Sunday, August 30, 2020

Tallinna Xdream - Lasnamäe raudteed ja Pirita ürgorg

Lubati lühikest etappi algusega pärastlõunal. Noh et jääb kergelt hämara peale või nii? Tegelikult tuli puhas öine võistlus, kus määravaks sai viletsas valguses kaardilt kribu väljanägemise võime. 

Start Ülemiste Tehnopoli parkla katuselt oli väga lahe :) Virgad sõitsid, mina tulin trepist. Trepp oli kindlasti kiirem valik :), kuigi need sekundid ei lugenud lõpuks midagi. 

Läbi Dvigateli ala, üle Vesse silla, Smuuli silla alt läbi, Väo karjäärist läbi, piki Pirita jõge Iru sillani, selle alt Pirita-Kosele. Seal oli jalgsi minirogain Pirita ürgorus. Lahendasime selle üsna kenasti - mina sattusin segadusse, aga Anti tundis maastikku ja leidis punkte. Käisime sügavas ürgoru nõlva rajatud punkris - äge! Kahlasime kaks korda läbi Pirita jõe, see oli madal ja soe. 

Aga nüüd oli juba pime. Ja taas leidsin, et minu orienteerumist segab kõige rohkem vilets nägemine. Kogu edasine ratta-kaart oli mu jaoks roheline udu rohelisel taustal. Ma tegelikult tahtsin katkestada, sest mida sa pimesi orienteerud? Kuid kaaslased tahtsid edasi teha ja A laenas mulle oma pealambi. Mis siis ikka... veereme. 

Pirita KP-d võtsime kenasti ära, sai uuesti läbi jõe käia ja rattad mudast puhtaks pesta. :) Velotreki loogikaülesande tegime õigesti, kuid Suhkrumäe silla KP oli räme ikaldus. Mulle tundus, et punkt on nõlva all, ja seal oli mitu tiimi ootamas-minemas. Libedast nõlvast üles-alla ronimine oli ohtlik ja võttis jaburalt palju aega. Ülevalt lähenemine olnuks palju ohutum ja ligi pool tundi kiirem... 

Ma ju tunnen seda kuramuse kohta hästi! Oleks ma vaid taibanud vaadata, KUS on punkt!!! Kui mul poleks olnud minnalaskmise meeleolu; kui me oleks võtnud minut aega tiimiga koos kaardi lugemise peale; kui nõlva all poleks olnud konkurente - kas me siis oleks teinud õige rajavaliku? Ei tea. Õppimise koht igatahes... 

Mina tahtsin käega lüüa ja koju sõita, aga kaaslased õnneks ei mõelnud nii. Väike rattarogain Kadriorus, paadisõit Pae järvel ja ekslemine Lasnamäel. Keeruline oli aru saada, kus tohib sõita - kõik suured teed olid keelatud ja ülemineku kohti oli kaardilt väga raske välja lugeda. Lasin Antil orienteeruda, häbilugu, oma kodus oleks võinud ikka ise teed valida... 

Pugesime kitsast pilust vanale raudteele. Ja siis tuli rong!!! Olime mitme tiimiga ja kõik jäid hämmeldunult seisma. Olukord: ligi kesköö, kottpime, sajab. Pehkinud, rööbasteta raudteel seisab hulk helkurvestides ja lampidega ratturit. Ja siis sõidab udust sinu poole vedur... aeglaselt nagu kummitus. Lummav! 

Vedur sõitis meile kõrvale ja tagurdas teist rööpapaari pidi minema. Meie läksime raudteesilla alt läbi (ma olin seal käinud - lapsena, umbes aastal 1980, kui siin mahajäetud vagunites elasid mustlased), üle Vesse silla tagasi Dvigateli. Sise-O ülesannete jaoks polnud enam aega, sest kesköö ja kontrollaeg. 

Finiš parkla katusel, supp, sõbrad ja kojuminek.

Kodus kaarti vaadates tuleb öelda, et rajameistri töö on olnud raske ja lahendused geniaalsed. Kuidas viia inimesed Ülemistelt mere äärde ja tagasi ilma suurte teedeta? Ma vaid kujutan ette, milliste ametkondlike lohedega tuli selle võistluse jaoks rinda pista... Aitäh ja aplaus!

Monday, August 24, 2020

Läti rattamatk - Kura poolsaar

Käisime sõpradega Kura poolsaarel rattamatkal. 

Üldist:
- 18. - 23. august 2020
- neli päeva matka, enne matka pool päeva Kuldigas
- sõitsime ligi 300 km, 85 + 80 + 50 + 75 km
- üheksakesi, üks meist (super tubli) teismeline
- ööd kämpingutes / võõrastemajades
- kõige ägedam elamus: Irbene raadioteleskoopide keskus
- neljast päevast kaks olid väga suvised, üks vihmane ja üks vahelduv

Kura poolsaar on Läti kõige hõredamalt asustatud piirkond. Siin on palju metsa ja liivaranda, vahel mõni raba ja jõgi. Kultuuri ja inimesi aga napib. Ka meie matk tuli selline - palju maanteel uhamist, vähe väärsusi. Õlut ja jäätist ja suitsukala oli õnneks siiski küllalt :)

Rada: Usma järv - Ventspils - poolsaare läänerannik - Mazirbe liivi küla - Kolka poolsaar - idarannik - Roja - Talsi - Usma. 

Päev enne matka:
Käime Kuldiga linnas. Asub poolsaare keskel Venta jõe kõrgel kaldal. Tuntud kui "Kuramaa pärl". Turistilinnana väga lahe, nagu muuseum. Siin on Euroopa kõige laiem kosk ja ilus sild. Saime väga hästi süüa-juua, nägime igasugu vanu rajatisi ja kõndisime otse kose kohalt läbi jõe. (See oli populaarne lõbustus ja väga tore.)
Lõuna sõime Kuldigas jõeäärses kohvikus, imehea ja kena koht ka.
Ööbime Mežmalas kämpingus Usma järve ääres.
Ujumas käisime sessamas Usma järves.

Esimene päev, 85 km:
- Usma küla naljakas uus puust kirik 
- Dzirnava vana veski (või tulevane kõrts?)
- Ugale küla luteri kirik. Igas külas on siin mitu eri sorti kirikut.
- Ventspilsi sadamalinn - kõrts, jõeäär, kontserdimaja, vanalinn ja kindluse-ekskursioon
- Raske liivane teelõik mereäärses männimetsas

Ventspils tähendab "kindlust võndlaste jõel". (Pils = kindlus, venta = Venta jõgi võndi rahva järgi.) Siin oli Liivi ordu ja Kuramaa hertsogi pesa. Ventspilsi ordulinnus on Kuressaarega sarnane kastell. Mäletan oma Hansapanga aegadest (199x), et Ventspilsi peeti riigiks riigis, kus võim oli vene-juudi transpordikunnide käes. Praegu tundub igati tore ja mõnus sadamalinn.

Lõuna / õlle saime Ventspilsis "Mazais Džordzijs" kebabi-restoranis. 
Ööbisime kämpingus Liepenes, 15 km Ventspilsist põhja pool.
Ujumas käisime hilisõhtul Liepene rannas. Väga meeleolukas, sest üle mere ja läbi pilvede välkus tugev äike.

Teine päev, 80 km:
- Oviši tuletorn ja liivarand
- Irbene raadioteleskoobid, praegune raadioastronoomia ja endine luure keskus
- Mikelbaka majakas ("baka" ongi majakas)
- Mazirbe liivi kultuuri keskus / liivi kõrts
- Liivi külad Mazirbe ja Kolka vahel mere ääres
- Kolka asula
Lõuna / õlle sõime Mazirbe liivi keskus kõrtsis ja oli jälle väga hea. 
Õhtuks sõime Mazirbest pärit suitsukala õllega.
Ujumas käisime Ovišis. 
Ööbisime võõrastemajas Kolkas.

Kolmas päev, 50 km:
- Kolka poolsaare tipp ja vaatetorn
- Evažu liivapank / kõrge rand
- Melnspilsi kämping ja liivipärane õllekas
- Valge rada, "Balta kapa", liivadüünide jalutusrada Gipka lähedal
- Roja linnake ja rand
Pool lõunat saime Melnspilsis (oli tore), pool tegime ise kämpingus.
Õhtu sõime Roja kalarestoranis "Otra puse" ja oli väga hea. 
Ööbisime võõrastemajas Rojas.
Ujumas ei käinud, sest vihma sadas ja meres oli vesi külm.

Neljas päev, 35 / 70 km:
- Valdemarpilsi asula, hiiepärn, mõis ja pood
- Talsi linn - vanalinn ja järveäärne jazz-kõrts
(ja siis pikk sõit tagasi Eestisse)
Lõunat sõime Talsis, oli väga hea. 
Ujumas käisime tuttavas Usma järves. 

Liivi kultuur ja keel:
Kuramaa on Liivi kultuuri... haud? Süda? Endine ala? Liivi asjast saime aimu Mazirbe ja Roja liivi keskustes. Liivi keel on hirmus eesti keele moodi, sõnad puha tuttavad. Kõnest kindlasti aru ei saa, aga lugedes on kõik nii tuttav ja loogiline - vaata siia ja loe. Leidsime liivi hümni sõnad (Eesti ja Soome omaga samal viisil) ja "Puhu tuul & tõuka paati" liivi versiooni - kõik üsna selged.
"Liivi maju" ja liivi lippu nägime Mazirbe ja Kolka vahel.
Aga üldiselt on see üks nukker värk.

Loodus:
Liivarand ja mets ja liivadüünid.
Eestlase silma jaoks midagi väga imelist ei ole - või ei leidnud me seda üles. 
Kuldigas oli lai, madal kosk.
Läti männimetsad on altpoolt lillad - kanarbik! Marju on aga vähe, hõredad mustikad ja pohlad. 
Ainus loom: rebane Roja linna-rannal, noor ja lollilt julge.
Positiivne: sääski ega muid putukaid ei olnud üldse. 

Olme ja värk:
Läti öömajad on odavad ja head. Ma ei tahtnud uskuda, et alla 100 euro saab 9 inimese jaoks viisaka öömaja - aga sai.
Teenindus oli kohati tuttavalt euroopalik, kohati nõmedalt nõukalik.
Vaja oli sularaha ja vene keelt.
Süüa saime aga iga kord väga väga hästi.
Ja läti õlu on maailma parim! Ja odav!

Tagasivaates:
Meie eesmärk oli kolme-ja-poole päevaga ära näha Ventspils, Kolka neem, ida- ja läänerannik. Seda sai. Nägemata jäid aga Slitere kõrge majakas (ja sealt paistev Saaremaa), Slitere matkarajad, Dundaga linn. Ehk oleks võinud Roja + Talsi asemel käia rohkem "sisemaal"? Nüüd uhasime piki mereäärset asfalt-teed, kust merd tegelikult ei näinud. Teiselt poolt - kruusateed olid uskumatult treppis ja vastikud sõita. 

Kõige:
- ägedam koht - Irbene teleskoopide / luure keskuse ekskursioon
- mõnusam linn - Kuldiga
- raskem hetk - liivane rada enne Liepene kämpingut
- parem söök - heeringas Roja restoranis

Matka raja skeem, ring käib päripäeva:


Väärsused:


Friday, August 14, 2020

Järlepa järv ja ümbrus

Olen suvel rattaga sõitnud väga vähe. Nii palju muud on teha! Täna paigutasin lapsed külla ära ja hiilisin ise sõitma. Ja miskipärast oli kinnisidee käia Järlepa järves ujumas.

Halb mõte!!! Järves on vett pool meetrit või vähem. Otse veepinna all on mitmemeetrine kiht hõredat järvemuda (sapropeeli). Ujudes käivad käed sellest läbi ja ajavad muda üles, kõik on sogane ja tunne on imelik. Lisaks kasvavad selles mingid võrsed. Ujusin kaldast eemale - sama jama, kogu järv on selline. Supelda saab, sest paadisilla ümbrus on sügav ja kõva põhjaga, aga ujuda ei kannata. Kahju, sest muidu on väga ilus järv, sopilised kaldad ja palju linde.

Järve äärde saamine oli keeruline. Tee peal on mõis. Sellest läheb mööda avalik tee (kontrollisin Maanteeametist), mis tegelikult on kõrge raudaiaga kinni. Pähh. 

Muud nähtud asjad kohad lisaks järvele:

  • Järlepa mõis, tuulik ja küla
  • Härgla mõis - ilus valge sammastega hoone
  • Pirgu mõis
  • Männiku Suurkivi (rändrahn). Kõrgust 3.4 meetrit, hästi sammaldunud. Metsas. Miskpärast on rahnu kõrval piknikulaud. 

Otsisin ka Salutaguse mõisa, aga ei leidnud. Põhjus lihtne - peahoone varemed lammutati 2012. Regio kaart aga ütleb, et "peahoone varemeis..."

Rattaga sõitsin üle 40 km, ujusin paarsada meetrit. 


Härgla mõisa peahoone

Männiku suurkivi



Tuesday, August 11, 2020

Kõik kaob ehk sauruste raskest elust

Mul on oma "koduleht" olnud aastast 1995 või 1996. Alates aastast 2001 olen sinna pannud ka kõik matkapäevikud. Tekstid olid alguses Tartu Tähetorni obs.ee/~kaur all, siis Tradeneti no.spam.ee/~kaur serveris (aitäh!) ja viimased sada aastat Google sites lehel. Fotod on olnud isehallatud Gallery (php soft) sees, Renee album.rumba.ee serveris, nagi.ee serveris ja SmugMug-is.

Kõik, kõik need lahendused on netist kadunud.
Nüüd ja viimasena läks manalasse Google Sites. 

Sites oli hästi lihtne asi. Selle eellane oli veel lihtsam Google Pages. Mulle sobis hästi, sest mul ongi vaja väga vähe - et oleks matkade tabel, iga matka kohta lehekülg juttu ja mõned fotod. Oluline oli just ajaline järjepidevus, et 2010 matka kirjeldus oleks loetav ka aastal 2020. 

Nüüd lasi Google oma Sites lahenduse õhku.

Päris kinni teda ei pandud: Googlel on "new Sites". Selles on tehtud mu ajutiste asjade leht (kurinurm2). Aga uus rakendus on nagu... lapse lelu. Ümar ja armas, aga tegelikult ei tööta.

Migrasin oma vana lehe uue lahenduse alla ja oh imet - ei töötagi. Mul on matkade _tabel_, eks? Uues sites'is aga pole tabeleid. Ja ei tule ka. Tabelid on eelmine sajand, mobiilid ei näita neid hästi ja kes üldse tahab sellist raamatupidajate jama näha??? Kasutajad halavad, aga keda kotib eks. Lisaks on fotodega mingi jama (mõned on ok, enamik mitte). Lisaks on kogu navigatsioon on p-s. Mul oli klikitav matkade nimekiri, sellist asja pole enam olemas, on "menüü", mis on ilmselt moblasõbralikum, aga arvutis nähtamatu.

Saan aru, et olen saurus. Moodne veeb on KOHE tarbimiseks. Insta, tiktok, twitter - me tahame teada, mida me sõbrad teevad nüüd ja praegu. Keda huvitavad eilsed fotod või mullune lumi... Ja siis mina soovin, et keegi näeks või loeks aasta 2000 päevikut! 

Ma ei tea, mida teha. Äkki polegi vaja neid vanu päevikuid? Kes neid loeb? Ma ise - mõnikord. Fotod on niikuinii mujal - ehk teeks hoopis need korda?

Matkapäevikutega on üldse raske, sest saab kirjutada KAS endale VÕI teistele. Lugesin just ühe Läti matka blogi, mis on kirjutatud iseendale. Kes mis nalja tegi, mille otsa komistas või kellele külge lõi. Osalejatele huvitav, mulle mitte, sest mina otsisin infot Läti, mitte matkajate kohta. Kellele mina kirjutan? Kas üldse kellelegi? Ei tea... 

Monday, August 10, 2020

Põhja-Jäämere lähedal ja Lapimaal

1) Karhunkierrose matkarada, telkimine + väike matk Kiutaköngäse kandis

2) Neljapäevane matk Urho Kekkoneni rahvuspargis, "Tuiskukurun kierros" + Kiilopää tipp
3) Põhja-Jäämere äär, varbad vette!
4) Kirkenesi linnake. Olime Venemaa piirist vähem kui 5 km kaugusel. 
5) Bugøynesi küla küla ja imeline laagripaik - kaljud, meri, murakad, kotkas ja päikeseloojang
6) Tee Tanast Altasse piki fjorde, reisi põhjapunkt - 70° 29' põhjalaiust
7) Alta kaljujooniste muuseum / väljanäitus
8) Lampivaara ametüstikaevandus
Lisaks saime suure annuse saami kultuuri - Inari Saami keskuses, Altas ja mujal. 

Oli keskmiselt meeleolukas. Üheksa päeva on sellise reisi jaoks muidugi liiga lühike aeg ja autosõitu sai suhteliselt liiga palju, aga rohkem meil laste eri laagrite vahele aega ei jäänud. Lapsed olid väga tublid. 

Kes soovitusi tahab, siis:
Lampivaara kaevandus on väga lahe koht, kõigile meeldis. Rovaniemist 100 km põhjas. Kes sealtkandist läbi sõidab - minge külastage!

Alta kaljujoonised on huvitavad, minge külastage.

Bugøynes oli reisi kõige ägedam kuu-maastik. Murakad kasvavad suvaliselt otse Jäämere ääres, isegi mingit sood ega raba pole neil vaja. Olemine meenutas väga Islandit. 
Lisaks on Bugøynes kultuuriliselt huvitav. Sakslased põletasid 1944 kogu Põhja-Norra maani maha, saksa põhjalikkusega, nii et iga paadikuur ja -sild läks tuleroaks. (See laks sisuliselt hävitas rannasaami kultuuri.) Bugøynesi küla jäi imekombel alles. 

Me ööbime Soomest läbi sõites alati Merihelmi kämpingus Oulu ja Kemi vahel. Suurepärane koht, mere ääres, rannaga, soovitan. 

Soome on suvel matkamiseks liiga sääserohke. Karhunkierros on suvel sama igav kui talvel. 

Kui aega oleks rohkem olnud, siis oleks käinud Varangerhalvøya poolsaarel / rahvuspargis.