Patarei kindlusest ja Krimmi sõjast Nursipaluni

Patarei kindluse kaardus koridor

Mind huvitavad tsaari-vene kindlused Põhja-Eestis. Kui mõni rajatis lähedale juhtub, otsin ta üles ja vaatan ära. Peeter Suure (nimelise) merekindluse objektid Loode-Eestis on ka head sihtmärgid või ettekäänded. Niisama rattaga metsas sõita - igav. Aga otsiks üles sada aastat vana suurtükipositsiooni - põnev. Kas leian üles? kas on üldse maastikul näha? kas näeb huvitav välja? 

Osad objektid on otse nina all. Tallinn-Tartu maantee algus asub kindlusraudteel :) Teised ehitised on nurga taga ära - Viimsi patarei (tee ääres võsas), Pirita varjendid (jõe kõrgel kaldal), Miinisadam, Astangu tunnel-laod, Männiku varjendid, Iru linnamäel. Kolmandad on päris võpsikus, Nõva metsades  näiteks. Neljandatele ehitas Nõukogude armee oma kihi peale. Viiendad on alles, kuid uus kinnisvara-arendus sõidab neist teerulliga üle. 

Laupäeval käisime ratastega Türisalu raketibaasis, Naage ja Suurupi kandis. Selle kandi militaar-asjandusest olen ma siin juba kirjutanud ja uuesti ei hakka. Oli hea retk heas seltskonnas.

Täna siis käisin Patareis. See on tsaariaegne kindlus / kasarm / vangla keset Tallinna.

Patareis olen varem käinud nii muuseumis kui orienteerumas, Xdreamil 2012. Etappi kirjeldab Liina: "... kui me könest välja arvata ropud sönad, siis valitses sügav vaikus, sest me töesti ei saanud mittemidagi aru." 

Täna oli aga ekskursioon just kindluse ja sõja-ajaloo teemal. Käiku juhtis Robert Treufeldt - Eesti kõige profim kindlus-arhitektuuri äss. Sellest hoolimata oli kohal vaid kolm kuulajat... 

Õppisin või sain teada,

... mis oli Krimmi sõda (1853-1856) ja kuidas ta Läänemere maid puudutas;

... et "esplanaad" on kindluse ümbruse lage ala, mis vajadusel tsiviil-struktuuridest paljaks põletatakse. Enne Krimmi sõda Kalamajas nii ka tehti;

... et on vale öelda "Patarei merekindlus". Fort oli mõeldud nii merelt kui maalt tulnud ründe jaoks; 

... et Tallinna ümber oli 18. sajandil mere pool terve fortide vöö, mõnest neist on endiselt jäljed maas (Viimsi ja Paljassaare), Kalaranna oma oli vaid kõige suurem;

Lisaks:

- Lugesin uuesti üle Bomarsundi kindluse rumala loo;

- Ma ei oleks tahtnud olla 19. sajandi suurtükiväelane, sest elutingimused olid jõledad. Elati samas kindluses, kasemattides. Seetõttu ka kindluse teine nimi - "kaitsekasarm". 

- Samas ootas Patarei kindlus kogu oma elu tühja, lahinguid siin ei käinud. Küllap siis tekkis tollastel sõduritel lõpuks igapäeva- ja eraelu. Kaua sa ikka oma toru niisama nühid?

Patarei ise jätab rusuva mulje. Paks betoon, vangla interjöör, trellid, hais, laga. Sõõrumaal on sellega mingi plaan. Edu talle. 

2012 Xdreami sise-O kaart

Nursipaludest

Sõja-objektidel käimine viib mõtted Nursipalule ja Põhja-Kõrvemaale. 

Lühidalt arvan ma, et riik võiks need alad saada, aga piiratud ajaks. 

Ütleme 10 või 20 aastaks ja siis vaadatakse uuesti üle.

Miks?, sellele vastab Martin Herem nendes kahes loos:

"Miks on Nursipalu laiendamisega kiire?", 17. aprill 2023

Hommik Anuga, tele-intervjuu, 23. aprill 2023

Loogika, lühidalt:

- Vene oht on ettenähtavas tulevikus väga kõrge,

- meie ainus sisuline kaitse on liitlassuhted, 

- liitlaste vastu võtmiseks on vaja baase,

- mille paramatu osa on kohalik maastik. 

Kui idapiiri taha hakkaksid orkide jõud koonduma, siis meil on vaja kohti, kuhu NATO omad vastu paigutada. Tundub nagu lihtne. 

Ajaloo uurimine näitab aga, KUI piiririik me oleme. Ja rinderiik. Meie rannad on täis kindlusehitisi muinasajast alates. Meie metsadesse pani Nõukogude riik 50-60 raketibaasi, lisaks kõik muud - ainuüksi sõjaväe-lennuvälju oli vist kümmekond. Minu vanavanemate kodu põles II Maailmasõja lahingutes maha. Meil ei ole iial olnud luksust elada lihtsalt rahus. 

Sõjaväe alad maastikul - munakiviteedest polügonini, rannaäärsest okastraadist Kellamäe radarini - on meie geograafilise asendi alatine kaaslane. Vahepeal tekkis mulje, et maailm võtab aru pähe ja see vajadus kaob. Noh - ei võtnud. 

Kas mul on Võrumaast ja ta inimestest kahju? Jah. Kõrvemaa maastikest? Jah. Aga mida siis teha? Paneme pea liiva ja loodame, et sõda jääb seekord ära? Oh oleks see vaid nii.

Olukorrast Võrumaal ja vastandumisest kirjutab-raporteerib ERR ajakirjanik Mirjam Mõttus: https://www.err.ee/1608959899/mirjam-mottus-arme-lase-oma-muret-devalveerida

Krimmi sõjast

Kas selles teemas üldse midagi head ka on?

Ajalugu aitab.

Krimmi sõda kestis vaid paar aastat - 1853-1856.

Venemaa sai selles korralikult peksa. 

Eeskätt Inglismaa ja Prantsusmaa käest. 

Venemaa võttis aja maha ja mõtles.

Mõistis, et vabama ühiskonna ja majanduse korraga Lääs on talt eest ära läinud, edukam, tugevam.

See oli vene ühiskonna, poliitikute, sõjaväe, tsaari jaoks šokk, totaalne.

Aga riik hakkas end seepeale reformima.

Muutus vähemalt mõneks ajaks liberaalsemaks, talupojad said vabadusi.

See efekt kestis kaua, kümneid aastaid.

Ehk - vähemalt mingi võimalus on, et sõja tulemus on ühiskonnale kokkuvõttes raviv.

(Kui seda loeb mõni ajaloolane, siis palun andestage mulle mu lapsik käsitlus ja parandage-täpsustage, eks.)

Süstasõitu õppimas

Ma sõidan süstaga paremini kui enamik inimesi, aga halvemini kui enamik süstasõitjaid. Ma ei suuda sõita merel ega kiiretel jõgedel. Niisiis tuleb harjutada ja õppida. Harjutasin paari nädala eest Purtsel ja varsti Valgejõel. Õppimas käisime aga Soomaal, Sea Kayaking Estonia koolitusel. Kaks päeva: "süsta ABC" ja "voolav vesi". Raudna, Navesti ja Pärnu jõel. Tegime ühe koha peal harjutusi, mitte ei sõitnud distantsi.

Esimene päev: edasi aerutamine, efektiivsus, mitmesugused tüürid, alttugi, süsta kallutamine, päästmine.
Teine päev: voolu lugemine, ohutute ja ohtlike kohtade leidmine, voolu sisenemine ja sellest väljumine, "ferry gliding", kärestikes hullamine.
Enam-vähem kõik läksid ümber / käisid vees ära, mina kokku kolm korda.

Skafandris ehk kuivülikonnas.

Oli alla keskmise veekindel.

Mis oli huvitav:

Ferry glide - liigud vastuvoolu jõul risti üle jõe, maagia.

Taskud takistuste taga. Vesi sinu ümber voolab, sina seisad. Maagia. 

Ma suudan süsta mõnevõrra kallutada ilma ümber minemata :) 

Mis jäi meelde või oli kasulik:

Edasi aerutamisel pean
- võtma aerust veidi laiemalt kinni kui harjunud
- kummarduma rohkem ette ja panema aeru vette veidi eespool
- tegema lühema tõmbe / võtma aeru varem välja
- lisama pöördesse rohkem kehatööd
- tõukama süsta tõmbe-poolse jalaga

Jalatõuget tuleb kindlasti teha ka pikal kaarpöördel.

Tagurpidi aerutamisel
- aer tuleb vette panna lapiti ehk "piki süsta" - siis ei hakka tõmme süsta pöörama
- tuleb teha kehapööre ja vaadata taha - on ohtum ja ulatud kaugemalt tõmbama
- tõmme olgu lühike, kuni enda kehani

Sabatüüril tuleb kogu aer tõsta üle süsta serva, muidu muutub ta piduriks.

Kaldasse sõites tasub tahapoole kallutada - süsta esiosa muutub kergeks.

Mis ei tulnud välja või pole meeldiv:

Enamik tehnikaid nõuab süsta kallutamist. See omakorda keha painutamist, puusanõkse, tasakaalu. Tüsedus ja vanus segavad.

Ninatüürid tunduvad nii ulmed, et neid ma ei kasuta niikuinii :)

Süsta kallutamisest ei saanud mina aru. Vasakule kallutamine peaks panema süsta paremale pöörama. Kui lisada pikem vasak tõmme (sest vasak külg on veele lähemal), siis töötab see veel paremini. Aga pööretel peab kallutama sissepoole. Segane. Ilmselt vajab praktikat.

Kuivak kaela-mansett vastu ajamata habet torgib ja on erakordselt vastik.

Ümberminekud / päästed:

Esimene kord tahtsingi süstast jõkke minna, aga kontrollitud libisemise asemel läksin ümber.
Teine kord testisin alttuge ja pöördel kallutamist.
Kolmas kord olime päeva lõpus kärestikus ja riskisime juba meelega.
Alles kolmandal ümberminekul sain ma vee all põlle lahti JA aeru käes JA süsta kinni hoitud. See vajas teadlikku meenutust ja tegevust. Ses mõttes - õpetlik. 

Materjale:

https://www.kayaktutorial.com/ee/ - tundmatu autori päris head animatsioonid süsta tehnikate kohta

Matkaliidu treenerite õppe raamat, veematkamise osa

Poisid

Kaasas olid ka A & K, mõlemad 15a. Said suurepäraselt hakkama. Teooria ajal kippus neil tähelepanu hajuma. Aga vee peal on nad paindlikumad ja tasakaalukamad kui meie :) Mõlemad käisid vees, nii kogemata kui meelega, ja neil polnud sellest häda. 

Muu:

Käisin Ingatsi õpperajal Kuresoo lõunaküljel. 

Ööbisime Viljandis ja käisime Fellinis söömas. Hurmav!!! Ma ei ole eriline peente restoranide fänn. Aga see oli tõesti tõesti maitsev. Ja ilma lasteta väljas söömine on nii odav :)

Oh neid tänapäeva noori küll

Pühendusega Epule kaugel Ameerikamaal :)

Sõidame autoga.
A. 15a: Mata tunnid on koolis täiega igavad.
K, 15a: Jah, meil ka!
A: Ma viimati tuletasin tunnis lihtsalt igavuse pärast prisma ruumala valemit.
K: Jaa, mina ka!
Kaur, 53a: See on mis? Aluse pindala korda kõrgus jagatud kahega?
A & K: Jagatud kolmega ikka.
Kaur on ülejäänud vestluse vait.
A: Kuidas sa siis tõestasid?
K: No see on lihtsalt integraal püramiidi ristlõikest, nullist kuni kõrguseni, ja kuna ristlõige on ruutfunktsioon, siis tuleb integraalist see kolmandik.
A: Jaa. Mina tegin kuidagi nii, et konstrueerisin kuubi sisse prismasid, igale küljele ühe, ja sealt tuleb siis kuuega jagamine ja sellest samuti kolmandik.

Sealt edasi läks jutt astmefunktsioonide tuletise välja tuletamise peale, kuidagi geomeetriliselt ja tagurpidi - integraali pöördtehtena.

Ülejäänud päeva veetsid noored süstakoolitusel. Kukkusid kahe peale kaks korda ümber / käisid ujumas ja olid üldse igati tublid. 

Talvest suvesse

Talv:

29. märtsi õhtul lendasime Oslost Tallinna - kevadine suusamatk sai läbi.

31. märtsil käisin Nõmme lumepargis uusi suuski testimas. Lund oli külluses. Suusad... ja saapad.. hmm. 

Facebooki "Murdmaahuntide" grupis inimesed aina suusatavad, lund on küllalt. 
Veel 11. aprillil on Nõmmel suusarajad olemas.

Kevad:

Võtsin maasikurattalt naastrehvid alt tõin "suvise linnaratta" keldrist välja.

2. aprillil käisin Kodasoo metsas singlitel sõitmas. Osad teed olid puha lumes ja jääs. 

6. aprillil käisin Männiku-Raku metsas. Seal ka lumi.

7. aprillil käisin Purtses. Mereäär oli jäätükke täis.

9. aprillil sõidan oma linnarattaga maanteid pidi 100 km. Raske ja vastik :(

Purtses sõitsime süstaga kevadise suurvee peal. Lüganuse kirikust mereni. Ühtlane langus, kärestikud, aga ootamatult lihtne oli sõita. Kivid vee all, mine vaid otse peale ja üle. Olin üsna kindel enda ümberminekus, aga ei, isegi sellist ohtu ei tekkinud. 

Hävitasin ära oma Atomicu uisusuusad. Ostetud kasutatuna 2012. jaanuaris. Sõitsin nendega 13 hooaega. Need suusad on minu kõige, kõige parem spordivarustuse ost üle kõikide aegade. Nad avasid mu silmad mitte ainult uisustiilis sõitmise, vaid üldse tehniliselt korrektse suusatamise mõttes. Suusatamine muutus nühkimisest mõnuks. (Marini ratta ost oli sarnane murrang - see tekitas mus plahvatusega arusaama, et jalgrattasõit on nauding.) Aga nüüd olid nad seest nii pudedad, et klambreid neile kinnitada enam ei saanud. Aitäh!

Suvi:

11. aprillil tuli Tallinna 20 kraadi sooja. Käisime poistega sõitmas, olin lühikeste varrukatega.

Pärast sattusin veel o-päevakule. Mõnusa ilma tõttu oli rahvast väga palju ja pea kõik kaardid läbi müüdud. 

Alo sai uue ratta - Merida Crossway. Sisuliselt sama mis Katil, ja umbes sama mis Iidal praegu ja minul varem. 

Mu vana ratas - Merida - on aga ära anda. Mõneti logu, käiguvahetus on pirtsakas ja minu 100 kg all võib ratas kriuksuda. Aga muidu sõidab. Tahad? Sõber tahab? Ostetud 2008, amordi asemel on kõva kahvel. Tarberatas.

Uued suusad, saapad ja kepid.
Fischer N66 skin,
Black Diamond Expedition 3,
Alfa backcountry sidemetega saapad. 

Kodasoo

Kodasoo

Tee Raku järve taga.

Mootorratas on siin peremees, jalgrattur vaene külaline.

Raudalu mets, jalgrattasinglid.

Raudalu suur rändrahn (ilma nimeta tee ääres)

Purtse rand

Head aega, armsad sõbrad.

Teist oli mulle palju-palju rõõmu!

Oslo

Tulime mägedest varem ära ja veetsime ööpäeva Oslos. M ja Ü olid seal ka varem käinud, meie Katiga mitte, lapsed ammugi. 

Väga meeldis. Ehkki saime väga talvise ilma - ööga sadas maha korralik kiht paksu värsket lund ja külm oli ka. 

• Oslo Ooperimaja - kõige lahedam moodsa arhitektuuri maja, mida ma üldse näinud olen. Selle projekteerind arhitektuuribüroo nimi on muide Snøhetta - see on mägi, mille all me just käisime ja mida mitu päeva vahtisime :) 
• Akershusi kindlus - keskaegne kindlus mere ääres. Tegin ringi selle väliseid parapette pidi. Särav-valge lumi ja vaated kogu Oslole. 
• Kuninganna Margareta näitus kindluse sees. Oli huvitav. Me oleme harjunud vaatama Skandinaavia riike kui... riike. Taani, noh. Tulid ja vallutasid ja tegid. Tegelikult on ka nende ajalugu kirju ja toosama Taani võiks vabalt olla hoopis Saksamaa provints. 
• Tohutult avalikku kunsti. She Lies Ooperimaja vees. The Mother Munchi muuseumi ees. Trafikanteni torn. Skulptuure on kõikjal.
• Kuningaloss, raekoda, Akersi jõe kaldapealsed kunsti-getod, palju päris-linnalikke maju ja tänavaid
• Oslo Sportslager'i suusa- ja matkapood
• India restoran (Jaipur) ja kohvik (Espresso House) ja mina sõin veel imehead pho'd ja käisin Munchi muuseumis Iidaga kohvil

(Siin oli varem veel üks lõik teksti.)

Nii et linn on super tore. Kõige armsam oli mereäär ja sealne avalik ruum. Sopilise fjordi serv on rahvale avatud täies pikkuses. Jaluta kuidas tahad või istu või või vaata vett ja laevu.  

Tore linna-päev toreda matka lõpetuseks!

Oslo ooperimaja

She Lies, jäämäe-sarnane ujuv asi

Akersi jõe sild kunstipärases linnaosas

Kindluse müüridel

Akersi jõgi

Lapsed ja katsed

Ajendet ühest vestlusest ühe teise veebipäeviku sabas.

Tahtsin väga sel kevadel korraldada laste suusamatka. 

Samale seltskonnale, mis oli eelmisel suvel Elva rattamatkal. 

Ei tulnud välja. 

Miks? 

Sest lapsed on 9. klassis. Lõpetavad põhikooli.
Ja see tähendab sellist stressi nii lastele kui vanematele, et mitte üks pere polnud nõus oma last kevadel koolist terveks nädalaks ära võtma. 

Stressi allikas ei ole põhikooli lõpetamine, vaid uue kooli valik. Selleks on katsed. Ilma katseteta saab laps "koduküla totude klassi" (sarkastiline sõnastus tuttavalt haridusteadlaselt). Niisiis rabelevad kõik üheksandikud teha Reaalkooli / TIK / 21 / GAG katseid. Või siis mingeid teisi. 

Lapsevanematega rääkides tuli meelde sarnane stress Iida 9. klassi lõpetamisel. 

Igatahes jäi matk sellisena ära. 

Vestlesin Alo klassijuhatajaga. Ta meeldib mulle väga, on aktiivne ja osavõtlik inimene ja tõsiselt hoolib laste edasisest käekäigust. Kuid stress on selgelt ka temal. Ja rõhk on - vähemalt praegu - laste õppetöö formaalsetel külgedel. Et poleks puudumisi, tegemata töid, ikse ega ühti. Et laps oskaks sisseastumis-vestlusel rääkida viimasest teatrikülastusest või oma hobist. Et.. et kõik oleks korras. Nagu Norras. 

Tunnistan, et ma olen (me oleme) laste õppetööst ise sel aastal üsna eemal olnud. Ma natuke olen toetanud mõne ainega ja Ovega koos paar referaati koostanud. Iida põhikooli ajal olin ma üsna... ee... "sees" selles, mis koolis toimus. Aga ühel hetkel ütles kool, et lapsevanemad, hoidke eemale. See ei ole minu hinnang ega tõlgendus, vaid õppeaasta alguses anti kõigile vanematele ametlikult teada, et neid ei taheta koolielu segamas näha. Mis ikka. Ma siis hoian eemale. (Või kasutan ma seda ettekäändeks?) 

Igatahes kuidagi kurb on. Eestis vähemalt mõned koolid kujundavad enda ümber kogukonda. Kuid mitte meie laste oma.

Üldisel tasemel on meie haridus liikumas formaalsuse poole. Ma olen mitu korda läinud lugema haridusuuenduse või muu haridus-algatuse materjale. Ja sealt tagurpidi tagasi tulnud - mitte midagi ei saa aru peale selle, et kõik on tohutult keeruline, ametlik ja lootusetu. 

Koroonakriis andis võimaluse mõtestada kõik ümber. Teha Euroopa rahaga uued õppekavad. Kus ei nõuta lapselt kevade nelja tunnuse teadmist ega palumetsa definitsiooni, vaid võetakse asju lihtsamini ja sisulisemalt. Hariduse juhtkond lasi selle võimaluse käest. 

Samal ajal ühiskond kihistub ja haridus koos sellega. 

Nojah. Kokkuvõttes on mul korraga kade (selle teise vestluse suhtes) ja kurb (et poistega matka ei saanud) ja pettunud (kogu meie ühiskonna muutustes). Ja kõige selle kõrval käib sõda. Millest ma parem ei kirjuta, küll aga mõtlen, sest noh. 

Koitjärve raba, 18. märtsi hommik.

Arrr-mas-tan

talve, kõigi ta külmade ja tuiskude ja suladega.

Tegin Facebookis küsitluse :), rahvas on minuga sama meelt :)

Oleme hiljuti käinud:

Mäesuusatamas Messiläs, Soomes, Lahti lähedal. Poolteist tundi / sada km Helsingist. Üheks päevaks sinna minna oli liiga palju autos/laevas loksumist ja vähe mäge. Muidu - tore. Tahtsin ära näha välismaise suusakeskuse. Ma olen ju käinud ainult Kaskaadides (2012), mitte Alpides ega isegi Soome-Rootsi mägedel. Messiläs on lauge mägi, suurepärane korraldus, imeline lumi. Ilm oli küll külm ja tuul mäel vastu. 

Käisin ka murdmaa-suusaga Lahti järve peal, aga see ei olnud sõitmine, see oli nuuskamine (vinni-puhhu termin). Murdmaarada oli metsa vahel ka ja ilmselt väga hea, aga sinna ma ei jõudnud.

Mäesuusatamas Kiviõlis, lastega. Mägi oli veidi jäine ja vaalus, aga ikkagi väga sõidetav.

Mäesuusatamas Nõmmel, nii üksi kui Iidaga. Ma olen seal kunagi käinud ja mulle ÜLDSE ei meeldinud. Miks - ei mäleta. Nüüd - puhas mõnu. Hea lumi. Sadas kogu aeg juurde kah. 

Mäesuusatamas Valgehobusemäel, üksi. Väga tore oli. Lisaks sõitsin sealsamas murdmaad kah.

Suusamatkal Viru rabas. See ei läinud eriti hästi, lumi pakkis suusa alla täiega. Püsisime kinnitrambitud matkarajal ja käisime vaid tornini + tagasi. Kuna eesmärk oli suuski testida, siis see õnnestus hästi. Kaasas Kati ja M&E. (Talve alguses käisime seal pikemal matkal, mis oli imeilus ja tuli hästi välja.)

Uisutamas Lasnamäel, lastega. See on ikka puhas rõõm!!!

Uisutamas Kadriorus, lastega. See on ka puhas rõõm, ehkki plats on tõesti taskuräti suurune.

Ja jalgrattaga sõidan... umbes üle päeva. Mitte ainult asja pärast, vaid lusti pärast ka. Paraja lumega on ka see puhas rõõm. 

Nautige teiegi talve :)

Talvine auto.
Otse enne fotot viisin tuppa sooja matkauisud ja matkasuusad.
Paari päeva eest ostsin juurde paari keppe (Black Diamond Expedition 3).
Kusagil eespool on veel klassikasaapad. 

Kadriorus õhtuhämaras

Kõrvemaa keskuse lähedal

Nelijärve lähedal

Valgehobusemäe kandis

Messilä. No on lauge eksju

Kiviõli, üsna udune päev

Valgehobusemäe. Kunstvalguses on mäe reljeef palju paremini näha kui päeval. 

Vanusega kaasnevad hädad

Põhiline:
Ma arvan, et kõik teised inimesed on lollid. Mõne üksiku erandiga. (Kõik mu veebipäeviku lugejad on näiteks erandid, ja mitte ainult seda, vaid suisa geeniused. Ausalt ka!!!! -- sina, kes seda praegu loed, oled tark ja tore inimene. Seos võib muidugi olla mõlemat pidi põhjuslik.) 

Jube raske on seda arvamust vaka all hoida, eriti sots-meedia ajastul. Samas, kaugele selle seisukohaga ei purjeta.

Mida teha????

Foto tegin Tallinna kõige tuntumas konverentsikeskuses.

Kultuur šmultuur

"Macbeth", Estonia kontserdisaalis. Suurvorm, Katiga. Kati korraldas piletid, aitäh.

"Lehman Brothers", Draamateater. Pikkvorm. Aloga. M. korraldas piletid, aitäh.

Kukerpillide kontsert, Estonia kontserdisaalis. Lõbus oli! Iidaga. Nõmme linnaosa valitsus korraldas piletid, aitäh.

"Lõbus lesk", Estonia teatrisaalis. Jant. E-ga ja E korraldas ka piletid, aitäh.

Varsti võib see suisa meeldima hakata. 

Suusamatk Saunja ja Tahu lahtedel

Vabariigi aastapäeva matk toimus "avatud raja" vormis ja suuskadel. Käisime Noarootsi ja Haapsalu vahelistel lahtedel - Saunja ja Tahu. Oli hea ilm, plusskraadid, hästi kerge tuul. Soe ja sompus. Jääl oli lumi peal, ja kohati ka vesi. Viiekesi.

Nägime:

- Kotkaid!!! Kohe mitut ja üsna ligidalt.

- Luiki. Kõrva äärest mööda lendav luigepaar on lahe heli. 

- Truumani rändrahne

- Kirimäe ja Võnnussaare vaatetorne

- Sitarahu saarekest :)

- Palju loomajälgi, ka kotkaste enda jälgi

Läksime läbi roostiku - ootamatult kerge oli.

Mõned käisid ka ujumas. Õnneks üsna kerge supluse vormis. Siiski - läksime liiga enesekindlaks ja hooletuks. 

Tee Kirimäe vaatetorni parklasse

Roo-suusamatkaja

Truumani kivid

Sitarahu ;)

Valimistest

Kopeerin ühe oma Facbooki kommentaari siia ümber.

Hetkel imho on ainult kaks olulist teemat.
a) Milline partei on vene ja milline on Eesti / demokraatia poolel.
b) Milline partei rikub meie poliitilist kultuuri ja milline hoiab seda.

Kõik muu, ka inimesed, üksikud ministrid, seisukohad energeetikas või mistahes poliitikas, on vaid vaht.

Meil on EKRE, kes nüüdseks täiesti selgelt
a) on vene käsilased (ma varem pidasin seda konspiratsiooniteooriaks, nende viimased seisukohad kahjuks teevad kõik väga selgeks),
b) kasutab Trumpi taktikaid poliitilise kultuuri rikkumiseks,
c) on saanud endale arvestava toetuse valijatelt.

Ülejäänud parteisid tuleb nüüd hinnata selle järgi, kas nad lähevad EKRE-ga koostööd tegema või ei.

Isamaa, kahjuks, läheb.
Just seetõttu ei tohi neid valida.
Anna hääle Isamaale - sisuliselt annad hääle EKRE koalitsioonile.

Lisan. Me oleme sisuliselt sõjas, õnneks alles tagalas. Siin ei ole halle valikuid, sõda ei luba seda. On mustvalge: meie poolt, meie vastu. EKRE on vastu, vaenlane. Kõik EKRE sõbrad on järelikult samuti vaenlased. Keskerakond vist ka.

Mulle ei meeldi mitte ükski meie partei. Mitte üks! Aga mõned on selgelt Eesti kui riigi vastased, samas kui teistega saab elada. Ise ilmselt hääletan sotse. 

Tartu maraton avatud rada, 5:45

Sõitsin läbi Tartu Maratoni, avatud raja päeval, uisustiilis.
Täitsa pekkis, kui raske oli!!!
Raja keskosas surin täiesti, puhkasin iga minuti tagant, sõidutehnika nagu pardil.
Aeg 5:45 on tunnike rohkem kui lootsin. 

Muidu aga super hea meel, et käisin! Ilus talvepäev Lõuna-Eesti looduses, lumi ja päike. 

Rada, natuke üle poole sõidetud, puhkan

Avatud rada on muidu nagu suusamaraton ise, kuid nädal varem ja ei ole võistlus. Muu on sama: ühisstart, joogipunktid, lärm finišis, transpordi korraldus. Ja tohib sõita ka uisustiilis. Sisuliselt on see TM viis võtta raha ka neilt, kes ei taha võistelda või tahaks "uisutada". Geniaalne eks. 

 
Laupäeval käin rada proovimas. Sõidan Elvas finiši lähedal 20 km, nii uisku kui klassikat. Rada on jäine ja hästi kiire. Otsustan sõita ikka täis distantsi - no et nii kerge. Ja et uisku - uudishimust. Ma ei ole iial nii pikka uisu-otsa sõitnud. Kõige rohkem kardan jäistel laskumistel kukkumist. Õnneks on avatud rajal vähe sõitjaid, nii et kui ka kukud, siis kellelegi ette ei jää, ega keegi teine sulle.

Pühapäeval viin auto finišisse (Elvas) ja saan ühe vene-Tartu fotograafi autoga Otepääle (starti), sest ei leia korraldajate bussi üles. Olen vara kohal. Lasen veel oma suusad ümber määrida HF peale. Öösel oli -12, stardi ajal ehk -6. Päike, tuuletu, ilus ilm. On ootamatult palju värsket lund. Elva kandi jääst pole Otepääl ega Käärikul keegi kuulnud.

Esimesed paarteist km liigun kenasti, tempo on 4.xx min/km, laskumistel 3.xx min/km.

Pärast esimest ehk Matu TP-d aga jään seisma. Ei jaksa! Ei liigu! Parem jalg ähvardab krambiga. Nagu misasja?!?! Ma olen 15 km sõitnud ja juba väsinud???
Aga nii on ja nii jääb. 

Mis ikka, võtan tempo maha. Nüüd on eesmärk lõpuni välja venida. Igas TP-s joon ja söön, ei kiirusta - pole mõtet. Mõnel tõusul peatun tõesti iga minuti tagant. Ähh puhh!!! Uisutehnika laguneb sootuks, paterdan nagu part. Laugetel nügin end lihtsalt kätega klassikajälge pidi edasi. Suusk ei libise, jaksu pole. See pole suusatamine, see on... 

Harimäel võtan suusad jalast ja ronin torni. Imekena! Mets on härmas ja torn ise ka. 

Harimäe laskumised on ootamatult aeglased ja ohutud. Suusk vist tõesti ei libise...?

Enne lõppu (Hellenurme TP järel ehk) läheb rada hoobilt jäiseks. Laskumistel on see ohtlik, kuid muidu super abiks. Saan libisemise tagasi, sõidan normaalset uisku, tempo laugetel lõikudel taas 4.20 min/km. Finišisse veeren hoogsalt, kuid - viimaste seas. Aeg 5.43. 

Oigan veidi ja lähen sauna.  

Miks siis nii?
Mitu võimalust või õigustust või ettekäänet:
- Raja keskosa oli kõik värskes lumes ja tõesti ei libisenud. Ehk kulus mu üks kiht HF-i lihtsalt maha? Tuleks ikkagi päris maratoni jaoks määrida lasta? 
- Olen paks ja nõrk. Ma olin raudselt kõige suurema keha-massi-indeksiga inimene tänases startis.
- Mul on vilets uisutehnika. Mul väsis ära üks jalg tallast puusani, teine laiskles kogu raja. 
- Ma ei jaksagi pikalt uisku sõita... 
Ilmselt on need kõik natuke õiged :)

Kuid tunne on ikkagi väga hea.
Rõõm, et üldse tulin ja sõitsin.

Rõõm, et oli ilus ilm, päike ja külm.
Rõõm, et ei kukkunud. Mitmes jäises laskumises jäin napilt püsti. 

Kõik otsused - üldse tulla, tulla avatud rajale, sõita uisku ja pikka rada - olid head.

Laupäeva õhtul, Viti vaatetornist

Start, Tehvandi staadion

Harimäe vaatetornist

Harimäe vaatetornist rada pidi Elva poole

Okkad :)

Järgmisel aastal, kui vähegi lund on, uuesti avatud rajale. 

Harjutus Stravas: https://www.strava.com/activities/8548423025/

Tulemustes on 123 lõpetajat, kiireimad alla kolme tunni. Ma olen eelviimane. (Mis on imelik, sest pärast mind oli lõpetajaid külll, ju nad siis sõitsid kaks ringi või miskit.)

Ukraina pidu

Viimase söögi jaoks ei jätkunud enam anumat. Kassilt võeti kauss nina alt ära, snäkid sisse ja lauale. 

Meil pole ammu nii palju külalisi käinud. Ega nii palju süüa olnud. Hõrgutisi oli mitu lauda täis.

Peo aukülaline oli seekord alkohol, kuid üsna tagasihoidlikus koguses. Sõbrad on vanaks jäänud, ei taha enam palju juua. Kui vein otsa sai ja kanged napsid välja võeti, oli soovijaid kaks: üks murakalikööri-huviline ja üks viski-nautleja.