Viimsi päevak + palju ratast

Plaan oli selline:
rahulikult rattaga tööle, siis  
rahulikult koju, sealt
rahulikult rattaga Viimsisse, siis
kiire orienteerumis-laks, ja
rahulikult koju tagasi.
Tegelikkuses juurutus eelneva täpne vastand.
Rattaga ainult kimasin, orienteerusin aga kui purjus tigu.


Rahulikult tööle sai otsa, kui poolel teel meenus kojujäänud läpakas ja siis tuli koosolekule jõudmiseks täiega lennata.

Rahulikult koju kukkus läbi, kui selgus vajadus ratta kiir-hoolduseks ja samas ootasid mind Statoilis K&E. Lendasin taas täiega. Aeg 25 min koos miljoni fooripeatusega - pmst hea tulemus, aga üldse mitte see, mis plaanis.

Rahulikult Viimsisse läks üle, kui meenusid kojujäänud tossud. Ja N-päevakul rattaorienti ju pole. Lisatiir tagasi koju ja jälle kiirus peale, et K&E-ga koos starti jõuda.

Orienteerumises võtsin muidugi kõige pikema raja - et kui juba siia on tuldud, siis olgu täie raha eest, eks! 7 km piki Randvere soid ja võpsikuid.

Tavaliselt hakkan ma O-jaburdusi tegema tund pärast starti. Aga nüüd oli see tund stardi hetkeks juba läbi! Ja rämedad kalad algasidki hetkest null. Kõige esimene teevalik oli täiega vale. Teisel etapil võtsin vale KP. (Ja siis muidugi õige kah.) Kolmandal etapil eksisin juba kergelt ära. Ja sealt edasi ei taha isegi meenutada mitte. Raja teises pooles püüdsin lihtsalt kramplikult oma asukohast aru saada. Oh õnne, kui mõnel helgel hetkel kaart ja maastik klappima said! Aga muidu oli tunne nagu labürinti lastud zombil, mõtlemine ja O-võime olid täiesti välja lülitatud. Korra jooksin kaardist välja. KP-d sain kätte ainult väljajooksulohade abil... Nii väsinud kui raja lõpuosas polnud ma isegi öisel xdreamil mitte!

Kõige krooniks selgus, et ei stardis ega finišis pole mingit jooki, ei niisama ega raha eest.

Rattaetapil koju külastasin aga Mähe poodi. 2 viineripirukat ja 2 pudelit jooki ajasid elu taas sisse. Sõit koju - kõvas küljetuules - oli palju ärksam kui kardetud.

Tulemustes olen muidugi päris lõpus. 1:50, mu elu pikim päevak. Aga sitt võistlus on hea trenn (S.A.) ja teeb tugevaks ja üldse, eks!

Õnnitlused E-le, kes käis elus esimest korda orienteerumas ja tegi peaaegu pika raja ja peaaegu sama kiiresti ajaga mina. Ja ka tema tegi ju ratast ette ja taha.

Ratas & kukkumine

Sitsi-Sõle rist, suunaga Sitsist Stroomi ranna poole. Tahan sõita Karisse - vastu lubatud liiklust - ei tohiks küll, aga on sügav öö (0:30) ja üldse. Hõikan V-le üle õla "tule!" ja sõidan laksuga äärekivvi. Nagu aegluubis viskab ratas mind üle lenksu, maandun paremale käele.

Ratas - terve. Pea - terve. Käsi - valus. Ja neljas sõrm on 45-kraadise nurga all liigesest väljas. Vaatan omaenda moondunud kätt ja ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on.

Kerge naks ja sõrm on tagasi oma kohal. Tundun endale nagu lego.

Veeren Ravi tänava traumapunkti, röntgen: murdu ega mõra pole, võite minna.

Hetkel on käsi nii valus, et sisuliselt olen vasakukäeline. Mis edasi saab - ei tea - kas ma kunagi veel näiteks ronida saan?

Moraal? Õnnetuse põhjus on selge - oma ülbus & ettevaatamatus. Ja vedas, oleks võinud palju hullemalt kukkuda. Hea, et olid kindad, teine käsi pääses puhtalt. Hea, et oli kiiver - pea küll maas ei käinud, aga kaugel ka ei olnud. Hea, et oli telefon - kui poleks sõrme "paika" saanud, oleks pidand auto järele kutsuma. Aga kui nüüd uuesti sõitma saab, siis kas peaks veidi rahulikumalt võtma? Ei, ometigi, eks?

+ 1 nädal: 
Sõrm on väga valus ja paistes.
Aga sõitmist ei sega üldse. 27 km öist linna & Pääsküla & Harku rabu möödus täie mõnuga.

+ kolm nädalat:
Sõrm on valus ja paistes ja ei liigu.
Perearst tegi lahase ja käskis rahu anda.
Ja ütles, et kindlasti kindlasti ei teki selle liigesega liikuvuse probleeme.

+ 1 kuu: 
Sõrm on valus ja paistes ja ei liigu.
Lahast ei kannatand kanda, tegi asja veel hullemaks.
Sõrm läks igale poole vastu ja sai veel palju rohkem haiget kui ilma.
Igatahes on pilt täpselt sama mis pärast kukkumist - paistetus, valu, vähene liikuvus.
Jama :((((

+ poolteist kuud: 
Sõrm on valus ja  paistes ja ei liigu.
Paberitega füsioterapeut prl R. käsib hakata kärmelt harjutusi tegema, muidu jääb sõrm ülejäänud eluks kangeks.
Vrdl perearsti jutt kaks nädalat tagasi :(
Harjutused siis siin.

+ poolteist kuud + paar päeva: 
Sõrm on valus ja paistes, aga liigub veidi rohkem.
Kiirabi - seesama Keskhaigla traumapunkt - tunnistas, et "selle oleks pidanud ikka lahasesse panema küll".
Saadab mu Mustamäe haiglasse endale lahast ostma.
Saan pisikese nahakarva vidina, mis käib sõrme ümber ja hoiab liigese paigal.

Xdream - tehnika & varustus

Seljas:
õhuke liibuv püks
spordisärk + pikk jooksusärk
kohati ka koorikjope
pika sõrmega kinnas (crafti jooksukad)
oli väga OK.

Ratas:
V-pidurid kulusid olematuks, aga muidu töötas laitmatult.
Rehvivalik - mustrilisem kui muidu - oli hea.

Lambid:
Rattal B&M Ixon IQ
Peas Black Diamond Spot, 2012
Valgust oli küll ja veel. Muidugi oli metsa all ka minust palju heledamaid tulesid, o-rahval on raha palju kätte tekkinud, aga mulle piisas nii jooksuks kui sõiduks kui KP-de leidmiseks igal juhul.

Söök-jook:
Sõin - veidi šokolaade ja 1 geeli
Jõin - rattal väike pudel spordijooki
Nii sööki kui jooki jäi üle.

Rattapedenduse teemaline sissekanne

Järgneb ENESETERAAPILINE SISSEKANNE. Kui keegi loeb, siis palun mitte tõsiselt võtta. Mitte et ma üldse arvaks, nagu peaks keegi mu veebilogi lugema.

Ma peaaegu et ei sõidagi rattaga, ja kui, siis vähe ja aeglaselt.
See, et me xdreamis rattaetapi järel superkohal olime, ei loe.
See-eest mõtlen ma jalgratastest kogu aeg ja eelkõige "maksaks kellelegi millegi eest" võtmes.

Mul tekis idee osta Alole parem / kergem ratas. Pmst ainus variant on poest 200€ eest Specialized Hot Rock, kõik muud lasterattad on kasutu pahn. Õnneks läks see mõte üle.

Siis tekkis mul tahtmine panna Alo tõuksitrenni. Õnneks sellist asja suvel pole. :) Sügisel vaatame, gruuvi.ee tõuksikoolist siis.

Nüüd ma kiimlen selle üle, et tahaks ilma esiamordita ratast. Miks? Krtsedateab. MTB (Merida 500 TFS) amort on ostmisest saadik olnud nadi: ei lukustu korralikult. Aga lukus on ta mul 95% ajast, ka maastikul. Aga kui amort on niigi lukus, siis miks mitte sinna lihtsalt kahvlike panna? Või vähemalt proovida, mis tunne oleks sellisega sõita?

Variante on tegelt mitu.

1) MTB normaalse vastu välja vahetada. Merida ongi mulle liiga väikese raamiga. Ja raske.
+ uusi asju osta on lahe!!!
- kallis

2) Osta mõni odav maanteekas. Clubbersist saaks 300-400 € eest täiesti pandava velo.
+ uusi asju osta on lahe!!!
- mis ma teeks sellega? käiks tööl? sõidaks niisama? ei usu.

3) Panna MTB-le kõva kahvel alla. 
Kuidas sellisega linnas, maastikul, TRM-il olla oleks?
Aga kõik ütlevad, et "alu harki ära proovigi, pärast ei saa pissil ka käia, ilma et." Seega tuleb panna süsihark. Aga need on poes kallid (200+ eur) ja kasutatuna müüakse selliseid, mis on a) vaid ketaspidurile b) 80mm amordile, st mulle liiga madalad. Ühesõnaga, jama.

Igatahes olen veebis surfanud ja asjade üle üle mõeldnud nii kaua, et kui sama aja oleks pannud ise või lapsega rattaga sõitmisse, oleks juba ilge äss valmis.

Tegelt teen siis nii, et ei osta midagi, vaid hoopis kirjutan oma totrad ihad internetti ausalt ära. Ja püüan olemasoleva(te) velodega rohkem sõita. Ja kui tõesti sõidan, siis võib endale preemiaks uusi asju lubada küll. Aga kui ikka ei sõida - ei ole ka midagi osta vaja.

Uuendus aastast 2022:

Merida MTB-le paningi söest kahvli alla ja sõitsin sellega palju aastaid. Mulle meeldis see kombo - maastikuratta sõiduasend, kõva kahvel - väga.

Aga selle kõrvale ostsin päris maastikuratta ka. Alguses Scott Spark - väga edeva speciga kallis pill, ostsin kasutatult. Siis Canyon - odav, aga hea süsinik-kiust hardtail. 

Seejärel vahetus Merida välja linnaratta vastu. Sellega annab maanteel ka sõita. 

Jäiga rattaga on TRM-il väga halb. Ei soovita (kui just ise väga proff pole). Elu parima TRM tulemuse sain Sparkiga. Laskumistel lased täie rauaga, ratas sööb kõik raja konarused ära. Kruusal lükkad amordid lukku. 

Ma olen komboga "maastikuratas ja linnaratas" väga väga rahul. Esimene on mänguasi, lustimiseks. Teine on tarberatas ja maanteel ja matkamiseks. 

Öine Xdream: juhm pea & tönts silm

Olge kaardilt rajalegendi lugemisel ülimalt tähelepanelikud!, 
kirjutab Valga Xdreami juhend, kohe alguses ja paksus kirjas ja hüüumärgiga.
Aga mida tegime meie!!!!

1) Jooks, metsa, alfa-beeta-gamma järele. 
Legend: "punkt on raiesmikul".
Meie: müttame paksus Läti metsas, imestades, miks siin kedagi peale meie pole ja miks me siit mitte midagi ei leia.

2) Arvutusülesanne. 
??? = CDXLIV - CCLIX - CLXXX.
??? on järgmises valikus võetavate KP-de arv.
Vahime rooma numbreid, pikalt ja väga juhmilt. Lõpuks saan tulemuseks NULLI. See tähendaks, et ei tuleks võtta mitte ühtegi punkti ja võiks kogu etapi ära jätta!!! Hetkeks loodan, et ehk tõesti... Aga ei, see oleks liiga hea, et olla tõsi. Õige tulemuseni on veel mitu-mitu väga ähmast minutit...

3) Valik-orienteerumine, jooks. 
Kaardil on vaid valge laik KP-dega. Jookseme pimesi ja teeme viga ja kirume. Alles pärast finišit leiame kaarti uurides, et jooksu-O jaoks on eraldi kaardike, korralik, reljeefi ja joonorientiiridega...

4) Kummipaadiralli algus. 
Kiri: "paadid on siit 250m allavoolu". Loeme, noogutame ja hakkame jõge mööda üles sörkima.

5) Morse-ülesanne.
Vahime vilkuvat ekraani ligi 15 min, enne kui kaks kolmetähelist sõna kätte saime.

Ja kõige kunn:

6) RISTSÕNA FEIL.
Kuigi
6a) ristsõna oli legendis algusest peale meie silme ees,
6b) juhend palus selgelt kõigile pastakad kaasa võtta, mida me hoolikalt ka tegime,
6c) juhend soovitas ristsõna lahendamisel "välist abi" (loe: rahvusvahelist koostööd),
jõudsime ristsõna-punkti ilma pastakata.

Seal valisid meie täiesti segi joostud ajud lahendamise asemel... uue jooksu. Tegelt oli meil vastus koostöös sõbraliku Läti tiimiga suht kohe peale L lahkumist käes. Ja siis me ootasime 35 min, kuni meie jooksuäss saabub Valga suburbist lahendusega, mida me juba ammu teadsime.

Pärast autos lahendas L ristsõna ilma läti abita 10 minutiga ära.

7) Viimase KP jätsime lihtsalt võtmata, lippasime eelviimasest finišisse. Ristsõna oli moraali täiega hävitand, keegi ei lugend ei kaarti ega legendi, lihtsalt "läksime koju ära". Õnneks märkas L viga enne tulemuste registreerimist ja käisime KP-s ikka ära. Kaotus tulemustes - mitu kohta.

Kõige krooniks saime 4 tundi trahvi ja pole aimugi, mille eest.
SI väljatrükid on korras, kõik punktid oleks nagu võetud, liikusime kogu aeg koos...


Tegelikult kaotasime vigade tõttu vaid tunni. GPS paneb metsas saadud "oo fakk kus me nüüd alles panime tala" emotsioonidele reaalsed ajad külge.
Alfa-punkti kaotus paar minutit.
Jooksu-O valges kobamine 7 minutit - olime koos saja inimesega pimedas metsas just selle künka otsas, kus punkti #57 parajasti polnud, ülejäänud KP-d võtsime täiesti puhtalt.
Kõige totram oligi ristsõna, kus saime lolluse tõttu a) oodata b) külma c) sabas seista ja -40 minutit. 



Muidu võtsime kõik puhtalt, o-vigu ei teinud ja rajavalikud olid head enam-vähem. Aga finišis & pärast koju sõites oli ikkagi tunne, nagu oleks me Lätis käinud lolli mängimas, mitte võistlemas.
PÄRAST TULEMUSTE SELGUMIST:
Meie 4h trahv on kadunud, aga see-eest on 30 min. Korraldajad saatsid mingi faili ka. Üks trahv on puuduv SI viimase silla all - müstika, sest nägin ise, kuidas ML oma SI sinna sisse pani (ja siis rippuva jaama mulle ulatas). Teine on "jooksu-valiku lõpp #60", legendis seda pole, on ratta algus... mis meil kindlasti võetud sai - tegime veel ekstra haagi selle pärast... Ühesõnaga, arusaamatu.
Koos trahvidega 58. koht 150 lõpetanust, rahul sellega just ei ole, aga noh.

Diivan

Saabus tagasi meie uus-vana diivan.
Koos sellega ka raadiotoolid.
On, kus olla :)

Jalutuskäik

Oxford St - Leicester Square - Big Ben - Westminster Bridge -  London Eye - South Bank - Tower Bridge - City - St Paul's - Holborn - koju. Peatustega Stradas (lõunakaldal enne Toweri silda) ja Dionis (St Pauls'i kõrval).

Pmst kordasime üsnagi minu kõige esimest Londoni-päeva tol 2001. aasta suvel, kui mul oli käeluu murtud ja ma pidin Iiri rattamatka asemel Davidi sünnipäevale jääma.

Thamesi lõunakallas on jalutamiseks tõeliselt kena koht. Tänu tuulele vähem lämbe kui ülejäänd London, romantiline, elu täis, kaunis.

Bridget Jones 2012

Ma lugesin kunagi sellist raamatut nagu "Bridget Jones's Diary". Väga hea raamat, muide, soovitan, huvitav inglise keel ja üldse hästi kirjutet.

Kogu intriig tekkis ühest asjast: kes keda telefoniga kätte ei saa? BJ maailm keerles helistamiste, tagasi-helistamiste, automaatvastajate ja veel mitmete muude telefoniteenuste ümer. Telefonide tõttu jäid ära kohtumised ja kohtamised, peod ja armumised, telefoni teel ajasid emmed-ämmad su hulluks, telefoni teel saadi sõbrantsidelt suhtenõu või siis - kriitilisel hetkel!!!! - ei saadud, ja no üldse tundus maailm kuidagi kommunikatiivselt keeruline. Fielding suutis lihtsast suhtlus-vidinast võluda keskse telje, mis korduvalt ja korduvalt feilides inimeste elu peaaegu psse keeras, aga lõpuks õnneliku lõpuni viis.

Sellest raamatust sain ka aru, et voicemail (mida Skype LND kontor ägedalt igale poole teenuseks surus) on vähemalt siinses kultuuriruumis päriselt ka olemas.

Hea on, mõtlesin lugedes, et nüüdne maailm on teistsugune. On moblad, SMS, e-mail ja facebook. Inimesed saavad omavahel suhelda ja mullistusi "ma tõesti tahtsi sind õhtul välja kutsuda, aga ei saanud kätte" ei teki.

WRRRROOOOONG!!!!

Olen Londonis ja teist õhtut järjest üritan suhelda ühe (nais)tuttavaga.
Aga ei saaa!!!

Moblale ei vasta. Kutsub, kutsub, lõpuks läheb voicemaili.
Tagasi ei helista.
SMS-ile ei vasta.
Skypes ei ole, isegi tööajal mitte.

No täielik Bridget Jonesi tunne on.

Mine või töökaaslastega jooma, parema puudumisel...

Tartu Jooksumaraton - graafikud

Viimased kaks kilomeetrit, 21.5 -- 23.5

On täpselt näha, kuidas ja kuhu pulss kerib.

Kiirus vs distants. 

Üsna ühtlane.

Kilomeetrite tempod / splits
Kõige kiiremal lõigul, 4:42, oli kõrguse kaotus ~50 meetrit

Pulss vs aeg.

Tsoonid on suvalised.

Kollased mummud on kogemata peale jäänud "ringide" omad.

Tartu Jooksumaraton - 2:05

Alles pärast regamist sain teada, et TJM ei toimu Tartus, vaid kusagil Mägi-Eestis. WTF??? Ja maastikul! A no mis ikka, võib ka mudas joosta.

Väike laps sai vanaemale (aitäh!), suuremad sõpradele (aitäh!), võis minna.

Start - kõige sabast.
Nr 2057.

Algus oli paras trügimine. Sõelusin... loodame, et mitte liiast. Omas tempos joosta küll ei saand. Alfaldilt ära keerates (4 km) panin kraavi pidi kõigist mööda - võitsin kümneid kohti. Tõusudel pidasin hoogu ja lasin endast mööda minna, langustel võtsin kõik tagasi ja rohkem. Üldse oli esimene pool aina möödumine - tagant alustamise võlu!

Raja esimene pool oli ka väga ilus! See liibuva dressi mood kohe meeldib mulle, palju noori kergelt steatopüügilisi naisi mõnusas liikumises. Teises pooles oli kumeramat sugu aga vähevõitu.

2/3 peal olin lõpuks grupis, mis liikus minu tempos. Nendega läks lõpuni välja.
Viimasel 500 m-l lisasin veidi hoogu, finišisirgel spurtisin - tempo 5 min/km pealt 3.30 min/km peale, võitsin mitu kohta.
Finišis oli pulss 199 (!!!!), sisuliselt kukkusin ja lamasin minutikese maas.

Aeg 2:05,
keskmine pulss 180 bpm,
keskmine tempo 5:15 min/km.

Pärast:
- lõpus oleks pidanud kiirendama palju varem
- kartsin rada - maastik ja pole ammu võistelnd ja üldse. Asjata
- TP-des imesin kurki ja veidi juua, oli OK
- raja lõpus sai jalgadesse kerge väsimuse, aga ei mingit valu ega krampi ega värki
- kiiruse graafik oli kogu võistluse suht ühtlane
- pulss tõusis sujuvalt: asfaldil 175, maastikul 180..185, viimased 2 km 185+
- asfaldil hoitud keskmine 175 bpm oli vale, oleks pidand rohkem rabelema
- lõpu 199 võtab mõtlema, nii vist ei tohiks

Kui pärast finišit tundus, et kõik oli hea, siis tulemuste vaatamine võttis nutma. KÕIK!!! sõbrad on must eespool. Ka need, kes paar aastat tagasi üldse ei jooksnud või olid must selgelt aeglasemad. Aga mu oma vorm pole oluliselt langenud, Tallinna poolmaratoni (asfalt, lauge) tempo oli mul 4:58 min/km. Tähendab see, et sõprade oma on tõusnud. Alatud sportlasenärakad. :(


90% tuttavatest olid seotud mägi-ronimise või -matkamisega. See on kah imelik. Ehk mul lihtsalt pole enam normaalseid sõpru? Kusteolete, uuu!!!

Pärast võistlust läksin otse Aurasse ja saunatasin kondid pehmeks. Kerge põlvevalu kadus kui pühitud. Lihasväsimus jäi, aga ka üsna kerges vormis.

Sport, kevad

Märts:
1 nädal puhkuse-eelset puhkust,
2 nädalat puhkust,
1 nädal puhkuse-järgset haigust.

Aprill:
Kõigepealt nädal tõvest taastumist, siis tasapisi liikuma.
Kuu lõpp - paar korda rattaga tööle-tagasi.
T 17 - Raudalu päevak - rahulikult & K-ga
P 22 - Rabajooks - 10 km sörki-jooksu
P 29 - kevadine Xdream. 3:40 täiega panu. Joosta jaksan, ratast jaksan. Hea.

Mai:
K 2 - laste & ratastega. Siban end Alo sabas puha võhmale.
N 3 - jooks 13 km, 5:20 min/km, täiesti mõnus!
L, P maal
T 8 - päevak - Mustamäe, pikk rada, ~12 km ja 1:15
P  13 - Tartu Jooksumaraton, 23.5 km, 2:05
K 16 - ratas - 4 x 15 sekundit, jalad kangeks. alati polegi vaja palju sõita

Tallinna Xdream

Oi, äge oli!!!

Kõige vingem oli kahtlemata Patarei vangla / merekindluse etapp. Sise-orienteerumine, me polnud keegi varem teinud ja see andis tunda. Esimesed 25 min liikusime lihtsalt "punkti poole", täpselt taipamata, kus oleme ja kuhu edasi peaks minema. Lõpuks sai selgeks, et NII EI SAA. Ja et punased kriipsud kaardil pole mitte ilu pärast. Siis saime end uuesti kaardile ja mõtlesime välja esimese KP ja sealt siis edasi ka. Tegelt olin mina nii küpse, et ei mõelnd suurt midagi, L&M orienteerusid.

Jooks sujus normaalselt ja ratas ka enam-vähem ja kanuu ka. 8ABC juures jäi M tee äärde pissile ja meie panime tast hooga mööda ja imestasime siis KP 9 juures, et kus kadus, kaotus siiski vaid mõned minutid. A üldiselt läksid ratas & jooks anaeroobses uhamise tähe all.

Linnu-ülesanne oli tobe (ajakulu sooritusele palju suurem kui "trahv") ja pallihüppes meil vedas (saime "head kummid"). Ainult viimane LÜ, köiest ronimine, oli piinlik: ma ei oska!!!! ega jaksa!!!! Õnneks M lükkas ja L sikutas ja nii nad mu finišisse said - nagu jahukoti.

3:41.
Võistkond "Mudamülka".
38. koht 168 startinud võistkonnast.

Oeh, tahaks kohe uuesti.

Garmini GPS-track.
Tulemused.

Rattaga tööle

Kruvisin klipid alt ja olen nüüd 2.5x rattaga tööl käinud.

Esimene päev - üle Järvevana. Läksin läbi Ülemiste risti, no et Filtri ülekäik on kinni, a see oli viga. Tuli välja mini-xdream koos ratta lükkamisega üle kõnnumaa. Pärast Järve metsarajal ja Nõmme all oli juba hea.

Teine - Liivalaia ja Sõpakas / Nõmme tee. Tagasi sõitsin 21 minutit, Sõpruse_pst - Nõmme_tee - Liivalaia. Pmst tipptunnil, 16:30. Ärge järgi tehke. :)

Täna - läbi kesklinna, Vabaduse plats ja värk.

Raske on igatahes. Eile koju jõudes oli toss päris väljas. Ja mudaseks saab. Aga ikka on mõnusam tunne kui autoga!

Rabajooks, poolteist ringi

Või isegi rohkem - sörkisin ~11 km.

Esimene ring 35 min, 5:40 min/km, rajale 11:10. Paras slaalom oli, jalutajaid nii palju, pidi osalt piki mättaid jooksma. Rada oli suht kuiv. Eelmise nv lumi puha ära suland ja isegi pori oli vähe. Hea kerge oli joosta, sihuke mõnus.

Teiseks sibasime 4.5 km niisama edasi-tagasi. Ühe vahepealse km tegime veidi kiiremini ka.

Õhtul tegin veidi ratast peale - lastega Kadriorus.

Järgmisel päeval: hea olla, miski ei valuta, võib kohe uuesti rappa minna.

Jalgrattad

Kaalusin ära meie rattad.
Vannitoa-kaaluga, seega vaid umbes.

Kati hübriid - 15 kg (koos pakiraami ja lampide ja muu juraga)
Minu MTB - 14 (sama)
Iida ratas - 11.5
Iida vana ratas - 10.5
Alo ratas - 7

Iida vana ratas on nagu sangpomm - pisike jublakas, aga kui kätte võtad, ei jaksa tõsta. Sõita on lapsel sellega tõsiselt raske. Trepist või kõnnitee äärest üles tõsta - pmst võimati. Juhitamatus on olematu. Nii et Alole tahaks uueks rattaks midagi paremat...

"The Climb", Anatoli Bukrejev

Ostsin Kathmandust kaasa vaid ühe asja: raamatu.
"The Climb", Anatoli Bukrejev. Räägib sellest, kuidas ühel Everesti tõusul umbes viis inimest korraga surma said.

Lugesin läbi, aeglaselt. Kiiresti ei saa. Loed lehekülje - ja jääd mõtlema. Loed teise - jälle mõtled.

Raamat on hea, hirmus hea. Muidugi mitte kõigile: ta on dokumentaal, kiretu, täis pisiasju ja taastatud dialooge ja otsuste põhjendusi. Aga kui ise asja sees olla, kasvõi servapidi, muutub see kõik oluliseks. Ja väga valusaks. Kohad on tuttavad, probleemid on tuttavad, isegi väljamõeldud probleemid on tuttavad. Kõige huvitavam ongi tipuürituse ettevalmistus koos kuhjuvate sekeldustega. Ma ei mäleta vist ühtegi mägimatka, kus kõik oleks läinud nii, nagu plaanitud. Erandiks on 2004 Nepaal, ja seal suutsin ma ise "hõredast õhust" mingeid probleeme leiutada... olles kindel, et me oleme plaanist maas, ei jõua iial ABC-sse ja mida veel. Kõik vaid hapnikunäljas aju sünnitis - ja Bukrejev näitab, kuidas üsna samad asjad toimuvad ka maailma tipp-ronijate peades, ekspeditsioonil maailma kõige kõrgemale mäele...

Kurva irooninana vaatasime Phakdingis samast asjast filmi. Krakaueri oma. Film tundus jube halb, nii et ma vaid aeg-ajalt piilusin teleka poole...

http://en.wikipedia.org/wiki/1996_Mount_Everest_disaster
http://en.wikipedia.org/wiki/Into_Thin_Air
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Climb_(book)
http://en.wikipedia.org/wiki/Anatoli_Boukreev

Tagasi Eestis

Re-aklimatiseerun.
Peavalu, nohu, palavik, kõhutõbi.
Kõik, mis kohapeal saamata jäi, on end nüüd ritta võtt ja vaevavad.

Lights off :)

Vastasin "Quit Skype?" küsimusele "jah!"
Kohe panen arvutusmasina kinni ja siis

Hüpoksia, hapnikuvaeguse trenn

Käisin enne matka 13 sessiooni hüpoksias, http://sportingmed.ee/

Esimesed testid ütlesid, et olen täiesti lootusetu. Keha reaktsioon hapnikuvõlale on välkkiire ja sügav.
Lõpuks elasin 78% SpO2 / 10% O2 peal üsna mõnusalt.

"Trenni" sisu: lamad, hapnikumask näos ja pulss-oksümeeter näpus. Aparaat annab sulle vaheldumisi väga vähe ja väga palju hapnikku. Mõõdab samal ajal vere hapnikusisaldust (-küllastust) ja tagasiside pealt reguleerib, kui palju. Loeb punkte, kui palju sa "kasulikus" tsoonis oled. Tsüklid on ntx "6 min / 2 min ja target SpO2 = 78%". Sina lama ja jälgid graafikuid (SpO2, pulss, hingamissagedus) ja mõtled elu üle järele. Tüütu, kallis (~10 EUR seanss), tundub nii mõttetu. Aga...

PÄRAST REISI:
Efekt oli tohutu.
Olin ainus, kel mäehaigust ei saanud.
Olin ainus, kel kogu aja ühtlaselt hea olla oli.
Polnud hingeldamist liikumisel, peavalu, uimasust, kõhutõbe ega oksendamist.
Paar korda oli kerge tuikamine kuklas: aklimati-tõusud (3900 ja 5050m), Kala Pattar (5600), ja mõni kord järsult pingutades. Aga üldiselt olin ma ülejäänud matka-seltskonnast palju paremas seisus.

Eelaklimatiks seega väga, väga efektiivne meetod.

... vähemalt minu jaoks. Kaks teist grupiliiget käisid ka - tõsi, vähem kordi - ja neil oli ikka kõrgusega probleeme.

Everesti matka linke

Ilmaennustused
accuweather.com/en/np/namche-bazar/
yr.no/place/Nepal/Other/Nāmche_Bāzār
yr.no/place/Nepal/Other/Kala_Pattar~1283271/long.html

Kirjeldused jne
wikitravel.org/en/Everest_Base_Camp_Trek
petertrips.wordpress.com/2011/04/02/everest-base-camp-trek
fodors.com/community/asia/everest-base-camp-trek
theplanetd.com/packing-list-for-everest-base-camp-trek/

Veebikaamera baaslaagris
http://evk2.isac.cnr.it/

EMT roaming
ncell.com.np/news/3g-roaming
emt.ee/en/roaminghinnad/-/roaming/country/NPL

Kaarel:
"EMT töötab Katmandus ja kuni eelviimase külani EBC matkal. EMTi võrgudirektor ütles, et nüüd saab ka baaslaagris rääkida, aga see on kontrollimata info."

Põlev Mercedes

Sõitsin sadama poole, kui nägin Lootsi Statoilis põlevat autot. Masin põles nagu tõrvik - leek kõikidest akendest meeter maad väljas, kogu sisemus oli tules.

Pidasin kinni ja jäin vaatama. Üks daam nuttis telefoni - ilmselt juht. Jaama teenindaja ütles, et "tema siit seest ei näe midagi" ja ta ei tea, kas pääste on kutsutud. Noormees kõrvalt ütles, et on. Daam oli telefoni ära pand ja lihtsalt vaatas, kuidas ta auto põleb.

Päästjad tulid üsna kiiresti ja lasid tule vahuga surnuks. See omakorda kustus ootamatult kergelt. Aga autost on järgi vaid põlenud romu.

Veendusin, et juht on OK - tal oli nutt endiselt kurgus, aga põletada polnud ta saanud - ja tulin tulema.

Delfi.ee tekst:

Tallinna kesklinnas Lootsi tänaval süttis täna sõidu pealt sõiduauto Mercedes, mille kahe minutiga kohale saabunud päästjad kustutasid.

Põja-Eesti päästekeskuse pressiesindaja sõnul tuli kell 8.38 teade, et Tallinnas Lootsi tänaval Statoili tankla lähedal põleb sõiduauto.

Sõiduauto juhi sõnul tungis sõidu ajal auto salongi suitsu. Juht pidas auto esimeses võimalikus kohas kinni ning pääses sõidukist enne välja kui salong leekidesse lahvatas. Autojuht tulekahjus viga ei saanud.

Päästjad jõudsid kohale kahe minutiga, selleks ajaks põles sõiduauto Mercedes salong lausleegiga. Päästjad kustutasid põlengu.

Ümberringi teisi sõidukeid ei olnud ning tulekahju tõttu muid kahjusid ei tekkinud, kinitas pressiesindaja.

Tartu Maraton 2012

63 km, 5:12.
Eelmise aasta aeg oli 5:28.
Kuigi rada oli raskem, libisemine viletsam ja trenni-kilomeetreid 3x vähem, sain parema aja.
Seega tuleb olla rahul.

Sõit ise

Start
Seadsin end 2500+ grupi etteotsa & sisekurvi. VIGA! Tekkis tropp - väliskurvist pani mööda nii 3k kui 4k rahvas - kaotasin mitu minutit ja palju-palju kohti.
Siis KUKKUSIN otse stardiväravas. Kes nägi tribüünide ees siputamas oranžis dressis tüüpi, neli käppa taeva poole - see olin mina! Ei saanud rahvavoos püsti ka, kaotasin jälle palju kohti, valus.
2 km peal kukkus keegi otse mu ees, ise sain mööda & jäin püsti.
Vabamalt liikuma sain umbes 10 min pärast starti.
Omas tempos sõitma alles pärast Matu TP-d.

Raja esimene pool
Sõitsin numbrite 3000-4000 seas. Kõige suurem oht oli kepp näkku saada: tagumise otsa rahvas vehib kaigastega väga laias kaares. TPdest sain kiiresti läbi, laugeid tõuse võtsin mõnuga, aga laskumistel oli raske: pidevalt pidi allamäge tööd tegema.
15 km kandis hakkas selg valutama. (Kolleeg täna kommis, et seljavalu tuleb hea pidamisega: saad tõugata nii intensiivselt, et alaselg ei pea vastu.)
Raske oli ka. Kui Elbruse-V rajal lõbusalt lobiseda tahtis, siis jaksasin vaid "möhh" vastu öelda.

Raja teine pool
Mida edasi, seda paremaks läks. Selg enam ei valutanud (kolleegi: "järelikult oli pidamine vilets või jalg tõukeks liiga nõrk"), külm polnud, nälga polnud, väsimus oli kontrolli all - teadsin, et sõidan ühtlase tempoga lõpuni. Aeg lubas tulla parem kui aasta tagasi. Minust mindi mööda aina vähem.
Rada oli pudrune, aga seda oli ta kõigile, mitte vaid mulle.
Tuul segas, aga samuti - segas kõiki.
Libisemine oli aga endiselt nadi.

Finiš
Viimase paari km peal võitsin kohti, finišisirgel võitsin veel.

Ettevalmistus 


Trenn
210 km, sellest pool uisku & pool klassikat. 

Eelmisel aastal suusatasin enne maratoni ligi 600 km.

Suusk / määre / libisemine
Stopperi täispakett (== pulber).
Pidas, aga EI LIBISENUD, kuigi kinnitati, et küll libiseb. Enne starti proovisin - libises nadilt, ja pehmes värskes lumes ei liikund kohe üldse. Mägedest pidin end alla lükkama.. Tõsi, teistel ka ei libisenud. A mul ometi oleks võinud :)
Variant, et mul ongi vale suusk.

Söök
Puukisin end päev enne makarone täis. Töötas. Rajal sõin kolmes esimeses TP-s vaid omaenda geeli (ja jõin peale) ja võitsin sellega ilmselt palju kohti. Nälga ei jäänud, ka pärast finišit polnud kõht tühi.
Kui järgmine kord 200ml jooki kaasa võtta, pääseks Matult otse läbi ja võidaks veelgi.

Riietus
Ei lasknd end tuisust segada ja panin end riidesse nagu tavalise -5 jaoks, st hästi napilt:
Jalga 1 kiht: õhuke dress (ilma pika pesuta)
Selga kihti: pesusärk + dressikas
Õhuke ISC müts, jooksukindad.
Oli paras.

Pealambi valik - Black Diamond Spot

Tahtsin uut pealampi. Vana Petzl Tikka on olnud tubli, aga uued lambid on heledamad, ja Tikkal kipub karp lahti & patareid välja tulema. (Lapsed on teda liiga palju haamrina kasutanud.)
Aga millist osta? Poes on kõik. Alumine ots on paar eurot, ülemine 800€ kanti (Lupine Betty).

Ostsin siis kohe mitu:
Jarkii Lutš - 10€ - ehituspoest
Petzl Tikka XP 2 - 41€ - REI
Black Diamond Spot - 30€ - REI

Jarkii Lutš 3W.
Valgust annab palju. Aga. See valgus läheb kas alla suusaninadele, või üles kuuseokstele. Vahepealset varianti pole. Nii valgustab teed / rada vaid halo, ja sellel pole nagu suurt mõtet.
Kui tahtsin lampi teistega võrrelda, ei võtnud ta enam pilti ette - pime. Ei hakand uurima ka, et mis tal katki läks - pealamp olgu vastupidav! - ja kui pole, ei ole teda vaja. Prükkarisse.

Tikka XP 2, 80 luumenit.
Korralik lüliti, lihtne lülimis-loogika, mõnus ühtlane ja teravate varjudeta halo, hajutus-režiim telgis kasutuseks, väga mugav asendi muutmine/fikseerimine. Metsas selgus küll, et valgusvoog ei ole päris ühtlane, moodustades keskele liiga heleda laigu. Laik tõmbab tähelepanu endale ja ümbrus jääb hämaraks. Aga see on juba norimine. Hea lamp!

Black Diamond Spot, 90 luumenit.
Sel lambil on palju miinuseid. Lüliti on vilets - isegi näpuga on raske leida, paksu kindaga seda kasutada ei saa. Režiime on nii palju, et kogu aeg läheb segamini. (Tootjad on veendund, et palju featuure = hea, nii on kõikidel "parematel" lampidel punane valgus, vilkuv punane valgus, Spotil veel kaks eraldi LEDi hajusvalguse jaoks.) Halo äär on järsk, nii et jalge ette tekib terav vari. Et noh...

Aga metsas osutus lamp täiega mõnusaks. Nii et kasutusse jääb just see.

Võrdluses vana Tikkaga näitasid kõik uued lambid (peale Lutši, mis kooles) üles ohtrat valgusjõudu. Ka uued odavad Tikka Plus-id (21€) on väga head.

Spot-ist järgmine lamp on Black Diamond Storm, mis on +10 luumenit, +1 AAA patarei, +23 grammi ja veekindlus. Tagantjärele mõtlen, et oleks võinud hoopis selle võtta. Aga no ei võtt. Mõtlesin, et kuidagi kobakas... Tegelt on Spot peas nii kerge, et ei tajugi teist, 23g juurde poleks ka midagi muutnud.

Seattle Underground show/tour

Seattles otsustasime turisti panna ja läksime Seattle Undergroundi. Ma arvasin, et sinna saab lihtsalt minna, aga ei, tuli võtta guided tour. Enne kui ma põgeneda jõudsin, olin $16 võrra vaesem ja ootasin puust pingil istudes pooleteist tunni pikkust heietust mingi USA linna kloaagi teemal.

Show aga oli - HEA. Tädi rebis nii kildu, et kogu meie seltskond oli täiega vaimustuses. Ma päris kindlasti pole nii head ajaloo-loengut varem kuulnud. Bill Bryson, Ärapanija ja Hillar Palamets üheskoos. Seattle (ja Tacoma) on mul nüüd vesiselge. Wikipedia artikli Seattle kohta lugesin ma nüüd üle - täiesti uue pilguga!

Soovitan tuuri igatahes väga!!! Ilma selleta oleks maa all käimine olnud lihtsalt... käik. Nüüd oli show.

Muuhulgas käis just meie touri ajal Super Bowl.

http://www.undergroundtour.com/
http://en.wikipedia.org/wiki/Seattle_Underground

Suusatamas - Kaskaadides

Vahelduseks Harku ringile sattusin suusatama Kaskaadidesse.
Stevens Pass suusakeskus Washingtoni osariigis.
Kõrgused 1200 - 1700 m.

Ma olen korra elus mäesuusad alla saanud - Kuutsemäel. Aga see oli ammu. Pmst oli tänane mu esimene kord päris-mägedes. Kaks tiiru lastemäel - sain laugest nõlvast alla küll. Ülejäänud päeva tiirutasin sinistel radadel. Skid Road, millest esimesel vaid ukerdades alla sain, oli päeva lõpuks mõnuga sõidetav.

Käisin ka "teisel pool mäge" ehk Backside'l. Vähem rahvast, kenamad vaated, aga sõita oli seal raske.

Suusakeskuse kaart
Kaskaadid

Lisaks sportlikule mõnule oli väga ilus. Lumised mäetipud igal pool ümberringi!

Jooksuhooaeg - start!

On aeg suusatamisele muid asju peale teha.

Käisin Lasnamäel ja jooksin 7 km ja olin pärast täiesti surnd.

1.5 km soojendust, sh 1 km @ 6:30 ja umbes 140 bpm (halb)
15 min seinal rippumist (märg-pesu stiilis)
1 km @ 4.40
4 x 500 m @ 4 min/km (st 2 ringi alla 2 min või vähem), 172 bpm
4 x 250 m @ 3:20 min/km (st 1 ring 50 sekundit või vähem), 180+ bpm

Võimelda pärast seda enam ei jaksanud.
Tegin kummagile jalale 10 kükki ja sörkisin 500 m lõdvestuseks ja läksin pesema ära.

Uisu- vs klassika-stiil

Käisin Kõrvemaal ja sõitsin kaks ringi ja ei saa nüüd kohe üldse aru.

Esimene ring. Uisku. Hea libisemine, hea rada, laskumistel jälg ees. Uisutan reipalt, tõuse võtan mõnuga, laskumistel on hirm nahas. Lõpus olen päris väsinud. Ringi aeg 1:28, keskmine pulss 162 (st palju).

Teine ring. Võtan klassika-suusad, plaanin lihtsalt mõned kilomeetrid sõita. Ei libise, sest suusad on Pirita jää-raja jaoks täiesti kinni määritud. Peab küll nagu kännu taga :) Teen harjutusi - sõidan keppideta. Tõuse kõnnin. Laskumised on väga rahulikud, pean kätega kaasa töötama. Aga siis libisemine paraneb - veidi - ja väsimus taandub ja teen ikkagi terve ringi. Ringi aeg 1:33, keskmine pulss 158.

Et siis mida??
5 minutit vahet, 19 km peale???
Teine ring peaks olema juba puhtalt väsimuse pärast raskem ja aeglasem kui esimene.
Libisemise vahe uisu- ja klassika-suusa vahel oli OLULINE.

Kas ma lihtsalt uisutan nii aeglaselt? 19 km & 1:30 = 4:45 min / km.
Või on minu rahulik klassika-minek lihtsalt kiireks läinud?

Seebiooper "Boheem"

SSK kultuurigrupp käis ooperis.
Siht - "Boheem".
Aga ei olnud ooper, oli seebiooper.

Opera.ee on ametlikud arvustused kenasti kokku võtnud.

Lubatakse: romantilist, lõbusat, tundeküllast, elujanust lugu. No polnud. Polnud justnimelt - lugu. Sisu kokkuvõte on kui mehhiko seriaali ühe osa kirjeldus. Ainult et veel vähem usutav. Ja esitajaks keskealised veidi kõhukad mehed.
Aga polnud ka lõbu. Ammugi mitte boheemlust. Paar stseeni, kus raha tuulde lastakse / selle üle nalja heidetakse, pole veel boheemielu.

Mis tegelt on, on ilmselt, et ma ei mõista ooperi helikeelt. Mu jaoks ei kujuta muusika ei karaktereid, ei kohti, ei tundeid. Ei ava ta Pariisi lustielu, ega peategelaste hinge, ei anna usutavust armumistele ega sügavust teistele tunnetele. Olen muusikaliselt pime.
Kuidas saab üldse ooperi, klassikalise ooperi abil edasi anda lõbu? Ma ei kujuta ette ega saa aru. Aga ülejäänud maailm ilmselt kujutab - ja saab - "Boheemi" ju mängitakse kõikjal ja palju. Seega on asi minus ja mu isiklikus küündimatuses. Kurb, päriselt ka.

Muu:
- lavakujundus (moodne, video-projekteeritud) ja selle kasutus (siluetid) meeldis väga!
- mõlemad nais-pea-tegelased laulsid hästi, kaunilt ja usutavalt. Heli Veskuse Mimi oli kogu kambast ainus, kelle kohta oskan "päris tegelane" öelda. Janne Ševtšenko Musetta mõjus ka, aga vaid kohati.
- Estonia hankigu endale nooremaid ja kenamaid mehi.
- koori kasutus tänava-stseenides oli väga hea.
- 4. vaatuse algus (mahajäetud mehed naistenäljas) meeldis ka.
- lavastaja / kava viitavad 1940+ aastatele ja see ei jõudnud mulle vähimalgi määral kohale. Ka päris-arvustajad libisevad sellest teemast vaikselt üle.

Aga üldiselt jäi mulje, et "möh?" ja "see polnud suurem asi lugu" ja "telekast näeb sama asja iga päev, aga palju paremini" ja "miks peaks sellest ooperi tegema?" ja "miks peaks seda Estonias mängima?".

Suusahooaja kokkuvõte

Ennäe, juba jaanuari lõpp!
Suusahooaega saab minu jaoks kohe läbi.
Ühelegi võistlusele ei lähe.
Kõrvemaale sõitma korra siiski sain.
Päris-suusatamist tuleb alla 200 km.

Suusatrennid
Üldiselt, viilisin nigu jõudsin. Detsembris käisin trenni asemel laulmas. Jaanuaris (lumega) jõudsin trenni vaid kolm korda. Nii et mul on vaid ähmane aim, mis seal tegelt tehti. Aga panen sellegi kirja.


Mustal maal:- jooksu, jõuvõimlemist, venitusi
- mäest üles hüppamist mitmel viisil: ühel jalal, kahel, vahelduvalt, veel vahelduvamalt, uisu-stiilis
- klassika-imitatsiooni, eeskätt mäest üles kõndimist. Tõuge täistallalt, tõus puusale, käte töö
- uisu-imitatsiooni, eeskätt mäest üles hüppamist, keppidega tõugates

Uisu-harjutused lumel:

- keppideta, käed kõhul, suusa asetus kogu põhjale või isegi väliskandile.
- keppideta, käed hoogu andmas, rõhk pikal libisemisel.
- keppideta, kaks (kolm) käteplaksu ees ja üks (kaks) taga. Pikk libin, keha suusa kohal, käed ees.
- keppideta, üks jalg klassika-soones, teisega tõuked küljele. Keha libiseval suusal "tõstetud". Õõk! - Üks jalg soones, teisega lükkad ja keppidega ka.
- Mitu kätetõuget järjest, nii et ise libised samal suusal.
Asümmeetrilisi harjutusi tuleb muidugi teha mõlemale jalale.

Klassika-harjutused lumel:
- keppideta vahelduvtõuge- keppideta vahelduvtõuge ainult ühe jalaga - no nagu soome kelk
- keppideta vahelduvtõuge, iga kolmas samm libised nii pikalt kui saad
- vahelduvtõuge ühe kepiga
- paaristõuge
- paaristõuge ühe kepiga - õõk!!!

Klassika-asjad tulevad mul enam-vähem välja ka, aga uisu-harjutused üldse mitte.

Tegelt olen kahe suusa-trenni-kuuga hullult rahul. Ehkki ma trenni jõudnud eriti ju pole. Enesetunne on täiesti vastupidine sellele, mis ta oli sügise lõpus. Xdreami lumes-müramine näitas, et liikumine on vähemalt hea, kui mitte väga hea. Esimest korda elus tunne, et ma suudangi mäest üles sõita, mitte kõndida. (No muidugi ainult natukene.) Pärast viimast trenni - 2h- jäin Ambrose mäe peal korraks seisma ja keegi küsis sõbralikult "toss väljas?" - naerma ajas...

Asjade ostmise vallast:
Super rahul olen uute uisusuuskadega. Kandilt on tõuge palju konkreetsem kui kombi- või klassika-suusa oma. Libisevad nagu kuradid, kerged. Pole kunagi muret "tahaks uisutada, aga suusal on pidamine all".
Aga uued kepid ostsin liiga lühikesed. Vist. Hmm.

Kõrvemaa Xdream / Rogain

Läks nii ja naa:
28 punkti -- jätsime 3 KP-d võtmata
aeg 4:43 -- kontrolliaeg oli 6 tundi - olime 1:17 enne lõppu finišis
jooksin end täiesti rihmaks ja jalad tulivalusaks.
55. koht 141 lõpetaja seast tundub enneaegset finišit arvestades müstiliselt kõrge.

Võistkond "Mudamülka": Sander, Tõnis, mina.
Sander sibab must lihtsalt paremini, aga Tõnis on täiesti teiselt planeedilt.

Maastik: Kõrvemaa, keskmiselt künklik, palju teid, aga hirmus lumine. Lumi oli paks, värske ja pehme ja vajus ka teedel / suusaradadel vastikult läbi.
Rada: piki Kõrvemaa pikka suusarada, punktid olid selle lähedal. Rajal oli 30 KP-d ja finišis lihtne lisaülesanne - tõukekelk.
Ilm: pehme - paar kraadi külma, aga all oli puhas sula, sood-rabad täiesti lahti.

Võistlus:
Panime (minu jaoks) võrdlemisi tempokalt minema.
Esimese tunniga võtsime - 6 KP, teine tund - 7 KP, kolmas tund - 5 KP.
Poole ajaga saime joostud 2/3 rajast. Teha olid kaks raba-KP-d loodeotsas, 1 KP keset kaarti ja tihe lihtne punktipilv teel finišisse.
Aga mina olin päris küpse, jaks oli otsas (st tahtsin aina rohkem sörkimise asemel kõndida) ja jalad valusad. Ning ka Tõnisel oli jalgadega mingi häda. Nii tuli ideele jätta ülemised rabakad #32 ja #33 võtmata. Ja kaardi keskel olev "märg" KP #43 ka. Seega - koju.
Tegime 38 ja 36 vahel veel tülika vea. Lisaülesanne oli piin, kuid õnneks väga lühike. Finišis ma enamasti spurdin, seekord mitte - no ei jaksand. Kell läks kinni 04:42:53.

Pudipadi:
Seljas: spordipesu särk, õhuke dressipluus, liibuvad dressipüksid, õhuke sokk, toss. Oli täpselt paras.
Saime aeg-ajalt pahkluuni märjaks, paar korda ka poole sääreni. Külm ei hakanud isegi siis.
Sõin 3 geeli - piisas vist. Kaasa võetud liiter spordijooki jäi osalt järele.

Rahva tase on meeletult tõusnud. Ka 3-4 tundi pärast starti liikus enamik võiskondi joostes. "Varem" liikusid sellise hooga vaid tipud, tava-sportlased väsisid ja kõndisid. Täna oli kõndijaid väga vähe.

Kas oleks jaksanud kõik punktid võtta? - ei tea. Meil jäi üle tunni aega üle, läbima oleks pidanud linnulennult 4 km rohkem. Võistluse lõpus - kahtlane. Jalad oleks pärast seda pingutust mitte valusad nagu praegu, vaid täiesti vigased. Ja KP 43 kohta öeldi, et seal sai kaelani märjaks. Nii et vist hea, et me nii otsustasime.