Napikad

Laupäeval vahtisin roolis olles telefonist kaarti ja sõitsin teelt välja, teepervele. Kiirus oli ligi null, aga tee ääres oli järsk kraav. Veel pool meetrit ja auto oleks sellest alla vajunud. 

Samal õhtul tegin Vesivärava kõnniteel sammu kõrvale, prügikasti poole. Minust lendas mööda tõuks, nii et tundsin riide puudutust vastu ennast. Rahvas ümber ahhetas - inimesi oli tänaval palju, kõik kõndisid valgusfestivali poole.

Klassi lastevanemate koosolek

Elu esimene väljaspool 21. kooli.

Vbl olid eelkoolis ka koosolekud? Kõik kolm last käisid Vilmsi tänava lasteaias ja VHK eelkoolis.

Aga nüüd on üks mujal. Sellessamas koolis, millest ma käisin 1. klassi eel tema sisseastumise pabereid tagasi nõutamas :)

Oli väga sümpaatne igatahes.

Linnainimese nädal

Morgie küsis "mis suures linnas uudist?" Võtan ja panen oma väikese isikliku mätta otsast kirja, mis eelmisel nädalal juhtus ja tehtud.

On Pärdi päevad. Käisime Viimsi Püha Jaakobi kirikus kuulamas - "Pärt ja Tormis". VHK keelpillorkester, viiulil solistiks imelaps Hans Christian Aavik ja Rasmus Puur. Hurmav.

Oli Kirjandustänava festival. Sisuliselt koduõuel. Käisin ja ajasin lapsed ka kaasa. Kirjandust ei tarbinud, sest rohkem raamatuid ma ei taha ja Tõnu Õnnepalu jutt ajas mu vaid uniseks.

Festivali ühes otsas oli Jää-ääre kontsert, teises Vennaskonna oma. Jää-äär pole mulle, kuid Vennaskond on nunnu. Kuulasime koos naabrinaisega, kes rääkis, kuidas Trubetsky kunagi talle koju voodi peale sisse kräššis.

Käisime aerulauaga Raku järve peal sõitmas (Männikul). Pikk tiir, nägime Männiku hiidrahnu ja Sildaru hüppemäge. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Mustjõe peal sõitmas (see on Kesk-Kõrvemaal). Mustjõgi on seal vaid nire. Ronisime üle sissekukkunud puude, kohalikud tegid reklaamfotosid. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Pirita jõe peal. See oli põhjalik ettevõtmine! Peterburi maantee sillast Lükatini. Jõgi on madal, kogu aeg oled põhja peal kinni. Osa rahvast sõitis süstadega, mina + J siis lauaga. Vesi oli soe ja sõita väga mõnus, kuid aega läks palju - 3.5 tundi.

Ühel õhtul käisin jalgrattaga sama Pirita jõe lõigu ümber luurel, et kas saab üldse sõita. Ukerdasin ürgoru sees ja servades, pidasin Peeter Suure (nimelise) merekindluse raudteesilla peal vene noorpaarile ajaloo-loengu. Ma ei saanudki aru, kas nad seal tülitsesid või suudlesid. Igatahes kuulasid mu konarlikku vene keelt küll. Lasnamäe uue rattamagistraali sõitsin ka läbi. Tallinna linnavalitsuse liiklusalane asjatundmatus ajab mu iga kord nutma.

Käisime Kaberlas mustikal. Tahtsime pohli, aga neid polnud, mereäärses metsas mingid kribalad ainult. Kuid mustikaid saime uhkelt. Õhtul puhastasin nad ära - kaks tundi - ja K pani sügavkülma. Mustikale võtsime kaasa kaks enda ja kaks võõrast last, oli väga lõbus. Haapse rändrahnud vaatasime ka üle, Kandukivi ja Augu suurkivi. Käisin meres ujumas, diagnoos - vesi on külm.

Ühel õhtul käisid külalised, oli väga meeleolukas. Mistõttu mul said laste õhtusöögi pannkoogid valmis kell 0:20. Tulge aga veel ja jälle, Kati Islandi õlu tuleb ära juua :)

Solarises oli Tokumaru Jaapani turg. Ch. müüs seal oma kimonoid ja üldse vana riidekraami. Me läksime "niisama korra läbi", sest Kati ja Iida ja J. olid eelmisel õhtul privaat-sessioonil oma kimonod juba välja valinud. Aga turul olime ligi kolm tundi! Hästi tore oli. Kommertsüritus, muidugi, aga fänne täis nii ühel kui teisel pool letti, tuttavad siin ja seal.

Selline hilissuve nädal siis.
Õhtud on pimedad, kuid nii vesi kui õhk päeval soojad.

"Vennaskond" Tammsaare rõdul

  

Kati Pirita jõel stiili näitamas

Rail Baltica rattaretk, Rapla - Tallinn

Käisime RV eestveol vaatamas Rail Baltica / Balticu / Balticsi rajatisi Rapla ja Tallinna vahel. Rajatised on praegu viaduktid ja ökoduktid. Ehk siis suured sillad, mille alla tuleb kunagi trass ise. Sõitsime jalgratastega nende all, peal, ümber. Seltskond - insenerid ja paar muidu uudishimulikku. Mitu inimest oli ise nende objektide projekteerimise või ehitusega seotud. Arutelu oli asjalik, juba rongis Raplasse sain teada, mis on "semi-integraalne sild".

Käisime / nägime Raplast alates:

• Sikeldi viadukt
• Kalevi ökodukt
• Alu viadukt
• Hagudi / Kuku viadukt
• Künka tee viadukt (Viljandi maanteest idas, Loone kandis).
  Sellelt paistis kenasti ära ka Loone ökodukt.
• Urge ökodukt
• Tagadi viadukt
• Tagadi ökodukt - seda me küll sisuliselt ei näinud, valve all
• Tagadi-Kurtna viadukt
• Kirdalu-Kiisa viadukt
• Saustinõmme ökodukt
• Saustinõmme viadukt Tallinna ringteel
• Assaku viadukt Tartu maanteel

Enamik betooni oli alles värske ja puhas, täis joonistamata. Kahetsesime, et meil värvipurke kaasas ei olnud :) Tuhandeid ruutmeetreid haljast betooni ja täielik vabadus. 

Huvitav oli vaadata, kuidas päris ehituse protsessis tekivad bugid. Erinevalt IT omadest valatakse need betooni või kaetakse geotekstiiliga. Aga alles jäävad nad ikka. 

Rattasõit oli päris terav. Sõitsime umbes pooleks asfalt / kruus, olime poris, põllul ja Saku rabametsas. Vahepeal sadas mitu tundi. VÄGA mudaseks sai :) Õnneks oli üsna soe ilm. 

Mul tuli koos linnas sõitmisega üle 100 km. Maastikurattaga. Korralik päev :) Ja sügisese rattahooaja algus. Siiani olen sõitnud ujukatega, täna tuli jope selga panna.

Oli huvitav ja sai targemaks.

Aitäh korraldajale!

Kruusakamehed kruusal

Tunneli lõpust paistab peroon

Arutatakse prits-EPO kasutust

Kas karu jälgi on?

Aerulauaga merel - Lobi neem ja Koolimäe laht

Paar aastat tagasi tegime minu sünnipäevaks matka Lahemaal ümber Lobi neeme. See on Lahemaal, Võsust järgmine poolsaar ida poole. Jaanuaris, merejääd pidi. Oli üli-ilus. Jää oli kivide ümber kauneid vorme loonud.

Täna käisime samas piki merd. Mina ja J sõitsime aerulauaga, L täispuhutava kanuuga. Kolmekesi koos on julgem ja lõbusam. 

Kõige keerukam oli mere peale saamine. Lobi neemel saab mere ligi ainult Võsu-poolsest küljest, mujal on teed kõik suletud ja eramaa. Ka Koolimäe küla juurest merele ei saa. (Kui Loomemajaga hästi läbi rääkida, siis ehk nende krundi kaudu saaks). Lõpuks sõitsime kaugemale Natturisse ja läksime sealt. 

Sõitsime ümber Älvi saare, siis sirgelt üle avatud mere Lobi tipu peale, kiikasime ümber neeme Käsmu poole. Siis Lobi kivikülv ja rändrahnud - suured kivid madalas vees. Oli mõte ka Ulkkari lõugas üle kaeda, kuid ilm läks sombuseks ja tibutas, nii et sõitsime taas risti üle mere "koju" Natturisse. 10 kilomeetrit. Enamik sõitu oli Koolimäe lahel. 

Lahe peal oli nii lainet kui tuult parajalt. Meie lauad ja kanuu said hästi hakkama, olid stabiilsed ja hästi juhitavad. Kõige kaugemas kohas olime lähimast kaldast ~700 meetrit eemal.

Lobi / Saviloo Valgekivi, kõrgus 4.9 meetrit

Saviloo Mustkivi, kõrgus 5.3 meetrit

Poiste rattamatk Setumaal

Tegime kolmepäevase rattaringi Setumaal.
Kuuekesi - neli teismelist poissi, kaks täiskasvanut.
Teistel 160 km, minul 190.
Kolme päeva kohta on seda vähe. Nii et saime mõnuga ringi vaadata, ujuda, jäätist limpsida ja üldse mõnuleda.

Pikem päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2023-setumaa-laste-rattamatk

Oli hästi tore. Setumaa on korda tehtud, ilus, sõbralik, avatud. Kõikjal sai inimestega jutule. Muuseumid ja külamajad, kõrtsid ja kohvikud - kõik ootavad külalist. 

Eriti tahaks kiita Piusa koobaste ees olevat Piusa Klunkri kohvikut ja Värskas olevat Seto Man puhkekeskust. Aitäh ja mingu teil hästi! 

Ah ja see onu, kes mulle Mikitamäe lähedal ahjusooja suitsulatika müüs -- sulle ka aitäh!!!

Järgmise aasta sarnane matk tuleb Pärnumaal - Audru, Tõstamaa, Varbla kant.

Hülgel

"Väljasõit metsikute meremaastike keskel olevatele üksikutele saartele kestab kaks päeva, aerutamis kilomeetreid maksimaalselt 30. Ööbitakse telgis, kokatakse rannas, otse lõkke äärest saab ujuma minna."

Nii ka sai. Kaks päeva aerutamist Väinameres, laager laiul, ujumine. Hallhülged, viigrid, kotkad. Hüljeste laul - ulgumine, mis merel kostab kilomeetrite taha. Võimas elamus! 

Hülgeid nägi üsna lähedalt. Mitte päris näost näkku, kuid ikkagi lähedalt. Nemad muidugi nägid meid ka :) Mul oli binokkel kaasas ja see oli hea.

Programm siis selline:

• Väinamere laiud, nii asustusega kui ilma.
• Suurepärane laager, lõke ja maitsev toit. 
• Selge öö, Linnutee ja perseiidide meteoorivool. Lamad telgis ja vahid langevaid tähti :)
• Hobuste rünnak. Suur parv suksusid laamendas me laagris. Kappasid ja tahtsid telke nosida. Jube uudishimulikud, tulid ligi ja panid koonu vastu inimest. Ei kartnud kisavaid ega vehkivaid inimesi. Telgiga vehkimise peale tegid väikse tiiru ja olid kohe tagasi. Taandusime - pakkisime telgid kokku ja kogunesime ringis oma köögi ümber. On vast loomad!
• Ujumine. Vesi oli väga soe, aga ka väga madal.
• Lainetes sõit - vastutuult, külgtuules, tagant, ja "tagant diagonaalis".

Üks tagant laine ajas mu ümber. Mis ma valesti tegin - ei tea - vist lihtsalt tähelepanematu. Laks! ja olin vee all. Põlle ei saanud lahti, aeru lasin käest minema. Giid päästis mu kenasti ära, ainult et süsta tagasi ronisin valesti. Kannaluku ("heel hook") asemel üle saba. Sain pärast sugeda. Aga no ma pole kannaga sisenemist iial proovinud ja ei saanud lihtsalt aru, mida päästja minust tahab. 

Viimased 4 km oli külgtuulega ja lainega. Ma oleks taas napilt ümber läinud, kuid sain end aerutoega kogemata püsti tagasi. Kuid lõpuks hakkas laintel liuglemine nagu täitsa välja tulema ja meeldima.

Hea seltskond, kaks päeva süstasõitu ja värsket õhku - super nädalavahetus!!!

Hülgeid ma ei pildistanud, üldse eriti ei pildistanud. 

Süstalaager Paunkülas, ja aerulaud

P korraldas Paunkülas süstalaagri. Käisime kogu perega. Laupäeva hommikul sinna, öösel telkides, pühapäeva päeval tagasi.

Oli ülimuhe:
- sai süstaga sõita
- sai aerulauaga sõita
- sai ujuda

- sai ülimõnusat telksauna

- toredad sõbrad ja seltskond

Olime Paunküla Kalabaasis. See on täiesti omaette maailm!!! Paunküla järv on (pigem vene) kalurite paradiis ja Kalabaas on selle keskus. Majakesed, kämpingutelgid, järveäärsed saunakesed, rand ja ujumis-sild, paadilaenutus - täieline idüll. Ja palju-palju inimesi, enamik oma pere või pundiga teistest veidi eemal. Järvel oli igas nurgas ja roostikus keegi oma paadiga nahistamas. Kalurid on vaikne rahvas, keegi kedagi ei seganud. Eestikeelne internet ei tea sest kohast ega kultuurist midagi. 

Me lapsed said grööni aeruga sõita ja hakkama, lahe!

Lisaks süstadele oli mul kaasas uus aerulaud. Ostsin nädal tagasi. Matkaspordist, F2 Stratos, 300 eurot maksis. Esimesena testisime seda Purtses merel, täitsa asjaliku lainega. Alguses kahtlesime - kas merel üldse saab olla? Ehk viib tuul ära? On see juhitav.

Nüüd pärast mereranna ja järve kogemust ütlen, et see on super sõiduriist:

- stabiilne, ka tuule ja lainega

- juhitav

- ootamatult kiire 

- laste lemmik

Üksi sõites on aerulaud ohutum kui lihtsalt süst. Kui süst kaldast eemal ümber läheb, siis sellele üksi peale ei saa. Peab olema ette valmistunud - aerupadi, pump, oskused ja kogemus. Aerulauale saab peale ka lainega ja ujudes. Üleliia uljaks minna muidugi ei tohi.

Imetore nädalavahetus!

Ja eks näis, mis ma selle lauaga siis ette võtan.

Lapsed üksi järvel! Ees paremal Püksireiesaared.

Grööni aerud :)

Aerulaua ring - 6 km täpselt tunniga.

EstCon 2023

Kaarepere järv, Udu talu, Kassinurme mäed, Prossa järves ujumas. Joovad ja saunatavad ja tantsivad ulmemorsad. Alkoholi tarbiti mumst vähem kui 2023 ja üldse oli mitmeti siivsam ürr.

Akadeemilist osa peaaegu ignosin, kuigi Pronto skaientoloogia-loeng oli hea. Aga mind endiselt ei huvita, kes Eesti ulmes mida võidab või arvab.

See-eest osalesin LARP-il!!!!

Kes ei tea: see on Live Action RolePlay, kus rahvas saab relvad (ja paremail päevil ka rollid ja kostüümid ja taustaloo) ja peab siis adventuuri päris maastikul välja mängima. See LARP oli pigem ulmemorskade lastele mõeldud, minusugused pandi sinna NPC-deks ehk kahurilihaks. Kõigpealt tuli pool tundi sääskede keskel võsas passida, kuni päris mängijad omavahel jauravad. Siis tuli mõõgavõistluses väärikalt hukka saada. Ja siis veel kord. Oli keskmiselt lõbus ja üle keskmise kaootiline. Igatahes on mul nüüd kogemus olemas. Mõnede sellide möögakunst oli märkimisväärne. Üks lapsuke käis päriselt vehklustrennis. Aga nüüd mu sääred sügelevad sajast kohast - ei nõgesed ega sipelgad ei hoolind sellest, et ma olin juba surnud, ja kõrvetasid / hammustasid maaslamajat virgalt. 

Käisin veel rattaga Prossa järves, ja autoga linna sõites Aidu järves (Jõgeva külje all). Soovitan mõlemat, suurepärased ujumiskohad on.

Sõin aastase doosi grill-liha. Kuulasin rumalaid anekdoote ja natsi-Saksa tuumaplaane. Ujusin üle järve. Nägin helkivaid ööpilvi ja Saturni rõngaid. Sain Totorole pai teha ja ta kena perenaisega vestelda. Nägin lähedalt näha mitut suurepärast tantsijat. Sai Belialsi imelisi videoid. Vestlesin paljude kenade inimestega. Oli lapsi ja koeri ja see on tore, muidu liiga maskuliinne ja õllejaurune üritus sai nende läbi sutikese leebem.

Targo loengult tegin poppi ja vaatasin Kassinurmes mõõklevaid rüütleid ja barokk-tantsivat Saltatriculit. Meid pandi vanaaegseid ringtantse proovima. KK jutt sinna oli ka imetore. 

Foto: KP. 

Soome Saimaa süstamatk, jaanid 2023

Jaanide ajal olime Soomes - Saimaa järvel, süstamatkal.

Saimaa on Euroopa suuruselt neljas järv. Sisemeri. Lõuna-Soomes vastu vene piiri. Järves on umbes 14000 saart (neliteist tuhat). Sisuliselt on see fraktal. Graniidist labürint. Süstasõiduks ja mistahes vee-puhkuseks on see super keskkond. 

Tegime ringi Lappeenranta linna lähedal järve lõunaosas. Järv ise on hoomamatult suur, me olime vaid tema ühes servas. 

Kõik oli super äge:

- Seltskond.

- Maastik - järv, saared, haljas pehmete vormidega graniit.

- Ilm - hellitas meid päikese ja palavusega. Natuke saime tuulekest ja vihma ka.

- Vesi - ühtlaselt soe, uju palju tahad.

- Soome vee-puhkuse kultuur. See on sihuke lahe ja laadna. Korra sõitis meie laagrisse soome onu, kes oli putkast ostnud wrapi ja tuli seda saarele sööma. Sõi, ajas juttu ja sõitis oma käula-laadse mootorpaadiga koju tagasi. 

- Ühel saarel olid tsässonad (õigeusu pühamud) nagu meil Setus.

- Söök. Kati tegi. Elu kaks parimat matkasuppi olid esimeseks kaheks lõunaks.

Jaanipäeval / Juhannusel me tuld ei teinud... peaaegu. Soomes oli samasugune kuiv ja tule tegemise keeld nagu Eestis. Aga naaberplatsil olid venelased - neil oli lahtine ja vahepeal valveta lõke. Nojah. 

Olime Vene piirist paarikümne kilomeetri kaugusel. Saimaa ühendub merega läbi kanali Viiburi kaudu ja looduslikult läbi Laadoga järve.

Ühtegi viperust ega ümberminekut ei olnud. Vee-olud on saarte vahel leebed, kuid pikematel üleminekutel merelised - võivad olla nii tuul kui laine. 

Sõudsime läbi ühe lüüsi. Huvitav kogemus. Kõigepealt tuli lüüsi esimene värav lahti keerata (suurest rattast), siis kogunesid kõik lüüsi sisse, siis esimene värav kinni ja teine lahti, lõpuks tagumine ka kinni. Iseteenindus. 

Korraldas tuntud süstaäss Piia. Kümme inimest, seitse süsta. Oma telgid ja söögid kaasas. Aitäh Piiale ja kõigile!

Imeline, lihtsalt imeline!!!

Kati :))

Lüüsi sisenemist oodates

Lüüsist välja

Konjakid ja kallid joogid...

Jalgu sirutamas :)

Maanteesild

Saimaa kaart ja selle detail. Euroopa neljas järv ja 14000 saart. 

Lilla mumm - kogu Saimaa, roheline - meie matka piirkond

Kits :(

Käisin Kõrvemaal rattaga sõitmas ja ujumas (Raudoja - Mustjõe - Raudoja, Lumila järv). Kogu aeg vahtisin ringi, et mõnda looma näha - oli hiline aeg, õhtul 7 & 10 vahel. Aga polnud.

Siis hakkasin Raudojalt sõitma, ja 150 meetrit pärast veehoidla silda hüppas kits otse auto ees teele. Sai löögi ja surma.

Kitse järel tuli üle tee suur kohev rebane. See ei saa olla kokkusattumus - nad olid täitsa lähestikku. Vaevalt rebane nüüd kitse taga ajas, aga ilmselt ehmatas ta ära ja seepärast niimoodi teele tormas.

Helistasin 112, kits viiakse (viidi) keskkonnaameti ja jahimeeste koostöös õigesse kohta.

Auto on katki ja pole teada, kas/millal terveks saab.

Hästi paha on olla. Ma pole elus ühteg looma alla ajanud. No mõni mutt või linnuke ehk on, mida ma ise tähele ei pannud. (Või on mul halb mälu?)

112 muidu hindas olukorda kiiresti ja profilt - inimesed viga ei saanud? auto tulekahju ohtu ei ole, vedelikke ei tilgu? ei auto ega kits liiklust ei takista? selge, siis tehke nii-nii-naa.

Uuendus, juuli lõpp:
- Remontla diagnoosis auto üle ja kindlustus ütles "ok". Nii et peaks parandatud saama, ptüi x 3.
- Laenasin asendusauto. Honda Accord Tourer, nagu meil eelmine auto oli. Küll on alles imelik, madal, ebamugav sisse minna ja välja tulla. Aga sõidab jube hästi, maanteel ei saa aru ka, kui 140 sees on. Vana auto (350k läbisõit), diisel, hästi odav laenutus.

Taani metsik merine loodus

Ristlainetus Skageni tipus

Käisime Taanis. Kõik teavad, et Taani on üks igav koht - ainult põllud ja Legoland. Noh - ei ole nii!

Taani on eeskätt mererand. Liivane, kaljune, kivine, tuuline. Saja meetri kõrgused kriidikaljud. Sada kilomeetrit luiteid. Liikuvad rannad. Kõikjal on matkarajad ja looduskaitsealad, mis seda kenadust kergesti näha ja nautida lubavad.

Käidud kohad:
- Jüüti poolsaare põhjatipp Skagen ja sealne "säär" Grenen
- Põhjamere rannik mitmes kohas
- Furi saar - see on saar Limfjordis, mis jagab Jüüti poolsaare kaheks
- Møns Klint - kriidikaljud Mønsis saarel
- Marstrandi ja Koöni saared Göteborgi saarestikus Rootsis
Lisaks linnad ja asulad - Kopenhaagen, Odense, Vejle, Göteburg, Lund, Skagen.
Ja üht-teist muud ka.

Sõitsime autoga alla 2500 km, kulus 10 päeva. 

Olime viiekesi - meie Katiga ja kolm teismelist.

Ilm on Taanis külm ja tuuline ja vihmane. Vihm võib tulla täiesti selgest taevast, sadada 10 minutit padukat ja siis paari minuti pärast on jälle päike väljas, pilv kadus nagu... maa alla. Müstika. Kuid elada seal ei tahaks. Rootsis oli soojem, Eestis ja eriti Soomes oli veel palju soojem :)

Pikem jutt: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2023-rootsi-ja-taani

Kaart: https://www.google.com/maps/d/u/0/edit?mid=1Pp5A8oAtb6FmnzZWytr5ud6-U49Xfag

Küll vast puhub! Kõik naudivad.

Liiva (kivi) kaljud Põhjamere ääres

Õdus elamine Odense kesklinnas (Taani suuruselt 3. linn)

Kriit ja luurav vihmapilv

Suusamägi Kopehnaagenis 

Christianias kahtlasi elukombeid vaatlemas

Uus kontorihoone Veiljes

Vana kontorijoone Jüllingis.

Maja taga on 1000+ aastat vanad ruunikivid.

Rahast ja reisimisest

Eriti odav söök: Kati keedab lumepallisuppi. Norra, märts 2023

Tulime perega täna hommikul Taanist puhkamast. Kodus oli külmkapp tühi ja läksin poodi piima ostma. Nägin seal kahte sõpra. Alul ühega, siis teisega arenes vestlus. 

Mõlema vestluse neli esimest lauset olid:

Sõber: "Tere, kuidas läheb?"
Mina: "Hästi, tulime täna hommikul reisilt, Taanist."
Sõber: "Tore, aga see on vist hästi kallis koht?"
Mina: "Eee..."

Niisiis tuleb kirjutada reisimisest ja rahast.

Lühidalt:
Me ööbime kämpingutes telkides ja teeme ise süüa, ja see muudab perega reisimise üsna odavaks.

Reisi kulud jaotuvad neljaks:

- transport,

- öömajad, 

- söök, 

- lõbustused.

(Muidugi on võimalik maksta veel reisikorraldajale või tuua võõralt maalt pruut või paha tõbi või...)

Transport. 

Transport on koroonaga läinud tõesti kalliks. Lennupiletite hind on paari aastaga kaks korda kasvanud, ja mingeid odavaid soodukaid "10 eurot Berliini" enam ei ole. Laevapiletid on samuti kallid. Tallink küsib "autoga Stockholmi ja tagasi" sõidu eest praegu 928 eurot (2 täiskasvanut, 3 teismelist). Sööd laevas ka midagi - ongi üle tuhande euro. Ainult laevasõit!

Meie optimeerisime seekord nii, et tegime ühe otsa DFDSi kaubalaevaga läbi Paldiski ja tagasisõit oli Tallinkiga mingil soodukaga päeval. Aga ikkagi on transa kallis.

Virgad reisijad passivad lennupileteid pikalt ette. Meie ei suuda - see vajab pikemat ja paremat planeerimist.

Soe lõunasöök. Pudel on võõra oma. Soome, juuni 2021.

Öömaja. 

Me ööbime kämpingutes ja oleme oma telkides. Euroopa on kämpinguid tihedalt täis ja neid ei pea üldiselt ette broneerima - see muudab reisimise hästi mugavaks. Valid lõunal järgmise peatuse välja, helistad igaks juhuks ette ja ongi olemas. Hind on keskmiselt 10 eurot inimese kohta öö, Ida-Euroopas vähem. Elu kõige kallim kämping oli meil eelmisel aastal Cortina d'Ampezzos. Keset suvist hooaega Itaalia šikis mäe-elu keskuses, kus on filmitud kaks Bondi filmi ja linnake on brändipoode täis, maksime me majutuse eest 80 eurot öö, see teeb siis 16 eurot inimese kohta. Koht oli suurepärane, kõik kämpa teenused hinna sees. 

Matkabussiga kämpimine on keerukam, ei pruugi kohta leida. Kuid väikese auto ja telkidega saab ka "täis broneeritud" kämpingusse sisse. 

Kämpingud on enamasti ilusas kohas, vee või mäe ääres. Saab ujuda või otse kämpingust matkama minna.

Saab ka üldse ilma rahata. Lapimaal (Põhja-Soomes, Rootsis, Norras) oleme me lihtsalt metsa servas või kaljunuki taga ööbinud. Kunagi sai "tasuta" telgitud üle kogu Euroopa, aga enam vist nii ei teeks. Kuid Skandinaavia igamehe-õigus annab selleks ausa voli. Muidugi saab telkida ka Eestis. 

Kämping eeldab häid telke ja magamiskotte - need meil on. Meie telgis on küljealune pehme, ja ka vihma ja külma ilmaga on kuiv ja soe. Meie lapsed on telkimisega harjunud ja toimetavad oma telgiga ise. 

Skandinaavia kämpad maksid sel aastal 50-60 eurot viiele inimisele. Kõige odavam oli viimane ja kõige odavam kämping Vätterni järve ääres Gränna kuurort-küla lähedal, imekenas kohas, ja alla 30 euro öö. 

Täiesti tasuta öömaja - laavu ja lõkkekoht.
Kõigepealt valmis maitsev läätsesupp, siis - tuhat pannkooki. No tõesti tuhat.
Soome, juuni 2023.

Söök.

Teeme ise.

Me ei põlga ka restorane, lapsed saavad aeg-ajalt pizzat ja pastat. Kevadise suusamatka lõpetasime Oslos üsna heas India restoranis - pärast matka on kõigil kole nälg ja india kohas sai end taas täis laadida. Kuid pigem eelistame raha panna linnades mõne mõnusa, peene kohviku peale. Ja "päris kalorid" teeme ise. Hommikul puder, õhtul makaron või sarnane. Selle korra hitt oli tatar lihapallidega, kõigile täiega meeldis.

Kämpingutes on üldiselt köögid, kuid meil on oma priimus ja potid kaasas, oleme ses mõttes täiesti autonoomsed. Ainult vett on vaja. 

Enne Taanit käisime jaanipäeva ajal Soomes süstamatkal. Kogu söök tehti ühiselt priimusel, see oli hirmus hea ja seda oli väga palju, ja see ei maksnud sisuliselt mitte midagi.

Lõbustused.

Me käime mööda loodust ja see üldiselt raha ei küsi. Jah, Lõuna-Euroopas tuleb looduses parkimise eest maksta, kuid vähe. Mõnikord on kaunis kohas muuseum või jäätiseputka - no olgu. 

Lõbustusparke, spaasid ja teemaparke me väldime. Mitte raha pärast - lihtsalt ei meeldi.

Muuseumid ja sarnased on Euroopas aga odavad. Seekord käisime Furi saare geoloogia-muuseumis: kõik teismelised tasuta. H.C. Anderseni keskus Odenses: sama. 

Igast reeglist on erand. Tatralandia veepark Kõrg- ja Madal-Tatrate vahel on lastel elu lõpuni hästi meeles (ja sinna me läheme veel). Budapesti termaalvee-basseinides on isegi Kati nõus ligunema. 

Aga üldiselt kulub meil lõbustuste peale raha vähe või üldse mitte.

Marstrandi saare matkarada ja majakas. 
 Rootsi, juuli 2023.

Kokkuvõttes 

Võib reisida kallilt - sõita ilma teise otsa, süüa priiskavalt, maksta iga liigutuse eest. Aga ei pea. Ja isegi muidu kallid kohad võib enda jaoks odavaks teha.

Mõne inimese jaoks ei ole see puhkus. Tema vajab teenindust, toitlustust, kandikul ette toodud kokteile. Trip.ee foorumis on lõim kruiisilaevadest, kus kurdetakse, et tube puhastatakse vaid üks kord päevas. Meie peame ise telgi üles panema. 

See-eest saame käia enda valitud kohtades. Ja enda valitud sõpradega. 

Mohni saarel

Me oleme Eesti saartel käinud üsna vähe. Olime kevadel Kihnu minemas, piletid ja öömajad ja sõbrad olemas, aga - ei käinud. See-eest saime nüüd Mohnile.

Mohni on väike saareke Lahemaal, 5 km Viinistust. Geoloogiliselt - suur kruusavall. Palju kive ja rändrahne. Tammemets põletati kunagi maha, nüüd on võpsik ja kadakas.

Saarel toimetavad Jaan Manitski ja RMK. Manitski oma on tuletorni ümbrus, sadam, saarele saamine. Tema hoiab palgal ka saarevaht Matiti, endist rekkajuhti, kes ühel hetkel elus kannaka tegi ja saarele kolis.

RMK haldab loodust. Kord hoiab, kord raiub. Praegu raiub ja põletab, et kadaka asemel kasvaks kukemari. Ühes kohas on keset rannaliiva lai laudtee. Tundub suht sürr - miks see siia? Looduskaitse raha on saare peale läinud igatahes palju.

Saarele ringi peale teha ei saa, ei lubata - linnud ja muu loodus las olla omaette. Mis ikka. Kõndisime paar km, käisime ujumas, vesi oli meres üllatavalt soe. Ilus koht! Kui saate, minge ka.

Meid viis saarele Evente. Soovitan - väga hea giid ja üldse tore. Aga sinna saab muul viisil kah. Meiega samal ajal käis saarel mitu teist gruppi. 

Tuletorn

Saare ainus suur pärn

Tiba kohatu laudtee

Suurim rändrahn - Jaanitule kivi

Mannerg paistab :)