Kiki, 2012 - 2026

Kassi saime 2014. aasta kevadel, pärast pikemat mõtlemis ja reisi kassilinna Istanbuli. Meid moosis ära Iida. Tema lapsepõlve fantaasia-tegelane oli "kiirkass" ja võimalik, et tal on kusagil netis sama nimi siiani.

Jutud meie laste blogis.

Pikem lugu kassi saamisest ja noorepõlve-ajast:

http://kurinurm.blogspot.com/2015/09/kass.html

Kuidas kass sai nimeks "Öine raev": http://iiida.blogspot.com/2014/09/oine-raev.html

Kuidas kass ära kadus: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kass-kais-kondimas.html

Kass 3 kuud: http://iiida.blogspot.com/2014/05/kiskja.html

Kass 1: http://iiida.blogspot.com/2015/03/kass-1.html

Kass 2: http://iiida.blogspot.com/2016/01/kass.html

Kassi maja: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kassi-maja.html

Kass hääbus 2016. aasta augusti alguses. Meie suvise reisi ajaks tuli talle hoidja võtta - selleks oli abivalmis J. Küll meil on hea meel, et kass ei läinud ilma meieta. Kuulsin tema hinge lahkumist ja hoidsin kaisus last, kes samuti kuulis.

https://kurinurm.blogspot.com/2026/08/nukrad-ajad.html

Viimased ajad olid keerulised. Kassi tabasid mingid hädad (diagnoosi me arstidelt ei saanudki). Tema söömine oli suurema osa elust väga lihtne: hommikul krõbinad, õhtul pakitoit, vahepeal kõik mis hambusse sattus. Poolteist aastat tagasi see muutus - ma ei hakka kirjeldama, aga läks keeruliseks. Ligi aasta tegi Kati talle ise süüa - kanasülti ja sarnast. Kass ei jälginud enam reegleid ("laua peal ei tohi käia") ja me siis lasime tal olla. "Küttis" nii, et passis nina vastu külmkapi ust, küll keegi ikka selle lahti teeb ja siis midagi käppa juhtub :) Vahepeal oli pool meie kodust kassi liivakastide ja pissimise ala all. See oli magus-valus aeg. Aga mitte seda ei taha ma mäletada ega sellest kirjutada. 

Aastatega kassi mestsik iseloom leebus. Magas meie voodites - lemmik vaheldus, alguses oli selleks Iida, siis meie, siis Ove. Ma ei pidanud enam jalgu teki alla peitma, et äkki lööb küüned naljapärast sisse. 

Kass käis mul süles, eriti õhtuti. Istun tugitoolis ja loen lehte, kass tuleb sülle ja paneb pea minu ja ajalehe vahele. Tahan pai!!! Eks siis sai ka. Samamoodi tuli ta mõnikord arvuti taha - istub klaviatuurile ja teeb selgeks: nüüd on vaja kassi sügada, mitte internetis passida.

Ka lapsed said oma osa kassi lähedusest. Eriti Ove. "Jäin kooli hiljaks, sest kass tahtis pai" oli täiesti legit põhjus. 

Kassile meeldisid peod. Külaliste ajal tuli ta kõige keskele ja oli kusagil tooli peal. Me ise ei jätnud iial ühtegi lihapala laokile, kuid külalised seda reeglit ju ei teadnud! Nii sai ikka midagi laualt varastada. Aga ka täis kõhuga oli ta pidudel keset inimesi, tähelepanust veidi kõrval, kuid ikkagi keskekl.

Mul käib ka nüüd kihvatus läbi, kui näen laual vorstivõileiba või üldse sööki. Alles hetkega tuleb meelde: jah nüüd ju võib. 

Süüa tehes oli kass alati jaol - oleks meie lastel sama sügavad kulinaarsed huvid!!! Ta võis tunde köögis istuda ja söögi tegemist jälgida. Kui oli vähegi lihatoit, siis sai ta ikka oma jao. Täiesti hull oli ta hakkliha ja maksapasteedi järele. Mõnikord ostis Kati talle räime ja muidugi sõi ta iga muud kala ka. Pannkooke sõi ta ka :)

Kadriorus kass väljas ei käinud peale selle ühe korra. Aga ta istus palju akna peal ja jälgis aknast linde või oravaid. "Kassi TV" ütlesime me selle kohta. Naabrid teadsid teda ja märkisid, et nii armas on. Kuid endal tal saba vonkles: ikkagi kütt ja jahi-instinkt. 

Kassi sai varemalt väga vabalt hoida anda. Minu ema või Kati vanemad või mõni sõbranna. Kass võttis uued kohad kohe omaks, uuris läbi, leidis kõige kõrgema koha ja seadis selle endale pesaks. 

Kassil oli veider lembus ujumisriiete vastu, ju oli kloori hais midagi huvitavat. Mu ujukad või ujula käteräti tõmbas kuivamast alla ja püherdas nende peal.

Kass armastas kõrgeid kohti. Ta sai kuidagi uste peale (need on meil üle kahe meetri) ja hüppas kõrgete kappide peale. Magas seal ja jälgis meid nagu lõvi kalju otsast.

Üldse meeldisid talle kohad, kust nägi kogu kodu korraga. 

Kass kuulis kaugelt ära, kui keegi koju tuli (palju varem kui meie enda kõrv) ja läks igale tulijale välisukse peale vastu. Kui kass magas või ei viitsinud tulla, siis otsis kojutulnu ise kassi esimese asjana üles. 

Meie aknal

Kassi pidu

2015. detsembris, kass on aasta-ja-kolmveerand

Milleks meil lemmikloomad? Eks on eri põhjused. Meile õpetas kass armastust, hoolitsuse vajadust, kohustusi. Oli palju aastaid igapäevase rõõmu allikas. Kui muud jutud otsa said, läksid tegid kassile pai. Ja lõpus õpetas ka kurbust ja lahkumist. Küllap on ka seda meile vaja. 

My head is full of poison, and my heart is full of doubt

Midagi pole teha, mitu nädalat kummitas ja painas see lauluviis. Põhjus on lihtne. Laps kolis kodust välja ja ma... ei suuda.

Nüüd on ta ära ja on rahulikum. Meie mõju sellele noorele inimesele on enam-vähem läbi. Mida me suutsime talle anda, on antud.

Kodu on tühjem. Kassi ka pole, kellele pai teha.

KKK:
Kus laps on? - Tartus
Mida õpib? - ei tea, ta ise andis paberid sisse, aga vist mingi IT
Kus elab? - Kati korteris, ideaalne tudengi kodu
Kellega elab? - üksi
Tööl käib? - ei

Tal on seal jalgratas, autolubade tegu jäi pooleli, ja internet. Sellest vist eluks piisab.

Ma arvasin, et see kõik on nii palju kergem.

Karma farming

Ma olen ammu tahtnud kirjutada kokku ühe pika ja kurva lugulaulu Redditi imelikust maailmast. Selle asemel jagan fotot - mille eest seal karmapunkte antakse:

Pime ja plahvatus - aerulauaga Valgejõel

See on endale meenutuseks ja hoiatuseks, et alati ei lähe asjad nii nagu hea oleks.

Käisime mai lõpus aerulauaga Valgejõel. Lõik Kotka ristist suudme ehk Loksani. Pidi tulema kerge sõit. Jõgi on seal madal ja ohutu, vesi on juba varasuviselt soe, allavoolu on kerge sõita. Leidsin mugavad auto parkimise kohad nii alguses kui lõpus.

Tegelikult....

Kaotasin sinna sõites nägemise - üks kontaktlääts oli katki. Sõitsin nii maanteel kui jõe peal ühe silmaga. Nägemise hädad panevad pea ringi käima, tundsin end kogu õhtu nagu purjus. 

Jõele sai üle eramaa. Omanikule see ei meeldinud, eriti pärast seda, kui ma talle selja keerasin ja tema nähes tema puu alla kusele hakkasin. Õnneks oli kaasas mesisuu Urmo, kes mitte ainult ei hankinud meile läbipääsu, vaid pani maaomaniku muru niitma, et me mugavamalt jõe äärde saaks. Kudos!

Kukkusin esimese saja meetri peal vette. Jõgi algas kärestikega. Olete kevadises jões ujunud? Kokku käisin õhtu jooksul vööni vees kolm korda.

Kilomeeter algusest - käis pauk ja üks laud läks lõhki. Sõitja vajus jõkke muidugi. Vist oli mingi rauast ora jões püsti (kive ei peaks lauad kartma). 

Takistusi, millest üle / alt / ümbert minna, oli palju. Ümber minekuks oli vaja laudu üle nõgesevõsa tassida. Kevadine värske nõges on tigedalt terav... ja jõe ollakse lahtise jalatsi ja lühikese säärega...

Poolteist tundi pärast algust oli selge, et selle tempoga me mereni ei jõua. Läksime grupiga pooleks. Kiiremad kimasid ees mereni, aeglasemad tulid poolel teel jõelt maanteele. 

... ka see plaan läks lappesse. "Aeglasemad" sõitsid kokku lepitud, kuid tegelikult siiski kokku leppimata väljumiskohast mööda. Kimajad aga olid jõel üksteisest lahku läinud. Telefonikõned "Oot mismõttes E ei ole teiega? Kus ta siis on? Kus te ise siis olete ometi?" tegid palju närvivalu.

Autode toomine võttis miskipärast tunde aega, vähemalt märgades riietes maantee ääres külmetajate jaoks. Kas "kiiremate grupp, kes meile järele peaks tulema" on Loksal kõrtsis või Maximas õlut ostmas?

Siis selgus, et lauad ei mahu autodesse ära...

Siis kadus mul ära telefon, mis tekitas põhjaliku segaduse. 

Ja siis kadusid rahakott / pangakaardid. Selle peale lõin juba käega - kadund siis kadund (ja on siiamaani kadund). 

Positiivse poole pealt tuleb välja tuua aga:
- U., kes on tõeline emotional support haldjas 
- T., kes tormas kõike muud hüljates meile maantee äärde appi
- teine T., kes võttis mu auto ja sõitis sellega Tallinna ja tõi mu koju

Väga palju asju oleks saanud mitmel viisil paremini minna. Vähem eeldades ja rohkem rääkides. 

Kui nüüd keegi jõel olnud pundist julgeb veel minu või samade sõpradega sõitma tulla kunagi, siis... aitäh.

Ja kui keegi oskab lõhkist aerulauda parandada, siis palun lahkesti ühendust võtta.

Kaks kuud hiljem:
Laud läks prügimäele. Kuid inimesed vist jäid alles. 

Tõke üle kogu jõe

Peipsi rattamatk, august 2026

Suvelõpu rattamatk lastega, kes nüüd on juba noored täiskasvanud.
Kõige noorem oli Ove - 16.
Piirkonnaks valisin Peipsi ääre, kus samal ajal Peipsi Toidu Tänava söögifestival.
8 inimest - kaks päris täiskasvanut, Iida, viis hilisteismelist noormeest. Kati ei saanud tulla ja üks plaanitud osaleja jäi päev enne matka tõbiseks.
3 päeva ratastel.
240 kilomeetrit. Tamsalu - Kauksi - Jõhvi.
Sõitsime kõigepealt risti läbi Pandivere, siis Peipsi randa pidi, siis läbi Alutaguse Jõhvi.
Tallinn - Tamsalu ja Jõhvi - Tallinn sõitsime rongiga.

Ööd olime mõnusas Kauksiranna kämpingus.

Pikem kirjeldus:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2026-peipsi-laste-rattamatk

Pildistasin liiga vähe. Alutaguse mets oli nii ilus nagu Eesti suvine loodus üldse olla võib. Peipsil oli korralik vahune laine üleval. Jõuga Pesujärv oli kena. Toidutänavalt võinuks mõni foto alles jääda. Ja ratturitest ka. Aga noh. 

Nõukogude militaarpärandit uudistamas - Rohu raketibaas.

Päikesevarjutus

Osaline päikesevarjutus ja taevas oli selge. 

Vaatasime alguses kodu aknast, siis läksime Russalka randa.

Vahendid:

• Päikeseprillid - ei töötand üldse, pimestas, isegi päris merre loojudes
• Keevitaja prillid - M. käest saadud - töötasid, kui päike oli päris madalal
• Päikeseprillid + keevitajaprillid - okei
• CD plaat - okei
• Telefoniga pildistamine - mina enda oma ei osanud (ega viitsinud) seadistada ja ise ta kaadrist aru ei saanud, säritas üle. Kuid tulid huvitavad fotod objektiivi sisepeegeldustega.
• Pikksilmaga seinale näitamine - töötas väga hästi. Eriti kui Alo oli pikksilmale statiivi alla kruvinud. Ta panin rannas selle süsteemi üles ja kes tahtis, sai toru pealt "meie" Päikest vaadata.

Nukrad ajad

Hommikud algavad küsimusega - kas meie Kiki on veel elus? Seni on, aga mitte kauaks. Loom hääbub vaikselt ja kiiresti. Kerges ülekaalus tubasest kassist on järel vaid vare. Meil midagi vist teha enam ei ole. Kaksteist ja pool aastat hoolitsust ja armastust.

Kaks esimest fotot on eelmisest aastast. Viimane sellest kevadest.

Samal öösel, kell 3.40 - ongi kõik.

Käisin hommikul poes kassile värsket hakkliha hankimas. See oli Kiki lemmiktoit. Natuke sõi, õhtul enam mitte. Siis oli selge.
Viimased rohud.
Viimane pai. 
Viimane hingetõmme.

Usun, et olime sulle hea pere. 

Vooluga kaasa - Bernis ujumas

Aare jõe inim-supp

Šveitsi viimasel päeval polnud meil targemat teha kui Berni jalutama minna. Panime pakid raudteejaama hoiukappi ja valgusime linna peale. 

Bern on umbes pool Tallinnat (*). Saksakeelne. Vana ja uhke. Olen seal varem käinud - tundus igav ja jube kallis. Kesklinn on kõrgel platvormil, selle ümber voolab Aare jõgi. Majad on kuidagi massiivsed ja igavad. Bern on uhke oma tänavagaleriide üle - need on varjualused majade esimeste korruste all. 

Kuid meid see vanalinna suuremat ei huvitand. Lapsed läksid omal käel uitama. Meie Katiga jalutasime alla jõe äärde. Jõgi on sügavas orus, helesinine (sest tuleb Berni Alpide liustikuveest) ja kiire vooluga. Ja selles ulpisid... inimesed. Allavoolu. Mitmekaupa. Enamasti oli neil mingi ujuk kaasas, veekindel kott või kummirõngas. Nad ei ujunud, ei supelnud, vaid lihtsalt hoidsid oma kotist kinni ja voolasid allavett. Paljud olid paarikaupa ja vestlesid sundimatult.

Selgub, et see on siin populaarne linnatranspordi vorm ja ajaviide.

Tahaks ka! Ja miks mitte? Lidusime raudteejaama, võtsime enda kuivad kotid (olid ju kaasas), ja jõe äärde tagasi. Riided ja jalatsid kotti ja vette! 

Jõkke minek oli küll üsna hirmus: vool on tõesti kiire. Kohalikud igaks juhuks küsisid, et kui hästi me ujuda oskame. Noh.... äää... ehk piisavalt?

Vesi oli soe. Läksin sisse ja sai aru, et nalja pole - vool on tõesti tugev. Kuid allavoolu läks kõik leebemaks. Ulpisin Katiga kokkulepitud kohani, tulin välja ja jäin ootama. Varsti voolas ka Kati jõge pidi alla. Tehtud!

Seejärel väike õlu jõekalda kohvikus. Rahvast oli jõe ääres hulgem ja paljud tegid mitmeid uju-ringe. Kõvemad hüppasid sillalt vette. 

Siis kogusime lapsed kokku ja sõitsime Zürichi kaudu koju.

Internet ütleb, et turistid, ärge tehke nii! Vesi olla külm, kiire, ohtlik. Ma noh... olen osaliselt nõus. Kuid külm küll ei olnud. Ja eestlased ujuvad paremini kui keskmine Aasia või Ameerika turist. Kui oskad ujuda ja tahad lõbutseda, siis Berni võtta ujukad ja veekindel kott kaasa. Saad elamuse! 

Kui ujuda ei taha, siis jõe äärde mine ikka: seal on väga tore. 

Vaade sillalt. Näha on veekindlad kotid.
Lebost hoolimata liiguvad kõik väga kiiresti allavett.

On ju kena sinine.

Berni kesklinna kaart.
Jõgi voolab vastupäeva.
Karud on paremas kurvis.
Lilla nool on meie uju-rada.

(*) EKI käänab Tallinn - Tallinna - Tallinna. Olen teadlik, aga ei ole nõus. https://eki.ee/teatmik/keelenouvakk/kas-valjaspool-tallinna-voi-tallinnat/

Päev Bullerbys

Olin poolteist päeva Astrid Lindgreni maailmas. Maamaja. Kümmekond eri vanuses last. Peotäis täiskasvanuid. Füüsilised mängud ja füüsiline töö. Kindlus - täielik imetegu, väiksema maja mõõtu, kahe värava ja kahe torniga, sealtsamast võetud kasetüvedest ehitatud. Kindlus avati peo ja fanfaaridega. Jooks, müramine, kiikumine, kilkamine, pallimängud, vibu, pinks. Mõõgad ja raudrüüd - kindlust on vaja ju nii rünnata kui kaitsta! (ehkki käibis ka hüpotees, et selle abil röövitakse Selveri kuller-bussi). Marjad ja viljad otse puust, maast ja põõsast. Kala otse merest pannile - latikas, haug, koha. Õhtupikkune saun. Jutud poole hommikuni. Perekond ja kogukond. Puuduv piir täiskasvanu ja lapse vahel. Laps projekteerib kindluse ja juhib selle ehitamist, teravad rauast riistad on käes ka kõige väiksematel. Täiskasvanu mürab, mängib, unustab mõneks ajaks oma tööd ja mured. 

Kui palju selliseid idülle Eestimaal veel on? Usun et palju. Aga sotsiaalmeediasse nad ei jõua. Ka mina ju ei pane ei fotot, ei kohaviidet. 

Fotod on aga hiliskevadisest Purtsest.
Meri on kivid liivaga katnud ja mängib valgusega.

Murakal

Olin pärast tööd nii kutu, et sõitsin autoga linnast välja, parkisin auto Kodasoole ära ja magasin pool tundi esiistmel. Uinak värskendas kenasti ära ja Olerexist pärit kohv äratas päriselt üles. Niisiis - Põhja-Kõrvema murakad - kus te olete?? 

Panin auto metsa alla, võtsin ratta ja tegin paaris kohas luuret. Olid üksikud marjad - suured ja ideaalselt küpsed, kuid vähe. Söömiseks piisas, korjamiseks mitte. Kuid siis jõudsin meie stammkohta ja seal oli metsa alune kenasti kollasetäpiline. Marjad küll väiksemad, osalt alles toored, kuid palju. Korjasin putukaid trotsides poolteist liitrit peaaegu küpseid murakaid ja olin rahul.

Lisaks oli metsateel metsikult kukeseeni! (On need ikka kukeseened? Ma seente alal üsna tobu...)

Niisama foto - lagerabast murakaid eriti ei leia 

Neid seenenupse oli väga, väga palju

Kõik on küpsed!

Puhkuse kokkuvõte

- Kanuumatk lõuna-Tšehhimaal Vltava jõel
- Kaks päeva rattasõitu - üks Prahast, teine Cesky Krumlovist
- Praha ja Ceske Budejovice linnad
- Šveitsi Alpid: Saasi ja Matterdali orud, ehk Saas-Fee ja Zermatt
- Ootamatu päev palavas Bernis

Väga hea sai. Igast asjast peaks ka eraldi ja pikalt kirjutama.

Foto on tehtud Saas-Fee esimesel õhtul. Läksime tegema kerget rada - Hannigi tõstukiga 2300 peale ja "sealt kõnnime ringiga tagasi koju". Läks viis tundi, käisime ligi 2800 peal ära. Kaugel vasemal paistev lumine mägi on Allalinhorn (4000), parempoolne ja lähem on Alphubel (4200). 

Päevad.
- E 29 - Praha lähedal jalgrattaga, palav ja raske
- T 30, K 01, R 03, L 04 - kanuumatk 
- N 02 - Cesky Krumlovi lähedal jalgrattaga
- P 05 - kõmbime Ceske Budejovices ja Prahas
- E 06 .. R 10 - päevamatkad Alpides, kõrgused kuni 3200
- P 11 - ujumispuhkus Bernis

Kokku tuli 10 täis matkapäeva ja 2 linnatuuri päeva. 

Kui Kaur jaanipeole jõudis, oli külmkapp juba lukku pandud

Kolm päeva jalgrattal:

22. juuni - käisin Ruila järves ja Härgesoo tiigis ujuma. Sõitsin rattaga Keila - Ruila - Saue. Ruila järv on madal mudane rabajärv Ääsmäest lõunas, Haapsalu ja Pärnu maanteede vahel. Härgesoo tiik on küla ametlik ujumiskoht samas lähedal. Järv oli väga soe, tiik niisama tore. 

23. juuni - rattaga Kadriorg - Vao. 105 km läbi Alavere ja Albu ja Järva-Jaani. Jõudsin kohale päris hilja (sest hommikul Metsakalmistul ja sahmimas), tõmbasin hinge, siis aeti mind sauna, siis Väinjärve ujuma, siis panin telgi üles. Lõpuks lõkke äärde jõudes oli kõik tühi. Söök oli tuppa viidud ja külmkappi lukku pandud (reaalselt), külalised kõik magamas. Õnneks J jäi minuga juttu ajama :) Sain kusagil keedukartuleid ja ühe uskumatult halva ploomi-õlle. Selline dieet-jaan siis.

24. juuni - Väinjärvel ujumas, ja siis rattaga Tallinna tagasi. Eile oli tuul tagant, täna järelikult vastu. Sõitsin piki vana Tartu maanteed. Juba Müüsleris sain vihmaga läbimärjaks. Õnneks oli viimane 30 km tuulevaikne ja kena.  

Selline rattarohke jaan siis, ja ujuda sai ka. 

Paar hektarit moone

Kas saab uuesti märjaks? - Jah. 

Kalitsa ja Tudre vahel

Kohv ja lägaburger Annas

Minu rattake Kernu lopsakas roheluses

Kõige peale värske muusikasoovitus - Olivia Rodrigo. USA-filipiini sekspomm, aga super andekas. Neiu on 23 ja paneb vägevalt. Tal on laul sellest, kuidas ta juhiload sai (ja kutist ilma jäi). Kontsert Chicago Lollapalooza, suvi 2025, siin on ta siis alles 22.

"All the time

I'm grateful all the time

I'm sexy and I'm kind

I'm pretty when I cry

Oh, all the time

I'm grateful all the fucking time

I'm sexy and I'm kind

I'm pretty when I cry"

Roheliste rattamatk 2026 - Haapsalu ja Matsalu

Kevadistel rattamatkadel on segased ajad. Tunda on tüli ja haisu. Eelmise ehk 2025. aasta Roheliste rattaretk jäi ära. Sellel ehk 2026. aastal toimus samal ajal kaks matka: Rattafest Setumaal ja Roheliste rattaretk Läänemaal. Rattafesti korraldas endine Roheliste peakorraldaja. Rattafestil on tugevad eelised. Setumaa kui piirkond on kindlasti huvitavam, nende kultuuriprogramm on tihedam (A.V. on meelelahutusäri vana kala) ja rattaga peab sõitma vähem. Roheliste oma tundub looduskesksem, toimub palju vähem tuntud piirkonnas ja on rohkem "matk". Samas on Rohelised kogu Kagu-Eesti juba mitu korda läbi sõitnud. 

Me valisime "päris-Rohelised", vähemalt osaliselt seepärast, et Rattafesti punt tundub mulle hetkel see sigatsev pool. Käisime kogu perega - Kati mina Iida Alo Ove. 

Matk iseenesest oli suurepärane. Nagu ikka, on Rohelised kogu ala läbi kamminud ja kõik pärlid üles leidnud. 

Esimese päeva algus kordas mu eelmise aasta Haapsalu rattamatka rada meetri pealt :) Viigi juures läbi Paralepa Pullapääle (tuletorn, klint, tsaari ausammas ja raketibaas). Käisime Topu sadamas, kus ma jaanuarikuus Topu-Tauksi merejää suusamatka korraldasin. 

Laagri koht - Altmõisa külalistemaja ümber. Pererahvas pidas kohvikut, mis serveeris lakkamatu joana beseerulle, kirjut koera, saiakesi ja kohvi. Ma ei hoidnud end tagasi ja ka lapsed said lahke käega kõike suupärast. Üldse annab tunda, et rattarahval on raha rohkelt käes. Kõik külalistemaja toad olid täis, kõik massaažibussi ja sauna ajad olid bronnitud, telklaagri kõrval oli sama suur karavanide parkla. Muidugi oli ka neid, kes vaikselt telgi kõrval (keelatud) alkoholi tinistasid. 

Teine päev läks Matsalu lahe poole: Ridala - Martna - Keskvere - Haeska ja Kiideva - Puise ringid. Kõik kohad üllatasid omal viisil. 

Kolmas päev veeresime läbi Ants Laikmaa muuseumi Haapsallu tagasi. Mina aga lõikasin ja sõitsin Laikmaa juurest vana Haapsalu maanteed pidi otse koju. Kadriorgu jõudsin mina rattaga täpselt samal hetkel kui teised autoga :)

Mis eriti meeldisid:

- Jahu Jaani mahejahu talu peremees ja tema jutt.
- Mart Jüssi hülgejutt. Jüssid on kõik hea sõnaga, kuid see oli tõesti üle prahi. 
- Kiideva ja Puise vaheline Matsalu lahe äärne mudane matkarada.
- Laikmaa muuseum.
- Altmõisa puhkemaja.

Kevadine loodus on mai alguses oma parimas ilus - õrnad rohelised toonid, kevadised lilled ja lõhnad. Ilm hellitas meid, sääski polnud, sõpru oli, sõita jaksasime. Järgmisel aastal jälle, siis juba Mulgimaal. 

Kaart:

https://www.google.com/maps/d/viewer?mid=1x5iiMc-Gu9TpOkTrnsFWarVzs8gbu6A

Laikmaa muuseumi õuel

Päike paistis mitmekordselt

Minu tibud!

Poolel koduteel

Kui pikk on Emajõgi?

Mina tean - kolm päeva!

Fotod on sõprade tehtud, mitte minult.

Sõitsime süstadega Võrtsjärvelt Peipsisse, ehk siis Emajõe algusest lõpuni. 
Alustasime Rannu-Jõesuu vaatetorni juurest.
Lõpetasime Varnjal Peipsi ääres.
Kokku 105 kilomeetrit, päevad - 36, 45, 24 km.

Ööbisime telkides: enne Kärevere silda ja Veskimäe puhkekohas.

Umbes 20 süsta, enamik ühesed, paar kahest.

Meie perest: Alo Ove Kati mina.

Supilinna rannas pidasime pikniku ja tutvusime toredate tartlastega.
Luunjas käisime poes / kohvikus / pissil / pannkoogil.

Sain teada, et nii Amme jõgi kui Porijõgi voolavad Emajõkke kahes kohas. 

Viimane 10 km enne Peipsit oli tegelikult Koosa jõgi. 

Ilm - päikseline, soe ja ilus. Lõpetades oli Varnjas 22 kraadi sooja. Tuul oli kogu aeg tagant. Sellist jõematka ei mäletagi!

Sõitsin kulpaeruga. Olen seda varem korra proovinud, nüüd siis kolm päeva järjest. Esimene tund oli imelik, siis harjusin, ja siis hakkas väga meeldima. 

Igatahes on nüüd Emajõgi "oma kehaga" läbi käidud ja mul on selge, kui pikk ta on - kolm päeva aerutamist!

Aitäh Piiale ja sõpradele!

Koosa jõe suue, ees on meri - Peipsi

Kalurid ja kalavõrgud

Mina ja lodi

Tuutu-tsirkus-luutu ehk "Igapäeva sümfoonia"

Kui oleks üks kollektiiv maailmas, mille kontserdile ma tahaks minna, siis see oleks Mnozil Brass - "muusikamaailma Monty Python". Puhuvad ja veiderdavad ja väga andekad. 

Täna aga õnnestus komplekt "puhkpillid ja tsirkus ja anne" kodusel Vabal laval ära näha. Puhus ENPO, Eesti noorte puhkpilliorkester. Tsirkles Omatsirkus. Kontsert-lavastus "Igapäeva sümfoonia".

Omatsirkuse etendustel olen mitu aastat järjest käinud ja need on alati hurmavad. Vana kooli tsirkus loomade ja klounidega mulle ei meeldi, kuid uuema aja tsirkus küll. See on tantsu, võimlemise, loo jutustamise ja nutikuse kombinatsioon. Lisaks tundub mulle, et laste tsirkusega tegelevad inimesed on lihtsalt ägedad. Kaks Tallinna suuremat stuudiot on Folie ja Omatsirkus, ja nende etendusi vaadates tundub, et nad on jõmpsikad liitnud üheks pereks ja viinud tavalisest maailmas kõrgemale mingile teisele tasandile - ilma selleta ei oleks laval sedamoodi tegutsemine võimalik.

Nüüd siis lisandus tsirkusele muusika. ENPO on 13-20 aastaste laste orkeser. Mängis huvitavat muusikat, kord tõsiselt, siis veiderdades või mööda. Ideaalne taust ja lisa akrobaatika-etendusele!!!

Lavastus oli lahe. Lastest moodustusid mustrid. Lapsed voolasid, pöörlesid, ronisid, ripnesid, pildusid, pildusid üksteist ja veel palju muud. Näha, mida meie ümber olevad noored inimesed oma kehaga ja üksteisega suudavad teha - on lahe. 

Ja muidugi on ka noorte muusikute vägi väga äge.

Vaatama minna ma ei saa soovitada - etendus on välja müüdud. Aga kõik muud ja uued Eesti tsirkuste etendused - minge ja imestlege!

Omatsirkuse leht:
https://omatsirkus.ee/etendused-uus/igapaeva-sumfoonia

Instagram:

https://www.instagram.com/p/DUGBmQPF_Qi/?img_index=1

Facebook (2025):
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1190687156395363&set=igap%C3%A4eva-s%C3%BCmfoonia-piletid-n%C3%BC%C3%BCd-m%C3%BC%C3%BCgilnarva-vaba-lava19-aprill-kell-1200-ja-1900

(Tallinnas käis Cirque du Soleil, maailma ränd-tsirkuste absoluutne tipp. Vaatasin neid Saku Suurhallis, esirea kohalt (kolleegilt sain). Oli, jah, võimas. Maailma parimad kondiväänajad ja üliäge produktsioon. Kuid... noh... oli seal ka mingi emotsioon...? Mitte eriti, vähemalt mina seda ei tajunud. Omaenda koduste artistidega tajud seda mängu rõõmu ja pingutust kuidagi ehedalt.)

Kevadekuulutajad

Nastikud Sõrves. No tegelikult olid need voolikud samas kohas ka nädal tagasi. 

Kass metsa hääli kuulatamas.

Kollane liblikas samas Sõrves.

Surnud rott Lasnamäel. Ma ei ole aastaid rotti näinud ei elusalt ega surnult, täna oleks äärepealt üle sõitnud ühest (jalgrattaga). Pilti ei teinud. 

Kabriolett Kadriorus tuhisemas.

Mootorrattahiired maanteel ja linnas.

Pisikesed lapsed jalgrattal.

Kiikuvad noored öisel Reidi rannal. 

Kevad on lõpuks täiega käes. Tore :)

Nädal hiljem:
Meie vana ja uimane kass sai ühe nastiku kätte ja murdis maha. ;(((((

Kolm kasti veini ühe õhtuga,

, lisaks muud alkoholi. Kati kutsus paar sõpra külla ja oli väike pidu.

Süüa oli väga tagasihoidlikult:
- Porgandi-pastinaagi-sibula plaadikook
- Porgandikeeks astelpajuga, samuti üle-plaadi vormis
- Kõrvitsa ja karulaugu-muna määrded
- Külaliste toodud snäkid

Saime teada, et 30 inimest mahub meie kööki ära küll, aga see on ka suhtkoht piir.

J tuli geniaalsele mõttele tassida kohale elutoa diivan.

"Võitis" Murimäe pohl + lavendel. Alustasime Allikukivi valge sõstra mullikaga ja ka see oli hea. Oli huvitav, kui eri jooke saab samast marjast teha. K (mitte Kati siis) tegi imelist statisikat - mul on nüüd ekselitäis andmekaevandust meie külaliste kohta. Saime teada kõige odavama maitsega naised ja omavahel kõige mitteklappivamad elukaaslased. 

Danske pank ja "Rahamaa"

Mul on jäänud kirjutamata, et käisime sügisel "Rahamaad" vaatamas. Kati sebis piletid meile kõigile - meie ise, kõik lapsed, mõned sugulased ja sõbrad ja töökaaslased. Ta on Maria Fausti fänn ja ostsis esimese ringi piletid pimesi ära enne kui sellest üldse mingi kuulus asi sai. Etendus meeldis mulle hirmasti, ma arvustama ei hakka, internett on kiitusi täis niigi.

Miks see mulle meenus? Täna, 7. aprillil 2026 oli loeng "„Danske rahapesu juhtum. Kuidas tegelikult puhastati pangandus 2014 kuni 2022?" Loeng oli üsna igav, keskendus järelvalve protsessile ja päris asja mainiti stiilis "märkasime aruandest, et mitteresidentide hoiuste jäägid olid taas kasvama hakanud". Küsimuste osa oli põnevam. Siiski - nii kriminaalse sündmuse kohta väga verevaene ülevaade. 

Küll aga äratas "Rahamaa" teravaid mälestusi. Ma olen eda maad natuke näinud. Õnneks või õnnetuseks - ainult kõrvalt. Olin itikas, nohik, miljardeid ei liigutanud ja rikkaks ei saanud. (Võimalusi selleks oli korduvalt, kuid ma ei olnud tark ja ei osanud neist kinni võtta.) Kuid väga paljud hetked tulid ikkagi pisarateni tuttavad ette. 

Kas tänaseks on rahandus igavam? Minu jaoks kindlasti. (Mõni krüptoraha või NFT-de spetsialist arvab kindlasti teisiti ja Wise rahvas ehk kah.) Aga kas ka eetilisem? Ei tea. ML/TF teema ei ole praeguses Eestis kuigi sisuline - seda ütles tänane lektor ka ise. (Samas ressurssi kulub sellele sada korda rohkem kui siis, kui see _oli_ probleem. Kus siin on nüüd põhjus ja kus tagajärg?) Kuid see-eest on muud mured. Me müüsime oma pangad Skandinaaviale maha ja maksame neile nüüd sisuliselt "raha liigutamise maksu". Päris sms-laenu-firmad ja krüptopetturid on vist kadunud, aga siis tuli mingi uus scammerite laine. 

Türi-Tori süstavõistlus

Video: rmps4432. Mind seal peal pole, aga annab meeleolu edasi :)

Sõitsin süstaga Kurgjalt Torile, 47 km, piki Pärnu jõge allavoolu. Kuus tundi. Üsna hea oli.

"Türi-Tori kiirlaskumine" on kuulsuselt teine pikk Eesti süstamaraton. Esimene on muidugi Võhandu 100. Eelmisel aastal proovisime T-T täisdistantsi ja ei saanud hakkama. Läksime ümber, hakkas külm, katkestasime, sõitsime plaanitud 78 kilomeetri asemel 31. 

Sel aastal valisin lühikese distantsi (47 km) ja sõitsin üksi. Kiiret mul polnud. Tasapisi silitasin aeruga vett ja nihkusin edasi. Kärestikke ja paisukohti võtsin rahulikult, luurates. Piestal kaalusin sööma minekut, aga kuna silla juures polnud randumise kohta, siis jäi käimata - kahetsen tegelikult. Alguses oli ilm leebe, kuid viimased paar kilomeetrit oli tugev vastutuul koos vihmaga. Igatahes sain kenasti finišisse ja olen endaga rahul.

Erilised tänud kahele Ivarile. Üks viis mu starti ja aitas mu seal vee peale. Teine tõi mulle süsta ja tõmbas mind finišis jõe pealt kaldale. 

Pärast sõitu toimus pidu Klaara-Manni puhketalus. Saun, söök ja seltskond. Enne sauna ma ägisesin (kuus tundi samas asendis istuda on päris valus) ja külmetasin, pärast oli väga hea. Kuid ägisesid ja külmetasid kõik :)

Pisiasju:
- Läksin eelmisel õhtul Torri valmis ja ööbisin sealsamas Klaara-Mannis. Imetore koht.
- Stardis läks mul kiireks ja sellest tuli mitut sorti jama. 
- Jäin jõe peal nälga: olin söögi ja joogi lollisti ära peitnud. Sõitsin kuus tundi ilma söömata ja joomata. 
- Süst oli MTÜ Veteväli käest Maryak Rev520, minu jaoks ideaalne paat. 
- Jõgi oli madal, kivid väljas - selle aasta suurvesi oli juba märtsi keskel ära.
- Ilm - paar kraadi sooja, vastutuul 5 m/s, lõpus vihm.
- Sõitsin hästi õhukeste riietega - t-särk ja kampsun, paljakäsi. Mulle nii sobib. Kaks komplekti varuriideid oli süstas kaasas.
- Telefoni panin ähmiga päästevesti tagumisse taskusse, nii et pilti teha jõe peal ei saanud :)
- Tulemus - 19 / 28 K1 klassis (meeste ühesed süstad). Üsna hea nii rahuliku sõitmise kohta.

• Maratoni leht: https://tyritori.ee/
• Eelmise korra käkk: https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/suur-tukk-ajas-suu-lohki-ehk-meie-turi.html
• Veteväli: https://vetevali.voog.com/

Ave tabas hetke, mil ma hindan murelikult Suurejõe veski paisu allasõitu.