Ujumas, 2 km

(igav spordijura, ära loe)

Ristmik Bahmuti lähistel. Heledad täpid on pommilehtrid.

Käisin ja ujusin Kalevis 2 km järjest.
Tahtsin teada, mis tunne on rahulikult ujudes pikka distantsi läbida.

Tulemused:
- esimene km 36 min, tõesti hästi rahulikult
- teine km 32 min, hirmsasti rabeledes
- ehk siis vahe rabelemise ja unelemise vahel on pingutuses meeletu, ajas olematu
- ära ei väsinud
- pidin ikkagi kaks korda jalad maha panema, et prille puhastada ja kohendada
- basseini-ujumise mõttes on mu pöörded super aeglased. teen enne seina paar konnatõmmet, jään seisma, pööran end ringi ja siis tõukan ära. 2 km peale on 39 pööret, kui igaühe saaks kaks sekundit kiiremaks, oleks minut võidetud

- ainult et miks mul seda minutit vaja on? päris vees ujudes pöördeid pole.
- pärast ilmnesid imelikud hädad, nt ära hõõrutud koht kaenla all
- aga selle aeglase tempoga ehk umbes 40 min km kohta võiks ma ujuda tõesti nii palju kui viitsiks.

Minu ujumise kiirust ei määra enam aga ei jõud, vastupidavus ega õllekõht, vaid küfoos. Mul on küür - nagu igal teisel arvutinohkaril. Pea vajub ette, turi taha. See teeb keha ristlõike suureks. Ja küfoos süveneb. Nii et mingit ujumistrenni mul teha pole mõtet, kiiremaks ma selles elus enam ei saa. Mis ikka, ujun siis niisama oma rõõmuks.

Küll aga annab iga kord basseinis tunde, et oled tsipa sirgem ja pikem tagasi. Ma võimlen ka enne iga ujumist, 10 minutit.

Kalevis on tore, aga selle mõistmiseks tuleb vahepeal mujal käia. Läksin Nõmmele. Kunagi oli see mu stammujula, käisin ise ja lastega. Nüüd:
- esimesel korral sain enne pileti ostmist näägutada. käratasin vastu ja tulin tulema.

- teisel korral jõudsin basseini, aga see oli nii täis, et ujuda ikka ei saanud. käisin saunas ja tulin tulema.

Ma olen jõudnud ära harjuda kommerts-ujulate (Mustamäe uus, Kalev, Pirita TOP) normaalse suhtlusega. Lähed, ostad pileti, naeratad, persoon (sõnast personal, eks) naeratab vastu - ei ole eriti keeruline. Linnaujulad on kahjuks nõukasse kinni jäänud. Kohati on seal töötajad väga toredad, aga siis tuleb nurga tagant litakas vene aega vastu. Mul ei peaks tekkima ujulas tunnet, et olen ühtlasi kultuurajaloo muuseumis? Isegi Maxima on suutnud pesupulbri ja veini eri riiulivahedesse ümber panna (tervitus Indigoaalasele!) ja hästi töötava iseteeninduse teha, võiks ujulad ka 20. sajandisse tulla.

Siis aga vaatad Dnipro pilte või loed Heremi morbiidset tulevikku ja mõtled, et issand, mille üle ma norin siin nüüd.

Käisime eile Mustas Puudlis (aitäh Notsu & ep). Lahkudes tuli baaritüdruk ja andis mu sõbrale grivna. Misjaoks???? Kingiks. Sest teil on Ukraina lint rinnas. Tüdruk oli Harkivist.

Kas me oleme üldse normaalset elu väärt siin värdjate külje all? Miks ma loen basseinis sekundeid, kui nii lähedal kukuvad pommid? Morgie küsis, et kas teil testament on. Ehk ei peaks dokumente tegema, vaid sebima kuis jaksad, et lapsed kaugele ohutuma elu peale saaks? Siinkandis ei normaliseeru mitte miski ka kümnete aastate jooksul mitte.

Aroomiteraapia Vandjalas

Ma olen mitu aastat tahtnud minna Vandjala karjääri ujuma.

Kes ei tea: see on tohutu kaevandus-ala Maardu järvest idas, Tallinn-Narva maanteest lõunas, ametliku nimega "Maardu lõunakarjäär". Karjäär töötab aktiivselt, kuid selle tagumised osad on valveta ja loodus ja rahvale valla. Ma olen seal rattaga sõitnud, süstaga sõitnud ja korra proovisin ka ujuda. Aga siis peletas mu eemale põhjatuul, mis kandis Jõelähtme prügila rammusa haisu üle kogu piirkonna. Lasin jalga.

Täna oli lõunatuul ja lootsin, et haisu pole. Eksisin!!!! Lõunast tuli teravat virtsahaisu. Ehhh...

Teiseks ootasin, et ala on tühi. Hah! Karjääri idaserv oli puhkajaid täis. Pered lastega - kes püüdis kala, kes telkis, kes otsis maasikaid (oli küll). Tee sinna on auto jaoks super auklik, kuidas nad üldse saavad?, a näe saavad. Iseenesest - miks mitte - looduse mõttes on ala ju huvitav. Paekarjääri tranšeed ja järskude servadega järv ja pesakonnad parte.

Ujuda sain. Sõitsin rattaga kahte kohta. Vesi oli soe ja nähtavus... keskmine. Aga ega seal tore ikka ei ole küll. Parme oli ka, jalad sügelesid tükk aega.

Noh, et tehtud. Aga rohkem sinna minna ei taha. Maastikuratta trenniks on see muidugi super maastik. Aga ma ei taha seda ka :)

Approach on nats sopane

Minu minilestad!

Vandjala järve vaade

Asukoht kaardil

Meeste häda spordis: hõõrub :(

Sugu ja sport. Indigoaalane ja Frieda kirjutavad, kuidas naistelt oodatakse trennis silmailu, nii et peab "jalgu tegema" või joostes kleiti kandma. Pullerits jaurab naiste rattasõidu eripäradest.

Minul kui mehel on aga teine häda. Nimelt, HÕÕRUB. Korralikult: nahk on punane ja kipitab valusalt. 

Täpsemalt siis ujudes ja parem õlg. Ma hingan krooli ujudes ainult paremale poole. Õlavars käib kätt tagasi tõstes lõuast mööda. Ja värske habeme-tüügas hõõrub igal tõstel-tõmbel vastu õlga. Kuna liigutus on tund aega järjest täpselt sama, siis saab pihta täpselt sama koht, sentimeetri täpsusega. Tulemus on nii valus, et paaril järgmisel päeval ujuma minna ei taha. 

Mida teha?
Kasvatada korralik pehme habe?
Panna kalipso selga?
Konna ega selili ujuda ma ei saa.

Aga ujuda tahaks!! Tegin endale uue ja jube igava trenniplaani. Käin ujumas kolm korda nädalas -- tahaks muidugi rohkem, aga tuleb end piirata. Ujun iga kord ühtlaselt 2 km. Ei tee mingeid harjutusi ega trikke. Basseini, 2 km, minema. Kui on vilets päev, siis teen vahepeal saunapausi. (Mulle meeldib käia saunas kahe uju-sessiooni vahepeal, siis jahtub kenasti maha. Kui käia saunas kõige lõpus, on ujulast lahkudes ebameeldivalt palav olemine.) 

Igatahes kiirus tasapisi tõuseb.
Eile ujusin teise kilomeetri ajaga 26-27 minutit.
Täpsemalt ei tea, sest ujula seinakell.
Tehnika on endiselt "ülekandega krool" ehk catch-up crawl.

Ujumisest

Käisin sügisel virgalt basseinis ja talvel kursustel.
Kas sellest on abi olnud?
Vastuseid.

1) Ei. Ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi.

2) Jaa. Minu vanuses on normaalne, et kehalised võimed langevad. Kui ujun sama kiiresti kui 10 aastat tagasi, siis on super hästi ja järelikult on tehnika parem.

3) Jaa. Ma suudan ülekandega krooli (catch-up crawl) ujuda väga pikalt. Ja eesmärk oligi "suuta järjest krooli ujuda".

4) Ei. Ma ei suuda ujuda päris krooli ega selili. Selili ujumise võimetus on vist mingisugune puue. Võimalik, et tegelen sellega sügisel edasi. Või ei? Selili ujuda on niikuinii vastik, pole mingit mõtet seda kuidagi paremini selgeks saada.

5) Jaa! Ma naudin ujumist nii nagu ei iial varem. See on samasugune kaif nagu jooks või uisutamine või rattasõit. Mina. Liigun. Iseenda. Jõul. Edasi. !!!!


Nädal alguses oli sant ilm. Mul on kevadest alles Mustamäe ujula 10 x kaart. Käisin ujusin siis kilomeetri toda pool-krooli. 26 minutit. Loodan, et ma ringe õigesti lugesin.

Vahepeal olen käinud paaris järves (Pahkla, Viitna Kõverjärv, Viitna Pikkjärv) ja meres.

Täna - Väinjärves. Ujusin 2 km. Risti üle järve, siis idatippu, tagasi. Rohkem konna, aga lõpus päris palju krooli. Aega ei võtnud, kuid liikusin üsna virgalt. Ära ei väsinud. Isegi sellist tunnet ei tekkinud, et võiks. Kogu aeg oli hea.

Ja see viimane on tegelikult ainus, mis loeb!

Muuga sadam. Tundmatu autori töö