Surm mägedes

Üks firnikas sai Alpides surma. Firninõlval - kurval kombel irooniline. Nagu ma aru saan, libises, kukkus kuidagi halvasti selja peale, ei saanud kirkat kätte / lumme ja läks.

Päris paha tunne on. Kas Katile kirjutada või mitte? Pigem mitte... Elbrusel on ka firnikaid, nad kuulevad niigi... Nõlval libisemise peatamist ja kirka kasutamist harjutavad nad seal kindlasti - aga mis tundega, pärast sellist uudist? Huh :(

See mägi on ikka kuradima ilus. Ja päris tehniline:
Aiguille du Chardonnet, Forbes Arête
Aiguille du Chardonnet @ Peakware
Struck by lightning on the Aiguille du Chardonnet

Kohaliku mägilehe uudisnupp:
Chamonix News | Busy day for the Chamonix rescue services
by Caroline Face | Ski News Reporter | published 10-Jul-2008

One of the warmest days of the summer season so far brought the mountaineers out in force in the Chamonix Valley yesterday (Wednesday) and along with it a busy day for the PGHM mountain rescue services.

Interventions in just the one day totalled eight. Tragically, the most serious incident was a climbing accident just after a group had summited the famous Forbes Arret. On making their way down, one of the group, a 28 year old Estonian woman slipped and fell 300m to her death. She was, according to the local newspaper, not roped up for the descent.

In a separate incident yesterday, a Scottish climber suffered head injuries after a rock fall on the 'Lawrence of Arabia' section of the Vallee Blanche. The climber was choppered to Sallanches hospital, before being transferred to specialists at Geneva hospital.

If you're heading up the mountain in all this fine weather, don't forget to be well-equipped and well-informed before setting off!

13. juuli 2008:
Sain Katilt sellise SMS-i:
Eile meie kutid päästsid traaversil poola tüdruku elu, kelle grupp oli maha jätt. Tassisid alla meie arstini.

15. juuli 2008 - nuga selga:
Eesti Päevalehe artiklis süüdistavad Urmas Grauen ja Ilmar Priimets gruppi kogenematuses, avantürismis ja demagoogias. NO KURAT! Võimalik, et neil on tehnilises mõttes õigus - nad on tõesti kogenud alpinistid, eks - aga no ei ole praegu aeg ega koht seda sellisel kombel välja öelda! Nii lähedastel kui grupiliikmetel on praegu niigi valus olla, hakata kedagi lehes avalikult süüdistama... uskumatu. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki, Priimets on Firni liige (seega süüdistab ta iseenda klubi tegevjuhti ja eestvedajat) ja Grauen Hiiemäega koos mägedes käinud... Huh.

Igal õnnetusel on põhjus ja alati saab kellegi kohta öelda "näe, tema on süüdi". Sõber lubas sõbra väsinuna rooli... Emme ei hoidnud lapsel silma peal ja laps uppus koduaia tiiki... On selge, et selliste õnnetuste puhul on kõige valusam tolsamal "süüdlasel" endal. Näpuga näitamine ei tee siin kedagi õnnelikumaks, vaid toob valu ainult juurde.

Eriti haige on aga selliste süüdistuste pildumine avalikus meedias. Avalik huvi puudub täiesti, epl.ee artikkel teemal "kuidas liikuda firninõlval" ei aita küll kedagi. Aga eks leht kirjutab kõigest, mis lugejaid ja klikke juurde toob.

pol.ee ja 110

Tegin politseile rattavarguse kohta avalduse.

Politsei veebile hindeks VIIS MIINUS: avalduse leidmine oli imelihtne, täitmine samuti. Avaldust sai tagantjärele isegi näha!

Miinus selle eest, et avalduse saatmise ja pärast vaatamise vahel pole seost. Ise tuli pol.ee lehel surfata, et see koht (saadetud dokumendid) üles leida.

Politsei infotelefonile (110) aga hindeks NULL: isegi suunava küsimise peale ei öeldud, et avaldust saab ka veebis täita, anti kesklinna politseijaoskonna aadress ja kõik. Ma usun, et nad kaotavad nii päris palju infot - enamik pisivarguste ohvreid ei viitsi jaoskonda minna ega avaldust esitada.

See on esimene koht, kus ma ID-kaardist reaalset kasu näen. Kodanikule ajavõit, riigile rohkem vajalikku infot.

Kaks rattavargust kahe nädalaga

Mul varastati ratas ära.

Lukus trepikojast. Vilmsi 27 tundub väga "turvaline" maja, võõraid ei käi ja uksed kogu aeg lukus, pidasin seda oma vana ratta jaoks küllalt heaks. Ratas oli ligi 10 aastat vana, paras romu - korra 110 km/h pealt autokatuselt asfaldile lennanud, lenks lömmis ja sarved ära väänatud ja sadul narmendamas ja raam sügavaid kriime täis, amort ja käikarid parandamatult katki - just paras xdreami kuusevõsa ja mudaste kraavide jaoks. Müüa sellist ei saa. Aga näe, ikka jäi pätile silma...

Krt, isegi korralikku pilti ei jäänud järgi, mälestuseks :(((

Nüüd läks naabri ratas. Vene naistekas, mustaks värvitud, turukorviga. No misasja varas sellega teeb? Vanametalli? Aga naabril häda nagu minulgi, peab hakkama uut ratast otsima.

Skype triatlon

Oli ära :) Katkestasin - rattakumm vedas alt -, aga sellegipoolest oli hullult lahe.

- 360 m ujumist Paunküla veehoidlal. Ujusin konna, rabelemata.

- Ratas. Õnneks tegi riietumine pisikese pausi sisse ja hing väga kinni ei olnud. Parandasin paari kilomeetriga oma kohta 16. pealt 12. peale. Aga kui hingamine lõpuks korras ja võis päriselt sõitma hakata - läks kumm. Kruusateel, ju oli õhku liiga vähe sees ja lõi läbi. Sörkisin tagasi, pea segaseid mõtteid täis, korra viskasin ratta põõsasse ja tegin väikese jooksulõigu lõbu pärast kaasa. Siis sörkisin finishisse mõttega ujuma minna, aga tegelikult järgnes..

- Jooks, 3.8 km. Alguses tundus 4km jooksu naljana, aga maastik oli vägagi tõsine. Viimaseid tõuse ma enam joosta ei jõudunud. Finishis küll selgus, et võhma oli tegelikult järel küllalt :)

Huvitav kogemus. Kolm eri ala järjest, pulss kogu aeg täiega punases. Tund aega nii rabada (võitja aeg 1:05) tundub kuidagi ebatervislik.

Skype triatlon on puhas rahvaüritus. Osad töötajad võistlevad, osad korraldavad, kusjuures teisi on rohkem kui esimesi :). Sellisena meeletult sümpaatne - teeme iseendale võistluse. Kõik sujus perfektselt, Renatile ja teistele tõesti suur aitäh!

---

Iida oli kaasas. Jooksis teiste lastega ringi, käis jalgupidi järves (aga mitte päris ujumas), sai hea õuepäeva endale. Järgmisel päeval lubas varsti ise ka võistlema minna.

Mõnda aega Katita

Kati (ja palju muid häid inimesi) panid täna bussile hääled sisse ja asusid teele Terskolli poole. Plaan kaks nädalat Kaukaasia mägesid ronida, hea ilma ja õnne puhul Elbruse otsas ära käia. See on meie "selle suve" suurprojekt. Varustus on koos (uskumatu, kui palju tuleb mägedesse nodi kaasa võtta - eriti kui pole nii kõrgel käinud ja ei tea, mida sul täpselt vaja), trenn tehtud, tehnilised teadmised ja oskused olemas.

Minu osaks jääb ligi 3 nädalat kahte last kantseldada. Eks vanem generatsioon aitab kah, ja Alol on hoidja, aga põhilaks tuleb ikka mulle.

Lugemist ja uudiseid: Künnapi klubi teoksil-lehekülg.

Öine Karksi-Nuia Xdream

Terje, Merili, mina.
Võtsime KÕIK punktid.
Rajal olime alla 13 tunni.
Finishiprotokollis (kus mõned etapid maha lahutatud) aeg 11:02.
Koht üldarvestuses 71 / 153, segavõistkonnis 18 / 55.

Enne starti:
Eelmisel õhtul leidsin, et mul pole enam ratast. Mu päevinäind, aga armas Marin Bear Valley on varastatud! Koos kiivri, kinnaste, pumba ja muuga. Häda! Laenasin siis sõbralt ratta (aitäh, Alvar!), aga sebimist oli sellega palju.

Etapiti:
1 - 2 jooks: Terje lühemale, Merili keskmisele, mina pikale etapile.
3 ujumine võtsime riidest lahti (kes päris, kes peaaegu) - hea otsus. Riietumine kaotas aega, aga märjalt sõita oleks olnud tüütu ja külm.
4 ratas otsus minna rada mööda Mäeküla järveni oli vale, sest rada polnud, oli võsane raiesmik. Ratast üle murdunud-kuivanud kuuskede sikutades läks aega palju. Lõpuks tegime ikka ringi mööda teed. Väääga vale rajavalik. Aga seal kaotasid aega ka paljud teised. Kompassi kaotasin ka sinna ära :(((
5 ratas: mööda teed. Vahepeal kerge segadus, kuna Karksis oli kaardi olev suur tee kinni pandud, aga sinna kaotasime vähe.
6 lisaülesanne krossirajal: pigem jalutasime, aga kaugusega saime tänu Terje spidokale pihta.
7 ratas: mööda teed
8 reljeefkaardil: sidusime ratta- ja jooksukaardi hästi ära, läksime teid ja sihte pidi otse punkti.
9 "riba" o-kaardil: jälle sidusime ratta- ja jooksukaardi hästi ära, lugesime sihte ja kauguseid õigesti, läksime neid pidi loha algusesse (sihil punktist kirdes) ja sealt otse punkti. Mõtlemise peale läks muidugi aega, aga muidu täiesti puhtalt võetud punkt.
10 peegelkaart: taluni ja sealt teed mööda edasi ja siis "kaardistamata" suure teeni. See lõi pildi taskusse. Ekslesime võsas punktist kaugel põhja pool ja vaidlesime, mida teha. Siis tulime tagasi lõuna poole ja lõpuks leidis Murjamite Janno punkti võsast üles.
11 suunaga: jooksime suure kambaga (kes kõik täpselt teadsid, kuhu minna) kuhugi ja siis eksisid kõik ära. Sõime veidi maasikaid ja olime üsna löödud. Lõpuks mõtlesime koos Allaniga välja, kus punkt kaardil olema peab - küngas, "kolmnurgast" 350 kraadi põhjas, enne sihti ja teed - ja seal ta oli kah! Taas suure ja väikese kaardi sidumine!
12 suunaga:Allani sabas, nagu kõik teisedki.
13 kastis:Pikk otsimine umbes viie tiimiga, kõik tuttavad :) Raimond leidis lõpuks üles. Mina ei tulnud selle peale, et 1:15k (tegelikult 1:10k) kaardil võib metsa ja lageda piir nii mööda olla. Punkt oli künkal, maastikul selle ümber puhas lage, kaardil puhas mets.
14 jooksuetapi lõpp, otse karjääriseinast alla
15 rattaga kanuu algusesse, mööda teid
16, 17, 18 kanuupunktid: sõitsime väga hästi, Merili tüüris ja võttis punkte ja sai väga märjaks. Aga p17 läksime koos teistega alt ja otsisime alguses valest kohast.
19 rattaga finishisse, sealt murelik uudis ja veidi helistamist.
20 palliülesanne: võtsin Terje kukile ja tema pani palli korvi :)

Füüsilised hädad ja vaevused:
Puuduvad! Midagi ei valuta, ei ole villis, ära hõõrutud ega jookse verd. Päev pärast xdreami ei anna ükski lihas end tunda. Huh!

Kokku:
Hindele viis miinus. Üks tagantjärele halb rajavalik (p4), kaks suure kambaga valesti kaasajooksu (p11 ja p17), üks ise-päris-ära-eksimine (p10) - nii pika raja kohta normaalne! Sõitsime ja jooksime normaalselt. Ei ühtegi suurt traumat, keegi ei kadunud metsa ära, ja KÕIK PUNKTID LEIDSIME ÜLES. (clap)!!!

Tagantjärele: muidugi oli liiga keeruline rada. Xdream ei ole orienteerumistehnika võistlus! Ja nipikas orienteerumine (peegelkaart, siht/riba, reljeefkaart, üksikute elementide eemaldamine) segamini viletsa/vana/vale kaardiga (p13 ümber) ja korraldajate kaladega (vale kaardimõõt, valed legendid, punktid seeläbi vales kohas) oli ikka liig mis liig. Samas meile sobis paremini kui teistele, nagu näha, saime kõik kätte. Vahepeal (10. ja 11. punktide juures) jättis küll mõtlemine meid maha, aga tuli tagasi jälle.

Taas sai kinnitust, et rattaga tuleb alati suuri teid mööda kihutada. Ja et xdreami kaardid on nii valed, et alati tuleb mitme tehnika järgi korraga orienteeruda. Ja et teiste sabas vigu teha on eriti tobe :)

Mu kompass leiti ka võsast üles. Selle üle on eriti hea meel. Leidja saab vist tasuks minu spidoka - tal läks see kaduma, aga mul on just üle - ratas varastati ära, aga spido jäi alles - seega puhas võit mõlemale.

Snobiil-ID

Lihtsalt selline sõna.

ID-kaart taas aktiivne

Olin sunnitud :) oma ID-kaardi serdid ja PIN/PUK ära uuendama. SEB kontor pusis tükk aega, saatis mu ühe leti tagant teise ja sealt kolmanda taha ("oi... see seade ikka ei tööta teie kaardiga..."). PIN1 pidin sisestama kümme korda vähemalt. PIN klaviatuuride ekraan oli pea loetamatu, klahvistikul nuppe millegipärast hirmus palju...

Sellised tehnilised vead tapavad protseduur turvalisuse täiesti ära. Kasutaja ei tee vahet, kas jama on tingitud tehnikast, või teeb ta ise midagi valesti, või proovib teenindaja mingit pättust. Oleks mult PIN2 ka küsitud, või palutud PIN1 pangatädi kätte anda ("las ma proovin ise!") - vabalt et oleks andnud.

Kasutajatingimusi ei taibanud lugemiseks küsida :)

....

ID kaardi softi install, soft ise ja digidoci klient (win all) toimivad esimesel kasutamisel ootamatult hästi. Veidi ebamugav, et kõik pannakse eri kataloogidesse ja programmimenüüs eri harudesse, aga noh. Kõnepruuk on ka veidi hirmus - "dekrüpteeri konteiner" - aga saab ehk hakkama.

FF plugin küll ei toimi, vähemalt esimese proovimise peale mitte.

Opera 9.5

Puhverdamine (caching) on katki. Opera on teistest brauseritest kiirem, kuna hoiab juba nähtud lehti renderdatuna mälus, history's liikudes ei hakata lehte uuesti tõmbama ega joonistama (* ei peagi). Aga 9.5 liialdab sellega, puhverdades juba submititud vormide sisu vanu versioone. blogger.com läheb sellest katki, ja muud kohad kindlasti ka.

Muidu hea brauser :)

* rfc 2616 ütleb, et ajaloo näitamisel ei pea lehte uuesti tõmbama ega renderdama isegi siis, kui lehe headerid nõuavad: ... History mechanism is meant to show exactly what the user saw at the time when the resource was retrieved. By default, an expiration time does not apply to history mechanisms. If the entity is still in storage, a history mechanism SHOULD display it even if the entity has expired...

Tigu ja Saaremaa Maheköök

Käisime õhtuses Tigukohvikus ja olime täies vaimustuses. Tikku minekuks tuleb lapsed hoiule saada ja koht nädal ette kinni panna, nii et ei ole kerge ülesanne, aga küll me tagasi läheme.

Käisime esimest korda pühapäevases Saaremaa Maheköögis ja vist ei lähe tagasi. Ilmetu toit, suur tühi ruum... Inimesed on seal sõbralikud, aga sellest ei piisa.

Crypto-spam

On juunikuu? On.
Oli 15. kuupäev? Oli.
Tuli crypto-gram? ...ei. EI?

Jah, gmail on crypto-grami spämmiks märkinud.

Saast lugu ja märk sellest, et e-mail kui perioodilise ühepoolse suhtluse vorm (saadame kasutajale / subscriberile korra kuus / nädalas mingi kirja) hakkab ära väsima. Crypto-gram ei paku RSS-i kah - ehkki schneier.com/blog/ pakub.

T- ja N-päevakud

Olen käind sel aastal pea igal o-teisipäevakul. Ja nüüd ka kahel neljapäevakul.

Teisipäevakud on mõnusalt väikesed. Vähe inimesi, enamik nägusid on juba tuttavad, korraldajad kah. Nõmme OK taktika teha kevadised päevakud kas linnas sees või hästi lähedal on mulle Nõmme ja Mustamäe ümbruse selgeks õpetanud: veel paari aasta eest oli kogu Kristiine keskusest lääne poole jääv ala mu jaoks üks suur valge auk, Mustakal tööl käimine on liiklusskeemi selgeks õpetanud, nüüd saab päevakutega ka teedevahelise võsa selgeks.

Küll aga on teisipäevakud koledad ses mõttes, et a) kõik teised jooksevad must tuimalt kiiremini ja b) kõik teavad maastikku, kaarti ja rada peast. Ehk siis on vanad kalad.

Neljapäevakud on hoopis teist masti. SUUUUUR RAHVAÜRITUS. Ei mingit kiirustamist - jooksuetappidel olen ma isegi M21A rajal esimeses pooles. (Orienteerumis-etappidel see eest põrun.) Mets täis inimesi, kes teevad "ma olen siin täiega kogemata ja selle värvilise ringidega paberitüki leidsin just teeäärest ja kompassi mul ei ole ja SI-pulga keeran ka peopesa poole peitu" näo. "Oi, see pole minu punkt" kuulsin eile vähemalt kaks korda. Ajad protokollis on valdavalt üle 10 min kilomeetrile.

Et siis neljapäevak = rahvalik jalutuskäik looduses, teisipäevak = väheste lollide jooksuüritus. Aga mulle sobib ikka teisipäevak rohkem, mis siis, et ma seal väga sabaossa jään.

Routegadgetit uurisin. Tore, et on võimalus tippude rajavalikuid uurida. Ja korraldajate operatiivsus - nii T- kui N-päevakul on tulemused netis samal õhtul - on ääretult kiiduväärt.

Vääna päevak oli samas kohas kus eelmine Vääna päevak kolme nädala eest. Tuttav maastik aitas, tegin suht vähe vigu, nii umbes 5 minutit ehk. Muidugi - mis on viga? Minu taktika on pikad ümberjooksud mööda teid - orienteeruda ma ei oska ja metsa minna kardan :) - hea orienteeruja peaks pooli mu rajavalikuid napakaks ja veaks. Aga ma tõepoolest ei oska võsas suunda hoida ja usun, et töötan jalgadega paremini kui peaga. Areng eelmise suvega võrreldes on aga siiski olemas.

Põtra seekord ei näinud (eelmine kord samas kohas aga küll), jalga märjaks ei saanud, oksa näkku kinni ei jooksnud, midagi välja ei väänanud ega ära ei löönud, sündmustevaene.

Sport, juuni

1. juuni: rattaga 20 km kerget ukerdamist - läksin Stroomi rannast otse Rocca-al-Maresse. Korraks pidin jalad paljaks võtma, muidu kannatas sõita. Roppmust liiv on seal!

2. juuni: ujumas, 1 km. Tegelikult käisime Iidaga Kalevis niisama hullamas, aga ma tegin vahepeal kaks 500m ringi päris ujumist kah.

3. juuni: Jõelähtme päevak, 8.3 km, 1:18.

5. juuni: Ihasalu päevak, jalutasin 5km raja maha, sisuliselt vabaklassis. Tulemust kirja ei pannud, aega ei tea.

10. juuni: Vääna-Jõesuu päevak, 8.3 km, 1:17.

11. juuni: ujumas, 1 km Kalevis, Iida ja Mia-Erika ja Triinuga.

12. juuni: Vääna päevak, 8.8 km, 1:21.

19. juuni: Aegviidu päevak. Oeh! Joonorientiirideta maastik, ohtra mikroreljeefiga, jäin täiesti jänni. Jooksin ligi 2 tundi ja võtsin ära 2/3 punktidest. Suudan kompassiga soos liikudes endiselt 90 kraadi viltu minna, või kohati ka rohkem. Vist esimene kord sel aastal, kus ma kaardil päris ära eksisin, ja nii mitu korda järjest.

Aga teised olid seal ka hädas, pärast finishi sulgemist oli ka kaugemate punktide ümber sibajaid palju.

22. juuni: Pirital jooksmas, 8.5 km ja 39:30. Oleks veidi kiiremini ka saanud, võtsin lõpus kiiruse alla.

24. juuni: Männiku teisipäevak, 8.1 km ja 1:20. Lihtne maastik, ära ei eksinud, aga joosta ka eriti ei jaksanud ja tegin palju pisikesi (minut) vigu. Hommikupoolikul sadas, esimene päris märg päevak sel aastal. Ehkki pärast keegi foorumis kirjutas, et ei olnud märg - ma ei tea, kus tema küll jooksis siis...

Otepää seiklusrajal

Väga lahe oli. Viimase ronimisraja keskel (kus nööri otsas väikesed jalatoed) jäin jänni, sain vöös rippudes kuidagi hädaga üle. Muidu polnud hullu. Talvine ronimine on kõrgusekartuse ära harjutanud ja usalduse igasugu köievärgi suhtes vastu andnud. Isegi käed ei väsinud eriti ära :)

Soovitan kõigile.

Nõmmel ja tabelis

Jooksin tänase raja - 8.7 km, 26 punkti, võitja 0:50 - ajaga 1:20 ja jäin eel-eelviimaseks. Joosta nagu jaksasin. O-vigu tegin, aga mitte palju. Ma tunnen Nõmme / Mustamäe metsa halvasti ja paremini maastikku tundes oleks saanud mitmes kohas targemaid rajavalikuid teha (no näiteks mitte üritada lossi lähedal nõlva ja elurajooni vahelt läbi pugeda...), aga ega siis teisedki. Või on kõigil see metsanurk nii peas, et ongi puhas jooksukas, nagu foorumis öeldi?

Imelik tunne igatahes. Lähed metsa, lippad mis hirmus, palju vigu ka ei tee, aga ikka jääd tabeli päris-päris lõppu.

Muidugi oleks abiks, kui puhtalt (vigadeta) orienteeruma õpiks. Aga ses vallas asi paraneb. Eelmise kevadega võrreldes on seis ikka päris hea... (või vähemalt tundub nii, kuniks tulemusi vaatan).

Juhani laskumas

16 kHz

Kuulen ära 16 kHz ja mitte rohkem.

Ülikooli alguses testisime üldfüüsika loengus samuti sagedusi. Siis kuulsin 22 kHz. Nii et 6 kilohertsi on ajaga kaduma läinud :(

Rohelised

Rokkis täiega.

Peaosades: Matti Udu Priit Mark Kelly Kerttu Elo ja loendamatu hulk Vihulasi.
Kohati ka: Juhani (igasugu veidrail sõiduriistul) Merili Kadri.
Pühapäeva-eri: Liina Kalli Arvo Urmas.
Saunanaine: Karin.

- - - - - - - - - - - -

Vanatädi, kes "10 aastat nooremana" meiega Perosoonõtsist Võõpsu sõitis. Ja oli pärast laagriplatsil.
Zetod ja Tsibihärbläseq.
Võrtsjärve limnoloogiajaama saun.
Lepiklill on taim.
Konn on rõve loom.
BonAqua Elole.
Türile.

EMT

Mu aprillikuu EMT arve oli väga kopsakas ja ületas otsekorralduse limiidi 100 krooniga.

EMT oleks võinud võla maikuu arvega ära klaarida. Või mulle soovitada, et kui ma nii palju räägin & pargin, siis suurendagu ma otsekorralduse limiiti. Et neile rohkem käivet või nii.

Aga ei, selle asemel pani EMT mu numbri kinni.

Tänan, EMT. Eks ma siis edaspidi kasutan te teenuseid nii vähe kui saan.

(Ja lisaks keeldus EMT kliendo-info 123 mulle ütlema, mis värk on. "Me ju ei tea, kas te ikka olete selle 5058952 kasutaja." "Ma ju HELISTAN sellelt telefonilt teile!" "A kust meie peame teadma, mis numbrilt te helistate!" EMT klienditugi ei näe EMT võrgust sissetuleva kõne EMT kasutaja numbrit? Kvaliteet-operaator, tõepoolest.)

Aga Järve selveri esindus oli väga viisakas ja nummi. Sinna lähen vajadusel veel.

Teeme ära - paremast küljest

Astangu on üks koledamaid kohti Tallinna ümber. Mahajäetud militaarmaastik, pluss lõputu laga. Kes, NO KES valib just sellise nurga romantiliseks hetkeks? Aga kondoomipakke oli maas mehiselt.

Nägin kahte rästikut! Üks vana ja "luitunud", teine noor ja ereda siksakiga. Rehvid jäid sellelt põllulapilt tänu neile küll korjamata.

----

Üritus ise muidugi tohutult positiivne. Ilmselt kõige toredam rahva-algatus, mis meil uue iseseisvuse ajal olnud on. Ehk tõukab see tegu nii rahva kui võimu prügi ja keskkonnaga ka edasi tegelema. Rainerile ja Ahtile ja teistele tegijatele igatahes austus ja tänu!

Astangul - lõpuks ometi üles välja :)

1) Saime Katiga mõlemad esimest korda päris üles. Kuiv sein ja sussid - mis nii viga ronida!

2) Iida oli kaasas! Esimest ja vist ka viimast korda.

1) Ülesminek: Ronimine on tehniline ala. Eriti palju sõltub jalanõudest. Talvel ei saanud ma üles ühest konkreetsest negatiivse kaldega kohast. Seal oleks lisaks kätele vaja olnud natu-natukene jalgade tuge, aga libeda seina pealt ei saanud seda mitte. Vähemalt minu saabastega ei saanud. Ja kassidega kalju peal ronimine tundus ebakindel vist samal põhjusel - selleks on vaja jäigemaid (ja parajamaid) saapaid kui minul.

Aga nüüd, sussidega kuival kiviseinal, on jalgadel pidepunkte pea igal pool. Ja käed on kah siseseinal tugevaks treenitud. Nii et tundus kõik hirmus lihtne ja üldse ei saanud aru, misasja me seal talv otsa pusisime...

Sussi ja kuivaga on ka alumise madala seina peal imelihtne olla. Tugipunkte on terve sein täis, roni kus tahad.

2) Iida: tundis igavust, sest teisi lapsi ei olnud. Käis Katiga üleval panga peal, vaatas koopaid, ronis küngastel - ja nägi all rästikut. Madu olla tal vaid paari meetri kauguselt selja tagant mööda läinud.

Saime teada, et rästikuid on siin üldse palju, ehkki nad pidada elama rohkem üleval kui all. Ka mina nägi eile siin koristades kahte rästikut. Igatahes arvasime me, et rohkem me teda siia ei too. No ei ole vaja riskida.

Iida ise on rästiku nägemise üle muidugi uhke :)

Teeme ära Astangul - lootusetus

Künnapi klubilastega koristasime ära meie ronimis-kohtade ümbruse, siis tassisin võõra meestekambaga Kadaka autoturu ümbrusest rehve kokku. Kokku ligi 5 tundi rassimist. Rehve tõime suure sõjaväe veoautoga, silma järgi hindasime oma hunniku 10 tonni peale.

Halb: see kampaania ei muutnud Kadaka autoturu / Astangu võsa prügilasudes küll midagi. Paar nurgakest sai puhtaks, aga ümberringi laiub laga - mahajäetud majad ja militaar-rajatised, nende vahel ehituspraht, selle ümber prügiväli. Osa on pangalt alla loobitud. Osa mahajäetud majadest välja tassitud. Ja osa suurte kalluritega kohale veetud - viie meetri kõrgust hunnikut käe otsas või sõiduauto haagises kohale ei too. Nende mägedega ei tee inimese jõud midagi, sinna on vaja koppa ja buldooserit. Või kinnisvara-arendust... mis oleks kahtlemata kõige halvem variant.

Lootusetuse tunne oli vist kõigil Kadaka turu kandis toimetanuil.

Sport, mai

2. mai: Ujumistrenn :) Esimene minu täiskasvanud elus. Hariv ja kasulik, järgmisel nädalal jälle :) Ja prillid ostsin kah.

2. mai: Rattaga linnas, 20-25 km (mul sai spidokas hukka). Pigem küll sadulas-istumise harjutamine, kulgesime I. ja tema uue välismaa poiss-sõbraga kolm tundi mööda Kadrioru - Pirita vaatamisväärsusi.

3. mai: Rattaga Pirital, 28 km, hirmus uhamine koos M-R-ga. Ma ei oska maastikul sõita, kohe üldse mitte.

Teeme_Ära_2008 viimased poolteist tundi oli rehvide kogumine, suht korralik füüsiline, lisaks sai veel õliseks kah.

4. mai: Astangul ronimas, kohapeal kaks korda seinast üles, ja rattaga kiiresti! sinna-ja-tagasi.

5. mai: Ujumas, Nõmmel. Tegin pikalt trenniharjutusi - hingamist ja muud.

6. mai: Teisipäevak Tähetornis, 9.24 km, 1:32. Patserdasin palju. Muuhulgas käisin 4 päeva jooksul 3. korda meie Astangul :)

7. mai: Ujumine II. Kroolis hakkab mingi valgus paistma, ja seekord näidati veidi konna kah.

7. mai: Astangul ronimas. Sain III rajal kaks korda väikese sohiga üles :)

9. 10. 11. mai: Rohelised. Rattamatk keeruline asi, aga trenni eest käis küll. Lisaks sai Võhandus ja Võrtsjärves ujuda :)

13. mai: Teisipäevak Pääskülas / Harkus, 9.4 km, umbes kolmveerand tundi. Läks nii kakasti, et tulemust kirja ei pannud - samas - võhmatrennina super.

14. mai: Lasnamäel ronimas. Sain III rajast puhtalt üles, ja II rajast sohiga. Areng missugune :)

15. mai: Astangul ronimas. Rein ja Valdo teevad trenni, Juhani kutsus (aitäh!). Tegime via ferrata-t, laskusime, ronisime seina. Oli väga hea! Rahvast vähe, sain seina kõige raskemat (madalama astangu kohal) kohta mitu korda järjest proovida (nii et sellest üles ja kohe alla ja siis jälle üles). Ja lisaks ronisin täiskõrguselt alla. Mõnna. Olin sussidega, kuival seinal on nendega tõeliselt tore ronida.

16. mai: Ujumas. Hommik maksab Õismäe ujulas 30 krooni, pea tasuta. Hirmus hea oli, 2x trenni on tõelise efekti andnud. Esiteks ujun ma nüüd konnaga bassini ära 10-11 tõmbega - varem oli miinimum 15 - poolteist korda vahet! Aga "vähendage tõmmete arvu niipalju kui vähegi suudate" on esimene harjutus, millega Risto immersiooni-õpik tegeleda käsib. Teiseks ei karda ma enam krooli, vaid jaksan 2x25 mõnuga ära ujuda ja polegi pärast päris surnud. Max kiirus on endiselt 25 sekundit otsale, aga need 25 sekundit pole enam meeletu rahmeldamine, vaid päris ujumise moodi. Ja pärast pole hing _päris_ kinni. Ehk siis, trenn läks täie ette.

19. mai: rattaga tööle, tagasi, vahepeal 20 km Nõmmel / Harku metsas.

20. mai: teisipäevak Väänas. 7.9 km, 1:15. Ee... nii ei tohi teha enam. "Ebaterve", ütles Henn sporditsätis millegi sarnase kohta. Ja põtra nägin, lähedalt! Ja auto sõitsin katki (aga sain ülejärgmisel päeval terveks).

21. mai: ronimas Lasnamäel. Tahtsin II rajast puhtalt üles saada, aga ikka sai negatiivi kohal tarkus otsa ja tuli köies uurida, mis värk on. (Ja siis sain muidugi üles ka.)

24. mai: rabamatk, kerge küll - lastega Jussi järvedel Kõrvemaal.

25. mai: ujumas Õismäel.

26. mai: rattaga 40 km, linnas, jupitatult küll.

27. mai: teisipäevak Nõmmel, 8.7 km, 1:20. Endale tundus normaalne, aga kõik teised jooksid / orienteerusid must miskipärast kiiremini.

29. mai: Otepää seiklusrada, lõpuks oli nahk märg. Ja käed said natuke trenni.

31. mai: Karula veskil ronimas, käisin 7 korda üles-alla. Väga hea tunne oli.
Karula on meie matka-värgi alguspunkt, suvel 1998 toimus seal Türgi matka eelne laager. Siis polnud mul mõtetki, et ma võiks sinna otsa ronida, ei köies ega ilma. Nüüd on suhtumine teine: niikui kohale saime, läksin seinale (Iida jäi miski kivi otsa kõõluma ja Kati pabereid täitma). Ja ronisin niipalju kui sain :) Mitte just kiiresti, aga ikkagi oli päris hea tunne seal seinal, jalad pidasid ja käed ja üldse oli kuidagi kerge olla. Kati ronis ka, a veidi vähem.

No ja rattaga tööl olen ma kah käinud.

85 / 1.8

Kõik kirjutavad, et selle bokeh olla hea, suisa suurepärane. Miks minu pildid siis nõnna närvilise taustaga tulevad?

(ja ma poleks elus arvanud, et kavatsen sellisest pisiasjast endale probleemi teha.)

Klooga Xdream: 4:50:59 + 15 min trahvi

Läks hästi! Tegime paar orienteerumisviga, ei valinud alati optimaalset teed, ehk oleks võinud veidi kiiremini sõita-joosta. Aga ühtegi suurt prohmakat (nagu 77. punkti läbi raba minek) ei teinud, kanuuga saime suht hästi hakkama, ja kiirema liikumise korral oleks o-vigu kindlasti rohkem tulnud. Kauguse hindasime 1800m peale, minut trahvi - vähe! Kirvest küll ära ei visanud. Nii et vastavalt oma võimetele. Olime Väga Tublid :)

Võistkonnas seekord Terje ja Merili. K. sai kolmapäeval enne võistlust jala kipsi :( Kui nägite karkudel liipavat fotograafi, siis jah, see oli tema.

ÄHH!!! - esialgses protokollis oleme 45 min trahvi saanud miski kanuupunkti mittevõtu eest. Aga meie punktitüdruku SI trükil on see punn olemas. BUGI! Protestime kindlasti.

ÄHH 2 - tegelt jäi meil võtmata kanuuetapi algus (31) kaldal. Nii et trahv on asja eest, ainult kirjeldus on vale. Me oma viga, legendis on see punkt kenasti topelt kirjas. Ja - mitte keegi meist ei tabanud enne kanuusse ronimist legendi kontrollida. Valus!

ÄHH 3 - Peakorraldaja kirjutas, et trahv vähenes 15 min peale. 31. punkti pidanuks minnes võtma kõik ja tulles ainult Merili. Oeh, segane, igatahes peab järgmine kord hoolikalt legendi lugema ja järgima. Päevakutel olen ma selle juba ära õppinud :)

Lõpilik aeg protokollis siis 5:06:04 (trahv 15min).

Elion, minu ISP, spämmib mind!

elion.ee esilehel on link /arvutikaitse, kus kenasti kirjas "Rämpskirjade kaitse (Spam Control)". Pole viitsinud uurida, kuidas see Elioni rämpsukaitse gmailiga koos töötab, aga kena nendest siiski.

Täna aga sain sellise e-kirja:
From: klienditeade@Elion.ee
To: kaur@obs.ee
Reply-To: vastus@Elion.ee
Return-Path: Elioni.klienditeade@elion.ee
Received: from mail1.elion.ee by ...
Subject: Seali kontserdi piletid Sulle 20% soodsamalt!

Mul pole aimugi, mis teenuse kaudu nad mu meiliaadressi teavad. Päris kindlasti pole ma ühtegi "Elion, tahan jah teie kommertsteateid" kasti linnukest teinud, ei paber- ega veebivormis. Võimalust edasisest kirjavahetusest loobuda kirjas ei pakutud. Elioni iseteenindus-veebis "tahan reklaami / ei taha" kohta ei leidnud. Vähemalt panin seal oma aadressiks vastus@elion.ee, spämmigu siis iseennast kah.

Gmailis sai kiri kenasti spämmiks märgitud, loodetavasti teevad teised saajad samuti. Seega saab @elion.ee vähemalt google kasutajate jaoks varsti kinni olema.

Ja siit küsimused:
- MIKS nad seda iseendale teevad?
- kui ostan nende arvutikaitse teenuse, siis kas see tapab ka Elioni enda spämmi?

Kultuur: Futurama

Nägin üle saja aasta Futuramat, MTV-st, The Birdbot of Ice-Catraz. Hea, hea :) Aga miks on Wikipediast cultural references alt "On Deadly Ground" puudu?

Zhumariga / Jumariga / homaariga üles

Konnasüsteem
Firni foorumi teema

Ai-ai-ai!!!

Tegin eile oma elu parima orienteerumisjooksu....
... kuni viimase KP-ni, kus langesin mingi massipsühhoosi õnge.

Viimane KP oli 30m finishist, ehk siis sisuliselt finishis.

Eelviimasest KP-st oli viimaseni 200m. Eelviimase võtsin lennult - nähtavus metsas imehea, KP-d kevade puhul iseäranis kergete kohtade peal. Ja siis võtsin end kellegi sappa - ja kimasin sajaga finishi poole - ja jõudsin umbes minutiga kohale - ja siis EKSISIN ÄRA. Jah, eksisin finishis ära!

Ja siis leidsin end koos umbes 10 inimesega, kes PAANILISELT KIRUDES viimast KP-d otsisid. Kambaga. Aga no ei ole! KP PEAB olema SIIN, aga EI OLE! Ära viidud? Pole rajale pandudki? MINGI JAMA. Kes oli otsinud juba 5 minutit, kes 10... Tehti aina suuremaid ringe finishi lähedal, otsijaid tuli juurde.. aga EI OLE SEDA KONTROLLPUNKTI!

KP oli muidugi täpselt seal kus peab, lisaks viis sinna finishist 30m pikkune punaste lippudega LINT. Vähegi kaarti vaadates või lihtsalt silmad lahti tehes oli VÕIMATU seda mitte leida. Orientiire oli nii lähedel (rajad, lagendik) kui kaugel (Vanakas, Mustamäe majad). Aga näe - ligi 10 inimest otsis seda punkti minuteid, pikki minuteid, mingi kollektiivse massipsühhoosi tõttu finishist VALEL POOL. Ja mina nende seas.

Millalgi leidsin KP koba peale üles.

Aega läks selle KP peale 7:55, normaalne oleks olnud ehk minut-poolteist, seega vähemalt 6 minutit lolli kaotust. Enne seda oli mu rajavalik üsna korralik ja jooks samuti iseenda jõu piiri peal. Koguaeg tuli 01:06:09, ilma prohmakata oleks tulnud alla tunni. 8.8km raja kohta - kus sees neli korda Nõmme mäest üles-alla jooksmist - päris hea.

Moraal? Ma ei tea. "Sabas jooksmine on nõme"? "Kui tunned end eksinuna, siis heida pilk ümbrusele ja kaardile"? "Mõistuse kaotamisel loe aeglaselt kümneni"?

SI-aegu vaadates selgub veel koledam tõde. Kümme otsijat on ilmne liialdus: on veel NELI inimest, kel selle KP aeg üle nelja minuti. Mina pikalt kõige viimane. Masendav, aga ehk ka õpetlik :)

Euroopa reisid