Suusahooaeg 2019

Oli päris kenake!

Kaks suusamatka: Seli raba minu sünnipäeval ja Koitjärve raba märtsi alguses. Üks külma, kirka, vaikse talveilmaga. Teine kevadine kooriku-sõit, uisustiilis üle maastiku. Talvematkalt saadud emotsioon on minu jaoks suusatamise tipp.

Murdmaasuusatamine, üle 500 km, põhiliselt Harku-Nõmme ja Kõrvemaa rajad. Murdmaas tekib mingist kilometraažist alates mõnu ja siis - nauding. Tunned, kuidas kogu keha töötab edasi liikumise nimel, tõusud tulevad kergelt, kõik lihased teevad tööd, tasakaal ja tõuge ja rütm on kenasti olemas. Sel aastal sain selle tunde kätte... umbes kolmandat korda elus.

Käisime mitu korda vara hommikul Kõrvemaal. Oled üksi metsas, libised edasi ja imetled valget maailma enda ümber. Kaif.

Käisin kahel mulle uuel murdmaarajal - Keilas ja Valgehobusemäel.

Käisime laste ja sõpradega Kuutsemäel ja Väiksel Munamäel.

Kõik lapsed said suuskadele.

Tegemata asju jäi ka. Tahtsin minna Ida-Virumaale Kurtna / Pannjärve kanti sõitma - ei jõudnud. Lõuna-Eestis ka ei käinud. Tartu maratoni avatud rada ei sõitnud (sest sel nädalavahetusel oli jube sula ja vesi). Päris võistlema mind enam ei kisu. Kiviõlli see aasta ei jõudnud.

Järgmiseks lumega aastaks, mil see ka ei tule, on siis selline plaan:
- TM avatud rada
- Alutaguse rajad
- matk mõnda uude rappa või või piirkonda

Nüüd on meil lumi vist lõplikult läinud, panin suusad ära ja võtsin ratta välja.
Aga suusahooaja päris maasikas on ikkagi alles ees!