Tartu maraton avatud rada, 5:45

Sõitsin läbi Tartu Maratoni, avatud raja päeval, uisustiilis.
Täitsa pekkis, kui raske oli!!!
Raja keskosas surin täiesti, puhkasin iga minuti tagant, sõidutehnika nagu pardil.
Aeg 5:45 on tunnike rohkem kui lootsin. 

Muidu aga super hea meel, et käisin! Ilus talvepäev Lõuna-Eesti looduses, lumi ja päike. 

Rada, natuke üle poole sõidetud, puhkan

Avatud rada on muidu nagu suusamaraton ise, kuid nädal varem ja ei ole võistlus. Muu on sama: ühisstart, joogipunktid, lärm finišis, transpordi korraldus. Ja tohib sõita ka uisustiilis. Sisuliselt on see TM viis võtta raha ka neilt, kes ei taha võistelda või tahaks "uisutada". Geniaalne eks. 

 
Laupäeval käin rada proovimas. Sõidan Elvas finiši lähedal 20 km, nii uisku kui klassikat. Rada on jäine ja hästi kiire. Otsustan sõita ikka täis distantsi - no et nii kerge. Ja et uisku - uudishimust. Ma ei ole iial nii pikka uisu-otsa sõitnud. Kõige rohkem kardan jäistel laskumistel kukkumist. Õnneks on avatud rajal vähe sõitjaid, nii et kui ka kukud, siis kellelegi ette ei jää, ega keegi teine sulle.

Pühapäeval viin auto finišisse (Elvas) ja saan ühe vene-Tartu fotograafi autoga Otepääle (starti), sest ei leia korraldajate bussi üles. Olen vara kohal. Lasen veel oma suusad ümber määrida HF peale. Öösel oli -12, stardi ajal ehk -6. Päike, tuuletu, ilus ilm. On ootamatult palju värsket lund. Elva kandi jääst pole Otepääl ega Käärikul keegi kuulnud.

Esimesed paarteist km liigun kenasti, tempo on 4.xx min/km, laskumistel 3.xx min/km.

Pärast esimest ehk Matu TP-d aga jään seisma. Ei jaksa! Ei liigu! Parem jalg ähvardab krambiga. Nagu misasja?!?! Ma olen 15 km sõitnud ja juba väsinud???
Aga nii on ja nii jääb. 

Mis ikka, võtan tempo maha. Nüüd on eesmärk lõpuni välja venida. Igas TP-s joon ja söön, ei kiirusta - pole mõtet. Mõnel tõusul peatun tõesti iga minuti tagant. Ähh puhh!!! Uisutehnika laguneb sootuks, paterdan nagu part. Laugetel nügin end lihtsalt kätega klassikajälge pidi edasi. Suusk ei libise, jaksu pole. See pole suusatamine, see on... 

Harimäel võtan suusad jalast ja ronin torni. Imekena! Mets on härmas ja torn ise ka. 

Harimäe laskumised on ootamatult aeglased ja ohutud. Suusk vist tõesti ei libise...?

Enne lõppu (Hellenurme TP järel ehk) läheb rada hoobilt jäiseks. Laskumistel on see ohtlik, kuid muidu super abiks. Saan libisemise tagasi, sõidan normaalset uisku, tempo laugetel lõikudel taas 4.20 min/km. Finišisse veeren hoogsalt, kuid - viimaste seas. Aeg 5.43. 

Oigan veidi ja lähen sauna.  

Miks siis nii?
Mitu võimalust või õigustust või ettekäänet:
- Raja keskosa oli kõik värskes lumes ja tõesti ei libisenud. Ehk kulus mu üks kiht HF-i lihtsalt maha? Tuleks ikkagi päris maratoni jaoks määrida lasta? 
- Olen paks ja nõrk. Ma olin raudselt kõige suurema keha-massi-indeksiga inimene tänases startis.
- Mul on vilets uisutehnika. Mul väsis ära üks jalg tallast puusani, teine laiskles kogu raja. 
- Ma ei jaksagi pikalt uisku sõita... 
Ilmselt on need kõik natuke õiged :)

Kuid tunne on ikkagi väga hea.
Rõõm, et üldse tulin ja sõitsin.

Rõõm, et oli ilus ilm, päike ja külm.
Rõõm, et ei kukkunud. Mitmes jäises laskumises jäin napilt püsti. 

Kõik otsused - üldse tulla, tulla avatud rajale, sõita uisku ja pikka rada - olid head.

Laupäeva õhtul, Viti vaatetornist

Start, Tehvandi staadion

Harimäe vaatetornist

Harimäe vaatetornist rada pidi Elva poole

Okkad :)

Järgmisel aastal, kui vähegi lund on, uuesti avatud rajale. 

Harjutus Stravas: https://www.strava.com/activities/8548423025/

Tulemustes on 123 lõpetajat, kiireimad alla kolme tunni. Ma olen eelviimane. (Mis on imelik, sest pärast mind oli lõpetajaid külll, ju nad siis sõitsid kaks ringi või miskit.)