Monday, April 12, 2021

Lastega kanuus

Kaks aastat tagasi käisime poistega Jägala jõe kanuumatkal ja oli hirmus tore.
Kõige rohkem jäi mulle meelde Alo töö kaptenina. 

Eile sõitsime päeva Loobu jõe peal ja see kõik kordus. 
Ainult Alo asemel oli Ove.

Kanuu nina on juba puu peal, kuid ülejäänu tuleb ka üle saada.

Kanuu tööjaotus - kes ei tea - jaguneb kolmeks. Kõige viimane on "tüür" - tema mõla suunab kanuud. Keskmine on "mootor". Ja esimene on kapten, ilma jutumärkideta. Kapten näeb jõge enda ees, näeb takistusi ja peab tegema otsuseid, kust kuidas minna. Laial ja lihtsal jõel pole see mingi töö. Kuid Eesti jõed pole ei laiad ega lihtsad. Seal on kukkunud puud, kivid, saarekesed, käänakud. Kõige rohkem aga ikkagi puud, mis on kas vees põiki üle jõe või jõe kohal. Mõnest saab ümbert, mõnest saab alt ja mõnest saab üle. Ning ainult kõige esimene - kapten - näeb täpselt, mis ees on. Nii et tema otsutab, jooksvalt ja kiirelt, mida teha. Ning ta peab tagumisi, eriti tüüri, kursis hoidma ja juhtima.

Nii et keerukal jõel voolab kaptenilt taha pidev käskude jada:
- natuke vasemale!
- järsult paremale!
- kivi ees, läheme vasakult mööda.
- puu vees üle jõe, sõidame täie hooga peale.
- hoida vasakule, siis kohe pidurdus ja järsult vasakule!

See kõik peab käima kiiresti. Jõe peal uimerdada ei saa. Kanuu peab vee suhtes kogu aeg liikuma, muidu ei ole ta juhtiv. Mõned takistused nõuavad täie hooga ja õige nurga alt peal sõitmist -- eile Loobul oli selliseid üksjagu. Nii et kapten peab hindama, kas see puu on piisavalt sügaval, et tast üle sõita, või kõrgel, et alt läbi saab. Ja kui ei ole, et mis siis teha.

Hoiatusi tuleb anda varakult - jõel on vool, kanuul on inerts, tüüril olev inimene reageerib viitega. Isegi otse sõites on hea, kui kapten ütleb "takistusi pole, läheme otse, sirge lõpus on lauge käänak paremale".

Laste tagant näeb tüüril olev täiskasvanu jõge enam-vähem ise ka. Aga mitte täielikult. Väiksemad, kuid ikkagi ohtlikud takistused - üksikud tüvenotid ja kivid - on eessõitjate kehade varjus. Nii et kapteni töö on tähtis!

Ja Ove tegi seda hästi ja mõnuga! 

Alo sõitis teises kanuus (mis läks enne lõppu veel ümber), Kati kolmandas. 

Suurepärane päev!

Kõik, kel võimalik - kasutage ära kevadine kõrge vee aeg ja käige jõgedel! Kanuuga, süstaga, lastega, sõpradega! Koroona ajal täisteenust ei saa, sest ei tohi, kuid kanuude laenutajaid on palju - Nelson Matkad, mitu "Seiklus-" ja "Hiking-" nimelist ettevõtet.

Saturday, April 3, 2021

Kirikust sõjaväljale

Hommikul käisin kirikus. Ei, kaasa tunda pole vaja, tänan - vähemalt mitte mulle. Lapsepõlvesõbra ema. Kuid põhjus on küll seesamunegi.

Lõuna ajal osalesin edukalt tormijooksus Tondiraba jäähallile. 

Tondiraba oli.. sürr. Medicumi masinavärk toimis kui kellavärk. Ja oli mõeldud masside teenindamiseks. Rahva juhtimine, registeerimine (kuus paralleelset töökohta), vaktsineerimiseelne nõustamine, vaktsineerimine ise, doosijärgne kohustuslik 15 min ootepaus - kõik oli hästi läbi mõeldud, hästi korraldatud, paralleliseeritud, efektiivne. 

Ja siis... sekkus Riik. 

Kui ma kohale jõudsin, oli saba väga pikk - õues kogu Tondiraba jäähalli pikkuses. Mökutasin veidi ja nägin, kuidas saba kasvab iga sekundiga. Pidasin liiga pikaks ja tahtsin Maardusse minna, mõtlesi ümber, tulin tagasi ja avastasin, et saba on poole võrra kahanenud. Mis ikka, läksin seisma. Selgus, et politsei oli käinud rahvast hirmutamas ja enamik olid lihtsalt ära läinud! 

Politsei viibis seal endiselt, mitmekesi. Konflikt võimu ja mõistuse vahel lõppes sellega, et kui ma Tondirabast lahkusin, oli saba kadunud ja uued vaktsiini-fännid aeti koju. Registreeritud patsiente, 65+, paistis väga vähe. Vene keelt peaaegu ei kuulnud. Keset Lasnamäge! Kuulu järgi olid kõik vaktsineerimis-keskused hommikul ja õhtul olnud üsna tühjad, ja ka siis olid patiendid enamasti need 50+, kes vahepeal neti kaudu registreerud said. 

Kui keegi pärast tänast veel usub, et riigil on mingi kaval plaan, või strateegia, või et keegi teeb kusagil otsustele strat kommunikatsiooni, siis - saage kaineks palun. 

Ja kõik sõbrad, kellel on vanemad, äiad-ämmad, vanemad sugulased - palun jagage neile infot ja saatke või viige nad vaktsineerima!

Friday, April 2, 2021

Kasari ja Penijõe

Aprill on käes, lumi ja jää on peaaegu läinud. See tähendab, et saab vee peale!


Käisime Kasari jõel Matsalu lahe lähedal. Seal on looduskaitseala - liikuda tohib ainult jõe peal, kanuust maha minna ei tohi. On suurvee aeg ja täna oli veel mere poolt tuul ka. Luhad ja põllud on vee all. Sõitsime Kloostri linnuvaatlustornist Kasarit pidi ülesjõge, Aru ojasse sisse ja pärast mööda põldu. Väga lahe oli. Avar, igas suunas on mingit sorti vesi. Paned mõla vette - aga vett on paarkümmend sentimeetrit. Maa-ameti fotodel on kõik puhas heinamaa :) 

Heinamaa noh
Pärast jalutasime läbi Penijõe matkaraja. Muidu sihuke tobe tatsamine, aga Matsalu lahe ääres oli äge. Linnuparved ja lõputu kraaksumine. Pilv hanesid lendas üle - ma olen rändel hanesid näinud oi kui palju, aga see oli tõesti pilv. 

Imetore päev.
Minge kõik kanuu või süstaga sõitma, tore on!!!!




Kõik fotod - Ü. 

Mägine märts ja Rootsi suusamatk

Märtsis juhtus täpselt üks asi.
Käisin Rootsis suusamatkal.

Välismaiste matkade korraldamise ajakava on umbes selline:
- kuu aega aktiivset korraldamist
- nädal aega matkamist
- kuu aega elavat eputamist ja kekutamist sellest, kui hea ikka sai

Tavaoludes võtab matka korraldamine pigem kolm kuud. Algab inimestele helistamisega, et grupp ja aeg kokku saada. Siis on hulk sahmimist Skandinaavia kaardiga ja lennuki- / laeva- / rongi- / bussi-graafikute ja piletite ja hindadega. Saada omavahel klappima transport sinna ja tagasi ja kohapeal (sest matk enamasti algab ühes ja lõpeb teises kohas) ja matka enda marsruut ja rahad ja vahepealsed öömajad - see on räme pusle. 
Seekord juhtus see kõik palju kiiremini, sest pikalt ette planeerida ei julgenud. Veebruari lõpuks sai aga selgeks, et Rootsi riik on turismiks lahti ja mina saan nii remondi kui töö mõttes minna. Pmst tegelesin kogu märtsi alguse matkaga. Kõigepealt inimesed - kes, nagu ikka, kõik väga tahavad tulla, aga ühtegi selget vastust ei anna, sest kaalutlused ja põhjused. Siis mägimajad ise, öömajad, piletid.. jne. Seekord oli palju nuputamist matkatoiduga. Ja kõik remondi- ja tööasjad tuli ka korda saada..

Igatahes 12. - 21. märtsil olime Rootsi reisil ja kõigile meeldis.

Linnadest käisime Uppsalas ja Gävles. See oli jälle... omamoodi. 

Muud? Mida muud? Sai vist veel natuke suusatada... ja jalgrattaga sõita. Remont tiksub aeglaselt lõpu poole. Aga see kõik on täiesti suva, sest pea on endiselt lumist maastikku täis.

Kel võimalik suusamatkale minna või tulla - minge ja tulge. 
Emotsioon on väga, väga tugev. 


Matkapäevik ja mõni foto:

Tegin töö juures ettekande suusamatkamisest kui sellisest.
See on siin:

Monday, March 29, 2021

Rattaga kukkumised ja muud jamad

Panen siia kirja selleaastased jamad, mis rattasõidul juhtuvad.
Ja nad juhtuvad kogu aeg.
Kui see sissekanne ei ole mõnda aega uuendusi saanud, siis järelikult sain surma.

28. märts - kukkusin maanteel. Sõitsin teeservas olnud lumeribasse. Õnneks oli tugev vastutuul ja kiirus väike. Kukkusin käte peale. Põlv katki, kindad utiili. Koht: rattasild üle Tallinna ringtee Kiili lähedal.
Ma olen liiga hooletu. Usaldan, et maastikuratas saab asfaldil iga takistusega hakkama. Ja ei vaata piisavalt teed, vaid vahin ringi või unistan niisama. Õnnelik õnnetus seekord. 

31. märts - tegin hommikul kappe tõstes seljale haiget ja õhtune rattaring (65 km, töö - Türisalu - töö) pani nimmepiirkonna tõsiselt valutama. Nii et tänasele tipikate ühis-sõidule ei lähe. Pigem otsin apteegist pipraplaastrit... või sinepi oma - on neil mingi vahe?

Aprilli algus - ostsin helkurvesti. Sõitsin Tondi tänaval, silma jäi avatud motopood ja sealt sai. Sihuke vöö ja vesti vahepealne.

 

14. aprill - sõitsin autol risti ees läbi, liiga ootamatult. Sain signaali. Asja eest. Päris ohtu polnud, kuid autojuht ilmselt ehmatas. 

Saturday, March 20, 2021

Üks teine maailm


Võib-olla ei peaks veel ärplema... aga kuidas sa jätad?

Maskideta inimesed, avatud poed ja kohvikud, elus ühiskond. Jõe ääres istuvad tudengid ja pargis mängivad lapsed. Kuigi sabas ja tänaval hoitakse vahet ning saunas loetakse pesijaid.

Ja inimesed on nii-nii ilusad, sest nad naeravad ja naeratavad ja seda on näha.

Kummaline, jube, võõras, kauge...

Thursday, March 4, 2021

Veebruar 2021 - valge paradiis

Hurmav valge veebruarikuu oli. Ilmselt kõige kaunim mu elus. Käisin palju looduses - perega, sõpradega, üksi. 

Remont sai kodu ühes pooles (kolmandikus?) valmis. Või siis ei - kogu värvimine jäi kevadeks / suveks. Tegime veel põrandate hooldusõlituse, ootasime nädala ja kolisime end ümber. Nüüd käib tegevus köögi poolel. 

7. veebruaril - Ele ja teiste sõpradega ring ümber Lobi neeme. Osaliselt merejääd pidi. Fantastilised vormid, Lobi kivikülvi jäätunud rändrahnud, pitsiline ja "krousis" merejää - sai hea. 

14. veebruari ehk sõbrapäeva veetsime sõpradega Laukesoos. Lumi, päike ja hundi jäljed.

24. veebruaril ehk Vabariigi aastapäeval matkasime suuskadega Aidu karjääris.

Käisime lastega Jägala joal ja Kõrvemaal suusatamas.

Kuu lõpus oli koolivaheaeg. Korraldasin poisid Tartusse, läksin ise järele ja käisime Peipsi ääres. Ja ka peal - sõprade tõukekelkudega. Oli imeline.

Tagasiteel Tallinna käisime Männikjärve rabas (Endla looduskaitseala Piibe maantee poolne serv). Lumi juba sulab ja raba pole ühtlaselt valge, vaid lapiline. Aga kena seegi!

Murdmaasuusatan... mitte päris üle päev, aga peaaegu. Imemõnus on. See uisu-suusa tunne, et tõukad ja lendad, on täiega olemas. Tuleks rulluisutamine ära õppida, see on ju sisuliselt sama asi, ainult et käed ei tee vist tööd. 

Talv on olnud imeline - jää ja lumi ja parasjagu külma. Ma jagan inimestele merel uisutamise ja jääronimise videosid ja proovin sellega mitte üle pingutada. Aga no kui on antud selline talv noh!!

Isegi remont on täitsa valge!

Saviloo rändrahn Lobi kivikülvis

Mummuline ja hundijäljene Pususoo

Jäätunud Jägala juga

Haraka raba ja suusarada

Männikjärve raba, tee vaatetornist Tooma suunas

Täpiline lumi Aidu tranšeede peal

Suund - Venemaa poole!

Jäätunud UFO Lobi Neemelõukas

Thursday, February 25, 2021

Suusamatk Aidu karjääris

Aastal 2014 käisin Aidu Xdreamil ja kirjutasin Etsi blogis kommentaariks, et peaks sinna suusamatka tegema. Aidus olen ma pärast seda sõitnud süsta ja rattaga, ujunud ja kõige kirsiks uues Kaevandusmuuseumis diskol käinud. Täna, iseseisvuspäeval 2021, tegin siis suusamatka ka ära.

Plaan oli tegelikult minna Noarootsi kandis merejää peale. Talv on olnud korralik, meri põhjalikult jääs ja lund palju. Kuid äkiline sula lõi sellel plaanil jalad alt. 20. veebruaril läks sulaks ja vihmale, 22. veebruaril tuli lühike külmalaine, 23. veebruaril sadas kogu Eestis maha võimas jäide, siis jälle vihm. Ka 24. kuupäevaks lubati sula ja vihma. Kõige talvisem ja lumisem tundus ilm olema Ida-Virus. Seega - matkame Aidu tranšeesid pidi.

Sai hea! Ilm oli sula, kuid jääd ja lund ikkagi väga palju. Kalameeste aukudes mõõtsime jää paksuseks 30 cm. Mõnes kohas oli küll vesi peal. Meid hoiatati sõudekanali ja tranšeede ühendus-kohtade eest, et vooluga kohad ja ohtlik. Me siis imetlesime sõudekanalit ainult ühest otsast.

Lumi tranšeedel oli mõnusalt õhuke. Murdmaa-suusaga sai uisku sõita. Ka matkasuusaga oli hea, ainult et undas valjult. 

Ronisime natuke ka metsas ja üle "mäe" ühelt tranšeelt teisele. Lumi oli VÄGA paks. 

15.5 km.
Üle 4 tunni.
Seitsmekesi.





Tuesday, February 16, 2021

Pususoo ja Laukesoo suusamatk

Naabrid läksid sõbrapäeval matkama ja võtsid meid Iidaga kaasa.

May be an image of loodus
Fotod ei ole minu tehtud, vaid Facebookist pätsatud.
Seetõttu kollase jopega tüüp - mina.

Laukesoo on raba Harjumaa, Järvamaa ja Raplamaa piiride risti lähedal. Ardust lõunas, kaks kilomeetrit "uuest" Tartu maanteest vasakul, Saarnakõrve ja Aela vahel. Ma olen seda kaardilt korduvalt vaadanud, aga suvel sinna niisama minna on keeruline - hirmus palju laukaid. Nüüd suuskadega on laukad aga abiks - neid pidi liigud poole kiiremini kui niisama rabas.
Pususoo on Laukesoo lõunapoolne osa. 

Tegime neile ringi peale. 13 km suusatamist, sellest 3 km piki teed autost rabaservani ja tagasi. 

May be an image of loodus ja lumi
Matka alguses otsustasin kraavis jää tugevust mõõta...

Sai imehea.

Raba oli ilus. Lumi ei ole praegu tasane, vaid kuidagi... mummuline. Mikroreljeef. Nagu väiksed ümarad mäed :) Ja sina siis sõidad nende vahel. (Tuleviku tarbeks: aasta 2021 talv oli Eestis mõnusalt lumine, üle Eesti on 20-30 cm lund, mis pehmes rabas tähendab põlvini.)

Laukad olid toredad. Laukesoos on neid hirmus palju ja nad on üksteisega koos nagu labürint. Palju-palju pisikesi saari ja sopikesi. Sõitsime nende peal pikalt-pikalt.

Kõige lahedamad olid aga huntide jäljed! Laukesoo ümber on metsad ja teised rabad - ja hundid. Nood olid rabasaarte vahele pikad jooksuread ajanud. Mitu hunti ühes jorus, üksteise jälgedes, vahepeal lahku ja siis jälle kokku. Ja neid hundiradu oli igal pool, mitte nii, et ühes kohas paar jälge. Muude loomade jälgi oli muidugi kah :)

May be an image of lumi ja loodus
Hundid!

Pususoost algab muide Pirita jõgi. Mitte allikast, vaid kusagilt kraavidest. 

May be an image of lumi, puu ja loodus
Pirita jõe kolmas kilomeeter - kraav mis kraav

Rada ja Laukesoo asukoht