Mount Charleston, teist korda
Mount Charlestonile viib kaks rada, South Loop Trail (Kyle kanjoni lääneküljel) ja North Loop Trail (Lee kanjonist, Kyle kanjoni põhjaküljel). NLT-le pääseb Kyle kanjonist mööda Trail Canyon Trail'i. Niisiis läksingi TCT-d mööda üles Mummy mountains'i alla, sealt mööda kanjoni serva / harja M.C. nõlvani ja seda mööda üles. Ja pärast tagasi.
(Mu tegelik kaval plaan oli leida üles Devil's Thumb Shortcut, aga ei leidnud.)
Hiline äratus - kell 7 üles, sööma, bensiini ostma...
Alles kell 9:30 rajale.
Aga tee on kerge, tõusen 420 m TCT / NLT ristini alla tunni. Ümberringi igav mets. Vahepeal ka väike paanikahetk, sest ma peaks mööduma veel ühest radade ristumisest, mida aga ei ole. Ka topograafia pole nagu see, mida kaart lubaks... Olen ma üldse õiges kohas?! Õnneks tuleb vastu tädi koeraga ja ütleb, et kõik on OK - olen lihtsalt kaugemal kui arvasin.
Ristilt viivad siksakid läbi vana põlenud metsa harjani. Tuttavad Bristlecone männid, vaated mõlemale poole - aga SLT laia alpiaasa siin ei ole.
Edasi aga läheb olemine kuidagi... tuttavaks. Kui nädala eest olime rajal suht ebakindlad - kus me nüüd oleme ja kui kaua veel on minna? -, siis nüüd on tunne hoopis teine. Seda rada me ju NÄGIME! Ja vastupidi ka, kogu SLT ülemine osa alates Charleston Peak'ist kuni Harrise sadulani Griffith Peak'i all on mul nüüd kogu aeg silme ees. TCT / NLT rist on otse Mummy Mountains'i varvaste all - M.M. sarkofaagi-profiil on SLT-l käies kogu aeg näha. Ja SLT peal mõõtsime oma asukohta ja kõrgust ühe pikliku, kahe tipuga mäe järgi - noh, seekord kõnnin ma lihtsalt selle mäe külje peal... Lihtne, eks!
Charleston Peak on aga siit vaadates teistsugune. Näen tema idakülge: see on järsem, lumetäppidega, tipust jalamini läheb pikk varingujälg. Vasakul avaneb vaade kogu Kyle kanjoni sakilistele, vertikaalsete kaljudega seintele.
Pikk minek kuni Devils Thumb nimelise rünkani. Siit peaks minema otsetee tipule, aga ma ei leia seda üles. Küsitlen kohalikku matkajat - ei tea temagi. Kaotan korra tee ka enne DT-d, satun ummikusse ja pean mööda üsna järsku kaljut mööda üles ronima. Muidugi võinuks ka tagasi pöörata ja raja üles otsida, aga see pole ju huvitav :) Tagasiteel leian eksimise koha üles: rajal on 180 pööre, kuid palju nähtavam tee läheb otse edasi ja hajub siis kaljude vahele. Tegelikult on pöördel ka tähistus täiesti olemas, aga pole harjunud selliseid märke tähele panema... Edasi läheb rada mööda väga järsku nõlva, kaljud on nii ülal kui all, ilma märgitud rajata siit küll minna ei oskaks - liiga järsk.
Idakülje serpentiin oma 350m tõusuga sujub üsna kärmelt. Nõlval tuleb mulle vastu grupp Bellaggio kasiino matkajaid, lähevad samuti TCT algusesse.
Tipus on imeilus ilm - päike, kerge tuuleke. Olen siin üle poole tunni, pikutan, teen paar pilti, ilus on :) Ehk - 14:30 tippu, 15:05 tipust ära.
Allateel sörgin palju. Nii on kiirem ja kergem, koormus põlvedele väiksem. Bellagio grupi saan kätte enne TCT / NLT risti. Ma ise teen väikese (50 m) põike NLT-d mööda edasi; all on kuristik, otse ees Mummy mäe "varbad" - jälle ilus :) Istun kivi peal ja tunnen, et on hea olla.
Ristist parklani sisuliselt jooksen. Kruusatee ja igav mets, mis tast vahtida :) All on veel kolm bellagiolast, puhivad ja ähivad. Aga nad näitavad mulle 2 nädalat vana lennuõnnetuse kohta ette. Väikelennuk jäi kanjoni otsas "lõksu", kukkus elektriliini ja tekitas metsatulekahju. Lugesin sellest varem, aga ei uskunud, et õnnestus nii madalal juhtus; põlenud ala on otse tee ääres, parkla lähedal.
Linna jõudes tellin ja söön Applebees ära nii fajitad kui magustoidu. Energiakulu on mäes käies suur.
Järgmiseks korraks :)
- Süüa pole rajale vaja. Kahest shokolaadist sõin ära ühe ja selleks pidin ka end sundima.
- 2.5 liitrit vett on päevaks pigem liiga vähe.
- Rohkem eeltööd! Rajal oli allikas, mida ma ei teadnud, aga oleks võinud. DT shortcut'i oleks võinud üles leida, kui oleks kirjelduse trükituna kaasa võtt.
- Sõpradega on igal juhul huvitavam! Mitmekesi näed ja märkad rohkem.
