September

Aaa-aaaaah, milline kuu!!!

Vaade Kazbegi tipust. Valge koonus ülal paremal on Elbrus, Euroopa kõrgeim mägi. 

Septembri algul rabelen nii nagu ei iial mu elus. Püüan ära lõpetada tööasjad (ei õnnestu), korraldada ära ema juubel (õnnestub hästi) ja saada korda Kazbegi-reisi asjad. Niisama välismaale võib minna kuidas tahad, aga kõrgmäed ei andesta. Jätad midagi kahe silma vahele ja... Ning siis selle kiire aja sees kaotan ära oma dokumendid. Käin neli korda PPA-s, istun iga kord tunde nende kontoris, nean Eesti politseid maailma põhja ja pean neid täiesti värdjateks. (Siiamaani pean.) Politsei võtab mu mõtteid kuulda ja teeb mulle ühel päeval kaks automaat-kaamera trahvi järjest. Mõlemad korrad saan litaka just tormates PPA kontori sabast tööle. Kodus ma pmst ei viibi. Mägedes saan sõnumi, et tööl on mingist ülitähtsast kirjast maha jäänud fail, mida me mitu päeva kokku panime.. Ja kätte seda ei saa, sest see on minu arvutis ja kodus. Ühesõnaga, kaos ja bardakk ja miljard hävinud närvirakku.

Nean maapõhja ennast ja oma ajaplaneerimist. Sest kogu, KOGU jama on mu enda tehtud. KÕIK tööd ja teod oleks võinud ära teha ka kuu aega tagasi. Selline serva peal elamine tapab närve ja suhteid ja üldse kõike minus ja minu ümber.

2. september - ema saab 80. Pidu toimub mitmesuguste möödarääkimiste tõttu Mon Repos'es ja saab väga hea. Koht on suurepärane - suur avar ruum, privaatne, ilus. Teenindus on suurepärane. Söök on ehk veidi liiga peen. Pidu on lihtne ja just sellist vist ongi vaja. Tegelik sünnipäev on mu emal tegelikult kolmandal septembril, aga pidu tuli pidada päev enne, sest järgmisel õhtul ma lendasin Gruusiasse.

3. septembri õhtu kuni 16. septembri hommik: Gruusia. Matkasime Kazbegi otsa (5050 meetrit) ja ronisime kanjonites ja nautisime niisama. Täiesti super puhkus - põnev, emotsionaalne, head inimesed ümberringi. Aitäh kõigile, kes sellel juhtuda aitasid. 

Gruusias kaotan 5 kilo. Tulen tagasi ja proovin joosta. Juba 6 min/km tempo on jube raske. Vastik on see jooksmine, kuidas see mulle kunagi ometi nii meeldida sai???

Toon Purtsest õunu ja arooniaid, Kati toob rabast pohli ja poest pirne, teeme moosi.

21. september - ostan AT Spordist jooksutossud. Vanainimeste mudel, Hoka, metsa-sörgi ja rogaini jaoks mõeldud variant, hästi paks tald. Suurepärane müügitöö muide. 

21. ja 22. september - kuulan töö asemel mingit ENISA konvekat. Brrrrrrrr. Kas mu tulevane töö ongi selline??? 

22. september - H kutsub rattaga sõitma, lähen. Tunnine ring Kadriorg - Viimsi - Kadriorg. Jälle raske ja vastik. H on poole noorem, palju kergem, ronib mäest üles nagu nirk. 

23. - Raku päevak. Ostan uue kompassi, siis veel kaks. Moskompass, laia nõelaga. 

24. - sõidan õhtul läbi Tallinna uued punased rattarajad. Täitsa okei on.

25. - ostame Iidale uue jalgratta, üldse mitte sellise nagu plaanis. Pmst Iida valis värvi järgi. 

26. - Maria sünna Imsi rabas. Päike, sõbrad ja jõhvikad!!! Ja sügav auk soo-aluse jõega. Super lahe.
Õhtul jooksen: 10 km hästi ühtlaselt, tempoga 5.40 min/km, järjest. 10 km seega alla 57 min.

27 - käin esimest korda sügisel basseinis ujumas. Ootamatult tore on. 

28 - jooksmas, M'ga. 9 km Pirital ja Lasnamäel, tempo 6 min/km, hästi mõnus on.

Kuu viimased päevad lähevad taas töö nahka. Teen koolitusi, lõpetan pabereid, viin inimesi omavahel kokku. Saan hädapärasega hakkama, kuid päris paha tunne on. Niiii palju oleks veel teha! Kuid mu päevad Starshipis saavad sellega otsa. Viimane "päris" töö päev ongi neljapäev, 30. september. Hüvastijätud tööl on väga emotsionaalsed ja mul on nädal aega tunne, et kogu maailm armastab mind. Ahti, Pekka, Dariana, ameeriklased, soomlased ja muidugi meie enda kontori rahvas jagab häid sõnu. Oeh. 

Udune mütakas minu taga ongi Kazbegi.

#general

Miski ei ennusta veel seda, et oktoobri algus tuleb sama raju.