Liivalaia 8

Ilmselt viimane kord elus seal küljeuksest sisse minna.

Maaris ja tema tökat-kange kohvi, milles lusikas püsti seisis.
Kalev ja tema "Kalevi" šokolaad.
Endiselt pekita Pekk.
Alati imeliselt härrasmehelik Olli.

ja kui paljud teised...

Tsiteerin ühe sõbra avalikku FB sissekannet:
"... seal on inimene inimesele hunt. Aga tegelikult oli see uskumatult lahe organisatsioon. Eesti majanduse sool."

Pangandus oma algus-aastatel muutis ühiskonda. Mäletate hetke, kus saite kätte oma esimese pangakaardi? Füüsilise raha asemel tuli mingi plastist lipakas. Tekkis võimalus korter mitte vahetada, vaid osta, ilma et sul selleks päriselt raha oleks. Tekkisid teenused - investeerimine, liisimine, kindlustus, kogumiskontod... Tellerite konkurss oli sada inimest töökohale. Ettevõtete elus muutus muidugi veel rohkem... Me olime kõige selle keskel, seda tol hetkel päriselt tajumata. 

Me kõik oleme täis mälestusi, mis õnneks on meis enamasti uinunud, muidu ei saaks elada. Aga mõnikord on hea käia ka lasteaia kokkutulekul.

 

Valmistume puhkuseks

Tegin Kaamose blogis naljapärast märkuse "puhkuseks treenimise" kohta. Aga siis hakkasin ise muretsema. Mul tuleb varsti puhkus, mille käigus tuleb a) palju süüa b) palju juua c) jalgrattaga sõita.

Söömise kohta on kolleegid mulle andnud pikad kohustusliku menüü nimekirjad. Aga palju söön ma niikuinii, seda treenima ei pea. Joon - vähe. Eile surusin endale väikese klaasi õlut sisse ja rohkem ei jaksanud. No ehk saan ikka hakkama. 

Jääb siis rattaga sõitmine. Võtsin selleks terve päeva - 20. augusti. 

mu ratas Pärnu bussijaamas puhkamas

Läksin eelmisel öösel magama kell pool viis, sest põhjused. Ärkasin kell kaheksa telefonikõne peale. Seepeale aktiveerus kass ja palus süüa. Nüüd olin juba täiega üleval. Tegin kohvi ja ühe võileiva, pakkisin rattale ujumisriided ja rattaremondi tööriistad, ja läksin sadulasse. 

1) Tallinn - Kohila - Rapla. Kuna Viljandi maanteel pole Tallinna ringteest edasi rattarada, sõitsin Männiku tee ja Kohila kaudu ringi. Taganttuul ja kergliiklusteed. Võiku-pausid Saku Selveris ja Rapla HePas. Raplas olin ootamatult kiiresti - kahe ja poole tunniga. 

 2) Rapla - Järvakandi - Tori. Järvakandi oli minu jaoks seni vaid nimi kaardil. Kuid siin on tohutuuu tehas! Kultuurikeskus! Klaasimuuseum! Kõik kenasti korras ka. 20. augusti asjus oli kahjuks kõik kinni peale külapoe. Lamasin selle ees ja puhkasin ja vaatasin kohalikku elu. 

Järvakandist Pärnusse otse ei saa, peab minema kas Tallinn - Pärnu või Rakvere - Pärnu maantee kaudu. Valisin Rakvere oma. 15 km piki suurt maanteed Pärnjõest allapoole oli nõme, aga Tori juurest sain väiksema ja ülimõnusa tee peale.

 3) Sindi - Paikuse - Pärnu. Nüüd on tuul küljelt / vastu ja sõit aeglasem. 

Sindi osutus tohutu suureks. Koos Paikusega on see kuus kilomeetrit pikk!!! Kes seal kõik elavad...? Ja nii palju "eramaa" silte ei ole isegi Viimsis. Muidu tundus igati tore asula. Käisin Reiu jõe suudmes ujumas - väikesadam ja ujumissild, igati mõnus.

Pärnu üllatas meeldivalt. Sõitsin piki mere äärt Pernova Loodusmajani - väga sümpaatne tundus. Siis avastasin Mai tänava ja mere vahelt avaliku vaba-õhu ala. Spordiväljakud ja rattatee ja koertepark. Palju rahvast ja hästi mõnus keskkond! Käisin Pärnu rannas jalgupidi vees, sõitsin edasi-tagasi üle uue Rääma silla, tiirutasin kesklinna uutel rattateedel (väga toredad) ja siis läksin liinibussiga tagasi Tallinna.

Ilm oli mõnus - jahe, taganttuulega, dramaatiliste pilvedega. Sain paar tiba vihma ka. 

Rattaga siis 165 km. Järgmine päev - miski ei valuta ega hõõru. Strava link: https://www.strava.com/activities/15526921720

Selle aasta varasemad pikemad sõidud on olnud Tallinn - Aravete - Tapa (vist 130 km) ja Turbast Tallinna (alla 100 km, aga maastikurattaga piki väikseid metsateid). 

Meeldis! Nii et teen selliseid sõite edaspidi veel. Tallinnast umbes sama kaugel on Viljandi, Jõgeva, Haapsalu, Kiviõli... Kui soovid kaasa sõita, siis anna märku :) Üks ots rongi või bussiga, teine rattaga. Sõidan aeglaselt. Mul kaks ratast, üks on linnakas ja teine on maastikuratas, mõlemad suured ja aeglased kobakad, maanteepüssiga kihutamine pole minu rida. 

Pärnjõe nussijaama seinaleht

Ootamatu kergliiklustee Raikküla kandis

Dramaatiline valgus Pärnu rannas

Suvepäevad minu elus

Riigiameti töötajad pärast ööbimisega üritust kultuurselt puhkamas.
Tartu, mai 2017. 

Esimesed ettevõtte suvepäevad minu mälus on Ühispanga omad Käsmus. Umbes 1996. Pidu oli põhjalik. Mängis Terminaator ja panga popimad plikad läksid ansambli kuttidega voodisse - "selline võimalus, ei saa kasutamata jätta ometi". (Olin 100% prillidega nohik ja kade, eks seepärast jäi meelde.) 

Ühispank saatis samal hilissügisel kõik oma töötajad Amsterdami puhkusele. Kõik! Kuna kogu panka kinni panna ei saanud, siis kolmes laines. Mäletan hetke, kus panga hiiglasekasvu, väga lahe ja joviaalne turvamees püüdis punaste laternate rajoonis litside käest oma kintsu näitamise eest raha küsida. 

Hansapangast mäletan ühte talvist pidu Jurmalas, kus esines Eda-Ines, kõik (peale minu) ajasid kõiki taga ja järgmisel päeval sõideti purjus peaga tagasi Eestisse. Panga opriskide juht juhtivametnik sai Läti politseilt viis latti trahvi ja kommenteeris pärast "issand kui odav riik". 

Skype suvapäevad olid legendaarsed, võtmesõnad "pärnu hotelli bassein" ja "saun kui HR violation". HR oli vahepeal USA-st, kuigi omanikud alles Skandinaaviast. Eestlaste ja soomlaste jaoks oli alasti segasaun ettevõtte üritusel - normaalne, britte jaoks - täiesti uudne ja geniaalne idee, ameeriklaste jaoks aga "me ei jaksa neid kohtukulusid pärast kinni maksta." Nii et HR seisis sauna ukse taga ja pani sisenejaid kirja. Zennström-Friis olla nad pärast maha rahustanud. Pärast esimest Pärnut sai  Skype "poolparty" tujuki (emotikoni), millel oli vist ujumisrõngaga Kronja. 

Riigiameti suvepäevad olid väga armsad. Lemmik-kohad pidudeks olid Toosikannu ja Koplimadise. Need olid tõsiselt meeldivad üritused ja mul tekkis üldine sümpaatia oma kolleegide suhtes. Skypes olid kõik geeniused ja see oli muidugi lahe. Riigiasutuse töötajad olid aga kõik _normaalsed_ ja see oli täiesti teismoodi tore.

Veriff tegi ainsa "minu aja" suvise ürituse vist küll Tallinnas, aga nii kallilt, et lõi kõik eelneva üle. Kohe pärast seda läks neil finantsidega hapuks ja hakati inimesi massiliselt lahti laskma. Aga noh, erafirma.

Eile olid siis Bondora suvepäevad Hundipeal, Paljassaares. Tõsiselt armas üritus. Ilma ööbimiseta. 

Minu arust on hädavajalik pakkuda töötajatele võimalust olla koos ka väljaspool kontorit. Ja just _kogu_ ettevõtte või asutuse jaoks korraga. Oma toa kolleegidega oled niikuinii ninapidi koos. Aga tuleb töötada ka Pillega finantsist või Mallega reklaamist või Sillega klienditoest. Ja on nii palju parem, kui on korraks ninad kokteili taga kokku pandud või oled talle kepphobuste võistlusel kaasa elanud või koos temaga kanuud juhtinud või talle lava ees näppu visanud.

Kuida see suhtub rahasse...? Suvepäevad on ju kallid...? 

Kõige kallimad asjad on valed otsused. Nende ära hoidmiseks on juhtimisteoreetikud välja mõelnud miljon võtet. Suvepäevad ja jõulupeod on lihtsalt üks neist. Uskuge, ilma oleks meie elu halvem. 

Nii et elagu suvepäevad!!!

Avatud, vaba õhkkond Toosikannus

Linnahalli ekskursioon

Käisin Linnahallis ekskursioonil. Seda vedas väga asjalikult keegi Mihkel (ilmselt Karu). Oli huvitav. 

Tohutu ja tehniliselt väga keerukas lava. 

Miks sinna minna?

Linnahall ilmselt hävib. Praegu saab seal käia seetõttu, et enne Nolani "Teneti" võtteid tehti ta veidi korda, eeskätt tõrjuti ära hallitus. Kopituse lõhn on alles, kogu Jäähalli osa on ohtlik, ka muud ruumid on kinni. Enne "Tenetit" ei oleks seal sees pikemalt viibida saanud. Küllap võtab loodus uuesti üle, nii et praegu võib olla viimane aeg enne lammutamist seda hoonet seest näha.

Hoone on oluline - suurim nõuka-aegse monumentaalse arhitektuuri säilik Eestis. (Rahvusraamatukogu on mahult suurem, kuid pindalalt väiksem - RR on kaks hektarit, Linnahallil on ainuüksi hoonealust pinda 3.7 hektarit.) 

Hoone on nii saamisloolt kui ajaloolt huvitav. Pugatšova ja Prodiy kontserdid :)

Ma ise mäletan, et käisin seal koolilapsena Tõnis Mägi kontserdil - vist PJ kutsus mu, aitäh! Jäin mugavasse tooli keset kontserti magama. Tjah.

Copterline lendas Linnahallist Soome ja tagasi. Sõitsin korra isegi, oli väga tore :) 

Ekskursioonigrupp, esineb Mihkel

Lavatehnika ja valgustus on veel enam-vähem töökorras

Väljavaade. Linnahall asub ühel joonel Viru keskusega.

Vett mittepidav lamekatus

Norra matka päevik

Üleskirjutus:
https://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/2025-norra-jotunheimen

Päeviku kirjutasin nädal tagasi, eile lugesin ise üle. Ma ei oska kirjutada nii, et "mägede tunne" päriselt kohale jõuaks. Aga mis see tunne siis on? Miski ju mõjub meile nii, et me läheme omast ajast ja omast rahast kividele turnima. Higi voolab, jalad valutavad, koperdades tuleb paha sõna keelele, vihma ees on hirm... Ikkagi läheme. Miks?

Avarus?
Vaated?
Pärastise eputamise võimalus? Meie matk algas ülesandest "viime lapsed Norra kõrgeima mäe otsa", see on selgelt edevusele suunatud eesmärk.

Foto. Tegime puhkepausi. Teised läksid edasi, mina jäin veel kivi peale istuma ja ringi vaatama. Sellised kivised väljad on Jotunheimeni tavaline maastik. 

Liiklusuudiseid

Tuleks Villu Vanele küünal panna või kestahes too lollide liiklejate kaitsepühak ongi. Tegin rendiautoga liikluses vale manöövri. Teise autojuhi sõnul jäi tal süda korraks seisma, "umbes 3 cm oli vahet". Ja "mõnel päeval lihtsalt veab". Aitäh, kesiganes sa mind sel hetkel hoidsid.

Rendiauto, sest meie "saran" on uksevahetuses. Sõitsin selle vastu posti katki. Ühtlasi värvitakse roostesed kohad üle. Auto on 2013/2014 väljalase, läbisõit üle veerand miljoni kilomeetri. Aga uut ei taha, kui vähegi võimalik. Mitte ainul raha pärast. Sigamugav auto on.

Norrast tagasi, Galdhøpiggen ronitud

Käisime lastega Norras.
Matkasime viis päeva Jotunheimeni mäestikus ja ronisime Norra kõrgeima mäe Galdhøpiggeni otsa. 

- Matk oli raskem kui arvasin, maastik on seal keeruline ja me ise suht aeglased
- Seega oli hea mõte sõita kõigepealt laevaga üle Gjende järve ja matk mõlemast otsast veidi lühemaks lõigata
- Ilm oli trooooooopiline, palav, päikseline. Galdhøpiggenil käidi rannariietes. 
- Lõpetasime matka Glitterheimis 10 minutit enne täielikku paduvihma
- Telkisime imeilusates kohtades
- Lapsed olid väga tublid!!!
- Olime Gudbrandsdaleni orus - Hamaris, Lillehammeris, Biris ja Næra mägijärve ääres
- Norra ja Rootsi öömajad ja söögikohad on Eesti kliendile nüüd täiesti taskukohaseks muutunud
- nende sotsialism tundub aga üsna veider

Väga hea puhkus sai.

Laulupidu "Iseoma"

Sõbrad ja tuttavad on eelmisest suvest saadik virgalt trenni teinud ning lugusid ja tantsusamme õppinud. K ostis endale pileti laupäevaks ja kogu perele pühapäevaks. Iida muidugi laulab. 

Minu jaoks möödus pidu mõnevõrra paanika olukorras. Kohe pärast laulupidu kihutame Norra, selle järel on Katil mingi matk ja siis on meil jälle mingi matk. Mul läks tööl saja asjaga hapuks. Kindlasti pidin jõudma ka maale niitma ja lisaks on veel miljon kodust / isiklikku asja eri viisil põlemas. Ehk siis rahulikku peole keskendumise meeleolu ei olnud kopka eestki. 

Niidetud mingil määral sain, ehkki see oli rohkem võsa võtt - kahemeetrist oblikat tuleb raiuda. (Või oleks olnud hea mõte trimmeri võsaketast proovida? järgmine kord.) Põlevad asjad kahjuks jäävad põlema. 

Laulu pidu oli tore, aga sellest veel toredam oli järelpidu meie juures. Mina tegin moosi ja pannkooke. Kati jootist rahvast jõhvikalikööri ja angervaksaveiniga. Laulsime - korralikult mitmehäälselt, mitte väga palju, aga ööni välja.  

Oli tore. Kuid kuidas järgmiseks peoks oma elu rohkem korda saada? Sellist rapsimist ei tahaks korrata. Pole küll näha, et see kuidagi paremaks läheks... 

Fotol: meie köök kahekümne inimesega "Põhjamaad" laulmas. Fotot tegelikult pole, sest privaatsus ja värk, kujutage lihtsalt ette. Kass on kõige keskel.

Film: "Meister ja Margarita"

Vaatasin filmi - "Meister ja Margarita".
Vaata sina ka, on hea.

Selline on päris Peemot! Filmis on mingi angoora.

a) See ei ole raamatu ekraniseering, vaid film Bulgakovi ainetel. Nii ongi hea.
b) Film on küll "vene", aga režissöör on Ukraina poolt ja praeguseks USA-sse (tagasi) pagenud. Poliitilistel põhjustel ära küll vaatamata jäta.
c) Täesti värdjalikult ajakohane film on. 

Mis ei meeldinud?
- Bulgakovi argi-huumor on täiesti kaotsi läinud.  
- Liiga paatoslik.
- Liiga võimsad eriefektid.
- Peemot ei olnud üldse selline!!!!
- Suures plaanis tissi kaadreid oleks võinud vähem olla.
- Pilatuse / Jeesua lugu ja Piibli plaan jäi nõrgaks. 

Muidu - suurepärane.
Häid külgi on filmil palju. 

Kõige paremini võtab raamatu ja filmi kokku üks IMDB arvustus. "Ühiskond on nii pekkis, et ei saa loota isegi Jumalale, vaid tegelased peab kurja saatuse käest ära päästma Saatan ise." 

Polina Aug, Julia Augi tütar, teeb väga tugeva rolli. 
Meister ja Margarita ehk Jevgeni Tsõganov - Julia Snigir on muide päriselus omavahel abielus. 

Ma sain filmi vaadates vene keelest ootamatult hästi aru. Ilmselt nii, et kõigepealt lugesin eestikeelse supaka läbi ja siis oli ka venekeelne kõne selge. Rääkida ma ei suudaks, kuid passiivne keel on alles. 

Kõige huvitavamad ongi IMDB rahva-arvustused. Nii neilt, kelle jaoks M&M on lapsepõlve tüvitekst, kui ameeriklastelt, kel pole aimugi, kes oli Bulgakov või mis on ühiskorter või Kirjanike Liit.
https://www.imdb.com/title/tt14536120/reviews/

BBC:
https://www.bbc.com/culture/article/20240430-the-master-and-margarita-the-russian-box-office-hit-that-criticised-the-state

New York Times:
https://www.nytimes.com/2024/02/16/movies/master-and-margarita-movie-russia-reaction.html

Eestikeelseid arvustusi ja kirjeldusi.

Margus Mikomägi, lisaks intervjuu Polina Augiga , märts 2024:
https://teatritasku.ee/film-meister-ja-margarita-naitab-kaimasolevat-tulevikku/

Jan Levtšenko, Postimees:
https://kultuur.postimees.ee/7955866/oli-on-maha-pillatud-venemaa-z-patrioodid-nouavad-meistri-ja-margarita-uusversiooni-tegijate-paid

Intervjuu režissööriga, Eesti Päevaleht:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120284831/meistri-ja-margarita-rezissoor-bulgakovi-needus-tabas-kogu-venemaad-film-voiks-jouda-eesti-kinodesse

Polina Aug filmis

1. mai paraad Moskvas

Patriarhi tiikide juures

Saimaa süstamatk 2025

Süstamatk Soomes Saimaa järvel.
Ilus maastik, vahelduv ilm, imeline seltskond.

• Piirkond - hiiglasliku Saimaa järve läänepoolne osa Mikkelist lõunas.
• Algus ja lõpp - Varkaantaipale ("varga tee") kanali kõrvalt sama nimega restorani parklast.
• Laagrid - Otrasaari ja Palosensaari ametlikud laagrikohad ja ühe suurema saare nukk. Viimane oli kaartidel märkimata, kuid lõkkeasemega ja samuti ideaalne laagrikoht. 
• Ilm - jahe ja vahelduv, vihm ja päike. Tulime päev varem järvelt ära, sest lubas kallama hakata (ja Helsingisse sõites tõesti kallas nagu ämbrist). 
• Ujuda - sai, aga järve vesi oli jahe nagu Eestiski.
• Sääsed - hämmastaval kombel polnud väikesaartel sääski ega kihulasi. Miks? Kolmandal suuremal saarel oli, kuid lõke aitas.
• Päevased teekonnad olid 25 km kanti, viimane päev 6 km. Oleme üsna aeglased. Teiselt poolt poleks pikem ega kiirem sõit midagi andnud. Vaatasime kaljusid ja ukerdasime saare vahel kivistes kanalites, sama asja teha rohkem või kiiremini - mis see andnuks?
• Vaatamisväärsus oli kogu kaljune loodus ise. Ilus oli kogu aeg, kõik päevad. Inimese tehtud asjadest nägime paari silda ja ühe väga vana kindlustuse kohta. 
• Ma viisin rahva kahe saare vahelist oosi vaatama (inglise keeli "esker"), ei olnud kuigi huvitav.
• Saimaa hüljest nägime vaid fotodel ja aiapäkapiku kujul.
• Mootorpaate oli mõõdukalt.
• Grupi ainus ümberminek juhtus viimasel hetkel Varkaantaipale sadamas maale minnes. 
• Lainet oli vähe - P valis nii piirkonna kui konkreetse raja tõesti targalt ja ohutult. Mõni pikem üleminek loksutas veidi. 
• Kõik söögid ja tee-kohvi tegime järveveest. 
• 14 süsta ja 18 inimest. 
• Jaaniõhtu oli jahe, kuid kuiv ja sääskedeta. Saime lõket ja laulupidu. 

Saimaa on täis rannamaju (mökki) - iga saare, nuki, neeme ja ranna peal. Mõni igivana ja romantiliselt vilets, mõni uuem ja uhkem. Mida soomlased neis teevad? Lähevad ja ... on? 

Teel Saimaale ööbisime Mäntyharju kodumajutuses, mille kohta K & A ütlesid "sattusime Aki Kaurismäki filmi keskele". Soome onu istus üksi oma õue peal haagissuvilast ümber tehtud saunas. Ülisõbralik Rami rääkis eesti keelt ja uhkustas, et kogu maja on eesti ehitajate renoveeritud. Oli jah - väga õudne nägi välja. Meiega samas korteris ööbis salalik kolmeliikmeline perekond; ma ei saanud isegi sellest aru, mis keelt nad omavahel rääkisid, nii vaiksed olid. Kuid magada saime kenasti. 

Aitäh P-le korraldamast ja kogu seltskonnale matkamast!

Kohakohast kultuuri kah.

Kirjandus:
Juhani Karila, "Väikese haugi püük". Ärge lugege ühtegi arvustust (sest spoilerid, ja see ei ole ainult minu soovitus). Võtke raamat, lugege. Lühike ja läheb kiiresti.

Muusika:
"Pohjois-Karjala". Kindlasti koos videoga ja korraliku audioga (st mitte telefonist): https://www.youtube.com/watch?v=wnUVbCnP5Ik

Võrdluseks sarnane matk 2023. aasta jaanide ajal.

Vaade laagri rannast

Varkaantaipale kanal

Kribu vasakul pool on meresüstad, päris pirakad

ratas: Tallinn - Aegviidu - Tapa

Olen igal kevadel teinud mõne pikema rattasõidu. Eile veeresin Tallinnast Tapale, 115 kilomeetrit.

Kas laenata pika sõidu jaoks kiirem ratas? Olen varem võtnud Citybike'st gravel ratta, seekord ei tahtnud, sõitsin oma linnarattaga. Aero asendit (käed droppidel) ma niikuinii ei kasuta. Ainult rehvid pumpasin rohkem täis kui muidu.

25 km 0:58 Kadriorust Piibe maantee alguseni. Sõitsin uut "Lasnamäed läbivat rattateed" pidi. See on väga mugav kergliiklus-magistraal, ainult algab eikusagilt ja lõpeb eikusagil. Jõelähtme kandis sõitsin otse Narva maantee servas, oli mõnus taganttuul. 

62 km 2:20 Aegviidus. Käin siin Aegviidu matkafestivalil, https://matkafestival.ee/ Ostan pileti, kuulan poolt loengut, jutustan tuttavatega, söön. 

84 km Aravete. Ma olen siit tuhat korda mööda sõitnud. Nüüd võtan aega ja tiirutan asulas ringi. Aravete on suur, siin on kaks poodi, spordikeskus, külamuusem Kurisoo mõisas. 

89 km Preediku järv. Pole seda varem näinud, kaen vaatan üle. Ei ole eriti huvitav. Luiged ja kalamehed. 

95 km Käravete. Ka siit sõidame me kõik mööda (sest Piibe maantee). Nüüd sõidan külas veidi ringi. Siin on Aravete mõis ja paisjärv Ambla jõel, mida mäletan kunagisest õpilasmaleva ajast.

Vastutuules lõik Aravetelt Käravetele on päris karm. Mul on peal suur rattakott - külgtuul tahab mu tee pealt ära kanda. Õnneks on enamik tänast sõitu pigem taganttuules. (Eks ma valisingi teekonna tuule järgi.) 

115 km Tapa. Söön raudteejaama kõrval kõrtsis kiire eine. Siis Tallinna rongile. 

Kogu ring koos festivali ja rongisõiduga võttis 8 tundi: kell 10 kodust välja (ja kõigepealt läksin Selverisse poodi), kell 18 jõudsin tagasi koju.

Tallinnas rongilt maha astudes tabab mind jäine külm tuul. Kogu päevane sõit oli mõnusas soojas, ka külg- ja vasttuulega lõigud. Aga Tallinnas tuleb merelt briis ja see on külm!!!! 

Hea päev! Ilus ilm, enamasti tagant tuul, korras ratas. Üleliia ära ei väsinud. Sadul vastikuks ei muutunud. Järgmisel päeval annavad jalad kergelt tunda, aga ei rohkem. 

Strava: https://www.strava.com/activities/14651922868

Rada

Aravete. Pildil on Aravete keskkooli kauane juht Vaido Kobrand.

Aravete / Kurisoo mõis

Mida kõike peaks

Kirjutama:

Veematkajuhi koolitusest. Neli täis päeva Soomaal, Pärnu jõel ja Pärnus. Loengud + praktika. Jube targaks sai. Kas tast ka kasu oli? Ehk jääb mõni uljas jama juhtumata selle tõttu.

Vormsi ja Haapsalu rattamatkast. Kaks päeva. 12 inimest, ring ümber Vormsi, teine päev tagasi mandrile ja Rohuküla - Pullapää - Paralepa - Haapsalu - Kiltsi lennuväli - Rohuküla. See oli nagu roheliste surrogaat.

Linnamäe / Jägala jõe veematkast. Käisime elektrijaama juures oleval kergel kärestikul ja sõitsime paisjärvele ringi peale ja nägime Kuke-Miku kivi ära.

Ove sünnipäevast Ruutu10 impro-stuudios. See oli väikesele teismeliste seltskonnale - koos meiega 10 inimest - väga sobiv vorm. Kõigile meeldis.

Tegema:

Neid asju on nii palju, et ma ei hakka üles lugemagi.

Kevad vee peal

Kevaded on erinevad. Mõnel aasta sõidan üle päeva rattaga. Mõnel aastal ei tee midagi. See kevad on olnud vee peal matkamise kevad.

Loobu jõgi õhtuvalguses

Jõgedel sõitmiseks on kevad parim aeg. Vesi on kõrge, voolu on, taimed veel ei takista. Mets paistab läbi, hiirekõrvul puud on eri toonides ilusad. Kohati on kärestikud ja lõbus. Kuu aja pärast sõidad jõe peal kui rohelises tunnelis, midagi ei näe. Ja päris suvel on kõik pilliroo-padrik või vetika-supp. 

5. jaanuar - aasta algas talvise sõiduga Kohila paisjärve peal. 

30 märts - Valgejõe, süstadega. Suru sild - Nõmmeveski, 18 km. Indietours korraldas. Sõitsin vastu kivi ja läksin ümber. https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/valgejoe-sust-ja-esimene-suplus.html

4. aprill - Tarbja paisjärv, 1 km. Käisime enne Türi-Tori kiirlaskumist süsta proovimas.

5. aprill - Türi-Tori kiirlaskumine Pärnu jõel. Kahese süstaga. Läksime 10 km stardist Laupa paisul ümber ja katkestasime 31 km peal Kurgjal. https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/suur-tukk-ajas-suu-lohki-ehk-meie-turi.html

13. aprill - Pirita jõel, aerulaudadega. Lagedi - Nehatu, 9 km. Väga mõnus, järgmisel kevadel jälle. https://kurinurm.blogspot.com/2025/04/oligarhidel-kulas-aerulauaga-pirita-joel.html

15. aprill - Harku järv, aerulauaga, üksi. Tegin ringi peale.

22. aprill - Soodla jõgi, Raudoja veehoidlast allpool. 5 km. Aerulauga. Aeglane ukerdamine langenud puudest alt ja ülevalt. Ei kukkunud sisse, aga sai väga märjaks. Vihma sadas ka.

24. aprill - Jõelähtme karjääri tranšeed Tallinna suure prügila lähedal. Aerulauaga ja üksi. 8 km. See on üsna ropp koht, samas huvitav ka. Eelmisel sügisel ei saanud seal üldse sõita, liiga kinni kasvanud.

29. aprill - Jägala jõgi, lõigul Soodla - Saunja. 11 km. Aerulauaga. Hästi sõidetav ja mõnus lõik.

1. - 3. mai - Koiva jõgi (Gauja), Lätis. Süstamatk. Valmierast allapoole, 86 km, telkidega. https://kurinurm.blogspot.com/2025/05/sportlik-romantika-koiva-joel.html

9. mail - Loobu jõgi. Aerulauaga. Pühapäevase võistluse rajal - Kadrina teest (Udriku oja) kuni Arbavere puhkekeskuseni, ligi 18 km. Jõe peal olime pea neli tundi.

11. mail - Loobu jõgi. Süstaga, võistlus, Loobu poolmaraton. Aeg 2.18.

15.-18 mai - Seakayakingu veematkade juhtimise koolitus. Karuskose, Suurejõe ja Pärnu jõgi / Vana-Pärnu rand. Käisime kõigil neljal päeval vee peal. Ühel päeval sadas, süstaässad hoidsid sauna ligi, kuid aerulaudurid käisid ikkagi sõitmas ära :) 

3. juuni - üksi aerulaual ümber Aegna. Plaan oli krunnidele välja jõuda ja ehk mõnd hüljest näha. Kuid ilmataat ei naljatanud. Tuult oli 8-10 m/s (ilmateenistuse andmed, mitte minu hinnang). Lainet oli lahtisel merel pool meetrit. Süstaga poleks ma eales julgenud seal üksi sõita. Kuid lauaga...? Tegin ringi ära. Jõudsin ka Sillikrunni kõrvale, kuid sinna minek oli otse vastutuult ja kõige raskem ots, mida ma aerulauaga üldse teinud olin. Kui esimesed Sillikrunni linnud hakkasid minu pärast lendu tõusma, pöörasin ringi. Olin sel hetkel Aegna rannast 1.2 km kaugusel ja... oleme ausad, see ei olnud väga mõistlik. Tuul oli küll ohutust suunast, mistahes jama korral oleks ma kaldasse triivinud. Õhtul oli rätsepalihas tasakaalu hoidmisest nii valus, et ma ei suutnud käia. Ja reiepealsed samuti. Teiselt poolt oli lauaga lainetes ootamatult kindel olla. Kiirus tundus vastutuult sõites null :), kuid pärast Stravast mõõtes olin kõige raskema lõigu (Aegnalt Sillikrunnile) sõitnud keskmiselt 4 km/h. Aegnalt tagasi Rohuneemele - alla tuult ja lainet - aga surfasin ja purjetasin ilma ise miskit tegemata. Ainult tasakaalu tuli hoida. Ring tuli 13.5 km ja võttis alla nelja tunni. Ohtlik, kuid äge kogemus. Aegna on täiega ilus!!!

4. juuni - Sixteni koolitus Männiku karjääris. Suuurepärane!!! Treenereid oli tegelikult kaks, nii et iga trennilaps sai korraliku tähelepanu. Harjutused "algasendist" lihtsate pööreteni. Käte asend, keha pööre, jalgade töö, kallutused, rütm. M küsis pärast, mida ma uut teada sain, ma ei osand vastata, võtan siis kokku:

- et trenažööril õpitud puusast pööre on vee peal päriselt võimalik.
- et uus süst võtabki mul tasakaalu võdisema, kuid see läheb üsna kiiresti üle.
- et ma ei oska midagi teha kõvera varrega aeruga.
- harjutus: ühe aerupoolega töö, keskendumine ainult tõmbele ja keha pöördele.

- harjutus: üksteise sabas sõit eelmise harjutuse ühepoolse tehnikaga. Tegime kaheksaid. 
- "frankenstein" ehk sirgete kätega sõit koos kehapöörde ja jalgade tööga.
- et sabatüüri tohib teha nii nagu kõik seda päriselt teevad (mitte nii, nagu ... seda õpetavad) 
- sabatüüril vees olev laba olgu 45 nurga all - siis on tasakaalu kaotuse korral võimalik temast tuge võtta. Veega otse risti olev laba ei anna mingit tuge. Ja õhus olev laba võiks olla täitsa kõrgel. 

- kaartõmbel jala ja keha töö.
- kaartõmbe teine liigutus (aer tagant ette) on mul kehva.
- pööretel kerge kalle sisekurvi, aga selle eeldus on, et aerutugi oleks olemas
- mul võiks asend olla veidi ettepoole, et "catch" oleks eespool.
- mu "exit" võiks olla "särtsakam". 
- sain teada, mida teha sverdiga.

- harjutus: sõbra süsta ninast kinni hoides enda süsta pööramine. Taas keha töö!
- et sõbra süstale saab naalduda, tulemus on väga stabiilne, kuid tuleb emmata kogu süsta laiust, mitte vaid endapoolset tekinöörist. St ei tohi karta kummarduda kogu kehaga. 
- et varajane "exit" on vajalik selleks, et süsta mitte vee alla vajutada. Huvitav teooria: tõmbe esimene osa tõstab süsta vee suhtes üles, teine osa (enda puusast tagapool) vajutab vee alla. Aer tuleb veest kätte saada enne seda teist osa :) 

Nii treenerid kui treenitavad olid taas ülisümpaatsed. See trenn on ideaalne jätk varakevadel Lasnamäe keldris tehtud trenažöörile. Harjavarrega vehkimine muutub reaalseks liikumiseks ja sa näed, päriselt, kuidas lootsik vees käitub, pöörab, kaldub, reageerib. 

Ehk siis - TULGE KA TRENNI!

Aerulauaga käin vee peal kindlasti veel. Kas ma mäletan õigesti, et keegi mu blogi paarist lugejast soovis kaasa tulla...? Kui jah, siis palun võta ühendust :)

Soodla jõgi, lauataja alatab puutakistust

Soodla jõgi, ronime üle!!!

Jõelähtme kaevandus-maastik

Jägala jõgi

Loobu jõgi Vohnja lähedal

Loobu jõgi Arbavere metsas

Sportlik romantika Koiva jõel

Kevadiselt värviline Läti mets Koiva kõrgel kaldal

Õrnad rohelised toonid kallastel. Punased, kollased ja valged kaljud vee kohal kõrgumas. Ööbik laksutab, kurg kruugutab. Haigrud otse nina all. Pardid ja luiged ja sekka mõni kull. Tooming õitseb, päike särab, tuuleke puhub, vee peal on kerge säbru. Ehk - kevadine Koiva jõgi oma parimas ilus.

Kolm päeva süstades, 1.- 3. mai. 86 kilomeetrit, Sietiņiezise kaljudest Valmiera all kuni Rāmkalni pargini Murjāņi asulas. Sõitsime mööda Ligatnest, Cesisest, Siguldast. See on Koiva / Gauja kõige ilusam ja kõige turistikam lõik. 

Siguldas käisime lillelaadal ja tarzanpargis - kes sõitis tõstukiga, kes monorelsiga.

Ühe lõuna pidasime Amata jõel, nii et sõitsime paarsada meetrit ka sellel. Lisaks nägime Brasla jõe suuet.

Ilm - suurepärane. Teise õhtu laagris saime paar sabinat vihma, aga see ei häirinud eriti. Hommik oli troopiliselt soe. Mõni virgem käis ujumas.

Sõita oli lihtne ja mõnus. Koiva see lõik on kevadel hea kerge jõgi. Tuul oli vastu, kuid ühtlane tugev vool oli tuulest tugevam. Erinevalt Eesti jõgedest pole Koival puid ega muid takistusi. Minu ainus ohtlik hetk oli üks järsk kurv, mis mu süsta ootamatult tagurpidi (saba ette) pööras. Mõnikord ehmatas järsk tuuleiil. Sõitsime aga üsna tempokalt.

Üks laager oli ametlikus laagriplatsis, teine - Brasla jõe suubumis-kohal.

Lätlased on toredad. Peatusime korra jõe ääres platsis, sinna sõitis auto. Meie kartsime, et aetakse ära, eramaa!!! Lätlased aga tulid vabandama, et pinke on istumiseks nii vähe, ja lubasid kohe juurde tuua. Cesise juures käisin allikast vett võtmas - mind lubati lahkelt saba etteotsa - mul oli üks kanister, perekonnal minu ees julgelt üle saja liitri suuri pudeleid.

Ühtegi teist süsta ega kanuuga matkajat me ei näinud. Brasla jõelt tulid kaks aerulauaga sõitjat. Viimasel päeval kühveldasid meist mööda Gauja XXL 90 km distantsi võistlejad. (Gauja XXL pikim distants on 420 km, kogu jõgi.) Ramkalnsi rannas olid ühe teatevõistkonna vahetusmehed. Sõideti 44 aastat vana paadiga, ka sõitjad olid taadid ja memmed, aga liikusid jõel päris vilkalt. Kuid muidu oli jõgi ootamatult tühi. Lätlased sõidavad Koivat suvel, kui on soojem vesi, aga jõgi ise madalam. 

Super aitäh P-le korraldamast, ja kogu seltskonnale, kes need matkad nii mõnusaks teevad!

Minu igakordne roheline süst

Esimene õhtu

Teise õhtu vihmane hetk

Sigulda silla all

Tavaline kaljune Koiva :)

Nägime Pärnu maanteel karu

auto aknast, Pärnu maanteel, Märjamaa kandis.
3. mai õhtul hämaras.
Maantee ja metsa vahel oli mingi tume mütakas -
karupoeg!!!
Kõik autos olijad nägid selgelt, et oli karu, nii et eksida ei saanud.

Ma ei ole karu kunagi looduses näinud. Slovakkia Tatrates sõitsime samuti autoga karust mööda, aga mina olin roolis ja ei näinud.

Karu jälgi oleme küll näinud, isegi Purtse rannas meie maja lähedal.

Vot siis... Matkad ja matkad mööda Eesti võpsikuid, aga karu näed hoopis autoga sõites.

Kaks päeva suve

Kas te olete kuulnud, kuidas meri karjub? Mina vist ei ole. Aga täna kuulsin. Tuhandete hanede hääl jõudis kerge põhjatuulega randa. See oli... müstiline. Kaagutamise ja oigamise vahepealne, ebamaine. Võtsin binokliga veidi kõrgemalt vaadata (meil on kõrge kallas) - mis silmaga näha kui hall triip mere peal, oli binoklis hanede viirg. Silmapiirist teiseni. Palju neid seal oli - ei tea - tuhandeid, kümneid tuhandeid...?

Enne muidugi lendasid kõik need haned üle me pea merele, ja õhtupoolikul merelt põldudele sööma ja loojangul uuesti merele. 

Ehk siis kevad maal. Ilm oli reedel täiesti suvine, higi voolas. Täna (vaikne laupäev) oli hommik palav, lõunast läks pilve ja õhtul tuli äike peale. Ülejäänud pere pidas pühast kinni ja käis Poruni matkarajal, mina lõpetasin ikkagi eilsed puu- ja aiatööd ära.

Saime maha võetud ehitamata lauda varemetesse kasvavad valele poole längus puud. Mina saagisin, A sikutas. Kõik läks täpselt õigesse kohta - aitäh!!! Lisaks tavalised kevadised koristused - kääridega puude ja põõsaste kallal, rehaga tammelehtedes. Proovisin kibuvitsa üles kaevata, aga olen sellega kümme aastat hiljaks jäänud, kõik aed on võsusid täis. 

Suvi maal on tore. Lõunasöök õues, õhtusöök lõkke ääres, hommikusöök õues, ennelõunane kohvi õues. Viskasin mere ääres lutsu ja vaatasin laineid. Sain selle aasta esimesed sääsekublad (nood sügelevad mitu päeva). 

Ühtlasi esimene kevad maal ilma emata. Ungari sirel oli talvel maha murdunud... 

Teatris: "Leviaatan"

Etendus "Leviaatan". Krulli kvarteli tehasehoones. Teater "Ekspeditsioon", Lauri Lagle ja Eero Epner. Kolm+pool tundi. Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Jörgen Liik, Simeoni Sundja ja Sander Roosimägi. Lisaks tugev tiim, mis kujunduse ja muusika välja mõtles, lava ehitas ja näitlejad etenduse ajal elus hoidis. (Karabiinide lõginat oli kogu aeg kuulda.)

Esimest osast ei saanud mitte midagi aru. Muusika- ja sõnalavastus, palju kõva häält ja metallist asjade kolkimist, aga miks? Publik naeris kogu aeg, sellest ka ei saanud aru. 

Teine vaatus tegi kohe selgeks, et esimene oli lihtne ja selge ja isegi lapsik. Ehk siis aru sai veel vähem :) Aga nüüd naersin mina ka ja täiega. 

Minu jaoks tegid kogu arusaamatuse tasa muusika ja postitantsu etteasted. Eriti muusika! Mu lemmik saksa bänd on Einstürzende Neubauten, https://neubauten.org/de/. Nende kontserdid on väga sarnased, taotakse metalli- ja plekitükke ja tihti on toimlaks vana tööstushoone. Nii et torujuppe ja metallplaate toksivad ja laulvad näitlejad olid nunnult tuttavlikud :) 

Muusika näide proovidest. Näha on löök- ja puhkpillid, muuseas kanalisatsioonitorudest tehtud didgeridood. Päris etenduse pillide valik oli muljetavaldavalt lai ja neid mängisid kõik.
https://www.facebook.com/ekspeditsioon/videos/3518442595114990/

Foto on lavastuse ametlikest materjalidest. Kahjuks ei ole ühtegi avalikku fotot muusikariistadest. 

Lavastajatele aga edaspidiseks - palun tehke rohkem muusika- ja tantsunumbreid!!!
Sellega võidate minusuguse kultuurikauge vaataja ära üks, kaks ja põmm!

Oligarhidel külas: aerulauaga Pirita jõel

Mõtled, et sõidaks veidi aerulauaga. Siis aga kaevud kodulukku ja kulutad sellele rohkem aega kui vee peal. 

Käisime aerulauaga Pirita jõe lõigul Lagedilt Nehatule. Sisse Vabadusvõitluse muuseumi juures, välja enne Peterburi maantee silda Väo Olerxis. Ilm oli väga soe, jõgi rahulik. Keegi ei saanud vist jalgagi märjaks. Mõnus sõit heas seltskonnas. Aerulaud on madala jõe peal väga hea valik.

Jõele lisaks käisime kahel saarel: Nehatul ja Lagedil.

Mõlemad saared on lootusetus võsas ja tunduvad mahajäetud kolkana. Aga...

Lagedi saarelt viib sild maismaale. Maa-ameti kaardil seda silda ei ole, aerofotol on vana silla jäänused. Kuid kate sillal on värske. Silla juures kaldal on Lagedi mõis. Google kaardil on selle kirjeldus "turismimagnet" ja "praegu avatud". Kuid ala ei jätnud "avatud" muljet. Piilusime jõe äärt pidi (kallasrada ikkagi) õuele. Õuel olid skulptuurid, hobused ja... paabulind. PAABULIND. Saba oli laiali ja tohutu, suur nagu... sein. Ma ei ole sellist varem näinud.

Venekeelne töömees ütles, et mõis on "era" ja "suletud". Läksime tagasi ja sõitsime edasi.

Kodus aga hakkas huvitama - kelle mõis see siis on? Ja kas saar on ka eraomandis.

Oh sa mu meie!!!

Lagedi mõisa omanik on Maria Chulets. Ärimees Aleksei Tšuletsi tütar. Tšulets on Paldiski põhjasadama omanik ja kütuseärimees. Preili Chulets on ratsutaja.

"Maria Chulets – kõige ihaldatum vene pruut Eestis"
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69106713/maria-chulets-koige-ihaldatum-vene-pruut-eestis
Päris lahe artikkel on.
"Maria kahekorruselise maja (sellesama mõisa siis - KV) aknast avaneb vaade Pirita jõele, kalameestele, kes üritavad särgesid kätte saada, ja saarele. Täpselt nii – teispool vett on seesama saar, mille ostis Peterburi linnapea Valentina Matvijenko poeg. Nüüd on Matvijenkod ja Tšuletsid naabrid: üks saare kümnest hektarist kuulub endiselt Maria perekonnale."

Isa Aleksei on puhastverd oligarh. "Viimsis 64miljonilist villat ehitav rikas ärimees..." "Madala profiiliga..." Vahepeal läks poliitikasse (püüdis Paldiski linnas korda luua) ja andis intekaid. Nüüd on osa ta vara Vene sanktsioonide rikkumise pärast arestitud. Maja on tal Viimsis Paadi kõrval. 

Mariast ja mõisast on veel selline tore artikkel. Postimees, 2018:
https://maaelu.postimees.ee/4394285/lagedi-moisa-kulastajateks-on-praegu-hobused

Mõisal on veebisait ja "dokumentaalfilm". Mõlemad tunduvad olema AI abil tehtud ja mega veidrad. 

https://lagedicastle.com/et/lagedi-mois/ kirjutab:
"Helikopter maandumisplats: Rõhutab helikopterite maandumise mugavust."
"Planeerige oma külastus - Olgugi kas rahulik põgenemine või sündmusterohke kogunemine, lubab Lagedi mõis unustamatu kogemuse."

Ja "film" on issuu-s: "Lagedi mõis (1397) | Dokumentaalfilm evolutsioonist".
https://issuu.com/lagedicastle/docs/lagedi-mois-1397-dokumentaalfilm-evolutsioonist

Täiesti arusaamatu.
Oleks nagu turundus, aga nagu poleks ka.
Sihtgrupp on neil ilmselt samuti vene rikkurid - mõisal on Googles venekeelsed arvustused ja nood tunduvad siirad: "lahe koht priva ürituste jaoks". 

Igatahes on selles seltskonnas paabulind tõesti kohane. Ja kallasrajast nad ilmselt väga ei pea.

Lagedi saar oli aga päris maailmaklassi rikkurite käes. Kunagi oli see Sommerlingi-nim. kolhoosi ja Linnuvabriku peokoht ja korras. Kuid siis läks saar Peterburi eliidi kätte:
2006 - https://arileht.delfi.ee/artikkel/51051460/peterburi-kuberneri-poeg-kolib-koos-sopradega-pirita-joe-saarele
"Peterburi kuberneri poeg Sergei Matvienko ehitab Pirita jõele luksuselamutega paradiisisaare ning avab Tallinna ja Peterburi vahel kopteriliini. [....] 15 reisijakohaga kopterid hakkavad iga päev kahe linna vahel kursseerima."

Mativenko ema oli Venemaa asepeaminister, parlamendi spiiker ja "Putini lemmikkuberner".
Kuidagi on asjasse seotud veel Eesti Lukoili ja Ja Sankt Peterburi panga omanikud - samas pangas töötas Neivelt:
https://epl.delfi.ee/artikkel/51043472/lagedi-saarest-voib-saada-vene-arimeeste-kodusaar
https://www.postimees.ee/7486824/sanktsioonidki-ei-aita-vene-eliit-on-hoivanud-eestis-ajaloolise-moisa-ning-saare

Pronksiöö ajal taandusid venelased Eestist. 2024 müüdi saar lõpuks maha - ei tea, kellele. Sellest siis ilmselt praegune ehitus seal.
2024 müüdi saar edasi, aga pole teada, kellele:
https://www.postimees.ee/7957658/unaruses-saar-vene-arimeestele-kuuluv-saar-pirita-joel-laks-enampakkumisele
https://www.facebook.com/story.php/?story_fbid=962614635563134&id=100054438192741&_rdr

Nehatu saar ja mõis on tiba leebema ajalooga. Aga ka seda on reklaamitud kui rikkurile sobilikku imelist keskkonda.

"Elumaja alt jookseb läbi vana veetunnel, seisukord selline nagu eile tehtud, sellest on vesi ja kalad läbi juhitud, seega maja on võimalik ehitada nii, et nt elutoa põrand oleks osaliselt klaasist ja põranda all näeks ujumas kalu. Sellist võimalust teist ei ole. Kala tuleb kevadel kudema otse köögiakna alla."

https://arileht.delfi.ee/artikkel/84612839/fotod-otsid-tallinnas-privaatsust-eksklusiivne-nehatu-saar-ootab-omanikku

Ootame siis arenguid. Detaiplaneeringu järgi saab Lagedi saarele rajada üheksa maja ja Nehatule ka mitu. Kas paari aasta pärast on seal relvastatud valve ja jõe peal enam sõita ei saa? Ootame, näeme.

Sihuke ilm!!!

Tarvilik lisavarustus - pall

Ründab kärestikku

Miljardäride radadel

Nehatu saare kaldas