Täiesti meeltülendav nädalavahetus

Reede õhtul käisime Iidaga kontserdil. Kalamaja segakoor ja Mikk Dede Pelgulinna Peeteli kirikus. Imeilus. 

Laupäeva päeva sahmisime ja koristasime, kodu sai palju kenamaks. (See on vaid osalt hea. Hulk tegelemist vajavat kraami on nüüd silme alt ära ja jääb tegelemata.)

Päeval käisin vast-avatud Kadrioru väljakul uisutamas. Küll oli mõnus!!! See on muidugi väike ja jää on nagu on, aga väga tore ikkagi.

Õhtul tulid külalised. Lugesime kokku 26 tükki :) Teame täpselt, sest mina pidin nad jooksvalt "ekseli tabelisse" panema. Kõik karvased ja sulelised - töökaaslased, matkasõbrad, niisama tuttavaid - said hästi läbi. Kass kasutas olukorda ja varastas - 20 inimese silme all - laualt sinki. Külalised keelamise asemel pildistasid seda :) Ehh :) 

Kass venib kui kummipael :)

Pühapäev. Ööbima jäänud külalistega sõime kõigepealt mõnusa ja rahuliku hommikusöögi. Siis läksime Kõrvemaale suusatama. Imelineeeee. Suurepärased rajad, kaunis mets, paras ilm. 

Nüüd on kodu täis juustu (eelmine kord sõime seda vähemalt kuu aega takkajärgi), seeni-kišši, uut veini, head tuju, talvist helgust. Aitäh sõpradele!

Mina ja kasemets 19 km raja poole peal

Uisurohkelt

Mari tuleb alles vastu hommikut koju.
Ema: "Armas laps, kus sina ometi olid???"
Mari: "Juku pool noh."
Ema: "Mida te seal tegite???"
Mari: "Ma päris täpselt ei tea, aga igal juhul saab sellest minu uus hobi!"

Mul on täpselt sama tunne, ainult et Juku asemel on Raku, järv.

27. jaanuaril oli mul sünnipäev. Ei teinud pidu ei tööl ega kodus, vaid läksin Lasnamäele. Ostsin kahe tunni pileti ja uisutasin, uisutasin, uisutasin. Elus esimest korda staadioniring - 400m - selg ees, tagurpidi.

28. jaanuaril kutsusin sugulased sinnasamma Härma uisurajale. Häda ja hilinemisega jõuti kohale. Uisud alla ja jääle! Ja kõigil, KÕIGIL läks nägu naerule. Ka neil, kel enne oli "ma ei oska, ma ei jaksa, ma ei taha, ma ei suuda!"

29. jaanuaril aga norisin ma end KK-ga päris jää peale. Raku järv Männikul. Päris suur - üle 200 hektari. Sügav. Üksi poleks ma julgenud minna. K-l on jääpiigid ja naasklid ja kogemus.

Sõita oli ÜLIMÕNUS. Alguses olin veidi koba. Kuidas mu hokiuisud jää peal käituvad? Noh - suurepäraselt! Konarused ja õnarused ja praod ei olnud üldse mureks. Kalameeste aukudest sai mööda (hokiuisk ju manööverdab). Ele andis mulle kepid, ka neist oli abi.

Mõõtsime jääd. Piigiga läbi murda ei suutnud. Kalameeste august mõõtes sain üle 25 cm (rohkem kui minu vaks). 
Tegime Rakule ringi peale, käsime igas sopis, nägime Kelly Sildaru lapsepõlve hüppemäge.

15-16 km. 

Et siis kolm päeva uiskudel: üksi, sugulastega, ja lõpuks "päris jää" peal. 

Tahan kohe veel ja veel!

Õppida on mul muidugi veel palju. Ma sõidan staadionil ideaalse jääga 12-14 km/h. Matkajad sõidavad avatud jääl pikki otsi - kümneid kilomeetreid - poole kiiremini. Ma ei oska pidurdada, pöörata ega veel palju asju. Aga no küll tuleb :)