Esimene suusatiir

2010 lõpus jõudsin suuska sõita 200 km.
2011 lõpus suusatasin 200 meetrit (ilma kilota) ja seda ka nutuga pooleks.
Aga eile tuli lõpuks lumi maha - vähemalt korraks. Harku metsas oli rada täies ulatuses valge. Pehme, klassika-jäljeta, kohati vesine, ja kohati õhuke, aga väga sõidetav.

Võtsin oma igivanad Visud ja tegin kaks ringi - 16 km - uisku.
Öösel (rajale 0:07), lambiga, ja muidugi ihuüksi.

Esimene ring: alustasin rahulikult, siis tegin 4 km kiiresti. Lõpus käisin ninali (ja enne oli mitu napikat). Koordinatsioon on täiesti olemata, aga sõita jaksan. 40 min, 5 min/km.

Teine ring: häääästi rahulikult. Tuletasin meelde trennis tehtud "jalalt jalale" harjutusi. Tulemus oli huvitav: ma mitte ei sõitnud, vaid pigem seisin suuskadel. Seni pole ma osanud uisku rahulikult sõita, alati rahmeldan ja väsitan ennast. Aga nüüd - ei mingit pingutust, pulssi polnud vist ollagi, lihtsalt seisad ja tasapisi kulged edasi kah. Ringile 50 min, 6 min/km.

Järeldused :)))
- tulebki rahulikult sõita ja uisu-koordinatsiooni tekitada
- uisu-suuska on vaja. Või vähemalt -saabast. Mu Visu peale pandud klamber + Salomoni saabas on hirmus ebamugavad. Saabas kinnitub suusale ninast kaugel eespool, suuska tuleb tõsta kuidagi imelikult päkaga, tulemuseks krambid sääres (siiamaani on tunda).
- üldiselt - pole viga!