega.

Elust ja surmast Kadriorus

Nädal aega olin levist väljas ja ei lugenud uudiseid.
Nüüd - käib sõda ja tapetakse üksteise riigipäid.

Kas peaks Kadriorust ära kolima?
Kahtlustan, et naabri pommid on ebatäpsemad kui USA omad.
Kariste voodist minu omani on 920 meetrit.

K tegi facebooki sissekande Iraani fotodest.
Samas leinab tuttav moslem mõrvatud diktaatorit.

Kes tahab geopoliitikat kommenteerida - palun - see sissekanne on teile, andke tuld.

Himos 2026

Põhjapoolsed nõlvad.
Meie maja on pildi keskel oleva lifti taga.

Käisime Himosel suusatamas. Oli väga väga hea. Hilisteismelised toimetavad seal omakeskis ja moodustavad mõnusa pundi.

Kes: Alo Ove mina (Kati ei soovinud ja Iida ei saanud), J+M, E1, E2, E2 laps. Kuuekesi autos, kaheksakesi majas. Perekond T oli läheduses.
Kui kaua: pühapäeva hommikul sinna, kolmapäeva lõunal tagasi. Mäe peal neli päeva. Ka P ja K läksid päris päeva ette, sest kes tahtis, sai õite mitu tundi sõita.
Ilm ja lumi: imelised!!! Karge, aga mitte liiga külm. Päike igal päeval. Värskelt enne meid sadanud rohke lumi. 
Öömaja: Rinnehonka 13 Põhja-Himose tipus, Vuorikahvio ja liftide lähedal. Päris nii ei saanud nagu eelmisel aastal, et panid maja ees suusad alla ja sõitsid alla, 200 meetrit pidi kõndima. Liftilt tagasi sai otse õuele sõita. Murdmaarada läks otse maja tagant. Maja oli suur ja õdus, tehnika küll veidi jonnis. Kuid kõik said ise mäelt majja ja tagasi, nii et igaüks võis minna ja tulla nagu soovis. Väga mugav!!!
Kes kus sõitis: lapsed sõitsid kõik nõlvad läbi peale hüppeparkide. Mina käisin kenasti mustadel, sain hakkama, ehkki kiiresti ma sõita ei julge. E jne on paremad sõitjad kui meie. 
Saun: oli.
Vabariigi aastapäev: kiluvõiku ja vahuveiniga.
Murdmaa: rada on nii all järvel kui ülal mäel. Radu on vist üldse kogu ümbrus täis. Ideaalses korras ja mõnusad.
Uisutamine: järvel on rada, aga kehv ja lühike.
Rahvast: parajalt - liftisabu polnud ja mäel polnud trügimist. Eesti keelt kõlas rohkem kui soomet. 
Muud põnevat: T* jäid esimesel tõusul autoga kinni. Soomlased andsid nõu ja aitasid masina õiges suunas välja lükata.

Järgmiseks korraks?
Ei tea, kas me samale mäele veel enam läheme, ehkki Himos on mäe ja mugavuse mõttes väga hea valik. Kui aga peaks, siis:

- Majutus mäe otsas on super luks.
- Hommikuses laevas kajuti võtt on hea idee.
- Neli päeva ongi paras, saab kõik sõidetud. 
- Teepealne söök sinna minnes Patasjoki ja tulles Renkomäki ABC-s.
- Suuski saab ja saab ära anda ka Põhja-Himose all olevas laenutuses.
- Jämsas on normaalne pood ja ka viinapood.
- Hästi süüa saab suusakeskusest veidi väljas (meil oli küll omagi sööki üle).
- Tasub planeerida lisategevusi - lumesaanid? bowling? jne. 

Ma ise saaks hakkama ka ilma mäes käimata. Kuid lastele teeb see kindlasti head. 

Jäine sünnipäev ja palju lumel matkamist

Oma sünnipäeval, 27. jaanuaril 2026, käisin kõigepealt perearstil ja lasin end üle mõõta (vere andsin mõni päev varem). Soovitused: söö vähem, maga rohkem ja muuda toitumist vastavalt Ida-Tallinna Keskhaigla tabelitele. Järgmisel päeval seisin toidupoes ja leidsin, et raha kulub jube vähe. Kõik maitsev on keelatud ja kõik lubatu on maitsetu.

Samal sünnipäeva õhtul tahtsime Aegnale uisutada, aga kuna meri oli lumine, siis hoopis suusatasime. Oled kunagi mere peal uisustiili sõitnud...? Käisime ära, Rohuneeme - Pandju - Kräsuli - Mustamäe rand ja oma jälgi pidi tagasi. Aitäh kaasatulijale. Oli huvitav õhtu. Päris tegi Kati veel süüa ka - ta ikka oskab.

Peo pidasime aga pühapäeval. 16 inimest tuli Paunküla veehoidla peale matkama. Hommikul oli 22 kraadi külma. Mõni suusatas, mõni jalutas. Kaheksa kilomeetrit RMK Hiieveski platsist Kiruvere järveni ja tagasi. Seapilli saar ja järv, Kalabaas, Püksireiesaared, Kütimägi. Järve keskel oli vesi peal. Kas sina tead, miks on Paunküla järves nii kõrged, suisa kaljused saared?

Pärast imelises Habajas pitsal ja veinil, mõni veel uisutas ka. 

Laupäeval enne sünnipäeva sõitsime Katiga Kõrvemaal 19 km ringi ja pärast seda läksime rappa matkama. Plaan: "esimese laukani ja tagasi". Teostus: "käime Kivijärvel ära." Jäime täiega öö peale, aga täiskuu särast nagu kuldne pannkook, päikeseloojang täis-selge taevaga oli imeline. Väga ilus aeg on praegu. 

Topu lahel merejää peal

Eesti kõige võõram koht minu jaoks Lääne-Eesti kallas. Mujale nagu ikka jõuab. Ida-Viru, Haanja, Peipsiääre, Nõva, saared - kõike neid ma tunnen. Kuid Lääne-Eestiga hakkasin tuttavaks saama alles eelmisel paaril aastal. Korraldasin Tõstamaa, Matsalu, Vormsi rattamatkad. Käisin vee peal sõitmas Varbla laidudel, Kasari jõel ja luhal, Matsalu kandis. Jää peal mitmes kohas Haapsalu ümbruses.

Nüüd käisin kahel nädalavahetusel järjest Topu lahel. See on suur merelaht Haapsalust lõunas, Matsalust põhjas. Suur osa lahte on keeluala - lahel ei tohi olla lindude pesitsuse ja rände ajal, saared on aga keelatud kogu aasta. 

Esimene kord saime teada, et Topul olla hea uisujää. Kahjuks jäime ühe päeva hiljaks - lumi oli peale tulnud. Uisutada sai, aga ettevaatlikult, päris mõnu ei olnud. Sõitsin 8 k, see on merel sõitmise kohta väga vähe. 

Aga pärast uisutamist proovisin suuska ja matkasuusaga oli väga sujuv liikuda. 

Eile, laupäeval, rääksin pehmeks seitse sõpra ja läksime mere peale suusatama.

Tegime raja piki aastaringse liikumiskeelu ala serva (*). Topu sadamast üle laidude Sassi poolsaarele, sellest üle, siis Tauksi saare servani ja risti üle lahe tagasi. Lootsime jõuda ka Liia saare ehk Liialaiuni. 

Lund oli lahel palju, kuid lume ja jää vahele oli voolanud vesi. Niiske lumi võttis suusa kinni ja liikusime üsna aeglaselt. Kuid oli ikkagi väga tore!

Nägime:

- rebast - suure koheva sabaga
- jänest
- hiirt, kes proovis meile suusa alla ronida
- ilvese jälgi
Käisime:
- Sassi poolsaarel
- Tauksi saare serval 
- Ärmarahul, Ülerahul, Alarahul
- Holmirahul ehk Krimmi saarel
- Porki / Borgi saarel
Viimased kaks on Sassi poolsaarega üsna kokku kasvanud.

Pausi tegime roostikus. Merel oli päris tuuline, aga roo sees täielik vaikus.
Tore päev merel! 

(*) Küsisin Keskonnaametist luba minna ka aastaringse keelu alale ja teha ring ümber Tauksi. Panin aga avaldusse vale kuupäeva ja nad ei jõudnud vastata. Hiljem vastasid ja väga viisakalt. Järjekordne kogemus, et Eesti riigiametid ja ametnikud võtavad oma tööd sisuliselt, mitte formaalselt, ja kenasti küsides saab mõistlikule kokkuleppele küll. Aitäh!

Talv, päris talv

Mitte mingit jaksu pole päevikut pidada. Miks? Ei tea. Loen uudised, väga jube on. 

Aasta lõpp oli soe, käisin suusatamise asemel sõpradega rattaga sõitmas. Ring ümber Soodla, Jõelähtmest Kaberneeme, Paunkülast Kautla kaudu Vetlasse. Jalgsimatk lastega Pakri poolsaare Leetse kaldal.Aga siis läks külmaks.

Olen jõudnud:
- Püüsaare rappa suusamatkale
- Harju matkaklubi kokkutulekule ja lumisele matkale Sõõriksoos
- Soodla veehoidlale uisutama - pikalt ja mõnuga
- Topu lahele uisutama ja suusatama. Topu on laht Haapsalust lõunas.
- Stroomi randa uisutama (ei olnud üldse hea)

Lisaks jäin tõbiseks, õnneks üsna kergelt.

Võitsime Katiga ära Harju klubi fotovõistluse. Oli kaks kategooriat - "loodus matkal" ja "inimene matkal". Hääletati. Kati kaks fotot olid parimad "inimese" kategoorias. Minu Rootsi suusamatkal tehtud foto udukaarest võitis puhta looduse kategooria. Oli palju ilusaid pilte, kuid mul on tabatud nähtus, millest keegi pole isegi kuulnud, nägemisest rääkimata.

Kokkutulekul pidasime ettekanded ka. Kati rääkis Islandist, mina Ukrainast.

Udukaar, "fog bow", vikerkaare värvitu variant.
Tekib väga väikestel udu- või veepiiskadel.
Eestis näeb seda varahommikuti õrna, kaduva udu peal. 
Märts 2024, Põhja-Rootsi

Kontrafoto!
Leetse, jõulud 2025

Matkaliidu kokkutulek Tehvandil

Aastalõpp algab Matkaliidu kokkutulekuga!

Matkaliit on veider formalistlik organisatsioon, mille olemusest ega eesmärkidest mul ei ole õnnestunud aru saada. Kuid iga hooaja lõpus teevad nad peo ja see on nii tore. Üle-eelmisel aastal oli megadiskoga Kohtla-Nõmme kokkutulek. Eelmisel aastal oli väga lumine Jõulumäe, kus sai rannavolle hallis tantsida ja väänasin lumel matkates jala välja.

Seekord Tehvandil. Tehvandit ma vihkan südamest minu esimese öise Xdreami mälu-orienteerumise ülesande pärast. Staadion küll paneb südame sportlikult põksuma, sest siit olen stardinud nii suusa- kui rattamaratonile. Ööbisime ja sõime "pentagonis", loengud peeti tribüünide hoones.

Oli tore. Saalitäis tuttavaid inimesi. Huvitavad matkad - mõned teevad kadedaks, mõned panevad kihelema. Hea toit. Saun ja lobisemine hilise ööni.

Tehvandil oli lumi ja miinuskraadid ja väga libe jää. Kuna ma olen _taas_ suutnud oma jalale liiga teha, nii et trepist kõndida on raske, siis ma matkama targu ei läinud.

Suvel Norras Jotunheimenis

PÕFF 2025

Iraan, "Oh, what happy days!"
Eestikeelne pealkiri "Oh mis rõõm" on minu arust vale tõlge. Suguvõsa vestleb omavahel läbi videkõne. Midagi muud ei juhtugi. Alloleval pildil on kõik filmi tegelased ja tegevuskoht ühekorraga peal.

Tsiteerides tuntud filmikriitik Katit:
"Filmist on emaldatud kõik, mis teeb filmist filmi, peale loo ja näitlejate mängu. Ja kui loo kohta võib küsida, kas see päris lõpuni pidas, sisuks ikka see Iraani filmide tõe otsimine, siis näitlejate mäng, eriti selle 90-aastase oma – midagi nii raju pole ammu nähtud! Filmi uuenduslikkus seisneb välis- ja koduiraanlaste ühte filmi kokku toomises, mis poliitilises mõttes on lubamatu ja ilmvõimatu. Ükskord nad võidavad niikuinii!"

Näitlejad - Ali Nasirian ja Golshifteh Farahani - käisid Eestis PÖFFil külas ja said Eesti Iraani kogukonnalt püsti ovatsioonid. Asja eest. 

Sci-fi lühifilmid.
Mulle meeldis. Las inimesed eksperimenteerivad vormiga ja proovivad, millest kõigest saab filmi teha. Alati ei tule välja, aga mis siis? Siin tulebki vaadata, kuidas autorid on nii tehnikale kui ideele lähenenud, ja leida endale meeldiv aspekt. 

- "Olem", Korea, joonisfilm, düstoopia sotsiaalse krediidi lähitulevikust
- "Other Life", sci-fi doc Walesi Swansea UFO-uurijatest. Seal olid kunagi mastaapsed müstilised sündmused.
- "Lost Touch", Space Quest stiilis joonisfilm kosmosest
- "Tee Kuule", nuku-anime redelit pidi ronimisest
- "Mälestuste kaupmees", Eesti tava-formaadis lühifilm
- Barbrix! ehk suhtefilm hominiidiga, väga nunnu minu arust

"Magalhães", Filipiinid ja ehk ka Portugal

Pikk film maadeavastamise ja meresõidu hullusest ning paradiisi koloniseerimisest.
Pikem jutt siin: https://kurinurm.blogspot.com/2025/11/poff-magalhaes.html

Kahjuks pole netist saada filmikaadrit paljaste pärismaa daamidega. Kurb, sest filmis said nad palju aega ja tähelepanu. 

Alo ja Ove käisid kumbki ühte filmi vaatamas. 
Alo - vesiniku-energeetika dokk, oli olnud igav.
Ove - Pakistani multikas "Klaasipuhuja", oli olnud suurepärane.

Lisaks ostsin lastele piletid ühele filmile, mille nad kodus lihtsalt sisse magasid :(

Kati käis viiel filmil ja lisaks mingitel kohtingutel.

Aerutamise aasta 2025

Elu kõige asjalikum aerutamise hooaeg oli. Sai sõita, sai õppida, sai matkata. Sai uusi sõpru ja sai vanadega aega veeta. Siin on raamatupidajalikult igav kokkuvõte. 

Piganeeme Printsess

Õppimine

Varakevadel harjutasime tehnikat aerutamis-trenažööride peal. Sõudmise pink on igas jõusaalis, aerutamise omi on Eesti peale mõned üksikud. Meie käisime Indreku ja Linda trennis Lasnamäel Läänemere kooli keldris. Üsna ebamugav. Trenažööril oled nagu treeneri luubi all, "kõik paistab" - jalgade töö, keha, käed, pöörded ja nende puudumine. Mina jalgade tööd selgeks ei saanud ja vist ei saagi. Pärast vaatasin veel pikalt igasugu videosid, kuid kasu neist mulle pole.

Maikuus käisin veematkajuhtide koolitusel Karuskosel. Neli täispäeva vee peal ja tahvli ees. Koolitus oli väga professionaalne, aga ma pole kindel, kellele see sellisel kujul vajalik on. Karuskosel olla oli muidugi super tore. Suurepärane seltskond, iga päev nii teooriat kui aerutamist, õhtul saun. Kogukonna-üritusena soovitan seda igale aerutajale, ükskõik mis vahendiga või kus sa sõidad. Õpetab ohutust, süsteemsust ja enesekindlust nii ise sõitmise kui sõprade vee peale viimise jaoks.

Oktoobris oli sama koolituse lõpp ehk uute veematkajuhtide taseme-eksam Pärnus. Käisin seal kui "lihakeha". Noored grupijuhid "korraldasid matka" ja meie olime siis kliendid. Esimene osa Pärnu jõel Jõesuu-Tori lõigul, teine osa Pärnu sadama aladel. Lõpus testiti päästmist, nii et Pärnu jõgi uue Rääma silla juures oli nagu supp aerutajatest ja nende päästjatest :) Ilutulestikku lasti ka. Kõik eksamineeritavad said oma veematkajuhi kutsetunnistuse kätte, kuid paljude märkustega. Oli huvitav näha, kui raske on tegelikult gruppi juhtida, isegi kui enamik aerutajaid on päris kogenud.

Suvel käisin Sixteni ja Maili süstakoolitustel Männiku järvel. Super kasulik ja väga tore. Kõik kes Tallinnas aerutavad - minge õppima! Kasu saate igal juhul, ükskõik kui profid te juba olete.

Vaatasin kaks korda läbi Bill Masoni filmi ühese kanuu juhtimisest. "Path of the Paddle: Solo Basic". Imetore ja kasulik korraga. Soovitan kõigile, isegi kui te kanuud ei sõida. Selle võiks üle vaadata iga hooaja alguses... 

Karuskosel teooriat saamas

Võistlused

Aprilli algus - Türi-Tori kiirlaskumine, kahese süstaga, väga külma ilmaga, pikal distantsil. Läksime Laupa paisul ümber (10 km) ja katkestasime Kurgjal (31 km). Väga õpetlik oli. Järgmine aasta lähen jälle, aga lühemale rajale ja üksi.

Mai keskpaik - Loobu jõe poolmaraton, seekord küll eriti lühikesel rajal, sest nii madal vesi. Väga väga mõnus ja järgmisel aastal jälle. Nädal enne sõitsime jõe aerulauaga läbi - see oli too kena õhtu, kus meil aerud laua külge kinni jäätusid ja A. ei saanud mu käest kohvitassi vastu võtta, sest ta käsi rappus vappekülmast. See oli mul elus esimene kord oma autoga süsta transportida.

Emajõe maratoni ajal olin Ukrainas rattamatkal ja jäi käimata.

Oktoobri lõpus Kasari maratoni lühike distants ühese süstaga. Suurepärane lõpp heale hooajale!

Kasari stardis

Matkad

• Märtsi lõpp - Valgejõgi, Indietours. Suurvesi ja parajalt kiire vool. Läksin hooletusest ümber ja sain esimese supluse. Kuivakat ei olnud, külm ka ei olnud.
• Mai algus - Koiva / Gauja. Piia korraldas. Kolm päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Jaanipäev - Saimaa järv, Ristiina ümbrus. Piia korraldas. Neli päeva. Hea seltskond ja imetore.
• Suvi - kanuude ja kolleegidega Keila jõel.

Kanuuga sain sõita veel Pärnus matkajuhtide eksamil. 

Kati ja Koiva

Aerulauaga igal pool

Alustasime 5. jaanuaril Kohilas Keila jõe paisjärve peal jääd murdes. Sõitsime kevadest sügiseni. Palju uusi kohti. Pirita jõe linnalähedased lõigud, Soodla, Jägala, Vääna jõgi, hulk rannikut Tallinnast lähedal, Tilgu, ring ümber Paljassaare.

Jääsupp Kohila paisjärvel

Kõige toredam päev oli üksi Aegna taga Vullikrunnil ja Sillikrunnil hülgeid vaatamas. Istusin laual ja loksusin tuulega maa poole. Mu ümber kividel peesitasid hülged. Mu ümber vees oli neid ka. Vurrudega pea pistis end veest välja ja vaatas mind. Mis too on? kala vist ei ole? süüa ei kõlba? ah siis ei huvita. Rahulik, maagiliselt mõnus hetk oli.

Ohtlikud olukorrad ja ümberminekud

Kevadel sõitsin Valgejõel süstaga vastu kivi ja läksin ümber. Aer läks käest (sõbrad püüdsid kinni). Vesi oli madal, kuid vool nii tugev, et seisma jääda ei saanud, süst kihutas allavoolu ja mina temast kinni hoides järele.

Kevadel läksime kahese süstaga ümber Pärnu jõel Laupa paisul. Oli külm, kuid ohutu.

Suvel Kopli ringil kukkus A aerulaualt merre ja me ei märganud seda. Ohtu elule ei olnud, kuid väga halb ja õpetlik ikka. Kirjutasin Facebooki gruppi pika jutu.

Aerulauaga ümber minekuid oli veel, mina ise - Loobul. Sõitjal hakkas enamasti pärast ümberminekut külm.

Varasuvel sõitsin lauaga ringi ümber Aegna sellise ilmaga, millega üksi merele minna ei tohiks.

Õppisin merele minnes merepäästele helistama. +372 619 1224, jrcc@politsei.ee, https://www.politsei.ee/et/mere-ja-lennupaeaeste 

Päästmisi õppisime kevadel Karuskosel, suvel Männikul ja sügisel Pärnus. Saan hakkama nii päästja
kui uppuja rollis. Kuid enesepäästet - ise süstale ronimist ilma aerupadjata - ma ei suuda.

Jõesuu sillal ankrus

Varustus

• Ostsin uue ohutusvesti (ujuvvesti?), Peak Marathon Racer. Sain kätte päev enne Valgejõge ja järgmisel päeval sai vest ka ära ristitud / testitud. Üleliia hästi ta ei istu, olen liiga paks ja ülakeha on tüvikoonuse kujuga. Mul oleks vaja alt rihmaga vesti. 
• Ostsin uue aeru. Tavaline süsta aer, alla kilo, alla saja euro, sirge varrega, punaste labadega, kõrge nurga alt aerutamiseks. Töötab hästi.
• Ostsin hulga kuivkotte ja aerulaua uimi.
• Ostsin aerulaua elektripumba. Kasutasin ühe korra. 
• Ostsin kuivaka, hästi odavalt, paarkümmend eurot. Kasutasin Pärnus. Lekib, vasaku jala mansetist ja mujalt ka. Peaks liimima. Minu vajaduste jaoks on see paras asi.

 Ühe aerulaua käepide tuli ära. Ja pealispind vajab liimimist. Kes selliseid asju parandab?

Järgmiseks hooajaks tegevusi

• Aerulauaga rabalaugastele.
• Lõuna-Eesti.
• Leedu.
• Ahvenamaa (kui keegi korraldab).
• Väinameri.
• Ida-Viru jõed

Viiteid

• Kaart mu sõitudega:
  https://www.google.com/maps/d/edit?mid=18_RAYNr6HUQZA8itJeoto5MR44_D8dY&usp=sharing

Tallinna lähi ümbruse sõidud. Lilla - aerulaud, sinine - süst.

• Jaanuar, jääga sõit Kohilas: https://kurinurm.blogspot.com/2025/01/aasta-esimene-vesimatk.html
• Märts, Valgejõgi: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/valgejoe-sust-ja-esimene-suplus.html
• Aprill, Türi-Tori: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/suur-tukk-ajas-suu-lohki-ehk-meie-turi.html
• Pirita jõgi ja selle saared: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/oligarhidel-kulas-aerulauaga-pirita-joel.html
• Maikuus Koival: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/sportlik-romantika-koiva-joel.html
• Kevade kokkuvõte ja Männiku koolituse pikk üleskirjutus: https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/kevad-vee-peal.html
• Soome Saimaa matk: https://kurinurm.blogspot.com/2025/06/saimaa-sustamatk-2025.html
• Kasari maraton: https://kurinurm.blogspot.com/2025/10/kasari-joe-maraton.html

Bill Masoni filmid, Path of the Paddle:

• Solo Basic - https://www.youtube.com/watch?v=dA-YWAeLkIM
• Doubles Basic - https://www.youtube.com/watch?v=5JvnRu0vJVA

Karumõmmi kokkutulek ja Kolga matkarada

Käisin oma esimesel, aga vist ka üleüldse viimasel Karumõmmi kokkutulekul. Värati küla Tõstamaa kandis. Lammas, saun ja alkohol. Töökindad olid kaasas, kuid talgutööd seekord ei tehtud. Ühelt poolt on kena näha, kuidas saab elatud eluga rahu teha. Teiselt poolt vaatad iga potilille ja merekaatrit mõtlikult - mis sust saab, kui? Aitäh, igatahes.

Olid ajad. See on vist 2008.

Öö oli imeselge - ma olen Eestis nii eredaid tähti näinud vaid paar korda elus. Linnutee säras üle taeva. Eelmise paari päeva magnettorm oli kahjuks üle läinud, virmalisi polnud.

Laupäeval käisime Kolga mägede matkarajal. Eelmisel suve rattamatkal riivasime seda, kuid rada ise jäi käimata. Nüüd siis tegime täis ringi peale. Lapsi polnud, nii et sai süveneda igasse infotahvlisse. Õpperaja fookus on puude tervisel. Sain täna teada kümmekond eri põhjust, miks puu tüvi võib kõver olla.

Tore maastik ja rada on. Mõtled - lame männimets - ja siis on mäestik! Ja järsk org kiirevoolulise jõega!

Öösel külmetas ja laupäeval sadas lund. Ma olin autole just lamellid alla saanud ja ei tundnud sõidu pärast muret. Lumesajuga samal ajal paistis päike. Helkivad lumepilved olid imekenad - kihilised, vöödilised, triibulised, isegi vikerkaar paistis. Selle talve esimene päev oli küll ilus!

Kolga jõgi

On see infotahvel nüüd keerupuust, tuuleluuast, tulioksast, ladvapiitsast või pahklestast...?

Kogu päev oli valguselt kuidagi ghibli-laadne.
Ka need seened meenutavad Ghibli multikate metsa pisiolendeid ("kodama"). 

Theatrum

Ma ei ole üleliia emotsionaalne inimene. Minu arust on okei, kui ühiskonna üle otsustatakse tabelarvutuse kaudu. Sest kuidagi peab otsustama ja tabel on parem meetod kui enamik teisi. 

Kuid arvud tabelisse ei ole alati objektiivsed. Ma näen seda oma töös (riskihinnangud) kogu aeg: objektiivsete arvutuste aluseks võetakse subjektiivsed hinnangud, mis tihti on tekkinud koosolekul "aitab mõtlemisest, paneme siia mingid arvud ära ja läheme lõunale" viisil. Kuid tulemuseks saadud tabelit võetakse kui Püha Tõde. Eriti, kui see läheb osakonnast või organisatsioonist välja. Subjektiivsuse folkloor ja kõhklused jäävad e-mailist välja, jäävadki vaid numbrid. 

"Theatrumi" toetuseta jätmine tabeli pealt - koos ajalehes olnud kommentaaridega, kuidas need arvud saadi - on täiesti jabur. Ja ajab mu vihale. Kui saab minna meelt avaldama, siis ma lähen.

Kultuuri-inimeste toetus Theatrumile võtab aga pisara silma.

Loodame, et seekord võidab emotsioon, mitte matemaatika.

Viiteid:

Muljed: https://kurinurm.blogspot.com/search?q=theatrum

Arvamus: https://epl.delfi.ee/artikkel/120416562/theatrumi-juhatus-teatri-rahata-jatnud-otsusest-pohjendused-on-laest-voetud-ja-ebaoiglased-see-kahjustab-teatrit-juba-tana

Toetuskiri: https://www.facebook.com/theatrum.ee/posts/pfbid0FJngGx53c7HiSRqGznz1CHH9uTEoVj4YeYrybQMH3emiv6p13d9PGqybUzQKk1SLl

Õuna-jõhvikamoos

Kati muudkui siblib raba vahet, nii et jõhvikaid on külluses. Oleme nüüd neist nüüd teinud neli ringi moosi. Esimese korra kahasse, ülejäänud korrad mina üksi. 

Kass valvab!

Koostis:

- 3 kg hapukaid õunu (netokaal, pärast puhastamist ja hakkimist)
- 1 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- 0.5 liitrit vett

Või:
- 3 kg magusaid pirne
- 1.5 kg jõhvikaid
- 1.5 kg suhkrut
- vett

Hapude õunte puhul võiks õun : jõhvikas kaalu suhe olla 3 : 1, magusate puhul 2 : 1.

Vajalik varustus:

- 10 liitrine pott
- moosi segamise lusikas (K teeb puulusikaga, mina plastikuga)
- moosi tõstmise kulp
- saumikser
- purgid ja purgikaaned
- moosilehter 
- ajalehed ja lõikelauad / kuumaalused
- vasaku käe kinnas purkide ahjust võtmiseks (kuid saab ka ilma)

Töö käik:

- korja, puhasta ja kaalu jõhvikad
- hangi ja pese puhtaks õunad
- tükelda õunad, kaalu, pane potti
- kalla potti keema aetud vesi
- pane pott õuntega tulele. Meie pliidil on õige kuumuse aste 6.5 / 9.
- kui õunad on hakanud pehmenema, lisa jõhvikad
- mõne aja pärast lisa suhkur
- moosi soojenemise ajal:
-- pese purgid  ja pane ahju, kuumuta 120 kraadini
-- pese purgikaaned, pane vette ja aja keema
- aja moos keemiseni, kuid _ära keeda_

- püreeri saumikseriga enam-vähem peeneks, üksikud terved jõhvikad on okei
- tõsta purkidesse ja kaaneta 
- (veidi hiljem) keera purgikaaned uuesti tugevalt üle
- (veel hiljem) sildista

Õunte valikust kuni purgis moosini läheb kaks tundi. Häid ja suuri õunu on kiirem hakkida, siis läheb kiiremini. Kui rohkem kuumust lisada, siis saab ka keeta kiiremini, kuid on kõrbema mineku oht.

Mingit "moosivahtu" meil ei teki.
Me pole iial õunu koorinud.

Paar nippi:

- moosi püreerida on mugav kraanikausis. 
- mikserit võiks poole püreerimise pealt puhastada, õunakoored "ummistavad" ta ära
- poti saab hästi puhtaks silikoonist spaatliga
- õunte asemel võivad olla ka pirnid, ja kuna nood on magusamad, võib panna jõhvikaid rohkem või suhkrut vähem

Saadud moos on hapukas ja kipub juba purki paneku ajal želeestuma. Sobib see absoluutselt kõigeks - saiale, pudrule, pannkoogile. Mina panen teda tilkhaaval juustusaia peale. Või siis teen juustusaia nii, et kasutan või asemel moosi. 

Pöff: Magalhães

Film algas ilusa palja naisega. Seejärel tulid kaunid kaadrid surnud inimestest, laibad sulandusid loodusse, loksusid mereranna lainetes või rippusid vihmametsas. Seejärel ilmusid elus inimesed, kuid kuna dialoog enam-vähem puudus, ei saanud ma midagi aru. Oletasin vaid, et kõige rohkem kaamerat saanud mees on nimitegelane.

Kui tund aega oli möödas ja ikka miskit polnud juhtunud, vaatasin filmi pikkust: ligi kolm tundi. Oh õudu! Läksin saalist välja, sõin, tulin tagasi. Film jätkus paljaste naiste lähivõtetega - tegevus toimus Okeaania külas ja alastus oli loogiline. Siis küla ristiti ära ja daamid said riided selga, sellega kadus ka režisööri huvi lähivõtete vastu. Lõpuks maausk võitis jälle, kolonialistid löödi maha (ja ilmselt söödi ka ära).

Mis film see ometi oli? Ilus - kahtlemata. Lisaks daamidele oli kaadris Lissabon, vihmametsad, elu purjelaeval. Üle poole filmist puhus tugev tuul ja sadas mussoonvihma. Napis süžees on aukohal reetmised ja pika merereisiga tekkiv hullus.

Kas see film on Portugali vabandus kolonialismi eest? Selle kohta on pärismaalaste kajastus filmis kaugelt liiga stereotüüpne - lõkke ümber tantsivad metslased. Eluloofilm see ka ei ole. Dialoogi on sama vähe kui Eesti filmides. Romantikat napib samuti - filmis esineb üks valge naine ja no parem kui ei esineks, see ei olnud _üldse_ usutav suhe.

Režissöör on muide filipiinlane - enamik tegevust toimub Filipiini saartel.

Filmikriitikud: "ilus, aga meh".
Kuid kui vihmametsad, habemikud ja paljad naised meeldivad, siis on muidugi kena film.

Kasari jõe maraton

Aerumaraton Kasari jõel. Kaks distantsi - 62 ja 23 km. Kevadise Türi-Tori krahhi järel valisin lühema maa ja sõitsin üheses süstas. Sai hea.

Starti ootamas

Jõe sõitude puhul on keeruline küsimus - logistika. Sõidad autoga starti, süstaga sealt allavoolu, aga siis mis? Kuivad riided ja auto on ju ülesvoolu. Kõikidel jõesõitudel on "autode liigutamine" nii enne kui pärast sõitu tüütu ja ajakulukas kohustus. Päris võistlus-tiimidel on oma toetajad, kes transpordi ära korraldavad. Mul polnud kedagi. Nii et sõitsin varahommikul starti, jätsin sinna oma aeru ja muud kola. Siis autoga tagasi startu. Finišist jalgrattaga starti - poolteist tundi rahulikku sõitu ilusas Läänemaa hommikus. Pärast sõitu autoga tagasi starti ratta ja koti järele.

Vee peal olin kolm tundi - paras aeg. Lõpus väsisin ära, olin vähe maganud ja üldse nõrk. Sõita jõudsin, kuid pingutada mitte. Kasari alajooks on peaaegu ilma vooluta. Õnneks oli tuul tagant. Lõpetasin omas klassis - meeste ühene süst - eelviimasena.

Väikesed maratonid on toredad. Jõe peal pole trügimist, kuid kuna paljud tunnevad üksteist, on ikkagi juttu ja nalja. Aitäh pealtvaatajale, kes mu Laastre paisust mööda tõstis!

Pärast maratoni parkisin auto metsaserva ja magasin tunnikese. Siis kasisin end Risti CircleKs puhtaks ja läksin Ääsmäele V. juubelile.

Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti Kasarile. Tule ka! Lühikese distantsi sõidab rahulikus tempos läbi igaüks.

Vaade vanalt Kasari sillalt ülesvoolu. Maratoni finiši koht on peaaegu näha.