Tartu maraton avatud rada, 5:45

Sõitsin läbi Tartu Maratoni, avatud raja päeval, uisustiilis.
Täitsa pekkis, kui raske oli!!!
Raja keskosas surin täiesti, puhkasin iga minuti tagant, sõidutehnika nagu pardil.
Aeg 5:45 on tunnike rohkem kui lootsin. 

Muidu aga super hea meel, et käisin! Ilus talvepäev Lõuna-Eesti looduses, lumi ja päike. 

Rada, natuke üle poole sõidetud, puhkan

Avatud rada on muidu nagu suusamaraton ise, kuid nädal varem ja ei ole võistlus. Muu on sama: ühisstart, joogipunktid, lärm finišis, transpordi korraldus. Ja tohib sõita ka uisustiilis. Sisuliselt on see TM viis võtta raha ka neilt, kes ei taha võistelda või tahaks "uisutada". Geniaalne eks. 

 
Laupäeval käin rada proovimas. Sõidan Elvas finiši lähedal 20 km, nii uisku kui klassikat. Rada on jäine ja hästi kiire. Otsustan sõita ikka täis distantsi - no et nii kerge. Ja et uisku - uudishimust. Ma ei ole iial nii pikka uisu-otsa sõitnud. Kõige rohkem kardan jäistel laskumistel kukkumist. Õnneks on avatud rajal vähe sõitjaid, nii et kui ka kukud, siis kellelegi ette ei jää, ega keegi teine sulle.

Pühapäeval viin auto finišisse (Elvas) ja saan ühe vene-Tartu fotograafi autoga Otepääle (starti), sest ei leia korraldajate bussi üles. Olen vara kohal. Lasen veel oma suusad ümber määrida HF peale. Öösel oli -12, stardi ajal ehk -6. Päike, tuuletu, ilus ilm. On ootamatult palju värsket lund. Elva kandi jääst pole Otepääl ega Käärikul keegi kuulnud.

Esimesed paarteist km liigun kenasti, tempo on 4.xx min/km, laskumistel 3.xx min/km.

Pärast esimest ehk Matu TP-d aga jään seisma. Ei jaksa! Ei liigu! Parem jalg ähvardab krambiga. Nagu misasja?!?! Ma olen 15 km sõitnud ja juba väsinud???
Aga nii on ja nii jääb. 

Mis ikka, võtan tempo maha. Nüüd on eesmärk lõpuni välja venida. Igas TP-s joon ja söön, ei kiirusta - pole mõtet. Mõnel tõusul peatun tõesti iga minuti tagant. Ähh puhh!!! Uisutehnika laguneb sootuks, paterdan nagu part. Laugetel nügin end lihtsalt kätega klassikajälge pidi edasi. Suusk ei libise, jaksu pole. See pole suusatamine, see on... 

Harimäel võtan suusad jalast ja ronin torni. Imekena! Mets on härmas ja torn ise ka. 

Harimäe laskumised on ootamatult aeglased ja ohutud. Suusk vist tõesti ei libise...?

Enne lõppu (Hellenurme TP järel ehk) läheb rada hoobilt jäiseks. Laskumistel on see ohtlik, kuid muidu super abiks. Saan libisemise tagasi, sõidan normaalset uisku, tempo laugetel lõikudel taas 4.20 min/km. Finišisse veeren hoogsalt, kuid - viimaste seas. Aeg 5.43. 

Oigan veidi ja lähen sauna.  

Miks siis nii?
Mitu võimalust või õigustust või ettekäänet:
- Raja keskosa oli kõik värskes lumes ja tõesti ei libisenud. Ehk kulus mu üks kiht HF-i lihtsalt maha? Tuleks ikkagi päris maratoni jaoks määrida lasta? 
- Olen paks ja nõrk. Ma olin raudselt kõige suurema keha-massi-indeksiga inimene tänases startis.
- Mul on vilets uisutehnika. Mul väsis ära üks jalg tallast puusani, teine laiskles kogu raja. 
- Ma ei jaksagi pikalt uisku sõita... 
Ilmselt on need kõik natuke õiged :)

Kuid tunne on ikkagi väga hea.
Rõõm, et üldse tulin ja sõitsin.

Rõõm, et oli ilus ilm, päike ja külm.
Rõõm, et ei kukkunud. Mitmes jäises laskumises jäin napilt püsti. 

Kõik otsused - üldse tulla, tulla avatud rajale, sõita uisku ja pikka rada - olid head.

Laupäeva õhtul, Viti vaatetornist

Start, Tehvandi staadion

Harimäe vaatetornist

Harimäe vaatetornist rada pidi Elva poole

Okkad :)

Järgmisel aastal, kui vähegi lund on, uuesti avatud rajale. 

Harjutus Stravas: https://www.strava.com/activities/8548423025/

Tulemustes on 123 lõpetajat, kiireimad alla kolme tunni. Ma olen eelviimane. (Mis on imelik, sest pärast mind oli lõpetajaid külll, ju nad siis sõitsid kaks ringi või miskit.)

Ukraina pidu

Viimase söögi jaoks ei jätkunud enam anumat. Kassilt võeti kauss nina alt ära, snäkid sisse ja lauale. 

Meil pole ammu nii palju külalisi käinud. Ega nii palju süüa olnud. Hõrgutisi oli mitu lauda täis.

Peo aukülaline oli seekord alkohol, kuid üsna tagasihoidlikus koguses. Sõbrad on vanaks jäänud, ei taha enam palju juua. Kui vein otsa sai ja kanged napsid välja võeti, oli soovijaid kaks: üks murakalikööri-huviline ja üks viski-nautleja.

Uisurohkelt

Mari tuleb alles vastu hommikut koju.
Ema: "Armas laps, kus sina ometi olid???"
Mari: "Juku pool noh."
Ema: "Mida te seal tegite???"
Mari: "Ma päris täpselt ei tea, aga igal juhul saab sellest minu uus hobi!"

Mul on täpselt sama tunne, ainult et Juku asemel on Raku, järv.

27. jaanuaril oli mul sünnipäev. Ei teinud pidu ei tööl ega kodus, vaid läksin Lasnamäele. Ostsin kahe tunni pileti ja uisutasin, uisutasin, uisutasin. Elus esimest korda staadioniring - 400m - selg ees, tagurpidi.

28. jaanuaril kutsusin sugulased sinnasamma Härma uisurajale. Häda ja hilinemisega jõuti kohale. Uisud alla ja jääle! Ja kõigil, KÕIGIL läks nägu naerule. Ka neil, kel enne oli "ma ei oska, ma ei jaksa, ma ei taha, ma ei suuda!"

29. jaanuaril aga norisin ma end KK-ga päris jää peale. Raku järv Männikul. Päris suur - üle 200 hektari. Sügav. Üksi poleks ma julgenud minna. K-l on jääpiigid ja naasklid ja kogemus.

Sõita oli ÜLIMÕNUS. Alguses olin veidi koba. Kuidas mu hokiuisud jää peal käituvad? Noh - suurepäraselt! Konarused ja õnarused ja praod ei olnud üldse mureks. Kalameeste aukudest sai mööda (hokiuisk ju manööverdab). Ele andis mulle kepid, ka neist oli abi.

Mõõtsime jääd. Piigiga läbi murda ei suutnud. Kalameeste august mõõtes sain üle 25 cm (rohkem kui minu vaks). 
Tegime Rakule ringi peale, käsime igas sopis, nägime Kelly Sildaru lapsepõlve hüppemäge.

15-16 km. 

Et siis kolm päeva uiskudel: üksi, sugulastega, ja lõpuks "päris jää" peal. 

Tahan kohe veel ja veel!

Õppida on mul muidugi veel palju. Ma sõidan staadionil ideaalse jääga 12-14 km/h. Matkajad sõidavad avatud jääl pikki otsi - kümneid kilomeetreid - poole kiiremini. Ma ei oska pidurdada, pöörata ega veel palju asju. Aga no küll tuleb :)

Pärlmutterpilved sünnipäevakingiks

Täna, 27. jaanuaril olid Eestis taevas üliharuldlased pärlmutterpilved. See on atmosfäärinähtus, mitte tavaline pilv. Stratosfääris 15-25 km kõrgusel on happevee, jää, väävel- ja lämmastikhappe piisad ja kristallid. Loojuv Päike valgustab neid altpoolt, tekib valguse peegeldumine ja difraktsioon. Mehhanism on sarnane helkivate ööpilvede omale, kuid need on kõrgemal (80 km) ja puhas jää.

Näha on nad kui taevas küütlevad värvilised lained.

Ilmateenistus: https://www.ilmateenistus.ee/definition/parlmutterpilved/
Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Polaarsed_stratosf%C3%A4%C3%A4ripilved

Sünoptik Kairo Kiitsaku sissekanne Facbookis + tohutult fotosid:
"Praegu (27.01.23) vahetult pärast päikeseloojangut on läänetaevas näha haruldasi pärlmutterpilvi ehk polaarseid stratosfäärpilvi - sellised heledad lainjad vormid."

Tegin ise ka foto, kogemata :)
Vaatasin, et ilus valgus, pildistaks... aga mitte taevast, vaid uisurada :)

Ühtlasi oli mul sünnipäev :)
Aitäh ilmataadile toreda kingituse eest!

Teater: Macbeth

Foto Draamateatri lehelt.

Vaimustav etendus.
Katarktiline.
Võimas.
Kõik, kõik aspektid olid ägedad:
- Lepo Sumera muusika ja ERSO
- Hasso Krulli šamaani-manad
- kõik näitlejad, kõik!!!
- kaameratüdrukud
- valgus ja pimedus
- "lava" kujundus
- näitlejate miimika suurel ekraanil
- koreograafia (ja siis veel see sufindus, kuidas nii üldse saama???)
- kostüümid
- ja muidugi sõnum.

Tsiteerin arvustusi:
"Koostööd tegid Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert, kõik nn riigiasutused. Millegi võimsa sünd on võimalik ka kirutud kultuuriasutustes, kui on soov ja idee."

"Olen väga õnnelik, et minu eluajal on sündinud selline kunstiteos, kus Lepo Sumera loomingu võimsus oli kõrvuti Shakespeare’iga."

"Vaataja lihtsalt istub, suu lahti, ja heljub lummuse pilvel lavastuse lõpuni."

"Lavastus on otsast lõpuni ilus, häirivalt ilus."

"... meditatiivse misanstseeni juhtkujuks tõuseb Rasmus Kaljujärv, kelle kehaline võimekus ja keskendumisvõime on vapustavad." (vapustasid samas kohas mind ka, ausalt.)

"Kunst, mis vaimustab ja lummab, aga peksab sind samal ajal nuiaga ja näitab, millised silmakirjalikud tõprad me kõik oleme."

Postimees, Heili Sibrits, kõige lühem ja parem - Macbeth on aasta lavastus
EPL, Harry Liivrand, spoilerdab natuke liiga palju - „Macbethi“-ime
ERR, Kaspar Viilup, kõige põhjalikum - Pillav nõeltäpne meistriteos
Maaleht, Margus Mikomägi -  Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

Etenduse kodukas: https://www.draamateater.ee/lavastus/macbeth

Minge vaatama, kui vähegi saate!

Harjutusi õlavöötmele

Kas füsioterapeutidel vajadus kliendi ees hirmus tark välja näha? Miks on vaja mulle 10 minuti jooksul 20 harjutust ette anda? Okei, ehk oli 15, kindlasti mitte vähem. Ma hakkasin juba seansi ajal jonnima - mul on mälu täis, nüüd hakkab juba algusest ära ununema! Ei aidanud, uute hjada läks lihtsalt kiiremaks selle peale.

Tegelt küll ei käind ma teraapias, vaid massaažis, ja inimesele siiras aitäh soovi eest mind paremaks teha.

Niisiis need harjutused, mis meelde jäid.

Roni kätega seina mööda üles. Jalad natsa harkis, toetud seinale, ja käed lähevad samm-sammult kõrgemale.
Roni kätega seina mööda alla.

Nõjatu käsivarrega seinale ja veni. Raske selgitada, raske teha. Käsi pidi küünarnukist täisnurga all risti ja maaga paralleelne olema.

Venita üht kätt üles, teist alla. Proovi saada käsi pea kõrvale (mitte vastupidi, st pea peab olema otse ja mitte käe poole ära kalduma). Teine käsi alla maa poole ja vist käelaba mingi nurga all ka. Ja siis

Käed sirgelt sirutatult kõrvale - maaga paralleelselt - ja käelabad üles. Ja siis "ujud" vasakule-paremale, mitte kehast, vaid ülalt õlavöötmest ja abaluudest.

Igasugu sirutused. Käed kokku ja üles - pöördega ja sirutusega natuke paremale - vasakule - paremale - jne. Käed taga kokku ja üles.

Õlaringid taha, suurelt ja abaluudest. Käed küünarnukist nurga all.

Puusaringid, aga miskipärast pidi samal ajal kätega seinast kinni hoidma.

Kummardu ette ja saa sõrmede / kätega maa kinni. Kõigu rahulikult kahele poole.

Pane käed a) pealaele b) kukla taha ja venita pead koos kaelaga vasakule ja paremale.

Seis seljaga vastu seina. Ja samal ajal pidi midagi veel tegema. Üldse ei tulnud välja, ja õnneks ei jäänud meelde ka, mida pidi.

Nojah. Eks ma siis hakka võimlema. Praegu ma võimlen 10-15 min enne ujuma minekut, umbes korra nädalas. Ma iga kord tunnen end pärast seda hästi. Proovin siis ilma ujumiseta ka. Jõusaali peaks ka minema.

Otsisin netist harjutusi. Ootamatu - midagi asjalikku ei leia ei inglise, ei eesti keeles. Üht-teist on (ja täiendasin ülemist nimekirja, sest tulid meelde mõned unund harjutused.) Enamik harjutusi on kirjeldustena ja nii arusaamatud, et ma ei saa. Kas peab tõesti hakkama Youtubest videosid vahtima?

Samas, mul pole ju vaja sadat harjutust, aitab ka mõnest. 

Jah massaaži peaks ka rohkem minema.
Panen paar viita iseendale:
https://www.facebook.com/SawatdiMassage/ (Sesooni peal)

https://www.facebook.com/evivamassaaz/services/ (Nõmmel)

Eh.. veel. Kõikidel fotodel, videotes, skeemidel teevad harjutusi noored perfektse rühiga naised. Neil pole neid harjutusi VAJA. Ja minul omakorda pole võimalik neid järgi teha - ma ei paindu nii. See on pettus :) Paluks midagi realistlikku ja minusarnast. Või no üldisemalt - rühihäiretega inimese sarnast. Vanus 50+, keha-massi indeks üle 30, prillid, nende taga tuhm ja tülpind pilk.

Edit.

Abivalmis lugeja saatis sellise keskealistele meestele suunatud lihtsate harjutuste komplekti:
https://www.facebook.com/watch/?v=690832765665749

Ujumas, 2 km

(igav spordijura, ära loe)

Ristmik Bahmuti lähistel. Heledad täpid on pommilehtrid.

Käisin ja ujusin Kalevis 2 km järjest.
Tahtsin teada, mis tunne on rahulikult ujudes pikka distantsi läbida.

Tulemused:
- esimene km 36 min, tõesti hästi rahulikult
- teine km 32 min, hirmsasti rabeledes
- ehk siis vahe rabelemise ja unelemise vahel on pingutuses meeletu, ajas olematu
- ära ei väsinud
- pidin ikkagi kaks korda jalad maha panema, et prille puhastada ja kohendada
- basseini-ujumise mõttes on mu pöörded super aeglased. teen enne seina paar konnatõmmet, jään seisma, pööran end ringi ja siis tõukan ära. 2 km peale on 39 pööret, kui igaühe saaks kaks sekundit kiiremaks, oleks minut võidetud

- ainult et miks mul seda minutit vaja on? päris vees ujudes pöördeid pole.
- pärast ilmnesid imelikud hädad, nt ära hõõrutud koht kaenla all
- aga selle aeglase tempoga ehk umbes 40 min km kohta võiks ma ujuda tõesti nii palju kui viitsiks.

Minu ujumise kiirust ei määra enam aga ei jõud, vastupidavus ega õllekõht, vaid küfoos. Mul on küür - nagu igal teisel arvutinohkaril. Pea vajub ette, turi taha. See teeb keha ristlõike suureks. Ja küfoos süveneb. Nii et mingit ujumistrenni mul teha pole mõtet, kiiremaks ma selles elus enam ei saa. Mis ikka, ujun siis niisama oma rõõmuks.

Küll aga annab iga kord basseinis tunde, et oled tsipa sirgem ja pikem tagasi. Ma võimlen ka enne iga ujumist, 10 minutit.

Kalevis on tore, aga selle mõistmiseks tuleb vahepeal mujal käia. Läksin Nõmmele. Kunagi oli see mu stammujula, käisin ise ja lastega. Nüüd:
- esimesel korral sain enne pileti ostmist näägutada. käratasin vastu ja tulin tulema.

- teisel korral jõudsin basseini, aga see oli nii täis, et ujuda ikka ei saanud. käisin saunas ja tulin tulema.

Ma olen jõudnud ära harjuda kommerts-ujulate (Mustamäe uus, Kalev, Pirita TOP) normaalse suhtlusega. Lähed, ostad pileti, naeratad, persoon (sõnast personal, eks) naeratab vastu - ei ole eriti keeruline. Linnaujulad on kahjuks nõukasse kinni jäänud. Kohati on seal töötajad väga toredad, aga siis tuleb nurga tagant litakas vene aega vastu. Mul ei peaks tekkima ujulas tunnet, et olen ühtlasi kultuurajaloo muuseumis? Isegi Maxima on suutnud pesupulbri ja veini eri riiulivahedesse ümber panna (tervitus Indigoaalasele!) ja hästi töötava iseteeninduse teha, võiks ujulad ka 20. sajandisse tulla.

Siis aga vaatad Dnipro pilte või loed Heremi morbiidset tulevikku ja mõtled, et issand, mille üle ma norin siin nüüd.

Käisime eile Mustas Puudlis (aitäh Notsu & ep). Lahkudes tuli baaritüdruk ja andis mu sõbrale grivna. Misjaoks???? Kingiks. Sest teil on Ukraina lint rinnas. Tüdruk oli Harkivist.

Kas me oleme üldse normaalset elu väärt siin värdjate külje all? Miks ma loen basseinis sekundeid, kui nii lähedal kukuvad pommid? Morgie küsis, et kas teil testament on. Ehk ei peaks dokumente tegema, vaid sebima kuis jaksad, et lapsed kaugele ohutuma elu peale saaks? Siinkandis ei normaliseeru mitte miski ka kümnete aastate jooksul mitte.

Malta reis: kõik muu

Mida me veel Maltal tegime-nägime lisaks Vallettale, Gozo saarele ja Dingli kaljudele?

Hypogeum (hüpogee), kiviaegne maa-alune koobastik

Seal tegelikult ei tohi pildistada, ilmselt välgu kasutamise hirmus

Täiesti uskumatu rajatis maa all! Hypo/geum = all/maa. Üle 5000 aasta vana, vanem kui püramiidid või Mükeene. Lubjakivi sisse uuristatud. Suur ja keeruka struktuuriga - kolm taset, palju kambreid, käike, treppe, võlts-sambaid ja mida veel. Alumine osa on 10 meetrit maa all. Selle loomise ajal polnud olemas riiki, raha, ratast, metalli ega metallist tööriistu. KUIDAS see tehti, kes tegi, kes korraldas??? Seinad ja laed on maalitud, kusjuures seda värvainet Maltal endal ei leidu - mis nad tellisid selle Amazonist või??? 

MIKS selline rajatis üldse tehti - see ei ole ju ei eluase, laoruum ega kindlus? Kuidas seda valgustati (seinamaalingud on puhtad, tahma jälgi pole üldse)? Hypogeumi oli maetud või visatud tuhandeid laipu / luukeri. Kujutad ette, et sul haiseb tuhat laipa maa all, sina samal ajal toksid peeru valguses uut saali kivist välja??? 

(Kes iganes on alustanud Minecraftist puust ja kivist tööriistadega kaevandamist, siis siin on sama asi päriselt ära tehtud.)

Kiviaegseid ehk peenemalt öeldes "neoliitilisi" rajatisi on Maltal ja naabersaarel Gozol veel mitmeid. 

Mdina kindlus ja Rabati linn

Mdina sisemus - ei ole ju huvitav?

Mdina on kindlus-linn saare keskel ja Rabat on päris-linn selle kõrval. Ausalt öelda on droonivaated kenamad kui nad ise. Kaugelt või kõrgelt on Mdina väga ilus, korrapärane, mäe otsas. Sees oled aga kõrgete müüride või majade vahel ja ei näe suurt midagi. Linna keskkond on Vallettas lahedam. Igas muus kohas oleks Mdina täiesti ülim, aga Maltal on ta lihtsalt üks kindlus paljudest. 

Kõige änksam kindlus oli Cittadella Gozo saarel. Selle müüridele sai vabalt jalutama (ja jalgrattaga sõitma) :) 

Marsaskala rand ja kaljud

Värsked kivistised

Käisin üksi saare idaotsas Marsaskala kaljusel rannikul. Kõndisin 5 km -- super ilus!!! Malta lõunakalda kaljud on kõrged, põhjakalda omad lähevad merre laugelt, aga ka siin on koopad, sinine meri laksub vastu randa. Platoodel on lõputud soola kuivatamise väljad. 
Kivi sees on fossiilid. Malta lubjakivi on korallidest tehtud ja väga noor, 5-25 miljonit aastat vana. (Eesti kivimid on 500 miljonit aastat vanad.) Korallide struktuurid on kenasti näha, merekarpide kojad on tihedalt nende vahel.
Käin kahes eri kohas ujumas, vahin läbi ujumisprillide kalu ja kaljusid ja millimallikaid, ja olen endaga siin super rahul. 

Esplora teaduskeskus
Kati + lapsed käisid Esplora teaduskeskuses, oli olnud tore. Ja lähedastel kindlus-müüridel.

Söök

Käisime igal õhtul väljas söömas. Kuna lapsed, siis Itaalia köök - pizza pasta pasta pizza. Jäätist ja pirukaid sai muidugi muul ajal ka. Korra sõin rahvusrooga jänest. Hinnad on umbes nagu meil. Lemmik-söögikohad olid Gio kohvik San Gwannis ja meie nurgapealne pirukla Jeff's Pastizzeria. Malta ricotta-pirukas pastizz on värskest peast täiesti vaimustav. Maitselt on see nagu gruusia hatšapuri, aga teise tainaga. Kuid sööma peab neid tõesti värskelt - ja seda me oma nurgapoest saime. 

Söögipoode on muidu iga nurga peal ja need on pea kogu aeg lahti.

Malta köök: https://roadsandkingdoms.com/2018/history-malta-7-dishes/

Transport

Kohalik transport käib bussidega. Väga hästi töötav süsteem. Saad minutipealt planeerida nii Google kaardi kui Tallinja rakenduse abil. Odav ka, nädala pilet oli paarkümmend eurot. Bussid kihutavad hirmsasti, tänaval peab väga ettevaatlik olema. 

Bolt töötab siin suurepäraselt. Sõitsime paar otsa sellega - kiire ja täpne.

Aga kõige rohkem käisime ikkagi jala. Iga päev tunde ja tunde ja tunde. 

Ilm

Päeval alla 20 kraadi, päikese käes soe, kõndimiseks ideaalne ilm.
Õhtuti oli jahe.
Alguses sadas veidi vihma ka.
Talv või varakevad on Malta jaoks suurepärane aeg.

Vesi oli meres 17-18 kraadi, mina ujusin mõnuga, kohalikud muidugi mitte.

Kohalikud käisid üldse sulejopede, talvesaabaste ja paksude sallidega. Mul hakkas juba neid vaadates jäle palav :)))

Muud jutud

Kaasaegse Malta kultuuri ega arhitektuuri me ei puutunud ka mitte. Ainus uus ilus maja oli parlamendihoone. Kõik muu uus - hotellid ja condo'd - on lihtsalt lame.

Kirikutes ega paleedes ega aedades me ei käinud.

Kuhu iganes sa Maltal lähed või mida teed - kontrolli ette, kas see koht on avatud. Sest nad ei ole. Kinni võib olla mistahes asi mistahes põhjusel. Sest on talv, sest on teisipäev, sest kell on kolm päeval, sest keegi ei viitsinud tööle tulla, mida iganes. Kes vähegi saab, peab ka siin siestat. Neti infot ära usalda.
Turisti... päris ei vaenata, aga sõbraks ka ei peeta. Mitte üks kohalik ei naerata sulle tänaval, ei tee sind märkama, isegi tervitusele ei vasta. Ka linnast väljas rahvatühjas kohas käisid kohalikud pered meist mööda kui tühjast kohast. Olin ju just lähedal Marokos - kontrast on väga suur.

Malta on super puhas.

Ma ei näinud nädala jooksul ühtegi purjus inimest.

Kolearhitektuur Gziras

Wied il-Għasri fjord Gozol

Laev nagu linn

Bioarhitektuur

Valletta ja Gzira vahelise lahe suue, Manoeli saare pealt nähes

Valletta Manoeli saare pealt nähtuna

Gozo Cittadella müüril; jalgrattad on tagaplaanil, aga kohe sõidame nendega siiasamma

Üks tuhandest sadamast

Malta: Gozo saar, jalgratastel

"Gozole tuleb kindlasti kindlasti KINDLASTIIII minna!!!"

See pole küll Gozo, vaid Comino, pildistatud teel Gozole

"Malta" on korraga riik, saar ja saarestik. Saarestiku teine saar on Gozo. Malta saar on Muhumaast veidi suurem, Gozo saar on Muhumaast kolm korda väiksem. Kuid ka Gozol on mitu linna, kiviaegsed templid, kaljud, kindlused. Ja kuna siin olla "rahulik liiklus", rendime endale liikumiseks jalgrattad.

Gozole sõidame Malta loodeotsast praamiga. Kõnnime kodust Balluta külla bussi peale - juba see hommikune käik on ilus! Tunnise bussisõidu ajal näeme, kui tihedalt on Malta täis linnu, külasid ja kirikuid. Praamisõit on ilus, näeme ära ka vahepealse väikese Comino saare. Meri on sini-sinine ja saarte küngastel on kõrged kirikud ja üldse on hästi vahemereline olla.

Rattad saame saare "pealinnast" Victoriast "Victoria Garage" rattarendist. On üsna heas korras ja väga odavad. Rehvid on täis, käigud ja pidurid töötavad, kiivrid ja lukud on kaasas.

Sõidame:

• Victorias linna sees edasi-tagasi.
• Mäe otsa :), väikest teed pidi väikesesse külla. Brr mis tõus!, aga küla on aus ja ilus.
• Gigantija templi juurde. See on kiviaegne, 5000-5500 aastat vana tempel, uskumatu asi!!! Vanem kui püramiidid ja Mükeene! (Siin on hulk nooremaid, aga ikkagi kiviaegseid templeid veel.) Kahjuks on Gigantija kinni, sest teisipäev. Okei...
• Piki ägedaid mägikülasid.
• Marsalforni linna saare põhjaserval. Käin ujumas. Meri on jahe, aga ujuda saab. Vesi on vesiselge, sinine, kalu täis. Mul on kenasti ujumisprillid kaasas, saan nii ujuda kui snorgeldada. Saan vist millimallikalt kõrvetada.
• Piki rannikut. Siin on soola aurutamise tiigid, õigemini... platsid või augud või ruudud. Neid on palju. Mere ääres on kaljuplatoo ja kogu sobiv pind on aukudeks muudetud. Ka Malta saarel on samasugused, näen neid pärast Marsaskalas.
• Vaatama Wied il-Għasri fjordi, sisemaale sopistuv kanjon. Nagu fjord noh! Käime all "põhjas". Siin on kellegi süst :)
• Väikeseid teid pidi Victoriasse tagasi.
• Gozo kindlusesesse - "Cittadella" või "Iċ-Ċittadella" või "Il-Kastell". On see vast vägev ehitis! Imeilus nii seest kui väljast! Sõidame jalgrattaga müüridel ja kõnnime tükk aega. Vaated linnale ja ülejäänud saarele. See on meie kogu reisi kõige lahedam kindlus.
  

Käime Victorias veel söömas - saan rahvusrooga, hautatud jänest.

Juba pimedas sõidame praamiga tagasi peasaarele ja bussiga koju. Buss jääb hiljaks, liiklust pole ja bussijiuht kihutab pimedatel kitsastel käänulistel teedel kui metsaline.

Suurepärane päev.

Jalgratas on Gozol väga hea liikumisvahend. Saar on väike. Liiklus on leebe. Proovige ka :) Ainult - maastik on mägine. Teised turistid on kõik elektriratastel. 

Gozo kindlus Cittadella, pildistatud pepu poolt

Minu ratas kindluse müüril

Victoria / Rabati linn kindlusest

Õhtune maastik kiriku ja merega

Malta: edelarannik, Dingli kaljud ja tapetud linnud

Malta edelarannik on nagu noaga lõigatud: kaljud kukuvad püstloodis Vahemerre. Nende peal on äge urbsest lubjakivist kaljune maastik. Siin Dingli kaljudel on ka Malta kõrgeim koht, 253 m üle merepinna. Matkasime siin terve päeva.

Vaade matkarajalt tagasi kagusse, Dingli kaljude poole

 

Tuleme siia kolme bussiga (Gzira - Valletta - Mdina - Dingli). Kaotame hommiku pool tundi, sest ma jätan ühe bussi käega peatamata ja see sõidab peatusest mööda. Maltal ära iial eelda midagi, näiteks ära looda, et "küll buss peatub niigi" - vehi, vehi ja VEHI!!! 

Kõnnime 12 km piki rannikut, Dinglist järgmisesse bussiga külla - Bahrijasse. Teele jäävad kaljud, Miġra l-Ferħa grott-org, mereäärsed koopad, vaated Vahemerele ja Filfla saarele, igasugu kivist moodustised, teetõkked ja okastaimed. On väga-väga ilus.

Alustame Dingli küla lähedalt kaljudelt. Maastik on siin super sürr: valge vahuline kivim, ilus, aga kõva ja terav. Nagu Islandil oleks, tundub vulkaaniline, aga päriselt on see lubjakivi. Oleme üle 200 m kõrgel. Siin on "golfipall", endine RAF radar, nüüd tsviil-lennuinfo oma. Meres paistab Filfla saar, paar hektarit suur ja samuti vertikaalsete 60m kõrguse seintega platoo. Ainult laevu pole: erinevalt põhjakalda merest on kõik kuni horisondini lage. 

Vaatame üle mere. Lahe on mõelda "seal on Tuneesia" ja "seal on Liibüa". 

Maastikul on kõikjal kivimüürid, viigikaktused, väikesed põllulapid ja mingid kivist onnid.

Tahame autoteelt ära, mäest alla, mereäärsele matkarajale. Kuid selleni ei vii teed. Ukerdame pool tundi otse piki mäekülge, mis on korraga kivine ja kõrges rohus ja hästi ebamugav. Matkarada käib piki kaljude serva (ohutul kaugusel). Vaated on IMELISEEEED! Teeme kaare ümber lahe, näeme mereäärseid koopaid, lained laksuvad vastu valget kivi, ilus! 

Näeme Migra I-Ferha kanjonit või fjordi. 

Kõnnime külateed ja jalgrada pidi järsu kaljuse seinani, läbime kõrge pilliroovõsa ala, ronime autoteed pidi mäest üles ja olemegi Bahrija külas. Ootamatult on kõik poed ja kohvikud kinni: avame kell 18 õhtul, praegu on ikkagi päev ja siesta aeg! Õnneks on meil piisavalt vett ja pirukaid. Ka siin on lahe urbne kivi-pind. Ja paistab Gozo saare kaljune lõunakülg :)

Päev oli ilus, kuid meele teevad hapuks kaks asja.

Esiteks - erateed.
Ronisime üle kahe aia, mis ilmselt olidki mõeldud võõraste ligipääsu piirama. Mida sa teed, kui tulnud jalgrada pidi mägedest, kuid tee peale pääsu takistab tara ja "eravaldus" silt (meie vaates suunatud küll teisele poole)? Lähed tagasi üles? Üle aia ronimiseks olid tekkinud omaette teed. Kaardil on selles kohas lihtsalt rada. 

Küsisime nõu ühelt kohalikult, kes ütles "ah ronige üle" ja "kui mina noor olin, oli see kõik vaba maa, ei mingeid tõkkeid. Need väravad ja sildid on praeguste noorte (youngsters) takistamiseks, kes tulevad ja teevad ükskõik mida." 

Lugesin pärast netist artikleid - avalik ligipääs vs eraomanike õigus on siin samamoodi teema nagu Eestis. Nagu Eestis, olid ka siin vabad külateed ja sisuline igameheõigus. Nüüd on see kadumas või kadunud. Ja süüdi pole turistid (peale meie ei uita siin kedagi), vaid ühiskond ise muutub.

Teiseks - linnupüük.
Kogu maa on täis onne ja siledaid, taimedeta maalappe. Pidasime neid põldudeks ja arutasime onnide üle - "et vihmaga varju minna???" Oh meid naiivikuid. Lagedad lapid on lindude lõksud ja onnid - peidikud võrkude opereerimiseks. Lisaks on kogu maa täis jahipadrunite hülsse. Kas nende jaoks ka need teetõkked...? 

Nii linnujaht kui -püük on illegaalsed. Olen Malta linnujahist ka varem kuulnud, kuid seda ise näha on...masendav. Kogu mereäär oli kui üks suur lõks, onn onnis kinni. Maltal pesitsevaid linde enam EI OLE, sest kõik on maha lastud ja ära söödud. (Peaks Eesti kormoranid siia ümber asustama, söögu neid.) Ma ei ole jahipidamise vastane, aga see kõik on.. jäle. Ja Malta riik ignob teemat juba kümneid aastaid.

Lugu Dingli kandi linnupüügist ja jahist. Fotod on nagu mu oma telefonist! Ka meie nägime neid onne, linnukoeri, traadi külge seotud plekist purke.
Trappers’ paradise: occupation of Dingli cliffs

Veel artikleid:
BBC - Guardian - Malta Today - Times of Malta - Delfi.ee - Responsible Travel

Kokkuvõte päevast?
Kõnnime 12 km, 4.5 tundi koos pausidega.
Lapsed on tublid ja jaksavad / viitsivad kenasti.
Malta on väga ilus!!!, aga see on ikkagi Lõuna-Euroopa. Ilu on eraomandis. Ja reeglid... ei kehti. 

Vaade lõunasse, Filfla saarele

Endine briti sõjaväe, nüüd kohaliku tsiviil-lennujuhtimise radar

Meie :)

Vaade üle nimetu, aga imeilusa lahe

Miġra l-Ferħa org / kanjon

Džungel???

Valge terav auguline maastik

Silmapiiril on Gozo :) ja ees on kiviaiad

Malta: Valletta, väike kivist linn

Laste väike olles käisime uusaastal mitmel Lõuna-Euroopa linnapuhkusel. Veidi soojem, veidi valgem, teine kultuur. Lapsed näevad ilma ja endal tore ja oleme perega koos. Siis jäi see komme meil soiku. Nüüd siis jälle. Tallinnast palju otselendude variante ei ole - Napoli, Küpros ja Malta.

Kohale tulime 31. detsembril, lihtsal põhjusel - kõige odavamad lennupiletid. 

Ööbime saare põhjaserva lähedal Gziras. Pealinn Valletta on meist linnulennult 1.5 km, teed mööda 4 km eemal. Esimesel õhtul oleme kodus ja vaatame uue aasta tulestikku, järgmised kaks päeva aga hulgume Vallettas.

Linn on äge!!! See on ehitatud kaljusele poolsaarele. Enam-vähem kogu linn on kindlus. Kõikjal on kõrged müürid ja nende vahel müürid. Poolsaare päris tipus on Püha Elmo kindlus. Aga üldiselt pole siin vahet, kus algab üks või lõpeb teine bastion, raveliin või positsioon. Linna ja kogu saart on kindlusena peetud sadu aastaid. Ja asja eest - seda on rünnanud, piiranud ja vallutanud kõik ümberkaudsed riigid. Kartaago ja Rooma, Ottomanide impeerium ja Napoleon, britid ja natsi-saksad. Kõige suurema mõju on saarele jätnud aga Malta ordu.

Valletta on:
- keskaegne (korrektselt võttes küll uusaegne)
- kivist, nappide parkide ja lillemplitega
- kitsaste tänavatega
- kallakul, sest enamik tänavaid on nõlva peal
- merevaatega, enamik tänavaid avanevad merele
- hästi ilus.

Mida me siin tegime lisaks niisama tänavatel ja müüridel hängimisele:

• Kõndisime ümber poolsaare tipus oleva Püha Elmo kindluse. Seal on kaljudel jalgrada, sillakeste ja käsipuudega. Väga ilusate vaadetega ja äge jalutuskäik, soovitan. 
• Käisime sellesama Püha Elmo kindluse sees sõjamuuseumis. Oli keskmiselt huvitav. Vaated müüridelt on muidugi kaunid.
• Veetsime õhtu Valletta Waterfront'il, mis on umbes nagu sealne Noblessner. Ligi tund aega jälgisime suure kruiisilaeva (MSC Grandiosa) väljumis-eelseid askeldusi ja ärasõitu. Kruiisid meile ei meeldi, aga ikkagi oli äge.
• Kati käis veinipoodides :) täitsa häid jooke saab sealt, aga tootmise maht on nii väike, et kõik müüakse-juuakse kohapeal ära.
• Käisime jõuluturul. No me ekstra ei käinud - see lihtsalt on linna keskse bussijaama juures, kindlustatud ala värava lähedal. Väga veider on keset "suve" vaadata võlts-Põhjamaa nänni, plastkuuski, saane ja lund. Kaarhallis oli uisuväljak, kus inimesed uiskudel seistes kõigest väest naerda lõkerdasid.
• Käisin ringi ümber Manoeli saare ja sealse kindluse. Saar on Gzira ja Valletta vahel. Hurmavad vaated. Seal saab ujuda ka - ma päris sadamas paatide vahel vette ei läheks, aga saarelt küll.

Siin on teema "Malta rõdudega". Neid väikeseid puust rõdusid on kogu Malta tihedalt täis.
Ühtlasi on näha kohalik elektri-kunst.

Üks tuhandest müürist ja tornist.

See on poolsaare keskel, Valletta ja järgmise linna Floriana vahel. 

See on Vallettas üsna tavaline vaatepilt

Poolsaare tipu ümbrine jalutusrada

Vaade HMS Maori vraki lähedalt kahele naaber-katedraalile

Rõdurohke tänav, täiesti tavaline

Jõuluturg 1. jaanuaril õhtul.

Ennelõunal valges oli sama koht täiesti tühi.

Minu selja taga on uisuväljak!

Veel jõuluturgu, ennelõunal oli ka siin puhas tühjus

Õhtune Valletta

Vaade Elmo kindlusest teisele poole lahte

Õhtune vaade poolsaare idakallast pidi