Orienteerumis-mäng Hatu mõisa ümber

Korraldasin elus esimest korda ise orienteerumisvõistluse ja tuli hästi välja. Eeskätt tänu eeskujudele - "Kadrioru lahtised" ja "Kalamaja lahtised". Suur tänu neile, kes selle ägeda formaadi välja mõtlesid!

J palus, et teeksin ta sünnipäeva külalistele "orienteerumise või matka". Paarkümmend inimest, poolteist-kaks tundi. Mida teha? Inimesed ei oota sünnipäevalt sporti ega võsas rassimist. Lihtsalt matka jaoks oli see maastik liiga igav. Tuli leida lõbus, kõigile jõukohane, ka lastele huvitav, mõtlemist nõudev ja ikkagi võistluslik vorm. 

Ülesanne sai siis selline:
- igaühel on kaart kontrollpunktidega ja leht küsimustega
- iga KP annab vastuse ühele küsimusele, aga pole teada, millisele
- küsimused ise pole ka päris ilmselged..
- võistleja ülesanne on punktid läbi käia, leida punktile vastav küsimus ja ära vastata
- et oleks lõbusam (ja mul lihtsam), on mäng võistkondlik...
- ...  ja võistkonnad said paika juhuslikult, võõras-võõraga, "kümneks loe" viisil.

Lõik kaardist

Punkte panin 22 ja nad olid lagedal maastikul hästi leitavad. Kõiki punkte läbiva raja pikkus oli umbes 6.5 km. Ülesanne sai just parajalt raske. Võitnud võistkond võttis kõik punktid, vastas ainsana kõik küsimused õigesti ja sai ainsana max tulemuse. See on pmst ideaal, mille poole rogaini korraldajad püüdlevad :)

Küsimused said näiteks sellised:
"Mitu akent on ilusa lille nimega bussil?" -- käis Hatu-Roosi bussipeatuse sildi kohta,
"Mitu mootor-jõuvankrit siin puhkab?" -- vanade traktorite "surnuaia" kohta.
Mitte-eesti võistlejate jaoks tegin inglisekeelse versiooni ka.

Raja planeerimine võttis palju aega. Puurisin pikalt kaarti. Sõitsin maastiku kaks korda jalgrattaga läbi, et leida kohti, mis oleks huvitavad, ligipääsetavad ja mille kohta saaks midagi küsida. Ma ei saanud panna punkte lihtsalt "orvand" või "kõlviku piir" sorti kohtadesse - pidi olema mingi kultuuriväärtus või huvitav objekt. Enamik mõisa ümbrusest on aga talivilja põllud - üle nende minna ei tohtinud. Põldude peal olevad asjad oli seega mängust väljas. Naabrite õued ja ehitised olid samuti keelatud. Sisuliselt pidid punktid olema piirkonna ainsa tee pealt nähtavad ja võetavad. 

Kuid lõpuks sai punkte küllalt. Panin mõisa parki tiheda pilve punkte (et lastega käijatel ka lõbus oleks) ja venitasin muud siis teid pidi eemale. Palju abi oli Maa-ameti kaardi pärandkultuuri kihist. 

Kaardi joonistasin Photoshopiga Maa-ameti põhikaardi peale. Regio / Google / okaart.osport.ee kaardi-joonistamise soft on kasutu, kuna vaid Maa-ameti kaart on piisavalt hea. OCAD-i proovilitsentsini ei jõudnud. Lasin trükkida paksemale A4 paberile ja võtsin vihmase ilma jaoks kaasa A4 kiletaskud.

Tehnilist praaki sai.. natuke. Ma jätsin juhendamisel ütlemata, et võistkond peaks liikuma koos - mõni siis liikus, mõni ei. Heh! Üks KP oli vales kohas (paar mm, aga seega teisel pool teed). Küsimused ei olnud ka kõik üheselt mõistetavad.

"Mitme ühiku kaugusel seadmest on ohutu viibida?"

Võistlus ise läks aga hiigavalt. Mu esimene mure oli, et esimesed panevad plagama ja kõik ülejäänud nende sabas. Ei miskit :) Rahvas hajus kohe täiesti laiali, igaüks ise suunda. Liiguti udu-aeglaselt. Kuid kaart oli enamikul õigetpidi äes :) Ja mõtlemist oli just parajalt. Ilm oli sügise kohta imeline - üsna kuiv, tuuletu, pilvealuse päiksega. 

Tulemustes olin leebe ja arvestasin paljud +-1 vastused õigeks. Trepi astmeid loeti umbes pooleks 9/10 vahel vastavalt sellele, kas kõige ülemine "platvorm" on aste. (Minu loogika - sa pead astuma 10 korda, seega on.) 

Kõigile meeldis. 
Nii et kel vaja sõpradele lõbusat võistlust, siis see on hea formaat :)

Ülejäänud peost vaid niipalju, et see oli täiesti imeline. See koht ja peremees-perenaine - on uskumatud. Ka kõik muu: sünnipäevalaps, külalised, söök, tegevused, ilm ja muu. Aitäh!

"Mitme ploki kõrgune on see uhke betoonist müür?"