Tuesday, November 27, 2018

Harkus jalutamas

Harku järvest edelas, Paldiski maanteest põhjas on tükk igikoledat tööstusmaastikku. Seal on lahmakas karjäär, killustikutehas, aherainemäed, mingid tiigid, paetolmused teed... Lisaks pank ja paepaljandid - Balti klindi lõik Astangu ja Tabasalu vahel. Seal toimusid 2015 Tallinna Xdream ja 2008 drytoolingu võistlus.

Tegime seal täna tiiru.

- Kalda all on Tallinna kõige.. õudsam aiamajade rajoon. Nagu vana Lennujaama Pilpaküla, aga rohkem võssa kasvanud ja veel rohkem prahti täis.
- Killustikutehase kant on nõukogude aeg. Kõige stiilsem on valvuriputka - ilmselt üle tee naistevanglast pihta pandud kanajalgadel kuut. Aga putkas oli lahke vene onu, lubas meid tehase alale kolama.
- Tehase taga on aherainemäed. Need paistavad Paldiski maanteele ära. Kõrged paesõelmete künkad, üsna samasugused (ja sama kõrged) nagu Rummu järve ääres.
- Panga pealt paistab kenasti ära Harku järv ja läänepoolne Tallinn.
- Pangast voolab alla väike mägioja - Lepiku kraav.
- Paar sammu edasi algab kapitalism. Tabasalu - Tiskre - Harkujärve vahe on üks katkematu äärelinn.

Pärast tegime veel ringi ümber Harku järve, võsas ja pokustikus.
11-12 km kõndimist, sellest umbes 4 km tee peal ja ülejäänu üsna tülikal maastikul.

Kahjuks jäid pildistamata kaljud.
Seepärast panen lõppu ühe 2008 pildi ka.

Endomondo track.

Mäest üles! Mõni aga ei julgenud.

Harku järv ja Õismäe

Eputab maailma serval

Mägioja ja plekist kuudid

Harku järv
Rada. Tegime päripäeva ringi

2008 - Kaisa paneb konna

Saturday, November 17, 2018

Astangul jalutamas

Astangu on Tallinna lähiümbruse kõige looduskoledam, samas väga äge maastik. Seal on koos tsaari- ja nõuka-aegne militaar, kaljupank keset metsa, tunnelid mäe sees, suured karstilaadsed augud, kõrged muldvallid, tiblalikud prügihunnikud.

Et seda kole-ilu näha, tuleb minna siis, kui puud raagus. Muidu varjab võsa kõik ära ja jätab sündsa, täiesti vale mulje.

Kuu aega tagasi käisin seal rattaga, täna - Elo ja Kaaruga.
7 km, sellest enamik lihtsalt võsas või võpsikus.
Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1230481960

Ja linn tungib peale. Igast küljest - Paldiski maanteelt, Kadaka autoturu poolt, Tähetorni tänava suunast. Kus 10a tagasi vaid võsa, on uhke elurajoon. Ka keset alumist metsa on raiesmik.

Lisainfot:
http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1145_1123.html






Gonsiori tänav jalgrattale

Taust:
Tallinn ehitas kogu Gonsiori tänava ümber; eesmärk eelistada ühistransporti ja kergliiklust.
Kulus 7M eurot, aga tulemus sai jabur. 
MKM tellis projektile Taanist ekspertiisi, mille linn lihtsalt allavett lasi.
Marii Karell ja Hans Lõugas kirjutavad ja Facebooki rattagrupid kajavad.
Tasub lugeda ka Rüütelmaa toredat intervjuud.

Ma sõitsin tänaval juba enne avamist ja märkasin samu asju ise ka.
Täna tegin Gonsiorile edasi-tagasi ringi peale, et üldine mulje saada.

Arvamus: jama.
Lühidalt:
1) rattad on lihtsalt kõnniteel, koos jalakäijatega
2) keset teed on super tüütu konar riba,
3) rattarajal on täiesti totrad takistused - postid ja bussiputka,
4) Maneežist kesklinna poole pole rattaga sõitmiseks mingit võimalust,
5) ristuvatelt tänavatelt on rattateele raske saada.
Kõnnitee on vaheribaga jagatud kaheks: veerejad ja kõndijad.
Aga ühele poolele on ette pandud post.
Miks, ometigi???

1) Ratturid on pandud lihtsalt kõnniteele. Seal ei ole märgitud selget rattarada, aga piki teed läheb imelik kivist... konarus. Mis vist peaks eraldama rattaid ja inimesi. Aga see ei hakka tööle. Meil lihtsalt pole ratta- ja kõnnitee eristamise kommet ka siis, kui see tänaval piktogrammidega märgitud on. Ja märgid kuluvad kiiresti.. Ja mõlemad (ratta- ja jalgsi-rajad) on nii kitsad, et tegelikult tuleb niikuinii kogu tänavat jagada.

Jalgrattad ja jalakäijad on saavad seega olema täiesti segamini.
Võib-olla pole see üldse probleem? Gonsioris kõnnib inimesi ju nii vähe.

2) Piki teed jooksev kivist konarlik riba on väga halb lahendus. Täna pidin paar korda inimesest mööda põikama (lapsevanker, tõukerattal lapsed jne). Väga ebamugav oli. Tõukeratast ja rula ja rulluisku segab see aga palju rohkem!!! Ideaalis on vist rattad ühel ja kõndijad teisel pool seda, aga see ei hakka tööle, ausalt.
Ma tõesti ei saa aru, miks nii loll lahendus valiti.

Lisaks on kõnniteel üsna ebamugavad vihmaveerennid. Mis taas on tõukeratta jaoks veel tülikamad.

3) Kõige jaburam on bussipeatus Raadiomaja vastas. Sellest EI SAA jalgrattaga mööda, sest inimesed ja jube kitsas. Ainus võimalus on sõiduteele minna. Kogu kvartali ulatuses. Aga see on vastu kogu kontseptsiooni, mis uuel tänaval on!!!!

Väiksem narrus on postid keset teed. Üks kannab näiteks silti "rattatee". Wtf?? Raske oli need meeter maad mujale panna? Aga postidest saab vähemalt kuidagi mööda.

4) Maneeži tänavast kesklinna poole kaob rattasõidu ruum ära. Kõnniteel seal sõita ei saa, bussipeatused ja inimesed. Sõiduteel rattarada pole. Mida ma teen? Hajun õhku?

5) Ristuvatelt tänavatelt Gonsiori rattateele saamine on raske ja ohtlik. Näiteks Pronksit pidi alla tulles. Pöördeks ega pidurdamiseks pole mitte mingit ruumi, lisaks on ees mingit tõkkepostid (?!?!?). Ma ei saa keset autoliiklust ka seisma jääda!!!

Kõik see illustreerib hästi linna suhtumist. Tallinn teeb rattateid "linnukese" pärast. Gonsiori tänava remont maksis 7 miljonit eurot, suurem osa neist Euroopa raha. Ju lubasime Brüsselile kergliikluse olude parandamist. Aga kust need ratturid tulevad, kuhu lähevad - selle peale me ei mõtle. Mingi imelik väntav mass on. Ja miks nad ometi autoga ei või sõita?!?!

Kokkuvõtteks:
Kulutasime raha, tegime tööd.
Oleks võinud saada mõnusa keskkonna.
Niiii natukene jäi puudu!!!
Aga tulemuseks saime käki.
Sest linnal on ükskõik...

Monday, November 12, 2018

Film: Tuulte tahutud maa

Väga meeldis!
Tund aega puhast ilu.

Tekkis tahtmine minna ja kõik filmis nähtud kohad ise üle vaadata.

Friday, November 9, 2018

Viied!

Lastel (Iida, Alo) on e-koolis järjest mituteist viit!
Ma ei imestaks, kui viied oleks Alol matemaatikas ja Iidal muusikas.
Aga seal on rasked ained!
Vene keel, kirjandus, Iida mata kontrolltöö ja muu selline.

Õppimine on raske.
Nende viite taga on nii laste kui meie enda töö.
Palju õnne meile!

Thursday, November 8, 2018

Film: Seltsimees laps

BMF-i kinos.
Saal puupüsti täis, igal trepiastmel kaks inimest, osa läksid uksel ära.
Moonika Siimets oli kohal ja jutustas natuke.

Film oli... kunstipärane.
See ei olnud lugu ise, vaid illustratsioon loole, mida iga vaataja pidi ise teadma ja mõistma.
Ja eks me ju teame ka.

Kuid siiski on Eesti film pigem teater kinolinal. Ilus, aga mitte ehe. Iga stseen, fraas, dialoog on üle mängitud, mingitpidi võlts. Päris inimesed selles olukorras ei käituks nii, ei ütleks selliseid asju, ega sellise intonatsiooniga.

Mõjuv oli ta siiski.
Ja igav ei hakanud.
Piinlik oli küll, tihti, kuid sellega peab Eesti filmi vaadates juba ette leppima.

Monday, November 5, 2018

"Võlurid", Lev Grossman

tldr: mulle hullult meeldib. Parim fantasy, mida ma viimase 10 aasta jooksul olen lugenud.

"Võlurid" on Harry Potteri + Narnia fanfic. Täiskasvanutele. Kooli asemel on kolledž. Tegelased 17-22, joovad kepivad petavad (kui saavad, alguses üsna harva, pärast kogu aeg). On Inglise erakooli moodi kool, tüütu tuupimine, vastikud professorid - aga see on sada korda hoogsam ja reaalsem kui HP.

Raamat ongi hea, kuna tegelased on nii päris. Ja kuna autoril on kogu aeg keel põses ja ei saa aru, kus või kas ta üldse tõsine on. Nii et vaheldumisi on kurb (sest tegelased on üldiselt jobud, nagu teismelised ikka on), naljakas, põnev, huvitav. Dialoogid, naljad, mõttekäigud tunduvad realistlikud. Tegelased on parasjagu detailselt välja joonistatud, aga mitte ülearu - ei ole kümneid lehekülge sisemonolooge või jauramist ühe mõttelõnga ümber. Põhikooli teemadele (majadevaheline võistlus, lendluupalli analoog, salajased käigud õppejõudude pilgu alt välja) on meeldivalt vähe ruumi antud.

Kõige huvitavam on vist LG küsimus võlukunsti järele.
Kas seda on vaja?
Kellele?
Miks?
Ma kujutasin kogu aeg ette, et võlu-akadeemia asemel on, näiteks, maalikunsti oma. Või avaliku halduse. Kas seal võiks olla samad küsimused? MIDA me oma õpitud tarkustega peale hakkama? Valdame perfektselt perspektiivi või eelarvestamist või koolieelse hariduse korraldust kohaliku vallavalitsuse tasemel. Nüüd mis? Kas maailm oleks vaesem, kui meid ei oleks, koos meie perspektiivi või mudilaste muusikaringi skillidega?

Poole raamatu pealt saab kool otsa. Tegelased ei oska midagi ette võtta ja autor ka mitte. Siin tulnuks panna punkt, aga ei. Action jätkub mingis teises ilmas, nüüd on see pigem Narnia-laadne ehk lapsik. Ehkki helgeid hetki on ka siin küllaga. Näiteks dialoog, mida kavatsen edaspidi palju kasutada:
- Kaur, kuidas elu läheb ka?
- Üsna tüsilikult, tänan küsimast, üsna tüsilikult!

Ma naudin raamatutes eeskätt ehitamist. Maailma kirjeldamist, selle mehhanismide avamist, tegelaste loomist. See, kuidas loodud ilmal või tüüpidel pärast läheb - kes kellega, miks, mis järjekorras - see mind üldiselt ei huvita. Kas võidab Bond või dr Kurjus, kas hr Poirot saab mõrvari kätte, kas peategelane valib blondiini või brüneti - phähh. Valigu keda tahab, nkn on see vaid väljamõeldud kest, autori fantaasia. Aga huvitavaks tehtud ja huvitavalt avatud maailm - vot see on äge!

Ehk, jube hea raamat.
Ma olen fantasy kui žanri enda jaoks pooleldi maha kandnud, sest kõik viimased raamatud on olnud lapsikud. (Ka siis, kui teised raamatu-arvustajad on neid hullult laiknud-haipinud.) See siin aga... oli äga. Ammu pole lugenud teost, mida tõesti ÜLDSE ei taha käest panna!
(See ei kehti viimase kolmandiku ehk narnia-2 kohta.)

Veel arvustusi:
Mairi Laurik, https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-lev-grossman-volurid
Kitty, https://roger.pri.ee/2018/08/02/sudant-kinkida-pole-mul-sudant/
Goodreads: https://www.goodreads.com/book/show/33520797-v-lurid

Goodreads on täis sõimavaid arvustusi.
Enamik neist kas:
1) arvustab peategelast, mitte raamatut;
2) ootas midagi lõbusat ja lustilist, aga ei saanud mitte;
3) võtab seda kirjanduse-asja lihtsalt liiga tõsiselt.
Häh.

Iseküsimus on, kas hea raamatu halb lõpp muudab raamatu nõrgemaks.
Ütleme et te olete poole pealt ja illllgelt rahul ja tahaks panna viis tärni viiest.
Ja siis teine pool on täielik pahn ja üks tärn.
Mis tuleb lõpphinne?
Minu arust viis, sest no ma ju nautisin seda, ja see teine pool ei muuda oldut olematuks?
Aga nagu Kahneman veenvalt kirjeldab, mõtlevad inimesed teisiti ja panevad - isegi mitte (5+1)/2, vaid pigem lihtsalt 1, sest viimane mälestus trumpab varasema lihtsalt üle.

Mina pole sellise lolli loogikaveaga nõus, seega, *****.

Lugege teie ka!

Surm silme ees

Jah, minul. Päris surm.

Õhtu. Sõidan autoga kitsal, hämaral, tühjal tänaval. Kõnniteed pole. Kiirus on madal - usun, et 30 kanti. Kavatsen kohe seisma jääda. Kogu tähelepanu on teel ja juhtimisel. Ei ole telefoni, kaasreisijat, isegi raadiot mitte. Piirkond on tuttav, satun sellele tänavale mõned korrad aastas.

Ja siis on mu ees must kogu.
Sõiduteel.
Siluett.
Otse auto ees.

Sekundi murdosaga suudan teha põike, saan inimesest mööda.

Jään seisma.

Vaatan tagasi. Inimene jalutab edasi. Kas ta sai aru, KUI napilt ma tast praegu mööda sain? Või mõtleb ta, et ülbikust autojuht tegi meelega ohtliku manöövri? Ma ei tea. Mida ma ise mõtleks? Ilmselt seda teist.

Aga tegelikult inimest lihtsalt EI OLNUD NÄHA. Must mantel, tume müts. Mitte ühtegi heledat detaili - niipalju kui ma muidugi üldse märgata jõudsin. Nägin ju vaid siluetti. Tumeda tänava ja fooni taustal - täiesti siiralt nähtamatu.

Kas ta oleks ise eest ära saanud?
Pole päris võimatu - kiirus oli tõesti madal. Aga vahemaa oli ka väga väga väike.

Kas ma oleks ta tapnud?
Ehk ei? (Kiirus...)
Aga ma oleks inimesele täiesti otse peale sõitnud.
Nurga või küljega riivates oleks ma ta tee äärede pikali virutanud, mitte tapnud.
Aga kaks tonni rauda otse sirgelt peale?
See ju ei jäta ellu?

Veel üks asi.
Autot ostes olin ma muu lisavarustusega kitsi, aga tuled ostsin aboluutselt parimad, mida Volkswagen 4 aastat tagasi üldse müüs. Seda just selleks, et pimedas jalakäijaid näha. Nii et mul on ka lähituledega auto ees 180 kraadi raadiuses kõik nii valge kui Euroopa normid üldse lubavad.

See ei aita.
Musta asja mustal taustal ei näita mingi tuli.

Igatahes läks meil eile hästi.
Nii jalakäijal kui mul.
Surm oli lähedal, otse meie vahel, aga jättis seekord lõikamata.

Mis edasi?

Mina (autojuht) väga, väga püüan edaspidi sõita ettevaatlikumalt.
Ma ei ole huligaan, aga... ma pole kindlasti ka korralik liikleja.
Püüan end muuta.
Vähemalt seal, kus on jalakäijad.

Aga teie, armsad, kandke palun helkurit.

Rebase rogain - Läti, Ligatne

Rogain Līgatnes, Põhja-Lätis.
Võistkond "Morss" - Ave, Kati, mina.
Kuus tundi.
20 km.
Rebase-, sest lapsu on rebane. Trükitud kaardil oli kaks rebast!
Tulemused: rogaining.lv lehel.

Gauja / Koiva jõgi
TAOK rogain reklaamis Läti üritust. Haarasime Katiga sel kohe sarvist. Ligatne on Gauja rahvuspargis. Gauja jõe ürgorg on aga "Läti Šveits". Seal on kaljud! (liivakivipaljandid noh) ja orud! (sügavad ürgse metsaga kanjonid, mille põhjas hädine nire) ja mäed! Veeta seal üks novembrikuu laupäev - mis saaks olla parem! Meiega tuli kaasa Gauja rahvuspargi ekspert ja o-äss Ave.

Plaan oli kõndida ja vaadata Läti loodust. Ja no punkte ka võtta, kui üles leiab või ette juhtub.

Läksime eelmisel õhtul Ligatnesse kohale ja puhkasime hästi välja, v.a. o-äss, kes tegeles kogu öö mingi idamaise kunstiga.

Rebane üleval vasakus nurgas!
Keskel kahe keeluala vahel meie kõige ürgsem etapp.
Raja tegime piki Gauja jõge, sest selleks me siia ju tulime. Kaardi lamedad osad jätsime kohalikele, ise pusisime esimesest KP-st viimaseni mägedes ja kanjonites.

Start. Küll on palju toredaid Läti orienteerujaid :) Ja kui kiired nad on :) Esimeses KP-s tegime nende järel tormates kohe minuti viga. Õnneks taipasime eksitust kohe.
Teine KP šokeeris meid kanjoniga. Kaardilt vaatas vastu oja. Maastikul oli sügav kanjon - savine, mudane, märg ja väga vastik ronida.
Kolmas KP oli jälle sügavas orus, neljas - megasuure mäe otsas, viies - megasuure mäe otsas, kuues - nina keskel, aga see nina oli sihuke Himaalaaja mõõtu nina.
Igatahes olime aeglasemad kui plaanil ja hakkasime kohe punkte "ära" jätma.

Kaardil nire, maastikul saviporine sügavik
Orienteerumine oli kogu võistluse ajal väga lihtne. Reljeef oli suur ja kergesti loetav. Mäe otsas olev KP oli tõesti MÄE otsas. Mets oli hilissügiseselt hõre ja KP-d paistsid kaugele ära.

Liivakivi oli kõikjal

Taevatrepp eikusagil kahe eimillegi vahel
Maasikaks oli eelviimane etapp, 60-30. Sumasime kahe keeluala vahel orus. Asukohast ei olnud aimugi (sest keelualadel varjas viirutus reljeefi), kõikal oli ületamatud traataiad. KP jäigi leidmata, aga milline loodus!!!!

Maastiku vaatamine sai igatahes sajaga tehtud. Gauja jõgi, liivakivipaljandid, sügav-samblased ürgpuud, järskude servadega orud - kõik said nähtud.
Ilm oli soe, kuiv ja tuuletu, kohati anti ka päikest.
Kokkuvõtteks ideaalne matkapäev!!!

Piknik üsna raja alguses
Minul tekkis soov naasta siia kanuu või süstaga.
Teised aga hakkasid Leedu rogainide kohta infot otsima.