Astangul - lõpuks ometi üles välja :)

1) Saime Katiga mõlemad esimest korda päris üles. Kuiv sein ja sussid - mis nii viga ronida!

2) Iida oli kaasas! Esimest ja vist ka viimast korda.

1) Ülesminek: Ronimine on tehniline ala. Eriti palju sõltub jalanõudest. Talvel ei saanud ma üles ühest konkreetsest negatiivse kaldega kohast. Seal oleks lisaks kätele vaja olnud natu-natukene jalgade tuge, aga libeda seina pealt ei saanud seda mitte. Vähemalt minu saabastega ei saanud. Ja kassidega kalju peal ronimine tundus ebakindel vist samal põhjusel - selleks on vaja jäigemaid (ja parajamaid) saapaid kui minul.

Aga nüüd, sussidega kuival kiviseinal, on jalgadel pidepunkte pea igal pool. Ja käed on kah siseseinal tugevaks treenitud. Nii et tundus kõik hirmus lihtne ja üldse ei saanud aru, misasja me seal talv otsa pusisime...

Sussi ja kuivaga on ka alumise madala seina peal imelihtne olla. Tugipunkte on terve sein täis, roni kus tahad.

2) Iida: tundis igavust, sest teisi lapsi ei olnud. Käis Katiga üleval panga peal, vaatas koopaid, ronis küngastel - ja nägi all rästikut. Madu olla tal vaid paari meetri kauguselt selja tagant mööda läinud.

Saime teada, et rästikuid on siin üldse palju, ehkki nad pidada elama rohkem üleval kui all. Ka mina nägi eile siin koristades kahte rästikut. Igatahes arvasime me, et rohkem me teda siia ei too. No ei ole vaja riskida.

Iida ise on rästiku nägemise üle muidugi uhke :)