Me oleme Eesti saartel käinud üsna vähe. Olime kevadel Kihnu minemas, piletid ja öömajad ja sõbrad olemas, aga - ei käinud. See-eest saime nüüd Mohnile.
Mohni on väike saareke Lahemaal, 5 km Viinistust. Geoloogiliselt - suur kruusavall. Palju kive ja rändrahne. Tammemets põletati kunagi maha, nüüd on võpsik ja kadakas.
Saarel toimetavad Jaan Manitski ja RMK. Manitski oma on tuletorni ümbrus, sadam, saarele saamine. Tema hoiab palgal ka saarevaht Matiti, endist rekkajuhti, kes ühel hetkel elus kannaka tegi ja saarele kolis.
RMK haldab loodust. Kord hoiab, kord raiub. Praegu raiub ja põletab, et kadaka asemel kasvaks kukemari. Ühes kohas on keset rannaliiva lai laudtee. Tundub suht sürr - miks see siia? Looduskaitse raha on saare peale läinud igatahes palju.
Saarele ringi peale teha ei saa, ei lubata - linnud ja muu loodus las olla omaette. Mis ikka. Kõndisime paar km, käisime ujumas, vesi oli meres üllatavalt soe. Ilus koht! Kui saate, minge ka.
Meid viis saarele Evente. Soovitan - väga hea giid ja üldse tore. Aga sinna saab muul viisil kah. Meiega samal ajal käis saarel mitu teist gruppi.
 |
| Tuletorn |
 |
| Saare ainus suur pärn |
 |
| Tiba kohatu laudtee |
 |
| Suurim rändrahn - Jaanitule kivi |
 |
| Mannerg paistab :) |
3 comments:
Olen Mohnil palju käinud ja need laudteed olid seal mu meelest juba ligi 20 a tagasi. Tollal teadsin, et selleks, et ei mindaks haruldasi samblikke trampima.
See konkreetne laudtee öeldi olevat (ja nägi välja) üsna uus.
Kuhu panna ajaloos see punkt, milleni me tahame loodust ja kooslusi taastada?
Ma olin Mohnil 18 aastat tagasi jaanuari lõpus 2 nädalat kahekesi koos oma 9-kuusega. Kaks karvast ja sarvilist vabaolengul kitse ja üks rebane, kes vilksas nii, et teda ennast ei näinud. Muidu ei teaks, et rebane, aga jäljed jäid maha. Kass oli ka. Ja laudtee oli samuti, samblike kaitseks, et neid ära ei tallutaks. Seal käib suviti hordides inimesi ju. Väga meeldejääv oli!
Post a Comment