Cosplay Kultuurikatlas, kured Kuusalus

Algas JAFF, Jaanpani multikate (anime) festival. Selle kava otsides avastasin Kultuurikatlas toimuva "J-tsooni". "Noorte ja Aasia subkultuuride festival". Programm tundus olema üsna Korea-keskne. Veeresin kohale ja oh kuidas ma sain üllatatud.

Esiteks, J-tsoon on täieväärtuslik con. 

Teiseks, see on SUUR. Kultuurikatla kolm korrust olid noori täis. Ja suur saal ka. Liikuma hästi ei mahtunud. Tuhat osalejat? Mitutuhat???

Kolmandaks, rahvas võtab cosplay'd ***tõsiselt***. Väga palju osalejaid oli kostümeeritud pealaest jalatallani - riietus, täismeik, parukas, atribuutika. (Parukas, sest anime/manga tegelasi eraldab tihtipeale just soeng ja juuste värv, mis on täies vikerkaares ja eredates toonides. Ilmselt vajalik, sest sarnase sisu ja tegelastega mangasid on miljon ja kuidagi tuleb ju eri superkangelastel vahet teha). Kostüümidesse ja meiki läinud töö oli sajaga muljetavaldav.

Neljandaks, see kõik on eeskätt vene neidude teema. Eestlasi oli muidugi ka, aga levinud keel oli ikkagi vene.

Kolmandaks lõi üle kõige K-popi teema. Suures saalis oli tantsuvõistlus. Kiljumine oli... muljetavaldav. Mis tunne on olla teismeline noormees ja tantsida nii, et suur saalitäis plikasid kisab sulle täiest kõrist kaasa...? Ei kujuta ette. Igatahes äge.

Ehk siis sumises Kultuurikatel väga väljapeetud Hatsunedest, Sakuradest ja Madokadest.

Ma kellestki pilti ei teinud, ei tundunud sobilik. Kes tahab, googeldab "cosplay" või vaatab tiktokist jtsoon tagi alt ise. 

Ma olen käinud Animatsuril ja kusagil veel, aga J-tsooni mastaap oli uskumatu. Just Eesti kohta. Nooremad täies kostüümis ja meigis osalejaid olid algklassilapsed. Lahe, eks? Ja *nii* palju noori!!

Pühapäeval siis saatsin samasse Iida ja Ove, kellele samuti meeldis - oli huvitav kogemus.

Ise aga sõitsin Kuusalu ja Soodla veehoidla vahel jalgrattaga. Maastik on... märjavõitu. Nägin esimest korda sel aastal sinililli. Ja sookurgesid. Vaatasin üle Hirvli suurkivi, Luubakivi ja Kuusalu seitsme haruga männi. Sõitsin "eramaa" märkide alt läbi. 

Üks hõredam hetk, sest kõik on suurde saali K-popi tantsukat vaatama läinud

K-pop

Hirvli suurkivi (kaks meetrit kõrge ja mitte eriti suur)

Kevadine Eesti :)

Ratas käis üle rummude ja keskjooksu vees

Puu pannkook :)

Lumetiiger ja helikopter

Meie kopter. Kui hakkasin turvavööd kinnitama, rehmas piloot käega.
"Kui sel kõrgusel mingi jama on, sureme niikuinii."

Oli 19. märts 2012. Lendasin helikopteriga Himaalajas mägedest alla, Everesti baaslaagri juurest Kathmandusse. Ilm oli klaar ja mul oli Khumbu oru topograafia selge. Tundsin ära Everesti, Nuptse, Lhotse, Pumo Ri, Ama Dablami... Lendasime piki Himaalaja peaahelikku, kus veel teised kaheksatuhandesed reas.

Ööl enne lendu olime jooksnud orgu pidi üles. Mäletan, et mul oli vere maitse kurgus - iial hiljem ega varem pole ma seda niimoodi tundnud. Korraks jäin seisma ja pöörasin end ringi, lõuna poole. Olin ligi viie kilomeetri kõrgusel. Lõunataevas paistis kirkalt Skorpioni tähtkuju, ja ma mõtlesin, et see on mul esimene ja vist viimane kord teda näha.

Miks ma seda meenutan? Loen "Lumetiigrit". Šerpa mälestused. Tenzing Norgay, esimesena Everestile jõudnu ja paljude Himaala ekspeditsioonide sirdar (šerpade juht ja giid). Raamat on vaade kõrgmägede "vallutamisse" šerpade vaatest. Mehisus ja ambitsioonid, logistika ja nägelused, eri eurooplaste erinev suhtumine põlisrahvasse, laviinid ja lumetormid, õnnetused ja surmad. Olen lugenud Bukrejevi "Tõusu", Krakaueri "Hõredasse õhku", Herzogi "Annapurnat" ja mõnda veel. "Lumetiiger" tundub kõige ausam. Ehkki see ei ole tegelikult Tenzingi enda kirjutatud - ta oli kirjaoskamatu -, vaid kaasautori oma. 

Huvitav on ka poliitika, eriti Everestil käimise _järel_. Kas esimesena kuulutab maailmale India valitsus, Nepaali valitsus, Inglismaa kuninganna? Kumba ronija jalg oli tipul esimene? Kes keda rohkem aitas? Tagantjärgi täiesti ükskõik, aga asja sees olles tähtis ja stressirohke.

Raamatut läbib punase niidina igatsus, vajadus, kutse kõrgete mägede järele. 

Ja oh häda, see nakkab.
Või tuleb meelde.

Ilu on maailmas kõikjal, ka Kadriorus ja Alutagusel. Kuid seda tunnet, mis oli Himaalajas, ei ole olnud kusagil mujal. Mäletan, et istusin kivi otsas Annapurna nõlva peal - teised olid juba ees alla läinud - ja vaatasin mägesid ja lihtsalt nutsin. Ilust, kõrgusest, loodusest.. ma ei tea millest. 

Everest taga vasakul. Foto tehtud üsna kaugelt, Namche Basari kandist.

Ama Dablam, "Ema kaelakee"

Khumbu org. Kooniline mägi taga vasakul on Pumo Ri.

Ees all Lobuche majad.
Teisel pool orgu Nuptse, 7861 meetrit.
Nuptse taga peidavad end Lhotse ja Everest ise.

Kas lähen veel sinnakanti?

Ei tea.

Teie aga lugege raamatut...
https://www.goodreads.com/book/show/34034450-lumetiiger

Vanainimese uued sõbrad

Akusaag:
https://loodusinvest.ee/product/stiga-akukettsaag-cs-100e-kit/

Puukäärid:
https://www.fiskars.ee/tooted/aiandus/puukaarid/powergear-x-loikur-upx82-1023625

Ma kulutan igal kevadel mõned päevad võsaga võitlemise peale. Lisaks õunapuud ja sõstrad, mida tuleb kasida. Uued vidinad teevad töö kiiremaks ja kergemaks. 

Nii saage kui lõikureid on eri mõõtudes. See Stiga on ideaalne. 25 cm plaadiga. Suuremat puud sellega ei lõika, aga selleks on mul olemas päris bensiini-mootorsaag. Enamik tööd on aga õunapuuoksad, noored pajud, vanad kirsid ja sirelid. Aku peab ootamatult hästi. Soovitan.

Varrega oksalõikur on samugi geniaalne. Jääb ära puu otsas ronimine või redeliga pusimine. Väga kõrgelt sellega ei võta, aga õunapuud ei tohigi liiga kõrged olla, eks???? Ja ka maadligi sõstraoksi on sellega mugav ja kiire lõigata, ei pea kummarduma. 

Millised tööriistad teie elu kergemaks on teinud?

Külm kevadsuplus

Vesi: 5C

Õhk: 2C
Tuul: 15-25 m/s (mereilmateenistuse andmed)

Koht: Lennusadama sulps

Sain keset tööpäeva kõne. Tundmatu number, noore naise hääl. "Tere kas Kaur, me korraldame täna õhtul V-le sünnipäeva, üllatus, viime ta merre ujuma, kas tuled ka?" "eee ää mm muidugi!"

V ootamine võttis oma aja, aga lõpuks ta tuli. Härra nabiti tänavalt kinni, tõsteti tema enda autosse ja sõideti Lennusadamasse. Seal jõudis talle olukorra tõsidus kohale :) Merel oli torm, tuul tahtis sokid jalast ära viia, laine peksis üle muuli. Selle ilmaga - vette?!?!?

Õnneks on seal riietusruum. Ujukad jalga ja merre, külmalt, et oleks nagu päris :) Brr!!! Ma ei tea, kas hullem oli vesi või mässav, vihma pritsiv tuul. Olime "rannas" tormi tipphetkel. 

Korraks vette ja leigesse sauna sooja. Saun oli rahvast täis. Hulle oli veel ja palju :) 

Käisime kõik kolm korda vees. Siis riidesse, autosse ja sünnipäevalauda. 

Meie sulistamist ei pildistanud ega filminud keegi, sest tormi käes oli nii räme külm. Tegin siis pärast ühe merepildi sealsamast. Ujumis-sild on küll muuli taga ja seal on lainet vähem. Kui fotoka ära panin, tuli laine, lõi üle muuli ja sain üle keha uuesti märjaks. 

Tuule graafik on Pirita oma, ju on Lennusadamas umbes samad olud.