Talve helge algus

Novembri lõpus kaanetas külm rabalaukad kinni. Kaks päeva oli Facebook täis uisutamise pilte ja videosid, Silver E korraldas jää-öö-orienteerumise. Mina õnneks uisutama ei jõudnud - jää oli kõikjal vaid paar cm paks ja minu kilosid... ei oleks kandnud. Hea näide, kuidas avajää-uisutamine on ilmaga vedamise ja kiire reageerimise kombinatsioon. 

Siis tuli lumi maha ja algas päris talv. Kõik suusarajad said korraliku katte peale. Jõudsin juba novembris lumele ja sealt edasi on olnud puhas lust.

Aga päris rõõm on ikkagi metsas / rabades. Lumi on paks, värske ja imeilus. Puud on erevalge katte all. 

Koitjärve raba, 26. november. Kati + mina + Ove. Jalgsi - lumi ei olnud veel üleliia paks. Lume all oli pehme kiht. Laugastel aga jää kandis. Matkakepid olid abiks nii pehmes lumes sumamisel, ohtuseks kui jäässe aukude tagumiseks. Kõigil oli lõbus. Mets oli tohutult ilus, härmas, jääkristallides. 

Püüsaare raba, 2. detsember. Jarek Jõepera / Rajalt maas korraldas ja oli väga huvitav. Alates parkimiskohast kuni mustikakisselli ja kuulamisharjutusteni. Laukad olid seekord nii pehmed, et peale minna ei saanud. Käisime Venejärve ääres - ma ei ole raba poolt sinna iial lähenenud. Mets oli ka seekord pehmes paksus lumes ja imeline. 

Kus hiir on?

Lapsed Kõrvemaal, 5 km ringil

Talve algus on olnud hurmav. Aitäh kaaslastele, kellega suusarajal või looduses oleme käinud :)

Reklaami:

Suusamatkad Põhja-Eestis - Jarek Jõepera - https://rajaltmaas.ee/

Suusamatkad Lõuna-Eestis - Skift ehk Eneli, Liisi, Anu - https://www.skift.ee/
Suusamatkad Venemaal ja Skandinaavias (päevikud) - Koomaklubi - https://koomaklubi.planet.ee/

Matkasuuski laenutab ka Kõrvemaa keskus.

Seikluskliiniku Soome suusamatk 2023/24 aastavahetusel - https://www.seikluskliinik.ee/lapimaa-aastavahetuse-suusamatk

Süstasõitu õppimas

Ma sõidan süstaga paremini kui enamik inimesi, aga halvemini kui enamik süstasõitjaid. Ma ei suuda sõita merel ega kiiretel jõgedel. Niisiis tuleb harjutada ja õppida. Harjutasin paari nädala eest Purtsel ja varsti Valgejõel. Õppimas käisime aga Soomaal, Sea Kayaking Estonia koolitusel. Kaks päeva: "süsta ABC" ja "voolav vesi". Raudna, Navesti ja Pärnu jõel. Tegime ühe koha peal harjutusi, mitte ei sõitnud distantsi.

Esimene päev: edasi aerutamine, efektiivsus, mitmesugused tüürid, alttugi, süsta kallutamine, päästmine.
Teine päev: voolu lugemine, ohutute ja ohtlike kohtade leidmine, voolu sisenemine ja sellest väljumine, "ferry gliding", kärestikes hullamine.
Enam-vähem kõik läksid ümber / käisid vees ära, mina kokku kolm korda.

Skafandris ehk kuivülikonnas.

Oli alla keskmise veekindel.

Mis oli huvitav:

Ferry glide - liigud vastuvoolu jõul risti üle jõe, maagia.

Taskud takistuste taga. Vesi sinu ümber voolab, sina seisad. Maagia. 

Ma suudan süsta mõnevõrra kallutada ilma ümber minemata :) 

Mis jäi meelde või oli kasulik:

Edasi aerutamisel pean
- võtma aerust veidi laiemalt kinni kui harjunud
- kummarduma rohkem ette ja panema aeru vette veidi eespool
- tegema lühema tõmbe / võtma aeru varem välja
- lisama pöördesse rohkem kehatööd
- tõukama süsta tõmbe-poolse jalaga

Jalatõuget tuleb kindlasti teha ka pikal kaarpöördel.

Tagurpidi aerutamisel
- aer tuleb vette panna lapiti ehk "piki süsta" - siis ei hakka tõmme süsta pöörama
- tuleb teha kehapööre ja vaadata taha - on ohtum ja ulatud kaugemalt tõmbama
- tõmme olgu lühike, kuni enda kehani

Sabatüüril tuleb kogu aer tõsta üle süsta serva, muidu muutub ta piduriks.

Kaldasse sõites tasub tahapoole kallutada - süsta esiosa muutub kergeks.

Mis ei tulnud välja või pole meeldiv:

Enamik tehnikaid nõuab süsta kallutamist. See omakorda keha painutamist, puusanõkse, tasakaalu. Tüsedus ja vanus segavad.

Ninatüürid tunduvad nii ulmed, et neid ma ei kasuta niikuinii :)

Süsta kallutamisest ei saanud mina aru. Vasakule kallutamine peaks panema süsta paremale pöörama. Kui lisada pikem vasak tõmme (sest vasak külg on veele lähemal), siis töötab see veel paremini. Aga pööretel peab kallutama sissepoole. Segane. Ilmselt vajab praktikat.

Kuivak kaela-mansett vastu ajamata habet torgib ja on erakordselt vastik.

Ümberminekud / päästed:

Esimene kord tahtsingi süstast jõkke minna, aga kontrollitud libisemise asemel läksin ümber.
Teine kord testisin alttuge ja pöördel kallutamist.
Kolmas kord olime päeva lõpus kärestikus ja riskisime juba meelega.
Alles kolmandal ümberminekul sain ma vee all põlle lahti JA aeru käes JA süsta kinni hoitud. See vajas teadlikku meenutust ja tegevust. Ses mõttes - õpetlik. 

Materjale:

https://www.kayaktutorial.com/ee/ - tundmatu autori päris head animatsioonid süsta tehnikate kohta

Matkaliidu treenerite õppe raamat, veematkamise osa

Poisid

Kaasas olid ka A & K, mõlemad 15a. Said suurepäraselt hakkama. Teooria ajal kippus neil tähelepanu hajuma. Aga vee peal on nad paindlikumad ja tasakaalukamad kui meie :) Mõlemad käisid vees, nii kogemata kui meelega, ja neil polnud sellest häda. 

Muu:

Käisin Ingatsi õpperajal Kuresoo lõunaküljel. 

Ööbisime Viljandis ja käisime Fellinis söömas. Hurmav!!! Ma ei ole eriline peente restoranide fänn. Aga see oli tõesti tõesti maitsev. Ja ilma lasteta väljas söömine on nii odav :)

Tartu maraton avatud rada, 5:45

Sõitsin läbi Tartu Maratoni, avatud raja päeval, uisustiilis.
Täitsa pekkis, kui raske oli!!!
Raja keskosas surin täiesti, puhkasin iga minuti tagant, sõidutehnika nagu pardil.
Aeg 5:45 on tunnike rohkem kui lootsin. 

Muidu aga super hea meel, et käisin! Ilus talvepäev Lõuna-Eesti looduses, lumi ja päike. 

Rada, natuke üle poole sõidetud, puhkan

Avatud rada on muidu nagu suusamaraton ise, kuid nädal varem ja ei ole võistlus. Muu on sama: ühisstart, joogipunktid, lärm finišis, transpordi korraldus. Ja tohib sõita ka uisustiilis. Sisuliselt on see TM viis võtta raha ka neilt, kes ei taha võistelda või tahaks "uisutada". Geniaalne eks. 

 
Laupäeval käin rada proovimas. Sõidan Elvas finiši lähedal 20 km, nii uisku kui klassikat. Rada on jäine ja hästi kiire. Otsustan sõita ikka täis distantsi - no et nii kerge. Ja et uisku - uudishimust. Ma ei ole iial nii pikka uisu-otsa sõitnud. Kõige rohkem kardan jäistel laskumistel kukkumist. Õnneks on avatud rajal vähe sõitjaid, nii et kui ka kukud, siis kellelegi ette ei jää, ega keegi teine sulle.

Pühapäeval viin auto finišisse (Elvas) ja saan ühe vene-Tartu fotograafi autoga Otepääle (starti), sest ei leia korraldajate bussi üles. Olen vara kohal. Lasen veel oma suusad ümber määrida HF peale. Öösel oli -12, stardi ajal ehk -6. Päike, tuuletu, ilus ilm. On ootamatult palju värsket lund. Elva kandi jääst pole Otepääl ega Käärikul keegi kuulnud.

Esimesed paarteist km liigun kenasti, tempo on 4.xx min/km, laskumistel 3.xx min/km.

Pärast esimest ehk Matu TP-d aga jään seisma. Ei jaksa! Ei liigu! Parem jalg ähvardab krambiga. Nagu misasja?!?! Ma olen 15 km sõitnud ja juba väsinud???
Aga nii on ja nii jääb. 

Mis ikka, võtan tempo maha. Nüüd on eesmärk lõpuni välja venida. Igas TP-s joon ja söön, ei kiirusta - pole mõtet. Mõnel tõusul peatun tõesti iga minuti tagant. Ähh puhh!!! Uisutehnika laguneb sootuks, paterdan nagu part. Laugetel nügin end lihtsalt kätega klassikajälge pidi edasi. Suusk ei libise, jaksu pole. See pole suusatamine, see on... 

Harimäel võtan suusad jalast ja ronin torni. Imekena! Mets on härmas ja torn ise ka. 

Harimäe laskumised on ootamatult aeglased ja ohutud. Suusk vist tõesti ei libise...?

Enne lõppu (Hellenurme TP järel ehk) läheb rada hoobilt jäiseks. Laskumistel on see ohtlik, kuid muidu super abiks. Saan libisemise tagasi, sõidan normaalset uisku, tempo laugetel lõikudel taas 4.20 min/km. Finišisse veeren hoogsalt, kuid - viimaste seas. Aeg 5.43. 

Oigan veidi ja lähen sauna.  

Miks siis nii?
Mitu võimalust või õigustust või ettekäänet:
- Raja keskosa oli kõik värskes lumes ja tõesti ei libisenud. Ehk kulus mu üks kiht HF-i lihtsalt maha? Tuleks ikkagi päris maratoni jaoks määrida lasta? 
- Olen paks ja nõrk. Ma olin raudselt kõige suurema keha-massi-indeksiga inimene tänases startis.
- Mul on vilets uisutehnika. Mul väsis ära üks jalg tallast puusani, teine laiskles kogu raja. 
- Ma ei jaksagi pikalt uisku sõita... 
Ilmselt on need kõik natuke õiged :)

Kuid tunne on ikkagi väga hea.
Rõõm, et üldse tulin ja sõitsin.

Rõõm, et oli ilus ilm, päike ja külm.
Rõõm, et ei kukkunud. Mitmes jäises laskumises jäin napilt püsti. 

Kõik otsused - üldse tulla, tulla avatud rajale, sõita uisku ja pikka rada - olid head.

Laupäeva õhtul, Viti vaatetornist

Start, Tehvandi staadion

Harimäe vaatetornist

Harimäe vaatetornist rada pidi Elva poole

Okkad :)

Järgmisel aastal, kui vähegi lund on, uuesti avatud rajale. 

Harjutus Stravas: https://www.strava.com/activities/8548423025/

Tulemustes on 123 lõpetajat, kiireimad alla kolme tunni. Ma olen eelviimane. (Mis on imelik, sest pärast mind oli lõpetajaid külll, ju nad siis sõitsid kaks ringi või miskit.)

Harjutusi õlavöötmele

Kas füsioterapeutidel vajadus kliendi ees hirmus tark välja näha? Miks on vaja mulle 10 minuti jooksul 20 harjutust ette anda? Okei, ehk oli 15, kindlasti mitte vähem. Ma hakkasin juba seansi ajal jonnima - mul on mälu täis, nüüd hakkab juba algusest ära ununema! Ei aidanud, uute hjada läks lihtsalt kiiremaks selle peale.

Tegelt küll ei käind ma teraapias, vaid massaažis, ja inimesele siiras aitäh soovi eest mind paremaks teha.

Niisiis need harjutused, mis meelde jäid.

Roni kätega seina mööda üles. Jalad natsa harkis, toetud seinale, ja käed lähevad samm-sammult kõrgemale.
Roni kätega seina mööda alla.

Nõjatu käsivarrega seinale ja veni. Raske selgitada, raske teha. Käsi pidi küünarnukist täisnurga all risti ja maaga paralleelne olema.

Venita üht kätt üles, teist alla. Proovi saada käsi pea kõrvale (mitte vastupidi, st pea peab olema otse ja mitte käe poole ära kalduma). Teine käsi alla maa poole ja vist käelaba mingi nurga all ka. Ja siis

Käed sirgelt sirutatult kõrvale - maaga paralleelselt - ja käelabad üles. Ja siis "ujud" vasakule-paremale, mitte kehast, vaid ülalt õlavöötmest ja abaluudest.

Igasugu sirutused. Käed kokku ja üles - pöördega ja sirutusega natuke paremale - vasakule - paremale - jne. Käed taga kokku ja üles.

Õlaringid taha, suurelt ja abaluudest. Käed küünarnukist nurga all.

Puusaringid, aga miskipärast pidi samal ajal kätega seinast kinni hoidma.

Kummardu ette ja saa sõrmede / kätega maa kinni. Kõigu rahulikult kahele poole.

Pane käed a) pealaele b) kukla taha ja venita pead koos kaelaga vasakule ja paremale.

Seis seljaga vastu seina. Ja samal ajal pidi midagi veel tegema. Üldse ei tulnud välja, ja õnneks ei jäänud meelde ka, mida pidi.

Nojah. Eks ma siis hakka võimlema. Praegu ma võimlen 10-15 min enne ujuma minekut, umbes korra nädalas. Ma iga kord tunnen end pärast seda hästi. Proovin siis ilma ujumiseta ka. Jõusaali peaks ka minema.

Otsisin netist harjutusi. Ootamatu - midagi asjalikku ei leia ei inglise, ei eesti keeles. Üht-teist on (ja täiendasin ülemist nimekirja, sest tulid meelde mõned unund harjutused.) Enamik harjutusi on kirjeldustena ja nii arusaamatud, et ma ei saa. Kas peab tõesti hakkama Youtubest videosid vahtima?

Samas, mul pole ju vaja sadat harjutust, aitab ka mõnest. 

Jah massaaži peaks ka rohkem minema.
Panen paar viita iseendale:
https://www.facebook.com/SawatdiMassage/ (Sesooni peal)

https://www.facebook.com/evivamassaaz/services/ (Nõmmel)

Eh.. veel. Kõikidel fotodel, videotes, skeemidel teevad harjutusi noored perfektse rühiga naised. Neil pole neid harjutusi VAJA. Ja minul omakorda pole võimalik neid järgi teha - ma ei paindu nii. See on pettus :) Paluks midagi realistlikku ja minusarnast. Või no üldisemalt - rühihäiretega inimese sarnast. Vanus 50+, keha-massi indeks üle 30, prillid, nende taga tuhm ja tülpind pilk.

Edit.

Abivalmis lugeja saatis sellise keskealistele meestele suunatud lihtsate harjutuste komplekti:
https://www.facebook.com/watch/?v=690832765665749

Ujumas, 2 km

(igav spordijura, ära loe)

Ristmik Bahmuti lähistel. Heledad täpid on pommilehtrid.

Käisin ja ujusin Kalevis 2 km järjest.
Tahtsin teada, mis tunne on rahulikult ujudes pikka distantsi läbida.

Tulemused:
- esimene km 36 min, tõesti hästi rahulikult
- teine km 32 min, hirmsasti rabeledes
- ehk siis vahe rabelemise ja unelemise vahel on pingutuses meeletu, ajas olematu
- ära ei väsinud
- pidin ikkagi kaks korda jalad maha panema, et prille puhastada ja kohendada
- basseini-ujumise mõttes on mu pöörded super aeglased. teen enne seina paar konnatõmmet, jään seisma, pööran end ringi ja siis tõukan ära. 2 km peale on 39 pööret, kui igaühe saaks kaks sekundit kiiremaks, oleks minut võidetud

- ainult et miks mul seda minutit vaja on? päris vees ujudes pöördeid pole.
- pärast ilmnesid imelikud hädad, nt ära hõõrutud koht kaenla all
- aga selle aeglase tempoga ehk umbes 40 min km kohta võiks ma ujuda tõesti nii palju kui viitsiks.

Minu ujumise kiirust ei määra enam aga ei jõud, vastupidavus ega õllekõht, vaid küfoos. Mul on küür - nagu igal teisel arvutinohkaril. Pea vajub ette, turi taha. See teeb keha ristlõike suureks. Ja küfoos süveneb. Nii et mingit ujumistrenni mul teha pole mõtet, kiiremaks ma selles elus enam ei saa. Mis ikka, ujun siis niisama oma rõõmuks.

Küll aga annab iga kord basseinis tunde, et oled tsipa sirgem ja pikem tagasi. Ma võimlen ka enne iga ujumist, 10 minutit.

Kalevis on tore, aga selle mõistmiseks tuleb vahepeal mujal käia. Läksin Nõmmele. Kunagi oli see mu stammujula, käisin ise ja lastega. Nüüd:
- esimesel korral sain enne pileti ostmist näägutada. käratasin vastu ja tulin tulema.

- teisel korral jõudsin basseini, aga see oli nii täis, et ujuda ikka ei saanud. käisin saunas ja tulin tulema.

Ma olen jõudnud ära harjuda kommerts-ujulate (Mustamäe uus, Kalev, Pirita TOP) normaalse suhtlusega. Lähed, ostad pileti, naeratad, persoon (sõnast personal, eks) naeratab vastu - ei ole eriti keeruline. Linnaujulad on kahjuks nõukasse kinni jäänud. Kohati on seal töötajad väga toredad, aga siis tuleb nurga tagant litakas vene aega vastu. Mul ei peaks tekkima ujulas tunnet, et olen ühtlasi kultuurajaloo muuseumis? Isegi Maxima on suutnud pesupulbri ja veini eri riiulivahedesse ümber panna (tervitus Indigoaalasele!) ja hästi töötava iseteeninduse teha, võiks ujulad ka 20. sajandisse tulla.

Siis aga vaatad Dnipro pilte või loed Heremi morbiidset tulevikku ja mõtled, et issand, mille üle ma norin siin nüüd.

Käisime eile Mustas Puudlis (aitäh Notsu & ep). Lahkudes tuli baaritüdruk ja andis mu sõbrale grivna. Misjaoks???? Kingiks. Sest teil on Ukraina lint rinnas. Tüdruk oli Harkivist.

Kas me oleme üldse normaalset elu väärt siin värdjate külje all? Miks ma loen basseinis sekundeid, kui nii lähedal kukuvad pommid? Morgie küsis, et kas teil testament on. Ehk ei peaks dokumente tegema, vaid sebima kuis jaksad, et lapsed kaugele ohutuma elu peale saaks? Siinkandis ei normaliseeru mitte miski ka kümnete aastate jooksul mitte.

Suusahooaeg 2022 lõpus

Kõigepealt tuli palju lund ja siis suur sula.
Olin kärme ja kasutasin paar talvist nädalat täiega ära.
Sai hea ja ilus.

Murdmaa-rajad Pirital, Harkus, Jüris, Kõrvemaal ja eksootikana Turje mäel (Kuusalu & Andineeme lähedal). Sõitsin nii klassikat kui uisku. 

Suusamatk Viru rabas. Paks pehme lumi, raske, aga väga-väga ilus. Sumasime 3 tunniga 5 km.

Viisin suusatama Alo, Kati käis Ovega. Lisaks G & H, G-le oli see elu esimene kord murdmaa suusakadel seista, H-l vist kah. Videot ei hakka lisama, aga see on väga naljakas.

Sõitsime Kadriorus :))) Panime otse maja ees suusad alla ja tegime ringi mereni ja pargi / Kumu kaudu tagasi. Sõita sai igal pool, KÕIK oli paksus lumes. 

Lasnamäe uisurada tehti lahti ja ka see on väga tore. 

Imeline talve algus. Eks näis, mis edasi saab!!!

Tartu rattamaraton 2022, virtuaalsõit / avatud rada

Sõitsin läbi Tartu Rattamaratoni, aga avatud raja / virtuaalsõiduna.

Reedel, 16. septembril, kaks päeva enne päris võistlust.

Kahekesi koos Vitaliiga. 

Kokku viis ja pool tundi. Mu parim aeg TRM-il on alla nelja tunni. Seega me tõesti matkasime - tegime pause, ronisime nii Harimäe kui Viti vaatetorni, tegime rajal pilte ja üldse.

Ma olen Tartu rattamaratoni sõitnud mitu korda. Üldiselt meeldib, aga kiired grupiga laskumised on ohtlikud. Nii võtsin seekord võistlemise asemel matkata. Ja kutsusin sõpru ka kaasa. V siis tuli. 

V on minust palju noorem ja palju sportlikum, kuid MTB kogemust sellevõrra vähem ja võistelnud pole üldse kordagi. Stardis sai ta teada, et distants on 89 km, aga varjas oma verest välja löömist vapralt :) Sõitsime kenasti koos. Tema laskus julgemalt, mina tõusin kiiremalt. 

Rada: öösel oli palju sadanud ja rada kohati mudane, mu keskmiselt karvase rehviga hardtail MTB kippus külje peale ära vajuma. Muidu nagu TRM rada ikka - kiire kruus, metsatee, mõni juurikas. Kumbki meist ei kukkunud.

Ilm: hommikul sadas, kuid päeval pidas enam-vähem ja näitas isegi päikest. Suurema osa rajast sõitsin t-särgi väel.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.

Üldine tunne - super mõnus. Soovitan kõigile. Muidugi, päris võistluse hasarti ja adrekat ei saa. Avatud raja sõit on rohkem ikkagi sportlik matk. Kuid paljudele piisab sellest ka. Eriti neile, kes võistlusele rabelema niikuinii ei läheks. 

Rada on lahti ja markeeritud veel 25. septembrini - minge sõitma!

Rattaga rõngaid

Olen sel aastal sõitnud rattaga kordades vähem kui eelmistel aastatel. Ilm on külm ja sada muud häda. Lisaks oleme ebaharilikult palju süsta või kanuuga vee peal käinud. Igapäevaseid tarbesõite teen muidugi kogu aeg, talvel oli maastikurattal naastrehv all. Kuid pikemad matkasõidud ja maastikul pusimine on pea olemata olnud.
(Edit - see oli kevadine hinnang - sügiseks on seis veidi parem.)

Sügisel ostetud uus ratas on linnaks sõitmiseks enam-vähem. Päris ideaal aga ei ole. Käigud on MNT omad (kõik liiga kiired), käiguvahetus suht nõme. Sõiduasend on üsna kõrge - kuid liiklust näeb nii hästi. Asfaldil ja siledamal kruusal sõitmine on aga mugav. Päris maantee jaoks tahaks pikemat stemmi ja kitsamat lenksu. Metsaraja jaoks tahaks laiemat rehvi ja vähemat rõhku. Üldiselt hea kompromiss-ratas. Pidevalt on küljes pakiraam, lukk ja suur rattakott, kuhu mahuvad nii läpakas kui riided. Sügisel topelt tuled ees ja taga.

Aprill: Kalamaja - Kopli nurgatagused - Stroomi - Tabasalu - Rannamõisa - Sõrve - Vääna ja piki Paldiski maanteed koju, vist 80 km

9. mai: Kadrina - Porkuni piki Neeruti oosi. Kadrina - Neeruti mäed ja matkarajad - Pariisi mäed - RMK Mardihansu plats - Lemküla ja Võhmetu järved - Porkuni - Assamalla - Lasila mõis - Neeruti mõis - Kadrina - karstiväljad Kadrina külje all.

Mai algus: Vitaliiga Pääsküla prügimäel ja rabas, Männiku männikus ja karjäärides. Maastik on väga muutunud. Prügimäel nägime kitsi.

15. mai: Vaida - Vaidasoo karjäär - Suursoo (küla) - Pikavere - Perila - ja Jägala-Pirita kanali äärt pidi tagasi Vaidasse.

16. mai: Kohila - Tohisoo mõis - Aandu karstiala - Hageri karstiala - Rabivere mõis - Adila mõisa vare - Pihali - Hageri - Kohila. Nägin Kohila paisjärves esimest korda elus saarmast. Ujus rahulikult minu ja sumisevate külameeste vahel.

21. mai: Kadriorg - Keila-Joa - Sõrve - Kadriorg, 73 km, väga tugeva idatuulega, raske.

22. mai: Margega Keila-Joa - Lohusalu poolsaar. Olen ammu tahtnud Nabe saart näha, käisime seda vaatamas. Meremõisa ehk Laulasmaa panga alt läbi, poolsaare idarannikut pidi üles tipuni, läänerannikut pidi alla, Pärdi keskusest kaarega mööda, panga aluseid mtb-radu pidi Keila jõeni ja üle "alumise silla" tagasi. Ossa mu meie kui palju seal eramaa silte on! Poolsaare läänerand on hästi kivine, mitu suurt rändrahnu - Suursääre kivi, lendur Matvei kivi, Sadulakivi. Kuid need nimed on alles ainult vanadel kaartidel, netis nad nimetamist ei leia. Nabe saarel aga ei käinudki - ei tahtnud pesitsevaid linde häirida. Iga kivi otsas seisis haigur :) Suured tänud Ranniku matkaraja tegijatele.

25. mai - Roosta - Dirhami - Roosta, läbi metsa. Roosta rand, Rooslepa rändrahnud, Peeter Suure (nimelise) merekindluse suurtükipatarei jäänused, Dirhami kivikülv.

30. mai - õhtune 101 km ring :) Kadriorg - Kostivere - Raasiku - Jägala - Jõesuu rippsild - Maardu - Muuga söeterminal - Randvere - Viimsi - Kadriorg. Viis tundi koos pausidega. Ilus õhtune valgus. Aga maanteesõit ikkagi ei ole minu kirg.

5. ja 4. juuni - Purtse ümber - Liimala, Erra, Lüganuse, Hiiemägi, Varja, Moldova, Aa, Voorepere.

9. juuni - õhtune 40 km ring - Kurna. Kurna mõis on põlenud. Alustasin kell 9.30 ja enne sõitu käisin poes. Uuesalu kandis sõitsin kruusateel ja nägin sokku, kes seisis otse tee kõrval, vahtis mind ja kuulas imestusega kotis kõlisevaid õllepudeleid.

10. juuni - Meeriga 60 km: Jüri, Seli, Vaida Kautjala.

13. juuni - Mariaga Lasnamäel ekskursioonil - 50 km

17. juuni - kolleegidega ümber Ülemiste, koos päevaste sõitudega 50 km

18. juuni - laenan Citybike käest gravel ratta ja sõidan sellega Kose ringi, lihtsalt prooviks.

19. juuni - Aegviidult koju. Oo mis päev :) Päeval rabasime I&A heaks võsa hakkida (raske füüsiline töö, higi lahmas). Siis ujusin ringi ümber Venejärve, 1 km. Ja siis sõitsin rattaga koju :) Kuni Piibe ja Peterburi mnt ristini piki väikeseid metsateid - liiv, kruus, juurikad, kogu Kõrvemaa loodus. Edasi Tallinna piki vana Narva maanteed. 80 km.

20. juuni - Elega "öine kähkukas", 40 km Männiku - Tõdva - Kiisa

21. juuni - poistega (A+K) Lasnamäe ja Tondiraba pargi ekskursioon

23. juuni - Vaol. Janega Merja linnamäe vaatetornini

24. juuni - Vao - Järva-Jaani - Väinjärve - Vao. JJ-s vaatasin Orina mõisa - omapärane asümmeetriline hoone. Kahjuks ei pääsenud Schillingite kabeli juurde, sest tee sinna läks läbi kellegi õue... Poolel teel JJ ja Koeru vahel on Kuusna mõis, lagunenud ja võsas. Mõisu on seal üldse jube tihedalt - Koeru, Aruküla, Väinjärve, Ervita, Udeva, Preedi, Norra, Vao - kõik üksteisest kilomeetri või paari kaugusel. Lisaks rattasõidule muidugi ujusin Väinjärves ja ajasin kõik sup-lauaga sõitma.

// paus kaks nädalat -- käisime Kesk-Euroopas mägedes - Slovakkia ja Itaalia

11. juuli - Hawaii õhtune uimane maanteeratta-trenn. Olin ainus pakiraamiga osaleja :) Mind tituleeriti maastikuratturiks ja kästi grupi taga sõita ja mitte ühtegi nuppu vajutada. 50+ km, 2+ tundi, keskmine täpselt 25 kmh, lebo.

15. - 16. juuli: Estconil ja Kilingi-Nõmmel.
Esimesel päeval Kaarepere - Luua - Prossa järv - Palamuse - Udu talu (Kuremaa järve ääres).
Teisel päeval Udu - Kassinurme mäed - Palamuse - Saare järv. Ja siis läks mul rehv katki ja varurehv oli Uttu jäänud! Armas K.P. tuli ja päästis mu ära.

17. - 18. juuli:
Proovisin ühe hooga sõita rattaga Kuremaalt Viljandimaale, 165 km.
Ei saanud hakkama.
Esimene päev: 90 km. Udu talu - Jõgeva - Põltsamaa - Viljandi. Vastutuul oli ühtlane ja tugev. Juba Jõgeval (alla 20 km) olin väsinud. Põltsamaa ristis (40 km) täiesti kutu. Istusin tunni ja taastusin. Broneerisin Viljandis öömaja ja roomasin sinna ja jäin toas hetkega magama.
Tee peal vaatasin ära Parika rändrahnu (lame latakas) ja Parika raba ja vaatetorni. Sain paar murakat ja mustikaid. Parika järve ujuma ei läinud, õõtsik selle ümber tundus liiga kahtlane.
Teine päev: 65 km Viljandi - Vango imedemaa. Tuul oli nõrgem, sõita mõnus, kolm tundi (bruto) ja kohal.
Lisaks: Eelmisel päeval olin ära kasutanud oma varurehvi. Kartsin nii pikka sõitu ilma varuta ette võtta. Mõtlesin Tartust läbi minna ja igasugu skeeme, aga kõik olid jube keeruline. Sõitu alustades Udu talu teeristil pidas mu kinni mootorrattur - oota, kohe läheb siit läbi rattavõistlus! Eesti noortekad mnt-sõidus. Ootasin. Siis nägin naaber-teeristis, 100m, teist ratturite punti. Kes andsid mulle mu kurtmise peale varurehvi. Juhuu! Ilma nendeta oleks ma ikka püsti hädas olnud.

27. juuli: Kodasoo. Sõitsin mõhnastikul, siis läksin Ruu kanti vaarikale. Leidsin raiesmikult suurepärase koha :)

28. juuli: Paukjärve ja Jussi järved, koos Hansu, Juhani, Elega. Imelineeeee!!! Järved - auravad - sest vesi on soe ja õhk õhtul jahe. Nõiavärk! Kõige ägedam oli aga Jussi nõmm, kuhu jõudsime suht pimedas. Oranž triip taevast veel paistis, aga mujal olid ainult hämarad udused lained, ülilahe.

Augusti 1. nädal: Veriffi suvepäevad. Sibelen rattaga kesklinna ürituste ja kodu vahel, väga mugav.

7. august: Kadriorg - Sõrve - Vääna-Jõesuus ujumas - Kadriorg.

8. august: mustika-luurel Järvi järvede kandis. Järvi Pärnjärves. Mudane, aga väga romantiline lomp. Hiljem käisime seal mustikal ka, nii et luure oli asja eest.

19. - 21. august: poiste rattamatk Tartu - Elva - Tartu. Super hea oli, kinnitavad kõik.

23. august: Tartu - Saadjärve. Sille soovitatud ring Tartu - Aovere - Kikivere - Vedu - Kukulinna - Saadjärve (küla) - Tabivere - Lähte ja maanteed pidi tagasi. U 65 km.

27. august: Piritale ujuma :) Kadriorg - Pirita - (ujumine) - Viimsi - Muuga - Maardu - Ülgase - Jõelähtme - Koogi - Jägala - Anija - Raasiku - Aruküla - Kostivere - Loo - Iru ja piki Laagna teed koju. 95 km.

8. september: Iidaga Sõjamäel. Käime Vesse sillal, sealt on alati huvitav vaade. Ringitame Ülemiste tehnopolis. Näeme Sõjamäe-Smuuli ristis liiklusõnnetust pealt - liinibuss sõidab sõiduautole sisse, korralik pauk. Lennuvälja taga ajavad meid koerad taga (see olla seal tuntud nuhtlus). Sõidame piki mu lapsepõlve teed kodust bussini nr 18.

10. september: Meeri, Hansu, Juhaniga Lahemaal. Valgejõe - Nõmmeveski - Kotka - Loksa - Kolgaküla - Vasaristi - Nõmmeveski - Valgejõe. Sõidame RMK radu pidi, vaatame mõlemat Loksa kirikut ja laevaremonditehast ja mereranda, läeme Valgejõe suudme lähedal üle silla, käime Kolgaküla S-75 raketibaasis, sõidame Kolgaküla suusaradadel, kaeme Mardimiku rändrahnu (ja M ronib otsa ka), otsime üles Lohja järve ja Kolgaküla karjääri ujumiskoha. Üle 50 km ja üsna väsitav.

11. september - Alo ja Ovega Rannamõisa - Suurupi. Ronisime Taari rändrahnule Rannamõisa kalmistu taga. Ronisime Peeter Suure merekindluse helgiheitja varjendi varemetes - uskumatu hulk betooni metsa all. Käisime nõuka-aegses tulejuhtimistornis. Tilgu sadamas on tore kohvik Cliff, seal sai süüa ja pärast Mummi kõrtsis ka. Aga kõige lahedam oli madal meri. Käisime merepõhja pidi paekiviplaatidel ja saime kallast eemalt kaugelt vaadata. Kogu Läänemere idaosa ja Eesti rannik on veest väljas, Facebookis pildid samast kivist, kus meie peal olime :)

16. september - Vitaliiga Tartu Rattamaratoni virtuaalsõit / avatud rada. 89 km, 5:30, rahulik ja mõnus. Laskumised ohutus tempos, ronime nii Harimäe kui Viti tornidesse, ilm normaalne, rada kerge.

24. september - Sagadi kandis Bike Xdream piirkonda meelde tuletamas. 60 km maastikul.

Siis sain koroona / covidi ja Xdreamile ei jõudnudki.

15. oktoober - rattamatk Rapla ja Kohila vahel. Pille korraldas. Alu mõis (Kaitseliidu käes), Kodila mõis (sisuliselt ei näinud), Raka Nõmmekivi (täiesti meh), Kelba küla (täiesti meh), Ohulepa (meh), Ohulepa Viirakivi (meh), Adila (meh), Rabivere mõis, Hageri kirik ja küla, Hageri karstiala (meh), Aandu karstiala (meh). Enne matka uhasime VV-ga veel täiega Kohilast Raplasse. Aga seltskond oli tore :) Matkalt sõitsin otse JK hooaja lõpetamisele Keelutsoonis, see on alati üks meeleolukas üritus.

19. oktoober - Lõuna-Kõrvemaa rattasõit. Lihtsalt niisama, ühegi väärsuseta, piki metsateid. Ardu - Kautla - Matsimäe - Mustla-Nõmme - Ardu, 35 km rattaga ja natuke mitmes eri rabas jalutamist lisaks. Sõitsin 100 m kauguselt mööda "jaapanlase tuumavarjendist", aga ei näinud seda, sest ühegi normaalse kaardi peal seda pole, ainult Googles. See-eest nägin põtru! Sõitsin Seli mäelt tirri kõrisedes alla (mul on väga lärmakas maastikuratas). Kuldses kasenoorendikus oli põder ja jõllitas mind - mis asi see sihuke tuleb sealt???? Jäin seisma, seepeale lasi põder koos kaaslasega jalga. Olin ehk 50 kaugusel tast.

23. oktoober - Lahemaa Kati, Iida ja Elega.
Lühike matk (40 km), aga palju vaatamist:
- Nõmmeveski kanjon, astang, rändrahn
- Joaveski astangud ja sild
- Joaveski papivabrik - vägev tehas on olnud!!!
- Tõugu kadakad - suht suvakad tbh
- Võhma külapood - oli veel lahti, ostsime ära selle viimased limonaadid
- Eru linnamägi, mida nägime vaid eemalt, sest kogu Eru neem on eravaldus ja ligi sinna ei saa. Kallasrada ja igameheõigus, halloo?
- Tammispea hiidrahn, Eesti kõige kõrgem rändrahn - 7.7 meetrit
- Vihasoo rahvamaja
- Vihasoo künnapuu
- Vihasoo linnuvaatlustorn ja linnuvaatleja
- Kiviheinamaa kivi, 5 m kõrge rähndrahn Vihasoo ja Loksa vahel metsas
- Mardimiku kivi, 4 m kõrge rändrahn Loksa külje all tee lähedal
- Loksa linn, õigeusu kirik, laevaremonditehas, terviserajad, sillad ja pood 
- Valgejõe suue merre Loksa tehase juures
- Valgejõgi ja selle org Loksa ja Nõmmeveski vahel
Ilus ilm ja üldse väga meeleolukas.

(vahepeal umbes kaks nädalat Maroko mägimatka)

9. november - Rohuneeme / Viimsi / Kelvingi. Raketibaas, terviserada, poolsaare põhjaranna kivine singel.

13. november - Maarjamäe nõlva alune, Pirita-Kose ja Kloostrimetsa. Pirita jõe kaldal nii põhjas kui lõunas on toredad singlid, neid ühendab "botaanikaaia rippsild". Sõitsin osaliselt enda jaoks uutel radadel. Käisin Peeter Suure (nimelise) merekindluse varjendites - https://db.esap.ee/object/p-2360 ja https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=8831. Ja Iru raba on ümber nimetatud ja on nüüd Laiaküla raba. 

Üks nädal

Kaheksa päeva, pühapäevast pühapäevani.

Pühapäev. Hommikul kammime poistega jalgratastega läbi Hiiu metsa, et leida Ove sünnipäeva jaoks kõige lahedam maastik. Leidsime - kaevikutega ala Mait Metsanurga tänava ääres. Siis töötan paar tundi puhtama kodu nimel. Siis haaran kaasa Marge ja sõidame jalgratastega Lohusalu poolsaarele ringi peale; piki hästi väikeseid radu, vahepeal rattaid tassides. Ligi 3 tundi.Väga ilus on! Nabe saarele jätame minemata, sest nii palju pesitsevaid linde ja ei taha neid segada.

Esmaspäev. Käin pärast tööd ujumas ja veendun, et läbin endiselt 1 km alla 30 minuti. 

Teisipäev. Jätan muud plaanid ja valmistan ette homse esinemise; läheb ootamatult kaua aega.

Kolmapäev. KÜDI, Roostal. Avaettekanne - minister, järgmine esineja - mina :) Saan suisa kaks aplausi, ju siis meeldib. Jään õhtuni. Aga vahepeal käin rattaga metsa all sõitmas: Roosta - Dirhami - Roosta. Koju õhtul kell 11+. 

Neljapäev. Ove sünna omadega, kodus. 

Reede. Ove sünna sõpradega. Sealsamas Hiiu metsa all. Laserlahing! Olen kahes lahingus "kaitstav" ja jooksen naha märjaks. Kaevikutest on abi, kuid "maha lastakse" mind ikkagi. Koju õhtul hilja.

Laupäev. "Libahundi jälg" Pranglil. Päev otsa orienteerumist! Õigemini o-formaadis matkamist. Kena kevadilm ja ilus saar ja üldse äge. Karistuseks kasin õhtul poolteist tundi riideid ja jalatseid porist puhtaks. 

Pühapäev. Osmussaare matk-ekskursioon. Me muidu poleks kahte saart järjest päevile pannud, aga kuna Libahunt lükkus edasi, siis nii läks. Hommikul välja, õhtul tagasi. Käime veel Rummu mägedes turnimas. Suurepärane päev!

Külas käib Katja, kes ööbib mõned ööd meie pool. Jutustame õhtuti pikalt.

Külas käib Ea, kes ööbib ühe öö meie pool. Jutustame õhtul väga pikalt.

----

Selline nädal siis. Tants ja trall pmst kogu ärkvel oldud aja. Järgnev ja eelnev nädal on suht samasugused - kogu aeg mingi tegevus.

Prangli "Libahundi jälg"

Libahundi jälg on rogain, sihuke lastepärane, lisaülesannetega ja väga tore. Viietunnine (ehk lühike). Seekord - Pranglil! Olin Alo asendusliige. Algsel kuupäeval oli tuul nii tugev, et saarel ei saanud randuda ja võistlus lükati nädala võrra edasi. Aga täna oli Alo juba Tartus matemaatikaolümpiaadil.

Kati - Ove - mina. 

Hommikul sadas, aga laevasõidu jooksul läks sadu üle ja päeval tuli päike välja.

Prangli on imeilus! Meie eesmärk oli matkata, seega läksime kohe saare lagedasse loodeotsa. Punkte seal eriti polnud, aga milline maastik! Lahed, rändrahnud, linnud! 

Polar Grit X - kell ja rakendus ja veeb

Kirjutis jaanuarist 2021:

Ma võiks pikalt ja laialt vinguda Polari kella, rakenduse ja veebi üle, aga pole mõtet.
Kogu mu hala oleks kokku võetav ühe lausega - "palun tehke lihtsamaks".
Kõik need kolm on täis täiesti napakaid ja kasutuid asju.
Mis peidavad ära selle vähese, mida päriselt vaja on.
Või siis ei ole seda vajalikku üldse tehtudki.

Kokkuvõttes - ei meeldi.

Kell ei meeldi ka füüsiliselt.
Ekraan on liiga tume. 
Esimene reaktsioon seda nähes oli "kust heledamaks saab". Ei saagi - ja väiksemat teksti (tume tekst tumedal taustal???) ei näegi lugeda. 
Kell ise on liiga kobakas.
Rihm on imelik. Käe peal pikemalt kandes on vastik tunne.
Ma ei taha seda kanda hetkegi kauem kui "treeningu" jälgimiseks vajalik.

Mis mõttes ei suuda Polari app telefoni gps abil ise mu teekonda salvestada?
Kas te loodate, et mul on kell kogu aeg käe peal või mis?
// Selgub, et salvestamise jaoks on Polaril ERALDI RAKENDUS. Idioodid. //

Jube raske on leida tasakaalu lihtsuse ja paindlikkuse vahel.

2022 kevad: 

Andsin Polari tagasi ja ostsin asemele odava Garmini. Garmin on väiksem ja lihtsam, seetõttu parem. Aga üldiselt on samad hädad. Nii kell mobiilirakendus kui connect.garmin.com on täis mingit kasutut pahna. Strava - sama. Mida kõike nad minu kohta välja ei mõtle!!!

Päriselt kannan ma käe peal igivana Polari mitte-nuti kella. See on lihtsalt kõige mugavam. Ja no kui vähegi võimalik, ei kanna ma kella üldse. 

Kilu-uisutamisest

Neli aastat on möödas selle sissekande kirjutamisest. Kohe pärast Pekingi olümpiat algas Ukraina sõda. Trump kangutab Gröönimaad, NATO laguneb ja kõik tundub lootusetult pekkis. Kamila rahvusvahelise sportlase karjäär sai sõja tõttu läbi - venelasti ei lastud võistlema. See-eest oli ta siseriiklikel pidudel Putini kaaslane. 

Käin ise uisutamas, olen väikest viisi fänn. 

Täna võitis eestlanna Niina Petrõkina Euroopa meistri tiitli naiste üksiksõidus. Kindlalt ja enesekindlalt. Palju õnne! 

https://sport.err.ee/1609913461/video-petrokina-kaitses-rekordilise-vabakavaga-em-tiitlit

**** 

Mind huvitas iluuisutamine viimati siis, kui ma olin kuus aastat vana, ütlesin "tabureti" asemel "taguret" ja iluuisutamise asemel "kiluuisutamine". Me elasime alles Raua tänaval rohelises punnis silmadega majas, meil oli mustvalge telekas ja Irina Rodnina võitis mingi asja - olümpia või MM-i.

No ja nüüd siis natuke jälle. Miks? Ma ei tea. Esiteks ostsin ma endale elus esimest korda uisud; teiseks Tallinna EM; ja kolmandaks kogu trall Pekingi OM ümber. Igatahes olen mõned harivad videod läbi vaadanud. Panen siia ka - nii teisele kui iseendale meeles pidamiseks.

What is Happening to Women's Figure Skating?

https://www.youtube.com/watch?v=FqtHSvkPWPk

Suurepärane, aga sünge ülevaade.
Kokkuvõte: "Naiste uisutamise võistlusest on saanud tüdrukute hüppamise võistlus."

Naiste uisutamine on noorte naiste käest üle läinud (vene) teismeliste kätte. Ja teismelised pole 18-19, vaid 15-16. Põhjus on punktiarvestus. Punkte saab tehniliste elementide, eeskätt hüpete ja eriti ultra-C hüpete eest. Kolmekordseid hüppeid suudavad teha aga ainult kerged teismelised. Täiskasvanud naised (20+) kas ei suuda või vigastavad end igaveseks. Nii on tippuisutaja karjäär ainult aasta või paar pikk. 15-aastaselt saadakse naiste klassi, 16-aastaselt on kõik elemendid käes ja tippvorm, 17- või 18-aastaselt on kas hüppevõime kadunud või selgroog puruks hüpatud. Karjääri pikkus - paar aastat. Nii käib pidev rotatsioon: uus tüdruk peale, vanad eest ära. Ei teki kuulsaid nimesid, kes kestaks aastast aastasse ja kellega publikul mingi pikem seos oleks. Liblikate sport.

Nelja-aastane olümpia tsükkel vs kaheaastane karjäär tähendavad, et iga tüdruk saab olümpiale maksimaalselt ühe korra. Kui tema "tipp" langeb olümpiate vahele, siis kahju küll.

Lisaks on kõik, KÕIK viimaste aegade tipud olnud Venemaalt ja täpsemalt ühest koolist - Eteri Tutberidze omast. Video on E.T. suhtes väga neutraalne ning vaid markeerib ta meetodeid ja klassikalist kurja vene treeneri suhtumist.

Video on jaanuari lõpust. Tallinna EM ja Kamila Valieva maailmarekord olid just ära, Pekingi OM on kohe tulemas.

The Cycle of Exploitation in Women's Figure Skating

https://www.youtube.com/watch?v=GIks0zSQ74w

Sama reportaaži teine osa - värske, 16. veebruarist, olümpia-aegne. Siin on teemaks söömishäired ja trenni mõju tervisele. Puberteet, vigastused ja nutvad lapsed. Aga ka see on hästi tehtud ja analüütiline, mitte emotsionaalne.

How to tell apart the jumps in figure skating

https://www.youtube.com/watch?v=HkcAmGCkjtA 

Väga hästi tehtud ülevaade uisutamise hüpetest. Tekst, aegluubis videod, selge ja kena.

Kamila Valieva, tänane staaritar

Foto: BBC lehelt (vist)

Kamila on volga-tatarlanna, nii et päris nimi on tal Kamilä Valeriy qızı Välieva. See qızı või кызы on siis "tütar".

Tore, et vene iluuisu-süsteem talendika lapse üles leidis ja tippu viis. Kahju, et seesama süsteem ta olümpial dopinguga niimoodi alla lasi. Või mis kahju - jube! õudne! Vene kommentaarium muide ei usu mingit dopingut. Ja hea, et ta lõpuks medalist ilma jäi - pisaraid on kurb vaadata, aga dopinguga olümpiakuld oleks veel vastuolulisem. Johanna Allik (väga heas intervjuus): "Muidugi oli kahju tema murdumist vaadata, aga samas on nii mul kui ka ilmselt kõigil hea meel, et toimub medalitseremoonia ja need tüdrukud, kes said medali, saavad kätte reaalse hindamatu emotsiooni". 

Mõned Kamila videod siis. Maailm on neid muidugi täis. 

Viieaastaselt. "2S" on muide "topelt Salchow". https://www.youtube.com/watch?v=QViJduIx7Is

9-aastaselt, Irina Rodnina karikavõistlustel. https://www.youtube.com/watch?v=a1pfBqsETFM

12-aastaselt, trennisaalis tantsimas. Sarnaseid videosid samast ET saalist on terve hulk, enamasti paarikaupa, kõik vene tipud on seal peal. https://www.youtube.com/watch?v=ysGFTNU1pwU

Grupiga tantsimas. Huvitav, sest koos on ka tänane värske olümpiavõitja Štšerbakova ja hõbedale jäänud (mitte tulnud) Trusova. https://www.youtube.com/watch?v=4D0aH0sWV4w

14-aastaselt ja vist samas saalis. See ei ole enam laps, vaid neiu: https://www.youtube.com/watch?v=6aU2zw0BVT8

Tallinnas,

lühikava: https://www.youtube.com/watch?v=x-KJ3Ax6DiY

vabakava: https://www.youtube.com/watch?v=p3q3cTXA0w4

Lugesin natuke kommentaare peale, just venekeelseid. Emotsioon ja kaasaelamine ja imetlus ja siirus. 

Ma siiralt loodan ja usun, et Kamilal ja ta trennikaaslastel läheb elus hästi. Ilusad tüdrukud, meeletu töövõimega, tuntud nimega. See on noore spordi hea külg - lõpetad 17-aastaselt tippspordi ära ja kõik muud teed elus on endiselt valla. 

Talent ja tippsport on põnevad nähtused. Tekitavad tugevaid tundeid - ja see on ju hea. Jah, sellega kaasneb ka igasugu jama. Kes on jälginud Pekingi OM hiina-ameerika või ameerika-hiina sportlannade teemasid, saab aru, kui poliitiliseks kõike keerata võib. Kuid miski peab ju olema, mis maailma ühendab, üheskoos imetlema ja ahhetama paneb, eks?

Hiljem:

Veel üks video - "when it's all over".

https://www.youtube.com/watch?v=6b7EffebTqg&ab_channel=redbery 

Ja kõige selle emotsionaali otsa Pekingi gala. See on lihtsalt ilus. Punktid ja medalid on jagatud, nutud nutetud, võib lihtsalt sõita. 
https://www.youtube.com/watch?v=I4nARWD6Fu8

Libahundi jälg, Põhja-Tallinn, november 2021

"Libahundi jälg" korraldab rogaini ja otse kodus? Ja saab ka jalgrattaga!! Muidugi tuleb minna. 

Planeerimiseks antakse viisakalt tund aega. Ilm on tuuline, seega läheme katuse alla - "Ristiheina" kohvik Ristiku tänaval, stardist 2 km, rattaga tühiasi. 

Kaart on 1:15000. Pelgulinn, Kopli, Kalamaja, Merimetsa-Stroomi, kogu Paljassaare poolsaar. Linnale omaselt on kaart täis keelualasid, tarasid, avatud ja suletud läbipääse. Kardan, et rajal hakkab nägemine segama, ei näe väikeseid detaile ja et sõidame end tupikutesse. Õnneks ei tule sellest suuremat häda. 

Stroomi-Merimetsa osa läheb väga sujuvalt ja kärmelt. Esimese 15 minutiga võtame 5 KP-d. Merimetsas eksime veidi ja tuleb puu otsa ronida (mul läheb üsna vaevaliselt), aga ikkagi saame aru, et meie rajaplaan on liiga pessimistlik. Võtame siis ära ka Pelgulinna sisesed odavad, aga väga kiired punktid. 

Ja siis tuleb ajusurm. Üks KP on "valgel alal". Selle legend arusaamatu - "REIBi trepp". Mäh? Otsime seda Väga Valedest ja Kaugetest kohtadest - miskipärast läheme üle Toompuiestee, ronime Toompea ja Hirvepargi treppe pidi, õigest KP-st üle poole kilomeetri eemal. (Seda on kaardil 5 cm, _väga_ palju.) Sõidame midagi taipamata mööda ühtest teisest KP-st... Vot mida teeb hapnikuvõlas ajuga valge kaart!

Lõpuks lööme käega. Käime ära veel KP asukoha lähedal, aga otsustame, et "siin pole mingeid treppe" ja laseme jalga. 20 minutit raisatud aega. 

Kokkuvõttes vedas rajameister meid siin ninapidi. Oleks legend olnud "maja", poleks me ehk segadusse sattunud. Muidugi võiks ka orienteeruda osata. 

Edasi jälle kiirelt ja täpselt - Telliskivi, Balti jaama turg, Patarei vangla, Lennusadam, Salme keskus. Punktid on toredates kohtades ja see teeb rõõmu. 

KP 94 - lisaülesanne - arvutusülesanne Volta tehase ajalooga. Tehase peahoone peal on aastaarv, kuid see ei sobi. Paljude tiimide koostöös leitakse ikkagi õige tulemus... Hmm. 

Kalaranna ja Paljassaare tööstusrajoonid. Aega on nii palju, et otsustame minna ka Paljassaare ringile. Jätame välja Suur- ja Väike-Paljassaarte tipud, kuid käime Katariina kail ja kaks korda prügimäe tipus. Uhh! Ühes KP-s on väike slackline. 

Kopli liinid, Süsta park. Marati tänaval on vana tehase õue mingi äge mängumaa tehtud. Sõidame ära veel võtmata Pelgulinna punktid. Kõige viimane on Putukaväila peal. Lahe!

Finišis 4:45, ehk 15 min varuga.

Mis meil võtmata jäid: 
Valge "REIBi trepp" nr 70,
Paljassaarte tipud 80 ja 58,
üks Kalamaja KP 23,
mõned lisaülesanded, mida oleks pidanud googlest otsima ja me ei tahtnud. 
Paljassaare prügimäge võtsime see-eest topelt - see lugeski mitu korda käies mitme eest. 

Lahe sõit oli! 

Esiteks - füüsiline ja orienteerumine. Kui välja arvata "valge" KP 70, läks orienteerumine ka kiiresti sõites üsna hästi. Olime pea kogu aja hapnikuvõla piiril. Kord jäi mul midagi märkamata ja Meelis parandas, siis vastupidi. Ka hästi peidetud KP-d saime kenasti kätte. 

Teiseks - rada ja kontrollpunktid olid väga lahedad. Eramaad ja tõkkeid täis linnas on orienteerumis-võistluse tegemine kindlasti väga keeruline. Kuid tänane rada oli huvitav algusest lõpuni. Merimetsa ja Paljassaare loodus, muu linna kultuuri-objektid. 

Täiesti hämmastav, milliseid torne, punkreid, künkaid ja hooneid Põhja-Tallinnas on.

Kõige lahedam etapp oli sõitmine piki Paljassaare raudtee betoonplaate. Mida kolinat :) 

Tulemustes oleme ilmselt sabapooles. Rattaorienteerumist teevad tõsised tegijad. Ja sellel Libahundil võis startida ka hiljem ja saada pimedas võetud KP-de eest boonust. Võitjad startisid ilmselt pärast meie finišit :) Kuid soorituse mõttes oleme tublid. 

Aitäh korraldajatele!
Ja Meelisega on alati tore koos võistelda!

Rada - 55 km:
https://connect.garmin.com/modern/activity/7847687125

Libahunt:
libahunt.eu

Paldiski Bike Xdream

Jõuame Hansuga Paldiskisse, helistan Priidule - "tšau kus oled ää?"
Priit: "Pärnus, mis siis? Oot kas võistlus on TÄNA...??? Pekki..."

Startisime vaid 20 minutit pärast pauku, mis on pmst super tulemus. Nutvad lapsed ja veidi pahased naised jäid poe ette maha, meie kimasime Muula mägedesse esimest KP-d otsima.

Neli tundi ratta-orienteerumist läks enam-vähem. 

Tegime päripäeva ringi - Pakri poolsaar,  Kersalu, Soodajärv, Põllküla, Laoküla. Plaan sai suht täpne. Võtmata jäid kaks KP-d, üks kaardi keskelt ja siis finiši-eelne. Ma usun, et oli üsna hea plaan. 

Tegime kolm orienteerumis-viga, igaüks täpselt neli minutit. KP 36 juures sõitsime teeotsast mööda. KP 46 juures otsisime punkti liiga vara. (Tundus triviaalne punkt, kuid mitmel tiimil läks seal kauguse taju täiesti sassi, arusaamatu.) KP 39 ei märganud õiget teeotsa - ma lihtsalt ei näinud kaardil üldse teist rada. Kusjuures Priit orienteerus iga vea-koha juures õigesti, kuid me ei osanud tema nõu kuulda võtta. Vigade tulemusena jäi finišisse sõites võtmata KP 37.

Paaris kohas oli ka rajavalik kaheldav - võimalik, et kas ringi sõitmise või otse minekuga oleks natuke võitnud. Põllkülas kulus paar lisa-minutit, kuna kaardil olev tee läks otse läbi hoovi, me ei uskunud seda ja proovisime ringi minna. 

1:40000 kaart oli seekord üsna hea lugeda. Segadust tekitas vaid Leetse pank Pakri poolsaare põhjakaldal, mis oli kaardil sisuliselt asfalttee tingmärgiga. KP-d olid väga kergetes kohtades. Orienteerumist oli vähe, enamik oli puhas panemine. 

Ühtegi fotot ma ei teinud :), ehkki aega oleks olnud. Sõitsime - noh - rahulikult. Läbisime 52 km. (Võrdluseks eelmise aasta Karepa Bike Xdreami 70 km.)

Aitäh korraldajatele ja võistkonna-kaaslastele. Oli tore :) 

Kilingi-Nõmme TAOK rogain

Igasügisene TAOK rogain Kilingi-Nõmmes. 
8 tundi orienteerumist sügisvärvides maastikul ja imekena ilmaga.
Võistkond - Einar & Kaur.
Läbisime 43 km GPS järg / 31 km "linnulennult".
Tulemus - 93 punkti, koht 69 / 156 (tulemused).

Rogain on pikk võistkondlik orienteerumine. Maastikult tuleb etteantud aja jooksul leida võimalikult palju kontrollpunkte. Rogain on tore, sest seal on pea ja jalgade töö kenasti tasakaalus. Vaja on füüsist (et jaksaks liikuda), taktikalist orienteerumist (et punkte leida) ja strateegiat (raja planeerimist). Planeerimiseks tuleb ennast ja oma võistkonda tunda. Muidu leiate tund enne finišit, et kõik lähedased kontrollpunktid on võetud ja kaugemale enam ei jõua. Või vastupidi - olete kaugel kaardi servas ja jääte finišisse hiljaks.
TA OK korraldab igal sügisel kaheksatunnise rogaini. See on paljudele orienteerujatele ja sõpradele nagu suvehooaja kokkuvõte. Minu vanuses sõbrad sinna enam võitma ei lähe, kõik tahavad siiski anda endast parima. Ka siis, kui rajale võetakse kaasa oma lapsed või lastelapsed.  

Maastik ja kaart:
Kilingi-Nõmme ümbrus on igaaaav!!!! Mets on kõik majandatud, sirged sihid sees. Mägesid ega orge ega muid pinnavorme peaaegu ei ole. Kaart oli sel aastal samuti igav, valikuid raja planeerimisel üsna vähe. Kas teha "liblikas" ühte või teistpidi - oligi kogu plaan. 

Raja plaan:
Mõtlesime kogu kaheksa tunni raja ette välja. Planeerisime 32 km "linnulennult", punktist punkti. Võistluse ajal jätsime välja ühe odava KP ja läbisime 31 km. Muidu tegime täpselt planeeritud raja. Päris hea! 

Einar KP55-st põgenemas

Võistlus ise:
Ilm oli imeline - soe ja päikseline. Kaheksa tundi kaunist sügisvärvides maastikku!!! Liikusime üsna leebes tempos, nii et oli aega nii orienteeruda kui ringi vaadata. Punktid olid ootamatult lihtsad. Ühtegi suurt viga ei teinud, olime kogu aeg täpselt kaardil. Mõni suunast kõrvale kaldumine või ootamatult võsane metsasiht olid ajakao mõttes väga odavad.

Tulemustes olime esimese poole lõpus. Üsna okei selle kohta, et me pea kogu tee kõndisime.

Sõpru oli rajal muidugi palju. Ka Kati-Alo-Ove tegid tubli tulemuse :)

Öö enne rogaini olime Vango Imedemaa turismitalus. Mõnus ja mugav koht, kiidan ja soovitan.
Öö pärast rogaini olime Keelutsoonis saunas ehk siis Jaan Künnapi alpinismiklubi kokkutulekul. Ka see oli suurepärane :)

Sellised mummud leidsime.

Linnas orienteerumas - tulge ka!

On selline tore orienteerumis-päevakute sari nagu Linnaorienteerumine. Toimub Tallinnas, pühapäeviti. Ja tõesti linnas. Täna Magdaleena haigla ümber, eelmine kord Rotermanni kvartalis, järgmine kord Merimetsas. 

Sari on tore ja populaarne. On eri "värvi" rajad, eri pikkuse ja raskusega. Palju-palju lapsi! Väiksemad on põlvepikkused. Titamad on koos vanemaga, aga koolilapsed on rajal enamasti juba üksi. Teiselt poolt on kohal nii hall- kui kulupead, kes ümara vormi ja töntsi silma kiuste tublilt radu läbivad. Kuna rajad on lühikesed ja väiksel alal koos, on tulemus lahe sagimine. 

Lühemad rajad on tõesti lihtsad, ka väga-väga laps või algaja saab hakkama. 

Sarja korraldajad on ajavad arust eriti õiget asja - teha orienteerumine lihtsaks, anda võimalus kõigile-kõigile-kõigile ja panna inimeses ka talvel õues liikuma.

Tulge ka!

Tänane kaardi-saamise saba

Meeste häda spordis: hõõrub :(

Sugu ja sport. Indigoaalane ja Frieda kirjutavad, kuidas naistelt oodatakse trennis silmailu, nii et peab "jalgu tegema" või joostes kleiti kandma. Pullerits jaurab naiste rattasõidu eripäradest.

Minul kui mehel on aga teine häda. Nimelt, HÕÕRUB. Korralikult: nahk on punane ja kipitab valusalt. 

Täpsemalt siis ujudes ja parem õlg. Ma hingan krooli ujudes ainult paremale poole. Õlavars käib kätt tagasi tõstes lõuast mööda. Ja värske habeme-tüügas hõõrub igal tõstel-tõmbel vastu õlga. Kuna liigutus on tund aega järjest täpselt sama, siis saab pihta täpselt sama koht, sentimeetri täpsusega. Tulemus on nii valus, et paaril järgmisel päeval ujuma minna ei taha. 

Mida teha?
Kasvatada korralik pehme habe?
Panna kalipso selga?
Konna ega selili ujuda ma ei saa.

Aga ujuda tahaks!! Tegin endale uue ja jube igava trenniplaani. Käin ujumas kolm korda nädalas -- tahaks muidugi rohkem, aga tuleb end piirata. Ujun iga kord ühtlaselt 2 km. Ei tee mingeid harjutusi ega trikke. Basseini, 2 km, minema. Kui on vilets päev, siis teen vahepeal saunapausi. (Mulle meeldib käia saunas kahe uju-sessiooni vahepeal, siis jahtub kenasti maha. Kui käia saunas kõige lõpus, on ujulast lahkudes ebameeldivalt palav olemine.) 

Igatahes kiirus tasapisi tõuseb.
Eile ujusin teise kilomeetri ajaga 26-27 minutit.
Täpsemalt ei tea, sest ujula seinakell.
Tehnika on endiselt "ülekandega krool" ehk catch-up crawl.

Orienteerumis-mäng Hatu mõisa ümber

Korraldasin elus esimest korda ise orienteerumisvõistluse ja tuli hästi välja. Eeskätt tänu eeskujudele - "Kadrioru lahtised" ja "Kalamaja lahtised". Suur tänu neile, kes selle ägeda formaadi välja mõtlesid!

J palus, et teeksin ta sünnipäeva külalistele "orienteerumise või matka". Paarkümmend inimest, poolteist-kaks tundi. Mida teha? Inimesed ei oota sünnipäevalt sporti ega võsas rassimist. Lihtsalt matka jaoks oli see maastik liiga igav. Tuli leida lõbus, kõigile jõukohane, ka lastele huvitav, mõtlemist nõudev ja ikkagi võistluslik vorm. 

Ülesanne sai siis selline:
- igaühel on kaart kontrollpunktidega ja leht küsimustega
- iga KP annab vastuse ühele küsimusele, aga pole teada, millisele
- küsimused ise pole ka päris ilmselged..
- võistleja ülesanne on punktid läbi käia, leida punktile vastav küsimus ja ära vastata
- et oleks lõbusam (ja mul lihtsam), on mäng võistkondlik...
- ...  ja võistkonnad said paika juhuslikult, võõras-võõraga, "kümneks loe" viisil.

Lõik kaardist

Punkte panin 22 ja nad olid lagedal maastikul hästi leitavad. Kõiki punkte läbiva raja pikkus oli umbes 6.5 km. Ülesanne sai just parajalt raske. Võitnud võistkond võttis kõik punktid, vastas ainsana kõik küsimused õigesti ja sai ainsana max tulemuse. See on pmst ideaal, mille poole rogaini korraldajad püüdlevad :)

Küsimused said näiteks sellised:
"Mitu akent on ilusa lille nimega bussil?" -- käis Hatu-Roosi bussipeatuse sildi kohta,
"Mitu mootor-jõuvankrit siin puhkab?" -- vanade traktorite "surnuaia" kohta.
Mitte-eesti võistlejate jaoks tegin inglisekeelse versiooni ka.

Raja planeerimine võttis palju aega. Puurisin pikalt kaarti. Sõitsin maastiku kaks korda jalgrattaga läbi, et leida kohti, mis oleks huvitavad, ligipääsetavad ja mille kohta saaks midagi küsida. Ma ei saanud panna punkte lihtsalt "orvand" või "kõlviku piir" sorti kohtadesse - pidi olema mingi kultuuriväärtus või huvitav objekt. Enamik mõisa ümbrusest on aga talivilja põllud - üle nende minna ei tohtinud. Põldude peal olevad asjad oli seega mängust väljas. Naabrite õued ja ehitised olid samuti keelatud. Sisuliselt pidid punktid olema piirkonna ainsa tee pealt nähtavad ja võetavad. 

Kuid lõpuks sai punkte küllalt. Panin mõisa parki tiheda pilve punkte (et lastega käijatel ka lõbus oleks) ja venitasin muud siis teid pidi eemale. Palju abi oli Maa-ameti kaardi pärandkultuuri kihist. 

Kaardi joonistasin Photoshopiga Maa-ameti põhikaardi peale. Regio / Google / okaart.osport.ee kaardi-joonistamise soft on kasutu, kuna vaid Maa-ameti kaart on piisavalt hea. OCAD-i proovilitsentsini ei jõudnud. Lasin trükkida paksemale A4 paberile ja võtsin vihmase ilma jaoks kaasa A4 kiletaskud.

Tehnilist praaki sai.. natuke. Ma jätsin juhendamisel ütlemata, et võistkond peaks liikuma koos - mõni siis liikus, mõni ei. Heh! Üks KP oli vales kohas (paar mm, aga seega teisel pool teed). Küsimused ei olnud ka kõik üheselt mõistetavad.

"Mitme ühiku kaugusel seadmest on ohutu viibida?"

Võistlus ise läks aga hiigavalt. Mu esimene mure oli, et esimesed panevad plagama ja kõik ülejäänud nende sabas. Ei miskit :) Rahvas hajus kohe täiesti laiali, igaüks ise suunda. Liiguti udu-aeglaselt. Kuid kaart oli enamikul õigetpidi äes :) Ja mõtlemist oli just parajalt. Ilm oli sügise kohta imeline - üsna kuiv, tuuletu, pilvealuse päiksega. 

Tulemustes olin leebe ja arvestasin paljud +-1 vastused õigeks. Trepi astmeid loeti umbes pooleks 9/10 vahel vastavalt sellele, kas kõige ülemine "platvorm" on aste. (Minu loogika - sa pead astuma 10 korda, seega on.) 

Kõigile meeldis. 
Nii et kel vaja sõpradele lõbusat võistlust, siis see on hea formaat :)

Ülejäänud peost vaid niipalju, et see oli täiesti imeline. See koht ja peremees-perenaine - on uskumatud. Ka kõik muu: sünnipäevalaps, külalised, söök, tegevused, ilm ja muu. Aitäh!

"Mitme ploki kõrgune on see uhke betoonist müür?"

Karepa Bike Xdream

Xdream ise on seiklusvõistlus, aga nende sügisene ratta-etapp on lihtne jalgrattaga orienteerumine. Ei pea solgitorus roomama ega maleülesandeid lahendama. 4 tundi, rogaini kohta veidi lühike. Aga üldiselt mõnus formaat. Nii et kui Karepa võistlus välja hõigati, panin end kohe kirja. 

Käisin septembris sealkandis sõitmas ja mõtlesin, et kuidas mina rajameistrina punkte paneksin. Keset kaarti laiutab Selja jõgi. Sellest saab üle vaid kahes kohas, Karepa ja Varangu sildu pidi. Hädaga saaks jõest ka otse läbi, kuid Selja org on väga sügav ja korraliku padrikuga - jalgsirogainil mõeldav, rattarogainil vaevalt. Seega tuleb rada ilmselt ring Karepa ja Varangu sildu pidi. Maastikul on veel Rutja lennuväli - sürreaalne 3 km pikkune betoonplats keset metsa, Nõukogude sõjaväe jäänuk, Tapal baseerunud hävitajate varu-lennuväli. Mere ääres on Toolse lossi varemed ja väga palju piirivalve-ehitisi. Idast läände läbib kaarti Balti klindi astang, mis on siinkandis lauge ja metsast lage.

Rajameister lahendas ülesande 1:45000 kaardiga ja pani punkte üle poole Põhja-Eesti, Kundast Vainupeani. Võistlus oli suuri teid pidi uhamine paari maastiku-jupiga. Orienteerumist sisuliselt polnud, tuli vaid kaardil püsida ja KP-dest hooga mitte mööda sõita. Rutja lennuväli oli kahjuks keeluala, sest Kaitseliit.

Päev enne võistlust väänan lastega jalgpalli mängides jala välja. Käies lonkan, joosta ei saa sammugi, sõita on valus. Oh needust... Õnneks võistluse adrekas maskeerib valu ära (mingit rohtu ei võitnud). Ja joosta pole vaja, puhas sõidu-rada.

Raja planeeris meile Kadi. Hästi planeeris, tegime enda võimete jaoks maksimumi. Käisime kõigepealt jõest ida pool, Toolses ja Kundas. Siis sõitsime Varangu kaudu läände, läbi metsa üles Eismale ja rannikut kaudu Karepasse tagasi. Väikeseid rajavaliku-vigu oli, aga 45k kaardi pealt ei loegi kõiki detaile välja. Ühest suurest jamast (väike "tee" KP 41 juures) päästsime end kiire ümber-otsustamisega.

Ilm oli hurmav - selge, päikseline, kerge tuulega. Kuldne mets ja sügise värvid. 

Finišis 3 minutit enne kontrollaega.
Saime 20 punkti 30 võimalikust.
Sõitsime umbes 70 kilomeetrit.
Tulemustes 59 / 118 (lõpetanud võistkonda), esimeses pooles!!!

Rutja lennuväli, seekord sinna ei sattunud

Rutja piirivalve tehnilise vaatluse post, ka sinna me seekord ei jõudnud