Rattaga Murastest Vääna-Jõesuhu

Madis väitis kunagi, et Ilmandust saab mere äärt pidi kergesti Vääna-Jõesuu randa.
(Ilmandu on Rannamõisa kiriku taga, seal, kus talviti jääd ronitakse.)
Täna oli asja SKA Muraste õpimajja, aega jäi üle ja otsustasin proovida.

Tulemus:
Jah, see on VÕIMALIK, aga pole nõrkadele.

Kolledži juurest metsaradu pidi mere äärde ja Suurupi alumise tuletornini on sõit lihtne.
Siis algab Suurupi poolsaar ja Suurupi LKA ja läheb huvitavaks.

Mida siis pakub Suurupi poolsaare serv rumalale ratturile?
Kohati on rada täiesti sõidetav metsatee.
Aga ülejäänu...!!!
- Singletrack panga äärel, juurikane & künklik.
- Rock garden ehk pikk kivikülv poolsaare lääneküljel.
- Muda ja soo!! Hüppan, ratas käes, mättalt mättale. Jalad sain märjaks.
- Võsa. Kohati kadus rada lihtsalt ära.
- Kraavid. Ja ojad ja sälkorud. Mõnest läbi ronimine (ratas hambus) oli täiesti tõsine katsumus.
- Liiv. Seal on mingi jäme fraktsioon, milles isegi minu ratas ei sõida.
- Nägin metsa- või soojärve... kaardil seda pole, aga järv oli. Partidega.
Pärast poolsaare põhjatippu sattusin võssa, kust enam edasi minna ei osanud. Ronisin pangast alla ja sumasin sulas liivas.
Loodetipul oli rauast aed ees, ei hakanud sellest läbi pugema.

Ratast lükata, tassida, mäest üles tirida ja võsast läbi peksta sai igatahes palju.
Aga kohale ma jõudsin!
~12 km peale kulus ~2 tundi.
Kes seda matka korrata tahab - jalgsi on ilmselt lihtsam.

Mere lähedal kulgeb sini-valge tähistusega matkarada, aga see on märgitud maha vist tsaariajal ja sest on abi vaid kohati.

Pärast sõitsin veidi Vääna-Jõesuu männimetsa juurikatel.
Siis teed pidi Muraste vaateplatvormini.
Treppi pidi alla (kes see laisk rattaga mäest alla sõidab, ikka trepist!) ja koju.

GPS (osaline): https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/729782797
Ja Madis on üks hirmus kõva rattasõitja!

Libahundi Jälg, Soome, Sipoonkorpi

Lugu sellest, kuidas ma Soomes rogainil käisin ja orienteeruda ei osanud.

"Libahundi jälg" on Kutimuti lastelaagrist pärit seiklus-rogain. Ta lühem ja "lapsikum" kui päris-rogainid. Punktid on lihtsates kohtades, vahepeal on lisaülesanded, seal käiakse perega ja palju on noortevõistkondi. Olen sel võistlusel aastaid käinud ja alati on väga tore.

Sellekevadine Libahunt tehti Soomes!!!
Helsingi külje all, Sipoonkorpi rahvuspargis.
Maastik on seal hästi liigendatud. Avatud kaljud, nende vahel künkad ja kuusevõsa. Orienteerumiseks hoopis keerulisem ja huvitavam kui lame Eesti. Oli selge, et mul saab raske olema. Päriselt orienteeruda ma ju ei oska. Reljeefi ei loe, kaugusi hindan umbropsu, suunda hoida ei suuda. Aga ma pole iial Soomes võistlenud, ja nüüd selline lemmik-võistlus otse Helsingi lähedal - tuli proovida!

Kaaslaseks saab Ergo. Ergo on noorem ja käbedam, aga orienteerub umbes samamoodi nagu mina (s.t. mitte eriti). Ja ka Kati tuleb kaasa - Tiinaga!!! Meie nimeks "Kivi taga" ja Katil-Tiinal kurjaendeline "Väljasõit rohelusse" (*).

Helsingisse
Laevale läheme kell 7, ärkame kell 6.
Et elu igav ei oleks, tulevad meile öösel kell 2 külalised.
Olen voodis, aga ei tudu ja kuulan heas tujus inimeste jutukõma.

Kaardid saame laevas.
Kaart on täis tundmatuid värve: lilla (keelualad) ja hall (avakalju).
Viking XPRS on täis tiime, kes niidiga rada plaanivad ja kaardile jutte tõmbavad.

Ma plaanin 30 km linnulennult.
No et 6 tundi, 5 km/h, 12 min/km - aeglasemalt ikka ei liigu ju??
Ergo ei vaidle vastu.
Teen kaardile uljalt niidiga ringi peale.
Käin ringi ja imestan konkurentide palju tagashoidlikumaid rõngaid.

Sõidame 25 km Sipoonkorpi rahvuspargi lõunapiirile.
Sajab, rsk!
(Nagu ilmateade lubas.)

Esimesed kolm KP-d
KP30 "Kaljujärsaku kaguots"
Sahmime koos ühe teise tiimiga metsas (wtf?, miks keegi kolmas siia ei tulnud?), kaljusid on siin ja seal, omast arust oleme õiges kohas, aga...? No pole punkti!!!
Jookseme ootamatult kõrgete kaljurüngaste peal ja vahel.
No ei leia!
Jätame võtmata!!
Teine tiim jäi metsa. Poole raja peal kohtame neid uuesti - ütlesid, et ei leidnudki.
Hilisem analüüs: Me polnud punkti lähedalgil. Eksisime suunaga JA kaugusega. Mõni ime, et me seda ei leidnud. Ainus õige tegu olnuks siin teele tagasi kõndida (200m, ~2 minutit) ja uuesti alustada.
Ja teine tiim võttis selle KP enne finišit uuesti ette ja ära!

KP45 "Kaljujärsak 3m all"
Kuna eelmine KP jäi leidmata, siis me ei teadnud, kust alustasime.
Aga meie sahmisime piki metsa, teadmata, kuhu ja kust.Jõudsime mingi teeni ja kulutasime 8 min, taipamaks, mis tee see on ja kus me sellel oleme.
Hiljem: Õigest kohast alustades oleks see KP olnud triviaalne. 

KP31
Ometi üks lihtne punkt: 10 meetrit teest eemal!
Aga mida teeme meie!
Ei hinda tee peal kaugusi täpselt, hakkama punkti otsima liiga vara ja siblime ringi KPst 100m põhja pool olevail kaljudel. Lisaks muule on jube raske, sest turnime järsul, risusel mäeküljel. Jookseme korduvalt tee peale välja, aga ei saa aru, MIS teeristis me oleme...
22 minutit läks selle sibli peale.


Esimese KOLME KP peale oleme kulutanud TUNNI. Kätte oleme neist saanud vaid KAKS. On selge, et me ei seo kaardil olevat kaljusid tähistavat musta-halli päris loodusega ÜLDSE.
Ja ka pruun reljeef on meie jaoks liiga kribu.
Ja vahemaid me ka ei hinda.
Ülesanne - tõestada, et me ei oska orienteeruda - on igal juhul hästi tehtud.

Ülejäänud võistlus

Sörgime veel viis tundi. Võistlusmeeleolu pole. Kohati orienteerume üsna normaalselt. Kaljudega oleme aga lõpuni pahuksis. Tehtud plaan lendab vastu taevast, uut teha me ei viitsi ja lõpuks jookseme end "kotti", kus kõik KPd on ümbert võetud. Lisaülesannetest teeme lendava taldriku ja sudoku. "Stardiülesande" ehk KP80 teeme lõpus, osaliselt, 6/8. Aega oleks vist ka 8/8 jaoks, aga ei viitsi.

Kõige kallim viga oli KP67, "kaljude (4m) vahel".
Läksime sinna üle Sipoonkorpi pargi lõunaotsas oleva Högbergeti mäestiku. Enamik sellest oli keeluala; lubatud oli vaid väike teerada; aga no püüa sa teed paljal kaljul! Kulutasime 15 min teerada "järgides" ja lõpuks ronisime ikka suvalisest kohast alla. Ka kõvemad tiimid olid seal sirgelt läbi keeluala pannud...
Vähemalt nägime ära pargi kõrgema koha ja ehk ka kaunimad vaated.
Högberget ületatud, saime end tee peale paika - ja siis ei leidnud punkti üles!
Kammisime 20 min rämedas mäestikus, kaljud siin ja kaljud seal, ja no mida pole, on KP!
Oleme siin ihuüksi, kellegi järgi rada seada ei ole.
No täitsa lootusetu!!!
Hiljem: Sumasime nõlval liiga "all" ja KP oli ilmselt mäe laugel "katusel".

Planeeritud rajast teeme ära umbes poole.
Läbime GPS arust 24 km.
Võrdlus - 3h linnarogainidel olen alati üle 20 km jooksnud, 8h maastiku-rogainidel üle 50 km.

Pärast
Aga tuju on metsast tulles ikkagi sigahea!
Joosta sai, mõne punkti võtsime ära, päris ära ei eksinud, kaljult alla ei kukkunud.
Sõbrad on tulemustes meist kõik eespool.
Ja Kati-Tiina on võtnud hulga selliseid punkte, millest meie õudusega keeldusime.

Laeval käib "Eurovisiooni" finaal.
Väga kohane mu elu esimesele välismaa rogainile!

Linke ja värki

Libahundi kodu: http://libahunt.eu/
Tulemused: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/results.htm
Meie võistkond: http://libahunt.kutimuti.ee/result_2016_1/teamresult_162.htm
Raja GPS track: https://flow.polar.com/training/analysis/581712884

(*) "Väljasõit rohelisse" on Strugatskite ulmekas, Tarkovski "Stalkeri" alus. See kirjeldab Maal piknikku pidanud tulnukate jõledaid jälgi. Meie ekskurss Soome möödus loodetavasti ökomalt.
Wikipedia: "Пикник на обочине"
Arvustused: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=166

Spordiblogi

Keegi on mu blogide võistlusele "kaalulangetus- ja spordiblogide" alla kirja pannud.

Kuule naljahammas!
Ma olen 46 aastane paks kontorirott.
Kui mu blogi jätab "spordi-" mulje, siis vaid seepärast, et lastest kirjutan ma teises blogis ja muust eraelust ei kirjuta üldse. Aga see ei tee must sportlast. Ma ei ürita ka midagi langetada. Nii et... mäh?

Kui keegi tahab spordist lugeda, siis minu lemmik-spordi-blogid on:
Silver Eensaar - http://tpmv.blogspot.com/?view=snapshot
Eduard Pukkonen - http://spordilinn.blogspot.com/
Leivo Sepp - http://leivo.ekstreem.ee/

Need on kõik keskealised onud, tiinekate blogi-võistlusele neil asja ei ole. Aga nad kõik on mitmes alas tipptegijad. Ja nad oskavad kirjutada nii, et on huvitav lugeda ja tahaks järele teha.

Põltsamaa jõe süstamatk

Aktiivsepuhkuse-Ain tegi Põltsamaa jõel süstamatka ja kutsus minugi.
Ma polnud Põltsamaa jõest suurt kuulnud.
Tegelt on see Eesti pikkuselt kolmas jõgi - 135 km. Voolab enamasti omaette mingis võpsikus.
Nii jõgi kui Põltsamaa linn olid mu jaoks tundmata maa, seega, tuli minna!

Fotod on kõik Raivo tehtud

Süstad sisse Piibel (Piibe mnt ääres),
ööbimine umbes Rutikveres,
kuivale maale Põltamaal.

Matk oli, ütleme ausalt, looduskole.
Endla suursoo on veest vaadates lihtsalt üks ilmetu võsa.
Esimest päeva jumestas puult lendu läind kotkapaar (konna- või kaljukotkad, eri allikad pakuvad seal pesitsema eri linde ja eristada ma neid ei oska).
Käisime ära Endla järve servas ja Sinijärvel, suuremat muljet ei jätnud needki.

Mina ja süstanaabrinna jõudehetkel

Mina ja kaaslanna tööhetkel. Ei paista eriti kontimurdev, eks?

Sõita oli kerge, vool aitas tublisti kaasa.
Risu ja muid tõkkeid oli aga ohtralt. Süstu sai tassida küll ja veel, eriti kitsas Räägu kanalis.
Ühes kohas ulatas Ain mulle õllepurgi just enne keerulist kohta. No ei saa aerutada, õlu käes! Sattusime tagurpidi ja ristivoolu ja sipsisime tükk aega.

Upitame süstu üle puu

Matka lõpus panime turisti.
Tegime ringi ümber Põltsamaa lossi ja šoppasime kohalikus veinikeldris.
Konservitehase muuseum on täitsa nunnu, soovitan!
Ja kohvik O on täiesti normaalne kohvik - ebapõltsamaine, kui soovite.

Süstamatka argipäev

Paar päeva pärast meid sõitsid sama raja läbi Kulgejate Klubi, aga teises suunas, vastuvoolu.
Tugevus ei anna häbeneda..!!!

Numbrid:
10 süsta, 19 inimest.
Süsta-proffidest päris algajaini (mummuliste trussikutega läti neiud).
Muidu sõideti kahekesi, ainult Ain ise uhas üksi ja nagu Figaro - kord siin, kord seal.
34 + 22 km (umbes, sest kes hunt ses siksakis ütleb, mis on õige vahemaa)
0 ümberminekut.

Kiitused & tänud:
Ain ja Antti, korraldajad;
Lea ja Pille, toitlustajad (aga kindlasti oli veel kellegi kulp mängus);
veelkord Pille, süstanaaber;
Heiki, kes pakkus ulualust.

http://kalakoht.ee/veekogu/poltsamaa-jogi/
http://www.aktiivnepuhkus.ee/
 

Hipsterivaatlus ratastel ehk Tour d'ÖÖ

Paarsada ratturit sõidavad koos linnas ja segavad liiklust.
Halb või hea?

Mulle meeldib.
Sisuliselt on tegemist väga leebes vormist streigiga.
"Me oleme olemas, meiega peab arvestama, ja selle tõestamiseks segame me natuke teie elusid.
Mitte palju, ainult natukene, aga nii, et annab korraks tunda."
Taust on Wikipedias - https://en.wikipedia.org/wiki/Critical_Mass_%28cycling%29

Seekordne ürr oli eriti mugav, kuna algas Kalevi staadionilt ja lõppes sisuliselt kodus, Kadrioru lossi aias.

O-päevakud 2016

21. aprill, Rebala. Jalgsi, Avega. Liigume koos. Sörgime-kõnnime ja võtame vaheldumisi punkte.

28. aprill, Keila-Joa. Jalgsi. Tulen kevadseminarilt (ja lähen sinna tagasi). Sörgin keskmise raja, suuri O-vigu ei tee, aga joosta on jube raske. Tulemustes olen täiesti lõpus.

3. mai, Kangru-Raudalu. Rattaga. Sõidan nõrgalt, aga ära ei eksi ja suurelt puusse ei pane. Kokkuvõttes võidan M18 RO klassi :) (Olles ainus võistleja.)

10. mai, Nõmme-Hiiu. Jooksukas. Ma olen Glehni pargi rajastikul varem korduvalt ära eksinud - seisad Tähetorni jalamil ja peas on ainult virvarr. Seekord läks pea puhtalt, ainult ühest punktist jooksin mööda. ARK kandi kanalites ukerdasin end tupikusse. Ja joosta ma ei jaksa. Füüsilise vormi kohta normaalne või isegi hea tulemus.

17. mai, Jõelähtme, rattaga.
Esimesed kaks KPd läksid üle kändude, edasi sõitsin normaalselt.
Pärast jäi aega üle, läksin metsa ja võtsin paar KP-d uuesti. Selle pealt sai aru, kui kiiresti ma normaalselt kaarti lugedes võiks sõita.
Võrdluseks eelmine ratta-O sealsamas kahe aasta eest:
http://kurinurm.blogspot.com.ee/2014/05/mtbo-feil-joelahtmel.html
Maastik on sama, aga mina olen kõvasti arenenud. Mitte orienteerumise, aga rattasõidu osas. Ma mäletan, kui hädas ma tol korral Jõelähtme singlitega olin. Nüüd sõidan neid... noh.. no igatahes sõidan.

24. mai, Pirita-Kose, rattaga.
Teen elus esimest korda pika RO raja!
Pirita - Kose - Maarjamäe maastik on mulle tuttav. Aga Pirita metsa radade sigrimigris olen alati segaduses. Seekord sõidan hästi ettevaatlikult (ja ebaefektiivselt, teen suuri ringe). Ei eksi kordagi päris ära, saan kõik KPd suurema jamata kätte. Tulemus kirjas! Aeg - alla kahe tunni - pole suurem asi, aga mitte ka kõige viiman! Võitja - mitmekordne MTBO maailmameister Tõnis Erm - sõitis 1:02.

Ma ei loe rattaga sõites kaarti. Ma pean kaardi vaatamiseks iga kord seisma jääma ja kõigepealt mõtlema, mis kaardi OSAS ma üldse olen: üleval, all, vasakul, paremal. See võtab tohutult aega. Jalgsi liikudes loen kaarti ka rabas või võsas sumades ja olen igal hetkel "kaardil paigas".

Ilmselgelt ei saa must selles elus head rattaorienteerujat, aga trennina on see täiesti super!!!

31. mai, Raku, jalgsi.
Teen pika raja. Lõpus olen läbi kui läti raha. Eelviimasel etapil komistan, kukun rajale ja veeren kraavi. Tervisesport :) Jooksen 8km rada 1.5 tundi, tulemustes olen eel-eel-viimane. Orienteerun normaalselt, lihtsalt joosta ei jõua.

7. juuni, Pääsküla / Harku raba, rattaga, lühike rada (9 km).
Sõidan koos ühe noormehega. Võtame koos punkte. Vahepeal teen pausi ja lasen ta eest, siis saan jälle kätte, siis teen meelega temast erineva rajavaliku - ja jõuan sellega ette ja jäängi.
Rõõmuga näen, et mu ratta-O oskus on paranend. Loen sõites kaarti, ei eksi Harku radade-rägastikus ära. Lapsikuid puudusi on mul veel küllaga, aga eelmise aasta sarnaseid rämedaid prohmakaid enam ei tee.

14. juuni, Mustamäe / Harku raba, rattaga, pikk rada (14 km)
Jätan ühe KP võtmata, sõidan aeglaselt, patserdan.
Tulemustes oleks olnud täitsa lõpus.