Päev Bullerbys

Olin poolteist päeva Astrid Lindgreni maailmas. Maamaja. Kümmekond eri vanuses last. Peotäis täiskasvanuid. Füüsilised mängud ja füüsiline töö. Kindlus - täielik imetegu, väiksema maja mõõtu, kahe värava ja kahe torniga, sealtsamast võetud kasetüvedest ehitatud. Kindlus avati peo ja fanfaaridega. Jooks, müramine, kiikumine, kilkamine, pallimängud, vibu, pinks. Mõõgad ja raudrüüd - kindlust on vaja ju nii rünnata kui kaitsta! (ehkki käibis ka hüpotees, et selle abil röövitakse Selveri kuller-bussi). Marjad ja viljad otse puust, maast ja põõsast. Kala otse merest pannile - latikas, haug, koha. Õhtupikkune saun. Jutud poole hommikuni. Perekond ja kogukond. Puuduv piir täiskasvanu ja lapse vahel. Laps projekteerib kindluse ja juhib selle ehitamist, teravad rauast riistad on käes ka kõige väiksematel. Täiskasvanu mürab, mängib, unustab mõneks ajaks oma tööd ja mured. 

Kui palju selliseid idülle Eestimaal veel on? Usun et palju. Aga sotsiaalmeediasse nad ei jõua. Ka mina ju ei pane ei fotot, ei kohaviidet. 

Fotod on aga hiliskevadisest Purtsest.
Meri on kivid liivaga katnud ja mängib valgusega.