Fotokaga mägedes

Ma tõeliselt ei oska mägesid pildistada.

Esiteks - pildistada saab midagi, mida sa NÄED. Aga mägedes sa pigem OLED. Su nina all kõrgub kaljune sein nii kõrgele kui pilk haarab - tunne on võimas, aga pildile seda jätta ei oska. See sein on ju NII SUUR, kuidas võin mina pisikene putukas selle oma aparaati panna, ta ju ei mahu! Või haigutab su ees kuristik, eriti lähedale sellele minna ei julge... jällegi - emotsioon on, aukartuse ja kerge hirmu kujul, aga pilti ei ole.

Teiseks - kui on raske, siis lihtsalt ei pildista. Ainult rügad. Heal juhul jõuad ringi vaadata, ehkki küll on käidud ka nii, et sedagi ei jaksa. Enesealalhoiuinstinkt surub kõik vähevajalikud tegevused nii maha, et nende peale lihtsalt ei tule.

Kolmandaks - mõnikord on liiga KÜLM. Suusamatkadest tean, et labakindad ja peegelkaamera ei sobi omavahel mitte, kindaid käest ära aga ei saa. Kevadel Norras olin ütlemata rõõmus seebika üle, mille sai kergesti taskust kätte - aga kahekordse kindaga oli selle ainsa nupu leidmine ikkagi õnnemäng. Nüüd Charlestonil jäid tegemata allatuleku-kaadrid, sest mul olid sõrmed täiesti kanged. (No ja sadas kah.)

Igatahes ei ole Spring Mountains'i piltidel seda õiget "mäge" peal. Jääb mulje, et käisime miskil väikesel munamäel. Ehkki tegelikult olid kaljud kõrged, järsud ja urrima ilusad.

(Charlestoni pildid säritasin ma lisaks üle, kõik on kuidagi hall ja ilmetu. Photoshop aitab natuke, aga ikkagi..)

Edaspidiseks :)
- Raja / matka alguses ja lõpus dokumenteerimiseks fotod: meist, rajamärkidest
- Lainurk kaasa, kasvõi laenata

Järgmisel korral ehk nädala pärast samas kohas:
- Lainurk oli! Tulidki paremad pildid. Vist.
- Seekord pigem alasäris. *hmmmm*
- Polariseeriv filter + ülilainurk annab taevasse veidra efekti.
- Sensor puhtaks!
- Üksi käies on liiga kerge teha tuimi "mägi, org, mägi" pilte. Kui inimest peal ei ole, on tulemus ikka igav.
- Esiplaani on kindlasti vaja, muidu kaob mastaap ära.