Sportlik romantika Koiva jõel
 |
| Kevadiselt värviline Läti mets Koiva kõrgel kaldal |
Kolm päeva süstades, 1.- 3. mai. 86 kilomeetrit, Sietiņiezise kaljudest Valmiera all kuni Rāmkalni pargini Murjāņi asulas. Sõitsime mööda Ligatnest, Cesisest, Siguldast. See on Koiva / Gauja kõige ilusam ja kõige turistikam lõik.
Siguldas käisime lillelaadal ja tarzanpargis - kes sõitis tõstukiga, kes monorelsiga.
Ühe lõuna pidasime Amata jõel, nii et sõitsime paarsada meetrit ka sellel. Lisaks nägime Brasla jõe suuet.
Ilm - suurepärane. Teise õhtu laagris saime paar sabinat vihma, aga see ei häirinud eriti. Hommik oli troopiliselt soe. Mõni virgem käis ujumas.
Sõita oli lihtne ja mõnus. Koiva see lõik on kevadel hea kerge jõgi. Tuul oli vastu, kuid ühtlane tugev vool oli tuulest tugevam. Erinevalt Eesti jõgedest pole Koival puid ega muid takistusi. Minu ainus ohtlik hetk oli üks järsk kurv, mis mu süsta ootamatult tagurpidi (saba ette) pööras. Mõnikord ehmatas järsk tuuleiil. Sõitsime aga üsna tempokalt.
Üks laager oli ametlikus laagriplatsis, teine - Brasla jõe suubumis-kohal.
Lätlased on toredad. Peatusime korra jõe ääres platsis, sinna sõitis auto. Meie kartsime, et aetakse ära, eramaa!!! Lätlased aga tulid vabandama, et pinke on istumiseks nii vähe, ja lubasid kohe juurde tuua. Cesise juures käisin allikast vett võtmas - mind lubati lahkelt saba etteotsa - mul oli üks kanister, perekonnal minu ees julgelt üle saja liitri suuri pudeleid.
Ühtegi teist süsta ega kanuuga matkajat me ei näinud. Brasla jõelt tulid kaks aerulauaga sõitjat. Viimasel päeval kühveldasid meist mööda Gauja XXL 90 km distantsi võistlejad. (Gauja XXL pikim distants on 420 km, kogu jõgi.) Ramkalnsi rannas olid ühe teatevõistkonna vahetusmehed. Sõideti 44 aastat vana paadiga, ka sõitjad olid taadid ja memmed, aga liikusid jõel päris vilkalt. Kuid muidu oli jõgi ootamatult tühi. Lätlased sõidavad Koivat suvel, kui on soojem vesi, aga jõgi ise madalam.
Sõita oli lihtne ja mõnus. Koiva see lõik on kevadel hea kerge jõgi. Tuul oli vastu, kuid ühtlane tugev vool oli tuulest tugevam. Erinevalt Eesti jõgedest pole Koival puid ega muid takistusi. Minu ainus ohtlik hetk oli üks järsk kurv, mis mu süsta ootamatult tagurpidi (saba ette) pööras. Mõnikord ehmatas järsk tuuleiil. Sõitsime aga üsna tempokalt.
Üks laager oli ametlikus laagriplatsis, teine - Brasla jõe suubumis-kohal.
Lätlased on toredad. Peatusime korra jõe ääres platsis, sinna sõitis auto. Meie kartsime, et aetakse ära, eramaa!!! Lätlased aga tulid vabandama, et pinke on istumiseks nii vähe, ja lubasid kohe juurde tuua. Cesise juures käisin allikast vett võtmas - mind lubati lahkelt saba etteotsa - mul oli üks kanister, perekonnal minu ees julgelt üle saja liitri suuri pudeleid.
Ühtegi teist süsta ega kanuuga matkajat me ei näinud. Brasla jõelt tulid kaks aerulauaga sõitjat. Viimasel päeval kühveldasid meist mööda Gauja XXL 90 km distantsi võistlejad. (Gauja XXL pikim distants on 420 km, kogu jõgi.) Ramkalnsi rannas olid ühe teatevõistkonna vahetusmehed. Sõideti 44 aastat vana paadiga, ka sõitjad olid taadid ja memmed, aga liikusid jõel päris vilkalt. Kuid muidu oli jõgi ootamatult tühi. Lätlased sõidavad Koivat suvel, kui on soojem vesi, aga jõgi ise madalam.
Super aitäh P-le korraldamast, ja kogu seltskonnale, kes need matkad nii mõnusaks teevad!
 |
| Minu igakordne roheline süst |
 |
| Esimene õhtu |
 |
| Teise õhtu vihmane hetk |
 |
| Sigulda silla all |
 |
| Tavaline kaljune Koiva :) |
10 comments:
Laigin postitust!!
(Olen Koiva jõel korra kanuutanud.)
Karupostitust laigin samuti.
Seda, et lätlased sõidavad suvel: kas sääsed siis silmi peast ei söö? Kevadel on just sääsevabadus pks suur boonus.
Vesi ja romantika: mu selle kevade romantilisim öö möödus Võhandu maratonil sõitva poja GPS-i täpi liikumist jälgides, ta tegu elu kõige kehvema sõidu, aga pooleli ei jätnud, isegi seda mõtet ei tulnud.
Ma olin kade.
Jõe peal putukaid üldiselt ei ole. Avatud vee peal pole neil midagi teha ja tuuline on ka. Sääsed-parmud on õhtuse laagri mure.
Ka seekord sain oma kublad viimasel pärastlõunal süstasid veest välja võttes ja pakkides.
Kanuutamine on teine maailm :) Suvine Koiva on aeglasema vooluga ja madalam. Jääd liiva sisse kinni ja sikutad kanuud üle luidete. Süstaga kimad sportlikult allavett :)
Kuid kanuu või aerulauaga näeb tegelikult rohkem. Süstas oled keskendunud edasi liikumisele, kanuus - ümbrusele.
Jaa, ei, ma tean, et kanuutamisel ja süstatamisel on vahe :) Olen mõlemat teinud, tõsi, süsta Koival mitte. Mu komm käis pigem jõe kohta, et oo, Koiva, olen käinud, näinud...
Ja ma tunnen nüüd lätikeelses vestluses ära sõna "straume" !!!!!
üks tuttav küll hiljuti meenutas kunagist viga, kui mingisugusele veesõidule jäi sääsekaitse muretsemata - "käed on kogu aeg kinni, sääski tappa ka ei saa".
Ehk ta käis Lapimaal või Siberis.
Me ei sõida ka nii sportlikult, et käed kinni oleks. Vbl akadeemilises pead täpset rütmi hoidma ja kahelt poolt tõmbama. Süstas ja kanuus sa niikuinii tüürid ja rütm ei ole nii täpselt paigas. Jätad tõmbe vahele ja vehid sääse ära.
Ma olen üle keskmise ebataluv sääskede osas, aga _eriti_ ebataluv igasugu keemia osas.
Täitsa nagu natuke kade isegi. Tundub et sellise kliimaga võinuks juba minagi hädapärast telkida ja veepeal kühveldada.
Kliima... Täna pärast sõitu külmus mul aer aerulaua külge kinni. Mitte natuke, vaid korralikult, lahti saamiseks tuli jõuga sikutada. Lauad ise olid üleni jääs. Maikuu mai äss.
Post a Comment