Tallinna Xdream ja kukkumine

tldr: sõidan rattaga tõkkepuusse, lendan üle nipli ja katkestan.

Usun, et Tallinna Xdream tuleb äge, ja tahan osaleda. Linna-võistlused on alati huvitavad! Mulle meeldib tööstusmaastik ja meeldib näha oma kodu selliseid urkaid, mida muidu ei leia.

Tiim - Mare Raimond mina. Läheme vaikselt tiksuma. Minu jaoks on see esimene võistlus pärast 2017 kukkumist. Raimondil pole vormi. Marel tuleb homme päris võistlus ja Xdream on vaid soojendus.

Start. Vaatan kaarti nagu mõistatust... kus me oleme? Millest alustada? Ülejäänud tiimid nagu teaks, kuhu minna..

Jooks / minirogain. Uskumatult lahe maastik Harku karjääri vanas osas. Aheraine mäed, mingid pangad, paeplatood... Ja võsa. Mare orienteerub: mina ei saa kaardi ja oma uue kompassiga läbi, R jaoks on tempo liig. Teiste sabas saame vajalikud KP-d kätte. Liigume koos plikade tiimidega; on silmale ilus, aga harjumatu.

Ratas. Mul on siin jõudu teistest rohkem. Kahjuks ei kasuta ma seda kasulikult... Tiimi mõte võiks olla, et kes hetkel tugevam, see kas veab teisi tuules või orienteerub korralikult. Mina ei tee kumbagi. Esimese etapi sõidame veaga - lähen vale teed pidi üles. Üldse kipun teistel eest sõitma. Idee, et keegi sõidab minust rattaga mööda, ei ole mulle üldse omane, nii tahan kogu aeg kiiremate konkurentidega kaasa minna. (Oli näha, et Marel oli sama soov jooksus.)

O-tehniliselt on rattaralli väga lihtne, ainult pane. Rada on aga huvitav - Tabasalu kallas, Kakumäe rannarada ja Kakumäe poolsaare tipu mets.

Tiskres sõidab meile vastu president. Turvamehe ja -autoga. Jee!

Mu võistlus saab läbi Lõimise tänaval Tiskre ja Kakumäe vahel. Lõimise on vaikne kõrvaltänav uute majade vahel - sirge, ilma haljastuseta, hea nähtavusega, täiesti tühi. Kasutan seda, et kaarti ette lugeda. Ja siis on mu ees tõkkepuu. Valge, sihvakas rauast toru. Risti üle tänava. Sõidan sisse, lendan üle ja maandun maoli.

Kes on süüdi? Ise, ise on süüdi! Mare hõikas mulle tagant. Aga ma olin liiga ees - ja ei kuulnud hoiatust. Karistus on kohane... Tiim olgu koos, lahku minek saab ühel või teisel viisil alati trahvitud, mul ei püsinud see meeles ja nii ta läks.

Puhtast intertsist / lollusest sõidan tiimiga Kakumäe tippu välja, aga on selge, et joosta ma ei saa ja kanuus sõita ka mitte. Rindkere valus, hingata valus, kahtlustan roide mõra. Veeren finišisse, kiidan Harkujärve põhikooli kokkasid tõeliselt maitsva supi eest, lobisen paari sõbraga. Siis sõidan autoga Mustamäe EMO-sse.

EMO on jõle. Tunnen end seal kui liivatera masinas. "Teie dokument! Aadress! Ei olegi Vilmsi? Felmani? Viis eurot palun." Olemine on väga niru. Tahan valust oksendada, aga siis mind märgatakse ja saan valuvaigistit. Aitäh! Vahelduseks saan näha, kuidas kopteriga üks "nukk" kohale tuuakse (maandumisplats on haigla taga). See annab hea võrdluse. Mul läks ikka väga hästi... Kukkusin kätele, ja õnneks olid kindad; pea ei käinud vastu maad; liigesed on ka terved.

Ootan kolm tundi ukse taga ja saan teada, et ka mu roided on terved. Põrutus lihtsalt. Super!

Võistkond on vahepeal võistluse läbi teinud. Kogu harjutuse! On jooksnud, on kahekesi kanuu ära sõitnud, arvutanud, penoplastist maja kokku pannud. Raimond kaotas ühel kukerpallil prillid ära, otsis neid ligi tunni, ei leidnud, ja sõitis-jooksis-orienteerus edasi kuulmise järgi. (Järgmine päev leidis mustikavarte vahelt jälle üles.) Ultra tublid!!!!

Etapp ise oli minu arust väga hea. Maastiku maasikad - Harku karjäär, Kakumäe, Harku järv (kanuuks) - kasutati kenasti ära. Xdream on endiselt lahe. Kui terveks saan, lähen jälle!