Linnainimese nädal
Morgie küsis "mis suures linnas uudist?" Võtan ja panen oma väikese isikliku mätta otsast kirja, mis eelmisel nädalal juhtus ja tehtud.
On Pärdi päevad. Käisime Viimsi Püha Jaakobi kirikus kuulamas - "Pärt ja Tormis". VHK keelpillorkester, viiulil solistiks imelaps Hans Christian Aavik ja Rasmus Puur. Hurmav.
Oli Kirjandustänava festival. Sisuliselt koduõuel. Käisin ja ajasin lapsed ka kaasa. Kirjandust ei tarbinud, sest rohkem raamatuid ma ei taha ja Tõnu Õnnepalu jutt ajas mu vaid uniseks.
Festivali ühes otsas oli Jää-ääre kontsert, teises Vennaskonna oma. Jää-äär pole mulle, kuid Vennaskond on nunnu. Kuulasime koos naabrinaisega, kes rääkis, kuidas Trubetsky kunagi talle koju voodi peale sisse kräššis.
Käisime aerulauaga Raku järve peal sõitmas (Männikul). Pikk tiir, nägime Männiku hiidrahnu ja Sildaru hüppemäge. Lõpetasime pimedas.
Käisime aerulauaga Mustjõe peal sõitmas (see on Kesk-Kõrvemaal). Mustjõgi on seal vaid nire. Ronisime üle sissekukkunud puude, kohalikud tegid reklaamfotosid. Lõpetasime pimedas.
Käisime aerulauaga Pirita jõe peal. See oli põhjalik ettevõtmine! Peterburi maantee sillast Lükatini. Jõgi on madal, kogu aeg oled põhja peal kinni. Osa rahvast sõitis süstadega, mina + J siis lauaga. Vesi oli soe ja sõita väga mõnus, kuid aega läks palju - 3.5 tundi.
Ühel õhtul käisin jalgrattaga sama Pirita jõe lõigu ümber luurel, et kas saab üldse sõita. Ukerdasin ürgoru sees ja servades, pidasin Peeter Suure (nimelise) merekindluse raudteesilla peal vene noorpaarile ajaloo-loengu. Ma ei saanudki aru, kas nad seal tülitsesid või suudlesid. Igatahes kuulasid mu konarlikku vene keelt küll. Lasnamäe uue rattamagistraali sõitsin ka läbi. Tallinna linnavalitsuse liiklusalane asjatundmatus ajab mu iga kord nutma.
Käisime Kaberlas mustikal. Tahtsime pohli, aga neid polnud, mereäärses metsas mingid kribalad ainult. Kuid mustikaid saime uhkelt. Õhtul puhastasin nad ära - kaks tundi - ja K pani sügavkülma. Mustikale võtsime kaasa kaks enda ja kaks võõrast last, oli väga lõbus. Haapse rändrahnud vaatasime ka üle, Kandukivi ja Augu suurkivi. Käisin meres ujumas, diagnoos - vesi on külm.
Ühel õhtul käisid külalised, oli väga meeleolukas. Mistõttu mul said laste õhtusöögi pannkoogid valmis kell 0:20. Tulge aga veel ja jälle, Kati Islandi õlu tuleb ära juua :)
Selline hilissuve nädal siis.
Õhtud on pimedad, kuid nii vesi kui õhk päeval soojad.
 |
| "Vennaskond" Tammsaare rõdul |
 |
| Kati Pirita jõel stiili näitamas |
18 comments:
Kauri tegemistest lugemine väsitab mind rohkem ära, kui paljas mõtegi sellest, et sel reedel on üks kontsert, kuhu ma võibolla tegelt tahaks minna, aga ma ei tea, kas ma jaksan.
KUSTKOHAST võtavad inimesed sellise energia ja jõu?
Ehhh :)))
a) Tuled töölt, pea käib ringi, lähed rattaga sõitma, et end tuulutada lihtsalt
b) Naine ütleb, et meil on tänaseks kontserdi piletid, vuttvutt lips ette ja minek
c) Putru tahad? Moosiga või marjadega? Selge, siis lähed metsa ja korjad
d) Külaliste võõrustamise detailidest võib aga jutustada lugeja A.
Ongi kogu "jõud" :)
mis sellel Lasnamäe rattamagistraalil siis viga on? piilusin Mitte-Tallinna kontolt, tema küll rõõmustas.
Peeter I on mu isiklik vaenlane, eriti pärast seda, kui ma sain isiklikult ronida Viljandi lossivaremetes ja Valmiera kindluse kividel. Ta lasi ju veel linnu hävitada, eijah?
Kyll teil on seal kultuurne. Annab ikka osaleda.
Merekindluse asjus kasutati Peeter Suure nime ainult brändinguks, sama hästi oleks võinud ka Lembitu-nimelise kindluse teha. Ainult et PS nime abil sai tsaari kassast rohkem miljoneid küsida. Lisaks olid Romanovid valitsev dünastia ja ei olnud viisakas neist oma poisi nime kasutamise eest raha küsida, Lembitu estate oleks tsaaririigi tühjaks lüpsnud.
Lisaks elan ma Peeter Suure rajatud pargi servas. Ilma temata oleks siin kõik üks Lasnamäe puha.
Notsule Lasnamäest, copy-paste mu enda jutust FB vastavas grupis.
Märgistus, teavitus, nähtavus.
Kuidas saaks Tallinna rattaprojektidesse need teemad sisse?
Sõitsin eile uue Lasnamäe ratta-magistraali läbi. Kiitus tegijatele, Uuslinnast Priisleni on üsna mõistlik rattatee nüüd olemas. Mõlemas otsas on natuke veel teha.
Kuid tõrvatilgana puudub MISTAHES tähistus.
Rattatee alguse lähedal ole ühtegi viidet, et siit saab kuhugi. Ise pead tee otsa Uuslinna majade vahel üles otsima.
Ristuvatel teedel (ei päris tänavatel ega kergliikluse radadel) ei ole ühtegi silti, et siit läheb Lasnamäed läbiv rattatee.
Rattateel endal ei ole ühtegi silti, et siit saab jäähalli või Tondiraba parki või Piritale või üldse kuhugi.
Märgi 557 "Lõikuv jalgrattatee" varud on linnal ilmselt otsas, neidki oli väga vähe.
Ja teiseks - nähtavus ristmikel. Seal on kõikjal hekid. Tore! Aga kahe tee ristumisel ulatub hekk nii kaugele kui võimalik, ehk siis varjab kogu ristmiku ära. Kuna ka ristumise märki pole, on ristmikud täiesti ootamatud mõlemalt poolt tulijate jaoks.
Kel on sidemeid Tallinna (või mistahes muu omavalitsuse) projektide tegijate seas - palun pange neile südamele, et märgistus ja viidad oleks iga kergliiklustee osa!
Tallinna ajaloost ei tea ma midagi, vabandust sajanditega möödapanemise eest.
Hea, et t1blade sõdadest meile midagigi järgi jäi.
Olen jah väike vastik olmenats.
Mille kohta see viimane nüüd käis?
Peeter käis enne tsaariks saamist Madalmaades laevaehitust õppimas ja siis hakkas Venemaale merelaevu ehitama. Ainsas tollases vene meresadamas - Arhangelskis. Seejärel oli vaja impeerium mõne mereni välja venitada. Musta mere suunas oli Türgi ees, seega Läänemeri. Peeter leppis Saksamaaga (August Tugevaga) kokku ja läks Rootsi käest Narvat ära vallutama. Aga Rootsi osutus nõrgemaks kui arvatud, nii et Venemaa sai lisaks Ingerimaale ja Eesti ja Liivimaa. Mispeale Peeter rajas oma naisele Katariinale Tallinnasse Katariina oru, kus ma nüüd siis elan.
Eestil vedas, sest Balti rüütelkond suutis Põhjasõja lõpus (1710, 1712, 1720 aastate lepingud) säilitada Balti erikorra. Sellega säilis balti-saksa aadel, saksakeelne asjaajamine, luteri usk, mõisate süsteem, linnadele jäid ka mingid õigused päris Venemaa linnadega võrreldes.
Ilma Balti erikorrata oleks meil olnud vene keel ja õigeusk ja tugev tsaarivõim. Mingit eesti keelt ega kultuuri ega Eesti riiki poleks saanud tekkida.
Eesti riik ja kultuur võlgneb oma olemasolu kahele asjaolule:
1700. aasta Narva lahingule, mille Rootsi väed ja Karl XII uskumatul kombel, ilmataadi ja Jumala abiga võitsid. Oleks vene väed võitnud, oleks Peeter teinud Narvast kogu Venemaa pealinna, eestlasi oleks oodanud ingerlaste saatus - täielik venestamine. Peeter võttis Narva ära neli aastat hiljem, aga selleks ajaks oli ta juba rajanud Peterburgi ja pealinn läks lolli kohta - Neeva jõe deltasse. Narva oma koskede ja suure barokse kesklinnaga oleks olnud väga palju parem pealinn, aga näe, meil vedas.
Balti rüütelkondadele (Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad), kes tulid Põhjasõjast välja Balti erikorraga.
ma tean, et mul on endal ka blogi, aga postitan ikkagi siia, mida mina eelmisel nädalal tegin:
- käisin raamatuesitlusel/esinemisel/mis iganes tegelt on sellise asja nimi, kui keegi on kirjutanud raamatu ja siis teeb terve tuuri, kus keegi intervjueerib teda saalitäite inimeste ees enamvähem raamatuga seotud, aga ka muudel huvitavatel teemadel. raamat võib, aga ei pruugi olla piletihinna sees, seekord oli, Rory Stewart, "Politics On the Edge"
- sain kokku teiste gaidijuhtidega ja panime sügissemestri plaanid enamvähem paika
- käisin viis korda ujumas (oleks käinud rohkem, aga palava ilma tõttu ei pääsenud nädalavahetusel tiikidesse löögile ja mul oli nohu ka)
- käisin korra joogas (oleks rohkem käinud, aga palava ilma tõttu oli spordiklubis liiga palav selle jaoks)
- käisin Bletchley Parkis, teist korda kuu aja sees, ja ei saa ikka aru, mismoodi kõik need koodimurdmismasinad ikkagi töötasid
- käisin ühes kodulinnaosa mahajäetud majas moodsa kunsti näitusel. kunst oli meh, maja oli äge
- küpsetasin kaks ploomikooki
- püüdsin päästa oma kompostiusse, kellele olin sellise palava ilma kohta liiga palju süüa andnud ja kõik läks roiskuma. veel pole kindel, kas jäävad ellu.
vot selline elu siin meie suures linnas. kuumalaine ja nohu andsid õnneks mõlemad tänaseks järele, uuelt nädalalt ootan rohkem ujumist ja et ussid taastuksid ja et ma jõuaks Rory raamatu lugemiseni (aga ma ei saa, sest mul on üks baltisakslaste raamat pooleli ja jah, ega meil vist poleks nendeta üldse mingit elu olnud tõesti).
Linnas melu käib! Mida suuremas, seda kiirematel tuuridel :)
Ka Vahtsõliina kindluse lasi peeter purustada.
Rääkimata mitmest miljonist lõunaeesti rahvaste inimestest, kes surnuks piinati v lihtsalt maha löödi. Liivlastest jäi ju väga vähe järele, võrukesija setosid lihtsalt ei loetud korralikult, järgnes veel mitu sõda ja see pidev kriis ja syvavaesus annab inimeste meelelaadis siiani tunda... ja mina isiklikult olen yks viimaseid elus oleva igapäevaselt kõneleva võrukeste põlvkonna esindaja. Rahva elujõud oleneb sellest, kui paljudel õnnestub hulludel aegadel ellu jääda. Mu lapsed enam ei kõnõle.
Kindluste purustamine on okei. Ühiskonna ootus sõjapealikele ongi, et minge, vallutage ja purustage. Seda nad õpivad koolis ja treenivad õppustel. Pärast pannakse Wikipediasse, et oli tubli tsaar, purustas ja vallutas virgalt.
Ehk siis kindluste purustamine on ikka positiivne tegu.
Rahvaste välja suretamine. Kui eestlaste asemel oleks hulk killukesi - liivi, ingerisoome, võru, setu, saare - siis meid enam ei oleks. Kultuuriautonoomia jaoks peab see autonoomne üksus olema piisavalt suur.
Halva kaasaegse näitena võib vaadata saame, mis on jagunend ranna- ja mäesaamideks ja veel sajal eri viisil. Suur piirkond, hõre asustus, ühtsust ei ole ei keeles ega poliitikas. Ja nii nad välja surevad.
Ehkki viimased uudised Lapimaalt on huvitavad ja teistpidised.
Oleneb, kummalt poolt sa ajalugu vaatad. Raamatuid kirjutavad võitjate kroonikud, mahalöödud vaikivad. Mul on nö veealune vaade, isiklik trauma vigaseks piinatud inimestega ja nende protsesside sees elamisega, ära pane tähele. Seetõttu ma näengi asju alati teiselt poolt, mitte ägedate kuttide poolt :)
Meil on olnud piisavalt rahvast kõigi paikkondlike eripärade säilitamiseks, aga paraku teeb rahuajal oma töö mitte massimõrv, vaid inimeste instinktiivne soov olla tugevamate poolel, trendikas ja moodne, kõnelda ja käia nagu nemad. Ma vist olen väga neuroeriline oma vanaema lutsi ja paikkonna võru keele juures, isegi oma algselt eestikeelsena kirjutatud rokenrolle tõlgin maakeelde ymber, kui aega on 😀😃
Musikaalse inimesena näen väga selgelt seda, et enamikul inimestest on probleeme mitme keele yhekorraga protsessimisega. Keeltel on erinevad struktuurid ja inimestele ei mahu need pähe ära. Seega valitakse see, mis on kasulikum, ja teine kaob kiiresti. Soome on täis minuealisi ja nende juba täiskasvanud lapsi , kes eesti keelt enam eriti ei räägi, võru keele mäletamisest ärme yldse unistagi.
Eks ta nii on. Lisaks see, et sõjas on naised *alati* kaotajate poolel.
mõnikord purustavad kindlusi ka kohalikud, vt näiteks, mis Jurjevi linnusega juhtus.
Tollesama Peeter Suure ***nimelise*** merekindluse objektid lasid venelased ise õhku I ilmasõja alguses siitkandist taandudes. Niipalju kui suutsid - betoonist laed on 6 meetrit paksud. Maastikul on see kõik alles, lihtsalt katki.
Post a Comment