Ai-ai-ai!!!

Tegin eile oma elu parima orienteerumisjooksu....
... kuni viimase KP-ni, kus langesin mingi massipsühhoosi õnge.

Viimane KP oli 30m finishist, ehk siis sisuliselt finishis.

Eelviimasest KP-st oli viimaseni 200m. Eelviimase võtsin lennult - nähtavus metsas imehea, KP-d kevade puhul iseäranis kergete kohtade peal. Ja siis võtsin end kellegi sappa - ja kimasin sajaga finishi poole - ja jõudsin umbes minutiga kohale - ja siis EKSISIN ÄRA. Jah, eksisin finishis ära!

Ja siis leidsin end koos umbes 10 inimesega, kes PAANILISELT KIRUDES viimast KP-d otsisid. Kambaga. Aga no ei ole! KP PEAB olema SIIN, aga EI OLE! Ära viidud? Pole rajale pandudki? MINGI JAMA. Kes oli otsinud juba 5 minutit, kes 10... Tehti aina suuremaid ringe finishi lähedal, otsijaid tuli juurde.. aga EI OLE SEDA KONTROLLPUNKTI!

KP oli muidugi täpselt seal kus peab, lisaks viis sinna finishist 30m pikkune punaste lippudega LINT. Vähegi kaarti vaadates või lihtsalt silmad lahti tehes oli VÕIMATU seda mitte leida. Orientiire oli nii lähedel (rajad, lagendik) kui kaugel (Vanakas, Mustamäe majad). Aga näe - ligi 10 inimest otsis seda punkti minuteid, pikki minuteid, mingi kollektiivse massipsühhoosi tõttu finishist VALEL POOL. Ja mina nende seas.

Millalgi leidsin KP koba peale üles.

Aega läks selle KP peale 7:55, normaalne oleks olnud ehk minut-poolteist, seega vähemalt 6 minutit lolli kaotust. Enne seda oli mu rajavalik üsna korralik ja jooks samuti iseenda jõu piiri peal. Koguaeg tuli 01:06:09, ilma prohmakata oleks tulnud alla tunni. 8.8km raja kohta - kus sees neli korda Nõmme mäest üles-alla jooksmist - päris hea.

Moraal? Ma ei tea. "Sabas jooksmine on nõme"? "Kui tunned end eksinuna, siis heida pilk ümbrusele ja kaardile"? "Mõistuse kaotamisel loe aeglaselt kümneni"?

SI-aegu vaadates selgub veel koledam tõde. Kümme otsijat on ilmne liialdus: on veel NELI inimest, kel selle KP aeg üle nelja minuti. Mina pikalt kõige viimane. Masendav, aga ehk ka õpetlik :)