Tallinna Xdream

Oi, äge oli!!!

Kõige vingem oli kahtlemata Patarei vangla / merekindluse etapp. Sise-orienteerumine, me polnud keegi varem teinud ja see andis tunda. Esimesed 25 min liikusime lihtsalt "punkti poole", täpselt taipamata, kus oleme ja kuhu edasi peaks minema. Lõpuks sai selgeks, et NII EI SAA. Ja et punased kriipsud kaardil pole mitte ilu pärast. Siis saime end uuesti kaardile ja mõtlesime välja esimese KP ja sealt siis edasi ka. Tegelt olin mina nii küpse, et ei mõelnd suurt midagi, L&M orienteerusid.

Jooks sujus normaalselt ja ratas ka enam-vähem ja kanuu ka. 8ABC juures jäi M tee äärde pissile ja meie panime tast hooga mööda ja imestasime siis KP 9 juures, et kus kadus, kaotus siiski vaid mõned minutid. A üldiselt läksid ratas & jooks anaeroobses uhamise tähe all.

Linnu-ülesanne oli tobe (ajakulu sooritusele palju suurem kui "trahv") ja pallihüppes meil vedas (saime "head kummid"). Ainult viimane LÜ, köiest ronimine, oli piinlik: ma ei oska!!!! ega jaksa!!!! Õnneks M lükkas ja L sikutas ja nii nad mu finišisse said - nagu jahukoti.

3:41.
Võistkond "Mudamülka".
38. koht 168 startinud võistkonnast.

Oeh, tahaks kohe uuesti.

Garmini GPS-track.
Tulemused.

Rattaga tööle

Kruvisin klipid alt ja olen nüüd 2.5x rattaga tööl käinud.

Esimene päev - üle Järvevana. Läksin läbi Ülemiste risti, no et Filtri ülekäik on kinni, a see oli viga. Tuli välja mini-xdream koos ratta lükkamisega üle kõnnumaa. Pärast Järve metsarajal ja Nõmme all oli juba hea.

Teine - Liivalaia ja Sõpakas / Nõmme tee. Tagasi sõitsin 21 minutit, Sõpruse_pst - Nõmme_tee - Liivalaia. Pmst tipptunnil, 16:30. Ärge järgi tehke. :)

Täna - läbi kesklinna, Vabaduse plats ja värk.

Raske on igatahes. Eile koju jõudes oli toss päris väljas. Ja mudaseks saab. Aga ikka on mõnusam tunne kui autoga!

Rabajooks, poolteist ringi

Või isegi rohkem - sörkisin ~11 km.

Esimene ring 35 min, 5:40 min/km, rajale 11:10. Paras slaalom oli, jalutajaid nii palju, pidi osalt piki mättaid jooksma. Rada oli suht kuiv. Eelmise nv lumi puha ära suland ja isegi pori oli vähe. Hea kerge oli joosta, sihuke mõnus.

Teiseks sibasime 4.5 km niisama edasi-tagasi. Ühe vahepealse km tegime veidi kiiremini ka.

Õhtul tegin veidi ratast peale - lastega Kadriorus.

Järgmisel päeval: hea olla, miski ei valuta, võib kohe uuesti rappa minna.

Jalgrattad

Kaalusin ära meie rattad.
Vannitoa-kaaluga, seega vaid umbes.

Kati hübriid - 15 kg (koos pakiraami ja lampide ja muu juraga)
Minu MTB - 14 (sama)
Iida ratas - 11.5
Iida vana ratas - 10.5
Alo ratas - 7

Iida vana ratas on nagu sangpomm - pisike jublakas, aga kui kätte võtad, ei jaksa tõsta. Sõita on lapsel sellega tõsiselt raske. Trepist või kõnnitee äärest üles tõsta - pmst võimati. Juhitamatus on olematu. Nii et Alole tahaks uueks rattaks midagi paremat...

"The Climb", Anatoli Bukrejev

Ostsin Kathmandust kaasa vaid ühe asja: raamatu.
"The Climb", Anatoli Bukrejev. Räägib sellest, kuidas ühel Everesti tõusul umbes viis inimest korraga surma said.

Lugesin läbi, aeglaselt. Kiiresti ei saa. Loed lehekülje - ja jääd mõtlema. Loed teise - jälle mõtled.

Raamat on hea, hirmus hea. Muidugi mitte kõigile: ta on dokumentaal, kiretu, täis pisiasju ja taastatud dialooge ja otsuste põhjendusi. Aga kui ise asja sees olla, kasvõi servapidi, muutub see kõik oluliseks. Ja väga valusaks. Kohad on tuttavad, probleemid on tuttavad, isegi väljamõeldud probleemid on tuttavad. Kõige huvitavam ongi tipuürituse ettevalmistus koos kuhjuvate sekeldustega. Ma ei mäleta vist ühtegi mägimatka, kus kõik oleks läinud nii, nagu plaanitud. Erandiks on 2004 Nepaal, ja seal suutsin ma ise "hõredast õhust" mingeid probleeme leiutada... olles kindel, et me oleme plaanist maas, ei jõua iial ABC-sse ja mida veel. Kõik vaid hapnikunäljas aju sünnitis - ja Bukrejev näitab, kuidas üsna samad asjad toimuvad ka maailma tipp-ronijate peades, ekspeditsioonil maailma kõige kõrgemale mäele...

Kurva irooninana vaatasime Phakdingis samast asjast filmi. Krakaueri oma. Film tundus jube halb, nii et ma vaid aeg-ajalt piilusin teleka poole...

http://en.wikipedia.org/wiki/1996_Mount_Everest_disaster
http://en.wikipedia.org/wiki/Into_Thin_Air
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Climb_(book)
http://en.wikipedia.org/wiki/Anatoli_Boukreev

Tagasi Eestis

Re-aklimatiseerun.
Peavalu, nohu, palavik, kõhutõbi.
Kõik, mis kohapeal saamata jäi, on end nüüd ritta võtt ja vaevavad.

Lights off :)

Vastasin "Quit Skype?" küsimusele "jah!"
Kohe panen arvutusmasina kinni ja siis

Hüpoksia, hapnikuvaeguse trenn

Käisin enne matka 13 sessiooni hüpoksias, http://sportingmed.ee/

Esimesed testid ütlesid, et olen täiesti lootusetu. Keha reaktsioon hapnikuvõlale on välkkiire ja sügav.
Lõpuks elasin 78% SpO2 / 10% O2 peal üsna mõnusalt.

"Trenni" sisu: lamad, hapnikumask näos ja pulss-oksümeeter näpus. Aparaat annab sulle vaheldumisi väga vähe ja väga palju hapnikku. Mõõdab samal ajal vere hapnikusisaldust (-küllastust) ja tagasiside pealt reguleerib, kui palju. Loeb punkte, kui palju sa "kasulikus" tsoonis oled. Tsüklid on ntx "6 min / 2 min ja target SpO2 = 78%". Sina lama ja jälgid graafikuid (SpO2, pulss, hingamissagedus) ja mõtled elu üle järele. Tüütu, kallis (~10 EUR seanss), tundub nii mõttetu. Aga...

PÄRAST REISI:
Efekt oli tohutu.
Olin ainus, kel mäehaigust ei saanud.
Olin ainus, kel kogu aja ühtlaselt hea olla oli.
Polnud hingeldamist liikumisel, peavalu, uimasust, kõhutõbe ega oksendamist.
Paar korda oli kerge tuikamine kuklas: aklimati-tõusud (3900 ja 5050m), Kala Pattar (5600), ja mõni kord järsult pingutades. Aga üldiselt olin ma ülejäänud matka-seltskonnast palju paremas seisus.

Eelaklimatiks seega väga, väga efektiivne meetod.

... vähemalt minu jaoks. Kaks teist grupiliiget käisid ka - tõsi, vähem kordi - ja neil oli ikka kõrgusega probleeme.

Everesti matka linke

Ilmaennustused
accuweather.com/en/np/namche-bazar/
yr.no/place/Nepal/Other/Nāmche_Bāzār
yr.no/place/Nepal/Other/Kala_Pattar~1283271/long.html

Kirjeldused jne
wikitravel.org/en/Everest_Base_Camp_Trek
petertrips.wordpress.com/2011/04/02/everest-base-camp-trek
fodors.com/community/asia/everest-base-camp-trek
theplanetd.com/packing-list-for-everest-base-camp-trek/

Veebikaamera baaslaagris
http://evk2.isac.cnr.it/

EMT roaming
ncell.com.np/news/3g-roaming
emt.ee/en/roaminghinnad/-/roaming/country/NPL

Kaarel:
"EMT töötab Katmandus ja kuni eelviimase külani EBC matkal. EMTi võrgudirektor ütles, et nüüd saab ka baaslaagris rääkida, aga see on kontrollimata info."

Põlev Mercedes

Sõitsin sadama poole, kui nägin Lootsi Statoilis põlevat autot. Masin põles nagu tõrvik - leek kõikidest akendest meeter maad väljas, kogu sisemus oli tules.

Pidasin kinni ja jäin vaatama. Üks daam nuttis telefoni - ilmselt juht. Jaama teenindaja ütles, et "tema siit seest ei näe midagi" ja ta ei tea, kas pääste on kutsutud. Noormees kõrvalt ütles, et on. Daam oli telefoni ära pand ja lihtsalt vaatas, kuidas ta auto põleb.

Päästjad tulid üsna kiiresti ja lasid tule vahuga surnuks. See omakorda kustus ootamatult kergelt. Aga autost on järgi vaid põlenud romu.

Veendusin, et juht on OK - tal oli nutt endiselt kurgus, aga põletada polnud ta saanud - ja tulin tulema.

Delfi.ee tekst:

Tallinna kesklinnas Lootsi tänaval süttis täna sõidu pealt sõiduauto Mercedes, mille kahe minutiga kohale saabunud päästjad kustutasid.

Põja-Eesti päästekeskuse pressiesindaja sõnul tuli kell 8.38 teade, et Tallinnas Lootsi tänaval Statoili tankla lähedal põleb sõiduauto.

Sõiduauto juhi sõnul tungis sõidu ajal auto salongi suitsu. Juht pidas auto esimeses võimalikus kohas kinni ning pääses sõidukist enne välja kui salong leekidesse lahvatas. Autojuht tulekahjus viga ei saanud.

Päästjad jõudsid kohale kahe minutiga, selleks ajaks põles sõiduauto Mercedes salong lausleegiga. Päästjad kustutasid põlengu.

Ümberringi teisi sõidukeid ei olnud ning tulekahju tõttu muid kahjusid ei tekkinud, kinitas pressiesindaja.

Tartu Maraton 2012

63 km, 5:12.
Eelmise aasta aeg oli 5:28.
Kuigi rada oli raskem, libisemine viletsam ja trenni-kilomeetreid 3x vähem, sain parema aja.
Seega tuleb olla rahul.

Sõit ise

Start
Seadsin end 2500+ grupi etteotsa & sisekurvi. VIGA! Tekkis tropp - väliskurvist pani mööda nii 3k kui 4k rahvas - kaotasin mitu minutit ja palju-palju kohti.
Siis KUKKUSIN otse stardiväravas. Kes nägi tribüünide ees siputamas oranžis dressis tüüpi, neli käppa taeva poole - see olin mina! Ei saanud rahvavoos püsti ka, kaotasin jälle palju kohti, valus.
2 km peal kukkus keegi otse mu ees, ise sain mööda & jäin püsti.
Vabamalt liikuma sain umbes 10 min pärast starti.
Omas tempos sõitma alles pärast Matu TP-d.

Raja esimene pool
Sõitsin numbrite 3000-4000 seas. Kõige suurem oht oli kepp näkku saada: tagumise otsa rahvas vehib kaigastega väga laias kaares. TPdest sain kiiresti läbi, laugeid tõuse võtsin mõnuga, aga laskumistel oli raske: pidevalt pidi allamäge tööd tegema.
15 km kandis hakkas selg valutama. (Kolleeg täna kommis, et seljavalu tuleb hea pidamisega: saad tõugata nii intensiivselt, et alaselg ei pea vastu.)
Raske oli ka. Kui Elbruse-V rajal lõbusalt lobiseda tahtis, siis jaksasin vaid "möhh" vastu öelda.

Raja teine pool
Mida edasi, seda paremaks läks. Selg enam ei valutanud (kolleegi: "järelikult oli pidamine vilets või jalg tõukeks liiga nõrk"), külm polnud, nälga polnud, väsimus oli kontrolli all - teadsin, et sõidan ühtlase tempoga lõpuni. Aeg lubas tulla parem kui aasta tagasi. Minust mindi mööda aina vähem.
Rada oli pudrune, aga seda oli ta kõigile, mitte vaid mulle.
Tuul segas, aga samuti - segas kõiki.
Libisemine oli aga endiselt nadi.

Finiš
Viimase paari km peal võitsin kohti, finišisirgel võitsin veel.

Ettevalmistus 


Trenn
210 km, sellest pool uisku & pool klassikat. 

Eelmisel aastal suusatasin enne maratoni ligi 600 km.

Suusk / määre / libisemine
Stopperi täispakett (== pulber).
Pidas, aga EI LIBISENUD, kuigi kinnitati, et küll libiseb. Enne starti proovisin - libises nadilt, ja pehmes värskes lumes ei liikund kohe üldse. Mägedest pidin end alla lükkama.. Tõsi, teistel ka ei libisenud. A mul ometi oleks võinud :)
Variant, et mul ongi vale suusk.

Söök
Puukisin end päev enne makarone täis. Töötas. Rajal sõin kolmes esimeses TP-s vaid omaenda geeli (ja jõin peale) ja võitsin sellega ilmselt palju kohti. Nälga ei jäänud, ka pärast finišit polnud kõht tühi.
Kui järgmine kord 200ml jooki kaasa võtta, pääseks Matult otse läbi ja võidaks veelgi.

Riietus
Ei lasknd end tuisust segada ja panin end riidesse nagu tavalise -5 jaoks, st hästi napilt:
Jalga 1 kiht: õhuke dress (ilma pika pesuta)
Selga kihti: pesusärk + dressikas
Õhuke ISC müts, jooksukindad.
Oli paras.

Pealambi valik - Black Diamond Spot

Tahtsin uut pealampi. Vana Petzl Tikka on olnud tubli, aga uued lambid on heledamad, ja Tikkal kipub karp lahti & patareid välja tulema. (Lapsed on teda liiga palju haamrina kasutanud.)
Aga millist osta? Poes on kõik. Alumine ots on paar eurot, ülemine 800€ kanti (Lupine Betty).

Ostsin siis kohe mitu:
Jarkii Lutš - 10€ - ehituspoest
Petzl Tikka XP 2 - 41€ - REI
Black Diamond Spot - 30€ - REI

Jarkii Lutš 3W.
Valgust annab palju. Aga. See valgus läheb kas alla suusaninadele, või üles kuuseokstele. Vahepealset varianti pole. Nii valgustab teed / rada vaid halo, ja sellel pole nagu suurt mõtet.
Kui tahtsin lampi teistega võrrelda, ei võtnud ta enam pilti ette - pime. Ei hakand uurima ka, et mis tal katki läks - pealamp olgu vastupidav! - ja kui pole, ei ole teda vaja. Prükkarisse.

Tikka XP 2, 80 luumenit.
Korralik lüliti, lihtne lülimis-loogika, mõnus ühtlane ja teravate varjudeta halo, hajutus-režiim telgis kasutuseks, väga mugav asendi muutmine/fikseerimine. Metsas selgus küll, et valgusvoog ei ole päris ühtlane, moodustades keskele liiga heleda laigu. Laik tõmbab tähelepanu endale ja ümbrus jääb hämaraks. Aga see on juba norimine. Hea lamp!

Black Diamond Spot, 90 luumenit.
Sel lambil on palju miinuseid. Lüliti on vilets - isegi näpuga on raske leida, paksu kindaga seda kasutada ei saa. Režiime on nii palju, et kogu aeg läheb segamini. (Tootjad on veendund, et palju featuure = hea, nii on kõikidel "parematel" lampidel punane valgus, vilkuv punane valgus, Spotil veel kaks eraldi LEDi hajusvalguse jaoks.) Halo äär on järsk, nii et jalge ette tekib terav vari. Et noh...

Aga metsas osutus lamp täiega mõnusaks. Nii et kasutusse jääb just see.

Võrdluses vana Tikkaga näitasid kõik uued lambid (peale Lutši, mis kooles) üles ohtrat valgusjõudu. Ka uued odavad Tikka Plus-id (21€) on väga head.

Spot-ist järgmine lamp on Black Diamond Storm, mis on +10 luumenit, +1 AAA patarei, +23 grammi ja veekindlus. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud hoopis selle võtta. Aga no ei võtt. Mõtlesin, et kuidagi kobakas... Tegelt on Spot peas nii kerge, et ei tajugi teist, 23g juurde poleks ka midagi muutnud.

Seattle Underground show/tour

Seattles otsustasime turisti panna ja läksime Seattle Undergroundi. Ma arvasin, et sinna saab lihtsalt minna, aga ei, tuli võtta guided tour. Enne kui ma põgeneda jõudsin, olin $16 võrra vaesem ja ootasin puust pingil istudes pooleteist tunni pikkust heietust mingi USA linna kloaagi teemal.

Show aga oli - HEA. Tädi rebis nii kildu, et kogu meie seltskond oli täiega vaimustuses. Ma päris kindlasti pole nii head ajaloo-loengut varem kuulnud. Bill Bryson, Ärapanija ja Hillar Palamets üheskoos. Seattle (ja Tacoma) on mul nüüd vesiselge. Wikipedia artikli Seattle kohta lugesin ma nüüd üle - täiesti uue pilguga!

Soovitan tuuri igatahes väga!!! Ilma selleta oleks maa all käimine olnud lihtsalt... käik. Nüüd oli show.

Muuhulgas käis just meie touri ajal Super Bowl.

http://www.undergroundtour.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/Seattle_Underground

Suusatamas - Kaskaadides

Vahelduseks Harku ringile sattusin suusatama Kaskaadidesse.
Stevens Pass suusakeskus Washingtoni osariigis.
Kõrgused 1200 - 1700 m.

Ma olen korra elus mäesuusad alla saanud - Kuutsemäel. Aga see oli ammu. Pmst oli tänane mu esimene kord päris-mägedes. Kaks tiiru lastemäel - sain laugest nõlvast alla küll. Ülejäänud päeva tiirutasin sinistel radadel. Skid Road, millest esimesel vaid ukerdades alla sain, oli päeva lõpuks mõnuga sõidetav.

Käisin ka "teisel pool mäge" ehk Backside'l. Vähem rahvast, kenamad vaated, aga sõita oli seal raske.

Suusakeskuse kaart
Kaskaadid

Lisaks sportlikule mõnule oli väga ilus. Lumised mäetipud igal pool ümberringi!

Jooksuhooaeg - start!

On aeg suusatamisele muid asju peale teha.

Käisin Lasnamäel ja jooksin 7 km ja olin pärast täiesti surnd.

1.5 km soojendust, sh 1 km @ 6:30 ja umbes 140 bpm (halb)
15 min seinal rippumist (märg-pesu stiilis)
1 km @ 4.40
4 x 500 m @ 4 min/km (st 2 ringi alla 2 min või vähem), 172 bpm
4 x 250 m @ 3:20 min/km (st 1 ring 50 sekundit või vähem), 180+ bpm

Võimelda pärast seda enam ei jaksanud.
Tegin kummagile jalale 10 kükki ja sörkisin 500 m lõdvestuseks ja läksin pesema ära.

Uisu- vs klassika-stiil

Käisin Kõrvemaal ja sõitsin kaks ringi ja ei saa nüüd kohe üldse aru.

Esimene ring. Uisku. Hea libisemine, hea rada, laskumistel jälg ees. Uisutan reipalt, tõuse võtan mõnuga, laskumistel on hirm nahas. Lõpus olen päris väsinud. Ringi aeg 1:28, keskmine pulss 162 (st palju).

Teine ring. Võtan klassika-suusad, plaanin lihtsalt mõned kilomeetrid sõita. Ei libise, sest suusad on Pirita jää-raja jaoks täiesti kinni määritud. Peab küll nagu kännu taga :) Teen harjutusi - sõidan keppideta. Tõuse kõnnin. Laskumised on väga rahulikud, pean kätega kaasa töötama. Aga siis libisemine paraneb - veidi - ja väsimus taandub ja teen ikkagi terve ringi. Ringi aeg 1:33, keskmine pulss 158.

Et siis mida??
5 minutit vahet, 19 km peale???
Teine ring peaks olema juba puhtalt väsimuse pärast raskem ja aeglasem kui esimene.
Libisemise vahe uisu- ja klassika-suusa vahel oli OLULINE.

Kas ma lihtsalt uisutan nii aeglaselt? 19 km & 1:30 = 4:45 min / km.
Või on minu rahulik klassika-minek lihtsalt kiireks läinud?

Seebiooper "Boheem"

SSK kultuurigrupp käis ooperis.
Siht - "Boheem".
Aga ei olnud ooper, oli seebiooper.

Opera.ee on ametlikud arvustused kenasti kokku võtnud.

Lubatakse: romantilist, lõbusat, tundeküllast, elujanust lugu. No polnud. Polnud justnimelt - lugu. Sisu kokkuvõte on kui mehhiko seriaali ühe osa kirjeldus. Ainult et veel vähem usutav. Ja esitajaks keskealised veidi kõhukad mehed.
Aga polnud ka lõbu. Ammugi mitte boheemlust. Paar stseeni, kus raha tuulde lastakse / selle üle nalja heidetakse, pole veel boheemielu.

Mis tegelt on, on ilmselt, et ma ei mõista ooperi helikeelt. Mu jaoks ei kujuta muusika ei karaktereid, ei kohti, ei tundeid. Ei ava ta Pariisi lustielu, ega peategelaste hinge, ei anna usutavust armumistele ega sügavust teistele tunnetele. Olen muusikaliselt pime.
Kuidas saab üldse ooperi, klassikalise ooperi abil edasi anda lõbu? Ma ei kujuta ette ega saa aru. Aga ülejäänud maailm ilmselt kujutab - ja saab - "Boheemi" ju mängitakse kõikjal ja palju. Seega on asi minus ja mu isiklikus küündimatuses. Kurb, päriselt ka.

Muu:
- lavakujundus (moodne, video-projekteeritud) ja selle kasutus (siluetid) meeldis väga!
- mõlemad nais-pea-tegelased laulsid hästi, kaunilt ja usutavalt. Heli Veskuse Mimi oli kogu kambast ainus, kelle kohta oskan "päris tegelane" öelda. Janne Ševtšenko Musetta mõjus ka, aga vaid kohati.
- Estonia hankigu endale nooremaid ja kenamaid mehi.
- koori kasutus tänava-stseenides oli väga hea.
- 4. vaatuse algus (mahajäetud mehed naistenäljas) meeldis ka.
- lavastaja / kava viitavad 1940+ aastatele ja see ei jõudnud mulle vähimalgi määral kohale. Ka päris-arvustajad libisevad sellest teemast vaikselt üle.

Aga üldiselt jäi mulje, et "möh?" ja "see polnud suurem asi lugu" ja "telekast näeb sama asja iga päev, aga palju paremini" ja "miks peaks sellest ooperi tegema?" ja "miks peaks seda Estonias mängima?".

Suusahooaja kokkuvõte

Ennäe, juba jaanuari lõpp!
Suusahooaega saab minu jaoks kohe läbi.
Ühelegi võistlusele ei lähe.
Kõrvemaale sõitma korra siiski sain.
Päris-suusatamist tuleb alla 200 km.

Suusatrennid
Üldiselt, viilisin nigu jõudsin. Detsembris käisin trenni asemel laulmas. Jaanuaris (lumega) jõudsin trenni vaid kolm korda. Nii et mul on vaid ähmane aim, mis seal tegelt tehti. Aga panen sellegi kirja.


Mustal maal:- jooksu, jõuvõimlemist, venitusi
- mäest üles hüppamist mitmel viisil: ühel jalal, kahel, vahelduvalt, veel vahelduvamalt, uisu-stiilis
- klassika-imitatsiooni, eeskätt mäest üles kõndimist. Tõuge täistallalt, tõus puusale, käte töö
- uisu-imitatsiooni, eeskätt mäest üles hüppamist, keppidega tõugates

Uisu-harjutused lumel:

- keppideta, käed kõhul, suusa asetus kogu põhjale või isegi väliskandile.
- keppideta, käed hoogu andmas, rõhk pikal libisemisel.
- keppideta, kaks (kolm) käteplaksu ees ja üks (kaks) taga. Pikk libin, keha suusa kohal, käed ees.
- keppideta, üks jalg klassika-soones, teisega tõuked küljele. Keha libiseval suusal "tõstetud". Õõk! - Üks jalg soones, teisega lükkad ja keppidega ka.
- Mitu kätetõuget järjest, nii et ise libised samal suusal.
Asümmeetrilisi harjutusi tuleb muidugi teha mõlemale jalale.

Klassika-harjutused lumel:
- keppideta vahelduvtõuge- keppideta vahelduvtõuge ainult ühe jalaga - no nagu soome kelk
- keppideta vahelduvtõuge, iga kolmas samm libised nii pikalt kui saad
- vahelduvtõuge ühe kepiga
- paaristõuge
- paaristõuge ühe kepiga - õõk!!!

Klassika-asjad tulevad mul enam-vähem välja ka, aga uisu-harjutused üldse mitte.

Tegelt olen kahe suusa-trenni-kuuga hullult rahul. Ehkki ma trenni jõudnud eriti ju pole. Enesetunne on täiesti vastupidine sellele, mis ta oli sügise lõpus. Xdreami lumes-müramine näitas, et liikumine on vähemalt hea, kui mitte väga hea. Esimest korda elus tunne, et ma suudangi mäest üles sõita, mitte kõndida. (No muidugi ainult natukene.) Pärast viimast trenni - 2h- jäin Ambrose mäe peal korraks seisma ja keegi küsis sõbralikult "toss väljas?" - naerma ajas...

Asjade ostmise vallast:
Super rahul olen uute uisusuuskadega. Kandilt on tõuge palju konkreetsem kui kombi- või klassika-suusa oma. Libisevad nagu kuradid, kerged. Pole kunagi muret "tahaks uisutada, aga suusal on pidamine all".
Aga uued kepid ostsin liiga lühikesed. Vist. Hmm.

Kõrvemaa Xdream / Rogain

Läks nii ja naa:
28 punkti -- jätsime 3 KP-d võtmata
aeg 4:43 -- kontrolliaeg oli 6 tundi - olime 1:17 enne lõppu finišis
jooksin end täiesti rihmaks ja jalad tulivalusaks.
55. koht 141 lõpetaja seast tundub enneaegset finišit arvestades müstiliselt kõrge.

Võistkond "Mudamülka": Sander, Tõnis, mina.
Sander sibab must lihtsalt paremini, aga Tõnis on täiesti teiselt planeedilt.

Maastik: Kõrvemaa, keskmiselt künklik, palju teid, aga hirmus lumine. Lumi oli paks, värske ja pehme ja vajus ka teedel / suusaradadel vastikult läbi.
Rada: piki Kõrvemaa pikka suusarada, punktid olid selle lähedal. Rajal oli 30 KP-d ja finišis lihtne lisaülesanne - tõukekelk.
Ilm: pehme - paar kraadi külma, aga all oli puhas sula, sood-rabad täiesti lahti.

Võistlus:
Panime (minu jaoks) võrdlemisi tempokalt minema.
Esimese tunniga võtsime - 6 KP, teine tund - 7 KP, kolmas tund - 5 KP.
Poole ajaga saime joostud 2/3 rajast. Teha olid kaks raba-KP-d loodeotsas, 1 KP keset kaarti ja tihe lihtne punktipilv teel finišisse.
Aga mina olin päris küpse, jaks oli otsas (st tahtsin aina rohkem sörkimise asemel kõndida) ja jalad valusad. Ning ka Tõnisel oli jalgadega mingi häda. Nii tuli ideele jätta ülemised rabakad #32 ja #33 võtmata. Ja kaardi keskel olev "märg" KP #43 ka. Seega - koju.
Tegime 38 ja 36 vahel veel tülika vea. Lisaülesanne oli piin, kuid õnneks väga lühike. Finišis ma enamasti spurdin, seekord mitte - no ei jaksand. Kell läks kinni 04:42:53.

Pudipadi:
Seljas: spordipesu särk, õhuke dressipluus, liibuvad dressipüksid, õhuke sokk, toss. Oli täpselt paras.
Saime aeg-ajalt pahkluuni märjaks, paar korda ka poole sääreni. Külm ei hakanud isegi siis.
Sõin 3 geeli - piisas vist. Kaasa võetud liiter spordijooki jäi osalt järele.

Rahva tase on meeletult tõusnud. Ka 3-4 tundi pärast starti liikus enamik võiskondi joostes. "Varem" liikusid sellise hooga vaid tipud, tava-sportlased väsisid ja kõndisid. Täna oli kõndijaid väga vähe.

Kas oleks jaksanud kõik punktid võtta? - ei tea. Meil jäi üle tunni aega üle, läbima oleks pidanud linnulennult 4 km rohkem. Võistluse lõpus - kahtlane. Jalad oleks pärast seda pingutust mitte valusad nagu praegu, vaid täiesti vigased. Ja KP 43 kohta öeldi, et seal sai kaelani märjaks. Nii et vist hea, et me nii otsustasime.

Suusarajal uisutamas

Lasin Stopperil suusad ära määrida ja läksin Nõmmele ringe tegema.
Eesmärk oli sõita 32 km, rahulikult.
Rajale kell 22:22.
Aeg koos pausidega 2:36, puhast liikumist sellest 2:25 või vähem.

1) Super libisemine oli. Pmst oleks võinud raja paaristõugetega läbi sõita. Päeval sula, öösel 0, rajapõhi kõva ja sile. Klassikajälg oli eriti libe, aga ebaühtlane (ise sõidetud, mitte sisse aetud) ja põhi väljas.

2) Usutada ma endiselt ei oska. Suusk läheb maha "kandiga", puusale püsti ei tõuse. Ja kui püüan korrigeerida, siis teen seda üle ja koperdan. Eile käisin sedasi katsetades kolm korda rajale pikali, päris valus oli...

3) Aga tehnika läheb tasapisi paremaks. Aasta tagasi ei suutnud ma üldse rahulikult uisutada, kogu aeg rahmeldasin ja puhata ei osanud. Nüüd - natuke juba oskan. Vahe on seesama libisemisfaasis "puusale tõusmine", varem tegi jalg kogu aeg tööd, nüüd natuke puhkab ka.

4) Ringiajad tulid müstilised, ehkki ma tõesti eriti ei pingutanud: 38, 36, 36, 38 minutit. See on eeskätt hea libisemise teene. Ringide vahel tegin paariminutised pausid.

5) Ära ei väsinudki. Ma sõitsin kogu aeg rahulikult, ainult tõuse võtsin kiiresti. Jalad andsid viimasel paaril kilomeetril valusalt tunda, aga üldfüüsilist kurnatust ei tekkinud. Aasta tagasi oleks ma 2.5 tunni uisu järel lihtsalt ära surnud!!! Ägeda trenniga kaasnevat kustutamatu nälja ega janu tunnet ka ei tekkinud.

6) Järgmisel päeval on jalad veidi hellad, aga ei midagi hullu.

Koju sõites - kell 01.30 öösel - hääletasid auto peale neli lätlast. Udupurjus. Tahtsid Kosmose kino juurest Riia vanalinna ("staroe Riga"). Panin nad suuskade vahele istuma ja viisin Hollywoodi ette, see sobis ka. Mind tituleeriti selle lühikese otsa käigus "maailma kõige paremaks eestlaseks", "inimkonna briljandiks" ja veel sajal meelitaval kombel, ja pakuti tööd nende ehitusfirmas. Raha pakkusid ka. Ise vabandasid ette ja taha, et nemad on lätlased, Riiast, ja lihtsalt puhkavad siin. Ära minnes lahkus üks minu Selveri kotiga, milles olid higised suusariided - mitte paha pärast, ta lihtsalt tõstis selle istudes sülle ja unustas käe otsa. Palusin tagasi, sain veel vabandusi kuulda. Lõbus on see suusatamine, lõbus!

Uued uisusuusad: Atomic RS:11

Uued uisusuusad: Atomic RS:11

Suusafoorumis oli: "Müüa ATOMIC RS11 võistlussuusad 190cm kaalule 80-95kg."
Ma olen ammu oodanud, et keegi minu kaalule sobivat uisu-suuska pakuks - kasutatud suuski müüvad enamasti sportlased, kes kaalus 70-80 kg. Nüüd siis tuli müüki paar, kus nii pikkus kui kaal sobivad. Kiire google andis RS:11 kohta kiitust. Vana mudel, aga hea. Järgmisel hommikul olid suusad minu ja paar tundi hiljem läksid rajale.

Veidi enne ostsin uued klassikakepid, Yoko miskiasi. Hästi kerged ja piisavalt tugevad.

Nüüd tuleb vaid sõitmiseks aega leida :)

Suusatrenni näidis

Eilese suusatrenni veetsime Ambrose mäel.
Oli lumine ja mudane ja libe.
Kava:
- 10 min soojendus-jooksu, minu jaoks liiga kiires tempos ja ilma järgneva võimluseta
- hüpped: 1 jala peal, vahelduvalt, ainult mäe alguseosa
- uisutehnika hüpped: koos käte liikumisega, 2 tehnikat
- "klassika" kõnd mäest üles / sörk mäest alla, keppidega, 45 minutit
- sörk jõulinnakusse
- lühike jõu-harjutuste seeria: tagurpidi kätekõverdused (2 x 25), palgi tõstmine (10x), kükist hüpped jalavahetusega (2 x 25). Mul jõudsid kõik harjutused väsimuse piiri peale
- venitus.
1:45.

Pulss lendas tõusudel julgelt üle 180, keskmine lõpuks (koos venituste ja värkidega) 155.

Rahvaloetud

Tahtsin tigedalt halada sellest, kuidas Stat-amet on loll ja mismoodi nende Veebrakendus imeb igast asendist.

Tegelikult läks kõik üsna libedalt. 5 inimest, 35 minutit, valmis.

Loenduse sisu: 
Küsimused olid suht mõistlikud. Liiga palju ei uuritud. Ma kartsin, et jooksen oma maa-kruntide kohal kinni, aga neist ei tahetud midagi teada. Normaalne ka, need pole ju ei elanikud ega eluruumid. 

Kasutajaliides:
Hindele 4. Vigu oli, aga vähem kui ma kartsin. Aadressiotsing neil tõesti ei tööta, ja väljade vahel salvestamine tundus veider, ja muud imelikku nipet-näpet oli veel. Aga üldiselt ühekordse rakenduse kohta - täitsa toimiv tükk.
Ma muidugi proovisin kell 23:30 ja otse pärast serveri restarti, kui kõik oli kiire.

Olen oma riigiga ja tema statistika-ametiga täitsa rahul!

Spordi-ostud 2011

Pulleritsu blogi kommentaaris kirjutab üks heal järjel onu, mis varustust ta 2011 aastal ostnud on.
Hea mõte!
Panen ka kirja.

Aasta ost - pikad õhukesed jooksupüksid. Nike. Uskumatult hingavad! Nendega jooksen, suusatan ja olen kodus teleka all. Odavad ka - paarkümmend €.
Järgmisel kohal on oranž lukuga dressikas. Suusatamiseks ja külma-ilma-jooksuks ideaalne.

Riided
- jooksupüksid, lühikesed, ostetud Newarkist Kalifornias.
- jooksupüksid, pikad, mitte-liibuvad, 2 paari, Nike, Rocca-al-Mare Sportland
- jooksusärke
- jooksu-särk, pikkade varrukatega, erekollane. Et mind pimedas näha oleks!
- jooksu-särk, Skype logoga, toreduse pärast
- sokid, poolõhukesi, 2 paari
- sokid, paksud / mäkke, NG pood Londonis
- dressipluus, oranž, Saucony, Jooksuekspert
- buff, õhuke
- rattakindad, soojad
- tossud, Saucony, Jooksuekspert

Tehnika
- suusakepid, Yoko, klassika / 155 cm, Hawaii
- pulsikell / äratuskell, Polar F6, kasutatuna 40€ eest
- rattarehvid - "universaalid", enne triatloni - väga head!
- vöökott - odav, suusatamiseks - hukkus väga kiiresti
- seljakott - "jooksukott", 18l, rogainidele, Salomon
(ratta-varustust ostsin kindlasti veel, aga enam ei mäleta.)

Mäevarustus
- saapad, La Sportiva Tibet, Matkasport
- käimiskepid, Fizan, Üllarilt
- paksud mäe-labakud, Üllarilt
- tipukott, Tatonka 18 liitrit, 200g, Üllarilt
- ronimis-kola (karabiinid, slingid, repsud)
- kassikott, kassinupud, kirkaotsad - Chamonix'st

Hukka sai ka hulk asju:
- särgid - lähevad higist haisema ja prügikasti ära
- Polari kell - kadus kevadel ära ja ilmus sügisel välja
- Garmini kell - lakkas töötamast
- vöökott - nii vana Halti kui uus no-name läksid hingusele
- isetäituv magamismatt - lekib mitmest kohast

Esimene suusatiir

2010 lõpus jõudsin suuska sõita 200 km.
2011 lõpus suusatasin 200 meetrit (ilma kilota) ja seda ka nutuga pooleks.
Aga eile tuli lõpuks lumi maha - vähemalt korraks. Harku metsas oli rada täies ulatuses valge. Pehme, klassika-jäljeta, kohati vesine, ja kohati õhuke, aga väga sõidetav.

Võtsin oma igivanad Visud ja tegin kaks ringi - 16 km - uisku.
Öösel (rajale 0:07), lambiga, ja muidugi ihuüksi.

Esimene ring: alustasin rahulikult, siis tegin 4 km kiiresti. Lõpus käisin ninali (ja enne oli mitu napikat). Koordinatsioon on täiesti olemata, aga sõita jaksan. 40 min, 5 min/km.

Teine ring: häääästi rahulikult. Tuletasin meelde trennis tehtud "jalalt jalale" harjutusi. Tulemus oli huvitav: ma mitte ei sõitnud, vaid pigem seisin suuskadel. Seni pole ma osanud uisku rahulikult sõita, alati rahmeldan ja väsitan ennast. Aga nüüd - ei mingit pingutust, pulssi polnud vist ollagi, lihtsalt seisad ja tasapisi kulged edasi kah. Ringile 50 min, 6 min/km.

Järeldused :)))
- tulebki rahulikult sõita ja uisu-koordinatsiooni tekitada
- uisu-suuska on vaja. Või vähemalt -saabast. Mu Visu peale pandud klamber + Salomoni saabas on hirmus ebamugavad. Saabas kinnitub suusale ninast kaugel eespool, suuska tuleb tõsta kuidagi imelikult päkaga, tulemuseks krambid sääres (siiamaani on tunda).
- üldiselt - pole viga!

Sport 2011

Eesmärke oli neli:
Tartu Maraton - hindele 5+. Aeg alla 5:30, enesetunne läbivalt hea.
Mont Blanc - hindele 5. Tipus käidud, aga jõudu / vastupidavust oleks võinud rohkem olla.
Tallinna Maraton - hindele 4. Läbitud, aga aeg üle 4 tunni ja enesetunne halb.
Karepa rogain - hindele 3. Olin nõrk ja aeglane.

Blanc muidugi kõige tähtsam, teisel kohal TM kui ikkagi "elu esimene läbitud suusavõistus". Jooksu-maraton ja rogain olid pigem esimese kahe viljad.

Mina, mudilaskoori solist

1977. Läksin esimesse klassi ja sattusin mudilaskoori. Aga mulle ei meeldind seal - ei mäletagi, miks. Niisiis valetasin emale, et mudilaskoor pandi kinni. Vaevalt ta mind uskus, aga ega mina seda ei teadnud!!! Nii sain koorist tulema ja jäin elama hirmus, et äkki ema ikkagi avastab, et. Elasin selle õudsa süü painega kogu kooliaja.

2010. Kati paneb mind kirja Ellerheina mudilaskoori "laulvate lapsevanemate" nimekirja.

2011. Dirigent M teatab, et lähebki laulmiseks. Veel hullem - mind on pandud solistiks, et me Iidaga duetti laulaks. Ellerheina mudilaskoori jõulukontserdil. Mustpeade majas. Brr!!!!!

Õpime. Viisi saame selgeks ja sõnad pähe, aga koos laulmine ei tule ega tule. Eriti hulluks läheb, kui peab koos koori ja klaveriga laulma - O.E. teeb "tempot", kogu koori ees lähevad sõnad sassi ja hääl väriseb, ja mina ei võta madalaid noote välja.

Kontsert Mustpeade majas. Kõigepealt laulavad mudilased ise (hästi) ja ansambel. Selle ajaga hakkab saalis tittedel igav, nad hakkavad kärama ja ringi tormama. Saab selgeks, et pisemad vead lihtsalt ei jõua publikuni.

Kui meie Iidaga lavale saame, hakkab seni vaikne Ove kärama (ta polnd rahul, et talt fotokas käest ära võeti) ja Kati punub temaga ukse poole. See ajab naerma. Samal ajal värisevad mul nii hääl kui jalg. Aga lauldud saame - vist hästi. "Puhtalt", kiidab ämm, ja "ei värisenud sul miski", ütlevad teised. Iida on aga ekstra tubli: proovide-aegne arglikkus on kadund, hääleke kannab ja pilk ei käi piki kinganinasid.


Siis tuleb veel lapsevanemate + laste ühiskoor, kaks laulu. Pärast kurdetakse, et ma olla koorist üle kisanud.

Üldiselt - meeldiv kogemus. Iidaga on aga kokkulepe, et kui mina tulen temaga laulma, siis laseb tema oma hambad ära parandada. Hamba-arsti aeg on kirjas, 3. jaanuaril, siis näeme :)

Adobe Photoshop Elements 10

Vaatasin natuke ringi tasuta foto-töötlus programmide seas.
Seejärel sõitsin õudusest pead raputades Photopointi ja ostsin Adobe PSE 10.

Tasuta foto-töötlus tarkvaral on - alates Gimpi ja Irfanview tekkest - piisavalt võimekust. Aga kasutajamugavus...!!!

Kui sa teed mingit softijuppi, siis mõtle selle kõige lihtsamate, kõige tavalisemate, kõige esimeste kasutus-lugude peale ja optimeeri need ära. Siis on lootus, et inimesed vaatavad ja neile meeldib. Aga kui ma pean kõige lihtsama liigutuse jaoks googlet kasutama... ja siis selgubki, et lihtsat võimalust ei ole ja tuleb kombineerida... nooo kuuulge!!

Lisaks PSE-le tuli koju ka Premiere. Mängimiseks.

Raamat: "Norra mets", Jaapani nohikute obsessiivsest elust

Läks aeglaselt. Tegevust on vähe, aga enamik sellest on arusaamatu ja vajab süvenemist. Tihti jäin kahtlema, et ehk segab mind mu kultuuriline harimatus. Äkki ongi Jaapanis seks nii mittetabu, et esimesel kohtamisel pornokinos S&M filmi vaadata on OK? Ehk nõuabki sealne etikett küsimusele "kas armastad mind?" vastust "ma ei saa sellest praegu rääkida"? Sest mõttes on hea raamat, et pani iseenda nooruse peale mõtlema. Kui jäle nohik peategelane ka poleks - ma ise olin sada korda hullem. Teiseks pani mõtlema, et kuidas areneks tüüpide suhted nüüd, neti-ajal. Nohiklust, obsessioon ja sula lollust on muidugi igal ajal - aga suhtlus on muutunud palju suvalisemaks. Mida see muudaks / muutnuks? Ma olen Murakamilt lugenud vaid ühte raamatut veel - "What I Talk About When I Talk About Running" - see oli samasugune, aeglase vooluga ja endassevaatav.

Suusatrennis, kellaga

Olen nüüd ligi kolm nädalat uuesti trennis käinud. Enne seda oli kaks kuud pausi, sept - nov. Istusin kodus ja sõin peput laiaks.

Kaks kuud on kole pikk aeg ja selle käigus jõuab jääda hullult nõrgaks. Täiesti masendav! Nov alguses võttis paar astet treppi mu ähkima. Kõht hakkas varbaid varjama, ehkki kaal ütles, et numbrid pole eriti kasvanud.

Esimesed korrad sörkida oli tõsine piin. Nüüd on juba hea.

Suusatrenni esimesed paar korda jätsid mulje, et kõik hakkab normi jõudma. Eilne tõi taas maa peale:

Hüppasime Ambrose mäest üles. Uisusammu, keppidega. Teised, nii mehed kui naised, nagu lendasid mäest üles. Kergelt, pingutamata, kiiresti. Mina - ähkisin - ka väga rahulikult liikudes. Kell ütleb, et pulss oli "üleval" 180, 185 ja rohkemgi. See on sama mis mu suvine max pulss! Ehkki Ambrose mägi (see lauge osa ilma ülemise parempoolse tõusuta) on ju päris lühike nukk. Ja hüpete vahel puhkasime. Tegelt pärast viimaseid tõuse (kokku 14x) ei puhanud ma enam midagi...

Mis ikka! Olen alles 3 nädalat uuesti liikunud, terve pikk talv on ees.

Muidu on suusatrenn super abiks: 1) regulaarsus - ma tean ja kodused teavad, et 2x nädalas on mul trenn 2) paras koormus - 1.5 .. 2 tundi rahulikku tegemist 3) võimlemine ja ÜKE, mida ise teha ei viitsiks 4) koos venitamine

Järgmisel päeval: ... olid jalad täiesti värsked - hüppamist poleks nagu olnudki. Hmm? Otsustasin siis veidi sörkida, ja see omakorda läks üle jooksuks: Nõmme keskus - Kadriorg, läbi öise linna, 9.5 km. Joostes tundus, et üldse ei jaksa ja hing on kinni ja mis veel. Aga lõpuks tuli kiiruseks täpselt 5 min/km, bruto, koos valgusfooride ja raudtee-ületuste ja pimedate tänavate ja autode ees sik-sakitamiste ja mõningate ekslemistega Juurdeveo tänava kandis... Ja ka pärast seda, järgmisel päeval, polnud jalgades tunnet, et oleks trenni saanud!