 |
Veel ainult sünnikuupäevaga.
|
Minu vanavanaema Anna elas Vao külas Järvamaal. Sai viis last. Üks suri imikuna. Üks läks II Maailmasõja ajal laevaga põhja. Kolm kasvasid suureks: Mahta, Riisi ja Silvi. Mahta ehk minu vanaema oli kõige vanem, tema on juba ammu mulla all. Silvi elas pika elu, aga läinud on temagi. Ja nüüd, nädal tagasi, lahkus siit ilmast Riisi. Elas sada ja kolm aastat. Tema abikaasa elas napilt vähem - sada kaks aastat ja kümme kuud.
Riisi elu oli õnnelik. Lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed. Sama abikaasa 60 aastat ja minu teada harmooniline kooselu kogu selle aja. Ta tuli enne ilmasõda Tallinna, õppis vanema õe käe all juuksuriks ja töötas suurema osa elust Pronksi tänava salongis. Ka kodu Pärna tänavas Kadruorus oli sama - Riisi kolis sinna maja ehitamisel ja elas seal surmani. Mõistus oli lõpuni selge ja terav, füüsis ka enam-vähem, käis ise õues ja välist abi vajas vähe.
Riisi oli linnaproua, särtsakas, huumoriga, terav.
Ta elas meie kõrval, kuid me ei käinud tal külas tihemini kui korra aastas. Miks? Ma ei tea. Me ei jaganud mälestusi. Mul pole tast ka vist ühtegi fotot. Ta on alati olnud pildistamiseks liiga vana... Ei mu ema- ega isapoolne suguvõsa ei käi väga läbi. Pole kokkutulekuid, suuri pidusid, suuri pulmi. Riisi oli tore inimene, temaga oleks võinud istuda ja lobiseda küll... Aga ei.
Täna olid matused. Ärasaatmine, hauda sängitamine, peied. Tseremooniad olid lühikesed, aga peied toredad. Nii vana inimese minekul on pisaraid vähe. Jutustati nii lahkunu kui oma eludest. Tõsi, suguvõsa on pika aja jooksul lahku kasvanud, isegi põlvkondade kokku lugemisega on tegemist.
Mida teie teete, et mälestus teie lähedastest oleks värvikam ja elavam?
Milline saab olema nooremate mälestus teist?
