Linnainimese nädal

Morgie küsis "mis suures linnas uudist?" Võtan ja panen oma väikese isikliku mätta otsast kirja, mis eelmisel nädalal juhtus ja tehtud.

On Pärdi päevad. Käisime Viimsi Püha Jaakobi kirikus kuulamas - "Pärt ja Tormis". VHK keelpillorkester, viiulil solistiks imelaps Hans Christian Aavik ja Rasmus Puur. Hurmav.

Oli Kirjandustänava festival. Sisuliselt koduõuel. Käisin ja ajasin lapsed ka kaasa. Kirjandust ei tarbinud, sest rohkem raamatuid ma ei taha ja Tõnu Õnnepalu jutt ajas mu vaid uniseks.

Festivali ühes otsas oli Jää-ääre kontsert, teises Vennaskonna oma. Jää-äär pole mulle, kuid Vennaskond on nunnu. Kuulasime koos naabrinaisega, kes rääkis, kuidas Trubetsky kunagi talle koju voodi peale sisse kräššis.

Käisime aerulauaga Raku järve peal sõitmas (Männikul). Pikk tiir, nägime Männiku hiidrahnu ja Sildaru hüppemäge. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Mustjõe peal sõitmas (see on Kesk-Kõrvemaal). Mustjõgi on seal vaid nire. Ronisime üle sissekukkunud puude, kohalikud tegid reklaamfotosid. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Pirita jõe peal. See oli põhjalik ettevõtmine! Peterburi maantee sillast Lükatini. Jõgi on madal, kogu aeg oled põhja peal kinni. Osa rahvast sõitis süstadega, mina + J siis lauaga. Vesi oli soe ja sõita väga mõnus, kuid aega läks palju - 3.5 tundi.

Ühel õhtul käisin jalgrattaga sama Pirita jõe lõigu ümber luurel, et kas saab üldse sõita. Ukerdasin ürgoru sees ja servades, pidasin Peeter Suure (nimelise) merekindluse raudteesilla peal vene noorpaarile ajaloo-loengu. Ma ei saanudki aru, kas nad seal tülitsesid või suudlesid. Igatahes kuulasid mu konarlikku vene keelt küll. Lasnamäe uue rattamagistraali sõitsin ka läbi. Tallinna linnavalitsuse liiklusalane asjatundmatus ajab mu iga kord nutma.

Käisime Kaberlas mustikal. Tahtsime pohli, aga neid polnud, mereäärses metsas mingid kribalad ainult. Kuid mustikaid saime uhkelt. Õhtul puhastasin nad ära - kaks tundi - ja K pani sügavkülma. Mustikale võtsime kaasa kaks enda ja kaks võõrast last, oli väga lõbus. Haapse rändrahnud vaatasime ka üle, Kandukivi ja Augu suurkivi. Käisin meres ujumas, diagnoos - vesi on külm.

Ühel õhtul käisid külalised, oli väga meeleolukas. Mistõttu mul said laste õhtusöögi pannkoogid valmis kell 0:20. Tulge aga veel ja jälle, Kati Islandi õlu tuleb ära juua :)

Solarises oli Tokumaru Jaapani turg. Ch. müüs seal oma kimonoid ja üldse vana riidekraami. Me läksime "niisama korra läbi", sest Kati ja Iida ja J. olid eelmisel õhtul privaat-sessioonil oma kimonod juba välja valinud. Aga turul olime ligi kolm tundi! Hästi tore oli. Kommertsüritus, muidugi, aga fänne täis nii ühel kui teisel pool letti, tuttavad siin ja seal.

Selline hilissuve nädal siis.
Õhtud on pimedad, kuid nii vesi kui õhk päeval soojad.

"Vennaskond" Tammsaare rõdul

  

Kati Pirita jõel stiili näitamas

Hülgel

"Väljasõit metsikute meremaastike keskel olevatele üksikutele saartele kestab kaks päeva, aerutamis kilomeetreid maksimaalselt 30. Ööbitakse telgis, kokatakse rannas, otse lõkke äärest saab ujuma minna."

Nii ka sai. Kaks päeva aerutamist Väinameres, laager laiul, ujumine. Hallhülged, viigrid, kotkad. Hüljeste laul - ulgumine, mis merel kostab kilomeetrite taha. Võimas elamus! 

Hülgeid nägi üsna lähedalt. Mitte päris näost näkku, kuid ikkagi lähedalt. Nemad muidugi nägid meid ka :) Mul oli binokkel kaasas ja see oli hea.

Programm siis selline:

• Väinamere laiud, nii asustusega kui ilma.
• Suurepärane laager, lõke ja maitsev toit. 
• Selge öö, Linnutee ja perseiidide meteoorivool. Lamad telgis ja vahid langevaid tähti :)
• Hobuste rünnak. Suur parv suksusid laamendas me laagris. Kappasid ja tahtsid telke nosida. Jube uudishimulikud, tulid ligi ja panid koonu vastu inimest. Ei kartnud kisavaid ega vehkivaid inimesi. Telgiga vehkimise peale tegid väikse tiiru ja olid kohe tagasi. Taandusime - pakkisime telgid kokku ja kogunesime ringis oma köögi ümber. On vast loomad!
• Ujumine. Vesi oli väga soe, aga ka väga madal.
• Lainetes sõit - vastutuult, külgtuules, tagant, ja "tagant diagonaalis".

Üks tagant laine ajas mu ümber. Mis ma valesti tegin - ei tea - vist lihtsalt tähelepanematu. Laks! ja olin vee all. Põlle ei saanud lahti, aeru lasin käest minema. Giid päästis mu kenasti ära, ainult et süsta tagasi ronisin valesti. Kannaluku ("heel hook") asemel üle saba. Sain pärast sugeda. Aga no ma pole kannaga sisenemist iial proovinud ja ei saanud lihtsalt aru, mida päästja minust tahab. 

Viimased 4 km oli külgtuulega ja lainega. Ma oleks taas napilt ümber läinud, kuid sain end aerutoega kogemata püsti tagasi. Kuid lõpuks hakkas laintel liuglemine nagu täitsa välja tulema ja meeldima.

Hea seltskond, kaks päeva süstasõitu ja värsket õhku - super nädalavahetus!!!

Hülgeid ma ei pildistanud, üldse eriti ei pildistanud. 

Süstalaager Paunkülas, ja aerulaud

P korraldas Paunkülas süstalaagri. Käisime kogu perega. Laupäeva hommikul sinna, öösel telkides, pühapäeva päeval tagasi.

Oli ülimuhe:
- sai süstaga sõita
- sai aerulauaga sõita
- sai ujuda

- sai ülimõnusat telksauna

- toredad sõbrad ja seltskond

Olime Paunküla Kalabaasis. See on täiesti omaette maailm!!! Paunküla järv on (pigem vene) kalurite paradiis ja Kalabaas on selle keskus. Majakesed, kämpingutelgid, järveäärsed saunakesed, rand ja ujumis-sild, paadilaenutus - täieline idüll. Ja palju-palju inimesi, enamik oma pere või pundiga teistest veidi eemal. Järvel oli igas nurgas ja roostikus keegi oma paadiga nahistamas. Kalurid on vaikne rahvas, keegi kedagi ei seganud. Eestikeelne internet ei tea sest kohast ega kultuurist midagi. 

Me lapsed said grööni aeruga sõita ja hakkama, lahe!

Lisaks süstadele oli mul kaasas uus aerulaud. Ostsin nädal tagasi. Matkaspordist, F2 Stratos, 300 eurot maksis. Esimesena testisime seda Purtses merel, täitsa asjaliku lainega. Alguses kahtlesime - kas merel üldse saab olla? Ehk viib tuul ära? On see juhitav.

Nüüd pärast mereranna ja järve kogemust ütlen, et see on super sõiduriist:

- stabiilne, ka tuule ja lainega

- juhitav

- ootamatult kiire 

- laste lemmik

Üksi sõites on aerulaud ohutum kui lihtsalt süst. Kui süst kaldast eemal ümber läheb, siis sellele üksi peale ei saa. Peab olema ette valmistunud - aerupadi, pump, oskused ja kogemus. Aerulauale saab peale ka lainega ja ujudes. Üleliia uljaks minna muidugi ei tohi.

Imetore nädalavahetus!

Ja eks näis, mis ma selle lauaga siis ette võtan.

Lapsed üksi järvel! Ees paremal Püksireiesaared.

Grööni aerud :)

Aerulaua ring - 6 km täpselt tunniga.

Soome Saimaa süstamatk, jaanid 2023

Jaanide ajal olime Soomes - Saimaa järvel, süstamatkal.

Saimaa on Euroopa suuruselt neljas järv. Sisemeri. Lõuna-Soomes vastu vene piiri. Järves on umbes 14000 saart (neliteist tuhat). Sisuliselt on see fraktal. Graniidist labürint. Süstasõiduks ja mistahes vee-puhkuseks on see super keskkond. 

Tegime ringi Lappeenranta linna lähedal järve lõunaosas. Järv ise on hoomamatult suur, me olime vaid tema ühes servas. 

Kõik oli super äge:

- Seltskond.

- Maastik - järv, saared, haljas pehmete vormidega graniit.

- Ilm - hellitas meid päikese ja palavusega. Natuke saime tuulekest ja vihma ka.

- Vesi - ühtlaselt soe, uju palju tahad.

- Soome vee-puhkuse kultuur. See on sihuke lahe ja laadna. Korra sõitis meie laagrisse soome onu, kes oli putkast ostnud wrapi ja tuli seda saarele sööma. Sõi, ajas juttu ja sõitis oma käula-laadse mootorpaadiga koju tagasi. 

- Ühel saarel olid tsässonad (õigeusu pühamud) nagu meil Setus.

- Söök. Kati tegi. Elu kaks parimat matkasuppi olid esimeseks kaheks lõunaks.

Jaanipäeval / Juhannusel me tuld ei teinud... peaaegu. Soomes oli samasugune kuiv ja tule tegemise keeld nagu Eestis. Aga naaberplatsil olid venelased - neil oli lahtine ja vahepeal valveta lõke. Nojah. 

Olime Vene piirist paarikümne kilomeetri kaugusel. Saimaa ühendub merega läbi kanali Viiburi kaudu ja looduslikult läbi Laadoga järve.

Ühtegi viperust ega ümberminekut ei olnud. Vee-olud on saarte vahel leebed, kuid pikematel üleminekutel merelised - võivad olla nii tuul kui laine. 

Sõudsime läbi ühe lüüsi. Huvitav kogemus. Kõigepealt tuli lüüsi esimene värav lahti keerata (suurest rattast), siis kogunesid kõik lüüsi sisse, siis esimene värav kinni ja teine lahti, lõpuks tagumine ka kinni. Iseteenindus. 

Korraldas tuntud süstaäss Piia. Kümme inimest, seitse süsta. Oma telgid ja söögid kaasas. Aitäh Piiale ja kõigile!

Imeline, lihtsalt imeline!!!

Kati :))

Lüüsi sisenemist oodates

Lüüsist välja

Konjakid ja kallid joogid...

Jalgu sirutamas :)

Maanteesild

Saimaa kaart ja selle detail. Euroopa neljas järv ja 14000 saart. 

Lilla mumm - kogu Saimaa, roheline - meie matka piirkond

Süstasõitu õppimas

Ma sõidan süstaga paremini kui enamik inimesi, aga halvemini kui enamik süstasõitjaid. Ma ei suuda sõita merel ega kiiretel jõgedel. Niisiis tuleb harjutada ja õppida. Harjutasin paari nädala eest Purtsel ja varsti Valgejõel. Õppimas käisime aga Soomaal, Sea Kayaking Estonia koolitusel. Kaks päeva: "süsta ABC" ja "voolav vesi". Raudna, Navesti ja Pärnu jõel. Tegime ühe koha peal harjutusi, mitte ei sõitnud distantsi.

Esimene päev: edasi aerutamine, efektiivsus, mitmesugused tüürid, alttugi, süsta kallutamine, päästmine.
Teine päev: voolu lugemine, ohutute ja ohtlike kohtade leidmine, voolu sisenemine ja sellest väljumine, "ferry gliding", kärestikes hullamine.
Enam-vähem kõik läksid ümber / käisid vees ära, mina kokku kolm korda.

Skafandris ehk kuivülikonnas.

Oli alla keskmise veekindel.

Mis oli huvitav:

Ferry glide - liigud vastuvoolu jõul risti üle jõe, maagia.

Taskud takistuste taga. Vesi sinu ümber voolab, sina seisad. Maagia. 

Ma suudan süsta mõnevõrra kallutada ilma ümber minemata :) 

Mis jäi meelde või oli kasulik:

Edasi aerutamisel pean
- võtma aerust veidi laiemalt kinni kui harjunud
- kummarduma rohkem ette ja panema aeru vette veidi eespool
- tegema lühema tõmbe / võtma aeru varem välja
- lisama pöördesse rohkem kehatööd
- tõukama süsta tõmbe-poolse jalaga

Jalatõuget tuleb kindlasti teha ka pikal kaarpöördel.

Tagurpidi aerutamisel
- aer tuleb vette panna lapiti ehk "piki süsta" - siis ei hakka tõmme süsta pöörama
- tuleb teha kehapööre ja vaadata taha - on ohtum ja ulatud kaugemalt tõmbama
- tõmme olgu lühike, kuni enda kehani

Sabatüüril tuleb kogu aer tõsta üle süsta serva, muidu muutub ta piduriks.

Kaldasse sõites tasub tahapoole kallutada - süsta esiosa muutub kergeks.

Mis ei tulnud välja või pole meeldiv:

Enamik tehnikaid nõuab süsta kallutamist. See omakorda keha painutamist, puusanõkse, tasakaalu. Tüsedus ja vanus segavad.

Ninatüürid tunduvad nii ulmed, et neid ma ei kasuta niikuinii :)

Süsta kallutamisest ei saanud mina aru. Vasakule kallutamine peaks panema süsta paremale pöörama. Kui lisada pikem vasak tõmme (sest vasak külg on veele lähemal), siis töötab see veel paremini. Aga pööretel peab kallutama sissepoole. Segane. Ilmselt vajab praktikat.

Kuivak kaela-mansett vastu ajamata habet torgib ja on erakordselt vastik.

Ümberminekud / päästed:

Esimene kord tahtsingi süstast jõkke minna, aga kontrollitud libisemise asemel läksin ümber.
Teine kord testisin alttuge ja pöördel kallutamist.
Kolmas kord olime päeva lõpus kärestikus ja riskisime juba meelega.
Alles kolmandal ümberminekul sain ma vee all põlle lahti JA aeru käes JA süsta kinni hoitud. See vajas teadlikku meenutust ja tegevust. Ses mõttes - õpetlik. 

Materjale:

https://www.kayaktutorial.com/ee/ - tundmatu autori päris head animatsioonid süsta tehnikate kohta

Matkaliidu treenerite õppe raamat, veematkamise osa

Poisid

Kaasas olid ka A & K, mõlemad 15a. Said suurepäraselt hakkama. Teooria ajal kippus neil tähelepanu hajuma. Aga vee peal on nad paindlikumad ja tasakaalukamad kui meie :) Mõlemad käisid vees, nii kogemata kui meelega, ja neil polnud sellest häda. 

Muu:

Käisin Ingatsi õpperajal Kuresoo lõunaküljel. 

Ööbisime Viljandis ja käisime Fellinis söömas. Hurmav!!! Ma ei ole eriline peente restoranide fänn. Aga see oli tõesti tõesti maitsev. Ja ilma lasteta väljas söömine on nii odav :)

Süstalaager Kuremaal

Imetore oli.

Poolteise päevaga:

• Õppisime eri süstade omadusi - kohal oli hea hulk eri sorti matkasüstasid. 
• Harjutasime ökonoomse sõitmise tehnikat - asendit, keha ja käte ja jalgade tööd. "Süstasõit on pmst nagu jalgrattaga sõitmine", okei...
• Harjutasime süsta kallutamist pöördel ja pöörde jaoks
• Sõitsime edaspidi, tagurpidi, slaalomit, tagurpidi slaalomit
• Sõitsime tuules ja kerges laines nii- ja naapidi
• Sõitsime üksteise sabas / tuules, ideaalis hoides 10-20 cm eelmise süsta sabast
• Õppisime kaarega tüüri, sabatüüri, eri ninatüüre
• Proovisime alatuge või ülatuge (mul ei jää iial meelde, mis on mis)
• Lugesime tõmbeid süstaga täisringi tegemiseks, mul tuli vist 11
• Õppisime külg ees sõitu
• Õppisime päästet - T-pääste / T-rescue (lugesin nüüd X- ja T- pääste erinevust ilma aru saamata)
• Proovisin lisaks tavalisele lapikule aerule veel kulpi ja grööni aeru. Mõlemaga sõitsin pikalt, üle tunni. Gröönikas meeldis, kulp mitte eriti. 
• Mõni proovis ka eskimot, ei õnnestund.

Enamik süsti oli ühesed. Mõni neist udupeen. Enamikul kas polnud tüüri või me ei lasknud neid vette. Ise sõitsin väga mõnusa Seabirdiga. 

Mida ma ise õppisin?

Teise päeva lõpus sõitsime pikalt vastu tuult ja lainet. Siis tundsin esimest korda elus, et mu keha, käte ja jalgade töö on päriselt sünkroonis. Kõiki neid elemente tean ma teoorias ammu. "Biitsepsit kasuta ainult aeru veest välja tõstmiseks! Pane aer vette ja tõuka süst aerupoolse jalaga sellest mööda! Ülemine käsi tõukab ja keha pööre toetab teda!" Aga seni oli see vaid teooria. Nüüd... tundub, et see teadmine hakkas päriselt tööle. 

Lisaks... 
käisime saunas. Käisin ujumas - vesi oli jahe, aga mitte külm. Nägime miljonit veelindu. Haigrud lasid üle pea, tuttpütt ujus otse laagri rannas, pardid tulid telki sisse süüa norima (päriselt ka). Öösel oli fantastiline taevas, ma ei ole aastaid nii selgelt Linnuteed näinud. 

Öösel oli öökülm.
Pärast laagrit sai Liisi käest kõrvitsat.

Mida veel?

Pooleteise päeva aerutamise peale ei anna üksi käelihas ennast tunda. Küll aga on selg ja jalad tööd teinud.

Tähelepanu oli süstaga matkamisel, mitte spordil. Samas näidati ka kärestiku-süsti (playboat) ja vastavaid vidiosid, üks sell jutustas Neitikoski muljeid, üks instruktori-härra oli noorena süstasportlane olnud ja rääkis veidi seda poolt. Nii et päris mitmekesine. 

Eri inimeste arvamused tehnikate kasutamise kohta olid üsna erinevad. 

Eks igaüks leiab ajaga oma, peaasi, põhitõed ja võimalused teada on. 

Pärast läksime Liisile külla.
Liis: "noh olete nüüd süstasõidust küllalt saanud?"
Mina ja Kati kooris: "ei!!!" :)

(naer kõigilt)

Nüüd tahaks KOHE uuesti vee peale.

Aitäh Piiale korralduse, väga hooliva õpetuse ja üldise toreduse eest!

// lolli Bloggeri rõõmuks kirjutan siia ekstra välja: laagri koht oli KUREMAA JÄRV.

No mida nädalat

Päris terav nädal tuli.
Loeme järjest üles.

Reede - laupäev - pühapäev: kanuu ja lastega Koiva / Gauja jõe peal. Reede õhtul Tallinnast Ligatne kämpingusse kohale. Laupäeval sõidame kanuuga ja satume kontserdile. Pühapäeva jälle kanuu, öösel koju tagasi.

Esmaspäev: mootorpaadiga Noblessner - Kakumäe sadam - Noblessner. Ma ei ole nii kiires veesõidukis varem olnud. Õhtusöök "Purjes" - peen, aga steriilne. Koju kell 10 õhtul.

Teisipäev: Kultuurikatel ja välismaalased ja trall. Koju enne keskööd.

Kolmapäev: päeval Viru väljaku hotellis, õhtul magan kodus väsimust välja. 

Neljapäev: hommikul tööl kriisiharjutus, päeval offsite, õhtul Pirita jõel süstaga sõitmas. Koju kell 10 õhtul.

Reede: Hommikul kibe tööpäev, õhtul jämm "Laevas". Koju enne keskööd. 

Laupäev: hommikul põrutan Pärnusse ritsikulisi kaema, pidu. Õhtuks tagasi Tallinna Iida sünnipäevale, Controvento, pidu. 

Pühapäeval siis sotsiaalne dieet, puhkuseks või nii. Käin maal niitmas (kuus tundi trimmeri ja niiduki seltsis), rattaga sõitmas (65 km üksi sadulas), Vääna-Jõesuus ujumas (rand on õhtuselt inimtühi), poistega metsas mustikal, ehituspoes. Ja elan Paldiski maantee ääres triatleetidele kaasa. Koju enne keskööd.

Koiva - Gauja ja Cesise - Sigulda kanuumatk

Käisime ja kordasime kahe aasta tagust kanuumatka. Koiva / Gajua jõel. Cesis - Ligatne - Sigulda. Öö Ligatne kämpingus. Õhtu Zeiti kohvikus, Ligatne liivakivi-kaljudel ja tööstuspärandi-radadel. 

Seekord olid meil kaasas kõik lapsed ja hulk sõpru. Oli tore. Lapsed on matkadel mõnusad kaaslased. Eriti kui kanuus on lisaks mõladele ka veepüss. 

Sõitsin ise süsta-aeruga. Selleks on vaja pikka kanuud. Aga oli hea.  

Gauja on puhkuseks. Jõel on supp kanuudest, süstadest ja ujuvmajadest. Kaldal on kaljud ja kalamehed. Saab ujuda, saab jõest läbi jalutada, on soe ja ohutu. 

Tiina foto

Süstaga Pöörilaiule, lestaga Kitselaiule

Käisin süstaga merel. Seikluspartner korraldas.
Oli väga tore. Sõitsime Kadariku sadamast Pöörilaiule.
Sai
- sõita kerges laines,
- näha lähedalt suuri kotkaid ja haigruid,
- näha kormoranide kolooniat (jäle),
- näha surnud hüljest (jäle),
- jalutada rohkes lambakakas,
- käia Selglaiul ja Pöörilaiu tuletorni juures.

Mulle oli sõit liiga kerge, seega läksin kohe pärast ujuma ja tegin ringi ümber Kitselaiu. Umbes 2 km, lestadega. Meri oli madal, huvitav ja ilus. Selliste rahnukeste vahel ma polegi varem ujunud - kogu aeg oli hirm pea ära lüüa. Samas sai käega kividest hoogu juurde lükata :)

Pärast avatud taludes - Niida jahimaja ja Kahvatu kõrts. Jälle tore. Need avatud päevad ongi alati.

Kaart süsta ja lesta rajaga:
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/link/jdwSm130

Üks nädal

Kaheksa päeva, pühapäevast pühapäevani.

Pühapäev. Hommikul kammime poistega jalgratastega läbi Hiiu metsa, et leida Ove sünnipäeva jaoks kõige lahedam maastik. Leidsime - kaevikutega ala Mait Metsanurga tänava ääres. Siis töötan paar tundi puhtama kodu nimel. Siis haaran kaasa Marge ja sõidame jalgratastega Lohusalu poolsaarele ringi peale; piki hästi väikeseid radu, vahepeal rattaid tassides. Ligi 3 tundi.Väga ilus on! Nabe saarele jätame minemata, sest nii palju pesitsevaid linde ja ei taha neid segada.

Esmaspäev. Käin pärast tööd ujumas ja veendun, et läbin endiselt 1 km alla 30 minuti. 

Teisipäev. Jätan muud plaanid ja valmistan ette homse esinemise; läheb ootamatult kaua aega.

Kolmapäev. KÜDI, Roostal. Avaettekanne - minister, järgmine esineja - mina :) Saan suisa kaks aplausi, ju siis meeldib. Jään õhtuni. Aga vahepeal käin rattaga metsa all sõitmas: Roosta - Dirhami - Roosta. Koju õhtul kell 11+. 

Neljapäev. Ove sünna omadega, kodus. 

Reede. Ove sünna sõpradega. Sealsamas Hiiu metsa all. Laserlahing! Olen kahes lahingus "kaitstav" ja jooksen naha märjaks. Kaevikutest on abi, kuid "maha lastakse" mind ikkagi. Koju õhtul hilja.

Laupäev. "Libahundi jälg" Pranglil. Päev otsa orienteerumist! Õigemini o-formaadis matkamist. Kena kevadilm ja ilus saar ja üldse äge. Karistuseks kasin õhtul poolteist tundi riideid ja jalatseid porist puhtaks. 

Pühapäev. Osmussaare matk-ekskursioon. Me muidu poleks kahte saart järjest päevile pannud, aga kuna Libahunt lükkus edasi, siis nii läks. Hommikul välja, õhtul tagasi. Käime veel Rummu mägedes turnimas. Suurepärane päev!

Külas käib Katja, kes ööbib mõned ööd meie pool. Jutustame õhtuti pikalt.

Külas käib Ea, kes ööbib ühe öö meie pool. Jutustame õhtul väga pikalt.

----

Selline nädal siis. Tants ja trall pmst kogu ärkvel oldud aja. Järgnev ja eelnev nädal on suht samasugused - kogu aeg mingi tegevus.

Vee peal - süsta ja kanuuga, sõprade ja lastega

Kevad on veematkamise aeg! Vesi on kõrgel, kive ja veetaimi pole, sääski ega parme pole. Loodus on alles lehtedeta ja alasti ja paistab läbi. Suvel sõidad jõel nagu rohelises tunnelis; või siis kõnnid jõge pidi ja lohistad oma kanuud järel. Kevadel saab sõita!!!

(Tegelt ja eelnimetet põhjustel on kevad kõige parem matkamise aeg üleüldse. Suve ainus eelis on, et saab ujuda.)

8. jaanuar - Jägala - kanuudega, poolteist tundi edasi-tagasi, Saunja küla lähedal
10. aprill - Valgejõgi - süstaga, Suru sillast Nõmmeveskini, 18 km

19. aprill - Kasari jõgi - kanuude ja lastega - Laastre paisust maanteesillani, 12 km
30. aprill ja 1. mai - Pärnu jõgi, süstaga, Paidest Suurejõeni, 58 km
4. juuni - Valgejõel, Sille ja teiste eksidega ja Alo ja Ovega

9. juuni - Keila jõel, Alo klassiga

13. juuni - Pirita jõel, laia jõesüstaga, Alo trenniga
24. juuli - Varbla ranna merel ja Pöörilaiul, meresüstaga, Seikluspartner
30. ja 31. juuli - Koiva jõel, kanuuga, sõprade ja lastega
4. august - Pirita jõel, süstaga, Veriffi pundiga

14. august - Raudna ja Halliste jõel, kanuuga, laste ja Katjaga

Kõik omamoodi ja kõik toredad.

Talvel Jägala peale läksime nalja pärast, enne Kõrvemaal suusatamist. Sest miks mitte :) Isand Reimann andis ujuvvahendid ja kinnituse, et jõgi on keskelt lahti. Oli mingi 6..8 kraadi külma. Jõgi just jäätus ja seda oli lahe vaadata, voolava vee sisse tekkisid niidid ja niidistikud. 

Valgejõe maanteest põhja jäävat lõiku pole ma varem sõitnud. Suvel on see liiga madal ja kivine. Suurveega on kiire ja kõrgem, aga endiselt kivine :) Sõitsime laiade jõesüstadega. Umbes kümnest süstast läks kolm ümber, üks neist kaks korda. Ma ise jäin mingi kivi otsa küljetsi, äärepealt oleks ka ümber läinud :) Äge. Kaasas olid Kati ja Ave ja üks mu uus kolleeg. Kati ütles, et hoidis kogu teise osa (Valgejõe külast Nõmmeveskini) silmad õudusest kinni :) Sellest hoolimata nägi ta jäälindu, sinist ja oranži kõhuga.

Jõe orus oli veel lumi. Ja Suru sillani ei saanud autoga otse sõita, sest tee oli nii paksus lumes. Kevad või asi :)

Kasaril käisime Alo ja ta sõprade ja siis veel mõnede noorte meestega. Kaks täiskasvanut (mina ja E.), kaheksa poissi. Kõigile väga meeldis!!! Alguses vaatasin, et liiga lihtne - tugev ühtlane vool, ilma takistusteta jõgi, ei kive ega oksi. Lihtsalt ulbi lõpuni! Aga siis tuli sisse Vigala jõgi ja vool kadus. Ja siis tegi Kasari väikse käänaku ja tuli vastutuul - TUGEV. Nii kui mõlamise jätsid, kandis su vastutuult üles ja ajas jõega risti. Nii kui kanuu nina otse tuules ei olnud, läks paat käest. Nii et viimased 4 km tuli korralikult tööd teha nii tõmmates kui juhtides. Oli rõõm näha, et Alost on saanud hea sõitja. Pärast käisime veel Lihulas jäätisel ja Kõeral külas. Kõigile väga meeldis. 

Pärnu jõel sõitsime Aini ja tema fännidega. 14 süsta, 19 inimest. Ülimõnus. Jõgi oli kiire (välja arvatud mõned laiad lõigud), Valgejõega võrreldes väga lihtne ja ilm kena. Olime Katiga kahekesi süstas ja koostöö tuli üsna kenasti välja. Nägime kotkast :) Üks küll ütles, et see on "pistrik", aga pistrikulised on väga hajus mõiste ja kotkad on ka pistrikud ja vastupidi. Nii et - kotkas! Istus jõe ääres üksiku puu otsas ja vaatas meid mõtlikult. 

Muidugi oleme näinud igasugu muid elukaid - kurgi, sookurgi, luiki, eri sorti parte, kulle. Kati ka jäälindu. Kasaril lubati kopraid ja kotkaid, aga paar kanuutäit teismelisi poisse peletab kõik loomad kilomeetri ulatuses pakku :) 

Kõik päevad on olnud toredad, rõõmsad.

Vee peal matkamine on mõnuuuuuus!

Jägalal :)

Kati Valgejõel, silmad kõvasti kinni :)

Pärnu jõgi - lai, aga kiire

Kanuu ja poistega Võhandul

Paidra - Leevi - Süvvahavva - Reo, 
23 km ja 7 tundi.
Meie ja sõbrad - kuus täiskasvanut, kuus 10..14 aastast poissi. 

Hea päev sai. Alguses oli mitutsugu muresid, kuid need leevenesid. Mõni noormees oli küll seda meelt, et veesõidukeid on sel suvel liiast saanud, aga no las siis on.

Küsisin õhtul, mis kellelegi meeldis. Kõigil oli midagi teistest erinevat:

"Ägedad ja ilusad liivakivikaljud!!!"

"Õppisin päriselt kanuud juhtima. Distants oli nii pikk, et jõudis õppida, proovida, harjutada ja lõpuks tuligi välja."

"Kärestikud ja veskite paisukohad."

"Nii ilus ilm oli!"

"Jõgi oli ise ilus. Hästi palju puhast loodust, ja väga vaheldusrikas."

Minu lemmikud olid hoopis pardid. Jäime Ovega teisi järgi ootama ja pardid tulid meie paati uudistama. Tulid lähedale, tegid ringe ümber, sõid ja häälitsesid otse meie kõrval. Ove hakkas neile nalja pärast veepritsiga vett pritsima - mitte pihta, vaid niisama. Pardid arvasid "hmm ehk on söök" ja tormasid hulgi vaatama. Ma ei tahtnud neid narrida ja andsin siis natuke saia neile. Tükk aega olime keset pardiparve :) Väga nunnu!

"Lähme blokeerime vannil tee ära."

"Oli asja ka või?"

Vähem lemmik oli Viira pais. Läksime ümber (mina ja kaks poissi). Välja saamine oli keeruline, sest üle pea vesi ja vool ei lasknud mul kanuud kaldale ujutada. Ujusin siis üle järvekese vastaskaldale. Kuid minu zip kilekotti pakitud telefon sai vett ja suri ära. :( Õnneks on mul mingi kindlustus. 

Poisid olid aga ümberminekul super tublid. Ujusid oma aerudele järele (üle pea vees), said kaldale ja üldse. Vesi ja ilm olid soojad, mingit häda kellelegi ei tulnud. Kuid järgmises Süvvahavva kohas läksid nad siis välja, ülejäänud panid Reo suunas edasi.

Kanuud ja transpordi tegi Vesipapp, kiidan ja soovitan. 

Süstaga ujuma

Olen nüüd kolm korda käinud süstaga Pirital. Korraldajaks on olnud Rändajad, https://randajad.ee/.

Esimene kord - Iidaga. Pirita jõge pidi merest Lükati sillani ja tagasi, pärast ümber muuli merele ja liivaranda.

Teine kord - üksi (sest oli vihmane ja Alo ei tulnud). Sama marsruut. 

Kolmas kord ehk eile - Iidaga. Pirita jõesuust Haabneeme randa OKO restorani juurde. 

Pirita jõgi on kena. Paarsada meetrit suurest sillast ülesvoolu on linna kära kuuldamatu, asemel on vaikus ja veelinnud. Sõit on kerge - jõgi, aga leebe vooluga, süstaga pole alla- ja ülesvoolu minekul erilist vahet. Kuid Lükati silla eel on kitsam tugeva vooluga koht. Esimene kord ma sealt üles ei saanudki, teine kord oli aga vool niipalju aeglasem, et tuli vaid paar korda tugevamalt tõmmata. Igatahes on see Pirita jõe sõit imehea võimalus süsta proovida - kerge, ohutu, parajalt pikk. Sobib ka lastele alates paarteist ja üles. 

Sõit merel võiks olla keerulisem, aga eilne ilm oli väga leebe - tuuletu, rauge madala lainega. Tiksusime tasapisi Piritalt Meriväljani ja Miidurannani ja edasi. Haabneemes päikeseloojangut oodates hakkas mul igav ja jahe, tegin paar kiiremat liigutust. Ja siis ühe pöörde ajal läks süst kummuli. Ma ei saanudki aru, kuidas. Olin klõmm vee all ja kõik! Kaldast eemal, avavees. 

Hetk ehmatust, siis olin taas vee peal. Põll tuli õnneks ise lahti. Korraldaja tuli appi, tõmbas minu süsta enda oma peale ja kallas tühjaks. Nüüd selgus, et iga retke alguses õpetatud süsta peale ronimine ei olnud asjata. Sain kenasti peale ja uuesti istuma. Sõites hakkas kohe uuesti soe. Uhasin kaldale, sikutasin ka teised kaldale (sest madal liivarand ja mina olin ju niikuinii märg). Sain ka kuivad riided nii kärmelt selga, et külm ei hakanudki.

Karistus tuli uljuse eest - selge. 

Kogemus kokkuvõttes veidi piinlik, kuid üldjoones õpetlik. Kogenud päästjaga on ka sügavas vees süsta tagasi saamine ootamatult lihtne. Ja kui siis kohe uuesti tööle hakata, ei ole ka külm. Täiskomplekt kuivi riideid oli abiks, käterätik ka. Telefoni päästis hoolikus - oli pärast pildistamist kilekoti alati hoolega sulgenud. 

Mingitele üla- ega alatugedele mõelda ei jõudnud. See vajab ilmselt refelekse, mida mul muidugi pole. 

Järgmine kord on juuni alguses, kui Alo trenn teeb hooaja lõpuürituseks väikese sõidu Pirita jõel. 

Vihm luurab

Vihm jäi Tallinna kummitama, meie aga oleme Meriväljal :)

Kanuuga Ahja jõel

Käisime kahel päeval järjest Ahja jõel kanuuga sõitmas.

Saesaare paisjärvel

Esimene päev - kolmekesi, ainult täiskasvanud. Lõik Koorvere - Kiidjärve. Keskmise vooluga, käänuline, huvitav. Palju liivakivi-paljandeid. Meil läks kõik kenasti, kuid üks teine kanuu läks kärestikku läbides ümber. 11 km, 2.5 tundi. 

Teine päev - Kiidjärvelt Taevaskodadeni ja sealt Porgandi veskini. Meid oli viis kanuutäit, pooled lapsed. Esimene osa oli Saesaare paisjärv, mille kaldal käib Kiidjärve - Taevaskoja matkarada. Ilus, sest paljandid. Ja üldse mitte nii raske, kui ma arvasin. Tiksusime 5.5 km paisjärve läbi üsna kärmelt. Saesaarel pidime kanuud ümber tassima - oli tükk tegemist õige jõeharu leidmisega. Siis sõitsime läbi Väikese ja Suure Taevaskoja. Lõpuks nikerdasime puutüvedel. Takistused jõel on huvitavad, panevad pingutama. 13 km, 5.5 tundi.

Suur Taevaskoda

Meie lapsed said hakkama... no ütleme hästi. Üks kaaslane oli puudu ja see muutis väga palju. Aga kokkuvõttes ikka kõik kena. Alo sõidab suisa väga hästi. Tal olid kanuus esimest korda elus jõele saanud T. ja K. ja kõik sujus. 

Ilma ennustus oli jõle - null kraadi!!!!, sajab vihma ja lund. Nii ka läks! No sooja oli ehk +2 .. +4. Kuid jõe peal vehkides on ikka soe. Ja lumesaju vahele paistis päikest ka. 

Loomadest nägime miljonit parti. Autost ka paari kitse. Kopra ehitusi - nagu vist igal Eesti jõel. Kuid eksootilisemad elukad olid peidus.

Süngevõitu

Ahja jõe kaart koos kirjeldusega, matkajuht.ee tehtud:
https://www.google.com/maps/d/viewer?ie=UTF8&hl=en&t=h&msa=0&ll=58.22859600000001%2C27.11975099999999&spn=0.506159%2C1.167297&z=9&source=embed&mid=1qFz3iyoxX_cBvEnGe_8FP9vf5Dg

Ahja kirjeldus: http://www.vesipapp.ee/ahja-jogi-2/

Lastega kanuus

Kaks aastat tagasi käisime poistega Jägala jõe kanuumatkal ja oli hirmus tore.
Kõige rohkem jäi mulle meelde Alo töö kaptenina. 

Eile sõitsime päeva Loobu jõe peal ja see kõik kordus. 
Ainult Alo asemel oli Ove.

Kanuu nina on juba puu peal, kuid ülejäänu tuleb ka üle saada.

Kanuu tööjaotus - kes ei tea - jaguneb kolmeks. Kõige viimane on "tüür" - tema mõla suunab kanuud. Keskmine on "mootor". Ja esimene on kapten, ilma jutumärkideta. Kapten näeb jõge enda ees, näeb takistusi ja peab tegema otsuseid, kust kuidas minna. Laial ja lihtsal jõel pole see mingi töö. Kuid Eesti jõed pole ei laiad ega lihtsad. Seal on kukkunud puud, kivid, saarekesed, käänakud. Kõige rohkem aga ikkagi puud, mis on kas vees põiki üle jõe või jõe kohal. Mõnest saab ümbert, mõnest saab alt ja mõnest saab üle. Ning ainult kõige esimene - kapten - näeb täpselt, mis ees on. Nii et tema otsutab, jooksvalt ja kiirelt, mida teha. Ning ta peab tagumisi, eriti tüüri, kursis hoidma ja juhtima.

Nii et keerukal jõel voolab kaptenilt taha pidev käskude jada:
- natuke vasemale!
- järsult paremale!
- kivi ees, läheme vasakult mööda.
- puu vees üle jõe, sõidame täie hooga peale.
- hoida vasakule, siis kohe pidurdus ja järsult vasakule!

See kõik peab käima kiiresti. Jõe peal uimerdada ei saa. Kanuu peab vee suhtes kogu aeg liikuma, muidu ei ole ta juhtiv. Mõned takistused nõuavad täie hooga ja õige nurga alt peal sõitmist -- eile Loobul oli selliseid üksjagu. Nii et kapten peab hindama, kas see puu on piisavalt sügaval, et tast üle sõita, või kõrgel, et alt läbi saab. Ja kui ei ole, et mis siis teha.

Hoiatusi tuleb anda varakult - jõel on vool, kanuul on inerts, tüüril olev inimene reageerib viitega. Isegi otse sõites on hea, kui kapten ütleb "takistusi pole, läheme otse, sirge lõpus on lauge käänak paremale".

Laste tagant näeb tüüril olev täiskasvanu jõge enam-vähem ise ka. Aga mitte täielikult. Väiksemad, kuid ikkagi ohtlikud takistused - üksikud tüvenotid ja kivid - on eessõitjate kehade varjus. Nii et kapteni töö on tähtis!

Ja Ove tegi seda hästi ja mõnuga! 

Alo sõitis teises kanuus (mis läks enne lõppu veel ümber), Kati kolmandas. 

Suurepärane päev!

Kõik, kel võimalik - kasutage ära kevadine kõrge vee aeg ja käige jõgedel! Kanuuga, süstaga, lastega, sõpradega! Koroona ajal täisteenust ei saa, sest ei tohi, kuid kanuude laenutajaid on palju - Nelson Matkad, mitu "Seiklus-" ja "Hiking-" nimelist ettevõtet.

Kasari ja Penijõe

Aprill on käes, lumi ja jää on peaaegu läinud. See tähendab, et saab vee peale!

Käisime Kasari jõel Matsalu lahe lähedal. Seal on looduskaitseala - liikuda tohib ainult jõe peal, kanuust maha minna ei tohi. On suurvee aeg ja täna oli veel mere poolt tuul ka. Luhad ja põllud on vee all. Sõitsime Kloostri linnuvaatlustornist Kasarit pidi ülesjõge, Aru ojasse sisse ja pärast mööda põldu. Väga lahe oli. Avar, igas suunas on mingit sorti vesi. Paned mõla vette - aga vett on paarkümmend sentimeetrit. Maa-ameti fotodel on kõik puhas heinamaa :) 

Heinamaa noh

Pärast jalutasime läbi Penijõe matkaraja. Muidu sihuke tobe tatsamine, aga Matsalu lahe ääres oli äge. Linnuparved ja lõputu kraaksumine. Pilv hanesid lendas üle - ma olen rändel hanesid näinud oi kui palju, aga see oli tõesti pilv. 

Imetore päev.

Minge kõik kanuu või süstaga sõitma, tore on!!!!

Kõik fotod - Ü.