Vandjala / Kostivere / Maardu karjäär

Mäletate, kuidas Nataša Rostova sõitis Moskvast Peterburgi ja siis isand Rževski kirjeldas talle Novgorodi? No just samasuguses kohas käisin ka mina. Püdel savi, nagu paekivi-tuha pasteet. Tööstuslikud haisud, ehitusprügi, rehvihunnikud. Ja see kõik on kokku suur auk, ehk karjäär.

Ma olen ammu seda karjäär piielnud. Hästi lähedal - Narva maanteelt peale Maardu järve paremale. Aga kas sinna saab? Kas sinna tohib? Saab seal sõita?
Täna võtsin ratta ja vaatasin üle.

Sai sisse. Aeda ees ei ole. Päris sõidu lõpus nägin mingit keelavat silti ka. Mingit tegevust seal ei toimunud, keegi ei lõhanud ega kaevandanud midagi, isegi valvurit vist polnud. See-eest oli palju kalamehi nii paadiga kui kallastel. Tundus, et ala on külastamise mõttes täiesti vaba.

Selle karjääri ametlik nimi on "Maardu lõunakarjäär". On ka nimed "Vandjala karjäär" ja "Kostivere karjäär".

Maastik on vahelduv. Üldiselt samasugune nagu Jõelähtmel, mis on samasugune karjäär teisel pool maanteed: avatud alad, vett täis tranšeed, nende vahel mets. Karjääri-järved on sügiseselt kenad. Kuldsed puud madalas õhtuses valguses, luiged, mets ja värk. Nende vahel kaevandusmaastik - kruusast mäed, igasugu hunnikud, alasti kraabitud maapind. Sekka mitmesugust prügi ja natuke tehnikat.

Järvede ääres on palju lõkkekohti. Mitte RMK omi, aga on näha, et seal käiakse palju :)

Läksin karjäärist risti läbi - otse lõunasse. Lõunaservast sai üles, aga ronida oli raske. Savine nõlv oli sellise kaldega, et napilt sai üles. Õnneks on rattal hästi karvane rehv all ja sai selle peale toetuda :) Samast aga läks üles ratta-jälg. Krossimootorrattad?

Lühike, aga huvitav sõit.

Rada, umbes

Tranšeed ja mäed

Püüdsin kiirust mitte ületada

Mis teed, kui jääb hulk rehve üles? Karjäär on neile just paras paik!

Karjääri lõunaserv

Paekivide pakkimise koht. Vandjala paekivi kasutatakse "plaatidena".

Vandjala järv

Vandjala järv

Vandjala järv

Mõnus puhkekoht looduse rüpes

Nopu järv

Paljassaare ja Kopli rattaring

Püüan igal aastal vähemalt korra Paljassaare poolsaarel käia.
Seal on alati huvitav.
Täna tegime kahe vihmasaju vahel rattaga ringi.
Kaasa tuli peaaegu-kohalik J (elab Kopli teisel küljel), ja päris-kohalik J pakkus kohvi ja õunu.

Tänase sõidu tegi ilm - päikseline, aga räme tuuline.
Rattaga sõita oli keeruline, eriti küljetuulega avatud lõigul Paljassaare ja Kopli vahel.
Meri müras, oli vahune ja ägedate lainetega.

Pikakaril olid ujujad.
Natuke edasi - lainesurfarid.
Väike-Paljassaare tipus oli ristlainetus; kahelt poolt tulid vahused lained ja said kokku. Tallinna poolt tulnud lained liikusid vastutuult (kuidas see üldse võimalik on??) ja tuul puhus nende harjalt vahu tagasi. Ilus!

Väike-Paljassaarel on nüüd mägiveised. Neid see tuuleke küll ei seganud.
Suur-Paljassaare all käis samuti lainete möll, vesi oli savist hall.
Vahepeal ajas J. meid päris ranna peale käima ja ise kommenteeris, et nii kõrget vett pole tema siin varem näinud. Tuul oli otse niipidi, et lükkas vee lahte sisse.
Paljassaare ja päris-Kopli vahel on väike maariba. Seal puhus tuul küljelt ja tahtis ratta kummuli lükata.
Kopli liinide uus-arendused näevad väga kenad välja.
Lõpuks jõudsin Paljassaare garaažideni välja. Sürr maailm! Igas suunas rauast karpide read. Nende vahel mingid... häärberid - tundub, et keegi elab seal.
Kõige esimene pilt - vaade prügimäe tipust garaažidele - on tehtud aga eelmisel õhtul.

Meil on ribid mitte roided

Kaks nädalat.

Ma arvan, et Mustamäe EMO lihtsalt ei raatsinud mulle öelda, et mul ikka ON kusagil murd või mõra. Valu on täpselt sama nagu aastaid tagasi roidemurruga. Ja ei parane.
Kõndida - saan
Joosta - ei saa
Nuusata - saan
Aevastada või köhida - välistatud
Magada - saan, aga piiratud ulatuses

Hommikuti on halvem, õhtuti parem.

Mul on tunne, et see roidevalu võtab mu küüru ja siis valutab kogu ülejäänud selg tollest küüru-olemisest omakorda ja sõltumatult.
Suht nõme. 

Tallinna Xdream ja kukkumine

tldr: sõidan rattaga tõkkepuusse, lendan üle nipli ja katkestan.

Usun, et Tallinna Xdream tuleb äge, ja tahan osaleda. Linna-võistlused on alati huvitavad! Mulle meeldib tööstusmaastik ja meeldib näha oma kodu selliseid urkaid, mida muidu ei leia.

Tiim - Mare Raimond mina. Läheme vaikselt tiksuma. Minu jaoks on see esimene võistlus pärast 2017 kukkumist. Raimondil pole vormi. Marel tuleb homme päris võistlus ja Xdream on vaid soojendus.

Start. Vaatan kaarti nagu mõistatust... kus me oleme? Millest alustada? Ülejäänud tiimid nagu teaks, kuhu minna..

Jooks / minirogain. Uskumatult lahe maastik Harku karjääri vanas osas. Aheraine mäed, mingid pangad, paeplatood... Ja võsa. Mare orienteerub: mina ei saa kaardi ja oma uue kompassiga läbi, R jaoks on tempo liig. Teiste sabas saame vajalikud KP-d kätte. Liigume koos plikade tiimidega; on silmale ilus, aga harjumatu.

Ratas. Mul on siin jõudu teistest rohkem. Kahjuks ei kasuta ma seda kasulikult... Tiimi mõte võiks olla, et kes hetkel tugevam, see kas veab teisi tuules või orienteerub korralikult. Mina ei tee kumbagi. Esimese etapi sõidame veaga - lähen vale teed pidi üles. Üldse kipun teistel eest sõitma. Idee, et keegi sõidab minust rattaga mööda, ei ole mulle üldse omane, nii tahan kogu aeg kiiremate konkurentidega kaasa minna. (Oli näha, et Marel oli sama soov jooksus.)

O-tehniliselt on rattaralli väga lihtne, ainult pane. Rada on aga huvitav - Tabasalu kallas, Kakumäe rannarada ja Kakumäe poolsaare tipu mets.

Tiskres sõidab meile vastu president. Turvamehe ja -autoga. Jee!

Mu võistlus saab läbi Lõimise tänaval Tiskre ja Kakumäe vahel. Lõimise on vaikne kõrvaltänav uute majade vahel - sirge, ilma haljastuseta, hea nähtavusega, täiesti tühi. Kasutan seda, et kaarti ette lugeda. Ja siis on mu ees tõkkepuu. Valge, sihvakas rauast toru. Risti üle tänava. Sõidan sisse, lendan üle ja maandun maoli.

Kes on süüdi? Ise, ise on süüdi! Mare hõikas mulle tagant. Aga ma olin liiga ees - ja ei kuulnud hoiatust. Karistus on kohane... Tiim olgu koos, lahku minek saab ühel või teisel viisil alati trahvitud, mul ei püsinud see meeles ja nii ta läks.

Puhtast intertsist / lollusest sõidan tiimiga Kakumäe tippu välja, aga on selge, et joosta ma ei saa ja kanuus sõita ka mitte. Rindkere valus, hingata valus, kahtlustan roide mõra. Veeren finišisse, kiidan Harkujärve põhikooli kokkasid tõeliselt maitsva supi eest, lobisen paari sõbraga. Siis sõidan autoga Mustamäe EMO-sse.

EMO on jõle. Tunnen end seal kui liivatera masinas. "Teie dokument! Aadress! Ei olegi Vilmsi? Felmani? Viis eurot palun." Olemine on väga niru. Tahan valust oksendada, aga siis mind märgatakse ja saan valuvaigistit. Aitäh! Vahelduseks saan näha, kuidas kopteriga üks "nukk" kohale tuuakse (maandumisplats on haigla taga). See annab hea võrdluse. Mul läks ikka väga hästi... Kukkusin kätele, ja õnneks olid kindad; pea ei käinud vastu maad; liigesed on ka terved.

Ootan kolm tundi ukse taga ja saan teada, et ka mu roided on terved. Põrutus lihtsalt. Super!

Võistkond on vahepeal võistluse läbi teinud. Kogu harjutuse! On jooksnud, on kahekesi kanuu ära sõitnud, arvutanud, penoplastist maja kokku pannud. Raimond kaotas ühel kukerpallil prillid ära, otsis neid ligi tunni, ei leidnud, ja sõitis-jooksis-orienteerus edasi kuulmise järgi. (Järgmine päev leidis mustikavarte vahelt jälle üles.) Ultra tublid!!!!

Etapp ise oli minu arust väga hea. Maastiku maasikad - Harku karjäär, Kakumäe, Harku järv (kanuuks) - kasutati kenasti ära. Xdream on endiselt lahe. Kui terveks saan, lähen jälle!

Kõnnu järv ja Lohu küla

Hankisin mõlemale poisile sõbra ja paigutasin nad päevaks Vembu-Tembumaale.
Kiidan!!!, hea koht on, palju müramist ja tegevust.
Ise tegin rattaga ringi:
Kurtna - Kohila - Urge kurisu - Lohu küla - Kõnnu järv - Kohila - Kurtna.

Urge kurisu / kuristik / urge on karstiline nähtus. Keset metsa on madalam ala, mille ääres paest paljandid ja põhjaosas kivine jõe.. org? asi. Pole suurem asi vaatamisväärsus, aga no sai nähtud.

Lohu maalinn. Tegelikult on neid seal kaks. Maalinnani viib uhke sild.

Keila jõgi. Käisin ujumas, samas silla juures. Kitsas, mudane ja külm - ei soovita.

Lohu mõis. Väga omapärane teravate dekoratiiv-elementidega suur kompleks. Kahjuks tundus, et eraomanik on ala sulgenud - väravad olid kinni ja nii sain mõisa vaid maanteelt imetleda.

Kõnnu raba. (Mitte segi ajada Kõrvemaal oleva Kõnnu Suursooga.) Üks väga metsane raba. Mustikaid - oli. Läbi raba viib selge, tugev matkarada Kõnnu järveni. Rada läheb tegelikult veel edasi. Sõitsin rattaga pool ringi ümber järve, siis sai küllalt (linnarattaga juurikatel väga pikalt ei taha), aga aerofotol läheb mingi haru veel läbi raba.

Kõnnu järv. Imetore tume metsane rabajärv. Järvel on ujumis-sild. Vesi oli mõnusalt soe - palju soojem kui paar päeva varem Kurtna järvedes. Ujusin üle, edasi-tagasi kokku üle 500 meetri.

Tohisoo mõis. Seal toimetas rootsi-balti avantürist ja gurmaan-grafomaan Carl Mothander.

Kohila asula tundub väga tore olema. Seal on pood, burksiputka ja kohvik, millest ma kahjuks mööda põrutasin. Ja palju tööstust, osa vana ja lagunemist ootav, osa uus ja virgalt toimetav.

Kogu ringi jaoks sain infot ja innustust siit:
https://minurajad.wordpress.com/2018/09/30/konnu-jarv-vihmas-ja-paikeses-lohu-vaatamisvaarsused/

Rattaga sõitsin 40 km, umbes pooleks asfalt / kruus. Lisaks sain männijuurikaid (rabas) ja niisama võsa (Urgel). Ühes kohas läksin üle raudtee selleks mitte ette nähtud kohas.

Sealkandis on vahtimist veel küllalt! Veel karsti (Nõmme kuristik), veel rabasid ja rabajärvi, veel mõisu (Hõreda)... 

Ida-Viru: Kurtna järvedel ja Aidus

Tegime kahepäevase tuuri Ida-Virumaale.
Plaanid olid uhked, aga tegelikult tegime väga vähe ja rahulikult - ja sai väga hea.
Sõbrad olid seal juba ees, nii et võtsime nende sappa ja tegime samu asju.

Aidu sõudekarjäär ja lõunaserva maastik

Kohtla kaevandusmuuseum. "All" käis vaid Ove, Alo oli kevadel klassiga käinud ja mina varem mitu korda. Poisid said ronida hiiglasliku kopa peale (mina ronisin muidugi ka!) ja Belazi otsa ja üldse oli äge.

Aidu karjäär. Alo + mina. Ida-Viru kaevandusmaastik on äge. Mäetööstusse võib suhtuda nii ja naa, aga ägedust see ei muuda. Inimene on ruutkilomeetrite kaupa maad ümber pööranud, et õhukest kihti selle alt kätte saada. "Tuhamäed", kuumaastik, tranšeed ja kanalid - see kõik on põnev. Kuna olin kevadel samas süstamatkal käinud, oskasin rääkida - ja Alo tahtis kuulata.

Nõmme järv hommikul

Kurtna järvestikul. Ööbisime RMK platsil Nõmme järve ääres. Seal oli muud rahvast ka, aga muidu väga privaatne olemine. Õhtul käisime jooksmas, ujumas ja grillimas. Hommikul pugesin enne päikest telgist välja - järvel oli udu, see liikus tasapisi, muidu täielik vaikus, kalamees tiksus paadiga järvel... imeilus!

Järgmisel hommikul tahtsime kümne järve matkaraja kärmelt ära teha, aga lõpetasime alles kell viis õhtul :)

Kuradijärv

Rada oli lihtsalt nii mõnus! Igasugust metsa sai näha. Järvi on suisa üksteist, ja ma käisin kaheksas neist ujumas: Särgjärv, Haugjärv, Ahnejärv, Martiska järv, Kuradijärv, Suurjärv / Peenjärv, Väike-Laugasjärv, Nõmme järv. Saime pohli, mustikaid, virgemad ka kukeseeni... Poisid käisid Pumbajaama kivi otsas. (Sealset veevärki mõjutas väga palju see, kui hakati põhjavett linnadesse pumpama.) Väga lahe!

Käisime Jõhvis (pommiauk, hoiduge) ja Varja kohvikus (super tore, soovitan) ja korjasime Purtses arooniad ära ja viskasime mere ääres lutsu.

Aidu karjääris veealuse metsa vahel ujumas

Imetore nädalavahe!

Mugavustsoonist välja

Sattusin Internetis tervise-gruppi. Grupp on a) ainult naised b) tugeva toidufoto-fetišiga, aga muidu väga tore. Ma iga õhtu mõtisklen, et peaks toidule vastukaaluks sinna joodud õlle pilte panema. Seni pole julgenud. (Õlut joome sõpradega ja vähe, aga see eest hästi imelikke.)

Aga - nagu öeldud - tore grupp on.

"Mine mugavustsoonist välja", käskis kuri treener ükspäev. "Ja reedel raporteeri!"

Mõtlesin kohe mitu asja välja, mis mu tsoonist väga välja viivad. Aga alustasin sellega, et jooksin 10 km. Kõik mu viimased jooksud on olnud mingi sohiga, umbes et pärituult / allamäge / pausidega. Ebamugavus seisnes siis selle, et panin end jooksma järjest ja ühtlaselt. Algus-lõpp samas kohas, kell käis kogu aja.

Tuli välja küll. Kilomeetri ajad 5:35 ja 5:52 vahele, 10 km netoaeg 57:20. Aga oli raske, ausalt.

Tegelt peaks hakkama tervisepäevikut pidama. Põhiliselt tuleks arvet pidada puhkuse üle. Ma rabelen kogu aeg ja puhkan liiga väge. Eelmine nädal: L-P käisime kanuuga Jägala jõel, kanuus lisaks minule Alo ja Ove, sõudsin ja tüürisin ja rabasin kolme eest ja lisaks kõik ületassimised ja kanuu kõrval sumamised ja muu sahmimine. Ja nii iga päev. Reedel enne matka käisin rattaga Kõrvemaal, neljapäeval enne seda lastega orienteerumis-päevakul, kolmapäeval enne seda rattaga Kõrvemaal, saate aru küll. Aga no on suvi, kuidas ma istun ilusa ilmaga toas? Ikka lähen rattaga sõitma või teen midagi. 

Soodla / Mähuste järve rattaring nr 2

Suvine Eestimaa on ühtlaselt roheline, igav, isegi kole.
Nõges kõrvetab, põdrakärbes pureb.
Eks?

EI OLE TEAD!!!

Eilne südasuvine Kõrvemaa oli imeilus. Hurmav! Lummav! Kanarbikumee lõhn, lillad ja kuldsed kõrred madalas õhtuvalguses, imepeene vaibaga kaetud maa. Pilti ma ei teinud ja kirjeldada ei oska, nii et kes näha tahab, mingu sinnasamma. Või mujale - küllap on ilus kõikjal, mitte vaid Kõrvemaal.

Ring tuli selline:
- algus Soodla veehoidla nurgast
- ring Linajärve soost põhja poolt
- imelik konks ümber Kõvera-Käspri talu karjamaa
- hiilime okastraadi alt karjamaale (ratastega), aga lehmade närvide säästuks lõikame läbi metsa
- kaotame raiesmikel raja
- raiume 2 km läbi raba ja soo ja padriku ja kuusevõsa
- vahepeal leiame imeliseee sinikakoha, kasvavad kobaras, pole elus sees sellist näinud
- näeme kahte suurt lindu hämaruses lendu tõusmas. tedred? kotkad? ei tea
- käime Mähuste järves ujumas, soe!
- sõidame pimedas piki Soodla veehoidla põhjakülge autoni tagasi

Mõlemal on telefonid kohe-kohe täiesti tühjaks saamas.
Aga (paber) kaart on, kompass on, lambid on - päris eksimise ohtu seega pole.

Tahan veel!!!!

Soodla / Mähuste järve rattaring

Soodla veehoidla kandis on imeliselt mõnus ratta-maastik.
Tegin vastupäeva ringi ümber veehoidla.
Käisin kaks korda ujumas - veehoidlas endas (risti üle) ja Mähuste järves.
Käisin Koitjärve rabas ja sain paar nirakat murakat.

Samas kohas käisin sel kevadel suuskadega ja eelmisel kevadel samuti rattaga.
Abiks on XT Soodla rogaini kaart ja laia rehviga MTB - teed on seal liivased.
Ring tuli 26 km rattaga + Koitjärve rabas jalgsi + kaks ujumist.

Jube palju rahvast oli veehoidla ümber. Mähuste ääres platsil kerkisid telgid, paar päevitunud ja lõbusat vene perekonda sättisid end ööbima.

Kaart: https://www.google.com/maps/d/viewer?mid=1sP7ifiqMTH_CX292U4p6qIrgj8y7kzo0&usp=sharing

Kevadine suusa-retk oli ka hirmus hea:
https://kurinurm.blogspot.com/2019/03/sookollil-kulas-koitjarve-raba-suusamatk.html

Kõrvemaa päevak

Mina + autotäis sõbrannasid.
Päevak stardiga Kõrvemaa keskusest.

Võtan 6.5 km ja 20 KP raja, M45 / M50.
Kulgeb piki raba ja võsa. Tee-etapid on vaid lõpus.

Esimene KP. Peaks minema mööda raba, sest see on kuiv. Mina ukerdan ülevalt ringi, raiskan aega ja jõudu, ja ei saa oma asukohast hästi aru. Sööme ühe neiuga koos mustikaid (super suured ja head) ja leiame koos ka KP üles, aga aega läheb.. palju.
Teine KP. Esimesest ainult 100 m, kuid piki mikroreljeefi. Jooksen mööda, ei saa oma arukohast aru, siban lähima joonorientiirini ja sealt tagasi. Seekord ei söö isegi mustikaid.

Kahe KP-ga olen teinud 10 min viga. :(
Adun, et kogu rada ma täna läbida ei jõua, ja võtan rahulikult.

Kolmas KP, üle Linajärve ümbruse raba. Siin on MURAKAD!!!!! Valmis ja palju! Kuna kiiret mul enam pole, panen kaardi maha ja veedan tükk aega lihtsalt marju süües. Miskipärast olen siin üksi - mitte keegi teine pole minuga sama rajavalikut teinud. Wtf? Aga no parem on, murakaid mulle rohkem.

Kuid kolmas KP ise tuleb kätte täiesti puhalt, neljas - hästi, viies - hästi... Lohad on ees ja kaarti loen hästi ja kaugusi adun ka hästi. Raja keskosa, 15 KP-d, tuleb minu kohta väga kenasti.

Lõppu jäävad 4 KP-d, mis on Kõrvemaa keskuse discgolfi alal. Teede juures ja vahel, hästi lihtsad...

JA SIIS MA JOOKSEN NEIST MÖÖDA. Nagu, päriselt. Jõuan pmst finišisse välja. Mida asja ma siin teen rsk???! Pööran vihaga tagasi ja võtan tagant neljanda KP ära (sinna läheb tee pealt Laagna tee suurune loha), aga sama vihaga lahkun KP-st suvalises suunas. Nii et tagant kolmandaga läheb jälle aega.

Aga raja saan tehtud!!!
Olen jube rahul!
Käin veel Kõrvemaa keskuse lombis korraks ujumas (sest linnas tuleb kohe külla minna) ja on jube hea!

6.5 km rajal läbin telefoni / Endomondo arvates 11 km. Brr.
Aeg 1:36.

Ehk siis
- maasikad - check
- mustikad - check
- murakad - eriti check
- kõik KP-d käes ja rada kirjas - check
- mitu lolli viga - check
- mitu hästi orienteerutud etappi - check
- natuke nõgesekõrvetust - check
- jalad märjad - check (samas murakajärve juures sain)
- järgmisel päeval ei valuta ei liigesed, ei lihased - check
- endaga jube rahul - check check check!

Rattaga ujuma: Roobuka - Maidla - Pahkla

Viisin Alo sünnipäevale, see aga kestis ootamatult / meeldivalt kaua.
Mõttest minna Maidla järve ujuma sai veidi pikem ring.
Kangru - Kiisa - Maidla - Hageri - Kohila - Pahkla - Tuhala - Kiili - Kangru.
Tee peale jäi veel hulk külasid / asulaid / kohti, kus ma pole iial teadlikult käinud - Luige, Sausti, Sutlema.

Ujumas käisin kolmes kohas:
Roobuka paistiik. Kinnikasvanud lomp Kiisa külje all. Ametlik ujumiskoht olemas, aga ilmselt ei kasutata.
Maidla järv. Suur (200x200 meetrit või rohkemgi), sogase veega. Plaaž, ujumis-sild ja üksjagu rahvast. Ujusin diagonaalis üle.
Alesti järv / Pahkla karjäär. Kõige selgema ja kõige soojema veega. Rahvast - ema lapsega. Alesti on muidu super tore, aga samal järvel (eraldi alal) kihutavad kogu aeg skuutrid.

Teele jäi ujumiskohti veel, näiteks Keila jõe paisjärv Kohilas ja igasugu pisemaid lompe.

Lisaks nägin ära veel Maidla mõisa varemed, Kohila mõisa ja Sutlema karjääri.
Ja sain nii mustikaid kui metsmaasikaid.

 Roobuka paistiik

 Maidla mõisa otsasein

Pahkla / Alesti järv. Järv on üsna suur, siin vaid tema põhjapoolne otsake.

Rattaring tuli korralik.
80 km, Tallinna ringteest lõunas, võrdselt kahel pool Viljandi maanteed. 
Kohilas käisin poes ja ostsin paar pirukat ja veidi juua.

Suvi on ilus!
Põllud on rohekas-kuldsed, põlluääred kollased ja lillad.
Teed, millel sõitsin, olid peaaegu autovabad, välja arvatud Viljandi maantee lõik. 

Kuhu minna ujuma?

Vesi on igal pool soe, nii et ükskõik kuhu!

Sel aastal käidud:
- Vaskjala veehoidla
- Maasi rand Saaremaal (maikuus Roheliste rattamatka ajal)
- Pirita jõekäär Tallinnas (see kõrge liivase kaldaga koht)
- Loo küla ujumiskoht Pirita jõel
- Ännijärv
- Marimetsa raba järved
- Vanasadam Kalamajas
- Järveotsa järv / Selgjärv Ellamaa ja Padise vahel, Valgejärve õpperaja alguses
- Uuesalu järv / lomp
- Maidla järv
- Pahkla / Alesti järv
- Roobuka paistiik
- Kõrvemaa keskuse tagune lombike
- Mähuste järv
- Soodla veehoidla
- Uljaste järv
- Purtse rand Hülgekivini 
- Jägala jõgi Napu laagrikohal (Ardu ja Jäneda vahel)
- Ümarjärv (Paukjärve lähedal Kõrvemaal)
- Aidu karjäär, see veealuse metsaga koht Sipelgamäest kirdes
- Kurtna järved. Ühe päevaga kaheksa: Särgjärv, Haugjärv, Ahnejärv, Martiska järv, Kuradijärv, Suurjärv / Peenjärv, Väike-Laugasjärv, Nõmme järv. Viide: https://media.voog.com/0000/0030/9870/files/A4%20-%20Kurtna%20matkarada.pdf
- Keila jõgi Lohu küla juures (Jaanilinna silla lähedal)
- Kõnnu järv (Rapla maakonnas, Kohilast lõunas - väga ilus metsajärv)
- Pumbuta järv ja Allikajärv Nõval

Lisaks Tallinna lähi-rannad - Pirita, Vääna-Jõesuu, Meremõisa, Roosta.
Lisaks Vahemeri ja mõned Ida-Euroopa järved, eriti Bohinj.

Marimetsas, Järveotsas ja Kõnnu järvel on ujumis-sillad. Saab väga kenasti vette ja tagasi.
Ännijärvest väljusin üsna mudasena.
Pirita jõekäär kasvab suveks ilmselt kinni.

Kuidas osta internetti

See on väga lihtne:
- osta stardipakett, eralda sellest SIM ja pane telefoni
- osta 5 / 10 euro eest krediiti ja kanna see helistades kaardile
- vaheta SMS või kõne abil krediit andmemahuks

Miks mul läks sellega eile pool tundi (või isegi kolmveerand)?

Komeet 46P/Wirtanen, jaanuar 2019

2018 jõulude ajal oli taevas "jõulukomeet" ehk siis https://en.wikipedia.org/wiki/46P/Wirtanen. Meil seda näha ei õnnestunud, sest alates novembri lõpust kuni aastavahetuseni olid KÕIK õhtud pilves. Kõik!!!

Aga 3. jaanuar oli selge!!! Komeet oli selleks ajaks palja silma jaoks nähtamatu ja tema pindheledus nii nõrk, et Tallinnast seest ei saanud teda ka pildile. Läksin linnast veidi välja, Raku järve äärde, ja sealt sain ta ikkagi kätte.

Tehnika: igivana Canoni peegelkaamera, 60mm objektiiv, statiiv ja kaugpäästik.

Jooksmas

Jooksmine on halb!!! Liigestele ja südamele ja üldse. Õnneks ei ole ma pärast 2017 kevade kukkumist joosta saanud. Sest valus.

Aga midagi pole teha - tahaks!! See on nagu mõnuaine. Nii et ma lubasin endale, et kui kaal alla teatud piiri läheb, siis proovin jälle. See hetk jõudis paar nädala tagasi kätte. Nii et ma olen nüüd paar korda sörkinud, umbes korra nädalas.

Ilgelt raske on. Ausalt ka.

Esiteks proovisin Harku ringi, läksin reipa 5 min/km tempoga peale ja koolesin kohe. Ei jaksa! Kõndisin ja sörkisin vaheldumisi.
Olen ka kodus mere ääres jooksnud - sama. Järjest joosta ei suuda. 10 km peale pidi tegema neli puhkust.

Aga - läheb paremaks! Eile sibasin ka 10 km, tegin kaks (pikka) pausi. Oli hea, võhma jagus, viimased kaks km olid kõige kiiremad. Täna on jalad veidi kanged, aga midagi pole otseselt valus.

9. juuli: 10 km 57:30. Järjest, ühtlaselt, vihmas ja tuules. Alustasin allamäge - Ilvese sillalt Lauluväljakule, sealt Piritale ja tagasi Russalka juurde. Hingamine ja pulss kogu jooksu ajal kontrolli all ja normaalsed. Kilomeetri ajad 5:40 ja 5:53 vahele. 8. km tegin kiiremini (5:20), oli kerge. Põlv ei andnud tunda, aga lihased on küll hellad.

Kes tahab umbes korra nädalas minuga koos sörkida, 5-10 km tempoga 6 min/km või veidi alla, võib teada anda.

Augusti alguse lisandus:
Sloveenia mäed tegid jalgadele ainult head - põlved ei andnud / ei anna üldse tunda. Matk ise sai oodatust kergem, sest liikusime enamasti ilma kotita.
Jooksuproov pärast matka oli mõnus-mõnus-mõnus. Esimest korda üle pika aja julgesin ja jaksasin kiiresti joosta. Nauding, eks!

Kotka mäed

Paekivi / liiva / kruusa kaevandamisel jääb järgi auk - suur osa maapinnast viiakse lihtsalt minema. Põlevkivi ja fosforiidi kiht on aga õhuke, meeter või paar. Selle kättesaamiseks tõstetakse ülemine kiht pinnast lihtsalt ümber. Tulemuseks on täiesti segi pööratud pind ja järsud kõrged künkad - kuumaastik. Küngaste vahel on väljasõidu-tranšeed. Mahajäetud karjäärides on need vett täis ja kogu ala muutub labürindiks.

Kõige kaunim on vanu karjääre vaadata reljeefkaardilt.
Siin on jupp Aidu karjääri maa-ameti rakenduses - link:
Mummud on Sõnajalgade tuulikute "padjad"; spiraal nende küljel on juurdesõidutee.

Tallinnast idas on samasugune karjäär fosforiidi jaoks.
Võrrelge:

Hele asi ülal paremal on Jõelähtme prügila.

Nii Aidu kui Jõelähtme maastik on jabur, ilmvõimatu, ebaloomulik. Looduslikel küngastel on oma loomulik kalle - liiv, muld või kruus lihtsalt ei püsi järsemas hunnikus. Aga kopaga pandud paekivi hunnikud võivad olla kuitahes järsud. Nii Aidu kui Jõelähtme on täis teravaid, mitukümmend meetrirt kõrgeid kivihunnikuid.

Tavaline inimene ei satu sinna mitte iialgi. Minusugust aga tõmbab. Kevadel mõõtsime Aidu tranšeesid süstaga, Jõelähtmes käin aga rattaga. Täna siis Kotka mägedes.

Kotka mäed on Strava segment Jõelähtme karjääri põhjaservas, vastu Ülgase looduskaitseala. (Kui sa ei tea, mis on Strava segment, siis siin selgitab.) Sisuliselt on see karjääri "serv" - välja võetud maapinnast tekkinud pikk järsk mägi.

Satun sinna läbi Jõelähtme maratoni lõime velo.clubbersis. Maratoni rada läheb "piki" mäge. Tahan näha, kui hirmus siis on. No ikka väga!!! Rattaga pole mul sinna asja. Ma ei suudaks seal meetrit ka sõita :) Järsud tõusud, järsud laskumised, kõikjal terav kivi väljas, kukkudes veered harjalt paarkümmend meetrit alla. Ma ei suuda ega julge. Siin ei aitaks ka mistahes ratas ega rohkem jõudu - mul lihtsalt pole selle raja jaoks oskusi ega mune.

Aga muidu on huvitav! Jätan vahepeal ratta ja ronin kõige kõrgemasse tippu. 360 kraadi vaade. Otse siinsamas on meie armas Tallinna prügila. Kajakate kisa kuulen, aa haisu pole - ju on tuul mujalt. Põhjas on meri ja Prangli saar, läänes Muuga ja Tallinn, idas Lahemaa algus. Ootamatult lahe vaatekoht!

Hiljem teen ringi metsas, ilmselt Jõelähtme maratoni rajal, ja sebin enne tee peale saamist natuke edasi-tagasi. Lõpuks leian toreda sillakese, vist jalgratta või enduuro meeste tehtud.

Loodus on mõnusalt suvine. Kõik õitseb. Nõgest pole. Karjääri põhjas ehmatan lendu pilvetäie pruunikaid liblikaid. Korra ragistab mu kõrval metsas miski... aga kuna kõik on lehes, siis ei näe, kes. Ehk oli orav? :) Kotkaid siin mägedes pole, aga on kotkasuuruste vareste parved. Rada on nende sulgi täis. Ja no igatahes pole siin inimesi, peale minu.

Põhja-Eesti maastik on omamood sürr. Sile lausk maa. Ja siis äkki sügavalt lõikuv jõeorg, või end maismaale unustanud pank-järsak, või inimese tehtud mägismaa.

Linke:
Fosforiit @ ut.ee
Fosforiit @ Wikipedia
Kotka mäed Strava segment
velo.clubbersi Jõelähtme maratoni lõim
Minu tänane sõit Endomondos

Aitäh kodanikele, kes clubbersis Strava lingi panid / mulle Jõelähtme tracki saatsid!

Avarii Sõpruse puiesteel (mitte minuga)

Sõidan Sõpaka rattateel Koskla peatuse juures Mustamäe suunas, kui kuulen kriginat.
Väike sõiduauto teeb tee peal piruetti. Tema taga olev seguauto pidurdab, aga lõpuks sõidab sõiduautole külje pealt risti sisse. Lükkab sõidukat veel natuke edasi ka. Kuidagi saab pihta ka kolmas auto, kaubik. Siis jäävad kõik seisma. Kaks sõidurida on blokeeritud, kõige parempoolne õnneks vaba. Sõiduauto mõlemad küljeuksed on lömmis ja auto ise lopergune. 

Helistan 110, kirjeldan olukorda. Proua miilits uurib mu käest, et mis ja kus. Ma ei oska vastata küsimusele, kas seguauto on veoauto ja kas juhid olid kained. Kõne ajal tulevad inimesed autodest välja, kõik on ilmselt terved. Lõpuks soovib politsei, et ma läheks juhtide juurde ja uuriks, et ehk nad saavad omavahel kokkuleppele. Mina arvan, et kui on mitme auto kokkupõrge keset Sõpruse puiesteed, võiks ikka patrulli välja saada. Vaidleme natuke, siis panen toru ära.

Sõidan Sõpakat pidi ülespoole, natukese aja pärast lendab patrull Kristiine suunas.

Dispetšeril on ilmselt protokoll, mida ta järgib. See sisaldab küsimust "kas juhid on kained?", aga mitte "mis on autode numbrid?". Ja lõpuks püütakse politsei tööd crowdsource'da. Päris veider. Mida ma oleks pidanud tegema? Avarii osalisi surkima minna - välistatud, keegi ei taha kõrvaltvaatajat sinna midagi korraldama, lisaks ka ohtlik (veel üks inimene keset liiklust sahmimas).
Poleks lihtsalt pidanud helistama vist?

Ka eelmist avariid nägin samas kandis - Endla tänaval, Kristiine ristist veidi linna poole. Üks auto hakkas lollis kohas järsult ümber reastuma, teine tuli talle tagant / küljelt sisse. Avarii jaoks on vaja niiii vähe.

RMK uus rakendus - "RMK Loodusega koos"

https://play.google.com/store/apps/details?id=ee.rmk.app

Installisin; tundub olema täpselt see, mida mul vaja on.
Maa-ameti kaardi eri vaated ja Eesti matkarajad koos.

Aitäh, RMK ja autorid!

Jaanid 2019

Rongiga Raplasse.
Raplast rattaga Vanakülla, sellisel marsruudil:
- Rapla linn ja kirik ja bensuka kohv
- Märjamaa kirik, kus teenistus just käimas
- Marimetsa raba matkarada. Rattaga laudteel!
- Ujumas!! Samas Marimetsas, seekord käisin kõik kolm "basseini" ära. Vesi on super soe!!!
- Kullamaa kirik (sisse ei lähe) ja mälestus-sammaste plats
100 km.
Enamik ühtlases vastutuules (läänest). Päike lõõskas ja oli väga suvine.
Kogu see maastik on mulle täiesti võõras. Üks roheliste rattaretk tõi siia, aga ma ei mäleta midagi. Märjamaa kirik on võimas. Kullamaa omma sisse ei lähe, aga selle ees olev mälestus-sammaste plats on äge. Üldse - külad on kenad, talud on korras, ja igal sammul on mingi infotahvel.

Jaanituli väga heas seltskonnas ja üüratu sööma-aeg. Magan telgis pikalt ja hästi.

Järgmisel päeval rattaga Vanaküla - Tallinn:
- vaatan üle Palivere mäed / matkarajad / spordikeskuse
- sõidan jupi Haapsalu maanteed
- vaatan üle Risti raudteejaama ja veetorni (ja võtan ühe õlle)
- sõidan vana raudteed pidi Ellamaani. Väga mõnus!!
- Ellamaa - Padise "maanteed" pidi Järveotsa järveni, Valgejärve õpperaja alguses
- käin ujumas!! Järveotsa on super ujumiskoht - supelsillaga, parasjagu suur, soeeee
- Padisele, saan mõisast kohvi
- Vasalemma loss
- Keilasse, saan Statoilist burgeri
- koos kahe mnt-ratturiga linna
Kahjuks sõidan ilma vaatamata mööda Väike-Lähtru kirikust. See oleks teinud 4 km ringi.
100 km.
Tuul oli pool teed jälle vastu (loodest). Haapsalu ja Paldiski maanteedel õnneks tagant.

Kati + lapsed on aga Norras (Nordkapis) või Soomes (Pallas-Hetta matkarajal).

Aitäh jaanitule pererahvale!

Rattaga Kaberneemes

Jägala - Kaberla - Kaberneeme - Jõesuu - Linnamäe - Jägala.
25 km.

Tore maastik on! Sai sõita liivases metsas, piki Kaberla oosi, käia mitmes rannas. Kaberla ojast sai üle era-silda pidi. Linnamäe veehoidla on alati lahe koht. Kahjuks ei jõudnud seekord Jõesuu sillale.

Valisin rada vana rogaini kaardi järgi, sai väga hea.
Asfaldil olime vaid päris alguses ja lõpus.

Taani kuninganna saabumine

Käisin Lennusadamas vaatamas, kuidas Taani kuninganna Margrethe II Eestisse saabub. Olin ainsana Noblessneri muuli peal (otse jahi sissesõidu tee juures) ja pärast miskipärast otse õiges kohas.

Mulle meeldib, et meil ajalooliste vaenlastega nüüd head suhted on :)

EKA TASE '19

Käisime vaatamas EKA lõpetajate näitust. Ronisime tublilt läbi kõik viis korrust tublilt, jõudsime katusele, sööklasse, keerdtrepile. Nägime ära pimedad urkad ja klaasist galeriid ja liimihaisused töötoad. Mõnes nurgataguses hõljub sukavabriku vaim veel võimsamalt kui kunstikooli oma.

Näitus? Hmm... Mida üldse ootab kunsti-akadeemia oma lõpetajalt? Maali päikeseloojanguga? Esinduslikku rinnakuju istuvast riigijuhist? Imal-meelast reklaamivideot? Vist mitte eksju? Igatahes oli meie / külastajate ühine mulje see, et mitte millestki ei saanud aru. Ja ju nii peabki.

Küllap saavad lõpetajatest meie kultuuri kandjad ja mõtestajad, edu neile sel keerulisel teel!

Muuksi ja Tsitre pank

Oktoober 2014:
Sumame soises metsas Kahala järve ja mere vahel, kui meie ette kerkib.. sein. Müür. Mägi. Hiigla kõrge. Ulatub mõlemas suunas nii kaugele kui silm näeb. Ja no tõesti kõrge - mitukümmend meetrit. Oleme küll kaardis ja "loeme" maastikku, aga see tabab meid täiega ootamatult!!! Võistlusel looduse jaoks aega ei ole, seega ronime seinast üles (järsk ja raske rsk) ja lidume edasi, aga lubame igal juhul tagasi tulla, sest no nii sürr.

Juuni 2019:
Mõeldud-tehtud! Veiko asemel on küll J & M & jalgratas.

No tõesti on sürr!!! Me nähtud sein oli Muuksi pank. Kõrval on teine samasugune - Tsitre pank. Nood on kõrged (25-35 meetrit), pikad (4 ja 5 km), ühtlased ja täiesti metsa sees. Pangast paar meetrit eemal ei adu üldse, et miskit võiks olla. Aga astud sammu... ja maa "avaneb" jalge ees.

Sisustasime kolm tundi ja 30 km sellise ringiga:
- start Kuusalust
- ring Andineeme randa
- rippsilla kaudu üle Loo jõe
- üle heinamaa Tsitre pangani
- Turje kelder - juga ja koobas paksus, eriti sääserikkas metsas
- Muuksi linnamägi - terav neemik pangal
- 4 km Muuksi panga pealset rada pidi. Täiesti maagiline! Vanad suured puud, nende all tee, aga 30 meetrit kukkumist vaid sammu kaugusel...
- läbi Uuri ja ümber Kahala järve tagasi Kuusallu.


- Turje keldri juures on hulk infosilte, aga need on hästi peidus - metsa ja heinamaa vahel. Kui lähed, roni pangast üles ja vaata metsa ääres ringi!
- Tsitre panga all on tee, aga tundub, et keegi on sinna maja ja värava ette ehitanud ning tee on sisuliselt kinni.
- Muuksi panga idapoolses otsas (üleval) on külaplats, saab istuda ja merd vaadata.

Maa-ameti reljeefkaart


Turje kelder. Eesmine onu mitte ei näita näppu, vaid vehib sääski ära.


https://et.wikipedia.org/wiki/Muuksi_pank
https://et.wikipedia.org/wiki/Tsitre_pank

Nüüd tahan ma veel talvel ka tulla - kui puud on raagus ja sääsed talveunes.