Faktipõhised reaalained

Kuulasin haridus-saadet õpetajate nappusest.
Reps et al.
Kolmandal minutil lõi mul silme eest mustaks.
Eksperdi mõttekäik oli nimelt selline:

Loodusteaduste õpetaja ongi raske olla.
Need ained on ju nii rasked. 
Näiteks matemaatika.
Nii faktipõhine... 
Väga palju asju tuleb lihtsalt pähe õppida...

======================

Aga reaalainetega on see häda, et nende õpetamiseks vajalik mõtlemine sobib jube hästi ka IT-sse. Ehk, füssa õps võib igal hetkel minna talle sobivale tööle paar korda suurema palga peale. Noor inimene "lõikab" ja õpib siis kohe itikaks, mitte füssa õpsiks...
Filoloog või ajaloolane - vist nii kergesti teisele tööle ei saa.
Erialane segragatsioon on ebaõiglane ja häiriv, aga täiesti reaalne.

Samal ajal tekib uusi robootikaringe nagu seeni, ja lapsed õpivad mõnuga, ja ka õpetajaid nagu oleks.
Miks?

======================

Minu arust tuleb reaalainete õpetamine täiesti nullist ümber ehitada.
Mida me üldse õpetame?
Miks?
Mis on see, mida laps peaks keskkoolist tulles tegelikult mõistma, teadma, oskama?

======================

Mu laps õpib keemiat. Ta on aasta algusest, poolteist kuud, tegelenud reaktsioonivõrranditega. Nagu oleks need keemia kvintessents. Tegelikult õpivad nad muidugi muud ka, aga tunnikontrollid ja kontrolltööd on puhtalt võrrandite peale. Raud => raud(III)hüdroksiid => vastav sulfaat, palun! Mulle endale meeldivad reaktsioonivõrrandid VÄGA ja ma õpetan neid meeleldi ka lapsele, aga... miks? See on teatud sorti obskuurne käsitöö-oskus, mitte sisuline keemia!!!

Peaks tegema eksperimendi. Andma reaalainete õpetamise humanitaaride kätte. Mis saaks? Ehk oskavad nemad asja sisulist tuuma paremini tabada? Ja ei jää kovalentse sideme definitsiooni peast nõudmise lõksu?

======================

Haridusmin, -amet, Innove, õpikute autorid võtavad reaalained kui midagi, kus tuleb palju asju pähe õppida. Sellise mõtteviisi juures ei tahaks ka mina midagi õpetada, makstagu siis hästi või ei.

======================

9. klassi füüsika õpik meeldib mulle muide väga.
Miks?
See kirjeldab ja selgitab, mitte ei ole fakti- ega valemipõhine. 

Libahundi jälg, Harju-Risti, rattaga

Käisime rogainil, aga jooksmise asemel (sest ei jaksa) sõitsime rattaga.
Libahunt, Harju-Risti, 5 tundi.
Ilus kuldne sügis, soe ilm, kuiv.
http://www.libahunt.eu/harju-risti-13-10

Pilk kaardile tegi selgeks, et jooksust ei pääse. Punktid puha võsas.

Libahundil on plaani teha jube raske, sest punkte on nii pagana palju. Ja meil pole ju aimugi, kui kiirelt me sõidame. Ja need lisaülesanded!! Tegime umbropsu vastupäeva kaare - lääneosa enne ja idaosa pärast ja kõige punktirohkem põhi "kui aega jääb". Plaan tuli tegelikult üsna hea, ainult et tiheda põhjaosa kallid punktid oleks tulnud kohe ära võtta.

Joosta ma tõesti ei jaksanud. Veel vähem joostes orienteeruda. Nii et punkte otsis Veiko ja mina vaid püsisin sabas. Rattas kippusin ma see-eest eest ära sõitma. Mõne korra maksis see kätte ka - läksin valesti ja Veiko ei saanud parandada. Aga o-vigu tegime tegelikult väga vähe.

... mis on imelugu, sest võpsik oli korralik. Kõige jäledam oli vist KP50. Aga tihedat peenikest lehtpuuvõsa oli maastik TÄIS. Kummaline, eks, sest kaardil vaatab vastu kultuurmaastik, põllud ja keelualad. See-eest oli kuiv. Ja praktiliselt lame. Loode-Eesti noh...

Kõige helgem hetk kogu üritusel oli Hash House ehk KP 92.
Esiteks sai siin süüa. Banaan! Kohv!!! Kuum puljong!!!!!!!!!!
Teiseks arvasin ma siin huupi ära sudoku vastuse. Lahendada me seda ei viitsinud, aga noormees helkurvestis soovitas midagi ikka pakkuda. Põmm! Pihta! "Kõige kiirem võistkond", kommenteeriti.

Muid lisaülesandeid.
Pallid - tore.
Leida Peips - samuti tore, kahjuks saime siit -2 punkti.
Annika Laats - tore, ja see trepp!!!
Golf - feilisime. (Alo tegi teises võistkonna selle muuseas ära!!!)
Stardiülesande jätsime tegemata.

Sooritus tuli kokkuvõttes meile õiglane. Paar lõpu KP-d jäid kripeldama, aga see käib asja juurde. Vigu tegime suht vähe.
Finišis olime täpselt.
201 punkti jättis meid ratta-tiimide keskele.
Tuska teeb muidugi see, et paljud tiimid said jalgsi meist parema tulemuse. Aga - ju siis nii on.

Tulemusi vahtides selgus, et jalgsi võitjad said rohkem punkte kui ratta võitjad.
???
321 vs 316.
Ja ratturid pole teps mitte amatöörid - Tõnis Erm on mitmekordne rattaorienteerumise MM-hõbe. Ka teised rattatiimid on tegijad. Kas oligi nii, et ratas ei andnud selles võsas olulist eelist?

Samal ajal tegid Kati & lapsed rajal imesid ja olid supertublid :)

Film: Vello Salo. Igapäevaelu müstika.

Meeldis.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/jaan-tootsen-vello-salo-on-naide-kuidas-void-elada-taiega-90-eluaastani-ja-panna-sealt-edasi-ka?id=83557539

Tuli ära

Kõigepealt tahetakse mind tasuta sisse lasta - "me arvasin, et te olete hotelli külastaja."

Siis pakutakse pensionäri piletit.

Ma teadsin, et millalgi see tuleb, aga et nii vara?

Tuleb habe ära ajada.

Reklaamirobot

Avan Youtube.
See näitab mulle Netflixi reklaami.
Panen selle kohe kinni (reload page).
Youtube näitab mulle Netflixi reklaami.
SEITSE KORDA JÄRJEST.
Siis andsid nad alla ja lasid seda lugu, mida ma tahan.

Masinõpe, raisk.
Püüan idioodist robotile seletada nii kuidas oskan: MA EI HAKKA NETFLIXI KLIENDIKS.
Mul ei ole midagi reklaami kui sellise vastu (no on, aga mitte nii kirglikult).
Aga Youtube müüb mulle idioodi järjekindlusega seda ühte teenust, mida ma absoluutselt KINDLASTI tarvitama EI HAKKA.

Mind ei vihastagi reklaam, vaid nüridus.
Kui su sõber sulle iga viie minuti tagant hapukurki pakuks, teades, et see sulle ei maitse - pahandaks ju?
Miks peak YT mind lolliks, kellele võib pakkuda täpselt ühe asja tuhat korda järjest?
Telekast ei tule ju reklaamipausi ajal 10x sama reklaam?
Kui tuleks, siis me peaks reklaamitoimetajat idioodiks?

Nii nagu mina Youtube algoritme nüüd.

Nagu, päriselt. Meil on masinõpe ja mis kõik. Me võiks ometi aru saada, mida klient tahab. Ja mida ta väga selgelt EI taha. Miks... miks mind sellest hoolimata lolliks peetakse? See ju solvab? Kas poleks parem, kui mulle pakutaks midagi, mis mind ei vihasta? Kõigil oleks parem - reklaami vahendajal, reklaamitaval, minul?

Aga ei.
Sest idioodid.

Rakvere Bike Xdream

Ratta-rogain: nelja tunni jooksul tuleb võistkonnaga maastikult punkte otsida.
Ise valid, mis järjekorras.
Meelis - Lauri - mina.

Ma pole rattaga rogaininud ja polnud aimugi, mis ees ootab. Võtame ära pooled punktid? 2/3? Rohkem? Raja plaan on rogaini alus - ja kui pole kogemust, pole ka plaani. Niisiis on see võistlus meile vaid prooviks.

Kaart on kahepoolne. Linn 1:10k skaalal ühel poolel, maa 1:36k skaalal teisel. Teeme mingi üldise kava ja paneme punuma.

Linna-osa sooritame hindele "3+". Punktide järjekord pole parim, KP35 juures patserdame (mingi imelik teede pusa???), KP37 oleks pidanud lõppu jätma, aga noh. Mina suren linnamäel ronides korralikult, kuid sõidame hästi. Kõige lollim viga tuleb aga välja alles lõpus...

Maa. Vastupäeva ring. Õel rajameister paneb meid sõitma piki oose (üks läheb otse Rakverest lõunasse, linnus on pmst Rakvere oosi põhjaotsa peal). Kohe saab selgeks, et 1:36000 kaardil orienteerumine on raske. Kaart on tegelikult hea, aga minu silm on selle detailide jaoks liiga tönts. KP43 ja KP47 on mõlemad reljeefil "kustahes"; leiame nad üles Lauri hea nina ja teiste võistkondade abiga; ise... ma ei tea. Maastiku seos kaardiga on radade osas üsna õrn. Aga õnneks pole me üksi hädas - ka teised võistkonnad pigem sagivad kui orienteeruvad.

KP48 singlil teen "nipli" ehk kukun järsul laskumisel üle lenksu. Maandun raugelt võssa, ratas kõrvale. Jään terveks, ratas ka. Huvitav kogemus.

Edasi edeneme hästi kuni KP52-ni, mida me ei leiagi üles. Khm. Viimaseks piisaks saab avalik tee, mis läheb läbi õue, mida valvab kuri muri. Keerame pahaselt tagasi. Aitab maastikust, linna tagasi!!!

Linnas saab korraks hapnik ajust täiesti otsa. KP38-st väljudes pole muud kui otse KP39-sse sõita, aga meil saab mõistus otsa. Täiesti. Seisame kolmekesi keset metsa ja sama hästi võiks vist Kuu peal olla. Teised võistkonnad sagivad ümber, kes kust kuhu läheb - pole aimugi. Lõpuks sõidame suvalises suunas metsast välja. Viis minutit kaotust täiesti niisama. Seetõttu jääb võtmata ka viimane, KP41 - ei jõua.

Viimane pauk tuleb aga finišis. Värav paistab - ja siis ütleb korraldaja "siit ei tohi". Vahin teda lollilt. Vaatan kaarti. Keeluala ei ole. MIKS EI TOHI? Kõlab "kontrollajani 30 sekundit". Pärast lühikest sõnelust sõidame ära, täies segaduses, ja läheneme finišile mujalt suure ringiga. Trahv. AGA MILLE EEST?

Lolluse eest, selgub. Kaardil on paks punane joon ja tekst "finišisse pääs". Aga meil kõigil on kaart volditud nii, et see ei paista. Oleks me alguses kaarti lugenud! Sama jutt on etapi juhendis rasvases kirjas, aga kes siis juhendit loeb! Päris O-kaardil oleks siin keeluala või miskit. Me võiks ju teada, et Xdream ei ole iial puhas orienteerumine, sellel on alati "nüansid", et juhendit / legendi PEAB lugema. Ütleme nii, et 1 punkt trahvi on veel hästi saadud...

Jätsime võtmata 6 punkti - 41 (linnas sees ja ei jõudnud), 52 (koeraga), 45 58 56 55 (kaardi ääres). Lisaks 1 punkt trahvi. 30 - 7 = 23p.

Tulemustes oleme teises pooles.
Finiši trahv maksis tabelis 11 kohta.
Kui me oleks 50 & 51 asemel võtnud 52 & 41 (palju lühem ring ja tegelikult see, mida me alguses plaanisime), oleks me olnud pool tundi varem finišis, 1 punkt rohkem. vähemalt 15 kohta kõrgemal...
Nagu Ets stardis ütles - niikuinii lähete ahneks!
Aga õppimiseks oli väga hää!

Ediiiiiiiiiit:
Ma siiski olen Bike Xdreamil käinud!
Kolm aastat tagasi.
Loeme siis vanu muljeid:
"... sain mina alles pärast võistlust teada, et erinevalt päris-rogainist EI OLE Xdreami punktidel kaalu, loetakse ainult võetud KPde arvu. Hästi loeme juhendit, eks..."

Kõrvemaa rattamaraton

Küsija: "Kuidas siis on, kas 50 aastaselt saab veel sporti teha?"
Allar Levandi: "Mmm.. eee.. niipalju kui keha lubab..."
Küsija: "Ja kui palju siis lubab?"
Allar Levandi: "Tennist lubab mängida... nii umbes ülepäeviti. Rattaga käin läbi metsa Nõmme turul..."

Sellise motiveeriva intekaga algas Kõrvemaa rattamaratoni start.
Mina pole veel 50, seega oli rajal, mitte kõrval.
Tahtsin võistelda, aga ei tahtnud kukkuda. TRM oli seega välistatud. H100 on minu jaoks liiast. Kõrvemaa tundus ideaalne - lühike (45 km), ilmselt kerge rada, vähe rahvast.

2 km stardist arvasin aga, et siia ma suren :) Tempo ilmselgelt liiga suur, nagu võistluste stardis alati. Õnneks tuli siis rattal kett maha ja jäin rahulikumasse gruppi. Kui ka see grupp panema hakkas, tuli kett jälle maha :) Edasi jäin suht omaette ja sõitsin kogu võistluse omas tempos. Ma ei olnud metsa vahel üksi, aga iga mees tegi oma sõitu, keegi ei istunud sul sabas ja mina omakorda polnud hammastega kellelgi perses. Mõnel kruusalõigul võtsin korraks tuulde.

Rada oli väga meeldiv. Ümber Püüsaare raba, üle Jussi nõmme, Riistakõrve raba äärest Aegviitu. Metsateed, kruus, liiv, vahele mõni tehnilisem singel. Järsud lühikesed tõusud, mõnusad lühikesed laskumised. Keegi ei trüginud laskumistel küljelt sisse, sõidul ei olnud ühtegi ohtlikku hetke. Rõõmuga nägin, et isegi ettevaatlikult laskudes olen teistest pigem kiirem. Tehnilistes kohtades võitsin, tõusudel surin jälle täiesti. Ratas töötas vahelduval maastikul väga hästi.

Tulemused
Raja skeem
Minu aeg on 2:14, koht 236 / 347.
Võitjate neljase grupi aeg 1:28. Ka teine punt (1:32) sõitis ilmselt koos. Nii kruusarohkel rajal oli koos sõitmisel kindlasti efekt.
Nii et olen väga rahul.

Mu tuttavaid rajal praktiliselt polnud :(
Seega ei jäänud sauna ega supile, vaid läksin Soodla kunstikohvikusse.
Ülimõnus, soovitan!

Elektroonika

Elu esimene Arduino projekt: vilguta onboard LED-i. Töötab, lihtne.

Elu teine Arduion projekt: vilguta eraldi LED-i. Ei tööta.

Wtf. Koodi on paar rida. Komponendid (makettplaat, takistid, LED-id) on vana koli hulgast, aga ma just proovisin nad üle, töötavad. Mhhh??
Mõõdan väljundis pinget, pole.
Sean juhtmeid eri PIN-idele - ei miskit.
Googeldan "troubleshooting arduino", loen igasugu (huvitavat) jama - aga ei midagi.
Lõpuks tulen geniaalsele mõttele mõõta 5V ja GND vahelist pinget. See on ka null.
Juhtmete takistused...? Ühel null, teisel -1. Katki, raibe!! Vaid välja näeb nagu uus..

Arduion on ostetud Alole, aga kui lapsed magavad, on vanematel pidu!

Õunatutele

Õunu on jube palju, aga asja neist ei saa.
Paljud on puu otsas ära mädand, ülejäänd on väiksed vissid või ussitand.
Midagi korjasin - kuldrenette kastitäie, ja erinevaid tundmatuid sügisõunu.
Kui ussitanud pole, saab ehk moosigi.

10k

Mulle vägaväga meeldib, et Tallinnas on Sügisjooks ja maraton.
Ma olen kõikide jooksjate peale nii kade.
Mingu selle korraldajatel hästi ja no üldse, äge värk on!!!

Täna (edit: päev pärast kõik jookse, kui ametlik spordipidu oli ammu läbi) saatsin ***sse kõik oma haiged põlved ja suure kõhu ja läksin ka jooksma.
Poolmaratoni päris ilma trennita ei tee.
Seega 10k.
Eesmärk - ühtlane tempo ja aeg alla tunni.
Nii ka sai.
Esimesed 5 km ajaga 0:29, väga ühtlaselt 5:45 .. 5:50 kilomeetrile.
Kokku 0:57:10.
Jube palav oli, igal sammul tilkus üks higitilk - vasak, parem, vasak, parem :)

Homme valutavad kindlasti nii põlv kui lihased.

Ehk peaks hakkama lühikesi jooksutrenne tegema, et vähemalt lihased toonuses hoida?
2-3 km, rütmis "kilomeeter soojendust, kilomeeter kiiresti, taastumine"?

Septembris ujumas

Käisin 4. septembril Raku järves ujumas.
Vesi oli soe.

Mul ei tule meelde, et ma oleks iial septembrikuus või hiljem Eestis vees käinud, saunast jääauku minekud välja arvata. Aga nüüd oleks ma võinud seal ujuda kuitahes kaua. Sest soe.

Ülejärgmine päev, 6 sept:
Käisime õhtul ujumas Tallinnas Kalarannas. Jälle soe.

Ja veel ülejärgmine - Nõva rannas.
Seekord on juba külm.

Viimane hapupiimane

Halapost.
Proovin jalgrattaga orienteeruda, aga ei tule välja.

On selline kunst nagu rattaorienteerumine. Lühend MTBO, mountain bike orienteering. (Eesti MTB on pigem võsas ja soos sõitmine.)  Kaart; kontrollpunktid; jalgratas. Kompassi pole üldiselt vaja. Punktid on teeradade peal või lähedal. Tundub lihtne? Mulle küll tundub. Aga välja ei tule üldseeeee.

Eeldused on mul nagu täidetud. Xdreamidel olen rattaga orienteerunud kõrimulguni ja hästi. Orienteeruda oskan - keskpäraselt, aga oskan. Rattaga sõita oskan. Ratas on mul suurepärane, klippide ja kaardihoidjaga ja puha. Ja rattatrenni olen teinud sel aastal üksjagu.

Tegelikus elus ei tule aga miski välja. 
- Ma teen vigu. Hullemaid, kui jalgsi iial teeks. Võtan vale punkti, sõidan kaardilt välja, kaon metsa täiesti ära. Kui jalgsi tehtud veast saab enam-vähem aru, siis rattal - ära loodagi. Oled mingis teede sigrimigris ja *** sa tead, kus täpselt.
- Ma ei suuda sõites kaarti lugeda. Jalgsi / joostes püsin ma kaardil kogu aeg, ka kuusemetsas ragistades või laukas ujudes. Rattal - ei suuda. Pean seisma jääma ja end kaardile "saama" ja see võib rahus võtta 30 sekundit või kauem. Halvematel päevadel ei saa ma seisma jäädes üldse aru, mispidi ma olen, kas kaardi ühes nurgas või teises.
- Ma ei taju mõõtkava. Rattaga on kiiruse erinevused väga suured ja peab adapteeruma; ma ei suuda.
- Ma ei suuda tehnilisi radu sõita. Ei oska, ei julge, kardan, tulen rattalt maha ja vantsin jala. Päriselt maastikuratast valdavad kodanikud sõidavad kõikjal ja on singlitel must mitte kaks, vaid viis korda kiiremini. Aga hea rajameister teeb nii, et singleid oleks palju.
- Ma teen lolle rajavalikuid.
Ja nii edasi.

Raudalu päevak
Raku järve ja Viljandi mnt vahelises metsas. Kohe esimeses KP-s lähen õigest teest mööda, satun fatbikede raja peale ja olen täies segaduses. KUS ma olen?!?!? Rähklen täiesti arusaamatus metsas, võtan isegi telefoni välja (aga see ei paku mingit abi, google arust olen ma lihtsalt mingis kasutus võsas). 8 min viga. Enne suman mingis liivas. Trr ma seda asja teen siin, võiks kinos käia samal ajal!!! Tuju nullis, tahan päevaku katki jätta, aga suman ikkagi lõpuni. Vahepeal käin jala, rullun nõgestes ja teen igasugu asju, mis MTBO juurde nagu ei kuuluks.
Tabelis viimane. Võitja on must ligi tunni võrra kiirem.

Männiku päevak
Sama Raku järve teisel pool ja Liiva kalmistu ümber. Sõidan enda kohta suht normaalselt, teen mõne rajavaliku vea ja ei leia mõnda rajakest üles. Aga kaarti sõidu pealt ikka ei loe, teen palju pause ja olen jube aeglane.
Tabelis viimane, pikalt.

Kadrioru - Lasnamäe päevak
Jee! Seda maastikku ma tunnen! Alustuseks jalutan Ovega laste o-raja läbi. Aga ma suudan ka Lasnamäel end mitmel viisil sassi sõita. Kaardil ei püsi, kogu aeg peab peatuma ja mõtlema.
Tulemustesse end ei pane (sest poleks aus), aga kui paneks, oleks kusagil lõpus.

Vääna-Jõesuu päevak
Ka see on tuttav maastik, ma olen siin nii jalgsi orienteerunud kui ise rattaga sõitnud. Ma tunnen end nende juurikaste radade peal hästi. Kuid ei see aita! Suudan end nii punasesse sõita, et lihtsalt ei püsi kaardil. Jätan paar kaugemat punkti võtmata (et autokaaslast mitte pikalt ootama jätta).
Tabelis vaba-klassis, aga kogu raja tegemisel oleks kindlalt viimane.

Muserdav, eksju???

Kõige õudsam on see, kui kiired on konkurendid. 15 km rada tehakse 50 minutiga. 15 km linnulennult teeb ka heal orienteerujal 20 km sõitu (minul pigem 25). Mis tähendab 25 km/h KESKMIST kiirust. Võsas, liivas ja singlitel. Brr!! Ja kui ma metsas teisi sõitjaid näen, siis nad tõesti ONGI kiired. Lendavad sajaga läbi kohtadest, kus mina rattalt maha tulen. Ei peatu kaardi vaatamiseks, vaid sõidavad järjest. Nii et...

Päevakute üks hea külg on kaardid. Saad mingi piirkonna kohta suurepärase, täpse kaardi. Olen siis nendega samadel maastikutel uuesti sõitmas käinud. Mu tulemustele see ei mõju. Aga trenni mõttes on täitsa tore.

Kuidagi loll on tegeleda alaga, kus oled järjest ja suurelt viimane. Aga joosta ma ei saa. Kõrvemaa päevakul proovisin, jube hea tundus, aga järgmised päevad andis põlveliiges selgelt teada, et see oli rumal mõte. Nii et jätkan rattaga orienteerumist. Päris ilma ju ka nagu ei saa. Kino jäägu järgmiseks eluks.

Ah ja. 
Tahan Raudalu päevaku (4. sept) raja uuesti läbi sõita. 
Tule kaasa!

Nädalavahetusel:
Sõitsingi läbi, sõbraga. Saime 5 min parema aja :))) Esimeses KP-s eksisime ikka ära. Ka GPS rada ja kaarti kokku pannes ei saa ma aru, mis värk seal on. Võimalik, et mingi uus rattasingel ongi kaardilt puudu.
Aga mul on kavas seda rada VEEL sõita. Õpetlik on. Saangi aru (ehk), kuidas millimeetrid kaardil ja sekundid rattasadulas kokku lähevad. Ja no hea rada on, ja hea MTB-maastik.
Nii et - tule kaasa!!!

Ja esimese KP-ga on nii. Mets on täis - TÄIS - kaevikuid, kaevikusüsteeme, mingit militaarset jura. Nendesse on ehitatud rattasingel. Kaardil seda pole. Kaevikud ise on (mingil määral). Singel on väga nähtav. See mind / meid segadusse ajaski.
Samas tee, mida pidi sõita, täpsemalt üks ristmik on looduses pea märkamatu. Ehkki kaardil üsna jämeda joonega.
Kui KP-le läheneda teiselt poolt, siis pole sellest kõigest häda, sest, noh, tullakse teiselt poolt. 

Rattaretked

Panin oma sellesuvised Tallinnast alanud rattasõidud kaardile.
Mõned läksid kaugemale kui nooleke näitab, kaardilt välja.

Paljassaare
Tabasalu (matkarada)
Keila-Joa, Naage koopad, Türisalu raketibaas - kaks korda
Laagri - Saue - Keila
Alesti järv / Pahkla karjäär
Männiku / Raku
Kiili - Nabala - Tõdva - Saku
Laste rattamatk Tallinn - Voose - Aegviidu
Vaskjala - Saha
Saha - Loo
Kostivere - Jägala-Joa - Jõesuu
Kallavere - Saviranna - Ülgase
Leppneeme - Tammneeme - Randvere

Lisaks sai sõidetud veel Roheliste rattaretkel Kõrvemaal, Rõõsa / Paunküla mägedes. Lahemaal ja kindlasti kusagil veel.

Kõige lahedamad olid Kostivere - Jõesuu ja Türisalu-Naage matkad.

Enamik sõite oli "koos kultuuriga" - ronisime Saha kabelisse, uurisime raketibaasi varemeid, väisasime kohalikke kõrtse ja käisime ujumas.
Enamik sõite oli kellegagi koos.

Aitäh kõigile, kes kaasa tulid!

Väike Kaksjärv

Teadsite, et selline on olemas? Jah? Ei? No mina ei teadnud.
Aga eile käisin selles ujumas.
Rõõsal / Paunkülas, Paunküla "mägedes".
Suure Kaksjärve ääres on suisa RMK laagrikoht.

Tegelikult käisime seal rattaga sõitmas, koos proua K-ga. MTB ühistrenni jaoks osutusime liiga äpudeks. (Korralik rattapedede punt oli koos - 30 inimest, enamikul FS või fat pepu all, ja sõita oskasid nad kõik.) Inimese rajad lähevad ooside harjadel, aga rattaga käiakse ka "all soos", tore tehniline maastik. Meie rada siis: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1184077314, tehnilisem rahvas tegi rohem silmuseid sisse.

Suure Kaksjärve ääres oli RMK ühismatka punt pr Mere juhtimisel.

Kui me olime just Väikeses Kaksjärves vees, tuli rattatrenni punt sama järve äärde välja. Vaatasid meid ja panid edasi. Ujuma keegi ei tulnud, mustikaid ei söönud. Totakad :)

Kaksjärved ise:
http://www.kalapeedia.ee/3243.html
Harju maakonna lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veerustuse huvides looded Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal. /---/

Rõõsa järvest umbes 300 m lõuna pool asub põhja-lõuna suunas veidi piklik 1,2 ha suurune ja 5,2 m sügavune Väike Kaksikjärv. Läänekaldal kasvab rabastunud männik, mujal kuuse-segamets. Juurdepääs järvele on parim põhja poolt, kus maapind tõuseb kiiresti. Kaldad on valdavalt kõvad, järsu pervega, põhjakaldal leidub õõtsikut. Põhja katab paksu kihina turbamuda. Järves on palju vettelangenud puutüvesid ja rampu.

Puudutus

Lugesin uudist "Tartu maanteel jäi auto alla jalgrattur" ja mõtlesin, et millal küll minu kord tuleb.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.

Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...

Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.

Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.

 

See moment, kus sa kuuled rahva häält ja mõistad sekundi murdosa jooksul, et nad ootavad ette sinu surma (või vigastust) - jääb meelde.

=====================

Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?

- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?

Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.

=====================

Meie liiklusseaduse loogika paneb jalgratta sõiduteele, autode sekka.
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!

Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.

Jälle jooksma?

Eelmisel kevadel kukkusin jala katki. Proovisin suve lõpus joosta - ei saanud, sügisel - ei saanud, sel kevadel - ei saanud. "Ei saa" tähendab "joosta on jube hea, aga pärast lonkan kaks päeva".

Nii et eile - uus proov. 5 km umbes 30 minutiga. Kiirendusi ei teinud, kõrgeim tempo oli 4:30 ja see ka kergel langusel.
Täna tundub, et on okei: ükski liiges ega lihas ei anna tunda.
Kui kõik jääbki hästi, siis järgmisel nädalal uuesti.

Ükski arst muidugi jooksmist ei soovita, eriti mitte minu tünja kerega. AGA MA NII VÄGA TAHAN!!! 1000 km aastas nagu 2005 ma ilmselt enam ei tee. Kuid natuke sörkida ju võib? Eksju? Onju? Jah? 

Roisin Murphy @ Sweetspot

Ritsik tegi muusika-postituse, mida ma kommenteerisin, mispeale üks kuldne inimene kommenteeris, et R.M. tuleb Tallinna esinema. Jee!! Muidugi korraldasin end kuulama.

SweetSpot on uus festival, juhtub keset Tallinna - Linnahalli ja kultuurikatla vahel. Pirakas line-up, kaks päeva ja mitu lava. Rahvast oli murdu. Pmst on tegu kontra-üritusega Viljandi folgile. RM oli siis teise päeva viimane / pea esineja.

Kontsert oli tore, aga mitte vaimustav. Rõõm on näha, et RM jätkab täies värskuses :) Terav, isikupärane vokaal. Tugeva rütmiga pikad tantsukad lood. Hoogne esinemis-stiil. Näeb väga hea välja. Sada eri kostüümi vaheldumisi seljas. 

Aga päris elamust sest ikkagi ei tulnud. Lood oli minu jaoks võõrad, mis muidugi tähendab, et ma ei ole ta uuemate tegemistega piisavalt kursis ja kuulan lihtsalt Moloko klassikat üle ja üle. Nii et - kontserdil üle on hea meel, käimata jättes oleksin väga kurb, aga.

Muusikaüritusi on üldse murdu. Kati läheb täna Vox Clamantisele, Tallinnas käib Europa Cantat, igas rannalinnas on igal nädalavahel uus festival.

Statues:

Sing it Back @ Pinkpop 2004:

Forever more:

Ratta-orienteerumine

TLDR: käisin; jäin viimaseks.

Pikem:
Teisipäevakutel on ratta-orienteerumise rada.
Seekordne - Männikul. Maastik on tuttav. Mu ratas on sealse liiva ja juurikate segu jaoks ideaalne. Lähen kihutan!

Raja tegin läbi, aga:
- Korra sõitsin kaardilt välja. No ei ole kaugusetaju. Ei saa aru kaardist (1:17k) ega läbitud vahemaast (spidomeetrit mul ju pole). 2 km lisaks.
- Ma ei suuda kaardi sõites lugeda. Joostes suudan. Sõites - no ei. Pean peatuma, lugema, jne. See võtab aega.
- Ma EI NÄE kaarti. Silmad! Väljasõit tuli osalt tänu sellele, et ei näinud ära, et ristuv tee päriselt ei ristu, poole millimeetri jagu musta kriipsu oli puudu.
- Teede võrgustikus orienteerumine on jube aeglane.
- Tulemustes olen täiesti viimane.

Samas:
+ ei kukkunud,
+ tegin raja korrektselt läbi,
+ trennina on MTB täiesti super hea.

Tundub, et mu orienteerumist pidurdab edaspidi just nägemine.
Joosta / sõita jaksaks, aga kuhu?
Kaardi puurimine võtab aega ja väiksemad tingmärgid on lugemiseks liig tillukesed.
Hakkan aru saama, miks on O-kompassi peal luup...

Pilates

Eelmise sissekande rattasõit tegi seljale liiga - külmetasin ära või sain koormust liialt, igatahes hakkas valu. "Närvipõletik", mis see ka poleks. Päris pikalt oli päris paha olla.

Paranemise soodustamiseks käisin Pilateses.
Privaatrenn.

Muljed?
Treener - sümpaatne, koht - kodulähedane ja kena.
Harjutused - suht tavapärased. Võimlemine ja venitamine koos õigesti hingamise ja veidi kummaliste asenditega. "Saba sisse, õlad alla" vms. Sellest ei saanud ma eriti aru.
Aga harjutused ise on suht need, mida ma 2009 aastal taastusravis sain.
Ja mida ma mõnikord (liiga harva) ise teen.

Kas Pilates aitab mu närvipõletiku vastu?
Ma väga ei usu.
Ma isegi ei tea, kas mul on parem selg "rahule jätta" või tasapisi liigutada.
Ja niisama võimelda oskan ma nagu ise ka...
Tuleb vaid aega võtta.

Kalmeoja - Võhma, rattaga

Nõmmeveski kevadel

RMK matkatee Lahemaa osa on mul käidud vaid jupiti.
Sõitsin siis käimata lõigu rattaga läbi.

Kohati on RMK raja jalgsi- ja ratta-tee eraldi. Aga just need "maha lõigatud" kohad on kõige ilusamad! Seega läksin ikka jalgrada pidi, vajadusel tulin sadulast. Hästi tegin, sest tagasi tulles panin rattateed pidi otse ja no üsna igav oli :)

Nii Kalmeoja - Pärlijõgi kui Vasaristi - Nõmmeveski - Joaveski lõigul käib matkarada järsu jõeoru serval. Need orud on täiesti hämmastavad, nagu meie oma Suur Kanjon. Lähed mööda malbet lamedat männimetsa ja siis ühel hetkel avaneb maa ja sinu ees on pime ürgne auk. Augu põhjas voolab jõgi. Ootamatu ja võimas! Rada keerutab nende kanjonite ääri pidi. Sõita ma seal serval eriti ei julgenud, aga parem ongi - jäi vahtimiseks rohkem aega.

Ülejäänud lõikudel on ratas aga väga abiks. Ja just maastikuratas. Kivisel kruusakal või metsateel "sööb" MTB konarused, augud ja juurikad ise ära, ehk "töötab". Sõitja ei pea kullisilmaga teed vahtima, vaid saab loodust imetleda. Ning rattaga on kerge teha põikeid "kas seal raiesmikul maasikaid on?" ja "vaatan veel seda sillakest ka".

Lahemaa mets on mõnusalt vaheldusrikas:
On pimedat lehtpuu-võsa.
On pliiatsitest männimetsa.
On hämarat kuusikut.
On kivikülve ja rändrahne.
On sälkorge, kust üles-alla ronida, ratas hambus.

Metsade vahel on kultuurmaastik, mis linnavurle jaoks veel veidram kui mets. Mets, noh, on. Seal elab karu ja las ta elab. Aga kultuurmaastikul elab inimene. Miks ta siin elab? Millest ta elab ja mida teeb? Kuidas saab olla, et iga talu õu on niidetud, maja ees on lilled, vardas lehvib lipp?
Ehk - vurle jaoks on Eesti "maa" ootamatult viks ja viisakas, korras.

Kahe tunniga jõudsin Võhmale.
Võtsin Erka poest kohvi ja küpsist,
ja veeresin kruusateid pidi Kalmeojale tagasi.
Seal tegin veel paar tiiru metsa all.
Kokku ligi 50 km ja 3.5 tundi.
Endomondo.

RMK-d tuleb siin kiita!
Tähistus oli kõikjal väga hea, puna-valgeid märke mets täis. Vaid Nõmmeveskis oli kerge "auk".

Kurb oli aga see, et rada oli tühi.
RMK laagrites olid autoga jaanilised ja Viru rabas oli rahvast.
Aga mujal!
Nõmmeveskis lugesid kaks sakslast kõheldes infotahvlit.
Enne Joaveskit nägin kolmest gruppi kahe koeraga.
Kõik!
24 km peale viis inimest, puhkepäeval - napilt nagu?

Kas kõik päris-matkajad on RMK raja läbi käinud?
Ja mitte-päris-matkajad ei lähe sellele üldse?
Või mis?
Kurb igatahes...

Nii et kõtt matkama, kes veel ei ole!!!

Lahemaa - Hara ja Käsmu

Meie selle kevade "koht" on Lahemaa.
Mais käisime lastega jugasid avastamas,
juunis rattaga Oandu-Ikla matkatee alguses.
Täna (24 juuni) - sealsamas rattaga.

Pildid:
https://www.facebook.com/kurinurm/media_set?set=a.2250430864996909.1073741854.100000900521382&type=3

Eile (23 juuni) tegime ekskursiooni.
6 last, 7 täiskasvanut, sekka neli jaapanlast.

Viru raba - rahvast täis nagu puhkepäeval ikka. Välismaalastele oli huvitav, eestlastele lihtsalt tore jalutuskäik. Lapsed õpivad midagi uut muidugi igal korral. Murakaid tuleb sel aastal nii et mustab! Ja mina nägin esimest korda teadlikult huulheina. Üks oli just sipelgaga skoorinud!!

Palmse kõrtsis söömas. Kiidan kööki!, ja kassipojad!

Käsmus. 
Meremuuseum - ajalugu punnis täis, sõbralik ja huvitav.
Kabel.
Ronimistorn - venekeelse ohutus-juhendiga, mis alustuseks käskis relva "na spinu" poosi panna. Jaapanlased imestasid, nii eluohtlikku torni neil lahti olla ei saaks.

Hara sadamas. 
Vene allveelaevade de-magneetimise jaam. Ajalugu laguneval, aga ehedal kujul. Nii äge koht!!! "
Ametlikul" sissesõidul on seal telliskivi ees. Me tublide kodanikena läksime siis põhja poolt ringi - teed pidi peaaegu mereni, mere äärt pidi sadamasse (kallasrada eks). Kõik normaalsed inimesed sõitsid muidugi tellise alt sadamasse.. Tulemuseks jäi meil kohtamata Reet, millest on muidugi kahju.

Kuid sadam on super äge. Õnneks oli meil rohkem täiskasvanuid kui jõmpsikaid, muidu oleks seal kõhedavõitu - augud igal pool, kuku sisse ja sure ära. Aga - äge!!
Lugege ja minge ka!

Kui jaanipäeval külm ära ei võta

Siin ma olen, elu kõige hullema seljavaluga.
Loodan, väga, et on vaid külmetus.
Pipraplaaster avita :(

Kostivere - Jõelähtme rattamatk

Algus ja lõpp Jõelähtme Olerexist

- Kostivere karstiala
- Kostivere mõis
- Rebala kalmete muuseum
- Jägala juga
- Linnamäe paisjärv
- Linnamäe hüdroelektrijaam (tamm)
- Jõesuu rippsild
- Ellandvahe rändrahn
- Jõelähtme kirik

Karstialal 4 km / 1 tund jalgsi.
20+ km / 2 tundi rattal.
Agaramad said hea hulga geopeituse aardeid.

Linnamäe paisjärv on väga hea ujumiskoht!!

Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1143923834

Kostivere karst

1978, lõpetan I klassi.
Või oli see 1979 ja juba II klass?
Igatahes on meil kevadel klassi lõpuekskursioon.
Käime - Kostiveres. Seal on karstiala. Mäletan seda tunnet, et seisin mingis üüratus augus ja sain aru, et siin neelab maa vee endasse ja jõgi voolab maa-aluses peidikus.

2018.
40 aastat on möödas.
Kutsun sõbrad ja omaenda lapse ja läheme kaeme selle imeasja uuesti üle.
Ja on jätkuvalt äge!

Kostivere karstiala on maastiku-kaitse-ala otse Tallinna külje all, Jõelähtmest üle Narva maantee.
Seal on:
- maa-alune jõgi.
- maapealse jõe säng, mis on paeni puhtaks kraabitud. Kõnnid puhtal paepinnal, näed haljast kivi - murrulist, pragulist, ajast järatut. Eestimaa oleks nagu end su ees alasti võtnud.
- paepangad, vertikaalsed paekivist järsakud "jõe" sängis.
- "seen"
- karsti vormid - avalõhed, karrid, pangased, langatuslehtrid, karstikoopad..

Kogu süsteem on üsna keerukas ja väga huvitav.
Maanteest Kostivere asulani on jõe sängi pidi 4 km ja kogu aeg on midagi avastada.

Lisainfo:
http://www.kostivere.ee/kostiverest/vaatamisvaarsused/karstiala/
http://www.eestiloodus.ee/artikkel797_787.html
http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/karst.pdf
Kaart:
http://pilleriinilood.blogspot.com/2017/05/loodusjutud-3-pohja-eesti-ekskursioon.html

Soovitan!
Põnev koht, nii lähedal ja nii vähe tuntud!

Poolteist tundi kanni

Käisin Hawaii Expressi Hommikuveeremisel.
Poolteist tundi ja 40 km "MNT jaoks rahulikus tempos".
Vabaduse plats - Leppneeme ring, koos Pirita-Kose ja Kelvingiga.
Kell 6:30 - 8:00.

Oligi MNT pidu. Ma olin ainsana:
- maastikurattaga või üldse mitte-MNT-ga
- pakiraamiga, rattalukuga, vahetusriiete kotiga (sest pärast ju tööle)
- tavaliste pükstega (kõigil teistel olid ratta-pampersid)
Tegelikult pole ka maastikurattaga MNT grupi sees tiksuda mingi häda.
Maha ei jäänud, ära ei väsinud, kedagi kuidagi ei seganud (ma loodan).

Aga see MNT grupisõit pole ikka mulle.
Tiksud pundis nagu üks hammasratas paljudest.
Hoiad tuulde, jälgid ja annad käemärke, oled masina osa.
Ja vahid kogu aja eessõitja kanni.

Kuid kui sa tahad koos prominentidega maanteeratta trenni teha, siis soovitan küll. :)

Ring ümber Türisalu

Tegin kahel õhtul sõbra / sõpradega ringi ümber Naage ja Türisalu.

Rada sai (variatsioonidega) selline:
- algus Väänast / Vääna-Jõesuult

- Vääna mõis
- Jahilossi teed pidi Naagele

- Naagel Peeter Suure merekindluse rooduvarjend

- Naage pangast üles, merekindluse pangapealsed ehitised

- maanteed pidi Türisalu / Keila-Joa raketibaasi (suur .pdf)
- nõukogude militaar-ehituskunsti imetlemine, eriti tuumarakettide (S200) hoidla

- üle maantee Türisalu pangale
- panga äärt pidi Keila-Joa maastiku alguseni
- Keila-Joa männimetsa aluseid teid pidi Keila-Joa pargini
- üle rippsilla Keila jõe teisele kaldale

- jäätise- või õlle-paus Keila-Joa poe ees
- Vääna maanteed pidi tagasi Väänasse / Vääna-Jõesuhu

Ring tuli mõlemal korral veidi üle 30 km, sellest enamik metsateedel või maastikul. 

Teisel korral sõitsin lisaks Tallinn - Vääna - Tallinn, +55 km.

Kultuurilooliselt huvitav kant!

Sõja-ajaloo huvilisele eriti, aga niisama ka.

Ja maastikuratta-rajana on ka päris hea. 

Träkk: https://drive.google.com/open?id=1sQpGYfods_xbDhR-EPOdSgmbpp5CW31l&usp=sharing

Sama, nädal hiljem, veidi teise seltskonnaga:

1964 / 1966 USA luuresatelliidi foto samast kohast.
Kvaliteet on parem kui Google Mapsil.
Uskumatu tehnoloogia!!!

Oandu - Võhma sildipusa

Oandu-Ikla matkatee algus.

Mis matkarada siit siis algab, ah?

Matkaraja alguse loodus on ilus!
Aga loodusest rohkem jäi meelde radade ja märkide rägastik.
Oandus on korraga koos:
- RMK raja algus,
- Oandu-Võsu matkarada,
- Oandu matkarada (mis on hoopis teine asi, ehkki samas kohas!)m
- Kõrve rada,
- Koprarada,
- Oandu küla ajaloo-rada,
- "Sõnamets".

Täielik segadus!
Üldse ei saa aru, mis on kus.
Kõige suurem silt on "Sõnametsa" oma. Selle mõttest me kohapeal aru ei saanud. 2017 sügisel EAS toel tehtud veebikeskkond on juba surnud... Ühe-päeva- või ühe-pressiteate-projekt?
RMK infopunkti me ei leidnudki (oli nurga taga ära ja silti polnud või me ei märgand.) Ehkki see oli täna vist suisa lahti.
RMK raja algus on sihuke "meh". Kas siin ongi? Mingit null-punkti pole märgitud. On KÕRVE MATKARAJA alguse värav.

Mets ise on silte ja tähistusi ja infotahvleid täis. Oled mingi raja punktis 5, saja meetri pärast mingi teise raja punktis 12... Rajad kattuvad ja ristuvad ja lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Kusagil lähevad RMK ratta- ja jalgsi-rada lahku. Meie seda hargnemist ei leidnud.

=== === === === === === === ===

Ühelt poolt saab matkaja muidugi hakkama.
Tal on telefon, gps, küll ta kohale jõuab... Kuhugi.
Aga sisuliselt on see siiski räme praak.

Teiselt poolt on meil tekkimas matka-pärandkultuur. Eri aegadel on eri inimesed eri raha eest teinud eri projekte. Saadi KIK-i või EAS-i käest raha, valiti ja märgiti rada, pandi mõni silt ja infotahvlid. Projekt sai läbi, inimesed läksid teisele tööle, tulid uued. Uus raha, uued sildid.. Ja mida peabki uue matkaraja juht vanaga tegema? Las ta olla... eks?

Kolmandalt poolt- vahet pole. Rahvas tahab juua ja grillida -- ja selleks on RMK lõkkeplatsid. Mõni üksik loll matkab ka, kuid tema saab tõesti hakkama, olgu silt või ärgu olgu.

Oandu-Võsu raja ametlik PDF

=== === === === === === === ===

Tänane päev:
Auto Võsule, sealt jalgrattaga Pedassaare-Vergi-Altja kaudu Oandule.
RMK rada pidi Oandu-Võsu-Võhma, 18 km.
Võhmal Erka poes (soovitame!!!) õlu ja saiake.
Ilumäe kaudu tagasi.
Kokku 50 km.
Tempo oli aeglane, sest esiteks oli ilus, teiseks tuli kogu aeg infosilte lugeda.

RMK rada on kindlasti parem sõita maastikurattal. Juurikased metsateed ja liiv. Linnarattal vahid pingsalt rada ja manööverdad end kividest mööda; maastikurattal saad ringi vahtida ja näed ka, kus käid.
Tänane rada Endomondos

Peraküla raadiojaam ja Briti krüptoluure

Mõtlen mina, kus võiks rattaga sõita, ja tahan taustainfot Peraküla raadiojaama tee kohta.

Kõigepealt leian:
http://foorum.erau.ee/viewtopic.php?t=4756&f=32
"Esimene maailasõda oli vaevalt alanud, kui Osmussaare lähedal sõitis ööl vastu 26. augustit 1914 madalikule Saksa ristleja SMS Magdeburg. Laeva ei õnnestunud madalikult lahti tõmmata ja kapten otsustas laeva hävitada ning appirutanud saksa kaatriga meeskonna minema toimetada.
Enne Magdeburgi mahajätmist pidid sakslased hävitama kõik koodiraamatud, mille abil keiserlik laevastik sidet pidas, aga kiirustamisega unustati osa salajast materjali hävitamata.
Kohalesaabunud venelased leidsid kaks koodiraamatut, millest ühe koopia saatsid eksklusiivse kingitusena oma liitlastele inglastele.
Tänu Osmussaare juures kättesaadud koodiraamatutele sündiski Briti salaluure krüptograafiateenistus."

Googeldan siis "british secret service +Magdeburg" ja saan:
https://en.wikipedia.org/wiki/Room_40#Capture_of_the_SKM_codebook
Ja nii on!

Lisaks:
https://www.gchq.gov.uk/features/story-signals-intelligence-1914-2014
"Room 40's work to break encrypted communications was also kick-started into success by an ally: the Russian Navy found copies of the German High Sea Fleet codebook on a German Light Cruiser, the Magdeburg, and sent one to London.  After a few days' work, the system used by the Germans to re-encipher the messages was worked out and Room 40 began to provide a quick turnaround service of decrypted messages."

Põrgu päralt, see sõjanduse / mehhaanika / elektroonika / andmeside ajalugu on ikka nii huvitav!

Tänud ERAU foorumile ja ajaloo-fännidele, kes selle kõik välja on kaevanud!

Kolmnurk rabarbrivarrel

Mida teha? Kaua neil veel läheb?

Noored on (fotograafi arvestamata) lõpuks kahekesi.

 

Sipelgate söögilaud

Rabarber õitseb

GDPR, naeratusega

Tulin bloggerisse, et panna üles paar fotot.
Selle asemel lõugab Blogger, ehk siis Google, mulle:

European Union laws require you to give European Union visitors information 
about cookies used and data collected on your blog. In many cases, 
these laws also require you to obtain consent.
...
Learn more about your responsibilities. 

Kerige pimedasse haisvasse õõnsusesse, värdjad!!!

Mina, Kaur, ei paiguta kasutaja arvutisse ühtegi küpsist ega asja!!
Mina kirjutan päevikut - ja see on absoluutselt KÕIK.
Igasugu cookied ja sitt on teie platvormi väljamõeldis.
Nii et mis YOUR RESPONSIBILITIES?
Kõik on teie - platvorm, teostus ja kohustused.

===============

GDPR on palju asju korraga.
Google kollasest plärakast paistab üks aspekt: see on hierarhiline delegeerimis-mehhanism.

Privaatsus-otsused on kuramuse keerulised.
Eriti seepärast, et päris elu ja formaalsed reeglid on omavahel täiega vastuolus. (Sama seis või häda on veel autorikaitsega.)
EU ei lahenda seda vastuolu meie eest ära.
GDPR tekst on suuresti vaid tingimuslike soovituste jada.
Aga EU vähemalt annab (delegeerib) riikidele ja riikide andmekaitse-organitele õiguse seda teksti interpreteerida ja oma reeglid seada.
Aga ka riigid ega nende ametid ei suuda võimatut.
Seega delegeeritakse otsus edasi ettevõtte või asutuseni.
Kui ettevõte ise ei oska, delegeerib ta otsuse oma kliendi või alltöövõtja suunas edasi.
Ja nii ütleb suur Google mulle, et blah.blogspot.com cookied on kuidagi MINU mure ja vastutus.

Te kõik näete neid blogide "accept mingiasi eksju" dialooge eks?
Ja küsite endalt, miks ei võiks kogu blogspoti või wordpressi peale olla üks ja ainus?
Vot sellepärast.
Google / Wordpress loovad muljet, et need on lehe autori, mitte nende kui platvormi asi.

===============

Endomondo tegi enesetapu. Minu jaoks.

Ma olen seda aastaid kasutanud. 

Endo on mulle aastaid oma teenuse tasulist varianti pakkunud ja ma olen mitu korda mõtelnud, et võtaks.

Aga nüüd ei lähe Endomondo enam käima. 

Nõuab minged lisa-andmeid.

Kui ta lihtsalt "uued andmekaitse reeglid click ok" ütleks, siis ma saaks aru. 

EU nõuded noh, mis teha. 

Aga kasutada GDPR-i ettekäändena kliendilt ROHKEM isikuandmeid välja pommida?

Käige, eks.

Juristid 1 : 0 Sales.

===============

Ma olen GDPR teksti kahes keeles läbi lugenud.

Seadusena tundub ta - täiesti okei.

Riigi seisukohast on GDPR lihtsalt uus EU antud kang, mille abil riik saab enda jurisdiktsioonis olevaid ettevõtteid paremini mõjutada.

Lisaks on GDPR mõistlikult riskipõhine. Sisuliselt ütleb ta, et rakenda andmekaitset siis, kui sinu tegevus puudutab paljusid inimesi või et su vead on väga kallid. 

Aga:

Interpreteerimine on hetkel juristide ja konsultantide käes. Ja nende maailm on jäledalt must-valge. IGA risk on suur, IGA viga on fataalne ja vajab vältimist. Nii tõmmatakse GDPR müts pähe sirgelt KÕIGILE. Facebooki GDPR grupp pole leidnud veel ühtegi ettevõtet, kellele uued reeglid EI rakenduks. Ole või ühe kliendiga mikroettevõte - vahet pole - ikka rakendub. 

Seega võtame me meile antud kangi, aga kasutame seda kangi asemel kärbsepiitsana. 

Peksame kõiki, eriti kõige väiksemaid.

===============

Mis edasi?

Kardan, et kellegi sisulist käitumist GDPR niipea ei muuda.

Facebook ja Google, maailma reaalsed andme-hiiglased, panevad lepingutesse õiged punktid sisse ja delegeerivad kogu, KOGU vastutuse endalt ära - loe sissekande algust.

Väiksemad vennad on hetkel veidi ehmunud, aga see läheb kärmelt üle.

Audiitorid ja konsultandid lähevad rasva.

Ilmselt saavad keskmise suurusega ettevõtete infosüsteemid veidi paremaks: tekib pääsukontroll, logi, normaalne change management jne. 

Võimalik, et andmelekkeid jääb vähemaks. (Aga neid võib vähemaks jääda ka GDPR-ist sõltumatult, ja põhjuslikkuse mõõtmine on üks raske töö.)

Muud... ei juhtu.
Kliendi vaatest ei juhtu seega üldse midagi.

===============

Pikas plaanis on tegu aga ideoloogia muutusega: privaatsus on põhiõigus, kodaniku andmed on tema enda omad.

See muutus meeldib mulle ja peaks meeldima kõigile.

Ehk, maailm saab - loodetavasti - parem.

Kas ma olen kauge heaolu nimel nõus mõnda aega igast suunast suhu võtma?

Muidugi!
Seega.

Neelan Google kollase jälkuse alla.
Naeratan.