Konverentsid

Miks ma ei kirjuta üritustest, kus ma käin? Ei tea. Praegu olid siis järjest Cybers Security Summit, BSides, KRKK Riigikaitsekonverents.

Cybers - rohkem teenuste kirjeldusele ja müügile suunatud, aga ikkagi huvitav. Keskmiselt kallis, aga ma kahtlustan, et enamik osalejaid olid seal võõra raha eest. Kultuurkatlas. Hea orgunn, super söök. Cybers ettevõttena tundub asjalik, käisime neil pärast külas.

BSides - Eesti oma DefCon. Äge. Lisaks lahedatele loengutele on seal oma hacking village, tinutamine ja värk, nagu pärisel. Odav. Kui tahate Eestis käia ühel andmeturbe-üritusel aastas, siis võtke see.

Riigikaitsekonverents. Tasuta, ehk siis kutsetega. Kirjeldus, kava. Peaminister avas, president lõpetas, mõlemad igavad. Päris loengud ja arutelud olid väga head. (Sama konveka eelmise korra Kersti Kaljulaiu ava-kõne oli täiesti super - parima riigikaitseline materjal, mida ma eales kuulnud; see peaks olema igale kodanikule kohustuslik kuulamine.) Meeleolu pärast seda üritust on muidugi õudne, muserdatud. Teised osalejad on ehk vähem tundlikud kui mina? Me oleme sõjaga harjunud, ja oleme harjunud ka Venemaa ütlemistega. Aga tegelikult on - jube. See üritus tuletas meelde.

Kokku on ikkagi üsna halb olla. Miski ei suju, pidev ärevus, tervis läheb tasapisi käest.

Üks endine töökaaslane sai just esimese lapse ja teine ootab. Vähemalt nende pärast on mul küll hea meel.

Minu spordikell on geenius

Kihutasin täna ligi viis tundi rattaga. Maastik, juurikad, liiv ja värk. Kell oli käe peal ja logis kõike.
Õhtul käisime Ovega Ülemiste keskuses talle särke ostmas.
Lõpuks jõudsime belgia vahvlite leti ette.
Otse leti ees lõi kellal tuli põlema ja käis piuks.
Tark vidin teatas:
"GOAL!"

Muidugi goal... sest iga päeva mõte on jõuda õhtuks magustoiduni...?
Aga kust ta, kurat, ikkagi TEAB???
Amüsantne.

Sõitsin Lahemaal, sest Bike Xdream. Ma olen seda maastikku muidugi väisand nii matka kui võistluse vormis, ja enamasti rattaga. Ma ei usu, et veel üks ringi mulle mingi eelise annaks. Kuid mulle meeldib saada aru, KUS ma olen :) Sellepärast siis värskendasin mälu.

Päev oli SUUREPÄRANE.
Kohale sõites nägin Palmse ja Sagadi vahel põllutäit sookurgi. Põld oli hall nagu mõnikord hanedest.
Õhtul lendasid nood kured must parvekaupa üle. Olin Oandu ja Võsu vahelisel rajal metsa sees - pool tundi kajas taevas kluugutamisest ja tiibade vihinast. Nagu kurerünnak! Äge!

Sõitsin siis sellist rada pidi:
- Sagadi
- RMK Mustoja lõkkekoht. Seal on kellegi saun. Vist vanas vene piirivalve putkas. Wtf!
- Rippsillad üle Mustoja ja Altja jõe
- Altja rand
- Altja kõrts - väga sümpaatne koht!
- Oandu-Võsu matkaraja jupp
- Pedassaare nina / neeme tipp
- Natturi neem
- Võsu sadam (kus samuti kohvik)
- Esku ja Esku kabel
- Oandu-Sagadi metsalegendide rada pidi Sagadini tagasi. Tore rada on: kihutad - loed - kihutad - loed.
Kokku umbes 60 km, enamasti maastik / metsateed.

LP kontsert

LP ehk Laura Pergolizzi on veider ja äge laulja. Aasta tagasi kirjutasin "naised muusikas" sissekandes nii: "Androgüünne USA laulja ja laulukirjutaja. Teeb häälega imesid. Mul on pilet ta talvisele kontserdile Tallinnas. Palju ei oota, sest Saku Suurhall, a noh."

Kontsert lükati talvest sügisesse ja oli siis täna. Meeldis rajult. Saku Suurhall tõesti ei ole sellise muusika jaoks hea koht ja muidugi võimendati kõik rämedalt üle. Kuid LP on ikkagi selline fenomen, et ta on kõigest üle. Ta nurgelis-graatsiline liikumine, publikuga tantsimine ja täiesti uskumatu vokaal olid kõik olemas. Mõnel laulul pandi rütmigrupp vait ja need olid kontserdi parimad hetked. Aga ka täie bändi ja mürtsuga tehtud lood olid ägedad. Ehk siis - ülirahul.

Rahvas tundis laule ja sõnu ja laulis kaasa. Ja lõpuks tuli LP rahva sekka (no ok tara oli vahel, aga kes tahtis, sai käppa anda) ja mina sain näha "hullunud fänne" :)

Lemmik lugu kontserdilt oli "Churches", mis konservina ei ole üldse huvitav. Kontserdil tuli aga täie emotsiooniga. Nägin oma kõrval olnud naise silmis pärast pisaraid.

Siia aga "Lost on You".
Lahkumineku-eelne kurb ballaad. 

Üritused ja tuttavad

Päevad, üritused ja kohtumised mööduvad nii kärmelt, et ei jõua kirjagi panna.

Eelmisel nädalal - Cybersi Security Summit. Kultuurikatlas. Sai hästi süüa ja palju tuttavaid näha.

Eile, 22. septembril - BSides. 

BSides on DefConi-laadne andmeturbe konverentside ja ürituste sari. Üks neist toimub Tallinnas, nüüd teist korda. Soovitan soojalt KÕIGILE vähegi it-huvidega inimestele. Üliäge on. Seekordne oli siis täna, Vabal Laval, palju inimesi ja jube huvitavad loengud ja töötoad ja üldse äge. Hea on näha inimesi - nii vanu sõpru kui noori, kes on endale kogukonnas koha leidnud. 

Lisaks olen näinud täiesti uskumatus koguses vanu kolleege. Mõnda ise - M-le helistasin ja läksin lihtsalt külla. (Ta on mul telefonis ka lihtsalt "M" nime all, üks täht.) Tal läheb hästi. Balti jaama turul põrkusin L-ga, kes olla mu peale just sel hetkel mõelnud. Telepaatia, rsk, aga meie vahel vist ongi mingi sihuke keemia. 10 min pärast L-st lahkumist helistas mulle TTT (samuti telefonis TTT) ja ventileeris erialase elu mõttetuse üle. Täna Balti jaamas kohtasin RR-i. Üritustel on muidugi kogu aeg tunne nagu lasteaia kokktulekul. 

Tulemas on veel KRKK Riigikaitsekonverents ja sügisene KÜDI. Muudest üritustest - TAOK rogain (vist ei lähe), Bike Xdream (kirjas), Keelutsoon (lähen). Ah ja puhata tahaks ka, kusagil mägedes paluks.

Tartu rattamaraton 2022, virtuaalsõit / avatud rada

Sõitsin läbi Tartu Rattamaratoni, aga avatud raja / virtuaalsõiduna.

Reedel, 16. septembril, kaks päeva enne päris võistlust.

Kahekesi koos Vitaliiga. 

Kokku viis ja pool tundi. Mu parim aeg TRM-il on alla nelja tunni. Seega me tõesti matkasime - tegime pause, ronisime nii Harimäe kui Viti vaatetorni, tegime rajal pilte ja üldse.

Ma olen Tartu rattamaratoni sõitnud mitu korda. Üldiselt meeldib, aga kiired grupiga laskumised on ohtlikud. Nii võtsin seekord võistlemise asemel matkata. Ja kutsusin sõpru ka kaasa. V siis tuli. 

V on minust palju noorem ja palju sportlikum, kuid MTB kogemust sellevõrra vähem ja võistelnud pole üldse kordagi. Stardis sai ta teada, et distants on 89 km, aga varjas oma verest välja löömist vapralt :) Sõitsime kenasti koos. Tema laskus julgemalt, mina tõusin kiiremalt. 

Rada: öösel oli palju sadanud ja rada kohati mudane, mu keskmiselt karvase rehviga hardtail MTB kippus külje peale ära vajuma. Muidu nagu TRM rada ikka - kiire kruus, metsatee, mõni juurikas. Kumbki meist ei kukkunud.

Ilm: hommikul sadas, kuid päeval pidas enam-vähem ja näitas isegi päikest. Suurema osa rajast sõitsin t-särgi väel.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.

Üldine tunne - super mõnus. Soovitan kõigile. Muidugi, päris võistluse hasarti ja adrekat ei saa. Avatud raja sõit on rohkem ikkagi sportlik matk. Kuid paljudele piisab sellest ka. Eriti neile, kes võistlusele rabelema niikuinii ei läheks. 

Rada on lahti ja markeeritud veel 25. septembrini - minge sõitma!

Kõrtsis

Eelmine kord saime kokku 11. veebruaril. Kaks nädalat enne sõda. Issand mis süütud ajad. Vaatan pilte ja tahaks nutta. Jõime. Viimati olin nii purjus Elbruse all, pärast esimest tipukatset ja enne selgroo murdu. 

Siis nägime 26. veebruaril Vabaduse platsil. Jälle tahaks nutta. Kõndisime pikalt ja pigem vaikisime. 

G ja D -ga käisin vahepeal 1:1 kõrtsis.

Ja täna sama seltskond. D G M mina. Niguliste tänava restoran, McDonalds (jah otse restoranist mäkki), Sessel Speakeasy. Nina täis, aga seekord teistel asjaoludel. D sai otse Ukrainast uudiseid ja tegi välja. Kui varem paluti saapaid ja magamiskotte, siis seekord paluti kastitäit teipi. Ma ei suuda ette kujutada seda viha, mis selles peas ja rahvas sees on. See paistab välja, pritsib, valab üle. Ja selle kõrval on meelekindlus.  Uhkus. "Kui mul peaks kunagi lapsed olema, siis õpetan neile sama, mida täna tunnen." Lubasin vältimatu peo ajaks Ukrainasse kaasa minna. "Ainus hea venelane on surnud venelane." R ega P nime asemel oli ainult "this fucking country" või sarnane. Grusiinidel on sama, aga sinna on sisse segatud nii hirm kui heameel. Lisaks otsereportaažile Harkovist vaatasime Tbilisi meeleavaldusi. See kõik on õudne, meeltülendav ja nutma panev samal ajal. Kas meil on suurte tunnete jaoks päriselt vaja sõda?  Jah? Meeleülendus vist võidab hetkel kõik muu. 

Nii D kui M õpivad eesti keelt. 

G sai daamidelt hea litaka loengut hariduse headest külgedest.

Mul käib pea emotsioonidest ringi. See on hea. 

 

Ah, ja kuna ma Facebooki niikuinii panin, siis siia ka.

 

Eelmisel reedel restoranis.

Ukrainlane: räägib head uudist (isiklik elu, mitte sõda)

Mina: ahah nojah tore.

Kaks lõunamaa sõpra: KAUR NII EI SAA!!! SELLE PEALE PEAD SA INIMEST ÕNNITLEMA, EMBAMA, KÄTLEMA, OMA RÕÕMU VÄLJA NÄITAMA JA ÜLDSE!!!! Oeh, need eestlased... Õpeta nagu titat teist.... Jah... jah.... niimoodi jah... no näed, tuleb välja küll... oli siis raske või? Oh teid küll.

Süstalaager Kuremaal

Imetore oli.

Poolteise päevaga:

• Õppisime eri süstade omadusi - kohal oli hea hulk eri sorti matkasüstasid. 
• Harjutasime ökonoomse sõitmise tehnikat - asendit, keha ja käte ja jalgade tööd. "Süstasõit on pmst nagu jalgrattaga sõitmine", okei...
• Harjutasime süsta kallutamist pöördel ja pöörde jaoks
• Sõitsime edaspidi, tagurpidi, slaalomit, tagurpidi slaalomit
• Sõitsime tuules ja kerges laines nii- ja naapidi
• Sõitsime üksteise sabas / tuules, ideaalis hoides 10-20 cm eelmise süsta sabast
• Õppisime kaarega tüüri, sabatüüri, eri ninatüüre
• Proovisime alatuge või ülatuge (mul ei jää iial meelde, mis on mis)
• Lugesime tõmbeid süstaga täisringi tegemiseks, mul tuli vist 11
• Õppisime külg ees sõitu
• Õppisime päästet - T-pääste / T-rescue (lugesin nüüd X- ja T- pääste erinevust ilma aru saamata)
• Proovisin lisaks tavalisele lapikule aerule veel kulpi ja grööni aeru. Mõlemaga sõitsin pikalt, üle tunni. Gröönikas meeldis, kulp mitte eriti. 
• Mõni proovis ka eskimot, ei õnnestund.

Enamik süsti oli ühesed. Mõni neist udupeen. Enamikul kas polnud tüüri või me ei lasknud neid vette. Ise sõitsin väga mõnusa Seabirdiga. 

Mida ma ise õppisin?

Teise päeva lõpus sõitsime pikalt vastu tuult ja lainet. Siis tundsin esimest korda elus, et mu keha, käte ja jalgade töö on päriselt sünkroonis. Kõiki neid elemente tean ma teoorias ammu. "Biitsepsit kasuta ainult aeru veest välja tõstmiseks! Pane aer vette ja tõuka süst aerupoolse jalaga sellest mööda! Ülemine käsi tõukab ja keha pööre toetab teda!" Aga seni oli see vaid teooria. Nüüd... tundub, et see teadmine hakkas päriselt tööle. 

Lisaks... 
käisime saunas. Käisin ujumas - vesi oli jahe, aga mitte külm. Nägime miljonit veelindu. Haigrud lasid üle pea, tuttpütt ujus otse laagri rannas, pardid tulid telki sisse süüa norima (päriselt ka). Öösel oli fantastiline taevas, ma ei ole aastaid nii selgelt Linnuteed näinud. 

Öösel oli öökülm.
Pärast laagrit sai Liisi käest kõrvitsat.

Mida veel?

Pooleteise päeva aerutamise peale ei anna üksi käelihas ennast tunda. Küll aga on selg ja jalad tööd teinud.

Tähelepanu oli süstaga matkamisel, mitte spordil. Samas näidati ka kärestiku-süsti (playboat) ja vastavaid vidiosid, üks sell jutustas Neitikoski muljeid, üks instruktori-härra oli noorena süstasportlane olnud ja rääkis veidi seda poolt. Nii et päris mitmekesine. 

Eri inimeste arvamused tehnikate kasutamise kohta olid üsna erinevad. 

Eks igaüks leiab ajaga oma, peaasi, põhitõed ja võimalused teada on. 

Pärast läksime Liisile külla.
Liis: "noh olete nüüd süstasõidust küllalt saanud?"
Mina ja Kati kooris: "ei!!!" :)

(naer kõigilt)

Nüüd tahaks KOHE uuesti vee peale.

Aitäh Piiale korralduse, väga hooliva õpetuse ja üldise toreduse eest!

Vargustest

Mõtlesin, et mida on keegi minult iial varastanud.

Õpilasmaleva ajal, 198x lõpp, varastasid kohalikud jorsid meie malevaruumi tühjaks. Saadi kätte, läksid kohtusse, mingi trall. Mul oli suht kama sellest.

Ülikooli ajal, 1990 umbes, tuldi sisse mu vanemate korterissee Lasnamäel. Varas pidi suht loll olema, midagi meilt võtta ei olnud. 

1991. aasta käisime Usbekistanis ja ööbisime karjuste suvises jurta-asulas. Seal varasti mu nokamüts. Karjused päästsid öömaja andes tõenäoliselt meie elu. Nii et polnud põhjust pahane olla - Harju KEKi kirjadega müts, nende mõttes "välismaine", oli elu vastu väga odav kaup.  

199x keskel astuti Tartu bussijaama kandis ligi ja paluti ära anda oma vaba raha. Oli öö ja tühi ümbrus. Noh andsin. Ma olen kogu lapsepõlve elanud Lasnamäel - ei ühtegi probleemi ei vene ega eesti soost pättidega. Ja siis Tartu kesklinnas!

Umbes 1999 varastati mu autol (punane Audi 80) ära valuveljed. Istusin hommikul autosse, andsin gaasi - auto ei liigu. Auto oli kenasti telliskivide peale tõstetud :) Väga naljakas oli, siiamaani tuleb muie suule.

2000 või nii löödi sisse Audi tagaklaas ja varastati ära tagumised kõlarid. Oh olid ikka ajad. 

2000 väga alguses varastati mult rahakott. Sularaha oli seal selle aja kohta VÄGA palju. "Roosa pantri" poes Tõnismäel. Dokumendid sain kätte maja tagant prügikastist. Sellest ajast saadik ei kasuta ma enam rahakotti.

2000 väga alguses varastati trepikojast mu jalgratas, Trek 810. Kahtlustan majanaabreid. Ostsin asemel Marini Bear Valley. Olen vargale südamest tänulik - sain endale lõpmata parema jalgratta. Tänu sellele vargusele ja uuele rattale hakkasin rattasõitu nautima.

2005 tuldi sisse meie Kadrioru koju - sissekanne siin. Lapsed olid lapsehoidjaga kodus. Pätid põgenesid, uks sai veidi viga. 

2000 alguses Barcelonas käies prooviti mult metroos vöökotist raha varastada. Professionaalne töö - üks pätt juhib tähelepanu endale (karjub ja sikutab, ise on perroonil, mina juba vagunis), teine ajab käed ligi, kolmas ilmselt pidas vahti. Ma olin selle skeemi kohta enne lugenud, taipasin õigel ajal tähelepanu karjujalt päris vargale viia ja pääsesin. Pätid kadusid kui maa alla.
See juhtum ärritas mind, sest seda VAATAS PEALT otse mu vastas istunud vanapaar. Alla kahe meetri kauguselt said nad selgelt aru, mis toimub. Nad ei sekkunud. Mu hilisema kära peale keerasid pilgu ära ja olid vait.
Kohalikud selgitasid mulle pärast, et see on norm. Välismaalaselt, gringolt, asjade varastamine on ühiskondliku kokkuleppe sees. Välismaalane ei ole oma, ta ei lange kogukonna kaitse alla. Hoidku oma asju ise paremini, kui neist ilma ei taha jääda. Kohalik ei sekku. Varas on talle oma, turist ei ole.
Oi ma olin nördinud.

2008 suvel varastati ära Marini ratas. ;) See oli selleks ajaks väga amortiseerunud, auto katuselt maha kukkunud ja mis hunt veel. Asemele sai Merida, mis on siiamaani kasutuses Alo rattana. Millalgi enne oli Marini küljest varastatud ära sadul ja tuled. Lukus trepikojast ja "korralikust" majast. Olin imestunud rohkem kui pahane.

2019 kevadel varastati järgmine maastikujalgratas - Scott. Olin ta jätnud autosse ja auto kodumaja ees lukust lahti. Kiirustasin noh! Varas oli öösel ratta lihtsalt kaasa võtnud, lisaks autos olnud multi-tööriista ja natuke sularaha. See scott oli hull püss, kaks amorti, kõik süsinikust jne. Asemel ostsin palju lihtsama ja odavama ratta.

Ma vist ei ole saanud pihta ühegi neti- ega kaardi-vargusega. Ei tule meelde vähemalt.

Ma pole päriselt ära kaotanud ühtegi telefoni ega arvutit. 

Rohketel reisidel - Venemaa, Aasia, Aafrika - ei ole ka midagi juhtunud peale selle Barcelona asja. (Barcelonas vähemalt sel ajal varastati igalt turistilt midagi, kõik käisid seal ju Gartneril ja kõigil oli oma lugu. Eenam vist nii halb ei ole.)

Sihukene loetelu siis.
Kindlasti on siit miskit puudu. 

Edit:
Mul on vann ära varastatud!!! Laenasin selle välja... ja varastati ära. K oli aastaid kuri mu peale, aga kokku arvan, et see oli pigem hea - sai väga ebamugavast objektist lahti.

Mul pulsikell kadus Skype kontorist ära, samuti väga imelikel asjaoludel. Poole aasta pärast ilmus tagasi samasse kohta Skype sauna riiulile. Ülisürr. Aastal 2011.

Mida on teilt varastatud ja mis tunne teil pärast seda oli?

Poiste rattamatk Tartu - Elva - Tartu

Sõitsime kolm päeva ratastega - Tartust Elvasse ja tagasi.
Aeg: 19. - 21. august 2022
Kes: Ove. Alo, K, kaks Alo klassivenda, esimesel päeval ka E & T-K
Huviväärsused: Lennundusmuuseum Ülenurmel, Tõravere observatoorium, Elva seikluspark ja Verevi järv, Vapramäe ja Vitipalu matkarajad, Pangodi järv
Muid teeäärseid asulaid: Kambja, Nõo
Öömaja: Elva külje all Tartumaa Tervisespordikeskuses (Lasketiiru kõrval ja Tartu Maratoni finišis), suurepärane koht.
Kilomeetreid: 130 (50 + 45 + 35) ehk siis hästi vähe, ei olnud kiiret ja sai igal pool mõnuleda.

Pikem jutt ja mõni pilt:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2022-elva-laste-rattamatk

Poiste jaoks oli kõige ägedam Verevi seikluspark ja SUP-lauad, aga mina soovitan teil minna 
Lennundusmuuseumisse Ülenurmes / Aardlas. Siin on kümneid lennukeid ja muud tehnikat. Uskumatu! Mitu MiG-i, F-4 Phantom (kust see saadi ometi???), Mirage, kaks Saabi, suur kopter Mi-8, veel hävitajaid, reisilennukeid, raketid S-75 stardiseadmega, S-125, S-200. Pisem kraam - kopterid, aeroplaanid, eraldi mootorid, seniitkahurid. Palju makette ja mudeleid. Minge vaatama!

Inimesed on nii ilusad ja head

Sõidan jalgratta ja lastega Elvast Tartusse. Lemmatsi kandis tuleb nooremapoolne mees ja kingib mulle kaks purki külma õlut. 

Joon Tartus Rüütli tänaval veini - kolm tundi ja kaks klaasi. Õhtu lõpus tuleb meie laua juurde sõbralik onu ja ütleb: Ma olen teid õhtu otsa jälginud, te maksite kõik arved eraldi. Nii pole ilus, maksa teinekord ikka daami eest ka. Ja kui raha on vähe, siis ütle letis lihtsalt, et pandaks minu ehk Jüri* arvele, eks, tšau!

Ehk näen ma lihtsalt hirmus vaene välja?

* nimi muudetud, kuid toimetusele teada

Lõuna-Eesti teeninduse eripäru

Tartu - Elva - Tartu.

Haava kõrts Kambjas. Google kaardi järgi reedeti õhtul lahti kuni 11. Kell 16 kinni mis kinni.

Restoran Wabrik Elvas. Google ja kodulehe järgi avatud õhtul kümneni. Kell 20.30 kinni mis kinni. 

Tuleb ära õppida, et provintsis TULEB alati ette helistada, internetis oleva libainfo alusel kusagilt midagi ei saa. (Ma muide lisan ja parandan ise Google kaartidel infot, olen mingi "local guide" level sada, nii et loodetavasti on Haava kõrtsi avatuse andmed seal varsti õiged.) 

Tõravere observatooriumi muuseum. Olen targem :) ja helistan ette. Helistan, helistan, helistan - keegi ei vasta. Muuseum on siiski lahti. Ähh. Nii muuseum kui ekskursioon-tuur on suht meh.

Elva Verevi järve SUP-laua laenutus ja seikluspark. Ma ei leia neid üles! Küsin ja selgub, et mõlemad on Verevi hotellis sees. Mingit viidet ega kirja selle kohta pole - kohalik teab ja võõrastele pole vaja. (Reklaam on all järve ääres, aga ühegi viiteta, et kust siis päriselt saab.) 

SUP-laudu antakse mäe otsast, järvest üsna kaugelt. Kliendi asi on need järve ja tagasi saada, kusjuures loetakse sõnad peale, et olge laua tassimisel hästi ettevaatlikud. Nagu mida perset? Raske on oma peened lauad ise järveni viia, kus neid ehk ka mõni teine klient laenata saaks? 

Käin Verevis ujumas, misjärel mulle läheneb viisakas ja veidi häbelik G5S prelili. Ja ütleb vabandades, et nende tööajal kaldast eemale ujuda ei tohi, ei ole lubatud. (Poide liin on kaldast 20 meetrit.) Ma ujusin eelmisel õhtul risti üle järve ja tagasi, samuti sumasid poisid SUP-laudade pealt vette.. noh igal pool. Aga nüüd "tööajal" ei tohi :) Olen kena ja teen nagu palutud ja ütlen poistele ka. Aga nagu misasja ikkagi. Ma saaks aru, et väikelapsi ei lasta sügavasse vette, aga milleks see järv neil siin on, kui sel ujuda ei saa? 

Nõo Coop-is läksime poe töötajaga vaidlema selle üle, kas "Toote otsingu" nupp nutikassas tööle saada on minu või nende asi. Nupp on ekraanil olemas, toote nime laseb sisestada, üles seda ei leia. Ei peagi leidma, ütleb poetädi, see ei töötagi. Aga süsteemi haldab keegi teine, nii et meie pole süüdi. Kirjutage palun Elva Tarbijate Ühistule, meie juba kirjutasime, aga meile nad ei vasta. 

Conway seadus - "IT-süsteem vastab organisatsiooni struktuurile" - töötab tõesti ka niipidi. Kui ettevõtte üksused omavahel läbi ei saa, siis ei saa ka kasutajaliides korralik olla.

Head ka.

Seikluspargi ohutus on tõsiselt tasemel ja väärib kiitust. Instruktor või poolteist tegelevad lastega täiel hoolel, jälgivad ja juhendavad. Kusagil mujal pole ma sellist viitsimist kohanud. Kiidan neid, tegelt oleks pidanud vist jootraha andma. Park - Verevi ääres - on igatahes tore ja õhusõit üle järve veel eriti.

Verevi vettehüppetorn ja ujusild on ka toredad.

Wabriku pizzasse läheme järgmisel päeval uuesti. On avatud. Teenindus - suurepärane, toit samuti.

Teine Elva söögkoht - Keegel. Suurepärane toit, suurepärane teenindus. (Olen koos viie teismelisega eksju.)

Öömaja Elva ääres - Tartumaa Tervisespordikeskus - täiesti suurepärane koht. Kämpingumajad. 30 eurot / maja / öö, mahutab 4 inimest. Kõik on korralik. Mu ootused olid selle hinna eest väga madalad, aga ausalt, väga okei oli. Külm õlu kämpa letis oli 2 eurot pudel ja seda müüdi keskööni. 

Kõige maasikam oli aga Lennundusmuuseum Tartu külje all. Seal on hämmastav hulk tehnikat kokku saadud ja kenasti välja eksponeeritud. Minge ka!

Üldiselt varuge lõunamaal reisides aga kannatlikku meelt ja varuplaan igaks olukorraks.

Sõja õied

K käis külas ja elas mõnda aega meie pool. K on Kati igiammune sõbranna, õpetaja, estofiil, üliarmas inimene igatepidi. Külas on ta meil käinud ja olnud.. palju kordi. Eesti on väga suur tükk tema elust. Seekordi tuli ta Tallinna asja pärast, riik kutsus. 

Aga ühtlasi on K ka Venemaa kodanik. Rohkem ta ettenähtavas tulevikus siia ei saa. 

No mida nädalat

Päris terav nädal tuli.
Loeme järjest üles.

Reede - laupäev - pühapäev: kanuu ja lastega Koiva / Gauja jõe peal. Reede õhtul Tallinnast Ligatne kämpingusse kohale. Laupäeval sõidame kanuuga ja satume kontserdile. Pühapäeva jälle kanuu, öösel koju tagasi.

Esmaspäev: mootorpaadiga Noblessner - Kakumäe sadam - Noblessner. Ma ei ole nii kiires veesõidukis varem olnud. Õhtusöök "Purjes" - peen, aga steriilne. Koju kell 10 õhtul.

Teisipäev: Kultuurikatel ja välismaalased ja trall. Koju enne keskööd.

Kolmapäev: päeval Viru väljaku hotellis, õhtul magan kodus väsimust välja. 

Neljapäev: hommikul tööl kriisiharjutus, päeval offsite, õhtul Pirita jõel süstaga sõitmas. Koju kell 10 õhtul.

Reede: Hommikul kibe tööpäev, õhtul jämm "Laevas". Koju enne keskööd. 

Laupäev: hommikul põrutan Pärnusse ritsikulisi kaema, pidu. Õhtuks tagasi Tallinna Iida sünnipäevale, Controvento, pidu. 

Pühapäeval siis sotsiaalne dieet, puhkuseks või nii. Käin maal niitmas (kuus tundi trimmeri ja niiduki seltsis), rattaga sõitmas (65 km üksi sadulas), Vääna-Jõesuus ujumas (rand on õhtuselt inimtühi), poistega metsas mustikal, ehituspoes. Ja elan Paldiski maantee ääres triatleetidele kaasa. Koju enne keskööd.

Koiva - Gauja ja Cesise - Sigulda kanuumatk

Käisime ja kordasime kahe aasta tagust kanuumatka. Koiva / Gajua jõel. Cesis - Ligatne - Sigulda. Öö Ligatne kämpingus. Õhtu Zeiti kohvikus, Ligatne liivakivi-kaljudel ja tööstuspärandi-radadel. 

Seekord olid meil kaasas kõik lapsed ja hulk sõpru. Oli tore. Lapsed on matkadel mõnusad kaaslased. Eriti kui kanuus on lisaks mõladele ka veepüss. 

Sõitsin ise süsta-aeruga. Selleks on vaja pikka kanuud. Aga oli hea.  

Gauja on puhkuseks. Jõel on supp kanuudest, süstadest ja ujuvmajadest. Kaldal on kaljud ja kalamehed. Saab ujuda, saab jõest läbi jalutada, on soe ja ohutu. 

Tiina foto

Süstaga Pöörilaiule, lestaga Kitselaiule

Käisin süstaga merel. Seikluspartner korraldas.
Oli väga tore. Sõitsime Kadariku sadamast Pöörilaiule.
Sai
- sõita kerges laines,
- näha lähedalt suuri kotkaid ja haigruid,
- näha kormoranide kolooniat (jäle),
- näha surnud hüljest (jäle),
- jalutada rohkes lambakakas,
- käia Selglaiul ja Pöörilaiu tuletorni juures.

Mulle oli sõit liiga kerge, seega läksin kohe pärast ujuma ja tegin ringi ümber Kitselaiu. Umbes 2 km, lestadega. Meri oli madal, huvitav ja ilus. Selliste rahnukeste vahel ma polegi varem ujunud - kogu aeg oli hirm pea ära lüüa. Samas sai käega kividest hoogu juurde lükata :)

Pärast avatud taludes - Niida jahimaja ja Kahvatu kõrts. Jälle tore. Need avatud päevad ongi alati.

Kaart süsta ja lesta rajaga:
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/jdwSm130

Fotod - Jõgevamaalt Mulgimaale

Ehk siis Estconilt "Triinud 100" üritusele.

Estconi päevane leebe jaur, kedagi vittu ei saadeta.

Mängupõrgulised

Kassinurme linnus

Rattasõidu ilm par excellence!!!

Lubab tisse?

Saare järv. Ujusin diagonaalis üle. 

Parika raba

Valikud valikud...

Parika Ristivälja Suurkivi

Estcon 2022

Väga omapärane kogemus.

Ma olen seda üritust seni kuidagi vältinud. Ulmet lugesin vanuses 15-25 ja pärast eriti mitte. Mind _ei huvita_, kes said 2022 Stalkerid või kas Batman on Ämblikmeest keppinud. Samas on seal palju vanu sõpru, ja neid on tore näha, vähemasti enamust neist. Uusi sõpru on muidugi ka tore näha :)

Ainus huvitav loeng oli täiesti mitte-ulmest.

Tantsitigi. 

Seltskond on m/n segu, aga suhtlusviis on väga maskuliinne. Mind saadeti korduvalt vittu ja lubati munni näidata (tasuta seejuures). 

Olid kerged helkivad ööpilved, mida ma lakkamatult inimestele näitasin. 

Sõitsin ohtralt rattaga - Kassinurme mäed, Saare järv, Palamuse, Luua. Ujusin Prossa, Saare, Kuremäe järvedes.

Kas see üritus paneb mingi uuesti ulmet lugema v vaatama? Kindlasti mitte.
Kas ma tahan kunagi veel? Miks ei, suurem osa inimesi oli toredad.
Kas ma võtaks sinna oma lapsed kaasa, nagu paljud olid teinud? Brr :))))))))))))

Aroomiteraapia Vandjalas

Ma olen mitu aastat tahtnud minna Vandjala karjääri ujuma.

Kes ei tea: see on tohutu kaevandus-ala Maardu järvest idas, Tallinn-Narva maanteest lõunas, ametliku nimega "Maardu lõunakarjäär". Karjäär töötab aktiivselt, kuid selle tagumised osad on valveta ja loodus ja rahvale valla. Ma olen seal rattaga sõitnud, süstaga sõitnud ja korra proovisin ka ujuda. Aga siis peletas mu eemale põhjatuul, mis kandis Jõelähtme prügila rammusa haisu üle kogu piirkonna. Lasin jalga.

Täna oli lõunatuul ja lootsin, et haisu pole. Eksisin!!!! Lõunast tuli teravat virtsahaisu. Ehhh...

Teiseks ootasin, et ala on tühi. Hah! Karjääri idaserv oli puhkajaid täis. Pered lastega - kes püüdis kala, kes telkis, kes otsis maasikaid (oli küll). Tee sinna on auto jaoks super auklik, kuidas nad üldse saavad?, a näe saavad. Iseenesest - miks mitte - looduse mõttes on ala ju huvitav. Paekarjääri tranšeed ja järskude servadega järv ja pesakonnad parte.

Ujuda sain. Sõitsin rattaga kahte kohta. Vesi oli soe ja nähtavus... keskmine. Aga ega seal tore ikka ei ole küll. Parme oli ka, jalad sügelesid tükk aega.

Noh, et tehtud. Aga rohkem sinna minna ei taha. Maastikuratta trenniks on see muidugi super maastik. Aga ma ei taha seda ka :)

Approach on nats sopane

Minu minilestad!

Vandjala järve vaade

Asukoht kaardil

Rattaga rõngaid

Olen sel aastal sõitnud rattaga kordades vähem kui eelmistel aastatel. Ilm on külm ja sada muud häda. Lisaks oleme ebaharilikult palju süsta või kanuuga vee peal käinud. Igapäevaseid tarbesõite teen muidugi kogu aeg, talvel oli maastikurattal naastrehv all. Kuid pikemad matkasõidud ja maastikul pusimine on pea olemata olnud.
(Edit - see oli kevadine hinnang - sügiseks on seis veidi parem.)

Sügisel ostetud uus ratas on linnaks sõitmiseks enam-vähem. Päris ideaal aga ei ole. Käigud on MNT omad (kõik liiga kiired), käiguvahetus suht nõme. Sõiduasend on üsna kõrge - kuid liiklust näeb nii hästi. Asfaldil ja siledamal kruusal sõitmine on aga mugav. Päris maantee jaoks tahaks pikemat stemmi ja kitsamat lenksu. Metsaraja jaoks tahaks laiemat rehvi ja vähemat rõhku. Üldiselt hea kompromiss-ratas. Pidevalt on küljes pakiraam, lukk ja suur rattakott, kuhu mahuvad nii läpakas kui riided. Sügisel topelt tuled ees ja taga.

Aprill: Kalamaja - Kopli nurgatagused - Stroomi - Tabasalu - Rannamõisa - Sõrve - Vääna ja piki Paldiski maanteed koju, vist 80 km 

9. mai: Kadrina - Porkuni piki Neeruti oosi. Kadrina - Neeruti mäed ja matkarajad - Pariisi mäed - RMK Mardihansu plats - Lemküla ja Võhmetu järved - Porkuni - Assamalla - Lasila mõis - Neeruti mõis - Kadrina - karstiväljad Kadrina külje all.

Mai algus: Vitaliiga Pääsküla prügimäel ja rabas, Männiku männikus ja karjäärides. Maastik on väga muutunud. Prügimäel nägime kitsi.

15. mai: Vaida - Vaidasoo karjäär - Suursoo (küla) - Pikavere - Perila - ja Jägala-Pirita kanali äärt pidi tagasi Vaidasse.

16. mai: Kohila - Tohisoo mõis - Aandu karstiala - Hageri karstiala - Rabivere mõis - Adila mõisa vare - Pihali - Hageri - Kohila. Nägin Kohila paisjärves esimest korda elus saarmast. Ujus rahulikult minu ja sumisevate külameeste vahel. 

21.  mai: Kadriorg - Keila-Joa - Sõrve - Kadriorg, 73 km, väga tugeva idatuulega, raske.

22. mai: Margega Keila-Joa - Lohusalu poolsaar. Olen ammu tahtnud Nabe saart näha, käisime seda vaatamas. Meremõisa ehk Laulasmaa panga alt läbi, poolsaare idarannikut pidi üles tipuni, läänerannikut pidi alla, Pärdi keskusest kaarega mööda, panga aluseid mtb-radu pidi Keila jõeni ja üle "alumise silla" tagasi. Ossa mu meie kui palju seal eramaa silte on! Poolsaare läänerand on hästi kivine, mitu suurt rändrahnu - Suursääre kivi, lendur Matvei kivi, Sadulakivi. Kuid need nimed on alles ainult vanadel kaartidel, netis nad nimetamist ei leia. Nabe saarel aga ei käinudki - ei tahtnud pesitsevaid linde häirida. Iga kivi otsas seisis haigur :) Suured tänud Ranniku matkaraja tegijatele.

25. mai - Roosta - Dirhami - Roosta, läbi metsa. Roosta rand, Rooslepa rändrahnud, Peeter Suure (nimelise) merekindluse suurtükipatarei jäänused, Dirhami kivikülv.

30. mai -  õhtune 101 km ring :) Kadriorg - Kostivere - Raasiku - Jägala - Jõesuu rippsild - Maardu - Muuga söeterminal - Randvere - Viimsi - Kadriorg. Viis tundi koos pausidega. Ilus õhtune valgus. Aga maanteesõit ikkagi ei ole minu kirg.

5. ja 4. juuni - Purtse ümber - Liimala, Erra, Lüganuse, Hiiemägi, Varja, Moldova, Aa, Voorepere.

9. juuni - õhtune 40 km ring - Kurna. Kurna mõis on põlenud. Alustasin kell 9.30 ja enne sõitu käisin poes. Uuesalu kandis sõitsin kruusateel ja nägin sokku, kes seisis otse tee kõrval, vahtis mind ja kuulas imestusega kotis kõlisevaid õllepudeleid. 

10. juuni - Meeriga 60 km: Jüri, Seli, Vaida Kautjala.

13. juuni - Mariaga Lasnamäel ekskursioonil - 50 km

17. juuni - kolleegidega ümber Ülemiste, koos päevaste sõitudega 50 km

18. juuni - laenan Citybike käest gravel ratta ja sõidan sellega Kose ringi, lihtsalt prooviks.

19. juuni - Aegviidult koju. Oo mis päev :) Päeval rabasime I&A heaks võsa hakkida (raske füüsiline töö, higi lahmas). Siis ujusin ringi ümber Venejärve, 1 km. Ja siis sõitsin rattaga koju :) Kuni Piibe ja Peterburi mnt ristini piki väikeseid metsateid - liiv, kruus, juurikad, kogu Kõrvemaa loodus. Edasi Tallinna piki vana Narva maanteed. 80 km.

20. juuni - Elega "öine kähkukas", 40 km Männiku - Tõdva - Kiisa

21. juuni - poistega (A+K) Lasnamäe ja Tondiraba pargi ekskursioon

23. juuni - Vaol. Janega Merja linnamäe vaatetornini

24. juuni - Vao - Järva-Jaani - Väinjärve - Vao. JJ-s vaatasin Orina mõisa - omapärane asümmeetriline hoone. Kahjuks ei pääsenud Schillingite kabeli juurde, sest tee sinna läks läbi kellegi õue... Poolel teel JJ ja Koeru vahel on Kuusna mõis, lagunenud ja võsas. Mõisu on seal üldse jube tihedalt - Koeru, Aruküla, Väinjärve, Ervita, Udeva, Preedi, Norra, Vao - kõik üksteisest kilomeetri või paari kaugusel. Lisaks rattasõidule muidugi ujusin Väinjärves ja ajasin kõik sup-lauaga sõitma. 

// paus kaks nädalat -- käisime Kesk-Euroopas mägedes - Slovakkia ja Itaalia

11. juuli - Hawaii õhtune uimane maanteeratta-trenn. Olin ainus pakiraamiga osaleja :) Mind tituleeriti maastikuratturiks ja kästi grupi taga sõita ja mitte ühtegi nuppu vajutada. 50+ km, 2+ tundi, keskmine täpselt 25 kmh, lebo.

15. - 16. juuli: Estconil ja Kilingi-Nõmmel.
Esimesel päeval Kaarepere - Luua - Prossa järv - Palamuse - Udu talu (Kuremaa järve ääres).
Teisel päeval Udu - Kassinurme mäed - Palamuse - Saare järv. Ja siis läks mul rehv katki ja varurehv oli Uttu jäänud! Armas K.P. tuli ja päästis mu ära.

17. - 18. juuli:
Proovisin ühe hooga sõita rattaga Kuremaalt Viljandimaale, 165 km.
Ei saanud hakkama.
Esimene päev: 90 km. Udu talu - Jõgeva - Põltsamaa - Viljandi. Vastutuul oli ühtlane ja tugev. Juba Jõgeval (alla 20 km) olin väsinud. Põltsamaa ristis (40 km) täiesti kutu. Istusin tunni ja taastusin. Broneerisin Viljandis öömaja ja roomasin sinna ja jäin toas hetkega magama.
Tee peal vaatasin ära Parika rändrahnu (lame latakas) ja Parika raba ja vaatetorni. Sain paar murakat ja mustikaid. Parika järve ujuma ei läinud, õõtsik selle ümber tundus liiga kahtlane.
Teine päev: 65 km Viljandi - Vango imedemaa. Tuul oli nõrgem, sõita mõnus, kolm tundi (bruto) ja kohal.
Lisaks: Eelmisel päeval olin ära kasutanud oma varurehvi. Kartsin nii pikka sõitu ilma varuta ette võtta. Mõtlesin Tartust läbi minna ja igasugu skeeme, aga kõik olid jube keeruline. Sõitu alustades Udu talu teeristil pidas mu kinni mootorrattur - oota, kohe läheb siit läbi rattavõistlus! Eesti noortekad mnt-sõidus. Ootasin. Siis nägin naaber-teeristis, 100m, teist ratturite punti. Kes andsid mulle mu kurtmise peale varurehvi. Juhuu! Ilma nendeta oleks ma ikka püsti hädas olnud. 

27. juuli: Kodasoo. Sõitsin mõhnastikul, siis läksin Ruu kanti vaarikale. Leidsin raiesmikult suurepärase koha :) 

28. juuli: Paukjärve ja Jussi järved, koos Hansu, Juhani, Elega. Imelineeeee!!! Järved - auravad - sest vesi on soe ja õhk õhtul jahe. Nõiavärk! Kõige ägedam oli aga Jussi nõmm, kuhu jõudsime suht pimedas. Oranž triip taevast veel paistis, aga mujal olid ainult hämarad udused lained, ülilahe.

Augusti 1. nädal: Veriffi suvepäevad. Sibelen rattaga kesklinna ürituste ja kodu vahel, väga mugav.

7. august: Kadriorg - Sõrve - Vääna-Jõesuus ujumas - Kadriorg.

8. august: mustika-luurel Järvi järvede kandis. Järvi Pärnjärves. Mudane, aga väga romantiline lomp. Hiljem käisime seal mustikal ka, nii et luure oli asja eest. 

19. - 21. august: poiste rattamatk Tartu - Elva - Tartu. Super hea oli, kinnitavad kõik. 

23. august: Tartu - Saadjärve. Sille soovitatud ring Tartu - Aovere - Kikivere - Vedu - Kukulinna - Saadjärve (küla) - Tabivere - Lähte ja maanteed pidi tagasi. U 65 km. 

27. august: Piritale ujuma :) Kadriorg - Pirita - (ujumine) - Viimsi - Muuga - Maardu - Ülgase - Jõelähtme - Koogi - Jägala - Anija - Raasiku - Aruküla - Kostivere - Loo - Iru ja piki Laagna teed koju. 95 km. 

8. september: Iidaga Sõjamäel. Käime Vesse sillal, sealt on alati huvitav vaade. Ringitame Ülemiste tehnopolis. Näeme Sõjamäe-Smuuli ristis liiklusõnnetust pealt - liinibuss sõidab sõiduautole sisse, korralik pauk. Lennuvälja taga ajavad meid koerad taga (see olla seal tuntud nuhtlus). Sõidame piki mu lapsepõlve teed kodust bussini nr 18. 

10. september: Meeri, Hansu, Juhaniga Lahemaal. Valgejõe - Nõmmeveski - Kotka - Loksa - Kolgaküla -  Vasaristi - Nõmmeveski - Valgejõe. Sõidame RMK radu pidi, vaatame mõlemat Loksa kirikut ja laevaremonditehast ja mereranda, läeme Valgejõe suudme lähedal üle silla, käime Kolgaküla S-75 raketibaasis, sõidame Kolgaküla suusaradadel, kaeme Mardimiku rändrahnu (ja M ronib otsa ka), otsime üles Lohja järve ja Kolgaküla karjääri ujumiskoha. Üle 50 km ja üsna väsitav. 

11. september - Alo ja Ovega Rannamõisa - Suurupi. Ronisime Taari rändrahnule Rannamõisa kalmistu taga. Ronisime Peeter Suure merekindluse helgiheitja varjendi varemetes - uskumatu hulk betooni metsa all. Käisime nõuka-aegses tulejuhtimistornis. Tilgu sadamas on tore kohvik Cliff, seal sai süüa ja pärast Mummi kõrtsis ka. Aga kõige lahedam oli madal meri. Käisime merepõhja pidi paekiviplaatidel ja saime kallast eemalt kaugelt vaadata. Kogu Läänemere idaosa ja Eesti rannik on veest väljas, Facebookis pildid samast kivist, kus meie peal olime :) 

16. september - Vitaliiga Tartu Rattamaratoni virtuaalsõit / avatud rada. 89 km, 5:30, rahulik ja mõnus. Laskumised ohutus tempos, ronime nii Harimäe kui Viti tornidesse, ilm normaalne, rada kerge. 

Piinlik juhtum selvepoes

Sattusin ostukontrolli.

Mille tulemusel selgus, et mul oli VEERAND kaupadest skaneerimata.
Püüdsin poodi petta ligi pea kümne euroga.

Jeerum kui piinlik mul oli. Ma olin enne maaleminekut lastega poes, hirmus kiire, rutiinist väljas ja pea valutas, aga nagu wtf!!!!

Proua poes - üliviisakalt - hoiatas, et ma võin tulevikus tihemini kontrolli sattuda.
Mina: "jaa! jaa! palun! ma ei taha ju teilt tegelikult varastada! olen pai ja hea ja aus!!!!"

Olen ma jee. :(

Juubilar - 200 tuhat!

Keskea tunnused muidugi esinevad. Mitmesugused alamsüsteemid ei tööta ja vist ei ole mõtet neid ka tööle panna. 

Aga muidu on super auto. Pikka maad sõita, jalgrattaid tassida, oma perele mõni sõber või vanavanem lisaks kaasa võtta - ideaalne. Ja mugav. Mõistusega tehtud. 

Aitäh, Tom @ Rentest, kes sa selle meile kunagi soovitasid ja müüsid!

Hiljem:

200000 sai täis umbes 8. juunil.

210000 sai täis 14. augustil.

Oleme kahe suvekuuga sõitnud 10000 km.

Sinna meie raha läheb - Ukraina sõja toetuseks, aga valele poolele. :(

Purtse ümber, rattaga

Purtse on mu isa-, vanaema- ja suvekodu. Lapsena veetsin siin oma suved. Kahjuks kuidagi üksinda: teiste külalastega ma ei seltsinud. "Suurena" oleme siin käinud aga põhiliselt lühikesi sutsakaid. Kohale, siis töö-töö-töö, ja tagasi linna. Päris puhkus on ju mägedes või mujal välismaal. "Oma maal" käiakse vaid rabamas!

Oleme viimasel ajal proovinud seda mustrit murda, kuid erilise eduta.

Nii ei ole ma MITTE IIAL käinud siin ümber rattaga sõitmas või matkamas.  No mererannas oleme jalutanud, ja isegi mitu korda, ja ehk ka jõeni või Liimala randa või Tulivee uus-restorani. Kuid et läheks kaugemale jalutama või suisa matkama? Kellel see aeg!

Täna võtsin Purtsesse ratta kaasa. Hommikul sõitsime poistega kanuuga Valgejõel (tavaline suvine lõik Suru sillast maanteeni), siis tegin päev otsa tööd ja lõpuks 2.5 tundi rattaga otsa.

• Purtse kalasadam - sinna enam ei pääse, kohe üldse ei pääse. Kogu sadam, vana rippsilla ase, kalatsehhid, pood - kõik on kinni, tara ja sildid ees. Kes tahab siiski minna, siis minu maa poolt (ja piki meie mereranda) aga ikkagi saab, seal pole ühtki keeldu ees.
• Liimala rand ja Tulivesi. Kaks härrat seal otsisid dektektoritega veest asju, kuid ei leidnud mitte.
• Purtse Suurkivi. Mõõtude poolest pea hiidrahn - ümbermõõt 23 m (hiidrahnud on 25 m ja rohkem). Kuid rändrahn on puude salus, selle peal vana põllumajandustehnika jupid, ümber elektrikarjus. Jube kole.
• Purtse vana villaveski - ei pääsenud lähedale, eramaa
• Sillaorg ja Sillaoru veski - ei pääsenud lähedale, eramaa
• Napa paljand - käisin selle peal / kohal. On tõesti kõrge vertikaalne langust, kuid paljandit siitpoolt ei näinud.
• Erra küla ja mõisa-ase.
• Uhaku karstiala Püssi külje all. See oli väga lahe.
• Lüganuse küla ja kirik.
• Külaotsa lohukivid - ei pääsenud lähedale, kuid midagi erilist ei seal ei saanud olla. Siin on üldse muinaspõllud ja palju "ohvrikive".
• Purtse männik - külajutu järgi võtsid Saksa väed siin II MS ajal kuusiku maha ja istutasid männid asemele.
• Purtse hiiemägi ja hiiekallas, kõrge vaatega Soome lahele. Oleks binokkel, näeks siit Vene saari ka.
  

Vaatamata jäi Purtse lõunapoolne linnamägi. Siin on neid kaks tükki, üks maanteest lõunas, teine põhjas.

 Järgmine päev: 

• Varja küla
• Moldova küla
• Aa mõis - ei pääsenud lähedale, eramaa
• Aa rand - see on Kohtla-Järve lemmik-rand. On ilus küll, liiv ja pikk kivikülv
• Voorepere küla - siin peaks olema mõis, a ei ole?
  

Mõlemal päeval sõitsin õhtul, 9 ja 11 vahel. Päike loojus, valgus oli imeilus. Mu ees lippasid rebane, jänes, kitsed. Ning ma pean kiitma maastikuratast. Enamik huvitavaid kohti jääks nägemata, kui ma sõidaks vaid maanteerattaga ja asfaldil. MTB sikutab aga "magistraalilt" ära: tule läheme sinna metsarajale ja kruusateele ja siit läheme üldse otse läbi maastiku! Seal on vana mõisa-ase, paemurd, raketibaas, vesiveski, karstilehter, hiiepuu - kaeme üle! Ja ma siis kuulan oma ratast ja lähen ja kaen.

Mõnus, mõnus. 

Frieda kirjutab veidi pikemalt :)

Mis mõtet on valdusel, kuhu ka omanik ise sisse ei saa...???

Purtse Suurkivi

Erra

Uhaku karstiala

Raps on täiesti domineeriv kultuurtaim, miks???

Aa!!!!!

Piilub ja lahkub

Mõtlemisest

Ma ei saa aru, mismoodi teised inimesed mõtlevad. Miks nad mõtlevad teisiti kui mina? Miks ma ei suuda neid isegi pika veenmise abil enda sarnaseks muuta? Miks nad minust aru ei saa? (Sest mina neist küll ei saa.)

See on mul igapäevane reaalne probleem. Sellest tulevad reaalne stress ja ajakulu. Võimalik, et ka rahaline kahju.

Kas teil on ka nii?

Osmussaar

Pühapäev sõpradega Osmussaarel.
Meilt Kati, Iida, Ove, Katja.

Väikese paadiga sinna, autoga ring saarele peale, kalasupp, tagasi.

Osmussaarel on kaks asja: loodus ja ajalugu. 

Loodus - Osmussaar on geoloogia näitus. Saar liigub tormide mõjul kiiresti itta, 7 cm aastas. Kunagi lääneranda püstitatud kabeli koht on nüüd saare keskel. Kevad on siin hiline. Päris mai lõpus olid puud alles raagus. 

• Klibuvallid, suurimad Eestis, iga suurema tormi järel uued.
• Pank - Põhja-Eesti klindi läänepoolseim lõik. Paar meetrit kõrge, aga ilus. Laine loksub, paekihid on murdunud, kivistised, paekiht on samblast värviline. 
• Rändrahnud - näiteks bretšad. Näiteks Skarvan. 
• Linnud.
• Pooltuhat lammast ja mägiveised. Lambavilla torte on kõik kadakad täis ja tegelikult üldse kogu saar. Lambad on pool-metsikud. 

Ajalugu on saarel keeruline ja verine. Osmussaar on olnud impeeriumi loodeserval. Sinna on läbi ajaloo paigutatud sõjaväge, eeskätt erinvad suurtükke. Mitmesugusel viisil on need kõik hävinud ja tihti koos meestega. Tuhanded eri viisil ja eri lolluste läbi surnud mehed - telkides talvituma sunnitud näljased ehitusväed, iseenda punkrites omade poolt õhku lastud sapöörid, lollide ettekäänete tõttu tapetud eestlased, dessandil hukkunud, evakueerumisel miini otsa sattunud mehed ja laevad. Puruks pommitatud kabel ja surnuaed. Klibus on pommilehtrid, üle saare on pommikesti ja -kilde ja ilmselt veel ka lõhkemata sõjamoona.
Pool aastat tagasi oleks ma seda kõike uudistanud siira ja avala huviga.
Täna...

Sõda on jube.

Aga päev saarel oli imekena. Oli aega väärsustega tutvuda, ajalugu ja kohajutte kuulata, jalutada. Ilm oli päikseline ja tuulevaikne. Nauding...

Kasarm ja tulevased sõdurid

Taimedel on soojustus :)

Kasamu sisekujundus

Põhjakalda pank ja tuletorn

Tuletornist

Üks kahest bretša-"kaksikust"

Põhjakalda värviline pank

Üks nädal

Kaheksa päeva, pühapäevast pühapäevani.

Pühapäev. Hommikul kammime poistega jalgratastega läbi Hiiu metsa, et leida Ove sünnipäeva jaoks kõige lahedam maastik. Leidsime - kaevikutega ala Mait Metsanurga tänava ääres. Siis töötan paar tundi puhtama kodu nimel. Siis haaran kaasa Marge ja sõidame jalgratastega Lohusalu poolsaarele ringi peale; piki hästi väikeseid radu, vahepeal rattaid tassides. Ligi 3 tundi.Väga ilus on! Nabe saarele jätame minemata, sest nii palju pesitsevaid linde ja ei taha neid segada.

Esmaspäev. Käin pärast tööd ujumas ja veendun, et läbin endiselt 1 km alla 30 minuti. 

Teisipäev. Jätan muud plaanid ja valmistan ette homse esinemise; läheb ootamatult kaua aega.

Kolmapäev. KÜDI, Roostal. Avaettekanne - minister, järgmine esineja - mina :) Saan suisa kaks aplausi, ju siis meeldib. Jään õhtuni. Aga vahepeal käin rattaga metsa all sõitmas: Roosta - Dirhami - Roosta. Koju õhtul kell 11+. 

Neljapäev. Ove sünna omadega, kodus. 

Reede. Ove sünna sõpradega. Sealsamas Hiiu metsa all. Laserlahing! Olen kahes lahingus "kaitstav" ja jooksen naha märjaks. Kaevikutest on abi, kuid "maha lastakse" mind ikkagi. Koju õhtul hilja.

Laupäev. "Libahundi jälg" Pranglil. Päev otsa orienteerumist! Õigemini o-formaadis matkamist. Kena kevadilm ja ilus saar ja üldse äge. Karistuseks kasin õhtul poolteist tundi riideid ja jalatseid porist puhtaks. 

Pühapäev. Osmussaare matk-ekskursioon. Me muidu poleks kahte saart järjest päevile pannud, aga kuna Libahunt lükkus edasi, siis nii läks. Hommikul välja, õhtul tagasi. Käime veel Rummu mägedes turnimas. Suurepärane päev!

Külas käib Katja, kes ööbib mõned ööd meie pool. Jutustame õhtuti pikalt.

Külas käib Ea, kes ööbib ühe öö meie pool. Jutustame õhtul väga pikalt.

----

Selline nädal siis. Tants ja trall pmst kogu ärkvel oldud aja. Järgnev ja eelnev nädal on suht samasugused - kogu aeg mingi tegevus.

Prangli "Libahundi jälg"

Libahundi jälg on rogain, sihuke lastepärane, lisaülesannetega ja väga tore. Viietunnine (ehk lühike). Seekord - Pranglil! Olin Alo asendusliige. Algsel kuupäeval oli tuul nii tugev, et saarel ei saanud randuda ja võistlus lükati nädala võrra edasi. Aga täna oli Alo juba Tartus matemaatikaolümpiaadil.

Kati - Ove - mina. 

Hommikul sadas, aga laevasõidu jooksul läks sadu üle ja päeval tuli päike välja.

Prangli on imeilus! Meie eesmärk oli matkata, seega läksime kohe saare lagedasse loodeotsa. Punkte seal eriti polnud, aga milline maastik! Lahed, rändrahnud, linnud! 

Dirhami ja Rooslepa rändrahnud ja suurtükipatarei

Eesti loodenurk - Spithami, Dirhami, Nõva - on ilus, metsane ja kivine. Ma olen siin rattaga varem sõitnud ja oli imetore. Täna tegin väiksema ringi Roostast Dirhamisse ja tagasi.

Nägin ära:

• Põõsaspea suurtükipatarei Dirhami sadama kõrval. (On ka "Dirhami patarei" ja "Rooslepa patarei" nime all.) Tsaariaegne - rajatud 1915, hüljatud 1917.
  Internet: Põõsaspea 6 rannapatarei nr. 37 oli osa Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni lõunatiivast. Patarei jäeti üsna tervelt maha 1917.a. oktoobris.
  Patareist on järel betoonist kahurialused ja üks varjend. Augud on tohutud. Kaitsesuurtükid olid suured jurakad! Ja see kõik on 200 meetrit Dirhami külast.
  Rohkem infot Rindelehe foorumist. 
• Dirhami kivikülv. Neid on mitu, ma käisin kõige suurema juures - sõitsin ringi ümber, edasi-tagasi läbi ja siis kõndisin läbi. No on palju kive küll! Suurematel on oma nimed.
• Dirhami rändrahn - suht mittemidagiütlev mütakas. Ainus eripära, et otse tee ääres.
• Palju väiksemaid rändrahne. Mõnel neist on nimed. Mõni oli väga ilus. Arne Kivistik on kõigist neist põhjaliku ülevaate teinud. (Samasugine ülevaade on tal Nõva kandi kohta.)
• Roosta ja Rooslepa rand. Sõitsin seal rattaga, kuid lääneranniku peen liiv on tavalise MTB jaoks liiga vajuv. Üldse sai ka metsateedel palju liivas sõita ja ka kõndida.

Rändrahn Rooslepa ranna lähedal

Dirhami kivikülv sadama lähedal

Bretša Dirhami kivikülvis

Suurtüki alus Dirhami rannas / Põõsaspea patareis

105 aastat vana betoon Põõsaspea patareis

Dirhami / Põõsaspea patarei suurtükkide asukohad

Dirhami kivide kaart