Muuksi ja Tsitre pank

Oktoober 2014:
Sumame soises metsas Kahala järve ja mere vahel, kui meie ette kerkib.. sein. Müür. Mägi. Hiigla kõrge. Ulatub mõlemas suunas nii kaugele kui silm näeb. Ja no tõesti kõrge - mitukümmend meetrit. Oleme küll kaardis ja "loeme" maastikku, aga see tabab meid täiega ootamatult!!! Võistlusel looduse jaoks aega ei ole, seega ronime seinast üles (järsk ja raske rsk) ja lidume edasi, aga lubame igal juhul tagasi tulla, sest no nii sürr.

Juuni 2019:
Mõeldud-tehtud! Veiko asemel on küll J & M & jalgratas.

No tõesti on sürr!!! Me nähtud sein oli Muuksi pank. Kõrval on teine samasugune - Tsitre pank. Nood on kõrged (25-35 meetrit), pikad (4 ja 5 km), ühtlased ja täiesti metsa sees. Pangast paar meetrit eemal ei adu üldse, et miskit võiks olla. Aga astud sammu... ja maa "avaneb" jalge ees.

Sisustasime kolm tundi ja 30 km sellise ringiga:
- start Kuusalust
- ring Andineeme randa
- rippsilla kaudu üle Loo jõe
- üle heinamaa Tsitre pangani
- Turje kelder - juga ja koobas paksus, eriti sääserikkas metsas
- Muuksi linnamägi - terav neemik pangal
- 4 km Muuksi panga pealset rada pidi. Täiesti maagiline! Vanad suured puud, nende all tee, aga 30 meetrit kukkumist vaid sammu kaugusel...
- läbi Uuri ja ümber Kahala järve tagasi Kuusallu.


- Turje keldri juures on hulk infosilte, aga need on hästi peidus - metsa ja heinamaa vahel. Kui lähed, roni pangast üles ja vaata metsa ääres ringi!
- Tsitre panga all on tee, aga tundub, et keegi on sinna maja ja värava ette ehitanud ning tee on sisuliselt kinni.
- Muuksi panga idapoolses otsas (üleval) on külaplats, saab istuda ja merd vaadata.

Maa-ameti reljeefkaart


Turje kelder. Eesmine onu mitte ei näita näppu, vaid vehib sääski ära.


https://et.wikipedia.org/wiki/Muuksi_pank
https://et.wikipedia.org/wiki/Tsitre_pank

Nüüd tahan ma veel talvel ka tulla - kui puud on raagus ja sääsed talveunes.

Kuidas jääda viimaseks

Raudalu - Kangru päevak.

Valin rattaradadest kõige pikema, 17.5 km ja 11 KP. Maastik tundub jube lihtne, aina uha. Aga - päevak on ikkagi võistlus, ja mis on lihtne mulle, on lihtne kõigile. Kuid sõita ma omast arust jaksan. Tehnilistel radadel pole mul üldse mingit võimalust.

Ja siis algab.

• KP-1. Imelihtne. Aga ma ei leia metsa keeravat rada üles. Sõidan edasi-tagasi. Lõpuks näen - rada on täiesti olemas ja seal kus peab, lihtsalt mina olen pime. 2 minutit.
• KP-2. OK.
• KP-3. Imelihtne. Kordan KP-1 harjutust: ma ei leia metsa keeravat rada üles, sõidan edasi-tagasi. 2 minutit.
• KP-st väljun teed pidi, mida ma kaardil ei näe. Segadus, õnneks üsna lühike. Aga tegelt oleks pidanud seda teed pidi punkti TULEMA ja oleks kogu otsimine ära jäänud. 
• KP-4. Imelihtne. Aga punkti pole. Otsime koos konkurendiga, ta leiab esimesena. (Kodus GPS rada kaardiga kõrvutades arvan, et KP on vales kohas ja mina otsisin õigest.) 2 minutit.
• KP-5. Imelihtne pikk etapp (4.5 km). OK. Konkurent sõidab mul eest ära. Lasen minna - ta on parem kui mina ja sabas rippumine oleks ebaviisakas.
• KP-6. Imelihtne. PUNKTI POLE. Wtf. KP objekt on kaardil väga selgelt olemas - põõsas tee käänakul. Leian KP kaugemalt üles. (Kodus GPS-i uurides arvan, et KP oli vales kohas.) 2 minutit.
• KP-7. Imelihtne pikk etapp (4.5 km). Sõidan õigest teeotsast mööda, jään mõtlema ja kaotan 2 min.
• KP-8. Pikk etapp (4.5 km). Lõpus teen keerulisema rajavaliku, jään mõtlema, võtan isegi kompassi välja. 2 min.
• KP-9. Kiman KP-st suvalises suunas metsa. Satun turbasele teele, sõita ei saa, sörgin. Siis avastan, et olen... eh.. kusagil?? Saan õigele teele. 3-4 min.
• KP-10. OK.
• KP-11. OK. Teevalik polnud võib-olla parim.
• Finiš. Ei märka otseteed KP-st finišisse, sõidan ringi. 1 min.

Loeme tibud kokku.
12 punkti, millest enam-vähem puhtalt võtan 4 (nr 2, 5, 10, 11).
Vigu 16 min.

Aeg 1:33 on selle raja kõige kõige aeglasem.
-16 min oleks andnud umbes eel-eel-viimase koha.

Et "keskmike" hulka pääseda, peab:
- sõitma täiesti puhtalt, vigadeta
- sõitma kiiremini
- tegema ainult õiged teevalikud
- märkama kaardil kõiki teid, ka väikseid ja lühikesi
- hoidma silmad rohkem lahti
Lootusetu.

Ja see oli super kerge rada - sile asfalt või kruusatee. Mu vastupidavus võiks siin ju tööle hakata. Päris maastikul olen ma veel (suhteliselt) palju aeglasem.

GPS: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1331456213

Tulemused: https://www.oknomme.ee/tulemused/2018/2019-06-04Kangruresults.htm

- Päevakul oli klassitäis teismelisi, kes saadeti lühikeste pükstega nõgestes sumama. Oli ilus vaadata küll, aga... ee... miks??? 
- Kokku tuli sel päeval 60 km ratast. 
- Tegelikult on mul ikka hea meel, muidu ma siin ei kirjutaks.

Jägala jõel / Saunjas

Mulle MEELDIB maastikurattaga sõita. Täiesti hullupööra meeldib. Mitte seepärast, et ma tahaks teistega võistelda või jube tehnilisi maastikke võtta. Seda ma ei suuda, korduvalt testitud. Aga maastikuratas ajab mu uutele radadele. Maanteelt ja kõvakattelt ära, metsa, tsivilisatsioonist minema. Kuhugi, kus ma pole veel käinud ja kus ma isegi ei tea, mis mind ootab.

Eile. Kati - Riias, lapsed { külas kinos kontserdil }. Laadisin ratta autole ja sõitsin linnast välja. Narva maantee (umnbes) 30. kilomeetril enne Kaberla oja on mugav parkla. Tahtsin sõita Narva mnt ja Jägala jõe vahel metsateedel.

Parklast tõmbasin sihti pidi sirgelt metsa. Metsast läbi, kruusa pidi jõe äärde, veidi künkaid pidi üles-alla...

Ja siis leidsin sellise silla.

Silla juures oli Saunja veski / hüdroelektrjaam ja kohalik onu, kes julgustas, et saan üle küll.

Teiselt poolt sain vanale Piibe maanteele. Siis Soodla silla kaudu tagasi. Jõe põhjakaldal olematut metsarada pidi veskini - EOMapi vana kaart on super abiks!!! Lõpuks läksin ülbeks, tahtsin läbi metsa otse tulla, aga rada sai otsa. Tagasi pööramise asemel sumasin pool tundi nõgestes & oksarisus, ratas näpus. Ei saanud ojast üle... ja no üldse oli loll teevalik. Nõgesed on praegu noored ja hakkamist täis, jalad sügelevad täna ka veel.

Soodlas istus grupp välismaa inimesi süstas KESET KUIVA KARJAMAAD ja nägi veidi eksinud välja.

Tallinna ümber on maastikku sõitmiseks ja avastamiseks veel palju!

Track:
https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1330194491

O-päevakud 2019

Rattaga:
Astangu - http://kurinurm.blogspot.com/2019/04/astangu-ratta-orienteerumine.html
Muraste

Jalgsi:
Alustasin ettevaatlikult - tegin pool rada, paar km, või käisin lastega.
28. mai - Jõelähtme
30. mai - Keila-Joa
xx. juuni - Kaberla
3. juuli - Järve / Männiku
5. juuli - Pikknõmm (Kõrvemaal), koos M-ga
Mõlemal läbisin ligi 11 km.

Hinne - kolm.
Raja saan läbitud, väga ära ei eksi.
Vastupidavust on palju.
Kuid orienteerun jube ebakindlalt Vahin väga palju kaarti (mitte maastikku), ei näe õigeid rajavalikuid, sagin. Jõelähtmel kaotan kahe järjestikuse KP-ga 15 min puhtalt rajavaliku vea tõttu. (Moraal - raja lõpus eelista ümberjookse, sest pea ei tööta enam nii hästi.) Keerukal maastikul teen vea umbes igal teisel etapil. Kurb!!!

Suve tulles on rajad aina raskemad.
Alustaimestik varjab objektid ja KP tähised ära.

Aidu karjääri süstamatk

1. mail oli hulk rahvast süstaga Aidu karjääril, mina ka. Algus RMK Aidu-Liiva lõkkekohal. Sealt tegime 23 km ringi piki sinise kammi "piisid". Plaan Ojamaa ja Purtse jõed üle vaadata jäi järgmiseks korraks. Kolmel korral pidime süstad ühest kanalist teise ümber tassima. Hea trenn!

Aidu maastik on omapärane. Tööstuspärand, ümbertöötatud "maapõu". Ühelt poolt... õõvastav. Inimene on looduse pahurpidi keeranud ja osa ahjus ära põletanud. Järel jääb retsitud, ebaloomulik maastik. Ning seda jäätmaad on Ida-Virus väga palju, vaadake mõne sati-kaardi pealt.

Teiselt poolt võtab loodus oma tagasi. Puu kasvab, lind lendab. Inimene aitab kaasa ka, haljastusprojektid toimivad seal hästi. Aidus elavad või liiguvad kõik meie loomad, ka hunt ja karu. Kas tuhande aasta pärast on tranšeed kinni vajunud ja küngastik sile? Näis... kui on kedagi, kes vaataks.

Kõige veidram koht oli Sipelgamägi:

Sipelgamägi kuhjati kokku 1979.aastal tolle aja Euroopa suurima mammutekskavaatori ESKU 1 noole remondiks. Kuna noolt ei olnud võimalik maapinnale lasta, siis ekskavaator ise kuhjas kokku mäe, sõitis noolega selle vastu ja alles siis ulatuti kraanade ning muu tehnika abil mäele sõites noolt remontima.
Sipelgamäeks hakati Aidu vaateplatvormi kutsuma seetõttu, et kaevandajad päästsid raielangilt sipelgpesa, mille toimetasid kartulikotiga vaatemäe jalamile. Nüüd, aastakümneid hiljem on sipelgad endiselt mäe kindlad asukad.

Nägime ka kurikuulsaid "sõnajala tuulikuid", karjääri lõunakülje paeseina, vees kasvavat metsa.

Hea seltskond ja imetore päev!

2014 käisin samas Xdreamil. Oli väga meeleolukas:
https://kurinurm.blogspot.com/2014/06/aidu-xdream.html

Piltide autorid: P. ja R.

Mulgi rattamaraton

Sõber kirjutab reedel, et läheb Mulgi maratonile. Mul kihvatab - tahan ka! Pole küll ammu võistlenud, aga no... prooviks? Otsin sahvrist klipid ja olen pühapäeva hommikul stardis. Kõige tagaotsas, muidugi. Eesmärk - ilma "ära kustumata" lõpuni sõita.

Ratas: hardtail, kruusa-rehviga - madal muster, 2 at rõhku.

Rada on tore. 50 km. Kruus, mets, metsatee, kruus, mets, metsatee. Tõusu on 600 meetrit (rajameister arvab 900+, aga see on liialdus). On muda, liiva, juurikaid, rööpas põldu... aga kõik on mõnusalt tasakaalus.

Veeren enda ümber olevate sõitjatega üsna samas rütmis:
- Tehnilistel lõikudel olen suhteliselt aeglane.
- Kruusal olen pigem kiirem ja võtan järgi / mööda.
- Tõuse võtan ootamatult hästi (s.t. jõudu on).
- Kõik järsud laskumised ja mitu järsku tõusu kõnnin.
- Ühe juurikase ja ühe mudase lõigu kõnnin. Hea valik - olen jalgsi kiirem kui rahvas minu ümber ja jõudu läheb palju vähem.
- TP-des pean kinni, söön ja joon korralikult. Mul enda pole rajal isegi pudelit kaasas.
- Kõige vastikum lõik: Pombre karjääri kitsas serv. Ma ei JULGE siin sõita!!!

Laskumistel pidurdan. Esiteks ei usalda amorti. FS oli laskudes ikka täiesti teisest klassist, lihtsalt lasid rattal minna ja amort "sõi" kõik kivid-kännud-konarused ära. Teiseks ei usalda ma rehvi - laskumiste põhjad on mudas ja no ei pea see siledapoolne rehvike.

Kõige nõrgem tehniline element on mul jalastumiste järel uuesti ratta peale minek. Pusin klippidega alati pikalt, kaotan kokku päris palju aega.

Sõidan ettevaatlikult ja kardan väsimusest tulevat haamrit või krampe, aga nood ei saabugi. Püsin lõpuni päris värske. Raja viimasel kolmandikul olen isegi juurikatel kiirem kui teised (kuid laskumistel ikka aeglasem). On näha, et teised kangutavad, minul oli lõpuni mõnus. Kuid Pika tänava tõusu ikkagi kõnnin.

Aeg: 3:13 (lootsin alla 3 tunni)
Koht: 498 / 550

Lõim clubbersis:
http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=215&t=76761
Kaart:
http://tiny.cc/a0a84y
Etapi kirjeldus:
https://www.rattamaratonid.ee/et/etapid?competition_id=37

Üldine tunne - super hea.
Lähen järgmisel aastal jälle.
Tule ka!

Juminda poolsaar

Matkasin seal kahel nädalavahel järjest:
ühel jalgsi ja sõpradega ja lastega,
teisel ratta ja täiskasvanud sõpradega.

Juminda on ilus ja huvitav. Poolsaar on väga kivine - nii rand kui metsaalune on lõputu kivikülv. Sünge trolli-kuusik ja heledalt säravate kividega männik on mõlemad kui muinasjutust. Idakaldas on ootamatu järsk liiva-savi pank. Siin on ka lõputult sõja- ja muud ajalugu. Juminda oli Peeter Suure (nimelise) merekindluse kõige idapoolsem väljaehitatud ala, seega on siin objekte tsaariajast kuni käesoleva vabariigine. Külad on hirmus vanad - Juminda olla aastast 1290.

Jalgsi tulime poolsaare tipust piki idapoolset rannaäärt alla ja läksime lääne poolt teid kaudu tagasi. Idakallas on järsk, sisuliselt pank, all on kivid ja veeris. Rannas on palju ümberkukkunud puid.

Rattaga tegin raja mööda metsateid nii palju kui sain. Virve külast tagasi poolsaare keskele tulime piki RMK rada ja laudteed. Vist sai paras segu asfaldist, metsateest, liivast ja  juurikatest.

Juminda kahel põhjatipul ("Säär" ja "Koljuots") on:
- Juminda merelahingu mälestusmärk. Juminda lahingus sai surma 13000 meest (või ka 25000), see on õõvastav ja huvitav lugu. Loe siit ja siit ja Wikipediast.
- RMK Juminda plats
- Kivikalme RMK platsil + nastikud
- Juminda tuletorn
- Saksa (ja küllap ka mitte-saksa) suurtükipesad
- Vene "libaraketid"
- Piirivalve radar, töötav
- Vene sõjaväe hooneid, nt helgiheitja angaar Säärel

Poolsaare keskel käisime / nägime ära:
- Tapurla küla vaatetorn - vana piirivalve oma (vist)
- Tapurla küla sadam
- Tammistu küla kiigeplats
- Juminda küla rand + kiigeplats
- Kivitee Tammistu ja Juminda külade vahel
- RMK rada läbi Aabla raba
- Majakivi sellel rajal - 7 meetrit kõrge, trepp viib otsa
- Mega vaatetorn RMK rajal, täielik monstrum keset metsa
- Leesi rahvamaja
Minu jaoks kõige üllatavam oli Tapurla torn.

Juminda kõige täpsem kaart on vist Juminda enda küla keskel. Seal on palju toponüüme, mida ükski online kaart ega allikas ei leia. Google kaart on Eesti looduses täiesti kasutu. Maa-amet aitab natuke. Aga kõige parem on orienteerumiskaardi moodi https://okaart.osport.ee/.

Veel lugemist:
https://pillevaljataga.com/blogi/lapsed/mida-teha-lastega-juminda-poolsaarel/
Rattaraja skeem:
https://drive.google.com/open?id=1FenP_1h3AvP0_qCK8h3cz4yenh82FIkS&usp=sharing

Astangu ratta-orienteerumine

Astangu maastik on mulle hästi tuttav. Olen seal käinud ronimas, matkamas, rattaga sõitmas. Kuid aasta esimene ratta-O läheb alati aia taha. Nii ka seekord.

Esimene etapp, 200 m stardist KP-ni, üle lageda. EKSIN ÄRA. Tehke järgi rsk!! Küsin konkurendi käest teed, aga tema on ka eksinud :)))) Jalutan starti, nullin ära (Kaido üllatunud pilgu all), alustan uuesti.

Teine etapp. Kaardhoidja hakkab logisema. (Tutikas, sain paar tundi enne starti.) Keeran mingit mutrit, aga see ei aita. Hetk hiljem lahkub alusplaat hoidjalt ja jupid lendavad põllule. Õnneks on kuuskant rajal kaasas, otsin poldi üles, krutin hoidja kinni ja see püsib võistluse lõpuni.

Kolmas etapp. Sõidan KP-st pikalt mööda. Mitte mingit kauguse / kaardi taju ei ole.

Neljas etapp. Eksin kuhugi sohu ära. Ma ei saa aru, kus on tee, kus põld.

Viies etapp - sama nagu neljas etapp.

Siis KUKUN. Püüan kraavist läbi sõita, aga ei oska, ja käin üle nipli. Kukerpall! Pealtvaatajad vist oigavad, aga mul on kõik okei, klopin käed puhtaks ja sõidan edasi.

Ja samamoodi edasi kuni lõpuni.

Diagnoos pärast võistlust:
Ma võtaks lühikesed, "segased" etapid jalgsi kindlasti kiiremini kui rattaga. Jalgsi püsin ma kaardil kogu aeg ja mul on pidevalt suund selge. Rattaga ei oska ma vaheldumisi sõita ja kaarti lugeda. Sõidan - ja pean kaardi lugemiseks seisma jääma, siis ei saa ma enam aga aru, mispidi olen või kus. Jamps.

Tegelikult tuleb sõites kaarti lugeda. Võib-olla oleks ka lenksukompassist abi. Teepikkuste taju tuleb ajaga... või siis spidokaga.

Õppimist ja arenguruumi igatahes on.

Ühtlasi vihastan end Veloplusi peale siniseks. Ostan sealt päeval uue sadula. Ma olen Eesti teenindusega üldiselt super rahul, kõik on viks ja viisakas. Veloplus on kummaline erand, tõrvatilk. Ülbe, ennast täis. See on viimaste aastate muutus. Kunagi olid nad väga toredad. Nüüd on klient nende jaoks õhk, tüütus, keda parema meelega poes ei nähta. Lahkun sülitades ja luban, et oma jalga sinna enam ei tõsta.

Out of sync

Veetsin 20 minutit, püüdes kopeerida ühte pilti telefonist arvutisse.
Harjutuse tingimused on lihtsad. On olemas:
- telefon (Android)
- arvuti (Windows 7)
- USB kaabel
- telefoni kaameraga tehtud pilt
Ja no ei oska / suuda pilti arvutisse saada.

Lõpuks saatsin e-mailiga iseendale.

Õige vastus on panna nii telefonile kui arvutile mingi pilvepõhine failiteenus külge (google, dropbox, whatever) ja faile üle selle "liigutada".
Aga see on ju jabur. Kui mul on kaks seadet ja nende vahel kaabel, siis ma PEAN saama info ühest teise. Mu armas fail peab liikuma 15 cm. Aga nüüd liigub kaks korda 1000 km.

Kuid moodsas maailmas ei pea.
Siin ma siis olen - out of sync. Nii oma failide kui uue maailmaga üldiselt.

Rattahooaeg 2019

Kogun siia järjest killukesi 2019 ratta-hooaja kohta.

Pikemad sõidud ja võistlused
2x. märts - Jõelähtmel, pooleldi alles lumes, viimane sõit FS rattaga
17. aprill - tipikad ümber Ülemiste, 40 km, huvitav "ratas sülle" rada
23. aprill - Astangu päevak, täiesti jama
24. aprill - tipikad Tammneeme, 40+ km
27. aprilli - Juminda rattamatk
29. aprill - üksi Pirita jõe ääres Iru kandis. Hiljem ka teisel pool - Iru Linnamäel
30. aprill - Muraste päevak, läks okeilt
5. mai - Mulgi maraton, 50 km
6. mai - tipikad Suurupi, 50+ km
8. mai - üksi Lasnamäel, Turba tn kant ja Lauluväljaku tagune jäätmaastik
11. mai - C & abikaasaga Tabasalu ja Sõrve metsad, alla 40 km
12. mai - Kati ja Iidaga Viimsis, J-ga Kakumäel, kokku 70 km
17. - 19. mai Roheliste rattaretk, kogu perega, Muhumaa ja Saaremaa
31. mai - Tipp d'Und - tegin neli ringi ümber vanalinna.
31. mai - Männiku liivakarjäärid E-ga. Pikk ja huvitav sõit.
2. juuni - poistega Astangul matkamas
2. juuni - Jägala jõe ümber, üle lagunenud Saunja silla
4. juuni - Raudalu päevak, ja sinna ja tagasi, 60 km
5. juuni - tipikad Vaskjala kanalil, 50 km
9. juuni - Muuksi ja Tsitre pankade matk
16. juuni - Jägala - Kaberla oos - Kaberneeme - Linnamäe, J-ga. 25 km liivast metsateed.
18. juuni - Õismäe, Harku, Laagri, Pääsküla
24 & 25 juuni - rattaga jaanitulele ja tagasi, 2 x 100 km
30. juuni - Kotka mäed ja muu Jõelähtme
15. juuli - Roobuka Maidla Pahkla rattaring, 80 km
20. juuli - Soodla / Koitjärve raba
23. juuli - Tugamanni MTBO päevak
14. august - Soodla / Mähuste öine J-ga
16. august - Soodla / Paukjärve J & L -ga
20. august - Sõrve ja Vääna-Jõesuu
27. august - Kadrioru ratta-teisipäevak, veeresin naabrinaiste tiimi sabas
28. august - Kurtna - Lohu - Kõnnu - Kohila - Kurtna, ja Kõnnu järves ujumas
31. august - Tallinna Xdream ja kukkumine
16. september - Paljassaare ja Kopli ring J-ga, imeline tuuline ilm
17. september - Vandjala / Kostivere karjäär. Uus ja huvitav maastik, palju savis ronimist.
21. september - Kohtla-Nõmme XT rogain
25. september - Harku ratta-päevak, tehniline rada juurikatel
28. september - Kaberla - Salmistu matk, Juhani & Kristinaga
29. september - Kaberla - Kaberneeme sõit, sport, üksi
12. oktoober - Pakri Libahundi jälg
20. oktoober - Kõrvemaa 19 km suusarada rattaga, Avega, ootamatult pehme ja mudane ja raske
21 & 22 oktoober - Kahe päevaga ümber Ülemiste
23. oktoober - ringi ümber Ülemiste, 55 min neto (Tartu mnt ristist samasse kohta tagasi)
26. oktoober - Soodla-Mustjõe, vihmas, 3 tundi / 36 km maastikul
29. oktoober - Ülemiste ring A-ga
31. oktoober - tipikate rattamatk, Saha kabel, 50 km
16. november - Viimsi / Miiduranna
24. november - Kohtla-Nõmme - Viru-Kabala, Lauriga, matkajate kokkutulekult
30. november - Kodasoo - Kaberla
9. detsember - Muuga, Hansumäe rahnud ja kivikülv
15. detsember - Kõrvemaa keskus - Valgehobusemäe ja Rehessaare raba
23. detsember - Kõrvemaa ja Rabasaare tondi-küla

Muu ja tehniline
29. märts - üllatus :( Scott on öösel uue omaniku leidnud.
9. aprill - Merida hooldus, Käigud, pidurid, pöiad. Tagumine velg vajab varsti vahetust.
16. aprill - Canyon Sauelt ära. Gripshift, näis kas harjub. Ratas nagu sulg. (Harjub küll.)
29. & 31. mai - Canyoni hooldus. Uus tagarehv + pedaalid + gripid. Tagapidur lekib :(
31. august - kukkumine, täiskiirusel tõkkepuusse. Ratas jääb ootamatult terveks.
15. september - Canyoni hooldus, uus tagapidur, jama käikude ja rehvidega
21. oktoober - rehv katki, uus

Loivamine

tldr: oskan nüüd aeglaselt krooli ujuda. sügisel seatud eesmärk on käes.

Sõber saatis oma ujumistrenni harjutused. Loen neid ja tunnen end rumalalt. Ma ei oska enamikku neist.

Mu ujumise skillset on väga piiratud:
Ma ujun konna. Rapsides on tempo 2 km/h. Just testisin, 500 m tuli veerand tunniga. Rahulikult ujudes olen veidi aeglasem, aga see-eest on super mõnus. Nagu puhkaks vees, enamiku aega libisen vaikselt vee all edasi, aeg-ajalt haaran veest käte või jalgadega ja annan hoogu juurde. Ei mingit pingutust ega väsimust. (Muidugi pole mul aimugi, kas mu tehnika on korrektne.)
Ma ujun krooli. Päriselt ehk tehniliselt ei oska, aga ma jõuan üsna kiiresti (21-22 sekundit) basseini ühest otsast teise. Ühe korra. Siis on hing väljas. Okei, tagasi solberdan ka. Aga juba aeglasemalt - tagasiteel on hingamine paigast, keha vingerdab vihmaussina, mõte läheb uimaseks, silmad ei näe, mingist rütmist pole jälgegi. Sama tunne mis kõrgmägedes hapnikupuuduses.
Muud stiilid - ei valda üldse. Selili ujuda ei õnnestu (täna proovisin). Liblikas - pole iial proovinudki.

Samas kopsumahuga otseselt ja objektiivselt probleeme pole. 25 m ujun "pimedalt" ehk kordagi hingamata ära küll.

Sügisel oli seis selline, et ka _väga aeglaselt_ krooli ujudes läks hingamine segi, tekkis lämbumise tunne. Pikalt seda teha ei suutnud.

Selgub, et nüüd suudan.
Päris ujumine see muidugi pole. Viibin vees, liigutan väga aeglaselt käsi, natuke ka jalgu. Loivamine. Laisk. Aga hapnikupuudust ei teki. Ja liigun tasapisi edasi. Ma ei tea, kui kiiresti.
Aga midagi on sügisega võrreldes muutunud. Varem ei osanud ma kroolis ilma "kihutamat" üldse olla ega liikuda, nüüd suudan.
Tore!

Nüüd saab mõelda, kuidas / mida edasi.

Edit: 
300m loivasin 8 minutiga. Hmm.