Karula ja Ähijärve vihma-matk

Käisime kahel päeval järjest Karula rahvuspargis matkamas.
Mõlemal päeval tegime 20 km ringi.
Esimene päev Ähijärvest läänes-loodes, teine päev ümber Ähijärve. 
Vihm sadas ja tuul puhus ja vahepeal lõik välku, kuid ikkagi oli tore.
Ööbisime Nakatu turismitalus ja käisime seal saunas ja ka see oli tore.
Kümnekesi.

Ararati mägi ja päike, miinus vikerkaar

Esimene päev

Algus - Rebasemäe või Rebasemõisa või Tornimäe platsilt. Vaatetorni seal enam pole, lagunes ära. Käisime maha Rebäse matkaraja. See on päris meeleolukas. Mägi, soo, mägi, soo. Nõlvad on järsud, mudased ja lehe-libedad. Laugetel lõikudel on lehmakooke. Nii et liikumine on aeglane ja matkakepp oleks abiks.  
Rebäse raja ägepunkt on Ararati mägi. Ongi sellise nimega! Kui me seda üle Raudjärve vaatasime, tuli mäe kohale vikerkaar. Just nagu Piibli illustratsioon oleks olnud! 
Pärast käisime piki "ametlikku" RMK Karula matkarada ja kruusateed. Avatud kultuurmaastik annab hea vaate kuplitele - neid on siin lakkamatult. Ühest kohast lõikasime läbi metsa. See oli hea mõte. Metsas oli ootamatul kombel rada just meile soovitud kohas. Ja puhus-sadas veidi vähem. 
Päeva keskel jäime päris tiheda vihma kätte, ja paar korda müristas äike otse meie pea kohal.
Käisime veel Mäekonnu vaatetorni juures. Torn ise on katki ja üles ei saa. 
Autode juurde jõudsime üsna pimedas. Päevad on ju lühikesed, kell viis on pime. 

Teine päev

Ring ümber Ähijärve. Peräjärve kandis võtsime ette lõigu Peräjärve matkarada. See on väga tore, muudkui üles-alla, rohkete infotahvlitega ja eri metsatüüpe pidi. Käisime veel Plaagi, Alakonnu ja Plaagi lõkkekohtades. Tänane tee oli ilusam, aga vähem vaheldusrikas - aina "kena männimets". Künkaid on metsas küll jala all tunda, aga mitte eriti näha. 

Küll aga on nii näha kui tunda metssigade tööd. Suured lagendikud on ringi pööratud. Tõngumise jälgi oli kõikjal. Viimase jupi käisime RMK pikka matkarada pidi (Peraküla - Ähijärve) - seal olid  mootorrataste jäljed. Kuid sigade kõrval olid need pea nähtamatud.

Kultuurmaastikul on siin tohutult palju elektrikarjuseid. Lambaid ja lehmi oli ka, nii et karjused on siin asja eest. 

Nii Rebäse kui Peräjärve väikesed matkarajad on toredad. Kui ma peaks neist valima ühe, võtaks Rebäse oma. Aga kogu matk oli tore. Hoolimata vihmast ja märjast. 

Kahe päeva rajad ühes.

Metssigade jälgedes

See pilv oli just hetke eest meie kohal :)

Peräjärv

Matkajad ja lehmakoogid

Kopra kikujäljed :)

Köstrijärve ümbruse soo

Oli ka kuivi ja päikeselisi hetki

Oktoober

Töö. Esimene kuu Starshipist ära, esimene töö-kuu Veriffis. Palju on mõtlemist - kas tegin töökohta vahetades hea otsuse? Kahetseda ei ole muidugi mõtet, mõlemad ettevõtted on väga toredad. Küllap leiab Starship minu asemele kellegi noorema ja parema. Veedan kuu uut ametit ja inimesi tundma õppides ja see on muidugi mõnus.

Liikumise mõttes on hästi aktiivne kuu. TAOK jalgsi-rogain Kilingi-Nõmmes ja Bike Xdream Paldiskis, lisaks mitu väiksemat matka. Kahjuks hakkab parem põlv jälle haiget tegema. Kuu alguses jooksen pikki otsi lõdvalt alla 6 min/km tempos, aga ülejäänud kuu ei jookse üldse.

Kuu algus on hirmus aktiivne, lõpp ka. 

Õhtud on väga pimedad! Tipikad, kusagil.

1 - Viimane tööpäev Starshipis. Viimane koolitus. Joogid tööl ja Pudelis. Õhtul K-N suunas ära. Ööbime rogaini eel sõpradega Vango puhketalus, väga tore. 

2 - Kilingi-Nõmme TAOK rogain. Võistlus läheb nii keskmiselt. Kuid kaheksa tundi orienteerumist!

Sama päeva õhtuks sõidame Keelutsooni Jaan Künnapi alpiklubi kokkutulekule. Loengud, siis saun kella viieni hommikul. Ma ei mäletanud, et mul on nii palju alpinistidest sõpru. Ülitore!!!!

4 - Esimene tööpäev @ Veriff. 

6 - Ove klassi spordipäev kooli staadionil. Pärast jookseme M-ga 9 km. 

7 - BSides Tallinn. Andmeturbekonverents. Super lahe. Sisu ja suhtlemine parajas tasakaalus. Head loengud. Turva-mälumängul saime finaali, kuid kaotasime viimase küsimusega (mingi mulle teadmata häkkeri-teemaline film). Tutvustasin inimesi üksteisega ja esitasin loengutes küsimusi, loodetavasti mitte liiga palju. 

8 - Tutvustan end tööl all-hands koosolekul ja ajan ettevõtte nime sassi, lahe, vähemalt jään sellega meelde. 

9 - Paldiski Bike Xdream, ratta-orienteerumine. Läheb samuti keskmiselt. 

10 - Esimene pikem ujumine Kalevis. 1 km 30:30. Konna ei saa meetrit ka ujuda, kohe on põlvel valus. 

12 - Saan Ovelt (11a) males pähe. Matt kahe ratsuga. Pärast saan veel. 

13 - Ostan uue linna-jalgratta.

14 - CR14 cyber-brunch, nagu lasteaia rühma kokkutulek oleks.

15 - Käin Iidaga kinos "Düüni" vaatamas. Ei meeldi eriti, labasevõitu, kogu raamatu peenus ja intriig on kadunud. Visuaal on ilus, kuid minu jätab see üsna külmaks. 

16 - esimene pikem sõit uue rattaga - Sõrve ja tagasi
17 - teine pikem sõit uue rattaga - Kallaverre
19 - kolmas pikem sõit uue rattaga - tipikate rattaklubi, jälle Kallaverre

20 - Jabur teelaudkond @ Liisa, rohke maitsva toidu ja kunsti ja mustsõstra džinniga

23 - Suurpuhastus meie F45 "pööningul". Klaaspurgid ja pappkastid eekätt. 

24 - Purtses, saen ja puhastan. Lapsed samal ajal: Alo ja Ove - külas, Iida - Helsingis. 

26 - Gruusia õhtu meie juures, räägin sõpradele oma Kazbegist.

28 - Käin mingi Eesti teleseriaali esikal Apollo kinos ja tulen poole pealt ära, sest maotu.

30 - Kaberla - Kaberneeme rattamatk, poolepäevane, aga ilus. Samal õhtul - J juubel. 

31 - Soomaa päev. Ingatsi raba jalgsi, siis lõik Raudna / Halliste jõge kanuuga. Imeline ilm!!! Siis Jaanihanso siidritalu külastus. Lõpuks mängin M juures ööni bridži. Kanuutan koos Alo ja Ovega, neist on väga asjalikud kanuu-kaaslased saanud.

Koroonast ka. 

Kui eelnev kokku lugeda, saab 16-18 eri üritust koos inimestega väljastpoolt oma pere. Pooled neist õues (rattasõidud jne), pooled sees. Lisaks käin kogu aeg kontoris tööl. Lisaks käin kogu aeg kellegagi koos söömas - hommiku- ja lõunasöögid endiste ja uute kolleegidega, teravmägedes koju käiva K-iga. Aga samal ajal on meil pandeemia ja Eesti jõuab mingi statistikaga maailma tippu. Kas ma peaksin häbenema? Seda kirjutist siin mitte kirjutama? Järgmisel kuul vaiksemalt võtma? Ei tea...

Mu aktiived sõbrad on _kõik_  ja _ammu_ vaktsineeritud, kolleegid ka. (Tööl pmst ei saa uksest sisse, kui vaktsineeritud ei ole.) Mul on mõned vaktsineerimata sõbrad, aga nemad hoiavad omaette, ma ei ole neid väga ammu näinud. Mul on sellest väga kahju. Nad on ju sõbrad!! Aga need inimesed, kellega ma reaalselt kokku saan, on 100% vaktsineeritud. 

Samas ei näe me peaaegu üldse vanemaid inimesi. Nõmmel olen ma sügise jooksul käinud ühe korra. Lasnamäel - umbes sama. Mul on kahju ja häbi ja imelik. Ja millal ma viimati suhtlesin kellegagi, kes oleks üle 60 ja poleks lähisugulane...? Ei tule üldse ette. Vanem põlvkond - mitte meie enda vanemad, vaid kõik - on meie jaoks elust väljas, ühiskonnast väljas. Igapäevaselt ma muidugi ei mõtle selle peale, aga praegu, kirjutades, adun, kui vale see kõik on. Kuid mida teha - ei tea. 

Singel

Eelmise sissekande sabas küsiti "mis on jalgratturite jaoks singel?"

Saku rabamets, oktoober 2020.

Singel, inglise keeles "singletrack" on kitsas rattarada maastikul. Selline, kuhu mahub vaid üks ratas korraga, möödumine pole võimalik. Enamasti tehniline, nii et pead pidevalt rada jälgima ja ratast aktiivselt juhtima. Tavaline Eesti metsarada ongi tihti selline - kitsas, vingerdav, tihti juurikane või kivine, rabametsas ka üsna pehme ja "imev". 

https://en.wikipedia.org/wiki/Single_track_(mountain_biking)

Panen siia mõned oma fotod Tallinna ümbruse singlitest. Need singlid on üsna leebed, sest ma lihtsalt ei suuda tehnilisi radu sõita. Tegelikult on isegi Tallinna linna sees ka väga raskeid ja tehnilisi singleid - Pirita mets, Harku mets, Raudalu-Männiku jne. Ka igas vanas karjääris on korralikud singlid. Panga serval Lauluväljaku ja Maarjamäe kohal on singel, kõikide Jõelähtme tranšeede äärtes on singel, Kakumäe panga serval on, kõik Balti klindi pangaservad on singlitega. Maastik on singleid täis, ja neil sõidetakse väga palju.

Ägedamatel singlitel on nimed ja Strava segmendid.
Näiteks Tarassovi, Kraavi ja Metsdraakoni singlid :)

Singleid hooldatakse - eemaldatakse langenud puid, või siis just lisatakse kunstlikke tõkkeid.

Singlit tuleb sõita kiiresti - nii kiiresti kui oskad ja julged. Just see annab mõnu.

Singlid on ägedad! Just tehnilisel maastikul kihutamine, oma riski piiride proovimine, oma oskuste arendamine teeb rattasõidu ägedaks. 

Singlitel kukutakse. See on maastikuratta-sõidu tavaline osa. Valus enamasti ei ole. 

Siin on kaart Tallinna ümbruse maastikuratta-sõidu aladest:

https://www.google.com/maps/....

Saku mets, oktoober 2020. Singel Nõukogude sõjaväe kaeviku põhjas.

Singel Pakri / Paldiski panga serval, juuni 2020

Rohuneeme kaldaäär, aprill 2020

Sõita võib ka kerge lumega. Kodasoo 2019

Kodasoo, detsember 2020. Rattajäljed olid sees juba enne mind.

Ooside harjad on hea singlimaterjal. Jussi järvede oos, detsember 2020

Juurikane. Kaberneeme 2019

Tehismaastik. Kotka mäed ehk Jõelähtme karjääri põhjaserv, 2019

Kotka mäed, lõik Jõelähtme rattamaratoni rajast.

Hilissügis on rattasõiduks suurepärane aeg. Maastik on rohust paljas ja hästi näha. Ka lehti enam peaaegu ei ole. Ei ole palav, ei ole sääski ega nõgeseid. Metsas ei ole ka tuult. Kui oled vähegi jalgrattur, siis ära lase end sõnast "november" segada ja tule sõitma!

Kaberla - Kaberneeme rattamatk

Kaberla ümbruse metsad on rattasõiduks imelised. Siin on toredaid singleid, pikki laugeid mäeharju, üles-alla mõhnastikke, Balti klindi lõike. Ilu jaoks on lähedal meri, Jägala jõgi, Linnamäe paisjärv ja veel mõned veesilmad. Loodus-imedest on siin Augu Suurkivi ja Ubari pank. Tööstuspärandist Linnamäe HEJ. Ajaloo õudusi meenutab Kalevi-Liiva mälestuskoht. Et trenni ka saaks, on mereäärsed rajad mõnuga liivased.

Täna sõitsime kõik need kohad läbi. 

Oli imetore sügisilm - leebe päike, kümme kraadi sooja, tuuletu. 

- algus Kalevi-Liiva memoriaali lähedal

- sõit piki vana Antsülusjärve rannavalli. Selle harjal on täies pikkuses rajake Kalevi-Liivalt Linnamäeni (ehk Jägala-Joasuu kergliiklusteeni).

- piilume Linnamäe paisjärve. Paar nädalat tagasi oli see tühjaks lastud, järvepõhi alasti muda. Nüüd jälle täis ja tavaline. Ainult veetase on veidi madal, rant järve ääres on veel rannakarpe täis.

- Linnamäe hüdroelektrijaam. Käib ehitus, vist kalade trepp.

- Jõesuu rippsild. J sõidab rattaga üle, mina ei julge.

- Punamäe rand Jõesuus veidi põhja pool. Ilus liivane.

- Metsahundi uus elurajoon. Hästi ehitavad...

- Liivased metsateed Neeme ja Kaberneeme vahel. 

- RMK Kaberneeme lõkkekoht Ristisoo järve ääres.

- Kaberneeme rand ja küngastik.

- Augu Suurkivi ja Kandukivi Haapse küla servas. Augu kivi otsa viib redel, kuid kivi on märg ja nii libe, et mul on seal tõsiselt hirm. 

- Ubari panga pealne rada

- Riiamäe "oosi" pealne rada. Ubari loodustarkuse keskuse püstkojad on siit aga kadunud. 

- Kaberla oja äärne matkarada

- Kalevimägi ja liivaluited Kalevi-Liival

Enamik sõitu oli metsateel ja singlitel. Maastikurattaga mõnus, linnarattaga... vähem. Päris jänni jäime Kaberla oja ületusel enne Ristisoo järve. Ei saanudki üle, tegime Kaberneeme kaudu 2 km ringi.

33 km.

Neli tundi.

Viiekesi.

GPS rada.

H. kandis peegelkaamerat ja tegi palju pilte, näiteks mina Suurkivi otsas libisemas või J Jõesuu rippsillal vingerdamas.

Ubari panga serv

Linnamäe tammi ehitustööd

Linnamäe paisjärve kallas

Uus jalgratas - Strada 600

Ostsin uue jalgratta.
Stevens Strada 600.
Linna- ehk tarberatas.
Tööl ja poes käimiseks ja matkamiseks.
Süsimust, igasuguse värvita.
Tootja info / spec: https://www.stevensbikes.de/2020/index.php?bik_id=108

Olen uut ratast otsinud päris kaua. Olemasolev Merida laguneb tasapisi. Siin on pikem jutt. Eelmise ratta ostsin 13 aasta eest ja ta on väga, väga palju kasutada saanud. Tartu Maratonid, palju Xdreame ja muid võistlusi, pikad matkad. Algsest rattast on alles ainult raam, lenks ja grupp. Käiguvahetus pole korralikult toiminud viimased viis aastat, ja nüüd lisandus rattale kriuksumine, mille põhjust ei õnnestu tuvastata ega eemaldada. Ehk - oli aeg uus velo leida. Vana jääb Alole või Ovele. 

Poed on tarberatastest üsna tühjad. Nii et kui juhuslikult Pärnu maantee ProShop poes sobivat mudelit nägin, võtsin kohe ära. Valida oli kahe mudeli vahel, hind oli neil pea sama. Võtsin "viletsama". Strada 800 on veidi paremate komponentidega ja 2x11 käiguvahetusega. Minu valik ehk Strada 600 on 2x10. Kuid mulle ei meeldinud 800 käiguvalitsad (shifter), värv (hall vs must) ja lisaks tahtsin suuremat raami.

Kohe poes lasin rehvid vahetada laiemate vastu. 42 mm, peaaegu siledad. Teised sarnased rattad (Merida Speeder, Scott Metrix) ei sobinud mulle just seepärast, et neile ei saa panna laia rehvi ja/või porikaid.

Nüüd on esimene pikem sõit (50 km, Sõrve ja tagasi) tehtud ja muljed:

Üldiselt on ratas selline nagu soovitud. 

Keskmine sõiduasend, normaalne juhitavus.

Kiire.

Mis on imelik või harjumatu:

- Ratta suurus. Võtsin palju suurema raami kui "norm" minu pikkusele ette näeb. Pole kindel, kas see oli hea otsus. 

- Ratta jäikus. Täis alu raam, 42mm rehv ja täna sisse pandud 4 bar annavad üsna jäiga ratta. 

- Ülekanded. Sisuliselt on need MNT omad. Kõige aeglasem käik annab normaalse kadentsiga 10 kmh. Väiksem esihammakas katabki kiirused 10-28 kmh. Suurema esihammaka kiiremaid käike ei läinud täna vaja ka tugeva taganttuulega ja allamäge. Kuid matkarattal on vaja ka aeglasemaid käike. Hmm.

- Käiguvalitsad on ikka natuke imelikud. Pmst võiks sellisel rattal olla lihtsalt grip-shift. Lihtsam ja töökindlam ja jääks lenksule rohkem ruumi.

Lisavarustus on enam-vähem olemas. Täispikad porikad, lukk, tuled, pakiraam. Spidokas - mul pole aastaid olnud spidomeetrit, nüüd on, nii tore :) Puudu on veel kodarahelkurid. Sadula tahaks pehmema-laiema vastu vahetada. Ja pakiraamile paneks eraldi tagahelkuri / tule. 

Omaette trall oli pakiraamiga. Suutsin selle täna Hawaiist välja meelitada, läks poolteist tundi. Pood kõigepealt väitis, et neil pole pakikaid üldse. Aga - sai peale ja just selline, nagu mulle vaja. 

Geomeetria ja ülekannete teemad on kõik lahendatavad. Vajadusel saab kasvõi stem'i lühemaks ja esihammakad väiksemaks vahetada. Aga loodetavasti pole vaja. 

Kiidan ProShopi teenindust - asjalik ja pädev. Kõik lisavidinad pandi tasuta peale ja rehvid vahetati ära. 

Nüüd siis sõitma!

Tule kaasa! :)

Uuendus, paar päeva hiljem:
Ligi 200 km on sõidetud. Sõiduasend sai paika - uus vana sadul ja veidi kõrgem asend. Väikesed asjad on veel vaja teha - pakiraamikott peale passitada, pikema akuga tagatuli, jne. Üldiselt on aga kõik hästi. 

Poolteist aastat hiljem:

Hea ratas on. Mitte päris suurepärane - käigud on endiselt MNT omad ja valitsad imelikud, 1x11 peale minek on endiselt teema. Ja rehv võiks olla karvaseim ja raam vähem jäik. Samas tööl käimiseks on väga hea. Ja maanteel + kruusateedel matkamiseks suurepärane. Kõige pikem sõit on olnud üle 100 km järjest (ühe õhtuga) ja see oli täitsa mugav.

I ja Ü ostsid samast poest sarnased rattad. 

Paldiski Bike Xdream

Jõuame Hansuga Paldiskisse, helistan Priidule - "tšau kus oled ää?"
Priit: "Pärnus, mis siis? Oot kas võistlus on TÄNA...??? Pekki..."

Startisime vaid 20 minutit pärast pauku, mis on pmst super tulemus. Nutvad lapsed ja veidi pahased naised jäid poe ette maha, meie kimasime Muula mägedesse esimest KP-d otsima.

Neli tundi ratta-orienteerumist läks enam-vähem. 

Tegime päripäeva ringi - Pakri poolsaar,  Kersalu, Soodajärv, Põllküla, Laoküla. Plaan sai suht täpne. Võtmata jäid kaks KP-d, üks kaardi keskelt ja siis finiši-eelne. Ma usun, et oli üsna hea plaan. 

Tegime kolm orienteerumis-viga, igaüks täpselt neli minutit. KP 36 juures sõitsime teeotsast mööda. KP 46 juures otsisime punkti liiga vara. (Tundus triviaalne punkt, kuid mitmel tiimil läks seal kauguse taju täiesti sassi, arusaamatu.) KP 39 ei märganud õiget teeotsa - ma lihtsalt ei näinud kaardil üldse teist rada. Kusjuures Priit orienteerus iga vea-koha juures õigesti, kuid me ei osanud tema nõu kuulda võtta. Vigade tulemusena jäi finišisse sõites võtmata KP 37.

Paaris kohas oli ka rajavalik kaheldav - võimalik, et kas ringi sõitmise või otse minekuga oleks natuke võitnud. Põllkülas kulus paar lisa-minutit, kuna kaardil olev tee läks otse läbi hoovi, me ei uskunud seda ja proovisime ringi minna. 

1:40000 kaart oli seekord üsna hea lugeda. Segadust tekitas vaid Leetse pank Pakri poolsaare põhjakaldal, mis oli kaardil sisuliselt asfalttee tingmärgiga. KP-d olid väga kergetes kohtades. Orienteerumist oli vähe, enamik oli puhas panemine. 

Ühtegi fotot ma ei teinud :), ehkki aega oleks olnud. Sõitsime - noh - rahulikult. Läbisime 52 km. (Võrdluseks eelmise aasta Karepa Bike Xdreami 70 km.)

Aitäh korraldajatele ja võistkonna-kaaslastele. Oli tore :) 

September

Aaa-aaaaah, milline kuu!!!

Vaade Kazbegi tipust. Valge koonus ülal paremal on Elbrus, Euroopa kõrgeim mägi. 

Septembri algul rabelen nii nagu ei iial mu elus. Püüan ära lõpetada tööasjad (ei õnnestu), korraldada ära ema juubel (õnnestub hästi) ja saada korda Kazbegi-reisi asjad. Niisama välismaale võib minna kuidas tahad, aga kõrgmäed ei andesta. Jätad midagi kahe silma vahele ja... Ning siis selle kiire aja sees kaotan ära oma dokumendid. Käin neli korda PPA-s, istun iga kord tunde nende kontoris, nean Eesti politseid maailma põhja ja pean neid täiesti värdjateks. (Siiamaani pean.) Politsei võtab mu mõtteid kuulda ja teeb mulle ühel päeval kaks automaat-kaamera trahvi järjest. Mõlemad korrad saan litaka just tormates PPA kontori sabast tööle. Kodus ma pmst ei viibi. Mägedes saan sõnumi, et tööl on mingist ülitähtsast kirjast maha jäänud fail, mida me mitu päeva kokku panime.. Ja kätte seda ei saa, sest see on minu arvutis ja kodus. Ühesõnaga, kaos ja bardakk ja miljard hävinud närvirakku.

Nean maapõhja ennast ja oma ajaplaneerimist. Sest kogu, KOGU jama on mu enda tehtud. KÕIK tööd ja teod oleks võinud ära teha ka kuu aega tagasi. Selline serva peal elamine tapab närve ja suhteid ja üldse kõike minus ja minu ümber.

2. september - ema saab 80. Pidu toimub mitmesuguste möödarääkimiste tõttu Mon Repos'es ja saab väga hea. Koht on suurepärane - suur avar ruum, privaatne, ilus. Teenindus on suurepärane. Söök on ehk veidi liiga peen. Pidu on lihtne ja just sellist vist ongi vaja. Tegelik sünnipäev on mu emal tegelikult kolmandal septembril, aga pidu tuli pidada päev enne, sest järgmisel õhtul ma lendasin Gruusiasse.

3. septembri õhtu kuni 16. septembri hommik: Gruusia. Matkasime Kazbegi otsa (5050 meetrit) ja ronisime kanjonites ja nautisime niisama. Täiesti super puhkus - põnev, emotsionaalne, head inimesed ümberringi. Aitäh kõigile, kes sellel juhtuda aitasid. 

Gruusias kaotan 5 kilo. Tulen tagasi ja proovin joosta. Juba 6 min/km tempo on jube raske. Vastik on see jooksmine, kuidas see mulle kunagi ometi nii meeldida sai???

Toon Purtsest õunu ja arooniaid, Kati toob rabast pohli ja poest pirne, teeme moosi.

21. september - ostan AT Spordist jooksutossud. Vanainimeste mudel, Hoka, metsa-sörgi ja rogaini jaoks mõeldud variant, hästi paks tald. Suurepärane müügitöö muide. 

21. ja 22. september - kuulan töö asemel mingit ENISA konvekat. Brrrrrrrr. Kas mu tulevane töö ongi selline??? 

22. september - H kutsub rattaga sõitma, lähen. Tunnine ring Kadriorg - Viimsi - Kadriorg. Jälle raske ja vastik. H on poole noorem, palju kergem, ronib mäest üles nagu nirk. 

23. - Raku päevak. Ostan uue kompassi, siis veel kaks. Moskompass, laia nõelaga. 

24. - sõidan õhtul läbi Tallinna uued punased rattarajad. Täitsa okei on.

25. - ostame Iidale uue jalgratta, üldse mitte sellise nagu plaanis. Pmst Iida valis värvi järgi. 

26. - Maria sünna Imsi rabas. Päike, sõbrad ja jõhvikad!!! Ja sügav auk soo-aluse jõega. Super lahe.
Õhtul jooksen: 10 km hästi ühtlaselt, tempoga 5.40 min/km, järjest. 10 km seega alla 57 min.

27 - käin esimest korda sügisel basseinis ujumas. Ootamatult tore on. 

28 - jooksmas, M'ga. 9 km Pirital ja Lasnamäel, tempo 6 min/km, hästi mõnus on.

Kuu viimased päevad lähevad taas töö nahka. Teen koolitusi, lõpetan pabereid, viin inimesi omavahel kokku. Saan hädapärasega hakkama, kuid päris paha tunne on. Niiii palju oleks veel teha! Kuid mu päevad Starshipis saavad sellega otsa. Viimane "päris" töö päev ongi neljapäev, 30. september. Hüvastijätud tööl on väga emotsionaalsed ja mul on nädal aega tunne, et kogu maailm armastab mind. Ahti, Pekka, Dariana, ameeriklased, soomlased ja muidugi meie enda kontori rahvas jagab häid sõnu. Oeh. 

Udune mütakas minu taga ongi Kazbegi.

#general

Miski ei ennusta veel seda, et oktoobri algus tuleb sama raju. 

Kilingi-Nõmme TAOK rogain

Igasügisene TAOK rogain Kilingi-Nõmmes. 
8 tundi orienteerumist sügisvärvides maastikul ja imekena ilmaga.
Võistkond - Einar & Kaur.
Läbisime 43 km GPS järg / 31 km "linnulennult".
Tulemus - 93 punkti, koht 69 / 156 (tulemused).

Rogain on pikk võistkondlik orienteerumine. Maastikult tuleb etteantud aja jooksul leida võimalikult palju kontrollpunkte. Rogain on tore, sest seal on pea ja jalgade töö kenasti tasakaalus. Vaja on füüsist (et jaksaks liikuda), taktikalist orienteerumist (et punkte leida) ja strateegiat (raja planeerimist). Planeerimiseks tuleb ennast ja oma võistkonda tunda. Muidu leiate tund enne finišit, et kõik lähedased kontrollpunktid on võetud ja kaugemale enam ei jõua. Või vastupidi - olete kaugel kaardi servas ja jääte finišisse hiljaks.
TA OK korraldab igal sügisel kaheksatunnise rogaini. See on paljudele orienteerujatele ja sõpradele nagu suvehooaja kokkuvõte. Minu vanuses sõbrad sinna enam võitma ei lähe, kõik tahavad siiski anda endast parima. Ka siis, kui rajale võetakse kaasa oma lapsed või lastelapsed.  

Maastik ja kaart:
Kilingi-Nõmme ümbrus on igaaaav!!!! Mets on kõik majandatud, sirged sihid sees. Mägesid ega orge ega muid pinnavorme peaaegu ei ole. Kaart oli sel aastal samuti igav, valikuid raja planeerimisel üsna vähe. Kas teha "liblikas" ühte või teistpidi - oligi kogu plaan. 

Raja plaan:
Mõtlesime kogu kaheksa tunni raja ette välja. Planeerisime 32 km "linnulennult", punktist punkti. Võistluse ajal jätsime välja ühe odava KP ja läbisime 31 km. Muidu tegime täpselt planeeritud raja. Päris hea! 

Einar KP55-st põgenemas

Võistlus ise:
Ilm oli imeline - soe ja päikseline. Kaheksa tundi kaunist sügisvärvides maastikku!!! Liikusime üsna leebes tempos, nii et oli aega nii orienteeruda kui ringi vaadata. Punktid olid ootamatult lihtsad. Ühtegi suurt viga ei teinud, olime kogu aeg täpselt kaardil. Mõni suunast kõrvale kaldumine või ootamatult võsane metsasiht olid ajakao mõttes väga odavad.

Tulemustes olime esimese poole lõpus. Üsna okei selle kohta, et me pea kogu tee kõndisime.

Sõpru oli rajal muidugi palju. Ka Kati-Alo-Ove tegid tubli tulemuse :)

Öö enne rogaini olime Vango Imedemaa turismitalus. Mõnus ja mugav koht, kiidan ja soovitan.
Öö pärast rogaini olime Keelutsoonis saunas ehk siis Jaan Künnapi alpinismiklubi kokkutulekul. Ka see oli suurepärane :)

Sellised mummud leidsime.

Vajadus tavalise jalgratta järele

Tahaks uut jalgratast.
Matkamiseks ja tööl käimiseks.

Soovid on üsna lihtsad:

• Keskmine sõiduasend - mitte maanteeratta "pikali" ega daamiratta "püsti", vaid umbes nagu maastikurattal.
• Keskmiselt jäik - ilma kahvli-amordita. 
• Keskmiselt kerge. Ratas ilma lisadeta võiks olla 10-11 kg. Maastikurattad kaaluvad paarteist kg, maanteerattad ~8 kg, matkakas võiks nende vahele jääda.
• 29" jooksud.
• 2" laiuse rehvi võimalu.
• Tagumise pakiraami kinnitamise võimalus.
• Minu suurus, ehk siis ligi 180 cm pikkusele mehele.  
• Hind - kasutatuna tuhande euro ümber, uue ratta korral kuni kaks tuhat.
  

Täiesti normaalse, tavalise inimese jalgratta omadused.
Inglise keeles on selle asja nimi "commuter bike". Sellisega sõidavad kõik.

Eesti poodidest sellist ei saa.
Mitte ühestki. Olen nüüd omast arust KÕIK rattamüüjad läbi käinud.

Kõige lähemal soovitule on Specialized Sirrus X4. Poes seda muidugi pole ja ei tule. Saan aru, rasked ajad. 

Müüakse igasugu imeasju. Kõige rohkem on terve tonn kaaluvaid naiste linnarattaid. Ma ei tea, kes neid ostab või miks peaks sellisega sõitma. MIKS kaalub normaalne meeste sportratas 7-8 kg, aga naiste linnaratas on POOLE raskem? Ka odavad, alu raamiga maanteerattad on kerged. 

Osad poed vähemalt teavad, mida müüvad. "Meil on mudelid A ja B, praegu pole, aga ehk tulevad, need võiks teile sobida. Hoidke silma peal." Mõni pood on rumal, aga püüdlik. Mõni on aga täiesti küündimatu. Nad ei tunne iseenda mudelivalikut. Nad ei saa mitte millestki aru. Kõige keerulisem on soov pakiraami järele. Sisuliselt tähendab see alu raami, sest süsinikraamidel a) pole kinnituskohti b) pole arvestatud tagaratta kohale tekkiva paarikümnekilose lisakoormusega. 

Lootusetu.

Praegune ratas (mituteist aastat vana ilma amordita Merida MTB) on suremas. Veetsin palju tunde, et seda enne viimast matka sõidukorda saada. Ei saanudki. Mehhaanik võttis ülesannet isikliku väljakutsena, lammutas ratta juppideks, määris ja timmis ja pusis ja vahetas pooled jupid välja. Korda ei saanud ikkagi. Kusagil on kotermannid sees ja neid üles leida, välja saada - raske.

Kui sul on viiteid, kust osta tavalise inimese tavalist jalgratast, siis palun anna teada!

Üks sõber soovitas siiralt Saksamaale ratast ostma minna.

Paar päeva hiljem:
Ostsime Iidale jalgratta. 

Hoopis teistsuguse kui plaanis.
Läksime samasuguse linnaratta järele nagu ülal kirjas. Aga - neid ei ole. Eriti kui lisada nõuetesse "naiste suurus" ja "naiste raam".

Lõpuks ostsime odava (alla 500 euro) Merida hübriid-maastiku-ratta. Ma olin valmis kaks-kolm rohkem raha maksma, aga kui midagi osta ei ole, siis ei saa ka maksta. 
Valisime sisuliselt värvi järgi. Mina oleks võtnud poole kallima ja sellevõrra kergema / paremate juppidega. Aga - ükski värv ei sobinud. Mis siis ikka. 

Eri rattapoodide müügitöö või selle puudumine on hämmastav.
Esiteks ei müü ükski pood linnarattaid, või kui, siis on neil üks ratas laos ja teine saalis ja need on XXL suuruses ja mürkrohelist värvi. Praktiliselt KÕIK müüdavad rattad on amordiga ja sisuliselt maastikuratta omadustega. (MNT / gravel on muidugi ka olemas.) Tavalist "igapäevase sõitmist ratast" Eesti poed ei müü, ainult sport.
Teiseks - müüjate teadlikkus sellest, mis neil poes olemas on. Mõnes poes on letti pandud miinimumpalgaga tütarlaps, kelle ainus oskus on viibata jalgrataste poole ja kinnitada, et ta midagi rohkem ei tea. MIKS SA OLED SEAL, ARMAS INIMENE? 
Kolmandaks - poe reaktsioon, kui ta saab aru, et täpselt kliendile soovitud kaupa ei ole. Kes ütleb "nojah siis" ja läheb leti taha ära. Hea pood mõtleb välja, mida asemele pakkuda. 

Selgelt kõige parem müügitöö oli AT Spordil, sealt siis ka ratas. 

Gruusia: Tbilisi

Tbilisi on äge!!!

Vaade hotellist

Ma olen lõunamaa linnades ju käinud küll, kuid sellist segadust ei mäleta. Mujal on linn enam-vähem ära jagatud: siin on vaesed, siin on rikkad, siin on templid ja siin on elumajad. Tbilisis on kõik segamini. Puitpitsmaja, kindlus, ulmemoodne plastikust ehitis, tellistest koolimaja, kirik, jälle puitpits.  Vaheliti ja üksteise kõrval / peal / sees. Enamik asju laguneb. Kõikjal on elu - inimesed, tänavaturud, kassid-koerad (mõlemad väga laisa olemisega). Hirmus palju on rõdusid. Selline hästi toimiv kaos.

Linn on suur, üle miljoni elaniku.

Autoliiklust on väga palju. Sõidetakse ja pargitakse kus juhtub. Idee osa linna ainult jalakäijatele jätta pole sinna veel jõudnud. Samas on liiklus enamasti aeglane ja jalakäija suhtes leebe. Takso asemel on aga Bolt - odav ja kiire ja usaldusväärne. 

Elasime kolmes kohas:

• Hotell Nata jõe ja kuninganna Darejani palee lähedal
• Hotell Qeroli samas lähedal, veidi ülesmäge
• Kaks ööd Saburtalo linnaosas 

Käisin / käisime:

• Saunas nr 5. Väävliveega basseinid, külm ja kuum vesi, pesija-mudija. Päris massaaži kahjuks ei saanud. 
• Kümnes kõrtsis ja kohvikus. Kõik olid toredad, aga mulje jättis Abhaasia köögiga Amra Saburtalos. 
• Narikala kindluse juures ja botaanikaaia servas. (MM käisid pärast veel bot aias ronimas.)
• Niisama kesklinnas ja selle lähedal jalutamas, mitu-setu ringi.
• Lisi järve ääres. Võtsime Saburtalo matkapoest (Mplus) maastikurattad, sõitsime mäest üles järve äärde ja siis natuke mägedes ka. Kuid oli hirmus palav ja kaua ei jaksanud. 
• "Tbilisi mere" ääres. Imelik madalavõitu lomp, mille äärde ei pääse, sest eramaa ja raudaiad. Käisime "väikese" järve ääres. Ujuma sinna ei kutsunud, savine madal vesi. 
• Kirikutes.
• "Kuiva silla" lähedal kirbuturul.
• Kohalikega (mu töökaaslase vanemad) kõrtsis

Linn on sümpaatne. Seda pildistada ma eriti ei üritanud, sest kes neid pärast vaataks. Aga seal on tore olla ja käia. Eriti kui oled Lääne turist ja ei pea mõtlema, kas kaks eurot kohvi eest (tundus olema vanalinnast keskmine hind) on 1% su kuusissetulekust või ei. 

Tahaks veel. Seal oli tore. 

Sildid on nii gruusia kui saksa tähedega

Printsess Dariana kindlus, meie hotell on vasakul üle tee

Rõdud

Armeenia kirik meie teise hotelli juures, kesklinnas

Saun nr viis ülaltpoolt

Kass sauna katusel. Kassid on julged, koerad neid ei puutu ja inimesed armastavad.

Marko viis meid vist linna kõige kitšimasse kohta.

Kesklinna renoveeritakse kvartalite kaupa ja põhjalikult - uued tänavad jne. 

Ilupilt jõe, kiriku ja kaljuga

Linnataeva kõige domineerivam vorm on öösel õhus tolknev suur pall

Gruusia: Sveri kanjonis ronimas

Maastik üldiselt. Ronitakse nendel vertikaalsetel seintel.

V kutsus M + M Sveri kanjonisse seina ronima. Läksin julgestajaks kaasa, et saaks kahe köiega ronida. Kuid siis läksin ikka ise ka seinale.

Sveri on kanjon Imereetias Chiatura lähedal, Tbilisist 130 km läänes / loodes. Tee sinna viib mööda Lõuna-Osseetia piirist - olime sellest alla kilomeetri kaugusel. Kanjon ise on vertikaalsete seintega, hästi kareda ja ronitava kivimiga. Radu on seal palju, netist leiab mõned skeemid.

Ronisime. Ma tegin ühte kerget rada, mis oli märgitud kui 5c, aga päriselt kindlasti mitte - pigem selline päris algajate oma. Tüdrukud ronisid raskemaid, ja altjulgestuses (moodne termin "liidisid"). Oli väga äge. Ma ei ole ühegi päris kalju peal roninud peale Astangu. Mõnel matkal on ka olnud mõnikord vaja ronida, aga seal on köis olnud rohkem julgestuseks ja tehnilist ronimist pole olnud. Igatahes kõigile väga meeldis.

Pärast jalutasime. Leidsime vana veski. Ja karniisi, mida pidi sai koobaste juurde, kus olla olnud klooster või eremiidid. Mul võttis jala värisema, kui üks M seal kõõlus :) 

Hiljem käisime üsna jahedas jõekäärus ujumas. Ja koduteel sõime "päris" gruusia restoranis, väikeses teeäärses kohas. Imehea šašlõkk ja üldse kõik. 

Suurepärane päev!

Kolm graatsiat

Mina :)

V. seinal poosetamas

M. teel kitsale karniisile. Ülejärgmisel pildil on näha, KUS see on

Veski

Rada, kus käisime, on kõrgel üleval, osaliselt varisenud koobaste kohal

Karastav jõesopike

Gruusia: Birtvisi kanjonis ronimas

Tuleme, tähendab, Kazbegi otsast alla ja Tbilisisse tagasi. Isand Lokk võtab meid hellalt oma hoolde. Kõigepealt saadab meid sauna number viis. Saunad üks kuni neli pühkis 19xx aasta tulvavesi (seli) koos klientidega minema. Mis teha, ikkagi mäed, saunad on sälkoru allotsas. Järgmisel päeval käime Sveri kanjoni seintel ronimas ja matkamas. Ja ülejärgmisel läheme Birtvisi kanjonisse. 

Birtvisi kanjon on vertikaalne pilu maapinnas. Seinad on umbes 50 meetrit kõrged ja enam-vähem vertikaalsed. Kui kusagilt sisse lähed, siis välja enne ei saa kui tükk maad allpool. Põhjas voolab ojake, selline väike. Kivim on konglomeraatne lubjakivi, kare. Ojake on selle sisse uuristanud kitsa, käänulise ja sopilise tee. Aeg-ajalt tõkestavad tee majasuurused kivid, kanjoni põhjas on mitme meetri sügavused "vannid" ja lihtsalt sügavamad kohad. 

Edasi liikumine on vaheldusrikas. Tuleb kivilt alla "vannidesse" hüpata. Tuleb ujuda. Vahepeal lihtsalt vees kõndida. Kui on kitsas vett täis pilu, siis võib jalgadega kahele seinale toetudes ukerdad. Osad laskumised saab võtta end kivi pidi alla libistades. Osades saab lõhesid pidi alla nihkuda, jalad ühel seinal ja pepu/keha teisel. Kuid mitmes-mitmes kohas tuleb köie abil laskuda. Kas klassikaliselt, laskumisvahendiga, või köiest lihtsalt kinni hoides. Laskumised ei ole pikad, ütleme 5-7 meetrit, umbes nagu maja katuselt. 

Kõigepealt otsib Vahur üles väljatuleku koha - juba see võtab pool tundi aega. Siis matkame ülesvoolu kohani, kust saab sisse. Ja siis läheme. Oleme neljakesi. Meil on kaasas üks köis (vist 30 meetrit), ronimisvööd, kiivrid, karabiinid ja laskumisvahendid, söök-jook. Ainus fotokas on minu telefon, kolme veekindla koti sees.

Kohe alguses on hüpe kaljult alla vette. Selge - tagasi me enam ei saa. Tuleb lõpuni välja minna.

Kogu harjutust juhub-juhendabki Vahur. Tema paneb üles laskumisköied - see on kriitiline tegevus, sest köis tuleb pärast laskumist järele tõmmata ja kui see ei õnnestu, on suht halb. Ta juhendab meid laskumisel. Vajadusel läheb ise ilma köieta ees ja on tugisammas, millele astuda. Ühesõnaga - juhib gruppi.

Kogu harjutus võtab viis tundi. Tunnet, et nüüd enam edasi ei saa, ei teki kordagi. Jalg päris võdisema ka ei võta. Kuid adrekas on sees kogu aeg. Laskuda kaljult alla nii, et jääd õhku rippuma - ja siis maandud sügavasse vette - no on äge?

Kohati on külm, sest on juba sügis, vesi on külm ja kanjoni põhjas pole päikest. Aga saame hakkama.

Lõpuks jõuame väikese tammini, mis tähistab järsu kanjoni lõppu ja auto kohta. Siin on kohalikud ja väike mootorpump. 

Näeme kilpkonna, krabi (???), miljonit sisalikku. Õnneks ei ole madusid. Või no küllap on, aga meie ei näe neid. 

Lõpuks on super tunne. Tegime ära, jäime ellu ja kogu aeg oli üliäge! (Välja arvatud paar korda, kus tekkis mingi paus, sest köis jäi kinni või nii.)

Fotosid tegin ülivähe ja ei filminud üldse, sest need kolm veekindlat kotti. Tagantjärele - loll. Seal oli muuseas imeilus. Kui me just parasjagu teo kombel kivipraost alla ei nühkinud. Või kivist tunnelis ei ujunud või nööri otsas ei rippunud. Esimest korda elus tunnen puudust kiivrikaamerast. 

Maastik ja mina.

Laskumine. All on vesi, umbes rinnuni.

Vahur

Puhkehetk. Siin paistab kanjoni põhja päike.

Video - ei ole minu tehtud, kuid on samast kanjoni lõigust, kus meiegi käisime. 

Super äge päev!!!

Kui Gruusiasse asja on, siis minge ka! Asukoha saab minu käest, usutavasti on ka Vahur nõus aitama. Midagi üli-inimlikku pole vaja. Tavaline ronimisvarustus, oskus laskuda, oskus ankrule või kivi ümber julgestuspunkt teha. Võimekus köit pidi tagasi üles tõusta (haaravad või haarats abiks), et kinni jäänud köis lahti saada. Vett ei tohi karta. Üksi minna ei tasu. Varustuse saab Mplusist laenata. Sõit võtab Tbilisist umbes tunni. Ongi kõik.

Birtvisis on veel kindlus ja super-äge maastik - lubjakivist sambad ja sakid. Vesi ja hästi lahustuv kivim noh. Kes ei taha ronida, saab ka niisama matkata ja olla äge. Aga kanjon on ikka kindlasti lahedam :)))

August

Kuu alguses ütlen tööl lõplikult, et lahkun. LV, AH, PK, D. Ja siis kõigile. Tunded - keerulised. Imelik on olla. Kolleegid on nagu sõbrad, kuigi ettevõte on ju suur. Kuidas ma saan siit minna! Lohutan, keda vaja, ise ebakindlusest värisedes. 

1. august - Salevere Salumäe matkarada. Ootamatult äge! Ja ainult poolteist km, ka väga väikesed lapsed jaksasid.

1 & 2 - Purtses. Korjasime natuke marju, sest palju neid lihtsalt ei olnud. Taga-aia põõsad võiks välja juurida (arvan ma igal augustil). Oleme saanud kaevule uued rakked, nüüd on järgmine töö kaev puhtaks tõsta. Lapsed said mere ääres mängida ja üldse oli tore. 

4. - 8. - Soomes. Edela-Soome ringsõit kogu perega. Hanko, Turku, Rauma, Naantali, Tampere, Hämeenlinna. Teijo rahvuspark ja mõned pisemad rajad peale. Iida sai Naantalis 18! Pikem jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/linnad/2021-edela-soome

9. august - Jussi oosidel ja järvedes. Ilmajaam lubas vihma, aga kui ka pärastlõunal päike kangekaelselt säras, läksin Kõrvemaale. Panin auto Piibe maanteele, sõitsin jalgrattaga metsateid pidi Jussile, ukerdasin ooside harjadel-nõlvadel. Ujusin Jussi Suurjärvele ringi peale - 1.5 km. Ja Pikkjärves ka natuke, aga seal vesi haiseb surnud räime järele (miks?) ja pikalt ei tahtnud. Tagasi tegin veel ringi ümber Venejärve ja sain autoni üsna pimedas.

10 - Iida maleva kokkutulekule Saaremaal. Poistega Harku rabas päevakul. Lasin nad koos ilma telefonita metsa ja nad olid seal jube kaua. Neil endal oli hästi, aga mina olin juba finišis paanikat teha. 

Käisin tööl ja kirjutasin iseenda asemiku palkamise-kuulutust. Huvitav tunne. "Mida see Kaur siis oskabki, või vähemalt oleks pidanud oskama."

Käisin mustikal, ujumas ja sõitsin pärast rattaga.

Sain maal herilaselt nõelata. 24 tundi hiljem on ikka veel valus.

15 - Sõmerus, Letipeal Ehalkivi ja tuletorni vaatamas, Uljastes ujumas. Ühtlasi, et Vetiku järvedes ei saa ujuda isegi siis, kui väga tahaks. 

Samas Sõmerus tagurdan teisele autole otsa. Hakkan liikuma, ümber on sada last ja tähelepanu neil ja lihtsalt läheb meelest, et mu taga pargib keegi. Number on kergelt kõver, muud midagi, aga ikkagi - tola tunne on. :(

19 - 22 august - Vooremaa ja Peipsiääre rattamatk. 4 päeva, 270 km, 11 inimest, palju kultuuri ja kodulugu, natuke loodust ja väga palju head süüa, sest on toidufestival - Peipsi Toidu Tänav. Jutt on siin: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2021-vooremaa-ja-peipsi-rattamatk, fotod facebookis. 

Käin paaril kergel päevakul - Pääsküla, Kadrioru. Joosta ei jaksa ja orienteeruda ei oska. 

23 august - Jazzkaarel. Naïssam Jalal, flöödimängija ja vokalist, süüria-prantsuse. Kuidagi demoonilise olekuga daam korraga häälitseb, laulab ja mängib flööti. Pluss klaver ja kontrabass. Kohati unelev-uimane, kohati äge, ja kuidagi hirmutav. 

28 august - mägimatka tehnika trenn / meeldetuletus. Sõlmed, laskumine Astangu seinalt alla, köiega kohmitsemine. Ma ei oska UIAA sõlme ("pool seasõrge") ja panen laskumivahendi tagurpidi köiele ja unustan kogu aeg muhvid lahti. Ähh. 

28 august - laenan Citybikest maanteeratta (tegelikult gravel, a vahe on väike) ja proovin sõita. Jube ebamugav. Ehkki päeva lõpuks on olemine sellel juba palju kindlam. Ma ei tea, kas ebamugavus tuleb kitsast sadulast või sellest, et ma ei leia head sõiduasendit või mulle lihtsalt ei sobi. A edasi veereb see ratas muidugi jube kergelt. 75 km, Keila - Kersalu - Pakri poolsaar - Paldiski - Padise - Keila. Umbes 15 km sõidan kruusal / mudasel metsateel. Ratas saab ootamatult hästi hakkama, kuid külgsuunaline pidamine on ikkagi hirmus õrn.

29 august - lastega Neeme poolsaarel / Utria säärel. See on tore poolsaareke Jägala jõe suudmest edasi ida poole. Kiviklibudest rand, väike majakas (1938), õhkulastud rändrahn ja väga sürrid Nõukogude piirivalve rajatised.

Õhtul käisin jooksmas. 4 km ring keskmise pingutusega ja 5.30 min/km tempos, väga mõnus oli. 

30 august - jälle jooksmas. Harku ring 46 minutit, veidi kiirem kui 6 min/km. Kuid üldiselt on see suht max, mida ma joosta jaksan. 

31 august - päevakul. Tulemustes esinen D nime all. Nii nunnu, kui inimene on vaimustuses, sest sai kaks tundi Harku rabas jalutada. Mustikad on lõpuks ometi valmis ja suured ja magusad.

Kaotan ära oma vöökoti koos ID-kaardiga. Veedan 3.5 tundi PPA kontoris sabas. Ja siis järgmisel päeval jälle. Paanika-jaanika. 

Pahandamistest

Ma arvan, et pooled blogi-ilma tülid tulevad sellest, et kirjutajad ootavad lugejatelt süvenemist. Kursis olemist. Mäletamist ja järjepidevust. Oma elus sees olemist.

"Ma kirjutasin sellest ju juba aastal 2020, 2018 (teise nime alt), 2016, 2009."
"Kolm sissekannet tagasi oli selge vihje, et."
"Kas te siis ei tea, et."

Ei, me ei tea. Lugeja elab hetkes. Talle söötis mingi algoritm ette sinu sissekande. Ta luges selle läbi, kuid tal ei ole aimugi kontekstist. Kirjutaja pere-elu, seisukohad, rõõmud ja mured on talle tõenäoliselt - võõrad. Ja seda ka siis, kui ta luges sinu eelmist ja üle-eelmist sissekannet. Sest moodne maailm lihtsalt on selline.

On muidugi erandeid. Inimesi, kes süvenevad ja mäletavad. Aga need on erandid. Targem on oletada, et lugeja just laskus langevarjuga taevast sinu tähtsasse blogisappa, andis ühe kommentaari ja kaob kohe igaveseks. Ja kui see kommentaar on siis täiesti teemast välja - noh - siis tema on.

Veebpäevik on natuke vastuoluline koht. Isiklik ja avalik korraga. Kehtib mitu komplekti vastukäivad eeldusi ja reegleid. Mõni päevikupidaja paneb oma reeglid küll selgelt kirja, aga ma usun, et enamik külalisi ei loe neid ikkagi.

Ma mäletan selleteemalisi draamasid kümne aasta tagusest ajast. Siis oli probleem isegi teravam, sest blog.tr.ee söötis sissekandeid ette eriti suvaliselt. Kuid teiselt poolt on tähelepanu-defitsiit praegu veel üldisem häda kui "vanasti".

Arvutiasjanduses on selline printsiip nagu "robustness": "be conservative in what you send, be liberal in what you accept". See kehtib liideste ehituses ja süsteemi-integratsioonis. Kuid sama hästi ka avaliku sõna kasutuses.

Muide, sama süvenemise eeldus kummitab ka mõnda täiesti mitte-blogivat kirjameest. Üks avalike suhete tüüp ütles ise ausalt välja, et ta kirjutab oma asutuse uudislugusid hästi vihjamisi, et insaideril oleks võimalikult huvitav lugeda. Et no kes teab, see teab ja naudib, ja kes ei tea, see noh.. noh. Vaidlesin temaga sel teemal mitu korda, ei suut veenda mina teda ega tema mind.

Ja muidugi räägin ma siin (ka) iseendast ja vaatan peeglist oma kõverat pilti.

Lisaks ja illustratsiooniks. Vvn pikaspikas sabas on n. ja vvn vahel sama teema: kas Mallukas eeldab või ei, et lugejad tema hädasid juba tunnevad.