Karantiin

Tulin suusamatkalt ja olin kaks nädalat karantiinis.

Olin tubli ja täitsin politsei antud reegleid 100%. Ei käinud kordagi poes, bensukas ega üldse mitte üheski võõras siseruumis. Võõraid inimkontakte oli täpselt kaks. Kolleeg tõi töölt monitori, pani tänavale maha ja siis me natuke hõikusime omavahel. Ja naabrinaine tõi meile koju mingi asja tagasi. See oli veel märtsikuus - nüüd aprillis ei lase keegi kedagi üle toa ukse, ja õige on.

Reisilt tulijate karantiin oli minu arust õigustatud. Meie olime mägedes ja no tuisu käest viirust ei saa. Aga reisides puutud sa ikkagi teistega kokku rohkem kui muidu; meie jaoks oli ohtlik koht ilmselt laevasõit tagasi (kaubalaev üle Kappelskäri). Ja selge oli ka see, et karantiini tuli panna kõik välismaalt tulijad, mitte ainult "meie ausõna ei puutunud kellegagi kokku" sorti matkajad - sest muidu selguks, et ka Phuketist või Val Thorensist naasjad "ainult matkasid".

Õues ja looduses käisin - see oli ka karantiinis olijatele täiesti lubatud, ja on endiselt. (St Eesti karantiin tähendab inimkontaktide vältimist, mitte kogu aeg oma kodus olemist.) Sain selle eest tuttavatelt sõimata. Mispeale keerasin Endomondo trennid privaatseks ja võtsin FB-s veidi vaiksemaks. Tobe on heade sõpradega vaielda või pandeemia tõttu suisa tülli minna.

Puudust tunnen:
- ujumisest
- tööl kontoris olemisest
- väljas söömisest
- sõpradest

Suhted kodus on aga enam-vähem. Käime oma perega rohkem koos kui tavalistel aegadel, ja see on tore. Koduõpe laias plaanis ei tööta minu arust üldse, aga formaalselt saavad lapsed hakkama küll.

Töö on ka alles - seniks.

Nii et kõik on nii hästi kui praegustel aegadel üldse saab.

Ratas: Valgejõe, Loksa, Vihasoo

Sombune ilm ja natuke tuult ei sega rattasõitu. Sest metsas ei puhu, ja seenevihma ei pane maastikul rassides tähelegi. Seega tuleb niiske ilmaga lihtsalt metsa ligi hoida. Täna läks vihm pärast esimest tundi üldse üle.

Alustasin Valgejõe keskusest, sõitsin läbi Nõmmeveskini ja Kotka Loksani ja tegin linna peal ringi. Loksalt Vihasoole, Loobu jõge pidi alla ja läbi metsa tagasi. Enamasti olin väikestel metsateedel ja singlitel. Nõmmeveski lähedal sõitsin RMK Oandu-Ikla rada pidi - see on vist O-I raja kõige ilusam lõik üldse, hästi kõrged jõekaldad. Isegi Loksa linnas sõitsin põhiliselt maastikul. Valgejõe org on väga sügav (või kõrge) ja seda pidi sain ma üles-alla ronida tont teab mitu korda.

Rada siis:
Algus - Valgejõe keskus
Valgejõe läänekallas ja ilusat vaated kõrgelt kaldalt alla jõele
Nõmmeveski laagrikoht, kallas, sild
Nõmmeveski kanjon ja Nõmmeveski rändrahn
Valgejõe idakallas kuni Vasaristi ojani ja sellest üle (Maa-ameti kaardil seal teed ei ole, aga tegelikult saab sõita)
Meeka sillast üle ja idakallast pidi Kotkani
Valgejõe idakallast pidi Loksani. Kotkal tee alguses on eratee silt, :))), pidin ringi tegema.
Loksa kirik
Loksa linn, rand, laevaremonditehas
Mardimiku kivid / rändrahn, kõrgus 4 meetrit
Kärgakivi / Kiviheinamaa kivi - ei leidnud üles! Olin Maa-ameti kaardil õiges kohas, leidsin väikese rändrahnu, aga see pole see. Õige on palju kõrgem (5.5 meetrit) ja palju lagedamas metsas.
Vihasoo rannaniit ja linnuvaatlustorn
Vihasoo künnapuu
Loobu jõgi Vihasoo asulas
Loobu jõge pidi alla, metsateid pidi Nõmmeveskile ja kruusateed pidi Valgejõele

Ja kitse nägin! Alguses vaatas mind eemalt tee pealt. Siis läks metsa.. ja hüppas mult 10 meetri kauguselt nina eest läbi! Oli teine õite ehmunud. Mina ise samuti.

Track: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1499240847
46 km, 4 tundi.

Vihasoo rannaniit ja torn

Mardimiku kivi Loksal

Maa-ameti kaardil on siin tavaline tee :(

Kaugõppe võlud ja valud

Tekst siin:
https://iiida.blogspot.com/2020/04/kaugoppe-volud-ja-valud.html

Ratas: Kehra ja ümbrus

Piibe maantee - Kehra - Pikva - Kiviloo - Raasiku - Anija.
Alla 60 km tugeva tuulega.
Õnneks oli ring õiget pidi - alguses tuul vastu, siis tagant.

Nähtud vaatamisväärsused:
- Lilli kivi, 5 m kõrge rändrahn
- Lilli karjamõis, pikk puust maja
- Andwei mõis Kehra servas, rohkem varemed kui maja
- Kehra tehas - ma polnudki seda varem lähedalt näinud. Küll haises!!!
- Kehra mõis, puust
- Kaunissaare veehoidla ja hüdroelektrijaam
- Pikva mõis
- Pikva Miikaeli kabel / abikirik
- Pikva Kruusiaugu kivid, põllul, 2.2 & 2.7 meetrit
- Kiviloo / Lükati Arstikivi, madal ja võsas
- Kiviloo mõis, ilus valge kivist hoone
- Kiviloo Nõiakivi, 3 meetrit, suur ja lahe kivi üsna tee ääres
- Peningi mõis
- Raasiku Harju-Jaani kirik
- Anija mõis, suur ja kivist
- Anija mõisa loodusõpperada

Kehra kirikust ja Raasiku mõisast sõitsin ilma neid märkamata otse kõrvalt mööda.

Lisaks on siinkandi põllud täis "kultusekive". Natuke roostes valgeid muinasväärtuse silte oli tee ääres päris palju.

Kiviloo nõiakivi

Lilli rändrahn

Ratas: Pikassaare mäed ja palju mõisu

2012 käisin Pikassaare mägedes o-päevakul. Maastik oli väga äge - tundsin, et tahan siia tagasi.
2015 kevadel matkasime isand Suga mahitusl Viitnalt Tapale. Lugege, ausalt!!!

Kaheksa aastat hiljem käisin siis ära.  Sõitsin kaks tundi Pikassaare mägedes, siis tegin tunniga ringi läbi kultuurmaastike.

Start - Läsna.
Keskpolügoni piir ja punane lipp. (Mul on luba siitkaudu sisse minna.)
Uued laiad teed. Kogu võsavahe on maantee-laiuseid magistraale täis.
Linajärv.
Kalajärv. Ja jõhvikad! Niii palju jõhvikaid! Ja head söödavad!

Sõidan üle oosi ("Aidametsa mäed") ja mu ees avaneb... nõmm. Lageraie, nii kaugele kui silm ulatub. Väga Jussi nõmme sarnane ja osalt põlenud. Jalutan piki oosi harja ja sõidan lagedaks põlenud / raiutud maa peal rattaga. Täitsa hea on sõita; ja väga imelik tunne on. Taimestikku pole, on vaid mustjad kännud.

Pärast maastikku teen ringi läbi kolme mõisa:
Kõnnu mõis - Mõndavere külas. Alles on vaid välisseinad, sees kasvavad suure puud.
Arbavere mõis - suur puust ehitus
Loobu mõis - naljakas komplekt ühekordsest puithoonest ja kahekordsest tellismajast.

 Kalajärve põhjakallas

 Jõhvikad, aprillis, väga palju ja head

 Pikassaare oosi all

 Arbavere mõis

 Kõnnu mõisa peahoone vare

Koroona ja viirused - harivat materjali

Küsisin Facebookis lihtsat, enda ja laste jaoks sobivat infot.
Sain sellised vastused.

Eesti Ekspressi artiklid

"Hingad viiruse ninna, mis saab edasi?"
https://ekspress.delfi.ee/elu/hingad-viiruse-ninna-mis-saab-edasi?id=89178539

"Kuidas rääkida koroonaviiruses lapsega?"
https://ekspress.delfi.ee/arvamus/opetaja-kuidas-raakida-koroonaviirusest-lapsega?id=89139183

Raamatud

"HÜPE. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia"
"Nii lõpevad epideemiad"
"Ulukihaigused ja jahihügieen"

Videod

Loomulikult Kurzgesagt !!!
https://www.youtube.com/channel/UCsXVk37bltHxD1rDPwtNM8Q

WHO - "The Coronavirus Explained & What You Should Do"
https://www.youtube.com/watch?v=BtN-goy9VOY

Muu

Matemaatika ja bakterid (hea lihtne selgitus):
https://www.taskutark.ee/m/eksponentsiaalfunktsioon/

Wikipedia:
https://et.wikipedia.org/wiki/Viirused_inimkonna_ajaloos

Üsna väikestele, aga hästi tehtud:
https://files.cargocollective.com/c667119/koroonaviirus_lastele_marts2020.pdf 

Koroona vs instinktid

Inimene on karjaloom.
Tal on loomulik instinkt teha seda, mida teised ees ja ümber teevad.
See on evolutsiooniliselt normaalne ja vajalik. See hoiab elus.
Kõik jooksevad vasakule? -- jooksen ka. Ju tuleb paremalt lõvi.
Kõik ostavad kempsupaberit? -- ostan ka. Ju saab muidu otsa.
Kõik on Stroomi rannas? -- lähen olen ka.

Praegused juhised käivad sellele risti vastu:
"Hoia eraldi, teistest eemale. Ära mine sinna, kus on su sõbrad või teised inimesed."

Ärge imestage, et inimesed neid juhiseid ei täida.
Meie loomalik instinkt käib sellele vastu - ja instinkt on tugevam kui mõistus või mõtlemine.

Sata-sata!

Eurovisioonile tulnuks saata Mari Kalkun oma uue looga. Ilus, hoogne, teistsugune.

Nüüd ma tõsiselt hoian pöialt, et see lugu vähemalt laulupeole tuleks.
Sinna sobib see lugu kui -- valatult.

Mul on kahju, et ma ei käinud talve alguses MK kontserdil. Aga noh, jõuab.
Meil on ta plaat - "Tii ilu" - soovitan!!! - ja kõik lapsed on ta kontserdil käinud ja no üldse on äge.

Eesti muusika on mitmekülgne, huvitav, haarav, seda on nii palju ja kõik leiavad oma.
Kes vaid otsivad!

Usalda valgust?

Youtube, vol X

Youtube ikka tõsiselt pingutab, et mind ära ajada.
Oma salvestatud muusika liste üle vaadates on enamikus mõni "deleted video".
Kustutab ta täielikke suvakaid asju.

Täna leidsin, et see "Grenzenlos" on ära blokeeritud. See on ühe Belgia naiskoori saksakeelne plaat aastast 2005. Super hea (ütlen mina, kes ma saksa keelt ei mõista).

Kes sellest nüüd mida võidab?



Hetkel kuulan Moloko "Eleven thousand clicks" video-plaati. See on Youtube'st maha võetud ja siis uuesti lisatud. Kaduma läks aga rohketes kommentaarides olnud arutelu. Moloko nimelt läks selle plaadiga laiali. Kes tahab midagi magus-nukrat kuulata, siis soovitan lugu "Statues":

If all the statues in the world
Would turn to flesh with teeth of pearl
Would they be kind enough to comfort me

Ma saan aru, et Youtube ei käi mu liste läbi, et mind isiklikult kiusata. Aga kusagil on itikad, kes teevad softi, mis käib läbi autoriõiguste katalooge, õpib lugusid ära tundma, nende "omanike" õigusi jõustama. Kui nad oma tööga valmis saavad, võib suurema osa Youtubest ja neti-muusikast lihtsalt kinni panna. 

Mul pole aimugi, mis on lahendus, ei minu ega ülejäänud maailma jaoks.

Suusatalv - Kõrvemaa

Esimesed kaks korda suusatatud.
Mõlemad korrad Kõrvemaal.
Neljapäeva õhtul - 19 km ring, 2:05.
Laupäeva hommikul - 19 km ring, 1:41.

Neljapäeval tegin palju pilte ja rääkisin telefoniga. Libisemine oli olematu, Haraka raba oli täiesti lahti - pmst sumasin läbi.
Laupäeval oli suusk määritud, rada heaks ja kiireks sõidetud.

Pühapäeva hommikul oli ilm vesine, aga Harku-Nõmme rada veel üsna heas korras. 21 km rahulikult.

Nauding!!!!

Mukri raba ja vabariigi aastapäev

Ammu tahtsime seal käia.

Vabariigi aastapäeval siis käisime ka!

Meie + Jane pered.

Ilm oli imeline (ehkki mitte talvine) ja jõhvikad väga head.

Pärast vaatasime ära Kehtna mõisa ja Rapla UFO - Toomas Reinu tehtud kaheksanurkse KEK-i hoone.

Diferentsiaalvõrrandid ja Python

Maailm on oivaline!

Lugesin õhtul Lorentzi süsteemidest ja leidsin Wiki lehelt jupi Pythoni koodi.
Lahendab, õigemini arvutab diferentsiaalvõrrandeid.
Kopeerin arvutisse - ja töötabki!
Jutt lühidalt: https://apmonitor.com/pdc/index.php/Main/SolveDifferentialEquations, 
Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=VV3BnroVjZo

Kasutus on imelihtne:
- kirjelda oma süsteem ära - kirjuta funktsioon, mis arvutab hetkeväärtusest diferentsiaalid
- määra ajalõik, millel tahad süsteemi käitumist näha
- määra algolek
- kasuta odeint() funktsiooni
- trüki matplot abil graafik

Täpselt sama töötaks ka Matlabis, Mathematicas, Julias ja kus kõik veel.
Lahendasin ära mitu eri tüüpi dif võrrandite süsteemi. Pendli liikumine, populatsioonide dünaamika, vedelikud, ühe ja mitme võrrandiga süsteemid, mittlineaarsus / trigonomeetria. Kõik toimib! Matplot on kah lahe - 2d ja 3d graafikud paari rea koodiga.

Kindlasti on palju asju, mis niiviisi EI lahendu. Lugesin pikalt erinevate solver'ite valikutest ja võimalustest, teooria selle taga on pikk ja keeruline.

Moraal?
Maailm on äge.
Inimesed on teinud lahendusi, millest paarikümne aasta eest võis vaid unistada.
Need on lihtsad ja tasuta - võta, mängi, õpi.

Reaalalade inimesed ja õpetajad, nautige!!!!

Kogenud kooli! - aga mitte õpetama, vaid õppima

Selline kuulutus:
https://opetaja.ut.ee/kogenud-kooli/

Mida arvate sellest programmist teie?

Või mida arvaks meie HR pealik, kui ma talle teisipäeval soovitaks, et nõuaks uutelt töötajatelt järgmise kahe aasta kogu vaba aja kulutamist kohustuslikule koolitusprogrammile?

Pohla ja rameni orgia

Käisime sõpradega pohlal, aga neile jäi hämaraks, MIKS neid korjata.

Neid peaks vist sööma, aga kuidas?

Kati tegi siis pohlateemalise piduõhtu. 

Sõbrad tõid kaasa kotitäie köögiriistu ja toiduaineid - potist lõikelauani, norist seesamiõlini. Ning tegid neist oma koduseid toite. Imetlesime ekstra peeneks hakit rohelist sibulat ja (minu jaoks liiga) teravaid nuge.

Menüü sai selline:

- kama mee ja külmutatud pohladega

- keedetud oad soolaga

- ramen, jaapani nuudlisupp

- ... ohtra kanaga, pooltoore munaga, noriga

- isetehtud martsipan kadakamarjadega

- magusad kartulikrõpsud

- marja-mittepohla-purukook

- kartulipuder lihapallide ja pohlamoosiga IKEA stiilis

- pohla-mannavaht 

- kihiline pohla-leivapuru-kohupiima maius

Lisaks mitmesugused joogid.

Süüa oli tohutult.

Lapsed mängisid ja said hästi läbi.

Ja üldse oli tore :)

Pooltoored munad ja värske pohlamoos

Pohlarohke ja suhkurvaene magusalaud

Lapsed korraldasid oma seltsielu ise :)

Toidupildistajat minust aga ei saa :)

Ujumine, ühe käe ja soomustega

Ajalugu: https://kurinurm.blogspot.com/2018/10/ujumisest.html
Võrdluseks 2019 suvi: https://kurinurm.blogspot.com/2019/07/kuhu-minna-ujuma.html
Ja 2020 talv: https://kurinurm.blogspot.com/2020/01/uus-hingamine.html

Olen septembri lõpust saadik pidevalt ujumas käinud. 5 kuud, umbes 3x nädalas.
Viimased poolteist kuud ka Revalis ujumis-kursusel.
Tulemused.
- parem käsi on õlast valus.
- juuksed on läinud imelikult karedaks.
- nahk on muutunud kuivaks ja kipitab, ilmselt kasvavad soomused.
- olen õppinud ühe käega ujuma.

Selili ujumine: 
Ainult jalgadega ujudes liigun täitsa okeilt.
Vahelduva käte tööga vingerdan vasakule ja paremale ja on jube tobe.
Paaris käte tööga liigun üsna hästi, aga pea on kogu aeg vee all.
Ujuda suudan vaid ninaklambriga, muidu on kohe vesi ninas ja upun. Kui käsi ei kasuta, siis saan klambrita hakkama. Aga iga käetõste toob uue laine üle näo.
Vingerdamine on vist sellest, et ma ei aseta kätt otse pea kohale ette, vaid külje peale, ja tõmban üsna tugevalt. Probleem algab õlaliigeste vähesest liikuvusest, nende tõttu on ka küünarliiges kõver.
Ma nüüd vähemalt tean, kuidas selili ujuma peaks. Kaks kuud tagasi ei osanud _üldse_.

Krool:
Ujun "ülekandega" krooli.
Töötab vaid üks käsi korraga; teine käsi hakkab tõmbama, kui esimene on ringiga ees tagasi. Selline tõmme on pikk; käsi tuleb veest välja sirgelt ja kaugel taga, viskub suure kaarega ette tagasi, esimene "libisev" käsi on abaluust ette sirutatud, keha tõmbamise (ja hingamise) suunas välja pööratud.
See on ootamatult efektiivne ujumisviis. Rahulik, rütmiline. Mitte kuigi kiire, aga - see ei väsita!

Tavaline kahe-käe-krool on aga ikka liiga raske. "Normaalse" rütmi juures ei jõua ma tehnikale tähelepanu pöörata. Välja ei tule pmst miski. Muidugi olen ma kahe käega ujudes kiirem kui ühega, aga - 50 meetri järel on õhk otsas.

Ka vasakule hingamine ei tule välja, aga kogenud ujujast sõber kommenteeris seeepeale "ja mis siis? ära siis hinga vasakule, ma ka ei hinga".

Konn:
On endiselt mõnus. Ma poole ajast puhkan :) ja liigun seejuures sama kiiresti kui teised. (No muidugi on sportlasi, kes on must poole kiiremad.)

Paar trenni on veel jäänud. Näis, kas need teevad sünkroonse tava-krooli paremaks. Aga kui ei tee, siis ma vähemalt tean, mis harjutusi tuleb harjutada.

Kui kursus läbi, tõmban ujumise 1-2 korra peale nädalas.
Ehk ei kasva ikka soomustesse?

Kursust aga soovitan täiega, väga tore treener on!!!
Nikita ja Reval Sport.
Tal on nii päris algajate kursus kui minusuguste "natuke juba oskan" oma. 

Edit, november 2020:

See ühe-käe-krool on hämmastavalt efektiivne ujumisviis. Ujusin suvel nii järvedes kui meres sellega väga pikalt. See ei väsita _üldse_, ma võin tiksuda tunde ja kilomeetreid. Tempo on basseinis täpselt 2 km/h, ma ujungi 2 km järjest vähem kui tunniga. Avavees olen veidi aeglasem. 

Kuid õiget, päris, kahe-käe krooli ma selles elus ära ilmselt ei õpi. 

Mikro-triatlon

Jooks - V-ga Järve metsas, 3 ringi, 7.5 km. Ringide vahel tõstsime palki. Päris... tõhus.
Ratas - vanalinna ujumistrenni
Ujumine - igakolmapäevane Revali kursus

Viimase harjutusena tegime äratõukeid + libisemist.
Lükkasin end ekstra hoogsalt basseini seinast ära... ja jalg ütles "ai". Ai! Ai!

Kramp.

Liipasin basseini otsa tagasi, sirutasin säärt ja ujusin trenni lõpuni lihtsalt käte jõul.

Nüüd ma saan aru, miks on ujumine triatlonis kõige esimene ala.

Jalgrattaga Helsingis

Miinus:
- Tallinki jaoks oled sa auto. Pead olema vara kohal. Sisse saad läbi autode check-inni ja autode rambi. Ratas jääb autotekile.

Plussid:
- Välja saad autorambi kaudu ja absoluutselt esimesena. Laev sildub, sina lendad välja. Helsingis lasti paar vipp-autot enne mind, Tallinnas mina enne neid.
- Pikad jalgsi-reisijate koridorid ja trügimine jäävad ära.
- Tallinnas saab autode check-inni Pikksilma tänava otsast, pmst otse kodust.
- Helsingis on rattaga liikuda jube mugav. Kõikjal on rattarajad!! Olin sellest kuulnud, aga ise kogeda on toredam!
- Sadama ja laeva personal (liikluse suunajad) olid kõik super abivalmid. Mitte et mul oleks mingit abi vaja olnud, aga ikkagi :)

Jalgratta pilet on 5 eurot üks suund.

Helsingis käisin konvekal, kuhu oli sadamast 2 km - just paras ratta jaoks. Lisaks tegin linnas ligi 10 km ringi. Oli 1 kraad sooja, räme tuul ja sadas lörtsi. Mere ääres pmst peksis jääd näkku :) Sain natuke märjaks, aga ikka oli tore!!!

Lasnamäel sörkimas

Käisin Lasnamäe kergejõustikuhallis. Täelik ulme! Mina mäletan seda kui tühja, hästi valgustatud ruumi, kus on ronimissein ja paar inimest. Sinna sai minna väikeste lastega - kirjutan sellest siin ja siin ja siin ja siin. Mina ronisin või jooksin, lapsed mürasid batuutidel ja varbseinal ja mujal. Hall oli nii tühi, et paar mürgeldavat last ei seganud kedagi.

Nüüd on hall rahvast täis nagu lõunamaa turg. On võimlejad, poksijad, õhuakrobaadid. Aga kõige rohkem on kergejõustiklasi. Neid ei olnud "meie ajal" nagu üldse. Kuid nüü!!! Noored sälud kappavad rajal, tõukavad kuuli, kargavad kaugust ja teivast. Ja kui kiired nad on! Uskumatu! Noored kutid ja neiud tormavad nagu tuul!

Ma vaevalt et mahtusin sinna vahele ära.

Kuna on popp & noortepärane kirjutada "mida ma jõusaalis teen", siis paneme kirja.

- paarsada meetrit soojendus-sörki
- soojendus-võimlemine, liigesed ülevalt alla. sõrmed-randmed-...-põlved-päkad.
- 1 km @ 5:40, paus
- 1 km @ 4:40, paus
- 1 km @ 4:20, paus
- 250 meetrit kiiresti, paus
- 1 km @ 4:50, paus
- natuke lõdvestust

"Paus" tähendab seinal rippumist, kätekõverdusi, kerelihaste / pekikihi harjutusi ja muud sellist.

Kokku läheb sellisel viisil 5 kilomeetri jooksmise läbimise peale kaks tundi.

Kuna meeldis, käisin teist korda veel.
Muidu sama, aga proovisin joosta 1 km 4:00 tempoga. Ei jaksand, 500 m järel andsin alla. Niuts.
See-eest tegin 2 km järjest 4:40 ja see oli suht okei.

Oscarid ja "Parasiit" ja kinokuulutus

Hommikul uudiseid lugeda oli sula rõõm. "Parasiit" on Hollywoodi toodanguga võrreldes tõeliselt huvitav film. "Jokkeri" põrumine teeb samuti meele rõõmsaks. Ma ei saa aru, mida selles leitakse, peale eelarve ja tähtsate nimede. Ühiskonnakriitika? Kui see on parim "kriitika", mida Lääs suudab, siis oleme hädas tõesti - aga see film ei ütle seda küll mitte.

Kuulutus ka:

Nädala lõpus on Artises rahvusfilmide päevad.
https://www.kino.ee/News/Uudised/2020-02-04/1776/Pohjamaine-eksootika-taas-Artises/
Neljapäeval näidatakse "Saami verd". See on mu kõige tugevam filmi-elamus üle paljude aastate. Filmi kirjeldus on sihuke bla bla, aga uskuge, on hea!!!!

Usun, et tasub vaadata ka teisi selle festivali filme - seal võib olla helgeid pärle, mida muidu kuidagi ei näe ega leia.

Vasalemma maapõuematk

Oi, see oli hea!!

Eelmine maapõue-retk käis Maardus mulle üsna tuttaval maastikul ja oli ikka väga huvitav.
Aga eile Vasalemmas oli absoluutselt kõik uus ja põnev.

Vasalemmas on:
- üks tohutu ja töötav karjäär raudteest idas - sellel käisime serva peal
- suur "Ralliraja" karjäär - tegime ringi ümber
- mitu väikest vana karjääri - "Männiku", "Tibula", "Autobaasi"
- mõned tibatillukesed ühe talu murruaugud
Viimased olid kõige ootamatumad. On loogiline, et kui sul on talu ja talu maa peal paljandub maavara, siis sa võid seda sealt võtta ja müüa. Aga ikkagi on veider näha keset metsa talu nimega auku või murrukohta.
Ka väikesed vanad karjäärid keset asulat olid veidrad. Järskude kõrgete seintega vett täis tiik.

Saime väga palju teada - paekivist, geoloogiast, kohalikust ajaloost, paemurdmisest, lubjakivi kasutamisest ja tootmisest.

Vasalemma ise üllatas samuti. Ma olen käinud vaid lossis. Aga asula on ootamatult suur. Ja maastik on väga kena - männimets, üsna künklik maapind, ja paepaljandid! Suvel tulen siia kindlasti rattaga sõitma!

Vasalemma asula ja karjäärid

Ülemisel kaardil on:

Kaks "väikest" karjääri - sinised tiigid - Männiku ja Autobaasi

Üks väiksem kaardi lääneosas, kirjaga "19.7"

Paar päris tillukest, "Suitsumurruauk" näiteks

Betooni tee, tehtud raskete kaevandusveokite jaoks

Suure Nordkalk'i karjääri reljeef

Linke / infot

Vasalemmast
Ülevaatlik: http://www.lossikivi.ee/sisu/vasalemma-paekivi
Geoloogiline: http://www.ut.ee/BGGM/vaatamis/vasalemma.pdf
Kodulooline: http://www.harjuloogiline.ee/lubjakivi-kaevandamise-ja-kasutamise-ajaloost-vasalemmas/
Teaduslik: https://keskkonnatehnika.ee/vasalemma-paas-meie-vanim-troopilise-rifivoondi-sete/

Lubjakivist kui maavarast:
Ülevaade http://www.ut.ee/BGGM/maavara/lubjakivi.html
Brošüür: http://www.gi.ee/geoturism/Paekivi_EST_062011_100dpiS.pdf

Üldse Eesti geoloogiast ja maavaradest:
Tartu ülikooli geoloogiamuuseumi maavarade ülevaated - üldse hea ladus lugemine:
http://www.ut.ee/BGGM/maavara/

Tartu ülikooli geoloogide loodusturismi brošüürid:
https://www.ttu.ee/instituut/geoloogia-instituut/loodus-ja-tehnikaharidus/raamatud-ja-brosuurid/

Pelgu peitus / Pirita piinlikkus

Anti kaart - vimkaga, nagu ikka. Kaval-Avel olid aga käärid ja liim kaasas, veidi näputööd ja saigi kaart paika lõigatud.
Kuid lihtne see ikkagi ei tundunud. Pirita radade ja mikroreljeefi rägastikus sellega öösel orienteeruda - brr!!!

Esimesed paar KP-d kobistasime vaenlaste sabas ära.
Aga siis...

KP98.
Ei adund ära, et kahe kaardi mõõtkavad ikkagi EI OLE SAMAD. Ma panin KP Tamme tõusu juurde, seal polnud teda mitte. Piki jõe äärt / suusarada lähenedes oleks saanud punktile "koos massidega" otsa joosta. Meie tulime suurelt teelt, valesse kohta ja...
-5 minutit.

KP55. Jäi märkamata, sest oli minu kaardilt "välja lõigatud". Jooksime suurt teed pidi ringi ja lihtsalt mööda.
-5 punkti.

"Metsa KP-d" 97, 96, 95, 94 võtsime enam-vähem - veidi ebakindlalt, aga suurte vigadeta.

KP93. Läheme vale rada pidi (sest riba-kaart) ja otsime koos teistega sigrimigris.
-6 minutit.

KP91. Mina orienteerun, aga Tiidu kaardiga; seal on see KP aga "mujal ära". Jookseme punktist sirgelt mööda. Just - jookseme! Oleks me kõndinud, oleks olnud aega kaarti vahtida ja ehk oleks ka punkti märganud...
-9 punkti.

KP76.
Kihutan punktist mööda, siis sibame pikalt vales kohas seda otsida.
-5 min, lisaks jätame seetõttu võtmata KP 56.

Fotopunktid jätsime võtmata, finišisse jäime hiljaks.

Täiesti nutune. Nagu oleks esimest korda metsas...

Rada: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1457985951

Kaardi tagakülg tuli selline:

Raspberry kursus

Väga hea on!

Skeemipesa korraldas.

Oleme õppinud:

- Raspberry põhitõed

- makettplaadi peal lihtsa skeemi ehitamine ja ühendamine

- rpi.gpio teegi kasutus, LED'ide kasutamine, PWM režiim

- gpiozero teegi kasutus - https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/

- mcp3008 kasutus
- Sense HAT kasutus

Ledidest tegime tsükliliselt plinkiva valgusfoori.

MCP3008 on analoog-digitaal muundur.
Vajalik, sest RPil pole analoogporte ja kõik analoog-andurid tuleb läbi muunduri liidestada.
MCP3008 jaoks tuleb Raspberry confis SPI liides käima panna.

Setup ja juhtmed:

https://electronicshobbyists.com/raspberry-pi-analog-sensing-mcp3008-raspberry-pi-interfacing/

https://learn.adafruit.com/raspberry-pi-analog-to-digital-converters/mcp3008

Soft:

https://gpiozero.readthedocs.io/en/stable/api_spi.html

- termistori, valgustundliku takisti, potentsiomeetri lugemine (kõik ühtemoodi)

Sense HAT on vidin, "shield" - hulk sensoreid ja 8x8 LED maatriks.
Pmst õppevahend, meiesugustele paras kätte anda.
Selle kasutamine on tänu mugavale teegile super-lihtne.
Tegin selle jaoks ussimängu:
https://github.com/kurinurm/snake-on-pygame

Tegin täiesti ise - juhuslikult kirjutasin nädal varem Pac-Man'i. Pygames'i abil ja tavalise arvuti jaoks. Sellest ussimängu tuletamine oli väga lihtne - hulk koodi tuli maha kustutada, ja üks list juurde lisada. Pygames'i jaoks tehtud mängu panek SenseHAT peale oli aga hoopis lihtne - kolm rida koodi:

from sense_hat import SenseHat
sense = SenseHat()
...
sense.set_pixel(location[0], location[1], c)

Proovisin mängu juhtida SH kallutus-sensoritega, aga need on vist täiesti kasutud. Driftivad programmi käimasoleku ajal täiesti ära.
Lõpuks tegin juhtimise SenseHati enda joystick'iga. See on aeglane, aga vähemalt on nii sisend kui väljund läbi SenseHati.

Lisaks õppisime natuke Pythonit.

Pac-Man ja Pygame

Kirjutasin Pac-Mani sarnase mängu.
Lihtsalt näpuharjutuseks.
Pygame graafika-teegi abil.

Oli lihtne.
Esimene töötav versioon tekkis paari tunniga.
Pygame on mõnus ja efektiivne teek. Joonistamine, mängu klahvidega juhtimine, mängu "tsükkel" on kõik väga lihtsad. Ühtegi tõsist mõtlemist vajavat kohta ei tekkinud. Koos rohkete kommentaaridega tuli 250 rida koodi.

Kollid liiguvad praegu juhuslikult, ilma intelligentsi ja kurjade kavatsusteta. Graafika on lihtne, kastid ja ringid. Muusikat ei ole. Aga muidu - täiesti töötav mäng.

Pacmani kloone on maailm täis. Ka Pygame abil on neid tehtud kuipalju. Nii et ega ma ei looda, et mu näputööd keegi väga mängida viitsiks. Oma lapsed ehk, mõne korra.

Lapsepõlve rohtunud teed

Kes Kiipeilyareenal, kes Tenerifel.

Koduküla äärelinnas ei turni nädalavahetusel enam keegi.

Kõik teed on roikaid täis - vähemalt siitpoolt ei ole keegi ammu ligi sõitnud.

Astangul jalutamiseks on aga väga hea aeg. Keegi on palju puid maha võtnud ja vanad sõjaväe pinnavormid on kenasti näha. Ka allesjäänud võsa paistab hästi läbi. Nõgest pole, sääski pole, kodutuid pole. 

Kümne aasta pärast on siin ainult uusarendused ja "eramaa, ära roni" sildid.

Raamat: Teistmoodi füüsikaraamat

Aimeraamat füüsikast.
Tegijad on Energia Avastuskeskuse juhid.
Idee on super, aga teostus veidi kohmakas.
Autorid on füüsik ja lüürik, ja füüsik domineerib liialt.



Raamat käib läbi füüsika valdkonnad - valgus, elekter, mehaanika, soojus. Igast alamteemast ("valguse murdumine", "tuumaenergia") on paar lehte - just parasjagu pikalt.
Teemade valik ja raamatu maht on väga head. Ei püüta kogu füüsikat läbi käia, räägitakse vaid huvitavast.
Fotod, joonised ja kujundus on väga väga väga head.
Ajalooliste füüsikute lühi-kirjeldused on väga head.
Idee ühendada raamat EA eksponaatide ja katsetega on täiesti super.

Nõrk osa on aga tekst.
See on liiga keeruline.
Normaalsed lõigud vahelduvad puht-teaduskeelsetega.
Vooluallikas leiab aset protsess, mille käigus laengukandjaid viiakse madalama potentsiaaliga klemmilt kõrgema potentsiaaliga klemmile (näiteks elektrone positiivselt klemmilt negatiivsele klemmile), st suurendatakse laengukandjate potentsiaalset energiat. 
Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on...,
Ja nii edasi.

Termineid on liiga palju. Tihti mainitakse mingit võõrsõna möödaminnes, selgituseta. Palju on kiillauseid ja sulgudes märkusi. Palju on lauseid, mis on täiesti suvakas kohas ja mille võiks lihtsalt ära jätta. Mina saan tegelikult aru, millele autor viitab või miks ta selle lisa-lause sinna pannud on, aga mitte-füüsik ei saa. Ja palju on nalju või näited, mis töötaks suulises esituses hästi, aga mis raamatus mõjuvad.. veidralt.

Tekst vajaks toimetamist / ühtlustamist veel mitmest nurgast. Miks on sulamissoojus "konstant", keemissoojus "füüsikaline suurus" ja kütteväärtus "hulk soojust"? Ühe ja sama nähtuse jaoks ei tasu kahes järjestikuses lauses kasutada kahte eri sõna. Osade katsete ja näidete tekst on üsna arusaamatu. Mina, füüsik, saan aru. Laps-lugeja ei saa.
Oleks olnud vaja testlugejaid, kes autoritele iga arusaamatuse eest piki pead andnuks...

Lugesin raamatu enam-vähem läbi, läks... 45 minutit ehk.
Leidsin ühe päris vea (Kuu faasid tekivad Maa varju tõttu) ja paar näpukat.
Üsna kvaliteetne.

Mulle on raamatus äratundmist muidugi palju.
Nabla operaator ja laplasiaan! Entalpia ja Gibbsi energia!

Eraldi tuleb kiita kujundajat ja fotograafi.
Katsete pildid on tõesti kenad!
Ja nad on raamatusse pandud mõnuga, suurelt, üle lehe.
(Kooliõpikute pildid on alati tikutopsi suurused.)

Igatahes tekkis mul kindel huvi Energiakeskussesse minna.
Muidugi olen ma seal käinud, mitu korda.
Aga nüüd tahaks veel.

Aga raamat tuleks üle vaadata ja uuesti välja anda.
Ja siis peaks see olemas olema iga Eesti kooli füüsikaklassis.
Ja ka vene keeles.

Retk ooboluste riiki

Olen ammu piilunud Minest retkede tegevust.
Nad teevad maavara-teemalisi matku. Tunduvad väga huvitavad. Kohti käimiseks jagub. Tallinna ümbrus on karjääre täis - Harku, Männiku, Väo, Maardu, Lasnamäe, Jõelähtme, tohutu turbaväli Mõigus... Ülejäänud Eestist rääkimata.
Täna jõudsin siis matkama ka.

Fosforiidimatk!
Maardu tehased, Maardu kaevandus ja Jõelähtme karjäär.
Ma olen seal palju orienteerunud ja rattaga sõitnud ning tunnen piirkonda üle keskmise hästi. Näiteks sel suvel käisin Kotka mägedes, Vandjala karjääris, mitu korda sealsamas Jõelähtmel.
Seda põnevam oli teada saada, kuidas see maastik tekkinud on ja mis on meie jalgade all.

Käisime ja vaatasime:
- Maardu tehaste ala
- Maardu karjääri suuded maapinnale
- Kroodi kileküla
- Jõelähtme karjääri tranšeed, pumbajaamad, puistemäed, veesüsteemid
- Lõhkeainete ladu
- "Kanjonid", kus ma suvel orienteerudes jänni jäin
Nägime ära fosforiidi, püriidi (jube raske!), glaukoniidi (roheline), põlenud ja põlemata diktüoneemakilda (punane / hall).
Nägime mitmes kohas kaevanduse ja karjääri serva, kust saaks kaevandusse sisse sukelduda.
Nägime palju vanu fotosid - tehastest, masinatest, maastikust.

Ingo on super hea giid. Tunneb teemat läbi ja lõhki. Infot on just parasjagu palju. Idee tahvelarvutist vanu pilte ja kaarte näidata on geniaalne.

Ilm oli imeline. Paar kraadi külma ja härmatis. Kogu loodus oli valges jääs, ja nii päev otsa!

Lisalugemist:
https://www.minest.ee/p/retked.html
https://kaevandatudmaa.blogspot.com/
https://fosforiidimaa.blogspot.com/

Aga millest see pealkiri?
"Retk ooboluste riiki" on Arvo Vallikivi raamat.
Räägib kõigest sellest, mida me täna nägime.
Lugege!

Fotod: Kati / mina.

Uus hingamine

Käisin ujumistrennis.
Treener on super hea, aga kõik muu läks sajaga aia taha.
Tegime selili harjutusi ja ma EI SUUDA!!!
Jalgade abil liigun ma edasi üsna vilkalt, see pole probleem.
Aga mul käib vesi üle näo, jookseb suhu ja ninna ning mul tuleb uppumise hirm peale.
(Üksi tühjal rajal ujudes ei tule, aga trennis on samal rajal sada inimest ja kui minust keegi jõua möödub, lööb laine minust üle.)
Sellega koos kaob igasugune tähelepanu tehnikale - no eks sa püüa hoida "küünarnukki hästi sirgelt" või"väikest sõrme õiges suunas", kui sa oled tegelikult paanikas, sest hakkad uppuma?
Nii et ma ei suutnud hoida suunda, teha tõmbeid, üldse mitte midagi.

Läksin siis poodi ja ostsin sellise musta vidina:


Kodus proovides ei andnud mingit lootust. Mispidi see mu nina peale käib? See libiseb ära! Mu nina on anatoomiliselt sobimatu, see klipp on mõeldud noortele kitsa ninaga sportlastele!!!

Basseinis aga töötas kõik. Paned selle vidina endale näkku.. ja nina ongi kinni! Vesi ei tule sisse. Õhk ka ei tule. Kõhuli ujuda sellega hästi ei saa, sest siis tahaks natuke läbi nina ka hingata.

Aga selili - super. Tegin basseinis sada ringi. Eesmärk oli lihtsalt harjuda selili olemise ja liikumisega. Vehkisin kätega, sumatasin basseini otsast selg ees ujuma ja mida veel. Mõnus!

Pikapeale peaks keha asendi nii heaks saama, et klippi pole vaja.
Aga mul on teooria, et mu suur paks valge kõht ulbib vee peal ja sellega vajutab ülejäänud keha vee alla / allapoole.
Kui ma vaatan teisi selili ujujaid, siis neil on suur osa näost vee peal.
Mul on veepiir.. palju kõrgemal.

Nii et vähemalt mõnda aega kasutan selili harjutustel seda klippi.

Muide, mõnel inimesel läheb vesi kõrva. Seda ei juhtu mul iialgi. (Sukeldudes ehk?, aga seda ma ei ole elus proovinud.) Samuti ei lähe mul vesi ninna, kui ujun kõhuli. Mul on ujudes pea kogu aeg vee all, hingan vette - no ei tule vesi ninna. Aga seilili ujudes tuleb ja uputab.

Rattaga Kuusalu - Soodla, aasta esimene marjulkäik

Kuusalus oli ilm karge ja kõik teed lumised / jäised.
Rattaga sõita oli aga väga hea, maastikuratta rehv pidas sellisel krobelisel lumel väga hästi.

Selline ring:
- algus Kuusalust
- rändrahn: Hirvli suurkivi
- rändrahn: Luubakivi
- Kõvera-Käspri talu juurde, kus suvel J-ga öösel võsas ekslesime
- rada ei leidnud me ka seekord üles, lisaks oli mets jäine ja soine, pöörasime tagasi
- Soodla veehoidla põhjakaldale ja piki seda
- Härmakosu kaudu tagasi

Kohalikul sõbral oli õigus - midagi väga erilist sealkandis pole. Aga varatalvine mets oli ilus sõita ikka. Isegi päike tuli välja!

Nägime ühte looma: oravat. Aga elukate jälgi oli värskel lumel palju.

Leidsime pohli. Jõhvika maitsega, igati head, ja palju. Marjul käidud!

Sõitsime 32 km, kulus neli tundi - keskmine kiirus tuli 8 km/h. :)

Hirvli suurkivi, kõrgus 2 m

Luubakivi, kõrgus 4 m

Päike!

Kilomeeter krooli

Läksin basseini ja ujusin kilomeetri krooli.

Muidugi pole see päris krool. Ujun "ülekandega". Hingan kord igal tõmbel, kord igal teisel. Jalad teevad suvalise arvu lööke tsüklis. Pöörde asemel on "ujun seinani ja püüan kuidagi vastassuunas liikuma hakata".

Aga ma ei jää hapnikuvõlga!!!
Suudan oma kiirust ja hingamist kontrollida, mitte ei suma "elu eest!"
Suudan kiirema ringi järel rahuneda ja tempo maha võtta.
Ja hingamist taastada pole isegi vaja, sest see... ongi korras!

Septembri lõpus oleks see kõik olnud ulme.
Suutsin ujuda 25-50 meetrit, siis oli kõik. Lämbumise tunne ja ei mingit krooli enam. Konna võisin ujuda lõputult.
Augusti kukkumisest taastusin ja basseini sain septembri lõpuks.
Nii et kolme kuuga selline tulemus.

Kilomeetri asemel võiks ma vajadusel ujuda ka kaks või kolm - ära ma ju ei väsi.

Vesi pole mulle enam takistus, vastane, vaid hea sõber.
Ma ei pressi end temast läbi, ei.
Ma sirutan käe välja, võtan veest kinni ja sikutan end tema abil edasi.

See kõik on ju... tore?