Puudutus
Lugesin uudist "Tartu maanteel jäi auto alla jalgrattur" ja mõtlesin, et millal küll minu kord tuleb.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.
Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...
Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.
Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.
=====================
Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?
- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?
Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.
=====================
Meie liiklusseaduse loogika paneb jalgratta sõiduteele, autode sekka.
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!
Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.
Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...
Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.
Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.
=====================
Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?
- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?
Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.
=====================
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!
Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.
8 comments:
lisaks veel:
- võta julgelt ruumi, sellega teed end ka nähtavaks ja kehtestad rohkem. (Eestis saad muidugi sõimata ka selle eest, aga no annabki võimaluse liiklusviisakusest ja -seadusest vestelda)
- võimalusel loo autojuhtidega silmkontakte, et oleks kindel, et sind märgati
https://rogerpri.files.wordpress.com/2013/05/car-safety-advice-for-cyclists.jpg
Oo jaa. Aga antud sorti avariid see ei mõjuta.
https://rogerpri.files.wordpress.com/2013/05/car-safety-advice-for-cyclists.jpg
Kui sul on eesõigus siis sõida, jääd passima tekitad segaduse, veendu enda ohutuses, kunagi ei tea missuguse tervise juures ja kui palju keegi stimulaatoreid tarvitab. :)
Mul on hea meel, et jäid terveks.
Kaur, me oleme sinuga rattasõidu ohutuse teemal rääkinud.
Viimati oli mõned nädalad tagasi, kui ma ei tahtnud sõita suure tee ääres, et järsku on palju liiklust.
Mida saab teha, minu nägemus.
*) Unusta aeg, müüakse aja/keskmise kiiruse mõõtmist ja nn pikkuse võrdlemist, ära tee kodu-Mustamäe mitme minutiga jõuan. Võrdluseks liikluses autoga kiiruskatsete tegemine lõpeb mingil hetkel avariiga. Aja täielik unustamine on oluline paradigma muutus, saad sõita mõnusamat trajektoori ja minna liikluses alati suhteliselt hea olukorra teadlikuse peale. Näiliselt on see uimane sõit, agressiivsem sõit tähendab minu puhul seda, et ma ei jõua mõtelda, teen suuremaid lihtsustusi ja jätan väiksema eksimise ruumi. Ressursside viimase piirini tõmbamine on eksimise ruumi kaotus.
Vast vähem tähtsad.
*) Kontrolli teiste liikumist, vajadusel viisalat domineeri. Mina sõidan ohtlikus kohas keset teed, ise mõtlen: vabandust, aga siin ei saa mööda; laiemal kohal tõmban selge signaalina äärde.
*) Liikluses üle õla vaatamisega näed ise ja autojuhid näevad.
*) Mootorrattaga õpetati pöörama paremale täiesti paremast äärest, et teine mootorrattur ei mahuks vahele, kuigi selline pöörderaadius on ebamugav. Selliseid detaile on veel palju, sisuliselt oli päevane koolitus.
*) Mootorratta koolitustelt kuuldud reegel: arvesta, et sind ei ole näha.
*) Rahulik sõidutee, mitte palju sõitvate autojuhtidega tee, näiteks Mustamäe tee on oluliselt ohutum kui Pärnu mnt, peale trollijuhtide. White van on eriline nähtus, nagu ka linnalähedaste 30a laenudega majade ning liisitud autode omanikud, kes veedavad iga päev 1+h liikluses (neilt võetakse kõik vaba aeg ära, töö + commute + laenude kohustusest tingitud vabaduse puudumine, 2min liikluses agressiivse sõiduga võidetud aeg tundub neile võit).
*) Ära ole laine kohas ja ajas, kus on vähe ruumi, eranditult.
Sarnases situatsioonis kolin laine harja eest kõnniteele ning sisuliselt ootan, lasen mööda, sõidan mööda ajutiselt tühja teed.
*) Unusta enda õigus või meeldiv sõit, meeldiv sõit ei ole õigus. On kohti, kus hea sõit tähendab tervelt kohale jõudmist ning muu ei ole oluline. Sa ei saa alati valida kohta, kuid saad valida laines liikumise aega.
*) Hoidu agressiivsusest.
*) Mõõda enda käitumise effektiivsust, minu jaoks on oluline nn pingutatult korrektsete möödasõitude hulk, vastassuuna sõidurajal. Kui neid üldse ei ole, siis on midagi valesti.
*) Ole ebaharilikult nähtav, anna autojuhile võimalus mõtelda (thinking fast and slow). Sa vist nägid minu ümber keha käivat vesti sarnast helkurpaela. Minul käivad ka jalgade küljes helkurid, mis hoiavad pükse ketist eemal. Lisaks on mul pimedas kiivri küljes lamp, et võimas valgusvoog liiguks/otsiks, teel on mitte objekt vaid inimene.
*) Kui keegi teeb liikluses sinule ohtliku olukorra, ürita teda kinni pidada ja räägi. Üldiselt, nad on silmaklappidega robotid. Kaotad aega, vahel kohtud jobudega, aga võidad nii teistele jalgratturitele ohtutust kui endale intsidendi analüüsi ja läbi selle ohutust.
*) Ära sõida tavalisel kõnniteel kiiresti, ristmikud või isegi hoovist välja sõidud on pimedad ja suure nurkkiirusega.
*) Oluline, ära ülehinda enda olukorra teadlikust. Siin meenutan juhtumit, kus sa keerasid kiirteel 110km/h teisele autole peale möödasõitu selliselt ette, et ta võttis pikivahe tekitamiseks hoogu maha, ise sa ei märganud. Kõik inimesed on liikluses jobud, inimene ei ole liikluses eriti hea, mina kindlasti mitte, on mustrid, kus minu pea ei saa hakkama.
Ajalooliselt olen mõtelnud erinevaid asju, nii osta 120db suruõhu pasun kui teha süüteküünla kildudega kaetud jalgratta lipp.
Praktikas on oluliselt meeldivam, kui seda kõike ei ole vaja, minu juurest läheb sisuliselt igale poole rattatee, üritan sõita seal, kus pasunat pole vaja.
Mul ehmatav kogemus Toeontost. Tulin kerge vihmaga hooga rattareas, ees keeras auto paremale, teine ka kolmas võttis hoo maha. Laseb mu läbi nagu peab olin meeldivalt üllatunud. Eksisin, keetas risti ette just sel momendil kui autost paar meetrit puudu, pidurdamisest polnud enam kasu, hooga vastu masina esiotsa, lendasin kukerpalli üle kapoti, tegin õhus salto ja maandusin seljale. Hullult vedas, põhimatsu võttis seljakotis olnud pehmem toidukraam. Mul paar kriimu ja sinikat aga ratas vajas raami väänamist, esiratas ja vasak pedaal läksid mahakandmisele.
Minu moraal siit. Kui oled liikluses väiksem, ole super ettevaatlik ja ära aja oma õigust taga, see pole vigastusi või elu väärt.
Aitäh, TT ja anon.
TT, mul on sarnane õnnetus juhtunud, auto lasi läbi - aga tegelikult ei lasknud. Ratas sai viga, ise sain viga. See oli veel rattatee peal. Autojuht vabandas pikalt, tahtis ratta remondi kinni maksta jne.
Millesse ma ÜLDSE ei usu - on liikluses rääkimine. Olen proovinud, pole õnnestunud. See loob AINULT konflikti juurde. Mõelge end autojuhi vinklist. Keegi koputab aknale - te olete KOHE kaitseseisundis või, enam veel, agressiivsed. Juba enne kui teine midagi ütleb. Ükskõik kui viisakas lähenemine ei aita, selles seisus on konflikt nii sisse ehitatud, et mitte ühtegi suhtlust ei võeta neutraalselt, emotsioon "mida see värdjas must tahab?" domineerib sedavõrd.
Aitäh soovituste eest. Osad on abiks, osad mitte (Mustamäe tee pole ratta jaoks kuigi hea valik). Ma olen kindlasti liikluses jobu ja kui minuga midagi juhtuma peaks, siis tõenäoliselt mu enda, mitte teiste pärast.
Lähtudes ettevaatuse printsiibist valin vahel seadust rikkudes rattaraja asemel kõnnitee rattasõiduks. Kord pidas pollar kinni ja tahtis trahvi teha kuna sõitsime lapsega kõnniteel tõepoolest ohtlikus kohas. Osutus siiski inimeseks ja võttis minu põhjendust lapse ohutuse asjus arvesse ning piirdus hoiatusega. Lubas isegi suuremeelselt kõrvale vaadates plikal kõnniteel jätkata. Mina siiski olin sunnitud autode vahele kolima, lapse orvuks jäämise võimalus seadusesilma ei kõigutanud :P
Nägin täna autoroolist, kuidas ratturile julmat ette keerati. Ühegi suuna või hoiatuseta.
Seal ei olnud ka liikluse loogikast võimalik seda ette näha. Poska-Weizenbergi rist. Juht tegi ootamatu otsuse mitte minna ristmikult otse üle, vaid pöörata vasakule, ja vahetas selleks rada, laksust. Pauku ei tulnud, napikas, aga rattur ei oleks saanud enda päästmiseks ära teha absoluutselt mitte midagi.
Tom, Eestis on lubatud lapse saatjal kõnniteel sõita. Teil ei ole? Miks?
Post a Comment