Kuu aega ujumise trenne

Käisin kuu aega ujumise trennis. 21CC triatloniklubi sissejuhatav trenn, mõeldud tehnilise algõppe jaoks. Eks nad ootavad, et sealt tulevad neie kluppi uued triatlonistid. Mina ütlesin kohe ausalt, et tulen ainul korraks ujuma ja proovin, kas saan end paremini liikuma. Trennid olid kolm korda nädalas siinsamas 21. kooli ujulas. Kümnest trennist jõudsin kaheksasse - hea tulemus. 

Harjutused - ootuspärased:

- krool ujukiga igal viisil - ainult jalad, ainult käed, üks käsi, ülekandega, sirgete kätega (recovery-l), kõrge küünarnukiga, "sõrmed vett puudutamas", kehapöördega, ühele ja kahele poole hingamisega
- krool ujukita
- külili krool
- selili ujukiga - käed üleval, all, ainult käed, ainult jalad, 
- selili, kaks kätt tõmbavad korraga - seda tuleb eraldi proovida
- "sculling" - artikkel
- istudes ujumine - see oli viimase trenni viimane harjutus :) Istusid vees, plaat reite all tasakaalus, ja sudisid end kätega edasi. Üks ring / 50 m. Omapärane :)

Ühes puudutud trennis ujuti konna, olla olnud väga keeruline. Näitasin järgmine kord oma konna ette. "Päris asjalik, jalalöök võiks veidi varasem olla, aga muidu pole viga."

Mida sain uut või teada.

Selili ujumine. 

Ma ei saa aru, kuidas see üldse võimalik on, et inimese nägu on vee all, nina ülespoole, ja ta ei sure kohe ära. Mina suren, mul hakkab väga valus, lämbun ja läkastan. Kuid õppisin natukene nina kaudu välja hingama. Ning tegin üsna mitu enam-vähem okei selili krooli. 

Endiselt on mõeldamatu, et ma lükkan end seinast lahti, kaks kätt üle pea.
On mõeldamatu, et ma ujun selili vähimas laines või koos teiste inimestega.
Mu käed ei paindu otse üles ja nii panen ma need vette kusagil külje peal.
Ma ei julge tõsta kätt veest enne kui teie on korralikult keha kõrval tagasi.
Mu jalad vajuvad basseini põhja.
Aga mingi alguse sai kätte. 

Krool. 
- jalad peavad töötama ka hingates. Rütm võib olla aeglane, aga ühtlane.

- jalad peavad püsima vee peal.
- ma teen liiga suure peapöörde vasakule "nagu hakkaks kohe hingama aga ikka ei hakka".
- mu kehapööre olla liiga põhjalik - hmm. 
- mu käsi läheb vette külitsi (väike sõrm ees) ja teeb tõmbe samuti küljetsi. See on täiesti kasutu.
- päris kroolis läheb mul hingamine sassi ja keha vänderdama.

Mu lemmik ujumis-stiil on endiselt ülekandega krool. 

Kõrvalt vaatasin mingeid videosid. Kõige huvitavam oli valsirütmis ujumine: tõmme - libisemine - taaste (recovery).

Eks hakkan ujumas käima ja kõike edasi proovima. Mingi areng kindlasti toimus. 

Kõige lõbusam oli aga korvpallurite punt saunas. Ma poleks arvanud, et saan 21 koolis õlut juua. Aga näe.. 

Uus pulsikell: Garmin 165

Ostsin kevadel oma vana ja väsinud kella asemel uue. Garmin Forerunner 165. Paar aastat vana mudel, odavama otsa spordikell. Mul oli vähe vaja. Et aku peaks, et nupud oleks loogilised ja et kell ei oleks kole.

Olen väga rahul. Läks küll tükk aega, et kell endale käepäraseks seada. Ta kippus igal ajal mingeid hoiatusi või jama saatma ja isiklikku treenerit mängima. 

Õnneks saab pea kõik teavitused maha keerata. Praegu on alles vaid kaks. Esiteks hakkab kell mõnikord telefonist eemal olles kisama nagu tita. Mõnikord = alustad trenni nii, et telefon on lähedal ja bluetoothi kaudu ühendatud, ja siis lähed telefonist eemale. Aerutades päris sage võimalus. Korra pidin kellale täis restardi tegema - mingil muul viisil sellest häda-häda-häda-režiimist välja ei saanud. Teiseks näitab ta mõnikord trenni ajal mingit hoiatust, mis on nii pisikeses kirjas, et ma ei näe seda lugeda. Nii et ma ei tea, mis tal mureks on. Kella-disainerid, palun hoidke oma hoiatused endale, kasutajal ei ole seda müra vaja.

Muidu on kell väga hea. Aku peab suurepäraselt, funktsioone on parasjagu. Mingi jama on ujumisega - aga ime seegi, et ta ujumist üldse võtab. Odav oli ka (165 eurot on hea kella kohta vähe). 

Kiki, 2012 - 2026

Kassi saime 2014. aasta kevadel, pärast reisi kassilinna Istanbuli. Meid moosis ära Iida. Tema lapsepõlve fantaasia-tegelane oli "kiirkass" ja võimalik, et tal on kusagil netis sama nimi siiani.

Jutud meie laste blogis.

Pikem lugu kassi saamisest ja noorepõlve-ajast:

http://kurinurm.blogspot.com/2015/09/kass.html

Kuidas kass sai nimeks "Öine raev": http://iiida.blogspot.com/2014/09/oine-raev.html

Kuidas kass ära kadus: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kass-kais-kondimas.html

Kass 3 kuud: http://iiida.blogspot.com/2014/05/kiskja.html

Kass 1: http://iiida.blogspot.com/2015/03/kass-1.html

Kass 2: http://iiida.blogspot.com/2016/01/kass.html

Kassi maja: http://iiida.blogspot.com/2015/09/kassi-maja.html

Kass hääbus 2026. aasta augusti alguses. Meie suvise reisi ajaks tuli talle hoidja võtta - selleks oli abivalmis J. Küll meil on hea meel, et kass ei läinud ilma meieta. Kuulsin tema hinge lahkumist ja hoidsin kaisus last, kes samuti kuulis.

https://kurinurm.blogspot.com/2026/08/nukrad-ajad.html

Viimased ajad olid keerulised. Kassi tabasid mingid hädad (kindlat diagnoosi me arstidelt ei saanudki). Tema söömine oli suurema osa elust väga lihtne: hommikul krõbinad, õhtul pakitoit, vahepeal kõik mis hambusse sattus. Poolteist aastat tagasi see muutus - ma ei hakka kirjeldama, aga läks keeruliseks. Ligi aasta tegi Kati talle ise süüa - kanasülti ja sarnast. Kass ei jälginud enam reegleid ("laua peal ei tohi käia") ja me siis lasime tal olla. "Küttis" nii, et passis nina vastu külmkapi ust, küll keegi ikka selle lahti teeb ja siis midagi käppa juhtub :) Vahepeal oli pool meie kodust kassi liivakastide ja pissimise ala all. See oli magus-valus aeg. Aga mitte seda ei taha ma mäletada ega sellest kirjutada. 

Aastatega kassi metsik iseloom leebus. Magas meie voodites - lemmik vaheldus, alguses oli selleks Iida, siis meie, siis Ove. Lugesime kassi lemmikuks olemist privileegiks. Ma ei pidanud enam jalgu teki alla peitma, et äkki lööb küüned naljapärast sisse. 

Kass käis mul süles, eriti õhtuti. Istun tugitoolis ja loen lehte, kass tuleb sülle ja paneb pea minu ja ajalehe vahele. Tahan pai!!! Eks siis sai ka. Samamoodi tuli ta mõnikord arvuti taha - istub klaviatuurile ja teeb selgeks: nüüd on vaja kassi sügada, mitte internetis passida.

Ka lapsed said oma osa kassi lähedusest. Eriti Ove. "Jäin kooli hiljaks, sest kass tahtis pai" oli täiesti legit põhjus. 

Kassile meeldisid peod. Külaliste ajal tuli ta kõige keskele ja oli kusagil tooli peal. Meie ise ei jätnud iial ühtegi lihapala laokile, kuid külalised seda reeglit ju ei teadnud! Nii sai ikka midagi laualt varastada. Aga ka täis kõhuga oli ta pidudel keset inimesi, tähelepanust veidi kõrval, kuid ikkagi keskel.

Mul käib ka nüüd kihvatus läbi, kui näen laual vorstivõileiba või üldse sööki. Alles hetkega tuleb meelde: jah nüüd ju võib. 

Süüa tehes oli kass alati jaol - oleks meie lastel sama sügavad kulinaarsed huvid!!! Ta võis tunde köögis istuda ja söögi tegemist jälgida. Kui oli vähegi lihatoit, siis sai ta ikka oma jao. Täiesti hull oli ta hakkliha ja maksapasteedi järele. Mõnikord ostis Kati talle räime ja muidugi sõi ta iga muud kala ka. Pannkooke sõi ta ka :)

Kadriorus kass väljas ei käinud peale selle ühe korra. Aga ta istus palju akna peal ja jälgis aknast linde või oravaid. "Kassi TV" ütlesime me selle kohta. Naabrid teadsid teda ja märkisid, et nii armas on. Kuid endal tal saba vonkles: ikkagi kütt ja jahi-instinkt. 

Kassi sai varemalt väga vabalt hoida anda. Minu ema või Kati vanemad või mõni sõbranna. Kass võttis uued kohad kohe omaks, uuris läbi, leidis kõige kõrgema kapipealse ja seadis selle endale pesaks. 

Kassil oli veider lembus ujumisriiete vastu, ju oli kloori hais midagi huvitavat. Mu ujukad või ujula käteräti tõmbas kuivamast alla ja püherdas nende peal.

Kass armastas kõrgeid kohti. Ta sai kuidagi uste peale (need on meil üle kahe meetri) ja hüppas kõrgete kappide peale. Magas seal ja jälgis meid nagu lõvi kalju otsast.

Üldse meeldisid talle kohad, kust nägi kogu kodu korraga. 

Kass kuulis kaugelt ära, kui keegi koju tuli (palju varem kui meie enda kõrv) ja läks igale tulijale välisukse peale vastu. Kui kass magas või ei viitsinud tulla, siis otsis kojutulnu ise kassi esimese asjana üles. 

Meie aknal

Kassi pidu

2015. detsembris, kass on aasta-ja-kolmveerand

Milleks meil lemmikloomad? Meile õpetas kass armastust, hoolitsuse vajadust, kohustusi. Oli palju aastaid igapäevase rõõmu allikas. Kui muud jutud otsa said, läksid tegid kassile pai. Ja lõpus õpetas ka kurbust ja lahkumist. Küllap on ka seda meile vaja. 

My head is full of poison, and my heart is full of doubt

Midagi pole teha, mitu nädalat kummitas ja painas see lauluviis. Põhjus on lihtne. Laps kolis kodust välja ja ma... ei suuda.

Nüüd on ta ära ja on rahulikum. Meie mõju sellele noorele inimesele on enam-vähem läbi. Mida me suutsime talle anda, on antud.

Kodu on tühjem. Kassi ka pole, kellele pai teha.

KKK:
Kus laps on? - Tartus
Mida õpib? - ei tea, ta ise andis paberid sisse, aga vist mingi IT
Kus elab? - Kati korteris, ideaalne tudengi kodu
Kellega elab? - üksi
Tööl käib? - ei

Tal on seal jalgratas, autolubade tegu jäi pooleli, ja internet. Sellest vist eluks piisab.

Ma arvasin, et see kõik on nii palju kergem.