CERT (www.ria.ee/cert, cert@ria.ee) on tellinud sotsiaalreklaami-sorti kampaania:
www.assapauk.ee.
Kõik oleks tore, aga see nõuab vaatamiseks flashi.
Sisu on neil vist hea.
Aga miks ma pean "ära kliki igale poole" lugemiseks jaoks flashi käima tõmbama?
Veebi-disaini-poodide mõttestamp, et muudmoodi ei saa?
Igav jutt meie Karula rogaini rajast. Huvitav vaid mulle endale kauges tulevikus, kui vaja lastelastele rääkida, mis lollusi vanaisa kunagi tegi :)
Statistika
Linnulennult läbitud maa on 62.8 km.
Mõõtsin me raja kaardil üle - sain 95.5 km.
Mõõtsin niidiga ja väga hoolikalt (iga etapp 2 korda, ühte ja siis teistpidi. Kui etapi mõõtmisviga on 2mm = 10m, siis on kogu tulemuse viga 0.5 km (100m * sqrt(25)).
Seega oli tegelik teepikkus joonlauaga mõõdetust täpselt 1.5 korda pikem.
Võtsime:
- enne pimedat, 9.5 tundi - 64 p
- pimedas, 10.5 tundi - 70 p
- jälle valges, 5 tundi - 14 p
Plaan:
- teeme pikema ringi edelas ja lõunas ja läänes,
- tuleme keskusesse ja sööme,
- teeme lühema ringi põhjas.
Mõte oli hoiduda kaardi põhjaosa raskest, künklikust maastikust ja end ööseks eriti lihtsa maastiku peale jätta.
Tegelikkus:
- tegime lühema ringi edelas ja lõunas,
- jõudsime häda ja tühja kõhuga finishisse.
Lõpuks plaanisime end "nurka", kust tuli enam-vähem sirgelt finishisse joosta (KP 86 - KP67 - F, joonelt 11.4 km, reaalselt umbes 15km). See oli viga ja ilmselt oli kaardi kagunurka ronimine üldse viga.
Kõndisime täiest jõust, kuid peaaegu ei jooksnud. Eelistasime pikki ringikõnde otseminekule. Ma imestasin küll meie aeglase kiiruse üle, aga see oli lihtsalt valearvestus - arvasin olevat 1km looduses = 4cm kaardil, tegelt oli 1km = 2.5cm. Nii et me kõndisime stabiilselt 6 km/h lõpuni välja. Seda muidugi tee peal, soos või võsas võis kiirus ka päris nulli kukkuda.
Järjekorras:
- start.
- kp 30 mööda Ähijärve kallast. Võimaluse jalad kohe märjaks saada segab konkurent ära - ulatab teisel pool oja kasvava kase ladva. Purdel turnides on selles suur abi! Aga jätame võtmata kp32 plaaniga see teisel ringil ära teha. Teist ringi meil ei tule ja peaaegu käeulatuses (500m) olnud lihtne punkt jääbki meist võtmata...
- kp 73 umbes pooletunnise o-veaga. Vastik künklik mets soojärvede vahel. Läheme valest järvest valele poole, ei näe metsas vajalikku rada, siis jooksen mina okastraati ja vajan paikamist - üks kints saab kolm plaastrit. Mõlemad püksiksääred on auklikud.
- kp 52 otse tagasi ja üle tee ja piki loha
- kp 93 mööda teed. "Lõikame" ja kaotame kaduvat otserada otsides umbes 10 minutit.
- kp 50 näeme soos kurja vaeva, saame lõpuks jalad väga märjaks. Kohtame ohtralt sinikaid, nii et
- kp 51 lubame endale preemia - veedame veidi aega sinikal. Mmmm, nii maitsvad, nii külmad, niii-iii-iiii palju!!! Teeme joostes kummalise ringi ümber raba, mitte ei lähe turbaväljade teid pidi - 1 km kaotust. Jookseme siin oma ainsa etapivahe.
- kp 61 patserdame veidi, 5 min ehk. Kaardil olev valge "mets" on palju soom kui kaardil olev sinisetriibuline "soo", mis on tegelt pea kuiv. Ja kas rajameister siis ei tea, et punkt "soo nurk" tähendab laugast soo nurgas, mitte kuiva küngast soost eemal? :)
- kp 81 lihtne künkake
- kp 71 nikerdame 81-st välja saamisel, tihe mets ja kraavid.
- kp 90 veidi segadust punkti lähedal, sihte rohkem kui kaardil ja palju otsijaid. Ülle leiab.
- kp 70 on juba hämar, kuid mitte pime. Punkt on lihtne, järveäärne küngas.
- WP7 joogipunkt kaevuga.
Selleks ajaks oleme läbinud 36 km. Kõik on hästi. Eri kohad annavad end kehas tunda, kuid ei miskit koledat. Ülle on ka kombes. Ainult aega on krdi palju läinud, kell on 20.00.
- kp 44 pime. Lambi ja loha järgi leiame punkti aga hästi. Metsas on harvester, laupäeva öösel kell üheksa? Vargad? Kuuleme ta müra pea hommikuni välja.
- kp 46 punkti lähedal kerge segadus, kuid ajakaotus väike. Küngas teise, suurema künka kõrval.
- kp 82 lohad + lamp = punkt. Kerge on see öine rogain!
- kp 56 kaardile kantud tee muutus äkki vastikuks raiesmikuks ja kadus. Segadus, ajakaotus. Punkti endasse jälle lohaga.
- kp 91 üldse ei mäleta :(
- WP4, joogipunkt sõbalike eestlastega
- kp 31 lagendik moblamasti lähedal, pikk jooks oli sinna
- kp 45 natuke läks aega, enne kui päris õige künka jalami leidsime. Enne ajasime sihi teega segi ja kaotasime veel paar minutit.
- kp 43 loha järgi, lihtne
- kp 80 selle võistluse maasikas!!! Läksime ringiga põhjapoolset teed ja sihti pidi. Kõik OK, kuni jõudsime ojani, millest üle ei saa. Kaardil sillake, päris-elus üks ülilibe palk. Oja sügav ja lai. Sisse kukkuda öösel ei taha mitte... Lahendusena otsisime ühe puu juurde (aga otsi sa ööse pilliroovõsas koperdades midagi!) ja võtsime kumbassegi kätte "kargu", nii sai kuiva jalaga üle. Pmst lahe kogemus, parem kui tagasikeeramine iga kell. Aga üle kere märjaks saada poleks öösel tõesti sobinud. Hiljem sai teada, et sama jõe ületusega nii samas kohas kui mujal olid hädas paljud.
- kp 57 jube ajaraisk. valisime sihid, mis olid väga sisse kasvanud. Õige oleks olnud suure ringiga mööda teed minna, aga kaardile vaadates seda välja ei mõtle.
Kell on 5:03, pime, aga olemine on päris OK. Kuid nüüd teemegi oma "suure vea", keerame tagasi edelasse. Järgmise 7 tunni jooksul võtame vaid 4 punkti. Samas ei ole ka muud valikud siin head. Uhh...
- kp 36 mööda teed, koidab. Siin pean hakkama jalga puhkama - talla alt on valus.
- kp 65 mööda teed. Kohe läheb valgeks.
- kp 86 jube kakerdamine turbarabas, kõigest kaunist kaugel, isegi sinikaid ei olnud siin :(((
- kp 67 Üle 8 km mööda teed kõndimist, 1:45. Muidu nagu lihtne, aga mu päkad lõid tuld ja totter on kah, pole orienteerumise moodigi
- kp 83 jäi meil tegelt võtmata, ehkki me olime tast umbes 10 meetri kaugusel. Legend lihtne - kraavi käänak, lageda peal. Tegelikult lagendik = 0-nähtavusega kuusevõsa, kraavid kadusid ja tekkisid, no lihtsalt ei leidnud üles. Mina istusin valutades kännu otsas ja Ülle otsis, otsis, otsis. Aga ajaga läks väga hellaks juba... ja tulime ära.
- finish saabus hirmsa kiirkõnni ja lõpus sörgiga.
Lõpp oli, noh, nõme. 86 - 67 - finish oli kokku üle 18 km, lisaks veel p83 otsimine.
Ilm ja riietus
Alla 10 kraadi sooja, öösel öökülm. Paar tiba vihma, väheke tuult. Päeval pilves, a öösel säras täiskuu täies hiilguses, lageda peal võis lambi välja lülida.
Mul seljas spordisärk ja 2 pikka spordipesu särki (õhuke materjal, Odlo ja Craft) üksteise peal. Jalas pikk pesu + liibukad. Kindad, müts vastavalt vajadusele. Külm ei hakanud, jopet kotist välja ei võtnud.
Korra kukkusin üleni vette ja sain kogu komplekti märjaks, aga õnneks kuivasin enne ööd ära. Oleks öösel kaelani sees käinud, oleks külmaga jamaks läinud.
Söök ja jook
Meil oli kindel plaan öösel keskusesse sööma minna, läksime rajale üsna kerge moonakotiga. Plaan jäi plaaniks, seega pidime üpris kasinalt läbi ajama. A sai hakkama. Minu 24h menüü siis: 3 2-poolset võileiba, 2 geeli, 150g shokolaadi, 1 energiabatoon. Järgmine kord võtan umbes kilo jagu rohkem :) Õnneks sõin enne starti kõhu punni ja see oli hea.
Jooki läks väga vähe. Kokku jõin 3.5 liitrit kogu võistluse peale. Mu 1.5l pudel ei saanud kordagi päris tühjaks. Võtsime vaid 2 joogipunkti. Veel ühest kõndisime lähedalt mööda, polnud tarvis sisse minna.
KP 51 järel tegime sinika-pausi. Preemiaks või nii. Nii palju sinikaid pole ma elus näind, ja kui jahedalt maitsvad nad olid! Mmmm! Sinikaid süües unustasime orienteerumise ära ja tegime 1km lisaringi.
Uni ja väsimus
2 kofeiinitabletti aitasid unest üle. Magada ei plaaninud, hästi tegime.
Füüsilise väsimuse tunnet ei tekkinud, puhkama ei pidanud. Kõige pikem paus oli ehk 10 minutit esimeses joogipunktis. Sõime liikudes. Lõpus (1h) kiirkõndisime ja päris lõpus jooksime, jaksu oli veel küll. See-eest puhkasin lõpus igas KP-s oma taldu paar minutit.
Lambid
Mul oli laenatud LED-iga lamp ja eriline "suure prozhektoriga" orienteerumislamp.
LED näitas hirmkaugele, aga kitsas vihk jättis oma jalgealuse pimedaks.
O-lamp näitas kaugele ja laialt, sellega pimedas metsas joosta oli lausa lust, aga ta aku kaalus ligi kilo ja pidas vastu vaid 5 tundi.
Jooksin enamiku aega LED-lambiga, kilo o-lampi ballastiks kotis. Korra panin ette ka, kui üks eriti vastik maastik ette sattus. A pmst oleks ka ainult LED-iga ära jooksnud.
Ülle lamp andis poole öö pealt otsad, LED kooles ja ainult "lähituli" jäi põlema. Ainult selle või sellistega oleks ikka väga raske olnud. Minu LED näitas otsenähtavuse puhul punkti 150-200 meetri pealt kätte ja ka metsa all oli päris hea sellega. Aitäh Ainarile ja Kirtile :)
Tõved ja traumad
Mina jooksin kohe teist KP-d võttes okastraati. Paksus võpsikus, mäe otsas, täiesti absurdses kohas. KP 73 on järsk "nina" seisva veega soojärvede vahel, kes krt sinna okastraati vedas...? Mõlemad jalad veriseks. Õnneks oli plaastreid palju kaasas.
Aeg-ajalt andsid üksikud liigesed ja lihased end veidi tunda, a jätsid siis järele. Lihasevalusid polnud ka pärast võistlust, ega ka järgmisel päeval.
Aga need tallad! Minu omad hakkasid tundma andma umbes 18. tunnil. Pärast seda läks aina hullemaks, käia hästi ei saanud. Mõte sellest, et pean veel 6.. 5.. 4.5.. 4.. tundi selle valuga käima, oli päris kole. Õnneks oli joostes valu väiksem, nii et lõpus Ülle kõndis ja mina sörkisin. Toimis!
Pärast: kogu talla-alune oli pikast märjast "valgeks" muutunud ja kortsus, ja osa siis villis. Mis oleks aidanud? Ise arvan, et kuiv paar sokke + kuivad sisetallad oleks mu hädast päästnud.
Rogain on a) võistkondlik b) kestvus c) valik d) orienteerumine e) vanuritele.
a) Võistkondlik tähendab, et üksi metsa ei lasta, ohtlik. Tegelt ka on ohtlik, sohu uppuvat rogainijat nägin ma oma elu esimese (Võsu) rogaini esimesel tunnil - õnneks aitasid konkurendid ta laukast välja, oma sõbrad olid kaugemal ja jõudsid kohale alles hiljem.
Võistkonnas peab olema 2-5 liiget. Tulemuse peale minejad lähevad alati kahekesi, riskid - et kellelgi ütleb tervis üles või saab siiber - on nii väiksemad. Me seekord siis Üllega. Ülle on hea orienteeruja, rahulik ja järjepidev ja minust kõvasti kogenum. Olime hea tiim (arvan mina).
b) Kestvus tähendab 24 tundi tiitlivõistlustel või 8 tundi niisama. Taktika on erinev. 8h käib võhma, 24h tervise pealt. 8-tunnisel enamik jookseb kuni jaksab, paremad jooksevad kogu aja. 24-tunnisel enamik kõnnib, ainult päris tipud jooksevad lõpuni. 24h järjest liikudes on isegi lühikene jooksmine risk: ta teeb kurja liigestele, kõõlustele, taldadele. Kui kogu energia ära kulutad, võid öösel lihtsalt vappekülma pärast katkestada. Kui naha külmaga märjaks jooksed - sama. Meie jooksime vähe, natuke keskel ja natuke lõpus. Enamik metsas kohatud tiime kõndis. Üldiselt annavad kiire käimine, hea rajavalik ja vähe o-vigu ka ühegi jooksusammuta hea tulemuse, kuid ei tee maailmameistriks.
24h kiiret liikumist teeb pea kõigile liiga. Finish on nagu robotite paraad :) Liigese- või muude valudega katkestajaid on alati. Hea näide on Risto katkestamine. Või siis ritsikas oma.
24h peale võtavad kõik süüa kaasa, muidu ei jaksa. Päris tipud panevad ainult geeli, aga ka ülemise otsa mehed võtavad mõnuga võileiba ja hapukurki. Ka on 24h peal võimalik võistluskeskuses süüa ja vajadusel magada. Meil oli ka plaan sööma minna, õnneks ei jõudnud me sinna - moraalile mõjub see halvasti, soe söök ja magamiskott on nii palju meelitavamad kui külm soo.
Öö: 24 tunni sisse jäi 10 tundi pimedat aega. Olevat raske, külm ja kole. Meile aga sobis hästi, võtsime üle poolte punktide öösel ja polnd häda midagi :)
Minu jaoks oli see elu esimene 24h võistlus. Sain teada, et pean peaaegu vastu. Ainus suurem häda - villis tallad. Aga selle vastu on mul rohi vist olemas...
c) Valik laseb igal võistkonnal oma raja teha. Selleks antakse enne starti tund-kaks aega. Planeerimine on raske: rajameister hoolitseb, et kõik variandid võrdselt vastikud oleks. Kas minna künklikku kirdesuunda või kaardi märga kagunurka? Kas tihedad punktid idas on parem valik kui hõredad, aga väärtuslikumad KP-d lõunas? Kas jätta ööseks lihtsam reljeef või minna hoopis paariks tunniks puhkama? Aitavad kogemused, maastiku tundimine ja kõhutunne, ja osalt ka puhas õnn.
Meie planeerisime end "kinni" ses mõttes, et ronisime kagunurka, kust tuli lihtsalt teed mööda tagasi vantsida. Mina tegin mõõtkavaga kala. Arvestasin 1:40000 kaardil 1cm = 250m, tegelikult oli 2.5cm = 1km ehk 1cm = 400m. Seega tuli see tee veel palju pikem kui ma kaardilt lugesin. Aga mis oleks päriselt parem olnud, ei tea. Ehk esimesena loodesse ja siis edelasse...
d) Orienteerumise oskus on vajalik, kuid üldiselt on rogainide punktid lihtsamad kui näiteks päevakute omad. Kui päevakul tähendab "soo nurk" punkti keset laugast, siis rogainil pigem punkti kuival maal 10m soo nurgast väljaspool. (Seega saavad jalad palju vähem/harvem märjaks kui eesti orienteerumises tavaks. Soovõõra väljamaalase jaoks on muidugi kogu Karula maastik üks arutu mülgas.) Me tegime umbes kaks suuremat o-viga ja paar väiksemat - 24h peale pigem hea tulemus.
e) Vanuritele tähendab, et võidavad üle-kolmekümnesed, ja hästi esinevad ka neljakümnesed. Esimeste tiimide keskmised vanused on: 27, 31, 35, 31, 40, 36, 31, 42... Esimesed seeniorid (Eesti võistkond, Pritsik-Väärsi!!!) on üldarvestuses 10. kohal, esimesed juuniorid (Eesti võistkond, Randman-Roosimägi-Tulp!!!) on alles 80.
Kokkuvõttes lahe ala. Huvitavam kui tavaline suund-orienteerumine.
International Rogaining Federation
Tallinna orienteerumisklubi "TA OK"
TA OK 8h rogain - 11. oktoobril Laanemetsas
Libahundi jälg - 25. oktoober Vihasool
8th World Rogaining Championships ehk rogaini MM juhtus sel aastal Eestis, Karulas. Regamine sinna oli raske ja üldse ei pidand ma end selle ürituse vääriliseks. A kuna Anu-Ülle olid end kuidagi kirja saand, ja Anu alt ära hüpates mind asemele pand, tuli minna.
Ametlikud tulemused
Meie tulemused ja rajaplaan
Kaart
Liikusime kogu aja, 24 tundi, pikki peatusi ei teinud. Läbisime 95 km. Maastikul, osa sellest üliväga vastikus soos ja rägastikus. Enamasti kõndisime, umbes kaks tundi tuli aeglast sörki.
LÄKS HÄSTI, tulemuse mõttes: 148 punkti andis 183. koha 336 lõpetanud võistkonna hulgas, ja 53. koha lõpetanud 111 segavõistkonna seas. Ehk siis: sega-tiimidest esimese poole sees. MM-il! Uskumatu, eks!
Läks halvasti kah, orienteerumise mõttes. Raja plaan polnud parim võimalik, lõpuks jäime kaardi kagunurka "lõksu" ja pidime ilgepika maa (14 km) finishini lihtsalt maha kõmpima - viimase 4 tunni jooksul võtsime vaid 1 punkti. Pisemaid kalu tegime veel, a neid teevad nii pikal võistlusel pea kõik.
Üldiselt on väga hea tunne. Sai teada, et 24 tundi järjest liikumine on võimalik. Et MM-i pole vaja karta. Et Üllega on tore orienteeruda. Et tahaks veel :)
Reedel pistis AK oma lokkis pea koosolekuruumi uksest sisse: mis te siin ikka istute, tulge parem merele! Ma pidin samal ajal küll hoopis ISOI poolsalajasel konverentsil olema, ja veel rohkem samal ajal homse rogaini MM jaoks varustust koguma, aga - mõeldud-tehtud!
Piritalt välja mootoriga, siis purjed üles ja läks päris purjetamiseks. Sadamasse tagasi sõites ütlesid mõlemad mootorid üles, nii et tuli kaldalt puksiir ja targemad mehed appi võtta.
Tuult oli korralikult, teispool Aegnat läks laine üle meetri. Nii et kolmes tunnist keskmise saime korralikult vett ja vilet. Minusuguse maaroti jaoks väga lahe kogemus!!!
Käisin Tartus. Korraks. Sinnaminek lihtne, sealolek... enam-vähem, aga äratulek... Ma olen ühistranspordi osas nii tuhm, et endal ka on kahju.
- Kui juba kolmas kohalik mu "19.50 rongi" peale suuri silmi tegi, sain aru, et midagi ON mäda. A rongiplaanis ju ON selline rong?
... no kust pean mina seda pisikest "R, P" kirja tähele panema?
- Kui juba kolmas kohalik mu "22.00 bussi" peale..., leidsin ka bussiplaanist "P".
- Hommikusest rongist jäin maha. Enne oli mulle pikalt promotud, kui mugav on rong...
- Takso - buss - takso jättis mu hommikusele koosolekule väga pikalt hiljaks.
- Bussis selgus, et telefon on K. poole jäänud...
Ja ma parem unustan ära, kuidas ma vaest K-d mööda Tartut kõnnitasin. Ausalt. Häbi on.
Siiski oli Tartus ka meeldivat :)
- Tartus oli Veiko. Mis, kuidas? Ta peaks Iraagis missioonil olema? A oligi täiesti päris Veiko!
- Kõrtsiarve kuuele - pika õhtu peale, alkoholiga - oli 370 krooni.
- Sain kätte oma armsa kompassi :)
Kristiina jutud Gruusiast tegid päris kurvaks.
Tegin 16 km, kiiresti: 35 minutiga. Liiklust oli miskipärast :) vähe ja tuul oli päevasega võrreldes malbem, kuid ikkagi: seni olen ma sama ringi teinud umbes 45 minutit.
Tagasi tulles kukkusin. Maja ees, vastu naabri auto esituld. Keerasin parema jala pedaalist välja... ja püüdsin vasakuga maha astuda... a vasak oli alles klotsi küljes kinni. Õnneks ei saand haiget ei mina ega tuli. Sõitsin siis veel ringi - kingad lahti, kinni, lahti, kinni... - ja sain mitmeti targemaks:
- Ma tulen alati maha rattast VASAKULE. Ma teadsin seda tegelt varem ka, a pole nagu vaja olnd seda teadmist. Seega tuleb ka lahti teha esmalt vasak jalg.
- Tagajalgadel on lihased, mis mul mitte iial varem pole tööd saanud. Ütlevad "ai".
- Jala saab kergelt lahti, kui talle mitte peale rõhuda.
On teistmoodi sõita küll. Hüpates ja äärekividelt alla-üles sõites on jalad ratta küljes kinni - pedaalidega pead alati uuesti asendit otsima hakkama, klotsidega saad kohe edasi vändata. Kiiremini läheb vist edasi ka. Jalg krampi enam ei läinud, kinga suurus ja mudel on õige saanud.
Kui jätta kõrvale see, et mul ei ole rattakinga tegelt vaja, siis on hea investeering. 10k ratas + 3k king on igal juhul kõvem kombinatsioon kui 13k ratas.
Iida tegi kolm tundi järjest lasterada (koos M-E-ga, Priit aitas neid), mina ronisin suure läbi. Kahel korral jäin hätta. Tarzanihüppe ajal ei taiband võrgust kinni krabada ja jäin kahe puu vahele totakalt kõlkuma; instruktor ronis võrgule ja tõmbas mind käest edasi. Ja sealt, kus peab redelit mööda end kätega edasi kiigutama, ma üle minna ei jaksanud. Ma tegelt tean, et ma seda ei jaksa, igaks juhuks proovisin ja no nii oligi. Mis teha, kilokesed... Õnneks oli seal alternatiivne, kergem valik kah. See atraktsioon, mis mul (ja mitte ainult mul) Tehvandil jamaks läks - pikkade nööride otsas jala-astmed -, sai seekord läbi käidud, vaevaga küll, aga siiski sai.
A muidu oli lahe. Käed ära ei väsinud, ronisin hiljem veel köisredelist üles ja lasin liugu alla.
Tehvandi on siiski ägedam. Kõrgus annab hoopis teise meki kogu rajale.
Olin ainus täiskasvanu rajal, ülejäänud kõik 13 ja alla. Ühel tüdrukul olid üleval mõlemad karabiinid lahti (tegin märkuse ja pani kinni) ja üks kutt suhtus "pole siit keegi kunagi veel alla kukkunud". Huh, oma lapsi küll sinna lasta ei tahaks!
Iida ja M-E lasid kolm tundi nagu oravad rattas. Said karabiinide (ekspressid, muhvita) avamises-pealepanemises väga osavaks. Mitte et titerajal neid päriselt vaja oleks. Julgeks said kah. Kusjuures kogu aeg sadas vihma, a kel oli aega seda tähele panna. Lahe lõbustus, soovitan :)
Kui raha üle jääb, tulevad sõbrad ja ütlevad, kuhu see viia. Antud juhul siis Veloplus'i ja Hawaii'sse. Esimesest Time Atac XE, teisest Sidi MTB Eagle 5. Ja Dünamost ostsin tagatule. Kokku täpselt 3k.
Veloplusile müügitöö eest 4-, Hawaiile 5, Dünamole 5+.
Esimene proov (Pirita Hawaii Expressist koju, 5 km allatuult) kulges hästi: sain kingad klippidesse ja tagasi üsna valutult. Samas kippus üks jalg kingas kuidagi krampi minema. Täpselt aasta eest proovisin seal Jüri rulluiske - oli võrdlemisi samasugune kogemus: jala otsas mingid veidrad tehnilised riistapuud; liikuma saada kerge, seisma jääda raske; ja ka siis läks jalg krampi.
Eks see üks tobe ost ole, sest miks peaks mul rattakingi vaja olema?
Natuke läks kõrbema kah. A mis lõpuks kaane all, on korralik.
(Pildil on tegelt õunamoos.)
Rahvast oli ka. Ilusa ilmaga olla veel palju rohkem, et ei mahu ei seisma ega liikuma. A nägi nii neegreid kui noori, ja üldse olid inimsed meie mõistes "normaalsemad" kui kesklinnas - kus tooni annavad hea, tumeda ülikonnaga ametnikud.
Hamburgerit hapukapsaga ei võtnud, sõime kõik kala - fish'n'chips. Sõime suht hilja, 20.00 - 22.00, muidu keeravad luksemburglased sel ajal juba teist külge. A kord aastas, Schueberfoueri ajal ju võib!
Ainult ühel väljakul on restoranid, aga ka neis ollakse vaikselt. Muusikat ei ole, rahvas räägib tasakesi, pea keegi ei naera. Ka eemal on mõned avatud kõrtsid, aga neis istub üksik kelner "köök avatud kuni 18.00" sildi taga. Poed on kinni. Tänavakaubandust ei ole. Mõistel "putka" või "hamburger" kohalikus keeles ilmselt vastet ei ole. (Jah, siin on oma, luksemburgi keel.) Küsimus õhtuse õllemüügi piiramisest ei ole ilmselt teema.
Kõik inimesed on vanuses 25-55 ja valged. Lapsi ei ole, üliõpilasi ei ole, pensionäre ei ole. Paar noort inimest on ilmselgelt turistid.
LP thorntree ütleb selle kõige kohta:
For a city break, Paris is two hours and Brussels three hours away.
Ja mina mõtlesin, et Lääne-Euroopa linnad on kõik ühesugused.
Üle suve sai jälle korra ronima. 360 (huvitav, EENeti reeglite järgi ei tohiks ainult numbritest koosnevat domeeninime 360.ee üldse välja anda???) pani S. suve-õhtupoolikul püsti 6-meetrise seina.
Mul olid sussid kaasas ja see oli hea, endal mõnus ronida ja teisele andsin ka. Eriti suur vahe oli alguses, kui tibutas vihma ja nukid olid libedad, aga hiljem kah.
"Kes soovib, see proovib" ronimine läks kärmelt spordiks kätte. Mina sain "üles" 12 sekundiga; mõned kiiremad 10 ja üks eriti kiire kolleeg 8 sekundiga. Kiiremad kutid olid painduvamad kui mina ja "lõikasid" nukke vahelt välja, või tegid viimase lõigu väikeste nukkidega lõigu kiiremini.
Aga aeglasemad kulutasid üle minuti, või ei saanud üldse üles. Muidu lihtsal rajal oli üks pisemate nukkidega koht, kust paljud lahti kukkusid. Poleks ma talvel trennis käinud, oleks ma ilmselt ka selles "ei saanud üldse" kambas.
Kokkuvõttes veetsin kogu "vaba aja" seina juures ja sain päris palju ronida. Korra jõudsin kummipaadiga sõitma kah :) Täna on käelihased õlgade lähedal valusad.
360 poistele turva koha pealt üks kivi ja üks kiidusõna:
- Minu arust nad küll ei kontrollinud, kas ronijatel on karabiini muhv kinni või ei. Mõnel küll, või enamikul, aga mitte kõigil. Ja õpetada/julgustad nad ka eriti ei viitsinud.
- Kui tekkis korra mõte ise julgestada, ütlesid nad "ei". õigesti ütlesid.
A sein on neil asjalik, soovitan väga!!!
Kukupai: Äripäeva artiklis on faktiviga.
Kirjatsura (päriselus Äripäeva toimetaja): "Too artikkel on Selveri omade poolt kirjutatud arvamusartikkel, mille tegemise juures ÄP ajakirjanikel puudub igasugune roll. Seega kõik pretensioonid esita Selverile. Kui nad faktides ebatäpsed on, siis on see muidugi piinlik."
Sisuliselt ütleb Äripäev, et nende veebi võib kirjutada ükskõik mida - nemad sisu eest ei vastuta ja pretensioonid otse autorile, mitte toimetajale.
Siin pole midagi uut, selliseid "me ei vastuta artiklite sisu eest" veebilehti on maailmas palju, aga tavaliselt ei nimeta nad end ajalehtedeks.
- Firefox on mul mustvalge. Taustavärve ei näita: taust on valge, tekst on must, lingid sinised. Ma kahtlustan, et tean põhjust (ei, see ei ole "view / page style"), a abi sellest ei ole. Tuleks käsitsi confi kallale minna, aga...
- Nii Opera kui FF röögivad https://mailhost.ut.ee kui ratta peal, et häkkerid ja paha. Ma muidugi tean rohtu - tuleb SK juur-sert installida. Aga kas ma saan selle serdi sk.ee või id.ee pealt? Oh ei! Sk.ee pakub põhjalikk abi ID-KAARDI või MOBIIL-ID kasutamisel. Et enda kui PKI provaideri juurisert kusagil publitseerida - eiii....
- Opera crashib, kui Tartu Ülikooli squirrelmaili attachmente puutuda. Vanad (pre-9.5) versiooni toimivad. 9.50, .51, .52 crashivad laksust.
- Blogspot ütleb Operaga salvestamisel "your request could not be processed". Uuesti proovimine aitab.
Ehh...
Kulutasin 5 minutit oma elust, et Google Analytics'it üles leida. See ei ole kunagi lihtne olnud, a nüüd oli puha hull. No selles kohas OLI ju "my account" link, eks?? Aga praegu on seal hoopis "older version"...?
Lõpuks aitas muidugi vahetus Opera -> Firefox. Lehele tekkis "My account" link, selle all siis ka analytics.
Aga ma olen täiesti kindel, et analytics (jne) oli varem ka Operaga olemas.
Mis see siis on? Google keerab Operale meelega käru?
Suvi on kulund titehoiu, mudas suplemise ja mägedes turnimise peale, puhast jooksmist pole nagu saanudki. Nüüd siis tegin tavalise mereäärse 8.5 km. Nagu kontrolliks, et kas jalad nii lühikest distantsi üldse tunnistavad enam :)
Mhmh, tunnistasid. Kui algus oli kuidagi ebakindel, siis viimane kolmandik oli lausa lust joosta. Aeg umbes 38:00 - umbes, sest nii minnes kui tulles pidin foori all veidi ootama. Stopperil tuli tegelikult 38:36.
Kuna ma kunagi ei mäleta, kui kaua ma mingisse kindlasse punkti jooksen, siis seekord jätsin meelde ja panen edaspidiseks kirja:
- 4:30 ristmikuni
- 7:40 Russalkani
- 10:00 Lauluväljakuni
- 18:00 torudest langevarjurini
- 19:15 raja lõppu
- 28:35 tagasi Lauluväljakuni (ehk 9:20 lõpust siiani)
- 33:30 ristmikuni, (30 sekundit pausi)
- 38:30 koduni
Tähelepanekud:
* Tempo oli väga ühtlane. Ainus langus oli ristmik - Russalka, kus oli pime ja kartsin lompe. Tagasiteel on sama lõik tagant valgustatud ja ei pea "pidurdama". Lauluväljak - lõpp tuli 9:15, sama ots tagasi 9:20...
* Kuna kodu on kõrgemal kui mereäär, jooksen ma tavaliselt viimast ristmik -> kodu otsa umbes minut aeglasemalt kui esimest, kodu -> ristmik otsa. Seekord tulid ajad täpselt võrdsed: lõpus oli nii palju jõudu, et oli jaksu pingutada.
* Tempo tuli 4:30 kilomeetrile. Päris hea. Aga ega kiiremini ei jaksaks kah. Võib-olla minuti pingutab veel kusagilt...
* Kui kevadel oli mereäär täis noortekampasid, siis sügiseks on järel ainult paarikesed :)
Piltide pealt selgub, et tegu oli ikka täiesti haige üritusega :)
Miks tassitakse kanuud risti jõega ja miks on soos ujujatel rattakiiver peas? Ei tea, ei tea ;)
Käisin jooga tunnis. Esimest korda elus.
Jäin magama (no inimesed pannakse põrandale pikali, kästakse silmad kinni panna ja tuled kustutatakse ära - loomulik ju, et jääd magama) ja üldse oli väga kummaline olla.
Mu arvamus sellest on sama mis tai chist: tore asi, aga järgmine kord proovin, kui olen 60 täis.
Läks nagu Telleril: aitab teiste rataste lõhkumisest. Suvel varastatud Marin'i asemel oli uut maastikuratast vaja; paar kuud kuulutuste jälgimist tegi selgeks, et nii uut head ratast ikkagi ei saa; Merida tundus kõige mõistlikum valik ja hinna sai ka sõbralikuks.
Et siis
- 18" raam
- V-pidurid (ketaspiduriga rattale ei saa vist pakikat panna)
- Deore jupid (tagavahetajale on muidugi uhkelt XT kirjutet)
- tumehall
Kahtlusi tekitavad lühikesed sarved ja lenksul olev amordilukk. (Lukk iseenesest on vajalik, aga kas ta just lenksul peab olema...)
Proovisõit ütles, et ok ratas on. Näis, mis tast pärast pühapäeva järele jääb :)
Võtsin suvalise lühikese raja (M60) ja jalutasin läbi, kompass käes. Veidi sörkisin, kui päris igav hakkas. Ei taha rogaini ja xdreami vahel päris joosta, jalad on ikkagi natuke hellad. Ja kolleegid siin hirmutavad igasugu koledate tõbedega, mis neid orienteerudes tabanud on...
Laenasin Andreselt ratta ja proovisin korra ja ei teagi nüüd, millega xdreamile minna.
Benjamin Britten on Henry James'i samanimelise lühijutu peale kirjutanud ooperi "Kruvi pööre". Mida me Kati eestvedamisel Pirita kloostris vaatamas käisime.
Ooper on keeruline, sellest annab tunnistust juba kava: teose pealkiri on vaheldumisi kruvi keere või pööre - ilmselt pole ka tegijatel päris selge, mis värk on. Muusika käib selgelt üle minu pea; sisu võib vastavalt oma soovile võtta kas lihtsalt tondijutuna või siduda Britteni homo- ja pedekalduvustega. Ka ei ole victorian/goth teema mulle kunagi väga meeldinud.
Sellest hoolimata on ooper huvitav. Tunned, kuidas ühe õhtu jooksul areneb su arusaam kunstist hüppeliselt.
- Üks libreto tõlgendus
- Veel üks tõlgendus
- Youtube klipid
Elu edukaim rogain, suuresti tänu Anule:
- Koht 35 (kokku 105 lõpetand võistkonda), MN-klassi 13 (37) - täpselt esimese kolmandiku sees.
- Esimesed paar tundi jooksime, siis kõndisime, siis sörkisime teedel / allamäge ja kõndisime soos / ülesmäge.
- Me ei teinud ÜHTEGI orienteerumisviga. Super! Mina sain end korduvalt reljeefil täiesti ära kaotada, a siis hüüdis Anu kusagilt eemalt "punkt käes!!!" Pisikesi mõneminutusi kaotusi muidugi oli ("vaatame, kas siit saab üle?" - "no ei saa" või "ei vaadanud reljeefi ja läksime üle mäe, mitte ümbert") muidugi oli, aga neidki vähe.
- Rajavalikuga panime puusse. Võtsime esimese 4 tunniga üle poolte punktide, aga ei teinud oma rada vastavalt ümber. Lõpus jäi 35 min aega üle ja võtmata punkte enam polnud.
- Maastik - soine. Väga soine, enamik punkte soosaarekeste peal. Sellegipoolest mina üle põlve vett ei saanud. Renati stiili "vaat siin kukkusin ma eelmine kord rinnuni sisse... OIH!" ei proovinud :)
Anu jookseb hästi :) Mitte ainult tee peal - seda oskavad paljud -, vaid ka maastikul. Raja teisel poolel võttis punkte ainult tema.
Üldiselt - super!
Tulemused, Kaart
Järmisel päeval: jalad veidi kanged ja mõned kohad suht ära hõõrutud, kuid üldiselt pole häda. Liigesed ei valuta, pmst on tipp-topp olla.
Mount Charlestonile viib kaks rada, South Loop Trail (Kyle kanjoni lääneküljel) ja North Loop Trail (Lee kanjonist, Kyle kanjoni põhjaküljel). NLT-le pääseb Kyle kanjonist mööda Trail Canyon Trail'i. Niisiis läksingi TCT-d mööda üles Mummy mountains'i alla, sealt mööda kanjoni serva / harja M.C. nõlvani ja seda mööda üles. Ja pärast tagasi.
(Mu tegelik kaval plaan oli leida üles Devil's Thumb Shortcut, aga ei leidnud.)
Hiline äratus - kell 7 üles, sööma, bensiini ostma...
Alles kell 9:30 rajale.
Aga tee on kerge, tõusen 420 m TCT / NLT ristini alla tunni. Ümberringi igav mets. Vahepeal ka väike paanikahetk, sest ma peaks mööduma veel ühest radade ristumisest, mida aga ei ole. Ka topograafia pole nagu see, mida kaart lubaks... Olen ma üldse õiges kohas?! Õnneks tuleb vastu tädi koeraga ja ütleb, et kõik on OK - olen lihtsalt kaugemal kui arvasin.
Ristilt viivad siksakid läbi vana põlenud metsa harjani. Tuttavad Bristlecone männid, vaated mõlemale poole - aga SLT laia alpiaasa siin ei ole.
Edasi aga läheb olemine kuidagi... tuttavaks. Kui nädala eest olime rajal suht ebakindlad - kus me nüüd oleme ja kui kaua veel on minna? -, siis nüüd on tunne hoopis teine. Seda rada me ju NÄGIME! Ja vastupidi ka, kogu SLT ülemine osa alates Charleston Peak'ist kuni Harrise sadulani Griffith Peak'i all on mul nüüd kogu aeg silme ees. TCT / NLT rist on otse Mummy Mountains'i varvaste all - M.M. sarkofaagi-profiil on SLT-l käies kogu aeg näha. Ja SLT peal mõõtsime oma asukohta ja kõrgust ühe pikliku, kahe tipuga mäe järgi - noh, seekord kõnnin ma lihtsalt selle mäe külje peal... Lihtne, eks!
Charleston Peak on aga siit vaadates teistsugune. Näen tema idakülge: see on järsem, lumetäppidega, tipust jalamini läheb pikk varingujälg. Vasakul avaneb vaade kogu Kyle kanjoni sakilistele, vertikaalsete kaljudega seintele.
Pikk minek kuni Devils Thumb nimelise rünkani. Siit peaks minema otsetee tipule, aga ma ei leia seda üles. Küsitlen kohalikku matkajat - ei tea temagi. Kaotan korra tee ka enne DT-d, satun ummikusse ja pean mööda üsna järsku kaljut mööda üles ronima. Muidugi võinuks ka tagasi pöörata ja raja üles otsida, aga see pole ju huvitav :) Tagasiteel leian eksimise koha üles: rajal on 180 pööre, kuid palju nähtavam tee läheb otse edasi ja hajub siis kaljude vahele. Tegelikult on pöördel ka tähistus täiesti olemas, aga pole harjunud selliseid märke tähele panema... Edasi läheb rada mööda väga järsku nõlva, kaljud on nii ülal kui all, ilma märgitud rajata siit küll minna ei oskaks - liiga järsk.
Idakülje serpentiin oma 350m tõusuga sujub üsna kärmelt. Nõlval tuleb mulle vastu grupp Bellaggio kasiino matkajaid, lähevad samuti TCT algusesse.
Tipus on imeilus ilm - päike, kerge tuuleke. Olen siin üle poole tunni, pikutan, teen paar pilti, ilus on :) Ehk - 14:30 tippu, 15:05 tipust ära.
Allateel sörgin palju. Nii on kiirem ja kergem, koormus põlvedele väiksem. Bellagio grupi saan kätte enne TCT / NLT risti. Ma ise teen väikese (50 m) põike NLT-d mööda edasi; all on kuristik, otse ees Mummy mäe "varbad" - jälle ilus :) Istun kivi peal ja tunnen, et on hea olla.
Ristist parklani sisuliselt jooksen. Kruusatee ja igav mets, mis tast vahtida :) All on veel kolm bellagiolast, puhivad ja ähivad. Aga nad näitavad mulle 2 nädalat vana lennuõnnetuse kohta ette. Väikelennuk jäi kanjoni otsas "lõksu", kukkus elektriliini ja tekitas metsatulekahju. Lugesin sellest varem, aga ei uskunud, et õnnestus nii madalal juhtus; põlenud ala on otse tee ääres, parkla lähedal.
Linna jõudes tellin ja söön Applebees ära nii fajitad kui magustoidu. Energiakulu on mäes käies suur.
Järgmiseks korraks :)
- Süüa pole rajale vaja. Kahest shokolaadist sõin ära ühe ja selleks pidin ka end sundima.
- 2.5 liitrit vett on päevaks pigem liiga vähe.
- Rohkem eeltööd! Rajal oli allikas, mida ma ei teadnud, aga oleks võinud. DT shortcut'i oleks võinud üles leida, kui oleks kirjelduse trükituna kaasa võtt.
- Sõpradega on igal juhul huvitavam! Mitmekesi näed ja märkad rohkem.
Tallinna lennujaama check-in: Teie pagas läheb otse Las Vegasesse. Ei, te ei pea seda JFK-s välja võtma.
JFK: Muidugi peate te pagasi siin välja võtma ja uuesti sisse check'ima.
LasVegas, check-in: Te peate oma pagasi Helsingis välja võtma ja uuesti sisse check'ma.
Helsingi: Ei, teie pagas läheb otse Tallinna.
JFK, terminal 3: teie lend väljub terminalist 7.
JFK, terminal 7: ei, teie lend väljub terminalist 4.
JFK, terminal 4: ei, teie lend väljub terminalist 8.
(Rongis ütleb malbe meeshääl, et "kontrollige directory'st, mis terminalist teie lend väljub". Aga sellist directory pole, pole ka mingit "lennufirmad - terminalid" tabelit. Ainult lineaarne otsing - käid kõik terminalid läbi ja vaatad, kas su lend on seal olemas või ei.)
LasVegas, check-in: Palun, siin on teie boarding passid kõigile kolmele lennule.
JFK, turvakontroll: siin on kirjas "Delta"! Selle paberiga Finnairi lennukile ei saa. Võtke normaalne boardinpass vot sealt kassast.
Helsingi - Tallinn lennule kõlbas Delta boardingpass küll. Vist, ma pole veel lennukis...
JFK, turvakontroll 1: teie "valge leht" võetakse ära väravas enne lendu.
JFK, turvakontroll 2: teie valge leht võetakse ära check-in-is.
Lasteaed, mitte rahvusvaheline lennundus!
Ma tõeliselt ei oska mägesid pildistada.
Esiteks - pildistada saab midagi, mida sa NÄED. Aga mägedes sa pigem OLED. Su nina all kõrgub kaljune sein nii kõrgele kui pilk haarab - tunne on võimas, aga pildile seda jätta ei oska. See sein on ju NII SUUR, kuidas võin mina pisikene putukas selle oma aparaati panna, ta ju ei mahu! Või haigutab su ees kuristik, eriti lähedale sellele minna ei julge... jällegi - emotsioon on, aukartuse ja kerge hirmu kujul, aga pilti ei ole.
Teiseks - kui on raske, siis lihtsalt ei pildista. Ainult rügad. Heal juhul jõuad ringi vaadata, ehkki küll on käidud ka nii, et sedagi ei jaksa. Enesealalhoiuinstinkt surub kõik vähevajalikud tegevused nii maha, et nende peale lihtsalt ei tule.
Kolmandaks - mõnikord on liiga KÜLM. Suusamatkadest tean, et labakindad ja peegelkaamera ei sobi omavahel mitte, kindaid käest ära aga ei saa. Kevadel Norras olin ütlemata rõõmus seebika üle, mille sai kergesti taskust kätte - aga kahekordse kindaga oli selle ainsa nupu leidmine ikkagi õnnemäng. Nüüd Charlestonil jäid tegemata allatuleku-kaadrid, sest mul olid sõrmed täiesti kanged. (No ja sadas kah.)
Igatahes ei ole Spring Mountains'i piltidel seda õiget "mäge" peal. Jääb mulje, et käisime miskil väikesel munamäel. Ehkki tegelikult olid kaljud kõrged, järsud ja urrima ilusad.
(Charlestoni pildid säritasin ma lisaks üle, kõik on kuidagi hall ja ilmetu. Photoshop aitab natuke, aga ikkagi..)
Edaspidiseks :)
- Raja / matka alguses ja lõpus dokumenteerimiseks fotod: meist, rajamärkidest
- Lainurk kaasa, kasvõi laenata
Järgmisel korral ehk nädala pärast samas kohas:
- Lainurk oli! Tulidki paremad pildid. Vist.
- Seekord pigem alasäris. *hmmmm*
- Polariseeriv filter + ülilainurk annab taevasse veidra efekti.
- Sensor puhtaks!
- Üksi käies on liiga kerge teha tuimi "mägi, org, mägi" pilte. Kui inimest peal ei ole, on tulemus ikka igav.
- Esiplaani on kindlasti vaja, muidu kaob mastaap ära.
