Faktipõhised reaalained
Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:
Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked.
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine...
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...
Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.
Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?
Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?
======================
Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!
Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?
======================
9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:
Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked.
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine...
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...
======================
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.
Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?
======================
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?
======================
Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!
Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?
======================
Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.
======================
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine.










