Gruusia: Birtvisi kanjonis ronimas

Tuleme, tähendab, Kazbegi otsast alla ja Tbilisisse tagasi. Isand Lokk võtab meid hellalt oma hoolde. Kõigepealt saadab meid sauna number viis. Saunad üks kuni neli pühkis 19xx aasta tulvavesi (seli) koos klientidega minema. Mis teha, ikkagi mäed, saunad on sälkoru allotsas. Järgmisel päeval käime Sveri kanjoni seintel ronimas ja matkamas. Ja ülejärgmisel läheme Birtvisi kanjonisse. 

Birtvisi kanjon on vertikaalne pilu maapinnas. Seinad on umbes 50 meetrit kõrged ja enam-vähem vertikaalsed. Kui kusagilt sisse lähed, siis välja enne ei saa kui tükk maad allpool. Põhjas voolab ojake, selline väike. Kivim on konglomeraatne lubjakivi, kare. Ojake on selle sisse uuristanud kitsa, käänulise ja sopilise tee. Aeg-ajalt tõkestavad tee majasuurused kivid, kanjoni põhjas on mitme meetri sügavused "vannid" ja lihtsalt sügavamad kohad. 

Edasi liikumine on vaheldusrikas. Tuleb kivilt alla "vannidesse" hüpata. Tuleb ujuda. Vahepeal lihtsalt vees kõndida. Kui on kitsas vett täis pilu, siis võib jalgadega kahele seinale toetudes ukerdad. Osad laskumised saab võtta end kivi pidi alla libistades. Osades saab lõhesid pidi alla nihkuda, jalad ühel seinal ja pepu/keha teisel. Kuid mitmes-mitmes kohas tuleb köie abil laskuda. Kas klassikaliselt, laskumisvahendiga, või köiest lihtsalt kinni hoides. Laskumised ei ole pikad, ütleme 5-7 meetrit, umbes nagu maja katuselt. 

Kõigepealt otsib Vahur üles väljatuleku koha - juba see võtab pool tundi aega. Siis matkame ülesvoolu kohani, kust saab sisse. Ja siis läheme. Oleme neljakesi. Meil on kaasas üks köis (vist 30 meetrit), ronimisvööd, kiivrid, karabiinid ja laskumisvahendid, söök-jook. Ainus fotokas on minu telefon, kolme veekindla koti sees.

Kohe alguses on hüpe kaljult alla vette. Selge - tagasi me enam ei saa. Tuleb lõpuni välja minna.

Kogu harjutust juhub-juhendabki Vahur. Tema paneb üles laskumisköied - see on kriitiline tegevus, sest köis tuleb pärast laskumist järele tõmmata ja kui see ei õnnestu, on suht halb. Ta juhendab meid laskumisel. Vajadusel läheb ise ilma köieta ees ja on tugisammas, millele astuda. Ühesõnaga - juhib gruppi.

Kogu harjutus võtab viis tundi. Tunnet, et nüüd enam edasi ei saa, ei teki kordagi. Jalg päris võdisema ka ei võta. Kuid adrekas on sees kogu aeg. Laskuda kaljult alla nii, et jääd õhku rippuma - ja siis maandud sügavasse vette - no on äge?

Kohati on külm, sest on juba sügis, vesi on külm ja kanjoni põhjas pole päikest. Aga saame hakkama.

Lõpuks jõuame väikese tammini, mis tähistab järsu kanjoni lõppu ja auto kohta. Siin on kohalikud ja väike mootorpump. 

Näeme kilpkonna, krabi (???), miljonit sisalikku. Õnneks ei ole madusid. Või no küllap on, aga meie ei näe neid. 

Lõpuks on super tunne. Tegime ära, jäime ellu ja kogu aeg oli üliäge! (Välja arvatud paar korda, kus tekkis mingi paus, sest köis jäi kinni või nii.)

Fotosid tegin ülivähe ja ei filminud üldse, sest need kolm veekindlat kotti. Tagantjärele - loll. Seal oli muuseas imeilus. Kui me just parasjagu teo kombel kivipraost alla ei nühkinud. Või kivist tunnelis ei ujunud või nööri otsas ei rippunud. Esimest korda elus tunnen puudust kiivrikaamerast. 

Maastik ja mina.

Laskumine. All on vesi, umbes rinnuni.

Vahur

Puhkehetk. Siin paistab kanjoni põhja päike.

Video - ei ole minu tehtud, kuid on samast kanjoni lõigust, kus meiegi käisime. 

Super äge päev!!!

Kui Gruusiasse asja on, siis minge ka! Asukoha saab minu käest, usutavasti on ka Vahur nõus aitama. Midagi üli-inimlikku pole vaja. Tavaline ronimisvarustus, oskus laskuda, oskus ankrule või kivi ümber julgestuspunkt teha. Võimekus köit pidi tagasi üles tõusta (haaravad või haarats abiks), et kinni jäänud köis lahti saada. Vett ei tohi karta. Üksi minna ei tasu. Varustuse saab Mplusist laenata. Sõit võtab Tbilisist umbes tunni. Ongi kõik.

Birtvisis on veel kindlus ja super-äge maastik - lubjakivist sambad ja sakid. Vesi ja hästi lahustuv kivim noh. Kes ei taha ronida, saab ka niisama matkata ja olla äge. Aga kanjon on ikka kindlasti lahedam :)))