Kaks päeva suve

Kas te olete kuulnud, kuidas meri karjub? Mina vist ei ole. Aga täna kuulsin. Tuhandete hanede hääl jõudis kerge põhjatuulega randa. See oli... müstiline. Kaagutamise ja oigamise vahepealne, ebamaine. Võtsin binokliga veidi kõrgemalt vaadata (meil on kõrge kallas) - mis silmaga näha kui hall triip mere peal, oli binoklis hanede viirg. Silmapiirist teiseni. Palju neid seal oli - ei tea - tuhandeid, kümneid tuhandeid...?

Enne muidugi lendasid kõik need haned üle me pea merele, ja õhtupoolikul merelt põldudele sööma ja loojangul uuesti merele. 

Ehk siis kevad maal. Ilm oli reedel täiesti suvine, higi voolas. Täna (vaikne laupäev) oli hommik palav, lõunast läks pilve ja õhtul tuli äike peale. Ülejäänud pere pidas pühast kinni ja käis Poruni matkarajal, mina lõpetasin ikkagi eilsed puu- ja aiatööd ära.

Saime maha võetud ehitamata lauda varemetesse kasvavad valele poole längus puud. Mina saagisin, A sikutas. Kõik läks täpselt õigesse kohta - aitäh!!! Lisaks tavalised kevadised koristused - kääridega puude ja põõsaste kallal, rehaga tammelehtedes. Proovisin kibuvitsa üles kaevata, aga olen sellega kümme aastat hiljaks jäänud, kõik aed on võsusid täis. 

Suvi maal on tore. Lõunasöök õues, õhtusöök lõkke ääres, hommikusöök õues, ennelõunane kohvi õues. Viskasin mere ääres lutsu ja vaatasin laineid. Sain selle aasta esimesed sääsekublad (nood sügelevad mitu päeva). 

Ühtlasi esimene kevad maal ilma emata. Ungari sirel oli talvel maha murdunud... 

Teatris: "Leviaatan"

Etendus "Leviaatan". Krulli kvarteli tehasehoones. Teater "Ekspeditsioon", Lauri Lagle ja Eero Epner. Kolm+pool tundi. Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Jörgen Liik, Simeoni Sundja ja Sander Roosimägi. Lisaks tugev tiim, mis kujunduse ja muusika välja mõtles, lava ehitas ja näitlejad etenduse ajal elus hoidis. (Karabiinide lõginat oli kogu aeg kuulda.)

Esimest osast ei saanud mitte midagi aru. Muusika- ja sõnalavastus, palju kõva häält ja metallist asjade kolkimist, aga miks? Publik naeris kogu aeg, sellest ka ei saanud aru. 

Teine vaatus tegi kohe selgeks, et esimene oli lihtne ja selge ja isegi lapsik. Ehk siis aru sai veel vähem :) Aga nüüd naersin mina ka ja täiega. 

Minu jaoks tegid kogu arusaamatuse tasa muusika ja postitantsu etteasted. Eriti muusika! Mu lemmik saksa bänd on Einstürzende Neubauten, https://neubauten.org/de/. Nende kontserdid on väga sarnased, taotakse metalli- ja plekitükke ja tihti on toimlaks vana tööstushoone. Nii et torujuppe ja metallplaate toksivad ja laulvad näitlejad olid nunnult tuttavlikud :) 

Muusika näide proovidest. Näha on löök- ja puhkpillid, muuseas kanalisatsioonitorudest tehtud didgeridood. Päris etenduse pillide valik oli muljetavaldavalt lai ja neid mängisid kõik.
https://www.facebook.com/ekspeditsioon/videos/3518442595114990/

Foto on lavastuse ametlikest materjalidest. Kahjuks ei ole ühtegi avalikku fotot muusikariistadest. 

Lavastajatele aga edaspidiseks - palun tehke rohkem muusika- ja tantsunumbreid!!!
Sellega võidate minusuguse kultuurikauge vaataja ära üks, kaks ja põmm!

Oligarhidel külas: aerulauaga Pirita jõel

Mõtled, et sõidaks veidi aerulauaga. Siis aga kaevud kodulukku ja kulutad sellele rohkem aega kui vee peal. 

Käisime aerulauaga Pirita jõe lõigul Lagedilt Nehatule. Sisse Vabadusvõitluse muuseumi juures, välja enne Peterburi maantee silda Väo Olerxis. Ilm oli väga soe, jõgi rahulik. Keegi ei saanud vist jalgagi märjaks. Mõnus sõit heas seltskonnas. Aerulaud on madala jõe peal väga hea valik.

Jõele lisaks käisime kahel saarel: Nehatul ja Lagedil.

Mõlemad saared on lootusetus võsas ja tunduvad mahajäetud kolkana. Aga...

Lagedi saarelt viib sild maismaale. Maa-ameti kaardil seda silda ei ole, aerofotol on vana silla jäänused. Kuid kate sillal on värske. Silla juures kaldal on Lagedi mõis. Google kaardil on selle kirjeldus "turismimagnet" ja "praegu avatud". Kuid ala ei jätnud "avatud" muljet. Piilusime jõe äärt pidi (kallasrada ikkagi) õuele. Õuel olid skulptuurid, hobused ja... paabulind. PAABULIND. Saba oli laiali ja tohutu, suur nagu... sein. Ma ei ole sellist varem näinud.

Venekeelne töömees ütles, et mõis on "era" ja "suletud". Läksime tagasi ja sõitsime edasi.

Kodus aga hakkas huvitama - kelle mõis see siis on? Ja kas saar on ka eraomandis.

Oh sa mu meie!!!

Lagedi mõisa omanik on Maria Chulets. Ärimees Aleksei Tšuletsi tütar. Tšulets on Paldiski põhjasadama omanik ja kütuseärimees. Preili Chulets on ratsutaja.

"Maria Chulets – kõige ihaldatum vene pruut Eestis"
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69106713/maria-chulets-koige-ihaldatum-vene-pruut-eestis
Päris lahe artikkel on.
"Maria kahekorruselise maja (sellesama mõisa siis - KV) aknast avaneb vaade Pirita jõele, kalameestele, kes üritavad särgesid kätte saada, ja saarele. Täpselt nii – teispool vett on seesama saar, mille ostis Peterburi linnapea Valentina Matvijenko poeg. Nüüd on Matvijenkod ja Tšuletsid naabrid: üks saare kümnest hektarist kuulub endiselt Maria perekonnale."

Isa Aleksei on puhastverd oligarh. "Viimsis 64miljonilist villat ehitav rikas ärimees..." "Madala profiiliga..." Vahepeal läks poliitikasse (püüdis Paldiski linnas korda luua) ja andis intekaid. Nüüd on osa ta vara Vene sanktsioonide rikkumise pärast arestitud. Maja on tal Viimsis Paadi kõrval. 

Mariast ja mõisast on veel selline tore artikkel. Postimees, 2018:
https://maaelu.postimees.ee/4394285/lagedi-moisa-kulastajateks-on-praegu-hobused

Mõisal on veebisait ja "dokumentaalfilm". Mõlemad tunduvad olema AI abil tehtud ja mega veidrad. 

https://lagedicastle.com/et/lagedi-mois/ kirjutab:
"Helikopter maandumisplats: Rõhutab helikopterite maandumise mugavust."
"Planeerige oma külastus - Olgugi kas rahulik põgenemine või sündmusterohke kogunemine, lubab Lagedi mõis unustamatu kogemuse."

Ja "film" on issuu-s: "Lagedi mõis (1397) | Dokumentaalfilm evolutsioonist".
https://issuu.com/lagedicastle/docs/lagedi-mois-1397-dokumentaalfilm-evolutsioonist

Täiesti arusaamatu.
Oleks nagu turundus, aga nagu poleks ka.
Sihtgrupp on neil ilmselt samuti vene rikkurid - mõisal on Googles venekeelsed arvustused ja nood tunduvad siirad: "lahe koht priva ürituste jaoks". 

Igatahes on selles seltskonnas paabulind tõesti kohane. Ja kallasrajast nad ilmselt väga ei pea.

Lagedi saar oli aga päris maailmaklassi rikkurite käes. Kunagi oli see Sommerlingi-nim. kolhoosi ja Linnuvabriku peokoht ja korras. Kuid siis läks saar Peterburi eliidi kätte:
2006 - https://arileht.delfi.ee/artikkel/51051460/peterburi-kuberneri-poeg-kolib-koos-sopradega-pirita-joe-saarele
"Peterburi kuberneri poeg Sergei Matvienko ehitab Pirita jõele luksuselamutega paradiisisaare ning avab Tallinna ja Peterburi vahel kopteriliini. [....] 15 reisijakohaga kopterid hakkavad iga päev kahe linna vahel kursseerima."

Mativenko ema oli Venemaa asepeaminister, parlamendi spiiker ja "Putini lemmikkuberner".
Kuidagi on asjasse seotud veel Eesti Lukoili ja Ja Sankt Peterburi panga omanikud - samas pangas töötas Neivelt:
https://epl.delfi.ee/artikkel/51043472/lagedi-saarest-voib-saada-vene-arimeeste-kodusaar
https://www.postimees.ee/7486824/sanktsioonidki-ei-aita-vene-eliit-on-hoivanud-eestis-ajaloolise-moisa-ning-saare

Pronksiöö ajal taandusid venelased Eestist. 2024 müüdi saar lõpuks maha - ei tea, kellele. Sellest siis ilmselt praegune ehitus seal.
2024 müüdi saar edasi, aga pole teada, kellele:
https://www.postimees.ee/7957658/unaruses-saar-vene-arimeestele-kuuluv-saar-pirita-joel-laks-enampakkumisele
https://www.facebook.com/story.php/?story_fbid=962614635563134&id=100054438192741&_rdr

Nehatu saar ja mõis on tiba leebema ajalooga. Aga ka seda on reklaamitud kui rikkurile sobilikku imelist keskkonda.

"Elumaja alt jookseb läbi vana veetunnel, seisukord selline nagu eile tehtud, sellest on vesi ja kalad läbi juhitud, seega maja on võimalik ehitada nii, et nt elutoa põrand oleks osaliselt klaasist ja põranda all näeks ujumas kalu. Sellist võimalust teist ei ole. Kala tuleb kevadel kudema otse köögiakna alla."

https://arileht.delfi.ee/artikkel/84612839/fotod-otsid-tallinnas-privaatsust-eksklusiivne-nehatu-saar-ootab-omanikku

Ootame siis arenguid. Detaiplaneeringu järgi saab Lagedi saarele rajada üheksa maja ja Nehatule ka mitu. Kas paari aasta pärast on seal relvastatud valve ja jõe peal enam sõita ei saa? Ootame, näeme.

Sihuke ilm!!!

Tarvilik lisavarustus - pall

Ründab kärestikku

Miljardäride radadel

Nehatu saare kaldas

Masila soo suusamatk, veebruar

Meenutus talvest.

50 kilomeetrit Tallinnast lõunas on Masila soo. Temaga samas rabade vööndis on veel Lelle, Palasi, Keava, Loosalu, Aela rabad, Pususoo, Laukesoo. Kõik need on ilusad rabad - avatud maastik ja suured tihedad laukad.

Käisime veebuaris seal suusamatkal. Imeline ilm, super seltskond. Laugastel oli puhas jää. Ma varem olin Eestis suusamatkamise kohta veidi kõhklev - võsa ja kole. Viimaste aastate matkad on aga kõik olnud kas väga ilusad või väga huvitavad.

Masilasse saab mugavalt ligi läbi Kuimetsa. Parkida saab vana kõrgepingeliini ja tee ristumisel. Pärast saab Habajal pitsat või fish-and-chipsi.

Strava rada: https://www.strava.com/activities/13581578067

Eks-elektriliin

Lõpetasime kraavis. Aga suusad on all :)

Suur tükk ajas suu lõhki, ehk meie Türi-Tori süstasõit

Lühidalt:
Läksime Türi-Tori maratonil süstaga ümber, ja katkestasime Kurgjal. 78 km asemel sõitsime 31. 

Saatuslik Laupa pais

Pikalt:
Panin meid talvel kirja Türi-Tori kiirlaskumisele. See on kevadise suurvee süstamaraton Pärnu jõel. Distantsid on 47 (tite-), 78 (põhi-) ja 104 (maratoni-). Põhidistants algab Türilt ja lõpeb Toril. Pärnu jõgi on kevadise suurvee ajal kiire, kärestikuline ja üldiselt kerge sõita. Seepärast siis "kiirlaskumine".

Ma olen enne käinud ühel süstavõistlusel: eelmisel kevadel Loobu jõe 21 km poolmaratonil. Mingit sportlast must pole. Enne sõitu tekkis kerge paanika, sest me polnud partneriga hetkegi süstas koos istunud. Proovisin meid lühemale rajale ümber regada, aga ei saanud (sest eraldistardi kohad on kõik loetud). Niisiis ikkagi 78 km. Eesmärk oli rada ohutult ja aeglaselt läbi sõita. Kuivülikondi meil polnud. 

Eelmisel õhtul panime süsta Tarbja paisjärvel vette ja proovisime ära. Hea lai kahene. Ööbisime Türil Veskisilla kodumajutuses, otse stardi kõrval, ideaalne. 

Hommik rõõmustas meid valge maaga. Lumi!! Ilmaennustus: 1C, tugev taganttuul. Brr... :(

Meie start oli üsna hilja, kell 8.47.

10 km stardist allavoolu on Laupa pais. Raja kirjeldus: "Laupa veskitamm. Olenevalt veetasemest on see koht pakkunud arvukalt ümbeminemisvõimalusi. Kitsast läbisõidust üritatakse tihtipeale ka mitmekesi korraga läbi pressida - tavaliselt siis läheb mõni ümber. Siin on kõrget lainet ja kärestikusõidu emotsioone." 

Meie sõitsime paisu astangul lihtsalt vastu kivi. Süst läks ümber. Meie sulpsasime vette. Õnneks jäid alles nii süst, aerud kui kogu muu kraam. Saime kohe kaldale. Aga oli külm. 

Vahetasime riided (kuivad on alati süstas kaasas) ja sõitsime edasi, aga külm jäi. Lisaks oli nüüd hirm uue ümbermineku ees. Leidsime, et targem on Kurgja kontrollpunktis sõit lõpetada. No ei olnud mõnus sõita. Igasugu eneseületusi on elus tehtud, sama paarilisega oleme pikkadel rogainidel käinud. Aga täna ei olnud see päev. 

Niisiis läksime Kurgjal välja, pakkisime end kokku, käisime Kohilas saunas ja oligi kõik. 

Mis siis valesti läks:

- Liiga pikk rada meie / algajate jaoks, 47 oleks olnud paras. 
- Selle ilmaga oleks ikka kuivakat vaja. 
- Olime sõites aeglased. Isegi ümbermineku ajakulu arvestades olime me Kurgjal väga hilja. Lõpuni sõites oleks pimeda peale jäänud. Lambid olid kaasas... aga ikkagi. 

Minu jaoks oli õpetlik ka see, KUI palju sehkendamist võttis selle ürituse (minu poolne) korraldamine.

Aitäh paadivend VV-le ja tugitiimile! 

Varasemad Pärnu jõe peal sõidud,
- 2024 mai süstamatk: https://kurinurm.blogspot.com/2024/05/parnu-joe-sustamatk.html

- 2018 augusti kanuumatk: http://iiida.blogspot.com/2018/08/parnu-joe-kanuumatk.html

Valgejõe süst ja esimene suplus

Päris suurvett sel kevadel ei ole, sest lumi sulas talve jooksul ära ja kõige kõrgemad veeseisud olid hoopis jaanuaris. Aga ikkagi on Põhja-Eesti jõed sõidetavad. Laupäeval, 30. märtsil käisime Valgejõel.

Korraldaja - Indietours / Mairo. Hea ja tore nagu ikka.
Mairo ja Sirliga võib julgelt igale poole minna. 

Distants - 18 km, Suru sillalt Nõmmeveskile.

Kõigile anti kuivülikonnad. Ainus keelduja olin mina. Ühtlasi olin ma ka ainus, kes jõe peal ümber läks. (Üks härra läks ümber ka süstast kaldale tulles.) Sõitsin põmm! vastu kivi. Süst ümber ja mina vees. Vool oli kiire ja ma ei saanud kinni pidada. Lasin siis süsta ees ujuda, hoidsin ise tast kinni ja ulpisin järgi. Vesi oli madal, vast vööni, aga kaldad kõrged. Lõpuks sain välja, kallasin süsta tühjaks, sain kaaslaste käest oma aeru tagasi ja sõitsin lõpuni. Külm ei olnud. See kõik juhtus päris viimases kärestikus enne Nõmmeveskit.

Nägime mingit looma - ilmselt minki. Lippas piki kallast. Keerasin süsta ringi ja sõitsin talle järele ja nägin teda veel mõnda aega.