Friday, May 28, 2021

Süstaga ujuma

Olen nüüd kolm korda käinud süstaga Pirital. Korraldajaks on olnud Rändajad, https://randajad.ee/.

Esimene kord - Iidaga. Pirita jõge pidi merest Lükati sillani ja tagasi, pärast ümber muuli merele ja liivaranda.

Teine kord - üksi (sest oli vihmane ja Alo ei tulnud). Sama marsruut. 

Kolmas kord ehk eile - Iidaga. Pirita jõesuust Haabneeme randa OKO restorani juurde. 

Pirita jõgi on kena. Paarsada meetrit suurest sillast ülesvoolu on linna kära kuuldamatu, asemel on vaikus ja veelinnud. Sõit on kerge - jõgi, aga leebe vooluga, süstaga pole alla- ja ülesvoolu minekul erilist vahet. Kuid Lükati silla eel on kitsam tugeva vooluga koht. Esimene kord ma sealt üles ei saanudki, teine kord oli aga vool niipalju aeglasem, et tuli vaid paar korda tugevamalt tõmmata. Igatahes on see Pirita jõe sõit imehea võimalus süsta proovida - kerge, ohutu, parajalt pikk. Sobib ka lastele alates paarteist ja üles. 

Sõit merel võiks olla keerulisem, aga eilne ilm oli väga leebe - tuuletu, rauge madala lainega. Tiksusime tasapisi Piritalt Meriväljani ja Miidurannani ja edasi. Haabneemes päikeseloojangut oodates hakkas mul igav ja jahe, tegin paar kiiremat liigutust. Ja siis ühe pöörde ajal läks süst kummuli. Ma ei saanudki aru, kuidas. Olin klõmm vee all ja kõik! Kaldast eemal, avavees. 

Hetk ehmatust, siis olin taas vee peal. Põll tuli õnneks ise lahti. Korraldaja tuli appi, tõmbas minu süsta enda oma peale ja kallas tühjaks. Nüüd selgus, et iga retke alguses õpetatud süsta peale ronimine ei olnud asjata. Sain kenasti peale ja uuesti istuma. Sõites hakkas kohe uuesti soe. Uhasin kaldale, sikutasin ka teised kaldale (sest madal liivarand ja mina olin ju niikuinii märg). Sain ka kuivad riided nii kärmelt selga, et külm ei hakanudki.

Karistus tuli uljuse eest - selge. 

Kogemus kokkuvõttes veidi piinlik, kuid üldjoones õpetlik. Kogenud päästjaga on ka sügavas vees süsta tagasi saamine ootamatult lihtne. Ja kui siis kohe uuesti tööle hakata, ei ole ka külm. Täiskomplekt kuivi riideid oli abiks, käterätik ka. Telefoni päästis hoolikus - oli pärast pildistamist kilekoti alati hoolega sulgenud. 

Mingitele üla- ega alatugedele mõelda ei jõudnud. See vajab ilmselt refelekse, mida mul muidugi pole. 

Järgmine kord on juuni alguses, kui Alo trenn teeb hooaja lõpuürituseks väikese sõidu Pirita jõel. 

Vihm luurab

Vihm jäi Tallinna kummitama, meie aga oleme Meriväljal :)

3 comments:

TT said...

Süstaga üksi sellise temperatuuriga avavees ümber minna on eluohtlik. Ma mõned aastad tagasi üritasin proovida seda va eskimopööret (no et oled kummuli ja tõmbad end mõlaga püsti tagasi). Vaatsin videotest ja lugesin õpetusi enne kui suvel meetrises liivapõhjaga vees proovisin. Esiteks oli keeruline süsta kummuli saada aga kui keerasin tagurpidi vajutas veesurve hoobilt põlle süsta sisse, süst poolest saati vett täis ja ei saanud proovimagi hakata. Teadjamad väitsid hiljem, et selleks ilunumbriks peab ikka professionaalne põll olema. Üksi avaveel natuke kõhe kerge lainega üle paari kildi kaldast eemale sõita.

Kaur said...

Üksi avaveel sõita ongi enesetapp. Ka siis, kui oled oskaja. Varem või hiljem lähed kummuli, üksi süsta tagasi üldiselt ei saa ja siis oled surmalaps.

Eestis on värske näide sellest kevadest. Kaks laipa. Oletus on, et kahene süst läks ümber, tagasi ei saanud ja oligi kõik. Oleks olnud kaks ühest süsta, oleks ellu jäädud, sest siis saab üks süst teise ära päästa.

lahtiütlus: ma ise ei tea midagi, kirjeldan vaid mereaerutamise grupist pärit juttu.

tafkav said...

Uhh, hirmus.

Meieperes on kolm süsta, eelmisel aastal sain isegi mina ühe korra vee peale ja tundus väga tore (suvi ja tuulevaikus) ja kuigi ma kardan vett (sest märg ja 99% ajast ka liiga külm mo jaoks), mõtlesin just ükspäev, et võiks ju uuesti proovida. Nüüd enam niiväga ei taha...