EstCon 2023
Kaarepere järv, Udu talu, Kassinurme mäed, Prossa järves ujumas. Joovad ja saunatavad ja tantsivad ulmemorsad. Alkoholi tarbiti mumst vähem kui 2023 ja üldse oli mitmeti siivsam ürr.
Akadeemilist osa peaaegu ignosin, kuigi Pronto skaientoloogia-loeng oli hea. Aga mind endiselt ei huvita, kes Eesti ulmes mida võidab või arvab.
See-eest osalesin LARP-il!!!!
Kes ei tea: see on Live Action RolePlay, kus rahvas saab relvad (ja paremail päevil ka rollid ja kostüümid ja taustaloo) ja peab siis adventuuri päris maastikul välja mängima. See LARP oli pigem ulmemorskade lastele mõeldud, minusugused pandi sinna NPC-deks ehk kahurilihaks. Kõigpealt tuli pool tundi sääskede keskel võsas passida, kuni päris mängijad omavahel jauravad. Siis tuli mõõgavõistluses väärikalt hukka saada. Ja siis veel kord. Oli keskmiselt lõbus ja üle keskmise kaootiline. Igatahes on mul nüüd kogemus olemas. Mõnede sellide möögakunst oli märkimisväärne. Üks lapsuke käis päriselt vehklustrennis. Aga nüüd mu sääred sügelevad sajast kohast - ei nõgesed ega sipelgad ei hoolind sellest, et ma olin juba surnud, ja kõrvetasid / hammustasid maaslamajat virgalt.
Akadeemilist osa peaaegu ignosin, kuigi Pronto skaientoloogia-loeng oli hea. Aga mind endiselt ei huvita, kes Eesti ulmes mida võidab või arvab.
See-eest osalesin LARP-il!!!!
Kes ei tea: see on Live Action RolePlay, kus rahvas saab relvad (ja paremail päevil ka rollid ja kostüümid ja taustaloo) ja peab siis adventuuri päris maastikul välja mängima. See LARP oli pigem ulmemorskade lastele mõeldud, minusugused pandi sinna NPC-deks ehk kahurilihaks. Kõigpealt tuli pool tundi sääskede keskel võsas passida, kuni päris mängijad omavahel jauravad. Siis tuli mõõgavõistluses väärikalt hukka saada. Ja siis veel kord. Oli keskmiselt lõbus ja üle keskmise kaootiline. Igatahes on mul nüüd kogemus olemas. Mõnede sellide möögakunst oli märkimisväärne. Üks lapsuke käis päriselt vehklustrennis. Aga nüüd mu sääred sügelevad sajast kohast - ei nõgesed ega sipelgad ei hoolind sellest, et ma olin juba surnud, ja kõrvetasid / hammustasid maaslamajat virgalt.
Käisin veel rattaga Prossa järves, ja autoga linna sõites Aidu järves (Jõgeva külje all). Soovitan mõlemat, suurepärased ujumiskohad on.
Sõin aastase doosi grill-liha. Kuulasin rumalaid anekdoote ja natsi-Saksa tuumaplaane. Ujusin üle järve. Nägin helkivaid ööpilvi ja Saturni rõngaid. Sain Totorole pai teha ja ta kena perenaisega vestelda. Nägin lähedalt näha mitut suurepärast tantsijat. Sai Belialsi imelisi videoid. Vestlesin paljude kenade inimestega. Oli lapsi ja koeri ja see on tore, muidu liiga maskuliinne ja õllejaurune üritus sai nende läbi sutikese leebem.
Targo loengult tegin poppi ja vaatasin Kassinurmes mõõklevaid rüütleid ja barokk-tantsivat Saltatriculit. Meid pandi vanaaegseid ringtantse proovima. KK jutt sinna oli ka imetore.
Foto: KP. 
12 comments:
renessansstantsivat sedapuhku küll :) Osa repertuaari langes isegi perioodi, mis Eesti mõttes oli keskaja viimane õitseng enne varauusaja koledusi, sest mis meil sellest, et itaallased renesanssi tegid.
Tore on teada, et 1) eestis juba suudetakse normaalselt ulmet kirjutada, ja et 2) rahvast on piisavalt palju, et organiseerida ykskõik mida. Meiekandis nt kuuleb ainult šaakalite karjeid ja kauguses möödakihutavate rekkade pasunaid.
Täpsustan. Tavainimese juures mainisin oma lugemiskogemusi 1980te keskelt tänavuseni ja võrdlusmomendi olemasolu. 2) tahtsin öelda, et tasemele tõusnud kirjanduse ymber tekkiv subkultuur näitab asja elujõudu ja see rõõmustab mind.
Mul Eesti / eesti ulme kohta pole mingit arvamust. Ei halba, ei head.
EstConi on korraldatud aastast 1998, see ei ole mingitpidi uus nähtus. See subkultuur sai jalad alla kohe koos oma riigiga 199x, ja vbl oli olemas ka varem.
Ma olin vanasti suur ajalehelugeja. Ei, ei olnud varem. Ja vanasti kirjutati nii õudseid asju, et piinlik oli lugeda.
subkultuuri ei olnud, aga oli Jaik, ja oli Eiv Eloon, ja kaks venda Kallast: Teet ("Heliseb-kõliseb") ja Olimar oma koomiksitega, ja Mati Undi "Doonori meelespea" ja kindlasti on midagi meelest läinud.
Ah jaa, olen kuulnud ulmefänne ka rääkivat Herta Laipaigast ka kui Eesti ulme emast, kuigi Jaik on tegelikult ikka varasem.
Hellat :)
Beekmani "Tondinahad" läheb kuhugi muinasjuttude alla.
Ma subkultuuri puudumises poleks nii kindel... Vene ajal oli ka igasugu asju ja kogukondi. Kuid internetti polnud ja ametlikku meediasse need ei jõudnud - nähtavus ülejäänud ühiskonna jaoks oli olematu. No ok, kusagil omavahel kokku saavat ja kirjandust jagavat väikest kampa ei saa ehk "kultuuriks" nimetada. Aga usun, et loeti igasugu asju ikka siis ka.
Teises klassis paluti kokku lugeda, mitu lasteraamatut teil kodus on. (Või oli see üldse "mitu raamatut"?). Oli siis kellel palju oli, arvud kõikusid saja-kahesaja kandis. Mu tagant pingist tõusis noormees ja ütles "küsisin ema käest, ta ei teadnud, aga pakkus, et kakskümmend tuhat". Ellen Niit oli see ema...
Ehk - kirjanikud, kirjandus ja sellega seotud inimesed olid ikkagi olemas, nõuka või mitte.
oh, Ellen Niidust rääkides tuleb veel ette see tema lapse (Toomas Niidu) jutu ainetel kirjutatud ulmenäidend, kus tulnukad Aaviku sõnaraamatu järgi eesti keelt õpivad.
Nõuka ajal ilmus tglt väga head tõlkeulmet, sh idabloki enda oma. Strugatskid, Lem, Mirer...
Ep märkis kunagi vist Marca pool, et maagiline realism oli Ladina-Ameerikas see moodus, kuidas kirjutada liiga rasketest asjadest, millest otse ei suuda. Idablokis oli jälle ulme see moodus, kuidas kirjutada asjadest, millest otse ei tohi.
aa ei minu enda pool oli.
https://notsumaja.wordpress.com/2023/05/03/maagiline-olustik/
Teisest Beekmanist rääkides aga "Raua-Roobert" ja "Aatomik".
Jaa me seda Niidu näidendit etendasime mingis klassis :)
Kusagil on mingi üleminek või vahepealsus "ulme" ja "muinasjuttude" vahel. Kindlasti on seda piiri püütud defineerida, aga kas on vaja? Pan Kleks on kumb? Kas on vahet?
Post a Comment