Astangu ratta-orienteerumine
Astangu maastik on mulle hästi tuttav. Olen seal käinud ronimas, matkamas, rattaga sõitmas. Kuid aasta esimene ratta-O läheb alati aia taha. Nii ka seekord.
Esimene etapp, 200 m stardist KP-ni, üle lageda. EKSIN ÄRA. Tehke järgi rsk!! Küsin konkurendi käest teed, aga tema on ka eksinud :)))) Jalutan starti, nullin ära (Kaido üllatunud pilgu all), alustan uuesti.
Teine etapp. Kaardhoidja hakkab logisema. (Tutikas, sain paar tundi enne starti.) Keeran mingit mutrit, aga see ei aita. Hetk hiljem lahkub alusplaat hoidjalt ja jupid lendavad põllule. Õnneks on kuuskant rajal kaasas, otsin poldi üles, krutin hoidja kinni ja see püsib võistluse lõpuni.
Kolmas etapp. Sõidan KP-st pikalt mööda. Mitte mingit kauguse / kaardi taju ei ole.
Neljas etapp. Eksin kuhugi sohu ära. Ma ei saa aru, kus on tee, kus põld.
Viies etapp - sama nagu neljas etapp.
Siis KUKUN. Püüan kraavist läbi sõita, aga ei oska, ja käin üle nipli. Kukerpall! Pealtvaatajad vist oigavad, aga mul on kõik okei, klopin käed puhtaks ja sõidan edasi.
Ja samamoodi edasi kuni lõpuni.
Diagnoos pärast võistlust:
Ma võtaks lühikesed, "segased" etapid jalgsi kindlasti kiiremini kui rattaga. Jalgsi püsin ma kaardil kogu aeg ja mul on pidevalt suund selge. Rattaga ei oska ma vaheldumisi sõita ja kaarti lugeda. Sõidan - ja pean kaardi lugemiseks seisma jääma, siis ei saa ma enam aga aru, mispidi olen või kus. Jamps.
Tegelikult tuleb sõites kaarti lugeda. Võib-olla oleks ka lenksukompassist abi. Teepikkuste taju tuleb ajaga... või siis spidokaga.
Õppimist ja arenguruumi igatahes on.
Ühtlasi vihastan end Veloplusi peale siniseks. Ostan sealt päeval uue sadula. Ma olen Eesti teenindusega üldiselt super rahul, kõik on viks ja viisakas. Veloplus on kummaline erand, tõrvatilk. Ülbe, ennast täis. See on viimaste aastate muutus. Kunagi olid nad väga toredad. Nüüd on klient nende jaoks õhk, tüütus, keda parema meelega poes ei nähta. Lahkun sülitades ja luban, et oma jalga sinna enam ei tõsta.
Esimene etapp, 200 m stardist KP-ni, üle lageda. EKSIN ÄRA. Tehke järgi rsk!! Küsin konkurendi käest teed, aga tema on ka eksinud :)))) Jalutan starti, nullin ära (Kaido üllatunud pilgu all), alustan uuesti.
Teine etapp. Kaardhoidja hakkab logisema. (Tutikas, sain paar tundi enne starti.) Keeran mingit mutrit, aga see ei aita. Hetk hiljem lahkub alusplaat hoidjalt ja jupid lendavad põllule. Õnneks on kuuskant rajal kaasas, otsin poldi üles, krutin hoidja kinni ja see püsib võistluse lõpuni.
Kolmas etapp. Sõidan KP-st pikalt mööda. Mitte mingit kauguse / kaardi taju ei ole.
Neljas etapp. Eksin kuhugi sohu ära. Ma ei saa aru, kus on tee, kus põld.
Viies etapp - sama nagu neljas etapp.
Siis KUKUN. Püüan kraavist läbi sõita, aga ei oska, ja käin üle nipli. Kukerpall! Pealtvaatajad vist oigavad, aga mul on kõik okei, klopin käed puhtaks ja sõidan edasi.
Ja samamoodi edasi kuni lõpuni.
Diagnoos pärast võistlust:
Ma võtaks lühikesed, "segased" etapid jalgsi kindlasti kiiremini kui rattaga. Jalgsi püsin ma kaardil kogu aeg ja mul on pidevalt suund selge. Rattaga ei oska ma vaheldumisi sõita ja kaarti lugeda. Sõidan - ja pean kaardi lugemiseks seisma jääma, siis ei saa ma enam aga aru, mispidi olen või kus. Jamps.
Tegelikult tuleb sõites kaarti lugeda. Võib-olla oleks ka lenksukompassist abi. Teepikkuste taju tuleb ajaga... või siis spidokaga.
Õppimist ja arenguruumi igatahes on.
Ühtlasi vihastan end Veloplusi peale siniseks. Ostan sealt päeval uue sadula. Ma olen Eesti teenindusega üldiselt super rahul, kõik on viks ja viisakas. Veloplus on kummaline erand, tõrvatilk. Ülbe, ennast täis. See on viimaste aastate muutus. Kunagi olid nad väga toredad. Nüüd on klient nende jaoks õhk, tüütus, keda parema meelega poes ei nähta. Lahkun sülitades ja luban, et oma jalga sinna enam ei tõsta.
No comments:
Post a Comment