Friday, October 30, 2020

Fotojaht: tekstuur

 Nägin Tomi postitust ja tahtsin ka :)

Algataja: Tegelinski.

Fotod on kõik sellest ehk 2020. aastast. 

Lumi, Helagsi mäemassiiv, Rootsi, märts

Kritseldused, Alta, Põhja-Norra, august

Ammused elukad, Purtse rand, mai

Seenekõrv, Sõrve (Harjumaal), aprill

Lubjakivi-karjääri seina puuraugud, Vasalemma, veebruar

Hiietamm, Tõllamäe, Viljandimaa, oktoober


Sunday, October 18, 2020

Mulgimaa rattasõit


Loodi põrgu ehk koopad Viraski oja paljandis

Veetsin eile imeilusa päeva Viljandi lähedal. 

Ma ei tea Mulgimaast mitte midagi. Eelmisel kevadel käisin Mulgi rattamaratonil ja kunagi ammu Karksi-Nuia öisel Xdreamil, kuid kes siis võistlusel maastikku vaatab. Nüüd otsisin lihtsalt paar matkarada ja joonistasin kaardile neid pidi ringi. Kuid päriselt polnud mul aimugi, mida oodata. Loodi, Õisu, Polli - need olid minu jaoks vaid nimed. Seetõttu sain jälle ja jälle üllatuda. 

Ilm oli hea ja loodus sügiseselt kaunis. Mulgimaa kultuur-maastik on väga kaunis, looklev ja avara vaatega. Siin oleks ka maantee-rattaga tore sõita! Harjumaa lameduses on MNT pealt avanev vaade lihtsalt olematu. 

Kõige ägedam koht oli "Loodi põrgu". See on kõrge koobastega liivakivi-paljand Viraski ojal. Oja ennast pole ollagi, aga paljand on 15-18 meetri kõrgune! Ja oja voolab _läbi_ liivakivis oleva värava. Šeff! Väiksemaid paljandeid on samas orus veel palju.

Loodi koobas, Varstu / Viraski oja

Õisu matkarada oli sarnases sügavas orus ja samuti väga ilus. Ürgmets, kivide vahel voolav oja ja järsud nõlvad. 

Vidva jõgi, Õisu matkarada

Õisu rändrahnud olid ootamatud. Ma arvasin, et Lõuna-Eestis rändrahne eriti pole. Eh...!! Õisu omad on väga pirakad, ainult et suur osa neist on suuremas osas mulla / maapinna all. Põhja-Eesti rahnud vedelevad enamasti otse pinnal. 

Kuid äge ja huvitav oli kogu päev. Maastikurattaga on ka ühest puntktist teise sõita tore. Ma eelistan alati võimalikult rajakesi või kruusateid. Maa-ameti kaart on siin väga abiks, sellel on iga kitserada peal. Jalgratta jaoks tähendab see tihti "tehnilist singlit", mida pidi tuleb nikerdada, vingerdada ja hoolikalt tasakaalu hoides sõita. See on lõbus, ehkki muidugi väga aeglane. 

Sinialliku allikas / allikajärv

Rajake

Tõllamäe hiietamm

Igal pikemal sõidul leian ma mõne koha, kus teed pole üldse või on maaomanik selle kinni pannud. Siis tuleb kas ringi minna või läbi võsa trügida. Eilne kõige teravam lõik oli Paistust Polli mägede suusarajale, seal oleks küll tahtnud jalgratta maha jätta, no ei mahu ta läbi võsa :) Ehkki nii Regio kui Maa-ameti kaardi peal on seal tee mis tee. 

Tee Paistust Polli mägedele

Kogu rada siis selline:

  • Sinialliku matkarada, linnamägi ja allikas ise
  • Loodi lehisepuistu
  • Loodi mõis
  • Loodi matkarada / Paistu ürgorg Viraski ojal, liivakivipaljandid, "Loodi põrgu"
  • Tõllamäe hiietamm
  • Jaanikildi rändrahn
  • Õisu vana raudtee-tamm
  • Õisu järv ja vaatetorn
  • Õisu mõisa kompleks ja allee
  • Õisu matkarada Vidva oja orus, liivakivipaljandid, "Õisu põrguorg"
  • Õisu kivikülv ja rändrahnud
  • Paistu kirik (ja külapood selle vastas)
  • Polli mäed
  • Holstre-Polli vaatetorn
  • uuesti Sinialliku matkarada ja Sinialliku järv
  • Lisaks mitu vesiveskit, mõisa karjalaudad ja muud majandus-hooned
Algus-lõpp Ramsis Sinialliku matkaraja alguses.
6 tundi. 
65 km rattasõitu + 3 km jalgsi. 

Ma väga kiidan ja tänan inimesi, kes teevad matkaradade info-tahvleid. Uued tahvlid on väga head. Tekst on huvitav, parasjagu pikk, suure selge kirjaga, fotod on ilusad, kaardid on selged. Ma loen alati kõik läbi ja see annab matkamisele minu jaoks palju juurde. Aitäh!


Raja skeem. Kui huvi, kliki suuremaks.

Sunday, October 11, 2020

Karepa Bike Xdream

Xdream ise on seiklusvõistlus, aga nende sügisene ratta-etapp on lihtne jalgrattaga orienteerumine. Ei pea solgitorus roomama ega maleülesandeid lahendama. 4 tundi, rogaini kohta veidi lühike. Aga üldiselt mõnus formaat. Nii et kui Karepa võistlus välja hõigati, panin end kohe kirja. 

Käisin septembris sealkandis sõitmas ja mõtlesin, et kuidas mina rajameistrina punkte paneksin. Keset kaarti laiutab Selja jõgi. Sellest saab üle vaid kahes kohas, Karepa ja Varangu sildu pidi. Hädaga saaks jõest ka otse läbi, kuid Selja org on väga sügav ja korraliku padrikuga - jalgsirogainil mõeldav, rattarogainil vaevalt. Seega tuleb rada ilmselt ring Karepa ja Varangu sildu pidi. Maastikul on veel Rutja lennuväli - sürreaalne 3 km pikkune betoonplats keset metsa, Nõukogude sõjaväe jäänuk, Tapal baseerunud hävitajate varu-lennuväli. Mere ääres on Toolse lossi varemed ja väga palju piirivalve-ehitisi. Idast läände läbib kaarti Balti klindi astang, mis on siinkandis lauge ja metsast lage.

Rajameister lahendas ülesande 1:45000 kaardiga ja pani punkte üle poole Põhja-Eesti, Kundast Vainupeani. Võistlus oli suuri teid pidi uhamine paari maastiku-jupiga. Orienteerumist sisuliselt polnud, tuli vaid kaardil püsida ja KP-dest hooga mitte mööda sõita. Rutja lennuväli oli kahjuks keeluala, sest Kaitseliit.

Päev enne võistlust väänan lastega jalgpalli mängides jala välja. Käies lonkan, joosta ei saa sammugi, sõita on valus. Oh needust... Õnneks võistluse adrekas maskeerib valu ära (mingit rohtu ei võitnud). Ja joosta pole vaja, puhas sõidu-rada.

Raja planeeris meile Kadi. Hästi planeeris, tegime enda võimete jaoks maksimumi. Käisime kõigepealt jõest ida pool, Toolses ja Kundas. Siis sõitsime Varangu kaudu läände, läbi metsa üles Eismale ja rannikut kaudu Karepasse tagasi. Väikeseid rajavaliku-vigu oli, aga 45k kaardi pealt ei loegi kõiki detaile välja. Ühest suurest jamast (väike "tee" KP 41 juures) päästsime end kiire ümber-otsustamisega.

Ilm oli hurmav - selge, päikseline, kerge tuulega. Kuldne mets ja sügise värvid. 

Finišis 3 minutit enne kontrollaega.
Saime 20 punkti 30 võimalikust.
Sõitsime umbes 70 kilomeetrit.
Tulemustes 59 / 118 (lõpetanud võistkonda), esimeses pooles!!!

Rutja lennuväli, seekord sinna ei sattunud

Rutja piirivalve tehnilise vaatluse post, ka sinna me seekord ei jõudnud

Thursday, October 8, 2020

Sõidan rattaga

Sõidan rattaga. Ma tahaks igast korrast kirjutada väikese lühijutu, sest iga sõit on mingitpidi huvitav. Kas on põnev maastik, või kultuurilugu, või tekivad mingid keerulised mõtted. Kuid kes neid viitsiks lugeda? Isegi ma ise mitte. Seega vaid kokkuvõte.

Vargamäe oos ja Venejärv. Kõrvemaal Piibe maantee lähedal. Kui tahad oma maastikuratta-oskusi testida, siis matkarajad piki ooside harju on selleks hea koht! Venejärvele ujusin ringi peale. Oli augusti lõpp ja vesi enam-vähem soe. Pärast Kõrvemaa keskuses boršil & majakoogil. 


Venejärv ja minu armas ratas

Hatu mõis ja Tänavjärv. Seal käisin oktoobris ja asja pärast. Mõisa südame ümber on kultuurmaastik, teisel pool Vihterpalu jõge mets ja raba. Ülimalt lame kant. Palju mõtlemist, natuke jõhvikaid. Tänavjärve ääres oli hirmus rahvarohke. Pilte pole, sest äkki mõni spikerdab.

Suurupi militaar-retk. Super äge ekskursioon, giidiks Heinart Puhkim, korraldaja Waypoint Tallinn. Käisime Türisalu raketibaasis, Humala PSM varjendites ja kõndisime maa-alust tunnelit pidi ühest varjendist teise. See viimane oli täielik maasikas. Nägime nahkhiiri (sügisest kevadeni on see üldse keeluala, et nahkhiired saaks talvituda). Tunnelite mastaap ja jaburus on uskumatu. Ning maa peale ulatuvad šahtid - ohtlikud ja šokeerivad. Kogu see Peeter Suure merekindlus hämmastab mind iga päevaga aina rohkem. 

Auk ülevalt piilutuna. Sisse kukkuda ei tasu.

Auk altvaates

Tunnel, aastast 1916, umbes 500 m pikkune ja maantee alt läbi

Maa alt üles. Teed õue tuleb alles otsida - oleme varjendis sees

Humala ekskursiooni kohaliku osa tegi meile kohalik kaitseliidu äss ja see oli niiiii vastuoluline üritus. Ühelt poolt - tüüp rääkis väga huvitavalt, oli samuti hea giid, kogu KL on seal väga tubli ja isamaaline ja värki. Teiselt poolt - me vahime siin tsaari-vene ja nõukogude-vene rajatisi, mis olid narrus kuubis. Ei tehtud siinsetest kahuritest pauku ega hoidnud nad ära ilmasõda, ei lastud Türisalult üles rakette ega hoidnud need ära NL lagunemist. (Muidugi parem on, et ei tehtud ega lastud.) Kas praegune sõjavägi on kuidagi teistsugune? Ma pole patsifist, aga kui vaadata hetktarite kaupa betooni valatud maad, siis mõjuvad KÕIK sõjamängud tülgastavalt, ükskõik kui heas esitluses neid mulle ka ei müüda. 

Harku - Tiskre - Tabasalu - Astangu. Viisin Ove Õismäele sünnipäevale ja tegin ise paaritunnise ringi rattaga. Sõitsin Kallaste panga all ja peal. Otsisin mitut rändrahnu, aga ei leinud. Tiskre kant on kruntideks nii ära jagatud, et sealt ei saagi enam midagi leida, igal pool on kellegi maja või aed ees. See-eest leidsin ürgse tamme (Rabakivi tamm) ja huvitava kaevandusmaastiku. Lisaks sõitsin Tabasalu loodusraja ülemise osa läbi. 

Harku paekaevanduse miski kraav

Tipikate rattamatk Lagedile. Oktoobris, öine. Jälle huvitav retk, sest JS leiab ka mulle tuttavates kohtades täiesti uued rajad ja vaatamisväärsused. Aga see öine sõitmine on ikka üks imelik tegevus. 

Vestlus sillal

wtf see pilt siin on? Aga rattamatkal näeb ootamatusi...

Saku mets ja raba. Seal on Saku 100 rattamaratoni rajad. Osad singlid on väga vastikud ja ma olen nende jaoks selgelt liiga äpu. Mõned on aga üsna okeid. Singlitel on kaunid luulelised nimed :) Lisaks on seal olnud sõjaväeosa. Mitte kusagilt ei selgu, milline, kuid suurtükkide alused keset metsa on väga selge märk. 

Saku rappa kukkus vene sõjalennuk. Kukkumise auk olla rabas näha (ma ei leidnud), küll aga leidsin vastava mälestuskivi (Maa-ameti kaardi link). 1978 on ilmselt õnnetuse aasta. Tegin ta veidi puhtamaks ja võtsin risu ümbert ära. 


See on ju kahurialus? Öelge keegi, kui ei ole.

Mälestuskivi metsas
Detail. Ikkagi major...

Veel üks singlike, sihuke leebeke
Kus teie rattaga sõidate?
Kas te pilte teete?
Kas teile meeldib?

Sunday, October 4, 2020

Suurupi rajad ja militaarpärand

Tallinna ümbruse kõige ägedam matkarada läheb Vääna-Jõesuust Suurupisse. Siin on koos imeilus loodus ja täiesti jabur militaristlik kodulugu. Olen seal sel aastal käinud kolm korda ja lähen veel :) 


Pangaserv, vaade Ninamaa poolsaarelt lõuna poole

Raja esimene, Vääna-Jõesuu pool kulgeb Suurupi looduskaitsealal ja selle ümber. Maastik on  madal, merega tasa. Ürgmets, kivikülvid, tuhat rändrahnu, merelinnud, väikesed metsajärved, lodu, pilliroost seinad. Meri kohiseb otse kõrva ääres. Vaid paar sammu suvilatest eemal on tunne, nagu asuks Vilsandil...

Raja teine, Suurupi pool käib Suurupi panga serval. Avar vaade kaugele merele, männimets, liivakivist formatsioonid, väikesed varjulised rannad panga all. Saab ujuda. Saab pangast alla-üles ronida.

Kuid kõige põnevam on inimese kätega loodu. Harku vald ja eriti Suurupi poolsaar on sõja-ajaloo paradiis. Mets on täis betoonist jaburusi. Tehtud nii teise inimese tapmiseks kui enda elu kaitsmiseks. Vaatad - ühelt poolt on huvitav, teiselt poolt täiesti jube... 

Kõigepealt ehitas siia tsaaririik. Venemaa sai Vene-Jaapani sõjas peksa (1905), ehmatas ja rajas Loode-Eestisse tohutu süsteemi Peterburgi kaitseks ja Soome lahe blokeerimiseks. (Sama süsteemi teine osa on Edela-Soomes.) Nimeks sai see Imperaator Peeter Suure nimeline merekindlus. Valmis ehitati vähe, sest I Maailmasõda tuli peale - ja hea ongi, muidu oleks pool Harjumaad betooni valatud. Aga ka see väike osa on väga muljetavaldav. Tallinna ümbrus on PSM objekte täis. Enamikku neist me ei märka, aga näiteks mitmed Harku valla teed on ehitatud merekindluse raudtee tammidele. Paljud Tallinna hooned olid algselt merekindluse omad ja Harku metsad on täis punkreid, tunneleid, pae sisse raiutud kaevikuid ja suurtükkide jaoks kaevatud tohutud tiike. Täis on ka Naissaar, Aegna, Paljassaar, Kakumäe, eelpositsioonid olid saartel kuni Hiiumaa Tahkuna neemeni välja.

Paljud merekindluse ehitised lasti kohe pärast valmimist õhku, sest sõda käis, Saksa armee tuli maa poolt peale ja ei saanud ju toimivat kindlustust vaenlasele jätta. Maastikule jäid tohutud betoonist rusud - mitme meetri paksused kolakad. Ühed sellised on näiteks Viimsis.

Eesti Vabariik I võttis terveks jäänud ehitused kasutusele, laiendas ja ehitas juurde.

Nõukogude piirivalve ehitas kogu Põhja-Eesti ranniku punkreid ja vaatlusposte täis. Nõukogude ehitisi on kõikjal, aga nad ei ole eriti huvitavad, tellistest uberikud. Huvitavad on aga raketibaasid ja radarijaamad. Raketibaase oli Eestis 55-60 tükki!! Suurupi lähedal on kaks raketibaasi: Türisalu (tohutu kompleks, säilinud) ja Muraste raketibaas (väike, praegu maastikult kadunud, Muraste vaateplatvormi juures).

Kergesti leitavad sõja-ajaloo objektid, Vääna-Jõesuu poolt alates. 
  • PSM helgiheitja ja generaatori varjend. Terve. Tohutu betoonist risttahukas keset võsa, matkarajast 50m. Aastaringselt avatud. (Sarnased Humala varjendid on septembrist aprillini lukus, sest Keskkonnaamet hoiustab seal nahkhiiri.)

  • NSVL sideväeosade linnak. Varemeis. Tellistest hooned, antenni-mastid, garaažid, graffiti jne. Asus praeguse Soontevahe tee ja põiktänava ümber. Vene-aegsetel kaartidel oli siin "pioneerilaager". (Päris pioneerilaager oli veidi ida pool männimetsa all.)

  • PSM rannakaitsepatarei nr 2. Terve. Veidra kujuga mürakas Meresidekeskuse kõrval. Sinna saab sisse, aga kõik on vett täis. Lõbusam on ehitise otsa ronida.

  • PSM suurtükipositsioonid eelmise lähedal. Õhitud. Siin on vaheldumisi tsaariaeg (massiivne betoon) ja Nõukogude ehituskunst (telliskivi).

  • PSM helgiheitja varjend ja rööbastee kraav kuni mereni. Õhitud. Jabur kogus betooni keset metsa, munakivitee ja sügav kraav, mille põhjas jooksid kunagi rööpad.

  • Nõukogude piirivalve vaatlustorn ja selle maa-alune hoone. Terve. Kõige lollakama kujuga ehitis siinkandis. Me käisime üle hoone ja keegi ei saanud aru, et oleme maja katusel :) Aga torn on äge.

  • PSM suurtükipositsioon nr 3 ja selle tunnelite süsteem. Terve. Suurupi külaselts on siin kõik ära puhastanud - metsa maha võtnu, maa-alused ruumid puhtaks ja ohutuks teinud. Asub otse autode parkla kõrval. Jälle tohutu kogus betooni maa all ja maa peal.

  • Kogu poolsaar on täis endist kitsarööpmelist kindlus-raudteed. See tuli Nõmmelt praegust Tähetorni tänavat pidi Sõrve jaama. Sõrves hargnesid liinid Väänasse-Humalasse, Suurupisse ja Rannamõisa / Tilgu sadamasse (Tilgu tee ongi vana raudteetamm). Kuidagi tuli ju laskemoon ja muu ju kohale toimetada.

  • Ninamaa poolsaarel on "Suurupi lehm" ehk udusireen eraldi hoonega.

  • Kaks tuletorni - "ülemine" kivist ja "alumine" puust. Sellest aastast on ka alumine külastajatele avatud. Käisime - imearmas!!!
Väiksemaid punkreid, abihooneid (nt ohvitseride kasiino, pääslad, kempsud...) ja kaevikuid on kogu maa täis.

Teed juhib ranniku matkaraja sini-valge märgistus. Seda järgides pole muret, et ei saa ojast üle või eramaast mööda. Kuid päris huvitavad kohad tuleb ise üles otsida - matkarada nendeni ei vii.

See jutt siin sai väga sõjanduse poole kaldu. Aga ka siis, kui ajaloost on täiesti ükskõik, on see rada väga ilus!

Viiteid. 
Fotod on mitmest eri käigust ja ajast.



Suurtükipatarei nr 2

See foto on tehtud eelmise obekti katusel

Ilmselt õhkides mere äärde lennanud punker


Suurtükialus, mastaabi võrdluseks minu jalgratas.
Selliseid rõngaid on seal palju.

Maa all on asju

Meresuurtükk on SUUR!
See on küll Naissaarelt, aga muidu sarnane.

Meretuulega oli rada selline