Muljeid Hiina köögist

Riisiterrassid, Longji piirkond

Panen siia oma muljed Hiina köögist. Ma muidugi ei hakka seda kirjeldama, selleks on artiklid ja raamatud. Kirjeldan ainult mulle ootamatuid aspekte. Ja annan endale aru, et me nägime vaid tohutu ja mitmenäolise riigi ühte nurgakest ühel hetkel.

Me sõime matka ajal 3 korda päevas - hommik, täismõõdus lõuna, õhtune orgia. Lõuna ja õhtu tähendasid üldiselt 8-10 eri toitu. Lisaks käisime Pekingis söömas sojapiimabaaris ja vene restoranis.

Efektiivsus
Meid oli grupis kaheksa, lisaks giid + eessõitja + autojuht. Kümne inimese jaoks tegi üks kokk täismõõdus pidusöögi poole kuni ühe tunniga. Lääne köögis kulub sama toidukoguse tegemiseks mitu kokka ja mitu tundi.
Saladus on wokkimises, mis on lihtsalt nii kiire söögitegemise viis. Riis ja/või supipuljong pannakse keema. Siis hakkab kokk järjest roogi tegema ja lauda viima. Iga paari minuti tagant tuleb uus toit. Leek wokipanni ümber käib kõrgelt, lääne inimene on mures - tuleoht! Kuid tulemus on maitsev, kiire ja töömahu mõttes super ökonoomne.
Wokkimise kõrvalnähuna on toit magusalt õline ja üle söögikoha levib praadimise hõng.

Tofu ja kõrvits
Me kõik hakkasime armastama tofut ja kõrvitsat. Kõrvits kasvab kõikjal, vabalt või ka hotelli sein olla eri sorti kõrvitsaid täis. Tofut on palju erinevat, aga põhilised on tavaline pehme tofu ja tofunahk.

Kogu kana läheb potti
Mõned korrad löödi meie jaoks maha värske kana ja keedeti puljongiks. Kana raiuti tükkideks kogu täiuses. Pidulauas on suur pott, milles ujuvad naha ja kontidega kanatükid, kanajalad, -pea ja -pepu. Võtad ja lutsutad puhtaks.

Mitte miski pole päris värske
Hiina köök ei tunnista töötlemata toitu. Kõik peab olema kas kuumtöödeldud, marineeritud või muul viisil üle käidud. Kas selle taga on hügieeninõuded või mis? Ei tea. Aga köögiviljad (kurgiribad ja ürdid) tulid lauda alati keedetuna või marineerituna.
Ainus erand sest reeglist oli talisibul, mida pandi toidu peale nii nagu meil.

Piim / sojapiim
Lõuna-Hiinas piima sisuliselt pole. Põhjast tuuakse piimapulbrit, aga üldiselt on see piimavaba kööki. Jäätist küll müüakse, aga ma väga ei taha teada, millest seda tehakse.
See-eest sain sojapiima. Suvakas töölis-sööklas, hommikusöögiks. Nägin suurt valge ollusega tünni ja lasin endale sealt klaasi jooki kallata. Magus ja imelik, jõin ära, aga rohkem ei taha.

Ühetaolisus
Meie sõime üsna rikkalikult, aga tavaline toit taandub ühele kahest: riis millegagi, riisinuudlid millegagi. Käisin linnades ja vaatasin kõrtside menüüsid - sama, sama, sama. Lõpuks tekkis sellest (ja kanasupist) kerge tüdimus. Ja me olime seal vaid nii vähe aega!!!!

Supp valmib otse lauas
Mitu korda saime lauda kanasupi, milles vaid kana + puljong, ja komponendid. Igaüks võis neid siis kas suurde potti juurde panna või omaenda kausis endale privaatset suppi komponeerida. Vastavalt asjade lisamisele sai supp kogu aeg veidi uue maitse. Huvitav - võtad supp ja saad tavalise puljongi, siis sokutab kaaslane potti kilo tšillipipart ja järgmine võtt samast pajast on tuliterav.

Sojakastet ei saa, 

sest Hiina köök põlgab seda. Soja lisamine on nagu meil ketšup, koka solvamine. Tõsi, mõnes kohas seda siiski sai.

Kanad ja pardid ja munad
Kanu on kõikjal ja nad on pigem vabapidamisel. Parte on ka igal pool. Tiivad on neil kärbitud, et ära ei lendaks. Nii et kanaliha on alati olemas, värske ja "mahe".
Samuti on kõikjal muna; pidusöökide üks käik oli tihti omlett.
Parti saime ja oli väga hea. Aga pekingi part on nii spetsiifiline toit, et seda me ei saanud ja pärast kirjelduse kuulamist (nuumpardid) ma ei taha ka. Sobib mulle hotelli kõrvalt riisipõllult võetud part ka.

Kalad ja vee-elukad
Olime merest kaugel, kuid kalu püütakse Hiinas igast kraavist. Nägime, kuidas otse hotelli ees visati võrgud vette, kasutades paadiks auto siserehvi sisse pandud alumiinium-kaussi. Siis visati vette veidi kive, et kalad liikuma saada. Ja siis tõmmati võrgud välja. Tulemus - kartulikotitäis suuri kalu.
Ehk siis kala ja muid veeloomi saime ka.

Peenutseda pole vaja
Võtad kanatüki, rebid naha ära, lutsutad paljaks ja... siis mis? Kuhu see panna? Eraldi taldrikut selleks pole.
Kohalike vastus: lauale. Toidukausi ümber kerkib süües väike prügimägi. Eestlane aga nii ikka ei saa, paneb kasvõi paberi alla. Kui hotellis sõi hiina grupp ja meie, siis meie laud oli pärast "korras", hiinlaste oma ujus lagast. Aga nii ongi kombeks.

Riis tuuakse viimasena
Teoorias peaks kõhu kõigest muust täis saama. Riis tuuakse seetõttu lauda viimasena, et ei jääks muljet, et "perenaine" tahab külaliste kõhud odavat tärklist täis sööta. Mitu korda olime hädas, et tahaks juba riisi kätte saada, et kastmeseid toite sellega koos süüa, aga riisi ei tulnud ega tulnud.

Hommikusöök? pole kuulnud
Hiinlased ei tunnista mõttekäiku, et hommikul süüakse teisiti kui lõunal-õhtul. Nii hotellides kui töölissööklas luristati ka hommikul nuudlisuppi.

Magustoite ei ole
Vene inimene mõtleb toidust võtmes "supp, praad, kissell". Kuid magustoite me peaaegu ei saanud. Küpsetatud banaane mõned korrad. Need olid väga head. Kuid tundub, et magustoit on midagi ebatavalist.

Kireviljad
Matkasime kireviljade (purpur-kannatuslill, granadill, inglise passionfruit) küpseks saamise ajal. Neid tassiti põldudelt alla kaelkookude, rollerite ja veoautodega. Ja muidugi müüdi. Ostsime ja nautisime. Ma sain isegi spetsiaalse plastikust tööriista granadilli lahti lõikamiseks :)
Nimest: https://kultuur.err.ee/692963/sonasauts-kirevili

Nahkhiired, kärnkonnad ja vaglad
Käisime turul. Seal müüdi suhtkoht kõike. Elus nahkhiiri ei näinud, aga küllap oleks saanud. Kõige veidramad olid mesilaste (või herilaste) vaglad, elusad, suurtes kärgedes.

Kassid-koerad

Saime teada, et kassi ikkagi ei sööda, ja hobust ka mitte, kuid koera küll. Restoranides seda küll ei saanud ja ilmselt enamik inimesi ikkagi igapäevaselt koera ei saa. Koormaloomi / tööloomi peeti varem räpaseks, ka veiseliha ei söödud. (Meenutab kuidagi Kaukaasia arusaama, et oma laste emaga seksida on ropp.)

Toidulauda pildistada ei saanud,

sest erinevalt lääne köögist ei tekkinud kunagi hetke, et "toit on nüüd laual". Selleks ajaks, kui pooled road kohal olid, olid esimesed vaagnad juba tühjad ja laual kerkisid kanakontide virnad. Riisi saabumiseks oli laud kui väike prügila. 

Vürtsid

Teravad piprad on Lõuna-Hiinas hinnas; neid kasvatatakse ja müüakse igal pool. Nägime nii piprataimi kui kuivavaid pipraid. Toidu juurde anti kauss või paar teravat kastet. Kuid ilma pipart lisamata olid kõik toidud üsna leebed ja lihtsalt maitsvad.

Kulinaaria-huvilised kaaslased ostsid vürtse kilode kaupa Eestisse kaasa. 

Alkohol

Hele õlu oli tavaline söögikõrvane nii meile kui kohalikele.

Lisaks ostsime kangestatud (riisi-) veine. Saime igasugused vedelikke - heledad ja tumedaid, kangemaid ja lahjemaid. Juua võis, aga üleliia maitsev ei olnud neist miski. 

Tänavatoit

Guilinis oli suur tänavatoidu ala. Enamik pakutavat oli mulle võõras ja millest sain aru, ei tundunud maitsev. Tiku otsa pandud magusad lihatükid, mingid pätsid, paneeritud... ei teagi mis. Võtsin tüki pannkooki, see oli hea. 

Kasvatati ja müüdi tänaval maisi.

Eesti mõistes "hiina toitu" 

ei saanud me üldse kordagi. Magushapu kastme sees lihatükid - sellist toitu lihtsalt polnud :) Kõige lähem oli viimase õhtu orgia. Kuid ka siis toodi esimeseks mingi pruun rõngas, mis meenutas korraga keeksi ja rulaadi. Tegelikult oli see aga baklažaani-vorm ja ülimaitsev :) 

Head lisalugemist keisri söögi kohta saab siit: https://multimedia.scmp.com/culture/article/2158740/forbidden-city/life/chapter_03.html

Kanasupp koldes tare põrandal, meie istume pinkidel selle ümber

Tavaline söögikoht

Peaaegu küps riis

Pardid Pekingis

Vaglad turul, elusad

Vaglad turul, lähedalt

Surnud käsitiivalised

Kokteil riisiviina, kohvi ja riisiteradega

Lennunduslikke sekeldusi Aasia suunal

Eelmine osa - Aafrika:
https://kurinurm.blogspot.com/2022/11/lennunduslikke-sekeldusi-aafrika-suunal.html

Lennuplaan:
 3. oktoober kell 06.00 TLL - FRA (Tallinn - Frankfurt), Lufthansa
 3. oktoober kell 15.25 FRA - PEK (Frankfurt - Peking), Lufthansa
 6. oktoober kell 16.00 PEK - KWL (Peking - Guilin), Air China
14. oktoober kell 21.00 KWL - PVG (Guilin - Šanghai), Juneyao Airlines
15. oktoober kell 08.50 PVG - HEL (Šanghai - Helsingi), Juneyao Airlines
15. oktoober kell 14.15 HEL - TLL (Helsingi - Tallinn), Finnair

Viimasel hetkel loobusin äraantavast pagasist (oli piletite hinnas) ja võtsin väikese kohvri. Sinna sisse mahtusid rattakiiver, jalgrattakott, matkatossud, riided, tagasi tulles veel paar suveniiri.

Kõikidel pikkadel (üle Aasia ja Hiina sees) lendudel sebisin end akna alla.

Lend Pekingisse läks hästi. Vaatasin maid enda all, lugesin raamatut, magasin - superluks. LH väljalend hilines (1), sest soe toit oli kadunud ja seda tuli oodata :), aga piloot tegi selle taganttuulega tasa.

Lend Guilini algas kollase alarmiga minu kohvri suhtes. Süüdi olid rattalambi akud. Neljast võeti kaks ära. Tagantjärele tarkusena - oleks akud olnud lambi sees, oleks vist olnud okei. Aga ma kartsin, et lamp läheb kotis põlema, võtsin akud välja ja nii nad skännerile vahele jäidki. Suur akupank samas kotis oli aga okei...

Siis hilines (2) Guilini lend terve tunni, istusime Pekingis lennukis. Sellest polnud muud häda kui et meie autojuht pidi meid lennujaamas ootama.

Guilin - Šanghai algas samuti kollase häire-tulega. Seekord ei sobinud mu jalgratta "kuuskandid". Võtsin küll kaasa kõige väiksema komplekti, aga ikkagi - tööriistad on keelatud! Kurb, sest see oli suveniir, pärit Californiast Mountan View asula rattapoest, El Camino Real'i nurga pealt. Jäid turvakontrolli töötajale, ehk on tal neist abi vähemalt, jalgrattaga sõidavad Hiinas kõik.

Šanghais oli mul terve öö aega. Seega läksin linna peale. Lugejale hoiatuseks, et ei metroo ega maglev Šanghais öösel ei tööta, ainus transa on takso, öine taks kesklinna on 200-400 RMB. Hulkusin Bund'i ümber ja jäin mingisse labürinti lõksu ja tundsin end üldse hästi.

Šanghai - Helsingi lend oli üsna tühi, umbes 25% täituvusega. Ja see sõitis sirgelt üle Venemaa!!! Istusin nina vastu klaasi. Aknast olid näha Ida-Hiina meri, Šanghai, Peking (lennuk tegi selle kesklinna ümber kaare), Hiina müür (panin lennuki asukoha Locuse offline kaardi abil täpselt paika ja nägin müüri orbiidilt ära), Põhja-Hiina ja Mongoolia mäed, Baikali järv, Angara jõgi, Irkutski linn, Obi jõgi.

Aga lend hilines (3) !!! Ja jäin Tallinna lennult maha. Nii et virelesin terve päeva Helsingi lennujaama non-Schengeni alas. Seal on magamis-ala, aga und ei tulnud.

Lõpuks hilines (4) ka Tallinna lend, ligi tunni!!!

Lendasin tagasi seega 37 tundi - hotellist (Yangshuo Secret Garden) välja Eesti aja järgi kell 9 laupäeva hommikul, koju pühapäeval kell 22. Olin täiesti sooda. Pakkisin kohvri lahti, jutustasin veidi kodustega ja jäin haigeks. 

Pekingi äärelinn

Kas pole nunnu! Graafikat nad seal oskavad.

Vähemalt on inglise keeles, aitäh!

Mongoolia (või Põhja-Hiina ehk Sise-Mongoolia)

Ah???

Baikali järv, vasakus servas Angara jõe algus

Obi jõe keskjooks (vist)

Napikad

Laupäeval vahtisin roolis olles telefonist kaarti ja sõitsin teelt välja, teepervele. Kiirus oli ligi null, aga tee ääres oli järsk kraav. Veel pool meetrit ja auto oleks sellest alla vajunud. 

Samal õhtul tegin Vesivärava kõnniteel sammu kõrvale, prügikasti poole. Minust lendas mööda tõuks, nii et tundsin riide puudutust vastu ennast. Rahvas ümber ahhetas - inimesi oli tänaval palju, kõik kõndisid valgusfestivali poole.

Klassi lastevanemate koosolek

Elu esimene väljaspool 21. kooli.

Vbl olid eelkoolis ka koosolekud? Kõik kolm last käisid Vilmsi tänava lasteaias ja VHK eelkoolis.

Aga nüüd on üks mujal. Sellessamas koolis, millest ma käisin 1. klassi eel tema sisseastumise pabereid tagasi nõutamas :)

Oli väga sümpaatne igatahes.

Linnainimese nädal

Morgie küsis "mis suures linnas uudist?" Võtan ja panen oma väikese isikliku mätta otsast kirja, mis eelmisel nädalal juhtus ja tehtud.

On Pärdi päevad. Käisime Viimsi Püha Jaakobi kirikus kuulamas - "Pärt ja Tormis". VHK keelpillorkester, viiulil solistiks imelaps Hans Christian Aavik ja Rasmus Puur. Hurmav.

Oli Kirjandustänava festival. Sisuliselt koduõuel. Käisin ja ajasin lapsed ka kaasa. Kirjandust ei tarbinud, sest rohkem raamatuid ma ei taha ja Tõnu Õnnepalu jutt ajas mu vaid uniseks.

Festivali ühes otsas oli Jää-ääre kontsert, teises Vennaskonna oma. Jää-äär pole mulle, kuid Vennaskond on nunnu. Kuulasime koos naabrinaisega, kes rääkis, kuidas Trubetsky kunagi talle koju voodi peale sisse kräššis.

Käisime aerulauaga Raku järve peal sõitmas (Männikul). Pikk tiir, nägime Männiku hiidrahnu ja Sildaru hüppemäge. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Mustjõe peal sõitmas (see on Kesk-Kõrvemaal). Mustjõgi on seal vaid nire. Ronisime üle sissekukkunud puude, kohalikud tegid reklaamfotosid. Lõpetasime pimedas.

Käisime aerulauaga Pirita jõe peal. See oli põhjalik ettevõtmine! Peterburi maantee sillast Lükatini. Jõgi on madal, kogu aeg oled põhja peal kinni. Osa rahvast sõitis süstadega, mina + J siis lauaga. Vesi oli soe ja sõita väga mõnus, kuid aega läks palju - 3.5 tundi.

Ühel õhtul käisin jalgrattaga sama Pirita jõe lõigu ümber luurel, et kas saab üldse sõita. Ukerdasin ürgoru sees ja servades, pidasin Peeter Suure (nimelise) merekindluse raudteesilla peal vene noorpaarile ajaloo-loengu. Ma ei saanudki aru, kas nad seal tülitsesid või suudlesid. Igatahes kuulasid mu konarlikku vene keelt küll. Lasnamäe uue rattamagistraali sõitsin ka läbi. Tallinna linnavalitsuse liiklusalane asjatundmatus ajab mu iga kord nutma.

Käisime Kaberlas mustikal. Tahtsime pohli, aga neid polnud, mereäärses metsas mingid kribalad ainult. Kuid mustikaid saime uhkelt. Õhtul puhastasin nad ära - kaks tundi - ja K pani sügavkülma. Mustikale võtsime kaasa kaks enda ja kaks võõrast last, oli väga lõbus. Haapse rändrahnud vaatasime ka üle, Kandukivi ja Augu suurkivi. Käisin meres ujumas, diagnoos - vesi on külm.

Ühel õhtul käisid külalised, oli väga meeleolukas. Mistõttu mul said laste õhtusöögi pannkoogid valmis kell 0:20. Tulge aga veel ja jälle, Kati Islandi õlu tuleb ära juua :)

Solarises oli Tokumaru Jaapani turg. Ch. müüs seal oma kimonoid ja üldse vana riidekraami. Me läksime "niisama korra läbi", sest Kati ja Iida ja J. olid eelmisel õhtul privaat-sessioonil oma kimonod juba välja valinud. Aga turul olime ligi kolm tundi! Hästi tore oli. Kommertsüritus, muidugi, aga fänne täis nii ühel kui teisel pool letti, tuttavad siin ja seal.

Selline hilissuve nädal siis.
Õhtud on pimedad, kuid nii vesi kui õhk päeval soojad.

"Vennaskond" Tammsaare rõdul

  

Kati Pirita jõel stiili näitamas

Rail Baltica rattaretk, Rapla - Tallinn

Käisime RV eestveol vaatamas Rail Baltica / Balticu / Balticsi rajatisi Rapla ja Tallinna vahel. Rajatised on praegu viaduktid ja ökoduktid. Ehk siis suured sillad, mille alla tuleb kunagi trass ise. Sõitsime jalgratastega nende all, peal, ümber. Seltskond - insenerid ja paar muidu uudishimulikku. Mitu inimest oli ise nende objektide projekteerimise või ehitusega seotud. Arutelu oli asjalik, juba rongis Raplasse sain teada, mis on "semi-integraalne sild".

Käisime / nägime Raplast alates:

• Sikeldi viadukt
• Kalevi ökodukt
• Alu viadukt
• Hagudi / Kuku viadukt
• Künka tee viadukt (Viljandi maanteest idas, Loone kandis).
  Sellelt paistis kenasti ära ka Loone ökodukt.
• Urge ökodukt
• Tagadi viadukt
• Tagadi ökodukt - seda me küll sisuliselt ei näinud, valve all
• Tagadi-Kurtna viadukt
• Kirdalu-Kiisa viadukt
• Saustinõmme ökodukt
• Saustinõmme viadukt Tallinna ringteel
• Assaku viadukt Tartu maanteel

Enamik betooni oli alles värske ja puhas, täis joonistamata. Kahetsesime, et meil värvipurke kaasas ei olnud :) Tuhandeid ruutmeetreid haljast betooni ja täielik vabadus. 

Huvitav oli vaadata, kuidas päris ehituse protsessis tekivad bugid. Erinevalt IT omadest valatakse need betooni või kaetakse geotekstiiliga. Aga alles jäävad nad ikka. 

Rattasõit oli päris terav. Sõitsime umbes pooleks asfalt / kruus, olime poris, põllul ja Saku rabametsas. Vahepeal sadas mitu tundi. VÄGA mudaseks sai :) Õnneks oli üsna soe ilm. 

Mul tuli koos linnas sõitmisega üle 100 km. Maastikurattaga. Korralik päev :) Ja sügisese rattahooaja algus. Siiani olen sõitnud ujukatega, täna tuli jope selga panna.

Oli huvitav ja sai targemaks.

Aitäh korraldajale!

Kruusakamehed kruusal

Tunneli lõpust paistab peroon

Arutatakse prits-EPO kasutust

Kas karu jälgi on?

Aerulauaga merel - Lobi neem ja Koolimäe laht

Paar aastat tagasi tegime minu sünnipäevaks matka Lahemaal ümber Lobi neeme. See on Lahemaal, Võsust järgmine poolsaar ida poole. Jaanuaris, merejääd pidi. Oli üli-ilus. Jää oli kivide ümber kauneid vorme loonud.

Täna käisime samas piki merd. Mina ja J sõitsime aerulauaga, L täispuhutava kanuuga. Kolmekesi koos on julgem ja lõbusam. 

Kõige keerukam oli mere peale saamine. Lobi neemel saab mere ligi ainult Võsu-poolsest küljest, mujal on teed kõik suletud ja eramaa. Ka Koolimäe küla juurest merele ei saa. (Kui Loomemajaga hästi läbi rääkida, siis ehk nende krundi kaudu saaks). Lõpuks sõitsime kaugemale Natturisse ja läksime sealt. 

Sõitsime ümber Älvi saare, siis sirgelt üle avatud mere Lobi tipu peale, kiikasime ümber neeme Käsmu poole. Siis Lobi kivikülv ja rändrahnud - suured kivid madalas vees. Oli mõte ka Ulkkari lõugas üle kaeda, kuid ilm läks sombuseks ja tibutas, nii et sõitsime taas risti üle mere "koju" Natturisse. 10 kilomeetrit. Enamik sõitu oli Koolimäe lahel. 

Lahe peal oli nii lainet kui tuult parajalt. Meie lauad ja kanuu said hästi hakkama, olid stabiilsed ja hästi juhitavad. Kõige kaugemas kohas olime lähimast kaldast ~700 meetrit eemal.

Lobi / Saviloo Valgekivi, kõrgus 4.9 meetrit

Saviloo Mustkivi, kõrgus 5.3 meetrit

Poiste rattamatk Setumaal

Tegime kolmepäevase rattaringi Setumaal.
Kuuekesi - neli teismelist poissi, kaks täiskasvanut.
Teistel 160 km, minul 190.
Kolme päeva kohta on seda vähe. Nii et saime mõnuga ringi vaadata, ujuda, jäätist limpsida ja üldse mõnuleda.

Pikem päevik:
https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2023-setumaa-laste-rattamatk

Oli hästi tore. Setumaa on korda tehtud, ilus, sõbralik, avatud. Kõikjal sai inimestega jutule. Muuseumid ja külamajad, kõrtsid ja kohvikud - kõik ootavad külalist. 

Eriti tahaks kiita Piusa koobaste ees olevat Piusa Klunkri kohvikut ja Värskas olevat Seto Man puhkekeskust. Aitäh ja mingu teil hästi! 

Ah ja see onu, kes mulle Mikitamäe lähedal ahjusooja suitsulatika müüs -- sulle ka aitäh!!!

Järgmise aasta sarnane matk tuleb Pärnumaal - Audru, Tõstamaa, Varbla kant.

Hülgel

"Väljasõit metsikute meremaastike keskel olevatele üksikutele saartele kestab kaks päeva, aerutamis kilomeetreid maksimaalselt 30. Ööbitakse telgis, kokatakse rannas, otse lõkke äärest saab ujuma minna."

Nii ka sai. Kaks päeva aerutamist Väinameres, laager laiul, ujumine. Hallhülged, viigrid, kotkad. Hüljeste laul - ulgumine, mis merel kostab kilomeetrite taha. Võimas elamus! 

Hülgeid nägi üsna lähedalt. Mitte päris näost näkku, kuid ikkagi lähedalt. Nemad muidugi nägid meid ka :) Mul oli binokkel kaasas ja see oli hea.

Programm siis selline:

• Väinamere laiud, nii asustusega kui ilma.
• Suurepärane laager, lõke ja maitsev toit. 
• Selge öö, Linnutee ja perseiidide meteoorivool. Lamad telgis ja vahid langevaid tähti :)
• Hobuste rünnak. Suur parv suksusid laamendas me laagris. Kappasid ja tahtsid telke nosida. Jube uudishimulikud, tulid ligi ja panid koonu vastu inimest. Ei kartnud kisavaid ega vehkivaid inimesi. Telgiga vehkimise peale tegid väikse tiiru ja olid kohe tagasi. Taandusime - pakkisime telgid kokku ja kogunesime ringis oma köögi ümber. On vast loomad!
• Ujumine. Vesi oli väga soe, aga ka väga madal.
• Lainetes sõit - vastutuult, külgtuules, tagant, ja "tagant diagonaalis".

Üks tagant laine ajas mu ümber. Mis ma valesti tegin - ei tea - vist lihtsalt tähelepanematu. Laks! ja olin vee all. Põlle ei saanud lahti, aeru lasin käest minema. Giid päästis mu kenasti ära, ainult et süsta tagasi ronisin valesti. Kannaluku ("heel hook") asemel üle saba. Sain pärast sugeda. Aga no ma pole kannaga sisenemist iial proovinud ja ei saanud lihtsalt aru, mida päästja minust tahab. 

Viimased 4 km oli külgtuulega ja lainega. Ma oleks taas napilt ümber läinud, kuid sain end aerutoega kogemata püsti tagasi. Kuid lõpuks hakkas laintel liuglemine nagu täitsa välja tulema ja meeldima.

Hea seltskond, kaks päeva süstasõitu ja värsket õhku - super nädalavahetus!!!

Hülgeid ma ei pildistanud, üldse eriti ei pildistanud. 

Süstalaager Paunkülas, ja aerulaud

P korraldas Paunkülas süstalaagri. Käisime kogu perega. Laupäeva hommikul sinna, öösel telkides, pühapäeva päeval tagasi.

Oli ülimuhe:
- sai süstaga sõita
- sai aerulauaga sõita
- sai ujuda

- sai ülimõnusat telksauna

- toredad sõbrad ja seltskond

Olime Paunküla Kalabaasis. See on täiesti omaette maailm!!! Paunküla järv on (pigem vene) kalurite paradiis ja Kalabaas on selle keskus. Majakesed, kämpingutelgid, järveäärsed saunakesed, rand ja ujumis-sild, paadilaenutus - täieline idüll. Ja palju-palju inimesi, enamik oma pere või pundiga teistest veidi eemal. Järvel oli igas nurgas ja roostikus keegi oma paadiga nahistamas. Kalurid on vaikne rahvas, keegi kedagi ei seganud. Eestikeelne internet ei tea sest kohast ega kultuurist midagi. 

Me lapsed said grööni aeruga sõita ja hakkama, lahe!

Lisaks süstadele oli mul kaasas uus aerulaud. Ostsin nädal tagasi. Matkaspordist, F2 Stratos, 300 eurot maksis. Esimesena testisime seda Purtses merel, täitsa asjaliku lainega. Alguses kahtlesime - kas merel üldse saab olla? Ehk viib tuul ära? On see juhitav.

Nüüd pärast mereranna ja järve kogemust ütlen, et see on super sõiduriist:

- stabiilne, ka tuule ja lainega

- juhitav

- ootamatult kiire 

- laste lemmik

Üksi sõites on aerulaud ohutum kui lihtsalt süst. Kui süst kaldast eemal ümber läheb, siis sellele üksi peale ei saa. Peab olema ette valmistunud - aerupadi, pump, oskused ja kogemus. Aerulauale saab peale ka lainega ja ujudes. Üleliia uljaks minna muidugi ei tohi.

Imetore nädalavahetus!

Ja eks näis, mis ma selle lauaga siis ette võtan.

Lapsed üksi järvel! Ees paremal Püksireiesaared.

Grööni aerud :)

Aerulaua ring - 6 km täpselt tunniga.

EstCon 2023

Kaarepere järv, Udu talu, Kassinurme mäed, Prossa järves ujumas. Joovad ja saunatavad ja tantsivad ulmemorsad. Alkoholi tarbiti mumst vähem kui 2023 ja üldse oli mitmeti siivsam ürr.

Akadeemilist osa peaaegu ignosin, kuigi Pronto skaientoloogia-loeng oli hea. Aga mind endiselt ei huvita, kes Eesti ulmes mida võidab või arvab.

See-eest osalesin LARP-il!!!!

Kes ei tea: see on Live Action RolePlay, kus rahvas saab relvad (ja paremail päevil ka rollid ja kostüümid ja taustaloo) ja peab siis adventuuri päris maastikul välja mängima. See LARP oli pigem ulmemorskade lastele mõeldud, minusugused pandi sinna NPC-deks ehk kahurilihaks. Kõigpealt tuli pool tundi sääskede keskel võsas passida, kuni päris mängijad omavahel jauravad. Siis tuli mõõgavõistluses väärikalt hukka saada. Ja siis veel kord. Oli keskmiselt lõbus ja üle keskmise kaootiline. Igatahes on mul nüüd kogemus olemas. Mõnede sellide möögakunst oli märkimisväärne. Üks lapsuke käis päriselt vehklustrennis. Aga nüüd mu sääred sügelevad sajast kohast - ei nõgesed ega sipelgad ei hoolind sellest, et ma olin juba surnud, ja kõrvetasid / hammustasid maaslamajat virgalt. 

Käisin veel rattaga Prossa järves, ja autoga linna sõites Aidu järves (Jõgeva külje all). Soovitan mõlemat, suurepärased ujumiskohad on.

Sõin aastase doosi grill-liha. Kuulasin rumalaid anekdoote ja natsi-Saksa tuumaplaane. Ujusin üle järve. Nägin helkivaid ööpilvi ja Saturni rõngaid. Sain Totorole pai teha ja ta kena perenaisega vestelda. Nägin lähedalt näha mitut suurepärast tantsijat. Sai Belialsi imelisi videoid. Vestlesin paljude kenade inimestega. Oli lapsi ja koeri ja see on tore, muidu liiga maskuliinne ja õllejaurune üritus sai nende läbi sutikese leebem.

Targo loengult tegin poppi ja vaatasin Kassinurmes mõõklevaid rüütleid ja barokk-tantsivat Saltatriculit. Meid pandi vanaaegseid ringtantse proovima. KK jutt sinna oli ka imetore. 

Foto: KP. 

Soome Saimaa süstamatk, jaanid 2023

Jaanide ajal olime Soomes - Saimaa järvel, süstamatkal.

Saimaa on Euroopa suuruselt neljas järv. Sisemeri. Lõuna-Soomes vastu vene piiri. Järves on umbes 14000 saart (neliteist tuhat). Sisuliselt on see fraktal. Graniidist labürint. Süstasõiduks ja mistahes vee-puhkuseks on see super keskkond. 

Tegime ringi Lappeenranta linna lähedal järve lõunaosas. Järv ise on hoomamatult suur, me olime vaid tema ühes servas. 

Kõik oli super äge:

- Seltskond.

- Maastik - järv, saared, haljas pehmete vormidega graniit.

- Ilm - hellitas meid päikese ja palavusega. Natuke saime tuulekest ja vihma ka.

- Vesi - ühtlaselt soe, uju palju tahad.

- Soome vee-puhkuse kultuur. See on sihuke lahe ja laadna. Korra sõitis meie laagrisse soome onu, kes oli putkast ostnud wrapi ja tuli seda saarele sööma. Sõi, ajas juttu ja sõitis oma käula-laadse mootorpaadiga koju tagasi. 

- Ühel saarel olid tsässonad (õigeusu pühamud) nagu meil Setus.

- Söök. Kati tegi. Elu kaks parimat matkasuppi olid esimeseks kaheks lõunaks.

Jaanipäeval / Juhannusel me tuld ei teinud... peaaegu. Soomes oli samasugune kuiv ja tule tegemise keeld nagu Eestis. Aga naaberplatsil olid venelased - neil oli lahtine ja vahepeal valveta lõke. Nojah. 

Olime Vene piirist paarikümne kilomeetri kaugusel. Saimaa ühendub merega läbi kanali Viiburi kaudu ja looduslikult läbi Laadoga järve.

Ühtegi viperust ega ümberminekut ei olnud. Vee-olud on saarte vahel leebed, kuid pikematel üleminekutel merelised - võivad olla nii tuul kui laine. 

Sõudsime läbi ühe lüüsi. Huvitav kogemus. Kõigepealt tuli lüüsi esimene värav lahti keerata (suurest rattast), siis kogunesid kõik lüüsi sisse, siis esimene värav kinni ja teine lahti, lõpuks tagumine ka kinni. Iseteenindus. 

Korraldas tuntud süstaäss Piia. Kümme inimest, seitse süsta. Oma telgid ja söögid kaasas. Aitäh Piiale ja kõigile!

Imeline, lihtsalt imeline!!!

Kati :))

Lüüsi sisenemist oodates

Lüüsist välja

Konjakid ja kallid joogid...

Jalgu sirutamas :)

Maanteesild

Saimaa kaart ja selle detail. Euroopa neljas järv ja 14000 saart. 

Lilla mumm - kogu Saimaa, roheline - meie matka piirkond

Kits :(

Käisin Kõrvemaal rattaga sõitmas ja ujumas (Raudoja - Mustjõe - Raudoja, Lumila järv). Kogu aeg vahtisin ringi, et mõnda looma näha - oli hiline aeg, õhtul 7 & 10 vahel. Aga polnud.

Siis hakkasin Raudojalt sõitma, ja 150 meetrit pärast veehoidla silda hüppas kits otse auto ees teele. Sai löögi ja surma.

Kitse järel tuli üle tee suur kohev rebane. See ei saa olla kokkusattumus - nad olid täitsa lähestikku. Vaevalt rebane nüüd kitse taga ajas, aga ilmselt ehmatas ta ära ja seepärast niimoodi teele tormas.

Helistasin 112, kits viiakse (viidi) keskkonnaameti ja jahimeeste koostöös õigesse kohta.

Auto on katki ja pole teada, kas/millal terveks saab.

Hästi paha on olla. Ma pole elus ühteg looma alla ajanud. No mõni mutt või linnuke ehk on, mida ma ise tähele ei pannud. (Või on mul halb mälu?)

112 muidu hindas olukorda kiiresti ja profilt - inimesed viga ei saanud? auto tulekahju ohtu ei ole, vedelikke ei tilgu? ei auto ega kits liiklust ei takista? selge, siis tehke nii-nii-naa.

Uuendus, juuli lõpp:
- Remontla diagnoosis auto üle ja kindlustus ütles "ok". Nii et peaks parandatud saama, ptüi x 3.
- Laenasin asendusauto. Honda Accord Tourer, nagu meil eelmine auto oli. Küll on alles imelik, madal, ebamugav sisse minna ja välja tulla. Aga sõidab jube hästi, maanteel ei saa aru ka, kui 140 sees on. Vana auto (350k läbisõit), diisel, hästi odav laenutus.