 |
| Patarei kindluse kaardus koridor |
Mind huvitavad tsaari-vene kindlused Põhja-Eestis. Kui mõni rajatis lähedale juhtub, otsin ta üles ja vaatan ära. Peeter Suure (nimelise) merekindluse objektid Loode-Eestis on ka head sihtmärgid või ettekäänded. Niisama rattaga metsas sõita - igav. Aga otsiks üles sada aastat vana suurtükipositsiooni - põnev. Kas leian üles? kas on üldse maastikul näha? kas näeb huvitav välja?
Osad objektid on otse nina all. Tallinn-Tartu maantee algus asub kindlusraudteel :) Teised ehitised on nurga taga ära - Viimsi patarei (tee ääres võsas), Pirita varjendid (jõe kõrgel kaldal), Miinisadam, Astangu tunnel-laod, Männiku varjendid, Iru linnamäel. Kolmandad on päris võpsikus, Nõva metsades näiteks. Neljandatele ehitas Nõukogude armee oma kihi peale. Viiendad on alles, kuid uus kinnisvara-arendus sõidab neist teerulliga üle.
Laupäeval käisime ratastega Türisalu raketibaasis, Naage ja Suurupi kandis. Selle kandi militaar-asjandusest
olen ma siin juba kirjutanud ja uuesti ei hakka. Oli hea retk heas seltskonnas.
Täna siis käisin Patareis. See on tsaariaegne kindlus / kasarm / vangla keset Tallinna.
Patareis olen varem käinud nii muuseumis kui orienteerumas, Xdreamil 2012. Etappi
kirjeldab Liina: "... kui me könest välja arvata ropud sönad, siis valitses sügav vaikus, sest me töesti ei saanud mittemidagi aru."
Täna oli aga ekskursioon just kindluse ja sõja-ajaloo teemal. Käiku juhtis
Robert Treufeldt - Eesti kõige profim kindlus-arhitektuuri äss. Sellest hoolimata oli kohal vaid kolm kuulajat...
Õppisin või sain teada,
... mis oli
Krimmi sõda (1853-1856) ja kuidas ta Läänemere maid puudutas;
... et "esplanaad" on kindluse ümbruse lage ala, mis vajadusel tsiviil-struktuuridest paljaks põletatakse. Enne Krimmi sõda Kalamajas nii ka tehti;
... et on vale öelda "Patarei merekindlus". Fort oli mõeldud nii merelt kui maalt tulnud ründe jaoks;
... et Tallinna ümber oli 18. sajandil mere pool terve fortide vöö, mõnest neist on endiselt jäljed maas (Viimsi ja Paljassaare), Kalaranna oma oli vaid kõige suurem;
Lisaks:
- Ma ei oleks tahtnud olla 19. sajandi suurtükiväelane, sest elutingimused olid jõledad. Elati samas kindluses, kasemattides. Seetõttu ka kindluse teine nimi - "kaitsekasarm".
- Samas ootas Patarei kindlus kogu oma elu tühja, lahinguid siin ei käinud. Küllap siis tekkis tollastel sõduritel lõpuks igapäeva- ja eraelu. Kaua sa ikka oma toru niisama nühid?
Patarei ise jätab rusuva mulje. Paks betoon, vangla interjöör, trellid, hais, laga. Sõõrumaal on sellega mingi plaan. Edu talle.
 |
| 2012 Xdreami sise-O kaart |
Nursipaludest
Sõja-objektidel käimine viib mõtted Nursipalule ja Põhja-Kõrvemaale.
Lühidalt arvan ma, et riik võiks need alad saada, aga piiratud ajaks.
Ütleme 10 või 20 aastaks ja siis vaadatakse uuesti üle.
Miks?, sellele vastab Martin Herem nendes kahes loos:
Loogika, lühidalt:
- Vene oht on ettenähtavas tulevikus väga kõrge,
- meie ainus sisuline kaitse on liitlassuhted,
- liitlaste vastu võtmiseks on vaja baase,
- mille paramatu osa on kohalik maastik.
Kui idapiiri taha hakkaksid orkide jõud koonduma, siis meil on vaja kohti, kuhu NATO omad vastu paigutada. Tundub nagu lihtne.
Ajaloo uurimine näitab aga, KUI piiririik me oleme. Ja rinderiik. Meie rannad on täis kindlusehitisi muinasajast alates. Meie metsadesse pani Nõukogude riik 50-60 raketibaasi, lisaks kõik muud - ainuüksi sõjaväe-lennuvälju oli vist kümmekond. Minu vanavanemate kodu põles II Maailmasõja lahingutes maha. Meil ei ole iial olnud luksust elada lihtsalt rahus.
Sõjaväe alad maastikul - munakiviteedest polügonini, rannaäärsest okastraadist Kellamäe radarini - on meie geograafilise asendi alatine kaaslane. Vahepeal tekkis mulje, et maailm võtab aru pähe ja see vajadus kaob. Noh - ei võtnud.
Kas mul on Võrumaast ja ta inimestest kahju? Jah. Kõrvemaa maastikest? Jah. Aga mida siis teha? Paneme pea liiva ja loodame, et sõda jääb seekord ära? Oh oleks see vaid nii.
Krimmi sõjast
Kas selles teemas üldse midagi head ka on?
Ajalugu aitab.
Krimmi sõda kestis vaid paar aastat - 1853-1856.
Venemaa sai selles korralikult peksa.
Eeskätt Inglismaa ja Prantsusmaa käest.
Venemaa võttis aja maha ja mõtles.
Mõistis, et vabama ühiskonna ja majanduse korraga Lääs on talt eest ära läinud, edukam, tugevam.
See oli vene ühiskonna, poliitikute, sõjaväe, tsaari jaoks šokk, totaalne.
Aga riik hakkas end seepeale reformima.
Muutus vähemalt mõneks ajaks liberaalsemaks, talupojad said vabadusi.
See efekt kestis kaua, kümneid aastaid.
Ehk - vähemalt mingi võimalus on, et sõja tulemus on ühiskonnale kokkuvõttes raviv.
(Kui seda loeb mõni ajaloolane, siis palun andestage mulle mu lapsik käsitlus ja parandage-täpsustage, eks.)
